Archive for aprill, 2017

Nad on mul kaheksa! Pluss nostalgia-eri

Neil päevil said meie maja kõige ilusamad tüdrukud 8-aastasteks. Nad on seltskondlikud, nutikad, jutukad, naeruhimulised, uudishimulikud, sportlikud, viisakad, iseseisvad ehk just sellised nagu peavad olema 8-aastased tüdrukud. Kõike on nendega koos tore teha.

Eelmisest blogist kopin siia nostalgiahetke sellest kaheksa aasta tagusest päevast:

Juba mõnda aega teadsin, et nüüd ja edaspidi saab 22st aprillist üks väga oluline päev, sest siis sünnivad meie lapsed. Kuskil aprilli alguses oli see kuupäev juba plaaniliseks keisrilõikeks paika pandud ja mida päev edasi, seda enam ma seda ootasin nagu hingeõnnistust. Et saaks jälle normaalses tempos kõndida ja ilma ähkimata kingapaelu siduda. Mingit märki, et keegi sooviks ise valida sünnipäeva, ei olnud.

Tolleks 22 aprilli kolmapäevaks olid kaksikud minu kõhus elanud juba 39 nädalat. Olin juba kl 3st üleval, kuigi teoreetiliselt pidi mingi unerohi mind veel magamas hoidma. Ei mõjunud, ärevus nii suur. Olin juba eelmisest õhtust haiglas, sest enne keisrilõiget tahtsid kodanikud tohtrid vist olla kindlad, et patsient kodus viimase hetkeni head-paremat ei vohmi. Mine neid näljaseid rasedaid tea, eks. Nii ma siis vahtisin Pelgus palati valget lage, kriuksutasin võimatult ebamugavat voodit ja kuulasin, kuidas palatikaaslane mõnusalt magas

Õnneks läheb aprillis juba varakult valgeks ja see oli imeilus hommik. Ei ühtegi pilve taevas ja võis arvata, et tuleb aprilli lõpu kohta lausa ebanormaalselt soe ilm. Nii tuligi, 20 kraadi üle nulli lausa.

Kella 8 ajal panin oma kodinad palatis kokku ja hakati asjatama. Kästi selga panna kole öösärk ja tuba täitus praktikantidega. Kella üheksaks oli toimemised tehtud ja action võis alata. 

Seina peal rippunud kell oli 9.02, kui arst ütles, et kõik on nüüd valmis ja “Läks!” Miskit nagu urgitseti lina taga ja 9.06 kostis kisa. Kõva kisa, selline pahane “miks-te-mind-segate-mul-on-siin-ju-nii hea”. Palju õnne, teil on tütar! “Tere, Hanna!”

Veel minut ja veel üks kisa. Palju vaiksem ja mitte nii vihane, pigem nagu kaebamine. Ja teil on ka teine tütar! “Tere, Helena!”

Nimed olid juba mitu kuud tagasi välja valitud ja ära otsustatud. Hanna kaalus 2,7 kg ja oli 48 cm pikk, mütsinumber 35. Helena vastavalt 2,2 ja 47 ning müts nr 34.

Phuhh….õnneks on ikka mõlemad tüdrukud, oli mu esimene mõte. Kodus ju ainult roosad asjad ootamas. Ja õnneks nad kisavad. Edasi ma muudkui nutsin, nutsin, nutsin nagu üldse terve selle päeva ja veel umbes kuu aega takkaotsa. Kõik oli lihtsalt nii hästi.

Edasi. Ega ma sel päeval neid pikalt imetleda ei saanud. Korraks nägin ja juba viidi ära. Uuesti nägi alles õhtul neid, sest ise olin jumalast zombi. Kõht valutas nii, et hingatagi oli valus. Valuvaigistid ei mõjunud. Vererõhk oli stabiilselt 160, kuigi ausõna, puid ma ei lõhkunud, vaid lamasin liikumatult voodis. Arstid käisid mureliku näoga ja tilgutist muudkui voolas ja voolas mingit vererõhurohtu mulle sisse. Mis ei mõjunud.

Aga kui tüdrukud lõpuks mingi 16 ajal toodi, siis nemad olid vaiksed ja rahulikud. Ei nutnud nii nagu ümberringi paljud tited südantlõhestavalt karjusid. Ei, nemad vaatasid teki servalt alt ja pilgutasid vaid aeglaselt oma suuri tumedaid silmi. Ja varsti jäid hoopis magama.

Alles järgmisel päeval sain neid lähemalt uurida ja alles siis nägin, KUI väiksed nad tegelikult olid. Eriti Helena. Suurtepaksude tekkide seest, kuhu sisse nad olid keeratud, ei saanud ju aru sellest väiksusest. No lihtsalt uskumatu, et nii imepisike tegelane on nii täiuslik. Ja ikkagi nii tilluke – ta jalasääred olid täpselt sama jämedad kui mu pöial. Ja ta pea mahtus mulle peopessa. Hanna tundus Helena kõrval hiiglane.

