Minu aasta maal

Mõnest minu postitusest võivad mind mittetundvad inimesed järeldada, et olen kibestunud. Muudkui virisen. Et küll ei saa autoga tee peal kinni jäämata sõidetud, küll ei saa lapsi Alatskivile kooli kärutatud ja udubeened-ürgkallid keksukastid ka ei sobi.

Selle kõige juures ei ole aga praktiliselt ühtegi päeva, kui ma ei tänaks saatust ja elu selle eest, et saan elada absoluutses luksuses – maal, keset metsi, sisuliselt oma kuningriigis.

Aastaga on muutunud nii palju. Mul oli maale kolimise eel igasuguseid hirmusid. Olin ju kaua maale kolimisest mõelnud, aga alati leidnud endale mingi ettekäände, miks seda veel mitte teha. Tegelikult taandus kõik ära hirmule, et kas saan ikka teistsuguses keskkonnas hakkama, päriselt ja aastaringi.

Näiteks kartsin ma, et äkki vabakutseline ajakirjanik, kes elab kuskil tõelises pärapõrgus, jääb ilma tööta. No et ei tellita enam lugusid, ükskõik mis põhjusel. Täiesti mõttetu hirm – töömaht ei ole muutunud või pigem kasvanud.

Siis kartsin, et võib-olla muutun väga eraklikuks, sest siin, maailma otsas, ei ole mul ühtegi tuttavat ees. Selle teemaga on nüüd küll nii, et olgem ausad – ma olen alati olnud eraklik. Ma ei naudi suuri seltskondi ja minu isiklikku piiri ületav suhtlemine teiste inimestega väsitab. Mind on alati väsitanud trügimine, järjekorrad ja kaubanduskeskused. Olin võrdlemisi eraklik ka linnas elades. Linnas elades püüdsin igal võimalusel põgeneda loodusesse, mis aitab inimväsimusest üle saada.

Võib-olla on maaelu nii rutiinne, et ma lihtsalt lämbun ära selle ühetaolisuse sisse? Talvel oli mul mõnikord see tunne. Eriti siis, kui kogu elu keerles kütmise ümber. Viletsate puude ümber, millega toa soojaks saamine oli väga keeruline. Ja nii iga päev. Ses mõttes, et küttesüsteem tuleb pikas plaanis ümber sättida nii, et ei peaks olema pidev kütmise ori.

Maal tuleb ise kõigega hakkama saada. See mind praegu ei hirmuta, sest me saamegi hakkama.

Mobiililevi on olematu ja internet aeglane. See on väga suur probleem hoolimata asjaolust, et kõik levi tekitavad lisavidinad on juba püsti.

Tee on vilets. Asfaldilt meie juurde on ca 15 km kruusateed, mis tähendab, et auto on porine või tolmune koguaeg. Loodan, et kevadine tee-ekstreemsus jääb ajalukku, sest õige peatselt peaks meie riigimaanteel algama erakorraline remont.

Elutingimused on …. teistsugused. Jah, ei ole kanalisatsiooni praegu (veel), vett tuleb tassida välja ja sisse. Aga loodame, et see teema saab lähiajal lahendatud. Samas muus osas on elutingimused kindlasti paremad kui kitsas linnakorteris. Ei saagi enam üldse aru, kuidas me sinna tillukesse korterisse ära mahtusime ja hulluks ei läinud.

Sääsed, parmud ja muud tüütud mutikad. On küll tüütu, kuid ammu olen nende kui maaelu paratamatu kaasnähtusega harjunud.

Meelelahutus ja muu tingel-tangel. Ei tunne millestki puudust. Kui tahan minna kontserdile või kinno, siis lähen. Täpselt samamoodi nagu linnaski. Sellega on hästi.

Mets ja korilus. Piiramatud võimalused korjata midagi peaaegu koguaeg! Minu jaoks täielik paradiisielu.

Laste haridus ja sellega seonduv olme. Neile meeldib oma uues koolis. Eks laste vahel ikka tuleb mõnikord probleeme, aga kus neid poleks. Tülid ei küsi asukohast. Laste koolitee on aga ränk. Eriti minule, kui peamisele vastutajale. Minust sõltub see, kas nad jõuavad hommikul bussi peale ja õhtul bussilt koju või jääbki kooli minemata. Kogu oma tööelu ja logistika pean ma selle järgi sättima. Bussi peale saavad nad 6 km kauguselt järgmisest külast ja sinna pean nad autoga viima. Ei olevat võimalik muuta bussiliini nii, et see teeks väikese jõnksu sisse ja võtaks peale veel kaks koolilast.

Huviharidus. Ka see taandub ära olme (loe: transport) taha. Viin neid ratsatrenni, ise passin. Järgmisel sügisel hakkan viima Tartusse muusikakooli, ise passima. Loomulikult autoga. Bussiga ei ole võimalik kuskile sõita, sest bussigraafikud ei ole tehtud inimeste järgi. Maal elava vähegi vastutustundliku lapsevanema elu paraku möödubki suures osas autoroolis. Aeg, mille jooksul võiksin teha midagi palju-palju kasulikumat.

