Ahunapalu maasektori veebikodu

Viimase nädala jooksul on mu peamine olek olnud heldinud. Mind on ülekuhjatud igasuguste kingitustega ja pakutud mitmesuguseid kultuurielamusi.

Kõigepealt emadepäeva tähistamisest lasteaias. Hanna ja Helena rühmas lavastati juba mõnda aega tagasi tükk “Kakuke”. Tegemist on täiesti geniaalse ettevõtmisega – kõigepealt valis iga laps, mis loom tema tahab etenduses olla. Ja elukaid oli seal mitmesuguseid: lisaks tavalisele rebasele, jänkule ja hundile ka eksootiline koolibri, ämblik, lõvi, madu jne. Seejärel tuli valmistada vastav käpiknukk. Siis algasid proovid – kõikidel rühma lastel olid osad ja see tükk on ehe näide sellest, kuidas saab küll panna koos tegutsema 3-7-aastased lapsed. Helena kanda oli etenduses jutustaja ja Taadi roll, Hanna oli Eit, see, kes kakukese valmis tegi.

Siin on väike killuke Kakukese etendusest. Andke andeks mu värisev käsi.

Loomulikult oli iga laps joonistanud oma emmest pildi ja juba traditsiooniliselt kingiti ka taimi – mina sain tilli, tomateid, ühe redise ja mingi taime, mida ma ära ei tundnudki. Kõik need on pandud juba peenra peale kasvama. Pidu jätkus lasteaia hoovis ühise grillimisega.

Laupäeva õhtul oli mul kohustus õhtupoolikult mitte tuppa ilmuda, sest midagi seal toimus. Samuti oli mul keelatud peale seda külmkappi vaadata. Ja pühapäeva hommikul ei tohtinud ma kõige esimesena köögis kolistama hakata, vaid pidin ennast korralikult välja puhkama, nagu ütles Hanna. Ta ise tõusis varavalges, ajas Helena ja mamma ka üles ja nõudis, et kohe hakataks tegema kohvi. Ise asus lauda katma. Pärast häälekaid haigutusi päästeti mindki voodist lahti. Eriti armsate kaartide ja võimsa, algusest lõpuni ise tehtud küpsisetordiga. Imeline!

Meil oli alguses plaan, et tuleme pühapäeva õhtul linna ära, aga päeva edenedes ma lihtsalt ei suutnud istuda autosse ja seda teekonda ette võtta. Pooleliolevatele töödele otsa vaadates selgus, et polegi mingit mõtet pühapäeval linna kihutada (kaugtöö ja vabakutselisuse rõõmud!), vaid kõik asjad saab korda ajada käigu pealt. Niisiis pakkisime seljakotti hoopis tikud, leiva, helihargi ja Uma Pido lauluvihu ning siirdusime hoopis metsa proovi tegema. Sel nädalal on ju toimumas koondproovid, aga me emaga oleme pehmelt öeldes laisad lauluõppijad.

Imeilus suveõhtu möödus hoopis Alumati järve ääres “proovi” tehes ja lõkkel leiba praadides. Ma ei tea, mida mõtlesid konnad, kes järves meeletult laulsid, aga meil emaga oli küll tore – ikka hoopis teine tera on täiesti kõrist metsa hüüda kui kuskil umbses saalis laulda. Jube hästi kajas ja veel milline emotsioon! Millal sa laulsid koos oma kalli emaga imeilusas looduses? Mina pole seda varem küll kunagi teinud:) Igatahes, loodetavasti meie üürgamist seal keegi peale konnade ei kuulnud…

Siin on üks Uma Pido lauludest – Uma Pido Popurrii.

Suur-Taevaskoda

Viieaastased Hanna ja Helena janunevad igasuguste salapäraste lugude ja müstika järele. Olgu olla haldjad, vaimud, kuningad ja vanapaganad. Taevaskoda aga kubiseb sellistest lugudest ja sellepärast me seal käisimegi.

Ahja jõge pidas vanarahvas Taevaskoja kohal ohvrijõeks ja siia ohverdati. Aga Taevaskoja koopaid kardeti, sest see olevat olnud Vanapagana kodu. Lastel ei lubatud koobastesse ronida ja mitte keegi ei tohtinud kaljuseinu lõhkuda ega sinna oma nimesid kraapida. Uuemal ajal muidugi ei peeta sest keelust midagi.

No ja veel olevat Suures Taevaskojas kolm salakäiku, kust ühe kaudu saab Himmastesse, teisest Riiga ja kolmandast koguni Kiievisse. Vot nii!

Neitsikoobas

Kõige sügavama mulje jättis Hdele Neitsikoopa lugu. Et kuidas seal koopas elab üks ilus neitsi, kes välja tuleb ainult korraks jaaniööl. Kui noormees teda näeb, siis leiab ta varsti oma neitsi. Aga muidu on neitsi väga töökas – koopast kostab koguaeg kangastelgede lõksutamist. Tuleb vaid olla hästi tasa ja kuuledki.

Suure Taevaskoja juures on jões ka üks kivi, mis on päratu suur. Küllap sellepärast, et see pole lihtsalt kivi, vaid kiviks muudetus salakuulaja. Eesti sõjapealikud pidasid jõe ääres lagendikul sõjaplaani, aga üks vaenlase salakuulaja tahtnud ka sõjanõust teada. Paraku aga märgatud teda ning eestlaste mürginool muutnud vennikese hoopiski kiviks. Ja nüüd ta siis ongi seal jões.

Eelmisel aastal kokku varisenud Emalätte juures matkarada ikka suletud ja turnimine omal vastutusel. Kuigi vägev koobas on kokku varisenud, siis Emaläte ise pole kuhugi kadunud – vuliseb ikka maa seest välja. Muidugi ei jätnud me kasutamata võimalust silmanägemist parandada, sest just seda pidi tegema Emalätte veega silmade pesemine.

Perekond Vildakad. Need kukeseene moodi lauad ristis Hanna Pöial-Liisi laudadeks. Oli jah Pöial-Liisi raamatus pilt, kus Liisi istus kukeseenest laua taga.