Archive for Võromaa

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Tan voi pruuki võro kiilt

Meie maakodu asub ajaloolisel Vana-Võromaal Hargla kihelkonnas. Ja võru keele kõnelemist siin ikka kuuleb, õnneks.

Kuigi mina olen küll täitsa isehakand vanavõrumaalane, siis mulle väga meeldib võro keel. Kui kuulen seda kedagi rääkimas, siis täiesti automaatselt läheb tuju heaks ja suunurgad tõusevad. Nimelt on võru keeles mistahes jutt lihtsalt nii mahlakas – võib rääkida täiesti tavapärastest asjadest, aga ometi kõlab see nii hästi. On ikka suur vahe, kas öelda reklaami kohta “päähämäärmine” või Facebooki kohta “molovihk”:)

Kuigi ma pole võru keele sees üles kasvanud, siis mu Valga vanaema sõnavaras oli kindlasti sõnu, mis viitasid Lõuna-Eesti päritolule. Õkva, perv ja pürst olid tavalised kõnekeelsed sõnad meil. Ja muidugi kurikuulus “too”, mille järgi on võimalik ilmeksimatult kindlaks teha, et kõneleja on pärit ” altpoolt” Tartut. See on ikkagi see siin lähedal ja too on too seal kaugemal.

Mida aeg edasi, seda enam võro vaimsus meie ellu tungib. Mulle meeldivad murdesõnad ja see, et Laanemetsa jõudes kuidagi automaatselt need kõnepruuki tekivad. Talvel jooksul linnas kaovad muidugi muist jälle ära, aga kevadel tulevad seda kergemini tagasi.

Juba mitmeid aastaid käib meil võrukeelne Uma Leht. No alguses oli päris keeruline seda lugeda. Pidi kohe kõva häälega lugema, et asjast üldse aru saada. Nüüd on asi palju paranend, loeme vabalt.

Mu lapsed üürgavad alailma igasuguseid võrukeelseid laule, eriti pärast viimast Uma Pido. Hanna suudab ilma keelt sõlme ajamata mitu korda järjest öelda lauset “..ja aoleht kah käü ei…”. Nad on kohe uhked selle üle, et võru keelt natuke mõistavad ja õpetasid seda teistele ka lasteaias. Ühtlasi pälvisid kaaslaste seas imetluse, sest ikkagi ju “võõrkeel”.

2 kommentaari »

Pikk emadepäeva nädalavahetus

Viimase nädala jooksul on mu peamine olek olnud heldinud. Mind on ülekuhjatud igasuguste kingitustega ja pakutud mitmesuguseid kultuurielamusi.

Kõigepealt emadepäeva tähistamisest lasteaias. Hanna ja Helena rühmas lavastati juba mõnda aega tagasi tükk “Kakuke”. Tegemist on täiesti geniaalse ettevõtmisega – kõigepealt valis iga laps, mis loom tema tahab etenduses olla. Ja elukaid oli seal mitmesuguseid: lisaks tavalisele rebasele, jänkule ja hundile ka eksootiline koolibri, ämblik, lõvi, madu jne. Seejärel tuli valmistada vastav käpiknukk. Siis algasid proovid – kõikidel rühma lastel olid osad ja see tükk on ehe näide sellest, kuidas saab küll panna koos tegutsema 3-7-aastased lapsed. Helena kanda oli etenduses jutustaja ja Taadi roll, Hanna oli Eit, see, kes kakukese valmis tegi.

Siin on väike killuke Kakukese etendusest. Andke andeks mu värisev käsi.

Loomulikult oli iga laps joonistanud oma emmest pildi ja juba traditsiooniliselt kingiti ka taimi – mina sain tilli, tomateid, ühe redise ja mingi taime, mida ma ära ei tundnudki. Kõik need on pandud juba peenra peale kasvama. Pidu jätkus lasteaia hoovis ühise grillimisega.

Laupäeva õhtul oli mul kohustus õhtupoolikult mitte tuppa ilmuda, sest midagi seal toimus. Samuti oli mul keelatud peale seda külmkappi vaadata. Ja pühapäeva hommikul ei tohtinud ma kõige esimesena köögis kolistama hakata, vaid pidin ennast korralikult välja puhkama, nagu ütles Hanna. Ta ise tõusis varavalges, ajas Helena ja mamma ka üles ja nõudis, et kohe hakataks tegema kohvi. Ise asus lauda katma. Pärast häälekaid haigutusi päästeti mindki voodist lahti. Eriti armsate kaartide ja võimsa, algusest lõpuni ise tehtud küpsisetordiga. Imeline!

