Tõukekelkude vana ja uus põlvkond
Ma teen koostööd sellise toreda uue ajakirjaga nagu “Looduses”. Teemasid arutades tekkis mõte, et võiks kirjutada tõukekelguga matkamisest. Seda enam, et mulle tundub, et see sõiduriist on kuidagi väga popikaks saanud.
Kuidas sa matkast ikka muud moodi kirjutad, kui et tuleb matk ise ette võtta. Õnneks just sobivalt toimuski sobival nädalavahetusel kelkudega minek Piirissaarde. 18 kilomeetrit tõukekelguga sõitmist tundus küll kohutav, sest tegelikult ma tean, milline kipakas sõiduriist see on. Meil on kodus ka üks taoline, mis mõeldud koera taha rakendamiseks, ja no olgem ausad – ilma vedava koerata on temaga ikka päris vaevaline sõita.
Piirissaar juba paistab!
Niisiis, ma olin skeptiline.
Ei midagi sellist! Mul ei olnud külm, sest mul on head riided. Osa rahvast oli tulnud teksade ja linnasaabastega Peipsile ning päriselt ka – ma ei mõista, kuidas nad selles kõledas lõikavas tuules üldse ellu jäid. Vahelepõikeks – see teema, et ei osata ennast riidesse panna, on läbiv. Oleme siin näinud mitmetunnisele talvisele metsamatkale tulevaid lapsi, kellel pole ei mütsi ega kindaid ning jalas vaid tennised! Teksadega matkale tulemine on lausa tavaline ja korralike soojade jalanõude puudus tundub olevat krooniline.
Laaksaarest asusime vaikselt Piirissaare poole teele. Matkajuht hoidis tempo väga madala. Kohati lausa nii, et sooja ei saanud sisse. Aga üldiselt hea – pool teed möödus väga kiiresti. Rada oli ka just lahti aetud ning tõukekelk isegi libises mingil määral.
Elatakse üksteise seljas, privaatsust pole mingisugust. Kõik on miniatuurne – majad, külatänavad, surnuaed, kirik. Ja kuskil pole näha ühtegi inimest.
Karakat ehk kummijuku. Kalurite iseehitatud imeliikur, millega saab jää peal sõita.
Piirissaar on väga põnev koht. Külas elavad inimesed üksteise otsas hunnikus nagu suvilakooperatiivis, aga enamik maju on tühjad. Talvel on saarel vaid 20 püsielanikku – peamiselt pensionärid ja mõned viimased kalurid. Nendega kohtusime siis, kui nad mõrdasid välja tõmbasid ning skoorisin ka kena kotitäie värskeid latikaid ja haugi.
Tagasitee saarelt oli vaevaline. Tuul oli vahepeal kelgutee täiesti kinni tuisanud ning põhimõtteliselt oli see jalgsimatk kelku ees trügides. Selline sisekaemuslik võitlus tuule ja lumehangedega. Õnneks olin olnud nii kaval, et võtsin endale sõitmiseks nn vanakooli Soome kelgu (selle istmega) ning sinna sai mõnusalt kalakotti toetada. Trügida andis sellegipoolest – igatsesin väga paari koera järgi ning meelde tulid ajad, kui kaksikute vankriga läbi hangede pressisin.
Kokku tuli kilomeetreid 18 ja ajaliselt võttis retk aega 6 tundi. Kõik hästi – midagi kuskilt ei valuta ning isegi väsimust tegelikult polnud. Ja kala on imeimehea:) Lugu saab lugeda järgmisest ajakirjast.
Ahunapalu maasektori veebikodu 