Archive for Mina ja mets

Kes või mis on chaga?

Olles värskelt ühele saanud seentearvestusega, olen hakanud neid tegelasi natuke teise pilguga vaatama. Hulk seniseid nö sitaseeni polegi enam mu silma jaoks sitaseened ning mõni puul kasvav moodustis hakkab ka silma.

Ühel kenal sügispäeval hulkusime Kustiga jälle mööda soosaari ja leidsime chagametsa. Chaga ehk must pässik on puuseen, mis kasvab kase küljes. Ta näeb välja nagu must moodustis ja ma pole neid kunagi varem märganud. Sageli kasvab ta just parajal võtmisekõrgusel, kuid mõnikord ka nii kõrgel, et vaja redelit. Igal pool teda siiski ei leidu ning kui leiad ühe, siis üldjuhul on ümbruskonnas teda veelgi.

NB! Chaga ei ole sama, mis kasekäsn, kuigi paljud teda nii kutsuvad. Kasekäsn on ka puuseen, aga hoopis teistsugune. Ja samuti pole kasekäsnad need moodustised, mis kasetüvedel siinseal kasvavad, mõned lausa hiiglaslikud. Need on hoopis kasepahad (pahk-paha).

Hiiglaslik kasepahk. Suursnautser on siin võrdluseks ja täidab antud hetkel tikutoosi rolli.

Aga nüüd sellest mustast pässikust. Temast on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. On teine iidne raviseen, Venemaal kasutatud ravimina lausa 12. sajandist peale. Põhimõtteliselt ravivat igasugu hädasid nagu kõrget vererõhku, korrastavat veresuhkrut, turgutab immuunsust, sisaldab vitamiine ning koguni vähile tegevat tuule alla. Niiet selline tore seeneke.

Igatahes. Tõin teda koju hea hulga, peenestasin tükkideks, kuivatasin ära ja jahvatasin pulbriks. Hea tarvitada näiteks kohvi sees, kuhu lisan kannu kohta teelusikatäie chagapulbrit. Ei võta meid enam ussi- ega püssirohi. Täpsema juhise, kuis puu küljest lahti kangutatud hirmkõva seent “taltsutada” ja tarvitada, leiab näiteks siit.

NB! Kui kohvimasinaga jahvatate, siis pigem masinasse vähem ja kindlasti väiksemad tükid. Muidu lendab masin õhtule:)

Chagatükid pärast metsast kojutoomist. Tükeldasin nad kohe väiksemaks ja kuivatasin pliidil. Korjata tasub loomulikult kuivema ilmaga.  

Leave a comment »

Kuis mu ema kohtus metsas essütäjäga

Mu ema osales Uma Lehe jutuvõistlusel ja pani kirja loo, kuis essütäjä täl jalgratta mõtsan är võtt. Essütäjä on võru keeli eksitaja ehk siis see, kes inimesi metsas ära eksitab. Lugu ilmus lehes aga nüüd ja on selline:

Kuis essütäjä võtt mõtsan jalgratta är

Kats suvvõ tagasi trehvsi essütäjäga mõtsan õkva kodo lähkül Harglõ kihlkunnan Lannamõtsa külän.

Oll illos suvõpäiv. Noorõ sõitsõva kodont är Võro liina ja mul oll hää miil, et ma es piä tuupäiv latsi perrä kaema. Võtsõ jalgratta, maramannõrgu, pandsõ telehvoni karmani ja sõitsõ tutvahe kodomõtsa.

Pandsõ ratta kõivu nõalõ, nakse mustikit korjama. Mara olli umbõ hää ja noid oll pallo.

Tahtsõ kelläaigu teedõ ja pistse käe karmanihe. A es olõki inämb telehvoni. Kaiõ sis maaha mustikipuhmi vaihõlõ, et vast lövvä. A olõ-s midägi.

Siis mõtli, et om vast kodotii pääle sadanu vai olõ telehvoni hoopis kodo jätnü. Lätsi jalaga kodo, ratta jäti mõtsa. Es olõ telehvoni tii pääl ega koton. Kihuti tagasi mõtsa.

Äkki kaiõ, et ümbrus om jummala võüras ja mu ratas om kah lännü! Otsõ ja otsõ, a ratast olõ-s. Mõtli, et kus tuu ull lugu om juhtunu, et mu ratas oma nüüt är varastõt.