IMG_4616

IMG_4617

Meil oli alguses plaan, et tuleme pühapäeva õhtul linna ära, aga päeva edenedes ma lihtsalt ei suutnud istuda autosse ja seda teekonda ette võtta. Pooleliolevatele töödele otsa vaadates selgus, et polegi mingit mõtet pühapäeval linna kihutada (kaugtöö ja vabakutselisuse rõõmud!), vaid kõik asjad saab korda ajada käigu pealt. Niisiis pakkisime seljakotti hoopis tikud, leiva, helihargi ja Uma Pido lauluvihu ning siirdusime hoopis metsa proovi tegema. Sel nädalal on ju toimumas koondproovid, aga me emaga oleme pehmelt öeldes laisad lauluõppijad.

Imeilus suveõhtu möödus hoopis Alumati järve ääres “proovi” tehes ja lõkkel leiba praadides. Ma ei tea, mida mõtlesid konnad, kes järves meeletult laulsid, aga meil emaga oli küll tore – ikka hoopis teine tera on täiesti kõrist metsa hüüda kui kuskil umbses saalis laulda. Jube hästi kajas ja veel milline emotsioon! Millal sa laulsid koos oma kalli emaga imeilusas looduses? Mina pole seda varem küll kunagi teinud:) Igatahes, loodetavasti meie üürgamist seal keegi peale konnade ei kuulnud…

IMG_2976

Siin on üks Uma Pido lauludest – Uma Pido Popurrii.

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

5-aastased ja müstilised lood

IMG_1092

Suur-Taevaskoda

Viieaastased Hanna ja Helena janunevad igasuguste salapäraste lugude ja müstika järele. Olgu olla haldjad, vaimud, kuningad ja vanapaganad. Taevaskoda aga kubiseb sellistest lugudest ja sellepärast me seal käisimegi.

Ahja jõge pidas vanarahvas Taevaskoja kohal ohvrijõeks ja siia ohverdati. Aga Taevaskoja koopaid kardeti, sest see olevat olnud Vanapagana kodu. Lastel ei lubatud koobastesse ronida ja mitte keegi ei tohtinud kaljuseinu lõhkuda ega sinna oma nimesid kraapida. Uuemal ajal muidugi ei peeta sest keelust midagi.

No ja veel olevat Suures Taevaskojas kolm salakäiku, kust ühe kaudu saab Himmastesse, teisest Riiga ja kolmandast koguni Kiievisse. Vot nii!

IMG_1098Neitsikoobas

Kõige sügavama mulje jättis Hdele Neitsikoopa lugu. Et kuidas seal koopas elab üks ilus neitsi, kes välja tuleb ainult korraks jaaniööl. Kui noormees teda näeb, siis leiab ta varsti oma neitsi. Aga muidu on neitsi väga töökas – koopast kostab koguaeg kangastelgede lõksutamist. Tuleb vaid olla hästi tasa ja kuuledki.

Suure Taevaskoja juures on jões ka üks kivi, mis on päratu suur. Küllap sellepärast, et see pole lihtsalt kivi, vaid kiviks muudetus salakuulaja. Eesti sõjapealikud pidasid jõe ääres lagendikul sõjaplaani, aga üks vaenlase salakuulaja tahtnud ka sõjanõust teada. Paraku aga märgatud teda ning eestlaste mürginool muutnud vennikese hoopiski kiviks. Ja nüüd ta siis ongi seal jões.

Eelmisel aastal kokku varisenud Emalätte juures matkarada ikka suletud ja turnimine omal vastutusel. Kuigi vägev koobas on kokku varisenud, siis Emaläte ise pole kuhugi kadunud – vuliseb ikka maa seest välja. Muidugi ei jätnud me kasutamata võimalust silmanägemist parandada, sest just seda pidi tegema Emalätte veega silmade pesemine.

IMG_1085

Perekond Vildakad. Need kukeseene moodi lauad ristis Hanna Pöial-Liisi laudadeks. Oli jah Pöial-Liisi raamatus pilt, kus Liisi istus kukeseenest laua taga.

IMG_1086

 

 

Leave a comment »

Mis maa on Mehkamaa?

IMG_0851Mul oli kunagi üleaedne naabripoiss, kellel oli veider ja ennekuulmatu nimi – Mehka. Kuni viimase ajani ei teadnud ma et kuskil Eestimaal on olemas lausa paik, mida lausa Mehkamaaks kutsutakse. Selgub, et see absoluutset maailmatagune ja äärepealne paik on täis loodusharuldusi – uhkeid kivipaljandeid, kummalisi pinnavorme, haruldasi taimi ja loomi. Ja et nimetus Mehkamaa on lihtsalt Mõniste kandi rahvapärane nimetus ning Mehka siinkandis igati levinud poisslapse nimi. Asub Mehkamaa nii kaugel Lõuna-Eestis, kui vähegi võimalik, ulatudes otsapidi ka Lätimaale. Siia juba niisama läbisõitjana ei satu.

