Tegelikult muidugi sügis. Kuid milline!
Kolisime täna Hanna ja Helenaga õue elama nagu suvel. Oli ju täitsa lühikese varruka ilm. Kokkasime väljas ja katsime laua õue. Päris pimedani olime väljas. Selline suur saagikoristamisepäev.
Tulemus: kaks murtud labidavart, kusjuures teine neist metallist. Mkmm, tegemist ei ole minu loomaliku jõuga, vaid päevalillejuurikas ongi ilmselt selline nähtus, mis saab jagu vist igasugusest labidavarrest. Päevalilledest endist jõudis õitsemiseni vaid üks.
Veel – kausitäis kaalikaid, porgandeid, nuikapsaid. Suur kotitäis porrusid. Kõrvitsad – lõplik saak seitse suurt ja 3 pooletoobist. Need viime loomaaeda. Üldse pole paha, arvestades asjaolu, et üleliia palju ma peenarde vahel ei küürutanud.
Siis veel õunad. Kuivavad teised nüüd praeahjus. Enamik neist muidugi on nii kõrgel, et kättesaamine on võimatu.
Saun. Muretsesin, kuidas saan Hanna ja Helena oma jala pealt alt saunast üles tulema, sest nemad on ju nii peened preilid, et neid on siiani ALATI saunast süles tuppa tassitud. Õnneks leidus elamises kaks taskulampi, nendega oli neil nii huvitav läbi pimeduse tulla, et unustasid sülletahtmise.
Imeline pilvitu ja soe sügispäev oli. Just selline, mille pärast mulle sügis niiväga meeldib. Päike käib madalamalt ja see toob värvid nii hästi välja. Ja see on ka tore, et läheb varem pimedaks. Saabki toas pliidisoojuses mõnuleda ja muinasjutte lugeda.
Rändliblikas admiral ja tavaline sügislill aster.
Teadmata sort sibulõunu. Väga head ja täiesti ussivabad.
Ahunapalu maasektori veebikodu 