Liikumine ja tervislikud eluviisid. Oi, nende harrastamiseks on meil ideaalsed tingimused. Laste lähimad sõbrad elavad 7 km kaugusel. Ega muud, kui jalgratastele ja väntavad kohale. Minuga on alati valmis jooksma/jalutama tulema terve hulk koeri. Ma ei pea spordiharrastamiseks sõitma kuskile linnaserva, vaid astun kodust välja, istun rattale või talvel astun suuskadele ja lähen. Ei saa olla mõnusamat!

Maal on väga mõnus elada! Aga ärge tulge siia kampaaniate raames, vaid tulge siis, kui olete päriselt nendeks

Advertisements

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Kas sul igav ei ole?

IMG_7033.JPG

Eelmisest postitusest on möödas terve kuu ja aastaaeg on vahepeal samuti vaheldunud. Elame juba nädalaid suves, mis tähendab ärkamist kella 6 ajal (ilma kellata), sest ei malda neil imelistel hommikutel magada. Veel tähendab see sääseuputust (ja see on tõesti meeletu, toadki sumisevad nagu mesitarud) ja suplusi välivannis (loe: tiigis). Õunapuud on ammugi ära õitsenud ja sirelid varsti samuti. Loodan vägevat õunasaaki, sest puud sumisesid õitsemise ajal väga korralikult ning ilm oli igati soodus.

Lastel on viimased nädalad koolis käia. Nad ei kurda, vaid käivad rõõmuga. Bussiga pidi tore sõita olema. Programm on neil tihe, nädalavahetused on järjest kinni.

Maisse on mahtunud üks maleturniir, kus neil läks senikäidud turniiridest kõige paremini. Helena sai lausa omavanuste hulgas neljanda koha, kaotades 8st mängust vaid 2. Paistab, et neil on kooli tekkimas malesõprade seltskond ning õpetaja pakkus välja, et hakkab järgmistel aastal selle nn eliitgrupiga rohkem tegelema ja hakkavad ka tihemini võistlemas käima. Tore!

IMG_7047

Põlvas Intsikurmus tantsimas

Lõppenud nädalavahetus möödus tüdrukutel rahvatantsu tähe all. Nad osalesid oma kooli I-II klassi segarühmaga Kagu-Eesti tantsupeol. Asjale eelnes päevajagu proove ja ööbimine ühes lähikonna koolis madratsite peal. Melu nagu päris tantsupeol!

Muidugi ma käisin vaatamas ja ikka pisardasin. “Tahan ka tantsida ja jalgu keerutada,” on minu otsus pärast seda. Tüdrukud on muidugi rahvatantsule täiesti müüdud. See on küll valdkond, mis meie väikeses Võnnu koolis on vähemalt nende vanusegrupis elavamal tasemel kui ta oli Tln Ühisgümnaasiumis. Neil on palju rohkem esinemisi, igasuguseid ettetantsimisi, õpivad ka rohkem tantse. Sügisel alustavad pürgimist 2019. suurele juubelitantsupeole.

IMG_7060

Tantsupeo finaal

Eelolev laupäev läheb samuti kirjude rahvariideseelikute kandmise tähe all, sest Hd ja mina ja mu ema osaleme Uma Pidol. Hommikust peale proovid Võru Kubijal ja õhtul kontsert. Hanna on väga uhke, sest ta on valitud üheks eestlauljaks.

Ahh…ja mai alguses esinesin Põlva naiskooriga Mai nende juubelikontserdil. Kuidagi on jah nõnda juhtunud, et ma olen sattunud koori laulma ja teate mis – see on täiesti tore! Tuleb välja ja puha:) Dirigent on meil ka viimasepeal.

IMG_7029

Selle suve esimesed hoidised 

Muidugi ei saa ma üle ega mööda koriluseteemast. Tegin esimest korda võilillemett ja õnnestus väga hästi – mõnusalt paks ja veniv tuli. Näeb välja nagu sulakuld purgis.

Kuusekasvusiirupi tegemine on aga juba traditsioon. Sellest teen talvel piparkoogitainast või paneme pannkoogi peale.

Suviseid ehitustöid pole veel alustanud, aga uudismaad tegin senisele niidetavale pinnale 2x juurde. Lillepeenrad on meil sel suvel veel amplites ja kõikvõimalikes õõnsates nõudes. Igasugu väiksemaid plaane on, aga liiga tihti jääb asi ajapuuduse taha, sest kirjatöö on esiplaanil kõigest. Ja kirjatööd on palju:)

 

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Kamba peale kuuskend täis

IMG_6891

Hanna ja Helena sünnipäeva seltskond

Möödunud nädal möödus suure sünnipäevatamise tähe all. Ikkagi 9+9+42. Enda sünnipäevast ei ole midagi kirjutada, sest see õnnestus märkamatult mööda saada.

Minu tüdrukud aga muidugi olematu sünnipäevapeoga ei lepi ja ootasid seda juba mõnda aega nagu hingeõnnistust. Ikkagi esimene sünnipäevapidu neil oma kodus. Või õigemini, kodu ümbruse metsades. Ma nimelt ennast ikka veel nii heaks peojuhiks ei pea, et 10+ arv lapsi tuppa lubada. Seda enam, et päris mitut sünnipäevakülalist nägin ma esimest korda.