IMG_0870Peetri jõgi Kalkahju kohal

Mehkamaal tiirutab Peetri jõgi. Lõuna-Eestist ei ootaks paepaljandeid, aga selle jõe ääres võib neid näha. Tõsi jah, need paelahmakad ei ole nii suured, kui nt Türisalus või mistahes Põhja-Eesti pangal, vaid rohkem sellised minivariandis. Kalkahju nimeline pank on siiski koguni 4 meetri kõrgune. Kalkahju tähendab kohalikus keeles lubjapõletamisahju.

IMG_0854Peetri jõgi on nagu Ahja jõe minivariant, olles ümbritsetud uhketest ja kohati täiesti lumivalgetest liivakiviseintest.

IMG_0868Selle Karisöödi pargis oleva koopa kohta teab rahvas rääkida ägedat lugu. Nimelt oli mõisa ajal parunil väga tubli jahikoer nimega Monarh. Ükskord ajas ta jänese jälgi, aga jänes jooksis selle koopa suust sisse. Koer muidugi järele. Parun ootas oma koera tükk aega tagasi, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Alles nädal aega hiljem tulnud Monarh tulnud välja Lätimaal Koivalinna koobastest ning ilmunud näljase ja vaevatuna Koivalinna mõisniku juurde. Koivalinna mõisnik tundis Karisöödi mõisnikku ja viimane sai oma koera tagasi. Eks vanasti pidi see koobas olema kõrgem, sest praegu on ta küll nii madal, et heal juhul mahub sealt sisse madaluke taksikoer.

IMG_0856Kas see on Taevaskoja? Ei, see on Peetri jõgi Karisöödil.

IMG_0861Meie:)

 

Vaata veel Mehkamaast saadet siit.

Leave a comment »

Uma Pido

IMGP3150

Tõmbasime pikad undrukud selga ja läksime Võrru pittu. Tunnistan, et suhtusin sellesse ettevõtmisesse teatava eelarvamusega – et nagunii on mingi memmekeste üritus, kus vaid vanu rahvalaule leelotatakse. Aga ei midagi sellist!

Kõik laulud va hümn lauldi võro keeles. Ja sugugi mitte polnud need vaid vanad rahvalaulud, vaid enamasti uued täiesti päevakohased laulud. Rahvast oli murdu ja sugugi mitte ainult memme-taadiealisi, vaid ka väga palju noori. Rahvamurd oli nii suur, et parkivate autode rivi Võru-Valga maantee ääres ulatus küll vist kilomeetri linnapiirist välja. Ja Kubija laululava tee oli täiesti umbes.

Kaks aastat tagasi ei õnnestunud Hanna ja Helenaga tollasele üritusele minna, aga nüüd pidasid nad 2-tunnise kontserdi vapralt ja vaikselt vastu ning olid esimeste hulgas, kes simmaniplatsile jalgu keerutama tormasid. Kontserdi lõpetanud Pikse palve ajal küsis Hanna mult, et “emme, kas nüüd hakkab vihma sadama, kui nad niimoodi nõiuvad?” Oli tõesti väga mõjuv, maagiline.

EDIT: Vihm tuli! Kahe päeva pärast, suure äiksega. Niiet palve oli tõepoolest mõjuv!

Pikse palvega on seotud uskumus, et Pikne elab Võhandus, ammusest ajast pühaks peetud jões. Jõge pidi hoidma ja Pikset jões ei tohtinud mingil moel pahandada ega häirida. Talumehed panid tähele, et pärast jõele Osula veski ehitamist läks ilm eriti halvaks – vili ikaldus kaks aastat, sest vihma ei tulnud. Talumehed põletasid “halva” veski maha ja too ei olnud mitte esimene veski Võhandul, mida säändene saatus tagas. Vähe sellest, ärapahandatud Piksele tuli ohverdada, andma talle härja lepituseks. Kui üks härg aga ei aidanud, anti teinegi ning kui toogi es avita, sõs anti lats. Pikse palve kirjutas 1644ndal aastal üles kirikuõpetaja Johann Gutslaff ning härgade jõele ohverdamise komme oli tol ajal veel täiesti alles.

Täiesti imeline õhtupoolik igatahes:) Sume, soe, ei ainsatki sääske. Ega pilve taevas.

IMGP3154

IMGP3157

IMGP3163

Kivipill – tehke järgi!

IMGP3164

Leave a comment »