Archive for veebruar, 2018

Soome kelguga Piirissaarde

IMG_6658

Tõukekelkude vana ja uus põlvkond

Ma teen koostööd sellise toreda uue ajakirjaga nagu “Looduses”. Teemasid arutades tekkis mõte, et võiks kirjutada tõukekelguga matkamisest. Seda enam, et mulle tundub, et see sõiduriist on kuidagi väga popikaks saanud.

Kuidas sa matkast ikka muud moodi kirjutad, kui et tuleb matk ise ette võtta. Õnneks just sobivalt toimuski sobival nädalavahetusel kelkudega minek Piirissaarde. 18 kilomeetrit tõukekelguga sõitmist tundus küll kohutav, sest tegelikult ma tean, milline kipakas sõiduriist see on. Meil on kodus ka üks taoline, mis mõeldud koera taha rakendamiseks, ja no olgem ausad – ilma vedava koerata on temaga ikka päris vaevaline sõita.

IMG_6674

Piirissaar juba paistab!

Niisiis, ma olin skeptiline.

Ei midagi sellist! Mul ei olnud külm, sest mul on head riided. Osa rahvast oli tulnud teksade ja linnasaabastega Peipsile ning päriselt ka – ma ei mõista, kuidas nad selles kõledas lõikavas tuules üldse ellu jäid. Vahelepõikeks – see teema, et ei osata ennast riidesse panna, on läbiv. Oleme siin näinud mitmetunnisele talvisele metsamatkale tulevaid lapsi, kellel pole ei mütsi ega kindaid ning jalas vaid tennised! Teksadega matkale tulemine on lausa tavaline ja korralike soojade jalanõude puudus tundub olevat krooniline.

20180218_124545

Laaksaarest asusime vaikselt Piirissaare poole teele. Matkajuht hoidis tempo väga madala. Kohati lausa nii, et sooja ei saanud sisse. Aga üldiselt hea – pool teed möödus väga kiiresti. Rada oli ka just lahti aetud ning tõukekelk isegi libises mingil määral.

IMG_6697

Elatakse üksteise seljas, privaatsust pole mingisugust. Kõik on miniatuurne – majad, külatänavad, surnuaed, kirik. Ja kuskil pole näha ühtegi inimest.

IMG_6690

Karakat ehk kummijuku. Kalurite iseehitatud imeliikur, millega saab jää peal sõita. 

Piirissaar on väga põnev koht. Külas elavad inimesed üksteise otsas hunnikus nagu suvilakooperatiivis, aga enamik maju on tühjad. Talvel on saarel vaid 20 püsielanikku – peamiselt pensionärid ja mõned viimased kalurid. Nendega kohtusime siis, kui nad mõrdasid välja tõmbasid ning skoorisin ka kena kotitäie värskeid latikaid ja haugi.

Tagasitee saarelt oli vaevaline. Tuul oli vahepeal kelgutee täiesti kinni tuisanud ning põhimõtteliselt oli see jalgsimatk kelku ees trügides. Selline sisekaemuslik võitlus tuule ja lumehangedega. Õnneks olin olnud nii kaval, et võtsin endale sõitmiseks nn vanakooli Soome kelgu (selle istmega) ning sinna sai mõnusalt kalakotti toetada. Trügida andis sellegipoolest – igatsesin väga paari koera järgi ning meelde tulid ajad, kui kaksikute vankriga läbi hangede pressisin.

Kokku tuli kilomeetreid 18 ja ajaliselt võttis retk aega 6 tundi. Kõik hästi – midagi kuskilt ei valuta ning isegi väsimust tegelikult polnud. Ja kala on imeimehea:) Lugu saab lugeda järgmisest ajakirjast.

20180218_110812

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Miks siin valitseb vaikus?

27750570_1209493549186781_8776560972048925262_n

Otepääl Linnamäe orus rahvast sõidutamas. Pilt: Winterplace

Häbilugu küll, aga lihtsalt pole mitte midagi kirjutada. Või isegi kui on, siis pole aega ja kui on aega, siis ei näe põhjust jagada.

Naiivselt arvasin, et kui kolin maale, siis muutub elu aeglasemaks. Ei ole nii. On palju kiiremaks läinud. Linnasebimine tundub selle kõigega päris vaikelu. Mul on konstantselt iga päev mitu tundi puudu.

Õnneks tuli tali ja nüüd on tegemisi veelgi rohkem. Oleme käinud koerte killavooriga Otepääl kelgusõitu tegemas. See on terve päeva pikkune ettevõtmine: 8 koera, kelk ja varustus toppida treilerisse ja autosse, tund aega sõitu Otepääle, seal lahtipakkimine ja ülesseadmine. Õhtul sama teistpidi tagasi. Tore on, et kõik need Otepää päevad oleme kohapeal rabelenud nii, et pole aega vahepeal lonksu vettki võtta. Koerad on samuti ennast igati mõnusalt üleval pidanud ja muidugi nautinud täiega inimeste tähelepanu.

Jõed ja järved Emajõe Suursoos on ikka jääs ja hea, et oleme saanud seda toredust näidata ka mõnedele julgetele ja õnnelikele. Ütlen nii, sest Eesti oludes on küll tegemist haruldase vedamisega, kui õnnestub talve jooksul leida mõnigi aeg, et selline matk ette võtta.

IMG_20180123_115511_283

Taylaga soos suusatamas

Veel olen saanud käia viimaste talvedega võrreldes harjumatult palju suusatamas. Võtan alati kaasa mõne koera, sest tema tahab ju joosta ja mul ka toredam, kui keegi veab.

Kirjatöid võiks olla rohkemgi. Eriti just, mis puudutab toimetamistööd (st mitte lugude nullist kirjutamist). Lugusid on mul pooleli muidugi palju ja väga erinevaid. Aasta algusest on alanud mõnus koostöö uue ajakirjaga “Looduses”, mis on täpselt minu masti ajakiri. Teemad meeldivad.

 

IMG_6647-001

Hand made kroonlühter

Palgi ehitus on muidugi soiku jäänud ja see on ka loogiline. Kui lumi sulab, eks siis teeme edasi. Lõplikult valmis ja sisustatud on vaid tüdrukute tuba.

Hanna ja Helena käivad kenasti ja tervelt koolis. Enamasti toovad koju viisi. Palju kaasatakse neid igasugustesse võistkondadesse, alailma käivad kuskil väljasõitudel kooli esindamas. Õpivad parasjagu nö ametlikult ujuma, mis tähendab iganädalast ujumistundi Tartu Auras. Ratsutamas käivad samuti ning teevad edusamme – treener kiidab neid ja nad toimetavad hobustega juba päris osavalt.

Üldiselt on talv väga mõnus ja kevadet küll veel ei oota.

 

 

 

Leave a comment »