Archive for Mina ja mets

Rabakuulamisekunst

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Olge unistamisega ettevaatlik!

 

Parim aeg maadeavastamiseks! Kalli jõgi. 

Päriselt ka! Ma näiteks unistasin juba mõnda aega, et küll oleks tore ümbruskonna jõgesid ja järvesid mingi veesõidukiga avastada. Nüüd on meil õuepeal kanuud ning alati võimalus minna avastusretkele.

Kannatamatult ootasime jõesopist jää kadumist ning kohe esimesel võimalusel läksime veele. Oh imeline! Soos on praegu veel vaikne, kui mitte arvestada tedremulinat ja sookurgede pulmalaulu. Kulgesime jõge pidi ringi siin ja seal, tegime peatusi ja otsisime maalemineku kohti. Ei ühtegi inimeste peale meie. Tuulevaikus.

Soosaared. Emajõe-Suursoos arvatakse neid olevat saja ringis. Väga erinevad. Mõned on kõrgemad, mõned madalamad. Mõned suured nii, et annab ühest otsast teise marssida, mõned tillukesed vaid üksikute kõrgemate puudega.

Seisad keset soosaart. Ühel pool raba, teisel pool madalsoo, keskel raskesti ligipääsetav saar. Ürgne mets. Uued marjakohad, kindlasti ka palju seeni. Rabast väljanirisev oja, mille vesi maitseb imehästi. Sookailu õitsemise lõhna lisab mu aju siia ise juurde.

Kõikjal nende tegutsemisjälgi. Loe nagu raamatut!

Professionaalne kobraste tehtud lageraie: kõik puud on langetatud jõe suunas ja mitte üks pole suvaliselt metsa kukkunud. 

Töö jäi korraks pooleli. 

Hiiglaslik kopraloss

Põtradel on olnud pidu. Vana tuulemurtud haab on sisuliselt puhtaks kooritud.

Hundid. Õigemini küll nende kaka. On ju nunnud karvased junnikesed:)  

Hundukese pealuu

Tõeline seapesa. Kes meist poleks hurjutanud lapsi, et miks on nende voodi säherdune seapesa. Palun väga – selline on päris seapesa! 

Nõiduslik ürgmets, kus inimkäsi pole midagi teinud. Kõik on nagu on. Ja kõige toredam – see mets kaitseb end ise: mingi valemiga ei saa siia kunagi tulla ükski metsamasin. 

 

Oeh! Ma olen sellest avastusretkest täiesti laksu all. Õnneks on vaja väga vähe, kas teate:)

 

 

Comments (1) »

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Kuis mu ema kohtus metsas essütäjäga

Mu ema osales Uma Lehe jutuvõistlusel ja pani kirja loo, kuis essütäjä täl jalgratta mõtsan är võtt. Essütäjä on võru keeli eksitaja ehk siis see, kes inimesi metsas ära eksitab. Lugu ilmus lehes aga nüüd ja on selline:

Kuis essütäjä võtt mõtsan jalgratta är

Kats suvvõ tagasi trehvsi essütäjäga mõtsan õkva kodo lähkül Harglõ kihlkunnan Lannamõtsa külän.

Oll illos suvõpäiv. Noorõ sõitsõva kodont är Võro liina ja mul oll hää miil, et ma es piä tuupäiv latsi perrä kaema. Võtsõ jalgratta, maramannõrgu, pandsõ telehvoni karmani ja sõitsõ tutvahe kodomõtsa.

Pandsõ ratta kõivu nõalõ, nakse mustikit korjama. Mara olli umbõ hää ja noid oll pallo.

Tahtsõ kelläaigu teedõ ja pistse käe karmanihe. A es olõki inämb telehvoni. Kaiõ sis maaha mustikipuhmi vaihõlõ, et vast lövvä. A olõ-s midägi.

Siis mõtli, et om vast kodotii pääle sadanu vai olõ telehvoni hoopis kodo jätnü. Lätsi jalaga kodo, ratta jäti mõtsa. Es olõ telehvoni tii pääl ega koton. Kihuti tagasi mõtsa.

