Archive for jaanuar, 2016

Nakatatud

IMG_4169

Mõistagi räägin ma mäesuusapisikust. Selja taga on Otepää nädalavahetus sõprade ja lastega ning paistab, et viimased on õnnestunud nüüd edukalt nakatada. Ja mul on selle üle tohutult hea meel, sest õigupoolest unistan juba mõnda aega sellest, et saaksin oma lastega nagu kord ja kohus mäe peale minna ning suusatada, mitte aga olla vaid treeneri, püsti hoidja, lohutaja, edasitirija või tagantlükkaja rollis.

Asjal on ka eellugu. Olid Hd 3-aastased, kui tegime esimest katsed neid mäesuuskadele panna. Otepääl harjutasid nad tunnikese treeneriga, aga mingeid emotsioone ei tekkinud. Möödus kaks talve, kui mäele ei üritanudki minna. Et üksi kahte korraga ju ei õpeta.

Sel talvel katsusin asja jälle ette võtta. Käisin Hannaga Nõmmel harjutamas ja pehmelt öeldes oli see katastroof. Ta oli rohkem pikali kui püsti ning asi päädis massiivse nutu&vihahooga teemal “suusatamine sakib ja mina ei taha enam kunagi mäele tulla”. Masendav.

Nädal hiljem kordasin aktsiooni Helenaga. Olin samuti valmis hullemaks. Aga tema hakkas kohe asjale pihta saama. Sõitis lastemäest tõstukiga üles ja kuidagiviisi alla. Lõpuks sai mäeaeg täis, aga tema oleks tahtnud veel sõita, sest just hakkas midagi looma.

IMG_4167

Kuutsemäe lastenõlval

Otepää värgile ei pannud ma mingeid lootusi. Kelgud olid pagasnikus juhuks, kui nad keelduvad suuski alla panemast.

Aga Kuutsekal sai nad kokku oma samavana sõbrannaga, kes ka värskelt asja enamvähem käppa saanud. Ei saa ju olla viletsam. Hanna nõudis kohe suuski, Helena vaatas natuke pealt… ja nõudis ka. Ja siis sõitsid nad tükk aega täiesti iseseisvalt lastemäel. Meie, suured, sõitsime oma sõitusid ja õhtul oli tegemist, et neid mäelt kätte saada.

Järgmine päev algas lastel suurejoonelise plaaniga “oleme nüüd terve päeva mäel”. Õhtuks sõitsin Hannaga probleemideta suurel mäel. Keerab, pidurdab, ei kuku, valitseb keha. Helena ei julgenud veel suurele mäele tulla, aga küllap järgmine kord tuleb. Lastemäel sõitis temagi väga ilusti ning oli igatepidi iseseisev.

Mul on raske kirjeldada, kui rõõmus ma olen, et neile see asi meeldib. Ma ise olen mäesuusatamispisikuga nakatunud juba 20 aastat ning see on küll üks lahe asi, mida ma väga tahan oma lastele edasi anda. Super-super nädalavahetus oli!

Ahjaa…sissejuhatuseks käisin ju Hdega veel Vanemuises Lotte muusikali vaatama ning mõlemad olid täiesti lummatud. Aitäh jõuluvanale, kes piletid kinkis!

IMG_4165

Kuutsemäel

IMG_41616-aastased suusaässad

Advertisements

Leave a comment »

Suusajutt

IMG_4085

Harku mets

Suusatamine on minu jaoks läbi elu olnud talve kohustuslik osa. Ma arvan, et pole olnud ühtegi (lumega) talve, mil ma poleks suusatanud. Muidugi olen ma täielik pühapäevasuusataja ning minu jaoks on eelkõige olulised rõõm looduses liikumisest, mitte niivõrd läbitud kilomeetrite arv ja arendatud kiirus. Üks selline 10-15 kilomeetrine ring tänase imelise suusailmaga on just paras ettevõtmine.

Parim koht Tallinnas suusatamiseks on kindlasti Harku mets. Tallinna ümbruses Kõrvemaa rajad, Nelijärve ja Otepääl Kekkose rada.

Alguse sai see kõik väikestest pruunidest puust Visu suuskadest. Sellistest rihmadega, kust tuli jalg läbi pista ja mis igal võimalikul juhul jalast ära tulid. Kõigil lastel olid Vene ajal esimesteks suuskadest sellised ja esimesed klambritega suusad sain ma vast alles kuskil algklassides. Kusjuures nende klambrid käisid nii kõvasti, et ema käis mul enne kehalise tunde suusaklambreid kinni aitamas. Imelik, miks ma ei palunud keka õpsi abi?:)

Olin päris korralikult suusatama õppinud juba enne seda, kui kooli läksin. Minu ema ja isa olid ka väga suusalembelised ning tihtipeale panid nad alla mustad puust Tallinnad ning kadusid Pääsküla rappa. Ja kui lastel jalad kandsid, siis võeti meid ka kaasa. Edaspidi järgnesid juba pikemad suusamatkad Harku rabasse, kus asusid väikesele lapsele hirmutavalt kõrgena tundunud Harku mäed. Nende juurde tundus tee lõputu ning tavaliselt oli meil selleks puhuks kaasas ka provianti.

