See ei ole enam Savilöövi netikodu!

Savilöövi talul on uued omanikud ja edaspidi ei leia siit blogist enam lugusid Savilöövilt. Talu müümine oli keeruline ja kurb. Ikkagi suur tükk elust, lausa ajastu. Aga eriti selle suve jooksul sai mulle selgeks, et ma ei jõua enam. Ja et tegelikult ei toimi ka talu suvevõõrastele välja rentimiseks. Meil käis palju toredaid rentnikke, kuid paraku oli ka selliseid, kellest jäi maha prügimägi kuuri taha ja ära rikutud puitpõrand. Talu käis vaatama palju huvilisi. Oli päris huvilisi, aga oli ka neid, kes lihtsalt vist niisama uurisid, kuidas keegi kuskil elab. No ega seegi pole ju keelatud:)

Terve suve sõitsin lugematuid kordi Tartumaalt Valgamaale. Heina niitma, rohima, uksi avama, talu näitama, katust tõrvama. Kõik need päevad olid vaid meeletu töörabamine hommikust õhtuni. Nii ei ole tore. Kahes talus korraga elada ei saa. Ja sellepärast on mul nüüd hea meel, et Savilöövil on rahvas, kes saabki keskenduda ühele paigale.

Siit blogist leiab nüüd lugusid ühest teisest maasektorist – Tartumaalt Ahunapalust. Siin elame me metsade keskel, Emajõe Suursoo ääres. Seened, marjad, koerad. Mulle meeldib siin. Tunnen ennast siin väga rikkana. Hanna ja Helena õhkavad väga tihti, et küll on tore ikka maal elada. Enamasti neil hetkedel, mida linnas lihtsalt pole – näiteks kui sa kõnnid üle õue tähistaeva all saunast tuppa või kui astud ilusal päikelisel hommikul kastesele rohule. Või nopid puu otsast magusaid ploome. Kohtud kooliteel metskitsega või kuuled hommikul soo tagant kurgete kurvatoonilist häälitsemist.

Siin olen uue ringi alguses. Seis on üsna sama nagu Savilöövilgi alguses – kõik laguneb, sest eelmine peremees pole olnud ülemäära hoolikas. Kõike tahaks teha kohe, sest ma olen ju kole kärsitu! Aga ega ei jõua ei ajaliselt ega finantsiliselt. Siis teeme järk-järgult.

 

Advertisements

Comments (1) »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »

Savilöövi blogil on sünnipäev – 10 aastat lugusid!

IMG_5193

Avastasin just, et olen maha maganud Savilöövi blogi sünnipäeva. Märkamatult on täis saanud 10 aastat maasektori-teemalisi blogilugusid!

10 aasta tagust suve mäletan väga hästi. Sellel suvel leidsin ühes vanas mahajäetud talus kolades vanaaegse titevoodi ja tegime Savilöövi pööningul esimesi plaane, mida sellega võiks peale hakata. Veel ei olnud märki Hannast ja Helenast, aga millegipärast oli mul täiesti kindel aimdus, et keegi tuleb varsti meie juurde.

Alguses kirjutasin blogis põhiliselt ehitusjuttu, sest me ehitasime esimese 10 aasta jooksul siin palju, siis viimastel aastatel on ehitusloba jäänud oluliselt vähemaks. Vahemärkuseks – kui Savilöövi ei leia selle suve jooksul uut omanikku, siis järgmise aasta jaanipäeval peame pidu “20 aastat Savilöövi omanikuna”.

Niisiis. Kui Hanna ja Helena sündisid, jäid ehitustööd rohkem soiku. Aga just siis said alguse pikad suved Savilöövil. Tehnoloogia arenes kiiresti ja oli võimalik töötada kodunt. Ei pidanud enam käima kuskil toimetuses istumas. Palju suvesid veetsime siin kolme põlvkonna naistega neljakesi. Tegeledes koriluse, igasuguste loominguliste projektide, kirjutamise ja muidu maaelu nautimisega. Ühel aastal pidasime isegi kanu.

Mul ei ole Savilöövi talu algusaegadest palju pilte alles, aga siit on näha, milline see maja oli aastal 2000 ja kuidas sai ta peale praeguse katuse. Vaatan, et ligi 20 aasta jooksul pole maja otsasein, mis, tõsi küll, mõnele võib hirmu nahka ajada, edasi lagunenud mitte üks gramm. Rõõm.

Blogi esimesi postitusi on selle talu ostulugu. Mõnes mõttes olen ma nüüd ringi ära teinud ja otsin kedagi, kes siia tulles näeks seda kohta umbes nii nagu mina ligi 20 aastat tagasi.

 

Leave a comment »

Meile tuli Kuuki

IMG_7203

Saage tuttavaks – see on Kuuki (või peenemalt Cookie)! Kuuki tuli meie juurde metsast. Ilmus ca 10 päeva tagasi kui kummitus maja juurde, ise ülikõhn ja äärmiselt inimpelglik. Nii kui keegi majast välja tuli, nii ta kohe põgenes.