Tull sääne tunnõ, nigu olõs kiäki minnu är essütänü. Mõtli viis, et kuis seo mõts nii tõistmuudu om. Telehvon lännu, ratas är varastõt, mõts võõras. Tullin kodo, häbü oll. Nigu Kiir olõs Vinnemaal käünü.

Õdaku tulliva noorõ kodo ja ma pidi är kõnõlõma uma ulli luu. Es usu kiäki, et ratas om är varastõt.

Lätsimi siis kõik kuun massinaga mõtsa. Tütär võtt mõtsa veeren uma telehvoni ja helistä. Ja kae imet, säälsaman maan mu telehvon nakaski laulma.

A nüüt oll vaia viil ratas üles löüdä. Sääl oll kolm mõtsatiid. Nakasime sis ütti tiid piti minemä, saime vast 10 sammu tetä, ku ratas nakas paistma. Es olõki är varastõdu, a tõsõ tii veeren, kust ma otsi.

Tuust pääle kutsumi taad kotust Essütäjä mõtsas.

 

Ärge nüüd arvake, et ma võru keeles kirjutada mõistan. Emaga kahepeale pusisime selle loo kuidagi hädisesse võru murrakusse, aga õnneks leheinimesed tegid suurema tõlketöö.

IMG_5094

 

 

2 kommentaari »

Pokemonid või seened?

20160724_151143_resized

Selliseid seeni on võimatu näha, kui sa samal ajal nutikasse vahid.

Hüva. Näen, et siia satub viimasel ajal väga palju inimesi, kes on põrguhädas seente leidmisega. “Kus kasvab kukeseen”, “seenekohad Eestis” või “kus asub kukeseenemets” on igapäevased otsingufraasid, millega siia praegu jõutakse.

Tulen teile vastu ja annan mõne tõeliselt hea vihje.

  • Kukeseen ega ka mistahes muu seen ei kasva internetis. Ja seda, et keegi oma seenekoha koordinaadid internetti üles riputaks, võib vist küll ainult loll või välismaalane arvata. Eestlane seda ei tee. Kukeseene metsa asukoht on saladus, mis võetakse kasvõi hauda kaasa. Sellepärast lõpetage seenemetsade otsimine internetist.
  • Kukeseen ja ka muu metsaseen kasvab üldjuhul metsas. Mets on suur puudekogum. Soovitav on leida kasvukoht, kus on ülekaalus männid ja on ka kuuskesid. Paljude seente nimes on vihje, kust neid otsida – nt männiriisikat männikust, kaseriisikat kaskede alt jne.
  • Nüüd kõige tähtsam vihje lisaks punkt ühele: kukeseeni ega mingeid seeni ei ole võimalik korjata, kui sa samal ajal oma nutitelefonis sõbrannaga juttu ajad v pokemone taga ajad. Kukeseen, sunnik, nimelt saab aru, kui temale ei pühenduta ja ta ei näita ennast sellisele inimesele. Võid tundide viisi samal ajal internetis vingudes, et “seeni pole üldse” mööda metsi konnata ja mitte ühtegi seent sa ei näe ka. See on garanteeritud. Sestap tuleb telefon käest ära panna ja pühenduda seekord seentele. Aga kui telefoni üldse käest panna ei suuda ja seeni tahaks, siis tuleb lihtsalt minna turule ja mõne tädikese käest osta.

20160724_165811_resized

Mis aga puudutab juttu, et sel aastal seeni metsast ÜLDSE pole, siis nüüd ma ärritan teid – nüüd on! Igasuguseid – kukekaid, pilvikuid, riisikaid, puravikke. Jalutasin täna tunnikese ühes oma lemmikmetsas, kuulasin hilissuvist metsa ehk kärbeste-sääskede-parmude lakkamatut pininat, mõtlesin veidrale vaimustusele, mis on viimastel nädalatel ka muidu normaalsed inimesed pannud mingeid virtuaalseid kolle taga ajama ning kogusin kokku tugeva kastmetäie igasuguseid tegelasi.

2 kommentaari »

Tavaline eestlase puhkus vol 2 ehk korilus

Ega ma puhkust ilma koriluseta küll ette ei kujuta. Juba aastaid võtan puhkust (kui võtan) juulis. Mitte sellepärast, et rannas peesitada, sest päevitamist ma ei salli ning kahjulik on see ka nagunii. Juulikuine puhkus on vajalik selleks, et võimalikult palju korilusega tegeleda.

Just nüüd on valmis minu lemmikmarjad – metsvaarikad. Ma korjan neid alati niipalju kui jõuan, sest vaarikamoos on meie peres kõigi lemmik ja seda peab jätkuma ohjeldamatult. Tunnid vaarikatihnikus ragistades on kui mingit laadi hasart. Juba vaarikakohale lähenedes tuleb sisse ärevus, kui küpsetest marjadest annab märku leviv aroom. Ma pargin ratta nii, et keegi seda ei näe ning sukeldun korjama. Tihnikusse tuleb sügavale sisse ronida, sest keskel on kõige suuremad ja ussivabamad marjad. Äärtel on millegipärast väikesed, kuivanud ja ussitanud mammud. Milline mõnu on tõsta raskest marjakoormast maadligi vajunud oks üles ning sealt küljest marjad mannergusse roobitseda…uhhh..

Mustikaid ma korjan ka, kuid iga aastaga vähem. Need ei maitse moosina eriti ja vanakooli mustikad-pudelis-ilma-millegita pole kunagi mu lemmik olnud. Tavaliselt otsin koha, kus on eriti suured mustikad ja korjan neid sügavkülmakarpidesse. Sest mustikakoogist peetakse meil lugu küll.

Sõstrakraamiga, mis kah juulis valmis saab, on õnneks lihtne. Savilöövil oli alguses tohutult palju mustsõstrapõõsaid ja kõik kandsid, kui hullud. Jagasime ämbriteviisi marju laiali. Aja jooksul jäid põõsad aga viletsamaks ning olen neist umbes pooled välja juurinud. Ülejäänud lõikasin paar aastat tagasi nulliga maha ja tänaseks on nad taas tublideks noorteks põõsasteks kasvanud ning kannavad esimest aastat nii, et midagi saab jälle sisse teha.

Punaseid sõstraid on ka üsna vähe. On mõned noored põõsad ja kaks vanemat. Korjasin need juba tühjaks ja tegin punase sõstra želeed. Üks vanem põõsatäis marju aga jääb jooksvalt morsi ja roosamanna tegemiseks.

Kuna iga päev satub siia blogisse mõni inimene kukeseeni otsima (otsisõnaga – kuidas leida kukeseeni), siis teile ütlen, et võtke vabalt. Seeni on metsas nii vähe, et minge parem turule. Kuigi raalin kukeseente osas metsasid juba kuu aega, siis saak on siiani vaid paar niru kribalat.

 

 

Comments (1) »

Kuidas minna ujuma 6 kuusega?*

IMG_4523

Peaaegu 100 kuuske

Tegelesime Ermoga nädalavahetusel veidi istutamisega ja panime maha 100 kuusetaime. Kõlab nagu palju, aga tegelikult on see väga vähe. Taimed läksid endisele kartulipõllule.

Niita tuleb seda muidugi veel hea mitu aastat, sest need kuusekesed on tõeliselt pisikesed – vaid 10-15 senti pikad. Igaüks sai juurde tokikese, et teda traktori alla ei aetaks või muidu maha ei tallataks.

Kuusetaime mõtlesime alguses niisama teeservadest välja kaevata, aga lõpuks läksin ikkagi kergema vastupanu teed ja tõime need Sõmerpalu lähedalt metsataimede müüjalt.

IMG_4522

Kuusebeebi

 

20160430_084314(0)

Imeilus kevad Savilöövil – terve mäekülg on nurmenukke täis. Neid tuleb iga aastata massiliselt juurde.

IMG_4529Põikasime ka Aheru järve äärde. Järvekallas oli ülastest valge ja järvel hüüdis miski veidra häälega lind. Mis lind see on, kelle hääl kõlab nagu hüütaks kaevu suurt tertsi alla? Hüüp?

*-igihaljas Perekooli küsimus, mille vastus on mälu järgi midagi taolist: soovitan leida rannas mõni eraldatud koht otsida sest 6 kuuske on ju päris suured ja inimesed vaatavad imelikult kui sa neid vette tirima hakkad.