Koolis toimusid kehalise tunnid talviti loomulikult suusatades. Kooli taga mäel käis tihe pöörete ja pidurdamise õpe ning ükski kehalise tund ei möödunud ilma ümber koolimetsa sõitmiseta. Veebruaris anti lastele koolist pool nädalat vabaks suusatamiseks ning nt minu klaveriõpetaja võttis siis oma õpilased kokku ja läksime koos Harku rabasse suusatama. Pärast pakkus õpetaja oma kodus klimbisuppi, mis oli veidralt magus. Veel toimusid sel nädalal mitmesugused suusavõistlused.

Tihtipeale panin koolist tulles suusad alla ja kadusin oma koeraga rabasse. Kas siis Pääsküla omasse või Harku metsa. Suusatamine oli täiesti elementaarne talve osa ning minu tuttavate laste seas polnud mitte kedagi, kes ei oleks sellega tegelenud. Kõigil lastel olid mingisugused suusad, olgu siis kasvõi plastmassist minid. Ja kui kambas mõnel õnnelikul juhtus olema paar mäesuuski, siis jagati see mäe peal pooleks ja sõideti proffilt ühel suusal balansseerides.

20 aastat tagasi sattusin sõpradega esimest korda Kuutsemäele ning nakatusin korrapealt mäesuusatamispisikuga. Kui ma näen suusamäge, siis tuleb sisse veider võbin ja tahaks kohe minna.

Aga kuidas on praegu? Hanna ja Helena suusaoskus on (veel) üsna olematu. Mõlemad on korra käinud treeneriga mäel ja mõned korrad murdmaasuuski alla saanud. Sellel aastal on õnneks võimalus seda viga natukenegi parandada.

Siin videos on paar head nippi, kuidas mäesuusatamist õpetada. Proovime!

 

IMG_4094

 

2 kommentaari »

Rügamine on au sees

Vilja Kiisler Äripäevas pani kirja kogu tõe sellest, kuidas meil, eestlastel, on töörügamisega. Paljusid neid olukordi, mida Vilja kirjeldab, olen tundnud ka omal nahal ja imestanud, mis värk küll on.

Nimelt ma ei arva, et töörügamine ehk siis minu arusaamist mööda millega ebameeldiva, vastiku tegemine PALJU oleks OK. Enamik meist veedab tööd tehes kolmandiku oma ajast ja oleks ikka jube kurb, kui see kõik oleks ebameeldivalt mööda saadetud aeg. Tuleb leida endale tegevus, mida sa ise naudid ja mis sulle midagi rohkem annab, kui vaid palgapäeval laekuv.

Võiks arvata, et kui oled endale sellise tegevuse leidnud, ongi kõik hästi ja elu on edaspidi lill.

Sugugi mitte. Nüüd just hakkavadki asjad muutuma imelikuks. Kui sa oled õnnelik inimene, kes oma tööd naudib, siis on palju neid, kellele asi tundub väga kahtlane. Sest töötegemine seostub meie teadvuses a priori millegi vastiku ja tüütuga, mida ei saa ju ükski normaalne inimene nautida. Eriti hull on asi siis, kui sa töötad kuskil silma alt ära (nt kodus).

Iga kogenud kodutöötaja teab, et kontorisse ilmudes on tark manada ette morn ja tõsine nägu ning tõmmata kulm kombekalt kortsu. Naeratada ei tohi. Tuleb jätta väsinud ja kurnatud mulje, sest kui sa oled õnneliku ilmega, võidakse kergesti arvata, et sa kodus magad või tegeled kõige muuga kui töö. Nagu Vilja märgib, ei loe isegi töötulemused, sest kui saad asjad valmis liiga ruttu, siis tõenäoliselt oli sul lihtsalt vähe tööd (mitte ei olnud sa tubli) ning kergelt tulnud tulemus pole väärt tunnustust.

 

 

 

 

Leave a comment »

Mesilased ja rööprähklemine

Hiljuti tegin lugu ühe mesinikuga. Jutt läks sellele, kui targad on tegelikult mesilased. “Sa arvad, et nad on jube usinad, et muudkui lendavad edasi-tagasi. Aga tegelikult lendavad nad väljas vaid 3 tundi kõige valgemal ajal, muul ajal toimetavad tarus. Nad on meistrid ajakasutamises, mesilased juba rööprähklemisega ei tegele,” rääkis mesinik. Küllap on tal õigus.

