Kuidas jooksmise vihkaja hakkas jooksma

Sellel lool on kaugem ja lähedasem eellugu. Kaugem on see, et olen jooksmist vihanud kogu elu kehalise tundidest peale. Vastik, ei jõua, ajab hingeldama, pistma, näost punaseks, higiseks. Hoolimata vastikustundest selle tegevuse vastu käisin pärast keskkooli vähemalt ühel suvel väga järjepidevalt igal õhtul jooksmas ja jõudsin lõpuks sinnamaani, kus suutsin 15 kilomeetrit ilma maha suremata läbi silgata. Aga siis tuli talv ja jooksmine ununes enam kui 20ks aastaks. Nimelt ole  sellest alati paremaks pidanud kõikvõimalikke liikumisviise nagu kõndimist, suusatamist, jalgrattasõitu, ka tõuksiga sõitu, rulluisutamist jne.

Kaks kuud tagasi käisin tervisekontrollis. Tegin esimest korda elus koormustesti. See läks väga hästi ja oli üllatavalt lihtne läbida, eriti kui arvestada, et ma ei ole viimase aasta jooksul üldse klassikalises mõttes trenni teinud ja mingit võhmatrenni pole üldse kunagi teinud.

Sain sellest koormustestist innustust ja kuna ma käin väga tihti kiirkõndi tegemas, siis ükskord mõtlesin, et ma proovin õige sörkida. Et teen seda täpselt nii kaua kui ära väsin või enam ei viitsi. Viiekilomeetrine ring sai enne läbi ja ära ei väsinudki. Ei tekkinud ka tuttavat “hing-paelaga-kaelas” tunnet.

Ohhoo, äkki on mul jooksmisest täiesti vale arusaam ja see polegi nii kohutavalt vastik tegevus? Igatahes proovisin ma järgmisel pärast ja veel järgnevatel päevadel uuesti. Proovisin pikemaid distantse ja tempot lisada. Tänaseks olen ca 1,5 kuud nii 3-4 korda nädalas jooksmas käinud. Jooksen tund ja natuke peale ning läbin selle jooksul 9-10 kilomeetrit. Teotempost, ma tean, aga tempo polegi kuigi oluline, liikumine aga on. Väsimust ei ole tundnud kunagi. Hämmeldus kestab.

Advertisements

Leave a comment »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Õiguskantsleri vastus kooliteemal

Mõned blogilugejad võib-olla mäletavad, et tahtsin lapsi panna õppima meie kodulähedasse Mooste Rahvamuusikakooli ja kuidas tookordne lugu suubus ära paragrahvide rägastikku: seesinane kool on erakool ja meie kohaliku omavalitsuse  tõlgendus omaenda loodud paragrahvipurust ei andvat õigust taolise asutuse pearahamaksu maksta.

Ma mõtlesin teemat edasi. Kirjutasin õiguskantslerile, et ta annaks sellele olukorrale hinnangu. Vastus on üllatavalt  konkreetne ja toon selle täies mahus siin ära.

 

Laste huvihariduse toetamine

Lugupeetud Kristina Traks

Pöördusite õiguskantsleri poole, kuna Te pole rahul sellega, kuidas Kastre vald toetab laste huvitegevust. Kirjutasite, et vald ei toeta Teie laste õppimist teises vallas asuvas muusikakoolis, kuna see on erakool. Vald hüvitavat üksnes munitsipaalhuvikoolis õppivate laste õppekulud.

Leian, et vald ei saa huviõppe toetamisest keelduda üksnes seetõttu, et laps käib eraõiguslikus huvikoolis. Kastre Vallavolikogu 19.12.2017 määrus nr 9 „Kastre valla eelarvest huvihariduse ning huvi- ja sporditegevuse toetamise kord“ (edaspidi: määrus) ei näe ette, et toetuste maksmisel saaks lähtuda huvikooli omandivormist. Vald peab toetuste määramisel tuginema õigusaktidele.

Igal lapsel on õigus saada huviharidust, kuid kohalikul omavalitsusel on üpris suur otsustusõigus, kuidas teha huviharidus lastele kättesaadavaks. Õigus huviharidusele ei tähenda, et inimene võib nõuda kohaliku omavalitsuse toetust ükskõik millisele huvitegevusele. Vald või linn võib ise otsustada, kas ja kuidas toetada erahuvikoole või peret, kelle laps käib erahuvikoolis. Niisiis on oluline, kuidas vald või linn on huvihariduse toetamise kohustuse oma õigusaktis kehtestanud.

Määruse § 2 p-de 1 ja 2 järgi toetab vald laste huviharidust ja -tegevust kahel moel. Ühel juhul hüvitab vald huvikoolile (mis on nimetatud määruse § 1 lg-s 4) õpilaskoha arvestusliku maksumuse. Teisel juhul makstakse perele huvitegevuse osalustasu toetust.