 

Advertisements

2 kommentaari »

Sünnipäevareis Londonisse

Neil päevil tegime papsiga väga toreda sünnipäevareisi meile mõlemale ja käisime Londonis. Mina olin seal viimati kümmekond aastat tagasi, tema käib seal sisuliselt igal aastal, sest ta on suur Inglismaa fänn. Idee sai alguse mingist uitmõttest minna Covent Gardenisse ooperit vaatama ja arenes sujuvalt edasi nädalapikkuseks kultuurireisiks.

Rododendronite õiemeri

Inglismaal on praegu kevad täis hoos. Kõik, mis õitsema peab, see ka õitseb – sirelid, rododendronid, magnooliad. Nartsissid on juba lõpetanud ja tulbid lõpetavad ka peatselt. Seda õitsemist uurisime me põhjalikult mitmes kesklinna kuulsas pargis ja Kew Gardenis.

Naiivitar arvas seni, et rododendron on põõsas. Vale puha – puu on!

Briti muuseumis käisime ka. Oi johhaidii, kus seal oli rahvamurd! Juba sissepääsemiseks ulatus järjekord vaat et ümber maja (ja see maja pole just mingi väike hurtsik). Küljega pidi teed tegema, et edasi liikuda. Eks seal ole ka palju vaadata, aga mina kui rahvamurdude suhtes allergiline inimene, siirdusin kohe tagumistesse sfääridesse, kus leidus ka lausa inimtühje saale. Mis aga sellegipoolest polnud vähe huvitavamad. Veetsin mitu tundi indiaanlaste, aafriklaste ja jaapanlaste elu uurides.

Jah, need on tabletid. Keskmine britt neelab elu jooksul neid 14 000 ja see kogus oli laiali laotatult muuseumis väljas. Mitukümmend meetrit pikk tabletirivi alates K-vitamiinist ja valuvaigistest kuni kangete vähiravimiteni välja. Kogu see rivi oli koostatud kahe reaalse naise ja mehe elu jooksul põetud haiguste põhjal.

Päris mitu inimest oli jah seal muuseumis.  Kõige tihedam rebimine käis Rosetta kivi ümber, mida õnnestus mul ka vilksamisi näha. Millest aga polegi suurt lugu, sest pilti sellest oleme ju kõik näinud.

Kuninglik maasektor

Õigemini on see küll kuninga ebaõnnestunud eksnaiste maasektor – Heveri loss, kuhu Henry VIII, kes oli peamiselt tuntud kui suur seelikukütt ja sariabielluja, saatis naised, kes ei suutnud talle poega kinkida. Neid oli mitu, sest kuue naisega õnnestus Henryl saada vaid 3 last ja ainult neist üks põdurake poeg. Mine võta kinni, kas pojaprobleem peitus siis Henrys või naistes.

Aga loss on aus ja eriti ilus on selle ümber olev aed ja park. Lossis saab ka sees kolada ja pargis põhjalikult ringi vaadata. Muidugi me tegime seda.

New Foresti rahvuspargis käivad hobused ja lehmad vabalt ringi, kus tahavad. Jaa, teede ääres ja teedel ka. Autojuhid arvestavad sellega, et kurvi taga võib mõni lehm otse teel peesitada.

Mets ise on päris tore. Selliseid lõputuid laasi muidugi pole, aga kenasid võpsikuid on küll. Isegi inimesi polnud seal eriti palju või olid nad siis suurel territooriumil laiali hajunud.

Keegi suvitas, lehmad tulid ise. Ikka New Forestis.

Võib-olla saab seda aparaati nimetada maailma väikseimaks autoks. Sisse mahub üks inime (ilmselt suure vaeva ja pressimisega), aga rattaid tundus tal imekombel koguni neli all olevat. Automuuseumis New Forestis.

Aga alguse juurde tulles, siis muidugi me käisime ooperis ka – Puccini Madame Butterflyd vaatamas. Oijah, oli see vast hea. Puhas kuld esimesest noodist viimaseni välja. Üdini kurb lugu armastusest, petetud lootustest, ootamisest, ootamisest, ootamisest, lootuste purunemisest. Ehk lihtsalt öeldes lugu ärakasutamisest. Ei ole midagi uut siin päikese all.