Aga ta oli järjekindel. Hiilis muudkui ümber maja. Ühel õhtul panin talle natuke piima alustassile. Muidugi ta ei julenud seda minu nähes süüa, kuid hommikuks oli piim kadunud. Ja järgmisel päeval täpipealt samal kellaajal istus väike metskass sama koha peal, kus ta päev varem süüa sai. Muidugi me kostitasime teda veel.

Kolme päeva pärast oli metskass muutunud nii julgeks, et hõõrus lastel juba sääri ja lubas endale pai teha. Õigupoolest – ta lausa otsis kontakti ja lunis pai. Seda teeb ta üldse igal võimalusel.

Oma nime õppis ära kohe. Nüüd istubki Kuuki meil pidevalt ukse taga, valmis hävitama kõik palukesed, mis talle antakse. Ja kui teda parasjagu pole, siis lendab kohe kohale kutsumise peale. Niipalju siis metsikust kassist.

Kuuki on emane. Paistab olevat terve, küll aga kohutavalt kõhn. Ei saa aru, kas ta on nälginuna kasvanud ekstreemselt väike täiskasvanud kass või alles kassipoeg. Mängida ta igatahes ei oska või ei taha.

 

 

 

Leave a comment »

Jooksuvihkaja ülestunnistus: olen sõltlane

37810563_693145171040425_3347949701839192064_n

Ühel varahommikul koos sõbranna koera Kaiaga, kes on praegu oma sünnikodus hoiul. Tema ootab ka väga jahedust. 

Olen endale külge harjutanud uue sõltuvuse – ei saa jooksmata. Ostsin mõnda aega tagasi elu esimese spordikella ja sellega on nii mõnus protsessi (progressi) jälgida.

Kaks kuud tagasi jooksmist alustades olin rõõmust rullis, kui suutsin 5 km ilma maha suremata läbi joosta. Eks ikka vahepeal kõndisin ka. Nüüd ammu enam mitte ja 5 kilomeetrit on täielik naljamäng. Ma ei taha nii vähe joosta, sest see ei anna kaiffi kätte. Jah, sellist juttu räägib elupõline jooksuvihkaja. Elu-elukest:)

Käin jooksmas vara-vara hommikul, sest päeva edenedes tulevad välja parmud ja kuna nende kaitseks on vaja riietuda paksult ja kihiliselt, siis skafandris kuuma käes joosta ei jaksa. Aga varahommikul on tore – ma stardin kuskil 6 ajal. Parimatel hommikutel pole kiiret ehk et saan võtta ette pikema jooksu, tund ja 15 minutit peale. Ammu enam ei kõnni ma ühtegi sammu. Võhmale võtab ainult siis, kui asja ise “punasesse” ajan. Nagu ütles üks mu hea sõber – kõik on kinni hingamises.

Mu jooksumuusika on Bach. Milline õnnistus on enne päeva joosta metsateel ja Bachi kuulata. Ka kõik maailma rikkused ei teeks mind õnnelikumaks kui see emotsioon. Hing laulab.

Ja ma üllatun. Näiteks sellest, et ootan tihtipeale kannatamatult hommikut, et saaks juba minna. Kell ütleb, kui palju on vaja kahe trenni vahele pausi jätta, et treeningust kõige rohkem tolku oleks. Kui parasjagu on trennivaba päev, siis on tunne……tühi ja ootuärev eelseisva päeva ees. Pole siiani veel kordagi kohanud tunnet, et ah ma täna ei viitsi minna. Sest ma ju tean, et teekond ukseni on küll keeruline, kuid juba koduhoovist lahkudes tuleb sisse hea võbelus, sest varsti saabub tuttav kaifitunne. Täitsa nagu narkomaan olen.

Pole kunagi tundnud jalgades väsimust, justkui polekski jooksmisel pistmist jalgadega. Ei tea, mis on lihasvalu või hing paelaga kaelas tunne.

Alati olen armastanud kuumi suvesid, kuid praegu on kuumusest juba seetõttu väga siiber, et tahaks joosta normaalselt. Tahaks joosta vähemates riietes, kui paksud vatid, tahaks võtta mõne koera jooksule kaasa ja tahaks joosta rohkem. Ootan kannatamatult jahedamaid ilmasid, et saaks proovida, palju ma üldse jaksan ja kuidas on joosta siis, kui õhk kuumusest raske ei ole.

 

Comments (1) »

Pärast meid tulgu veeuputus ehk nii me maa peale küll ära ei mahu

IMG_1437

Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas. 

Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!

Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.

Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.

Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.

Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?

Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.

Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub  metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.

Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.

Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.

Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!

Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.

 

 

 

 

6 kommentaari »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »