Neil päevil said meie maja kõige ilusamad tüdrukud 8-aastasteks. Nad on seltskondlikud, nutikad, jutukad, naeruhimulised, uudishimulikud, sportlikud, viisakad, iseseisvad ehk just sellised nagu peavad olema 8-aastased tüdrukud. Kõike on nendega koos tore teha.
Eelmisest blogist kopin siia nostalgiahetke sellest kaheksa aasta tagusest päevast:
Juba mõnda aega teadsin, et nüüd ja edaspidi saab 22st aprillist üks väga oluline päev, sest siis sünnivad meie lapsed. Kuskil aprilli alguses oli see kuupäev juba plaaniliseks keisrilõikeks paika pandud ja mida päev edasi, seda enam ma seda ootasin nagu hingeõnnistust. Et saaks jälle normaalses tempos kõndida ja ilma ähkimata kingapaelu siduda. Mingit märki, et keegi sooviks ise valida sünnipäeva, ei olnud.
Tolleks 22 aprilli kolmapäevaks olid kaksikud minu kõhus elanud juba 39 nädalat. Olin juba kl 3st üleval, kuigi teoreetiliselt pidi mingi unerohi mind veel magamas hoidma. Ei mõjunud, ärevus nii suur. Olin juba eelmisest õhtust haiglas, sest enne keisrilõiget tahtsid kodanikud tohtrid vist olla kindlad, et patsient kodus viimase hetkeni head-paremat ei vohmi. Mine neid näljaseid rasedaid tea, eks. Nii ma siis vahtisin Pelgus palati valget lage, kriuksutasin võimatult ebamugavat voodit ja kuulasin, kuidas palatikaaslane mõnusalt magas
Õnneks läheb aprillis juba varakult valgeks ja see oli imeilus hommik. Ei ühtegi pilve taevas ja võis arvata, et tuleb aprilli lõpu kohta lausa ebanormaalselt soe ilm. Nii tuligi, 20 kraadi üle nulli lausa.
Kella 8 ajal panin oma kodinad palatis kokku ja hakati asjatama. Kästi selga panna kole öösärk ja tuba täitus praktikantidega. Kella üheksaks oli toimemised tehtud ja action võis alata.
Seina peal rippunud kell oli 9.02, kui arst ütles, et kõik on nüüd valmis ja “Läks!” Miskit nagu urgitseti lina taga ja 9.06 kostis kisa. Kõva kisa, selline pahane “miks-te-mind-segate-mul-on-siin-ju-nii hea”. Palju õnne, teil on tütar! “Tere, Hanna!”
Veel minut ja veel üks kisa. Palju vaiksem ja mitte nii vihane, pigem nagu kaebamine. Ja teil on ka teine tütar! “Tere, Helena!”
Nimed olid juba mitu kuud tagasi välja valitud ja ära otsustatud. Hanna kaalus 2,7 kg ja oli 48 cm pikk, mütsinumber 35. Helena vastavalt 2,2 ja 47 ning müts nr 34.
Phuhh….õnneks on ikka mõlemad tüdrukud, oli mu esimene mõte. Kodus ju ainult roosad asjad ootamas. Ja õnneks nad kisavad. Edasi ma muudkui nutsin, nutsin, nutsin nagu üldse terve selle päeva ja veel umbes kuu aega takkaotsa. Kõik oli lihtsalt nii hästi.
Edasi. Ega ma sel päeval neid pikalt imetleda ei saanud. Korraks nägin ja juba viidi ära. Uuesti nägi alles õhtul neid, sest ise olin jumalast zombi. Kõht valutas nii, et hingatagi oli valus. Valuvaigistid ei mõjunud. Vererõhk oli stabiilselt 160, kuigi ausõna, puid ma ei lõhkunud, vaid lamasin liikumatult voodis. Arstid käisid mureliku näoga ja tilgutist muudkui voolas ja voolas mingit vererõhurohtu mulle sisse. Mis ei mõjunud.
Aga kui tüdrukud lõpuks mingi 16 ajal toodi, siis nemad olid vaiksed ja rahulikud. Ei nutnud nii nagu ümberringi paljud tited südantlõhestavalt karjusid. Ei, nemad vaatasid teki servalt alt ja pilgutasid vaid aeglaselt oma suuri tumedaid silmi. Ja varsti jäid hoopis magama.
Alles järgmisel päeval sain neid lähemalt uurida ja alles siis nägin, KUI väiksed nad tegelikult olid. Eriti Helena. Suurtepaksude tekkide seest, kuhu sisse nad olid keeratud, ei saanud ju aru sellest väiksusest. No lihtsalt uskumatu, et nii imepisike tegelane on nii täiuslik. Ja ikkagi nii tilluke – ta jalasääred olid täpselt sama jämedad kui mu pöial. Ja ta pea mahtus mulle peopessa. Hanna tundus Helena kõrval hiiglane.
Rododendronite õiemeri
Ahunapalu maasektori veebikodu 