Kui ma aga oma möödunud aasta peale vaatan, siis oijeerum, kuidas on kõik muutunud. Aasta tagasi olin rahutu ja masendunud. Tihti lamasin oma kaaslase kõrval ärkvel ja mõtlesin imestades, et kas tõesti selline mu elu hakkabki olema – nüüd ja alati?! Vaatasin ennast kõrvalt ja ei saanud ise ka aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Tagantjärele tark olles, siis oleks pidanud lõpetama selle asja juba eos. Sest nii ikka on, et kui sul esimest korda tekib pähe mõttepoeg, et äkki see inimene sinu kõrval ei ole päris õige sinu inimene, siis nii ka on – intuitsioon ei peta. Küll aga meeldib meile ju ennast pidada mõtlevateks olenditeks ja me arvame, et suudame oma intuitsiooni ära petta. Ma olen ka seda küll ja küll arvanud. Tegelikult peaks kuulama sisehäält – kui asi ei tundu õige, siis ta polegi. (Ja selle mõtte mittetunnistamine on lihtsalt ajaraisk.) Ja vastupidi. (Ning ka selle mõtte tõrjumine on ajaraiskamne.)

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Väntvõllijuttu ajamas ehk naine ostab autot

Pikalt on visatud hailuksinalju ja autovahetus on mul kirjas ka selle aasta ideedes. Et asi saab toime nii kiiresti, oli aga üllatus.

Ehk et – ühel ilusal kevadpäeval kui autoga hoovi kinni jäin, otsustasin, et aitab naljast – vaja on nelikvedu ja see asi rohkem oodata ei kannata. Asjale lisas veendumust seik, kui nädal hiljem jäime kinni keset riigimaanteed – rööpad selles olid nii sügavad, et auto on kõhu peal kinni, nuta või naera.

Hakkasin Auto24 uurima. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegelikult on valida vaid mõne margi vahel. Ma nimelt ei tahtnud endale ei linnamaasturit ega ka mitte päris kandilist sõiduriista. Vaja sellist, mis kinni ei jääks kuskil, aga mida kõlbaks vajadusel piinlikkust tundmata või liigselt tähelepanu tõmbamata parkida ka Tallina kõige udubeenema kontorihoone ette. Kindlasti pidi auto olema ruumikas, suure pagasnikuga. Teadagi, et sinna mahuks nii mõnigi euroalus või segukott. Autosid uurides sai selgeks, et sõiduriist saab olla Subaru Outback.

Surfasin foorumites, lugesin kasutajate kogemusi. Hakkasin orienteeruma väljalaskeaastates ja võimalikes jamades. Esimest kandidaati vaatasime J.ga koos. Panin kõrva taha kõik väntvõlliküsimused, mida tuleb müüjalt küsida. Edasi toimetasin üksi. Oi, see oli vahva.

Autosalongis ehmatasin esimese hooga müüjapoisi ikka täielikult ära. Lehvisin sinna punaste sukkadega sisse ja see silmavaade, mis sealt tuli…..ta otsis mu kõrvalt, et kas mõni meesterahvas ka on või tuligi plondiin nüüd üksi autot ostma:) Isegi mu Hannal pole nii suuri silmi kui hetkeks sellel noormehel. Ta muidugi kogus ennast üsna kiiresti.

Aga ei hullu. Proovisin ja uurisin mitmeid autosid ning tundsin ennast müüjatega jutustades üsna koduselt. Enamik nende räägitust oli isegi enamvähem arusaadav:)

Eelmine kord autot ostes olin hirmsasti pabinas. Üksi ei julgenud ühtegi autot vaatama minna, proovisõitu ka ei julgenud ise teha. Enne liisingulepingu sõlmimist ei maganud mitu ööd. Ostsin esimest korda päris oma isiklikku autot ja kuna mul seni oli alati keegi teine hoolitsenud autoasjade eest, siis tundus väga hirmus teadmine, et ma peab ise saama hakkama auto pidamisega. Mida ma teen, kui vaja teel ratast vahetada? Mida ma teen, kui midagi kuskil kolisema hakkab? Kuidas ma tean, millal on õige aeg auto remonti viia ja millal võib veel edasi sõita? Viie aastaga olen palju õppinud ja auto pidamine tundub umbes sama lihtne nagu pesumasina käsitsemine. Kuigi jah, ratast mul pole olnud vaja tee peal vahetada või õigemini – selleks on olnud ikkagi abilisi.

Seekord pole mul olnud ühtegi sellist mõtet. Uni on rahulik ja kosutav ning asjad sujusid kuidagi lihtsalt ja kergelt.

20170404_105452

Sain kõik, mida otsisin.

Alla 100 000 sõitnud.

Vähem kui 5 aastat vana.

Diisel, käsikast.

Korralikud lisad, sh eelsoojendus.

Pole avariisid.

Sõitnud Eestis ühe omaniku käes.

Punane!

Ahjaa….küll oli mul suur üllatus, kui seda autot vaatama minnes osutus selles asuvat suur koerapuur suurele koerale. Imelikud kokkusattumused.

Üksiti on mul nüüd üks auto üle. Truu kaaslane Seat Altea XL, kes pole mind kunagi hätta jätnud. Astub mõnusasti ja mahutab palju. Ootab uut omanikku – tule vaatama ja proovisõidule! Varsti panen pildid ka üles temast.

 

 

 

Leave a comment »