Vald selgitas õiguskantsleri nõunikule, et määruse mõiste järgi on huvikool munitsipaalhuvikool (huvikooli seaduse § 1 lg 2). Selline tõlgendus ei vasta aga määrusele. Määruse § 1 lg-s 4 on küll sätestatud huvikooli mõiste, mille õpilaskoha arvestusliku maksumuse vald hüvitab, ent sellest sättest ei ilmne, et tegu on üksnes munitsipaalhuvikooliga. Niisiis pole praegu kehtiva määruse järgi vallal alust huvikooli omandivormi tõttu huviõppe toetamisest keelduda.

Kastre vallast saadud info kohaselt plaanib vald sel suvel määrust muuta ja kehtestada senisest paindlikum laste huvihariduse toetamise süsteem. Kuidas täpselt huvitegevuse toetamine ümber korraldatakse, otsustab volikogu. Uuel õppeaastal toetust taotledes tuleks seega lähtuda sel ajal kehtivast määrusest.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

 

 

 

Leave a comment »

Juuni piltides ehk kuidas täituvad Lõuna-Eesti sahvrid

IMG_20180618_110305_452

Juuni möödus peamiselt marjakorjamise tähe all. Alustasin metsmaasikatega. Tegelikult jäin nendega üsna hilja peale, sest nad hakkasid kuumal raiesmikul juba korjama. Aga ikka oli neid täpselt nii nagu marju peabki olema – massiliselt ja hiiglasuured. Korjasin terve pange.

20180620_122606

Need on murakad ja nende järel olen käinud ka mõned korrad. Kokku samuti vast ämbritäis.

20180627_125700

15 kg maasikaid läheduses asuva maasikakasvataja põllult. Mul olid tublid abilised korjamas.

20180626_122516

Kolm suurt koormat puid kahe talu peale. Puutalgud alles käivad. Kahjuks pole lugu puudega nii nagu võis näha miskit maaelu reklaamivas klipis, kus külarahvas tuli ja ladus puud ise riita. Tasuta.

IMG_20180615_194005_581

Suplus Saadjärves. Meil ujutakse lestadega.

20180623_192345

Jaanilõke. Kustuti ootab tuleohutusharjutuse algust. Katse tulemusena selgus, et autokustutiga jaanilõket ära kustutada ei saa.

20180623_114348

Jaanipäeva matkalised. Minu vend, Hanna ja Helena ning kelgukoerad.

received_654741258214150

Nii käib matkamine koertega – koer rihmaga vöö küljes ja muudkui tirib matkalist edasi. Nad kuuletuvad häälkäsklustele nagu “parem”, “vasak”, “otse” jne

 

 

Leave a comment »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

II klass kiitustega

20180612_112610

Ajaloo ilu huvides märgin ära, kuidas läks Hdel sel aastal kooliga. Läks tunduvalt paremini kui eelmisel aastal. Tunnistused on läbiviielised, jooksvalt oli neil vaid väheseid neljasid. Peaasjalikult Hannal ja tingituna tema tuulepäisusest – ei loe korralikult tööjuhendit läbi, lõpetab ülesanded küll esimesena, kuid ei kontrolli üle jne.

Rõõmu teeb, et sisuliselt on õppimistulemus nende endi tehtud, sest olen neid kodutöödega minimaalselt aidanud. Ei istunud ma neil esimeses klassis õppimisega kõrval, ega istu nüüd ammugi. Kui jäävad millegagi hätta, siis küsivad ja aitan. Tihtipeale pole midagi küsida ning minu roll on neile lihtsalt mõnikord meelde tuletada, et teeksid õpetükid ära enne, kui on päris hiline õhtu käes. Olen katsunud teha nii, et kodutööd tehakse ära siis, kui pea veel võtab, mitte aga poolmagades une arvelt.

Kummalisel kombel nimetavad nad kõige raskemaks ja ebameeldivamaks loodusõpetust. Ma polegi aru saanud, miks see neile ei meeldi. Helena lemmik on matemaatika ja Hannal kehaline. Muusika meeldib ühtviisi mõlemale ja koorilaul ja rahvatants ka.

Nüüd aga ei ühtki koolimõtet enam enne kui 1. septembril. Tere, suvi!

 

PS. Kook on tiramisu.

 

 

Leave a comment »

Minu aasta maal

Mõnest minu postitusest võivad mind mittetundvad inimesed järeldada, et olen kibestunud. Muudkui virisen. Et küll ei saa autoga tee peal kinni jäämata sõidetud, küll ei saa lapsi Alatskivile kooli kärutatud ja udubeened-ürgkallid keksukastid ka ei sobi.

Selle kõige juures ei ole aga praktiliselt ühtegi päeva, kui ma ei tänaks saatust ja elu selle eest, et saan elada absoluutses luksuses – maal, keset metsi, sisuliselt oma kuningriigis.

Aastaga on muutunud nii palju. Mul oli maale kolimise eel igasuguseid hirmusid. Olin ju kaua maale kolimisest mõelnud, aga alati leidnud endale mingi ettekäände, miks seda veel mitte teha. Tegelikult taandus kõik ära hirmule, et kas saan ikka teistsuguses keskkonnas hakkama, päriselt ja aastaringi.