 

Leave a comment »

Ühel erilisel nõmmel

IMG_4044

Jussi nõmm

Kas mäletate lugu Baskerville`i koerast ja nõmmest, kus see peletis tegutses? Täpselt selline üüratu ja kummaline nõmm on Eestiski olemas. Asub Kõrvemaal ja nimeks on sellel Jussi nõmm.

Tundub, et meil on saanud traditsiooniks 1. jaanuaril hulkuda mõnel matkarajal. Eelmisel aastal ekslesime Paunküla kandis (kus eksisime totaalselt ära), tänavu aga valisime avastamiseks Jussi loodusraja Kõrvemaa.

Lühidalt öeldes olen ma hämmastunud, vaimustunud ja täiesti kirgastunud. Selline imeline sürreaalne paik asub siinsamas Tallinnast vaid tunniajase autotee kaugusel!

IMG_4045

IMG_4048

IMG_4049

Rada on 8,8 km pikk ja kulgeb esmalt üle veidra nõmme, millel kasvavad kanarbikud, pohlad ja ei ühtegi puud. Mulle meenus kohe Maaülikooli rektori ütlus, et Eesti oludes on võimatu takistada metsa kasvamist, aga siin ei ole metsa. Milles asi? Tegemist on endise nõukogude armee polügooniga, kus alalõpmata maastik põles. Kustutamisega nad suurt vaeva ei näinud ja korduvate põlengute tulemuseks on äärmiselt veider nõmm, mis on ühtaegu ilus, aga natuke õudne ka.

Nõmmelt sammusime metsa, kus matkarada vonkles kuue metsajärve vahel. Kõik järved on oma olemuselt täiesti erinevad – üks nt selline, kus ainuke elu on miski lihasööja taim, teine ülimalt selgeveeline, kolmas kalameeste paradiis jne. Talv oli järved värskelt jää alla kaanetanud ning pidevalt kostis siit-sealt jää paukumist. Üsna veidralt tontlik hääl vaikses tuuletus metsas just enne päikese loojumist.

IMG_4053

IMG_4054

 

 

Leave a comment »

Hasartne marjajaht

IMG_2726

Meie igapäevaelu Savilöövil määravad praegu maasikad. Peaaegu pidevalt on keegi meist metsas ja kui ta täis mannergutega naaseb, läheb järgmine vahetus. Õhtul tegeletakse korjatu purkidesse-karpidesse paigutamisega ja uute plaanide tegemisega. Isegi lapsed on marjajahist haaratud – Helena korjas täna ühe jutiga pool liitrit maasikaid ja mõlemad tüdrukud aitasid mul pärast moosi keeta ning purkidesse panna.

Maasikad on ainukesed metsamarjad, mille puhul meid tabab hasart. Kas õnnestub leida selline maasikakoht, kus võid eksimiseni korjata? Kas õnnestub jõuda paigale enne teisi korjajaid? Kas ilm üldse soosib korjamist?

Arutasime emaga just siin ükspäev seda maasikateemat ja jõudsime järeldusele, et päris normaalsed me ilmselt pole. Nüüd, kui välja on peilitud paar vinget raiesmikku, on pidev mure, et äkki keegi avastab need ja korjab marjad ära/tallab koha segi. Alati meenutan kibedusega juhtumit, kus veetsin mõnusasti marjaaega imelisel ja hästivarjatud raiesmikul, kui sinna ei-tea-kust saabus mikrobussitäis lärmavaid kaaskodanikke. Selle asemel, et seal normaalse inimese kombel marju korjata, jooksid mööda raiesmikku ringi, lärmasid nagu kari metslasi ja halasid, kuidas marju ei pidavat olema. Aga maasikaid ei saa korjata ringi kõndides, vaid tuleb vaikselt kükitada ja rahulikult vaadata. Marjasilm peab tekkima.

“Ära sa autot küll selle koha juurde pargi, muidu on kohe teised inimesed kohal,” soovitas mu ema. Jätsingi auto igaks juhuks kilomeetri maad eemale suvalisse metsaserva. Samamoodi on ta mures jalgrattajälgede pärast, mis hunnitule raiesmikule viivad. Rääkimata muidugi sellest, et metsas ollakse pimedani. Mina käisin täna lausa kaks raksu ja kahjuks pidin korjamise lõpetama seetõttu, et selg hakkas keskelt pooleks minema. Mitte aga ei lõppenud marjad. Ahh, ma pean homme sinna tagasi minema:)

Comments (1) »