Äkki kaiõ, et ümbrus om jummala võüras ja mu ratas om kah lännü! Otsõ ja otsõ, a ratast olõ-s. Mõtli, et kus tuu ull lugu om juhtunu, et mu ratas oma nüüt är varastõt.

Tull sääne tunnõ, nigu olõs kiäki minnu är essütänü. Mõtli viis, et kuis seo mõts nii tõistmuudu om. Telehvon lännu, ratas är varastõt, mõts võõras. Tullin kodo, häbü oll. Nigu Kiir olõs Vinnemaal käünü.

Õdaku tulliva noorõ kodo ja ma pidi är kõnõlõma uma ulli luu. Es usu kiäki, et ratas om är varastõt.

Lätsimi siis kõik kuun massinaga mõtsa. Tütär võtt mõtsa veeren uma telehvoni ja helistä. Ja kae imet, säälsaman maan mu telehvon nakaski laulma.

A nüüt oll vaia viil ratas üles löüdä. Sääl oll kolm mõtsatiid. Nakasime sis ütti tiid piti minemä, saime vast 10 sammu tetä, ku ratas nakas paistma. Es olõki är varastõdu, a tõsõ tii veeren, kust ma otsi.

Tuust pääle kutsumi taad kotust Essütäjä mõtsas.

 

Ärge nüüd arvake, et ma võru keeles kirjutada mõistan. Emaga kahepeale pusisime selle loo kuidagi hädisesse võru murrakusse, aga õnneks leheinimesed tegid suurema tõlketöö.

IMG_5094

 

 

2 kommentaari »

Pokemonid või seened?

20160724_151143_resized

Selliseid seeni on võimatu näha, kui sa samal ajal nutikasse vahid.

Hüva. Näen, et siia satub viimasel ajal väga palju inimesi, kes on põrguhädas seente leidmisega. “Kus kasvab kukeseen”, “seenekohad Eestis” või “kus asub kukeseenemets” on igapäevased otsingufraasid, millega siia praegu jõutakse.

Tulen teile vastu ja annan mõne tõeliselt hea vihje.

  • Kukeseen ega ka mistahes muu seen ei kasva internetis. Ja seda, et keegi oma seenekoha koordinaadid internetti üles riputaks, võib vist küll ainult loll või välismaalane arvata. Eestlane seda ei tee. Kukeseene metsa asukoht on saladus, mis võetakse kasvõi hauda kaasa. Sellepärast lõpetage seenemetsade otsimine internetist.
  • Kukeseen ja ka muu metsaseen kasvab üldjuhul metsas. Mets on suur puudekogum. Soovitav on leida kasvukoht, kus on ülekaalus männid ja on ka kuuskesid. Paljude seente nimes on vihje, kust neid otsida – nt männiriisikat männikust, kaseriisikat kaskede alt jne.
  • Nüüd kõige tähtsam vihje lisaks punkt ühele: kukeseeni ega mingeid seeni ei ole võimalik korjata, kui sa samal ajal oma nutitelefonis sõbrannaga juttu ajad v pokemone taga ajad. Kukeseen, sunnik, nimelt saab aru, kui temale ei pühenduta ja ta ei näita ennast sellisele inimesele. Võid tundide viisi samal ajal internetis vingudes, et “seeni pole üldse” mööda metsi konnata ja mitte ühtegi seent sa ei näe ka. See on garanteeritud. Sestap tuleb telefon käest ära panna ja pühenduda seekord seentele. Aga kui telefoni üldse käest panna ei suuda ja seeni tahaks, siis tuleb lihtsalt minna turule ja mõne tädikese käest osta.

20160724_165811_resized

Mis aga puudutab juttu, et sel aastal seeni metsast ÜLDSE pole, siis nüüd ma ärritan teid – nüüd on! Igasuguseid – kukekaid, pilvikuid, riisikaid, puravikke. Jalutasin täna tunnikese ühes oma lemmikmetsas, kuulasin hilissuvist metsa ehk kärbeste-sääskede-parmude lakkamatut pininat, mõtlesin veidrale vaimustusele, mis on viimastel nädalatel ka muidu normaalsed inimesed pannud mingeid virtuaalseid kolle taga ajama ning kogusin kokku tugeva kastmetäie igasuguseid tegelasi.

2 kommentaari »

Tavaline eestlase puhkus vol 2 ehk korilus

Ega ma puhkust ilma koriluseta küll ette ei kujuta. Juba aastaid võtan puhkust (kui võtan) juulis. Mitte sellepärast, et rannas peesitada, sest päevitamist ma ei salli ning kahjulik on see ka nagunii. Juulikuine puhkus on vajalik selleks, et võimalikult palju korilusega tegeleda.

Just nüüd on valmis minu lemmikmarjad – metsvaarikad. Ma korjan neid alati niipalju kui jõuan, sest vaarikamoos on meie peres kõigi lemmik ja seda peab jätkuma ohjeldamatult. Tunnid vaarikatihnikus ragistades on kui mingit laadi hasart. Juba vaarikakohale lähenedes tuleb sisse ärevus, kui küpsetest marjadest annab märku leviv aroom. Ma pargin ratta nii, et keegi seda ei näe ning sukeldun korjama. Tihnikusse tuleb sügavale sisse ronida, sest keskel on kõige suuremad ja ussivabamad marjad. Äärtel on millegipärast väikesed, kuivanud ja ussitanud mammud. Milline mõnu on tõsta raskest marjakoormast maadligi vajunud oks üles ning sealt küljest marjad mannergusse roobitseda…uhhh..

Mustikaid ma korjan ka, kuid iga aastaga vähem. Need ei maitse moosina eriti ja vanakooli mustikad-pudelis-ilma-millegita pole kunagi mu lemmik olnud. Tavaliselt otsin koha, kus on eriti suured mustikad ja korjan neid sügavkülmakarpidesse. Sest mustikakoogist peetakse meil lugu küll.

Sõstrakraamiga, mis kah juulis valmis saab, on õnneks lihtne. Savilöövil oli alguses tohutult palju mustsõstrapõõsaid ja kõik kandsid, kui hullud. Jagasime ämbriteviisi marju laiali. Aja jooksul jäid põõsad aga viletsamaks ning olen neist umbes pooled välja juurinud. Ülejäänud lõikasin paar aastat tagasi nulliga maha ja tänaseks on nad taas tublideks noorteks põõsasteks kasvanud ning kannavad esimest aastat nii, et midagi saab jälle sisse teha.

Punaseid sõstraid on ka üsna vähe. On mõned noored põõsad ja kaks vanemat. Korjasin need juba tühjaks ja tegin punase sõstra želeed. Üks vanem põõsatäis marju aga jääb jooksvalt morsi ja roosamanna tegemiseks.

Kuna iga päev satub siia blogisse mõni inimene kukeseeni otsima (otsisõnaga – kuidas leida kukeseeni), siis teile ütlen, et võtke vabalt. Seeni on metsas nii vähe, et minge parem turule. Kuigi raalin kukeseente osas metsasid juba kuu aega, siis saak on siiani vaid paar niru kribalat.

 

 

Comments (1) »

Kuidas minna ujuma 6 kuusega?*

IMG_4523

Peaaegu 100 kuuske

Tegelesime Ermoga nädalavahetusel veidi istutamisega ja panime maha 100 kuusetaime. Kõlab nagu palju, aga tegelikult on see väga vähe. Taimed läksid endisele kartulipõllule.

Niita tuleb seda muidugi veel hea mitu aastat, sest need kuusekesed on tõeliselt pisikesed – vaid 10-15 senti pikad. Igaüks sai juurde tokikese, et teda traktori alla ei aetaks või muidu maha ei tallataks.

Kuusetaime mõtlesime alguses niisama teeservadest välja kaevata, aga lõpuks läksin ikkagi kergema vastupanu teed ja tõime need Sõmerpalu lähedalt metsataimede müüjalt.

IMG_4522

Kuusebeebi

 

20160430_084314(0)

Imeilus kevad Savilöövil – terve mäekülg on nurmenukke täis. Neid tuleb iga aastata massiliselt juurde.

IMG_4529Põikasime ka Aheru järve äärde. Järvekallas oli ülastest valge ja järvel hüüdis miski veidra häälega lind. Mis lind see on, kelle hääl kõlab nagu hüütaks kaevu suurt tertsi alla? Hüüp?