Täna rääkisin ühe väikeettevõtjaga muuhulgas ka ettevõtjaks olemise zen-elust. “Tead, mul ei ole mingeid maailmavallutamise plaane. Mind hirmutab, kui mulle soovitakse edu, sest üldjuhul mõeldakse selle all turuosa kasvu ja käibetõusu (loe: veel rohkem tööd). Aga minu ainus soov on teha oma tööd võimalikult hästi ja nautida protsessi. Rahahunnikuid pole vaja, piisab normaalsest äraelamisest. Ja mulle meeldib, et kui tahan, siis panen oma poe kinni ja teen puhkepäeva.”

Mõlemad mõtted on äärmiselt kuldaväärt.

Meie, rumalad inimesed, tegeleme 100 asjaga korraga (või omaarust arvame, et tegeleme) ning tulemus on see, et kõigis asjades on punnseis ees ja midagi ei edene piisavalt jõudsalt. Kuna me koguaeg takerdume pisiasjadesse, kaob silme eest suurem pilt ja siht. Tähevigu näed, aga seda ei märka, et pole oma kolleegile juba nädalaid naeratanud ega silmagi vaadanud. Või mis kolleegile – millal sa viimati peeglis endale naeratasid? Jaa, mul tuleb küll ette päevi, kus mul pole hetkegi peeglisse vaadata ja naeratamisest rääkimata.

Või siis töö ja fun. Ses mõttes olen selle ettevõtjaga väga päri, et lihtsalt rügamine 24/7 mingi tulevase parema nimel on mõttetu. Nii põled enne läbi, kui halja lilleaasa ära jõuad oodata. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et töö mulle positiivseid emotsioone tooks. Olgu siis toredate uute teadmiste või inimestega kohtumise näol. Või lihtsalt tooks seda tunnet, et päeva lõpus on klaas täis ja et “küll mul on äge töö”.

Täna oleks klaas väga tühi, kui ei oleks helistanud üks lugeja ja lihtsalt siiralt kiitnud. Ja kui üks teine koostööpartner poleks pärikarva pai teinud. Ja täielik jama oleks olnud, kui jää Vetla kurvis olekski mind teelt kõrvale viinud, sest poolpirueti tegin autoga juba ära ja sügav kraav oli väga lähedal.

IMG_4084

Lühikese talvepäeva lõpp kuskil Järvamaal

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Ühel erilisel nõmmel

IMG_4044

Jussi nõmm

Kas mäletate lugu Baskerville`i koerast ja nõmmest, kus see peletis tegutses? Täpselt selline üüratu ja kummaline nõmm on Eestiski olemas. Asub Kõrvemaal ja nimeks on sellel Jussi nõmm.

Tundub, et meil on saanud traditsiooniks 1. jaanuaril hulkuda mõnel matkarajal. Eelmisel aastal ekslesime Paunküla kandis (kus eksisime totaalselt ära), tänavu aga valisime avastamiseks Jussi loodusraja Kõrvemaa.

Lühidalt öeldes olen ma hämmastunud, vaimustunud ja täiesti kirgastunud. Selline imeline sürreaalne paik asub siinsamas Tallinnast vaid tunniajase autotee kaugusel!

IMG_4045

IMG_4048

IMG_4049

Rada on 8,8 km pikk ja kulgeb esmalt üle veidra nõmme, millel kasvavad kanarbikud, pohlad ja ei ühtegi puud. Mulle meenus kohe Maaülikooli rektori ütlus, et Eesti oludes on võimatu takistada metsa kasvamist, aga siin ei ole metsa. Milles asi? Tegemist on endise nõukogude armee polügooniga, kus alalõpmata maastik põles. Kustutamisega nad suurt vaeva ei näinud ja korduvate põlengute tulemuseks on äärmiselt veider nõmm, mis on ühtaegu ilus, aga natuke õudne ka.

Nõmmelt sammusime metsa, kus matkarada vonkles kuue metsajärve vahel. Kõik järved on oma olemuselt täiesti erinevad – üks nt selline, kus ainuke elu on miski lihasööja taim, teine ülimalt selgeveeline, kolmas kalameeste paradiis jne. Talv oli järved värskelt jää alla kaanetanud ning pidevalt kostis siit-sealt jää paukumist. Üsna veidralt tontlik hääl vaikses tuuletus metsas just enne päikese loojumist.

IMG_4053

IMG_4054

 

 

Leave a comment »