Näiteks kartsin ma, et äkki vabakutseline ajakirjanik, kes elab kuskil tõelises pärapõrgus, jääb ilma tööta. No et ei tellita enam lugusid, ükskõik mis põhjusel. Täiesti mõttetu hirm – töömaht ei ole muutunud või pigem kasvanud.

Siis kartsin, et võib-olla muutun väga eraklikuks, sest siin, maailma otsas, ei ole mul ühtegi tuttavat ees. Selle teemaga on nüüd küll nii, et olgem ausad – ma olen alati olnud eraklik. Ma ei naudi suuri seltskondi ja minu isiklikku piiri ületav suhtlemine teiste inimestega väsitab. Mind on alati väsitanud trügimine, järjekorrad ja kaubanduskeskused. Olin võrdlemisi eraklik ka linnas elades. Linnas elades püüdsin igal võimalusel põgeneda loodusesse, mis aitab inimväsimusest üle saada.

Võib-olla on maaelu nii rutiinne, et ma lihtsalt lämbun ära selle ühetaolisuse sisse? Talvel oli mul mõnikord see tunne. Eriti siis, kui kogu elu keerles kütmise ümber. Viletsate puude ümber, millega toa soojaks saamine oli väga keeruline. Ja nii iga päev. Ses mõttes, et küttesüsteem tuleb pikas plaanis ümber sättida nii, et ei peaks olema pidev kütmise ori.

Maal tuleb ise kõigega hakkama saada. See mind praegu ei hirmuta, sest me saamegi hakkama.

Mobiililevi on olematu ja internet aeglane. See on väga suur probleem hoolimata asjaolust, et kõik levi tekitavad lisavidinad on juba püsti.

Tee on vilets. Asfaldilt meie juurde on ca 15 km kruusateed, mis tähendab, et auto on porine või tolmune koguaeg. Loodan, et kevadine tee-ekstreemsus jääb ajalukku, sest õige peatselt peaks meie riigimaanteel algama erakorraline remont.

Elutingimused on …. teistsugused. Jah, ei ole kanalisatsiooni praegu (veel), vett tuleb tassida välja ja sisse. Aga loodame, et see teema saab lähiajal lahendatud. Samas muus osas on elutingimused kindlasti paremad kui kitsas linnakorteris. Ei saagi enam üldse aru, kuidas me sinna tillukesse korterisse ära mahtusime ja hulluks ei läinud.

Sääsed, parmud ja muud tüütud mutikad. On küll tüütu, kuid ammu olen nende kui maaelu paratamatu kaasnähtusega harjunud.

Meelelahutus ja muu tingel-tangel. Ei tunne millestki puudust. Kui tahan minna kontserdile või kinno, siis lähen. Täpselt samamoodi nagu linnaski. Sellega on hästi.

Mets ja korilus. Piiramatud võimalused korjata midagi peaaegu koguaeg! Minu jaoks täielik paradiisielu.

Laste haridus ja sellega seonduv olme. Neile meeldib oma uues koolis. Eks laste vahel ikka tuleb mõnikord probleeme, aga kus neid poleks. Tülid ei küsi asukohast. Laste koolitee on aga ränk. Eriti minule, kui peamisele vastutajale. Minust sõltub see, kas nad jõuavad hommikul bussi peale ja õhtul bussilt koju või jääbki kooli minemata. Kogu oma tööelu ja logistika pean ma selle järgi sättima. Bussi peale saavad nad 6 km kauguselt järgmisest külast ja sinna pean nad autoga viima. Ei olevat võimalik muuta bussiliini nii, et see teeks väikese jõnksu sisse ja võtaks peale veel kaks koolilast.

Huviharidus. Ka see taandub ära olme (loe: transport) taha. Viin neid ratsatrenni, ise passin. Järgmisel sügisel hakkan viima Tartusse muusikakooli, ise passima. Loomulikult autoga. Bussiga ei ole võimalik kuskile sõita, sest bussigraafikud ei ole tehtud inimeste järgi. Maal elava vähegi vastutustundliku lapsevanema elu paraku möödubki suures osas autoroolis. Aeg, mille jooksul võiksin teha midagi palju-palju kasulikumat.

Liikumine ja tervislikud eluviisid. Oi, nende harrastamiseks on meil ideaalsed tingimused. Laste lähimad sõbrad elavad 7 km kaugusel. Ega muud, kui jalgratastele ja väntavad kohale. Minuga on alati valmis jooksma/jalutama tulema terve hulk koeri. Ma ei pea spordiharrastamiseks sõitma kuskile linnaserva, vaid astun kodust välja, istun rattale või talvel astun suuskadele ja lähen. Ei saa olla mõnusamat!

Maal on väga mõnus elada! Aga ärge tulge siia kampaaniate raames, vaid tulge siis, kui olete päriselt nendeks

Leave a comment »