*-igihaljas Perekooli küsimus, mille vastus on mälu järgi midagi taolist: soovitan leida rannas mõni eraldatud koht otsida sest 6 kuuske on ju päris suured ja inimesed vaatavad imelikult kui sa neid vette tirima hakkad.

 

Leave a comment »

Ühel erilisel nõmmel

IMG_4044

Jussi nõmm

Kas mäletate lugu Baskerville`i koerast ja nõmmest, kus see peletis tegutses? Täpselt selline üüratu ja kummaline nõmm on Eestiski olemas. Asub Kõrvemaal ja nimeks on sellel Jussi nõmm.

Tundub, et meil on saanud traditsiooniks 1. jaanuaril hulkuda mõnel matkarajal. Eelmisel aastal ekslesime Paunküla kandis (kus eksisime totaalselt ära), tänavu aga valisime avastamiseks Jussi loodusraja Kõrvemaa.

Lühidalt öeldes olen ma hämmastunud, vaimustunud ja täiesti kirgastunud. Selline imeline sürreaalne paik asub siinsamas Tallinnast vaid tunniajase autotee kaugusel!

IMG_4045

IMG_4048

IMG_4049

Rada on 8,8 km pikk ja kulgeb esmalt üle veidra nõmme, millel kasvavad kanarbikud, pohlad ja ei ühtegi puud. Mulle meenus kohe Maaülikooli rektori ütlus, et Eesti oludes on võimatu takistada metsa kasvamist, aga siin ei ole metsa. Milles asi? Tegemist on endise nõukogude armee polügooniga, kus alalõpmata maastik põles. Kustutamisega nad suurt vaeva ei näinud ja korduvate põlengute tulemuseks on äärmiselt veider nõmm, mis on ühtaegu ilus, aga natuke õudne ka.

Nõmmelt sammusime metsa, kus matkarada vonkles kuue metsajärve vahel. Kõik järved on oma olemuselt täiesti erinevad – üks nt selline, kus ainuke elu on miski lihasööja taim, teine ülimalt selgeveeline, kolmas kalameeste paradiis jne. Talv oli järved värskelt jää alla kaanetanud ning pidevalt kostis siit-sealt jää paukumist. Üsna veidralt tontlik hääl vaikses tuuletus metsas just enne päikese loojumist.

IMG_4053

IMG_4054

 

 

Leave a comment »

Hasartne marjajaht

IMG_2726

Meie igapäevaelu Savilöövil määravad praegu maasikad. Peaaegu pidevalt on keegi meist metsas ja kui ta täis mannergutega naaseb, läheb järgmine vahetus. Õhtul tegeletakse korjatu purkidesse-karpidesse paigutamisega ja uute plaanide tegemisega. Isegi lapsed on marjajahist haaratud – Helena korjas täna ühe jutiga pool liitrit maasikaid ja mõlemad tüdrukud aitasid mul pärast moosi keeta ning purkidesse panna.

Maasikad on ainukesed metsamarjad, mille puhul meid tabab hasart. Kas õnnestub leida selline maasikakoht, kus võid eksimiseni korjata? Kas õnnestub jõuda paigale enne teisi korjajaid? Kas ilm üldse soosib korjamist?

Arutasime emaga just siin ükspäev seda maasikateemat ja jõudsime järeldusele, et päris normaalsed me ilmselt pole. Nüüd, kui välja on peilitud paar vinget raiesmikku, on pidev mure, et äkki keegi avastab need ja korjab marjad ära/tallab koha segi. Alati meenutan kibedusega juhtumit, kus veetsin mõnusasti marjaaega imelisel ja hästivarjatud raiesmikul, kui sinna ei-tea-kust saabus mikrobussitäis lärmavaid kaaskodanikke. Selle asemel, et seal normaalse inimese kombel marju korjata, jooksid mööda raiesmikku ringi, lärmasid nagu kari metslasi ja halasid, kuidas marju ei pidavat olema. Aga maasikaid ei saa korjata ringi kõndides, vaid tuleb vaikselt kükitada ja rahulikult vaadata. Marjasilm peab tekkima.

“Ära sa autot küll selle koha juurde pargi, muidu on kohe teised inimesed kohal,” soovitas mu ema. Jätsingi auto igaks juhuks kilomeetri maad eemale suvalisse metsaserva. Samamoodi on ta mures jalgrattajälgede pärast, mis hunnitule raiesmikule viivad. Rääkimata muidugi sellest, et metsas ollakse pimedani. Mina käisin täna lausa kaks raksu ja kahjuks pidin korjamise lõpetama seetõttu, et selg hakkas keskelt pooleks minema. Mitte aga ei lõppenud marjad. Ahh, ma pean homme sinna tagasi minema:)

Comments (1) »

Kuidas leida endale metsmaasikavälu?

IMGP7889

Päeval, kui külm võtab hambad plagisema ja sooja saab vaid toas küdeva ahju ääres, on paslik rääkida metsmaasikatest. Sellest, kuidas neid leida.

Metsmaasikatega seoses kerkib mulle silme ette kaks pilti. Kõigepealt Nukitsamehe filmi algus – maasikaid korjates eksinud Iti ja Kusti.

Teine pilt pärineb lapsepõlvest – mäletan metsmaasikamoosi purki, mis oli ainus ja mida hoiti südatalveni, et kraami siis delikatessi kombel maiustada. Metsmaasikate ümber hõljus siis teatav salapära. Neid marju leiti alati vähe – nii vähe, et jätkus vaid lastele. Mu ema käis mõnikord linna lähedal ühes nn maasikakohas neid eksootilisi marju korjamas ja harva, kui ta naases terve liitriga. Vaid too üksainumas kord juhtuski nii, et metsmaasikaid jätkus isegi talveks moosi keetmiseks.  Muidugi arvasin ma kaua aastaid, et selline maasikavälu, kus korjaja võib marju korjates lausa ära eksida, saab eksisteerida vaid Nukitsamehe lastejutus, mitte aga päriselt.

Tegelikkus on see, et metsmaasikaid on päris lihtne leida. Ja ma ei räägi praegu kraavipervedelt neid ükshaaval noppides, vaid ikka neist päris-päris maasikaraiesmikest. Olen aastate jooksul teinud palju tähelepanekuid ning leidnud hulgaliselt maasikakohti, kust võid marju lausa ämbritäite viisi korjata. Neidsamu eksootilisi ja müstilisi metsmaasikaid.

Nüüd kohe on käes aeg, kui metsaservad ja raiesmikud hakkavad punetama magusatest metsmaasikatest. Aga kuidas siis leida endale see parim maasikakoht? Siin on mõned lihtsad juhised, mida järgides on ise väga harva saagita jäänud:

  • Sul on vaja raiesmikku. Hea, kui seal oleks kasvanud lehtpuud, sest siis sobib pinnas tõenäoliselt ka maasikale. Männiraiesmikud on liiga kuivad, sinna üldjuhul maasikas ei tule. Samas ei tohi pinnas olla ka liiga niiske ega madal.
  • Vaata ringi noortel paar aasta vanustel raiesmikel. Nendel, mis on jõudnud end juba parandada metsateoga seotud pinnasekahjustusest, kuid kus ei ole veel hakanud laiutama põõsarinne. Liigu raiesmikul ettevaatlikult, et sa ei tallaks ära seal tärkavaid noori puid. Kui raiesmikul on võtnud võimust juba vaarikad, siis selleks ajaks on maasikad tavaliselt kadunud või kadumas. Maasikad püsivad samas kohas paar-kolm aastat ning pärast seda on valgustingimused juba nii muutunud, et nad kaovad.
  • Parimad maasikad valmivad lõunapäikesele avatud nõlval. Seal saavad marjad ka esimesena valmis, no ikka nädalaid varem kui metsaserva varjus.

Ja viimane ning kõige tähtsam nipp – ära ilmaski mine metsa suure plaaniga (ja pangega) maasikaid (või ükskõik mida muud) korjata. Siis ei leia midagi. Tuleb minna nagu muuseas, vähemalt esimest korda luurele kindlasti:)

Kõigi nende ees, kes lootsid siit postist leida GPS koordinaate maasikate juurde, ma vabandan. Isegi mu pereliikmeid ei tea täpselt, kust ma marju toon.

 

 

Leave a comment »