Aga meil oli tore. Tegime aardejahti. Jah, jälle. Aareteks kräpp (krõpsud ja limps) ja võileivad. Ühelt Tabivere kringimeistrilt tellisin mitu kringlit, mis olid nii ülimaitsvad, et esimene neist kadus nii kiiresti, et ma isegi ei näinud seda. Imede-ime, aga minu maiasmokad ei jõudnud ära kiita justnimelt soolast kringlit. Kõige lõpuks olime meisterdanud pinjata. Teadagi, juba traditsioon.

Aardejahil olid meil ka abiks paar koera – väike 3-kuune Aka ja kõiki maailma inimesi armastav Chilli. Mõlemad koerad tundsid suurt rõõmu sellest, et neid ohjeldamatult palju nunnutati.

Aardeid otsides läbisime umbes 5 kilomeetrit. Mitte keegi ei vingunud. Isegi kõige noorem 5-aastane sünnipäevaline sammus vapralt ja polnud üldse mitte kõige viimane. Viktoriini tegime ka ja sellega sai ikka omajagu nalja. Ei tea ju, kas autolavka on vanaaegse auto rehv või sõitev pood? Või misasi on harvester – metsamasin või iirlaste tants? Ja millal õitseb sõnajalg?

Alati ma stressan ja muretsen enne laste sünnipäeva. Teadagi. Kas ikka kõik tulevad kohale? Ega neil igav ei hakka? Kas toit maitseb ja kas seda on piisavalt? Ega ometi vihma ei hakka kallama? jne jne. Aga seekord läks meil ilmselt jälle kõik korda. Nagu Hanna rääkis, olid mitu külalist talle öelnud, et pidu väga meeldis. Rõõm!

IMG_6903

Nad on üheksa!

Leave a comment »

Mida ma tahaks teha?

Viimasel ajal kuidagi kripeldab. Just töö mõttes. Ma väga armastan seda, mida teen, aga tahaks proovida midagi uut. Ma ei tea, kas see peaks olema mingi täiesti uus amet või mingi uus nüanss minu praeguses tegevuses. Olen palju mõelnud, et mida ma üldse teha tahaks. Siin on mõned ideed:

  • tahan toimetada raamatut
  • tahan kirjutada raamatut
  • tahan proovida õpetajaametit
  • loodusmatku tahaks korraldada. tunnen ju hästi loodust ja oskan lugusid vesta
  • tahaks kaasa lüüa mingis projektis, mis ei ole seotud ajakirjandusega
  • tahan proovida tööd turundusvallas – jaa, ma olen ju seda õppinud, kuid pole päevagi sel alal töötanud
  • tahan rakendada oma blogimisoskusi paremini. Võiksin hallata mõne ettevõtte blogi ja sellist koostööd otsin kindlasti:)
  • tahan leida uusi koostööpartnereid kirjutamise vallas, olgu need siis kommunikatsiooniettevõtted või mistahes ettevõtted, kellel on vaja ladusa sulejooksuga inimest. Tahan leida eelkõige partnereid pikaajaliseks koostööks.
  • tahan rohkem kirjutada. Olen analüüsinud oma ajakasutust ja leidnud rakendamata energiaressursse.

Niisiis. Kui keegi leiab, et just sellist inimest oleks tal vaja, siis küsi julgesti! Helista 5188860 või kirjuta kristinatraks@gmail.com. Kaalun kõiki koostööpakkumisi!

 

2 kommentaari »

Savilöövi talu on müügis!

10322733_765235043510547_212405767315035137_n

Jah. Müün Savilöövi talu ära. See on väga raske otsus. Olen veetnud palju unetuid öid, kaalunud ühte ja teistpidi, kuid ei leia endas enam jõudu pendeldada mitme majapidamise vahel. Korter+maamaja on veel mõeldav, kuid maamaja+maamaja siiski mitte.

Kogu inff ja strateegilised parameetrid on siin. Eile pilte tehes ja täna kuulutust kirjutades oli klomp koguaeg kurgus. Notari juures ilmselt nutan. Aga see on vist ka OK, kui müüd on Kodu. Just suure algustähega.

SL_26

Köök, mis on selle talu tõeline süda. 

SL_27

Magamistuba, kus on otse võimatu end mitte jumalikult välja puhata. 

IMG_2937

Saun, kus kosutad nii vaimu kui keha

Kui keegi otsib endale Lõuna-Eestis maakodu, kus võid veeta juba eesoleva suve, siis kirjutab (kristinatraks@gmail.com) või helistab (5188860) mulle.

2 kommentaari »

Huumorisari “Üksi”

Ma ei anna peaaegu kunagi vaatamissoovitusi, aga nüüd ei suuda vastu panna. TV3 jookseb suurepärane huumorisari “Üksi”. See on nii naljakas, et selle kõrval kahvatuvad kõik Heeringad jm naljasaated.

Milles asi?

10 meest, kes ennast tituleerivad ellujäämisekspertideks, on viidud ühele saarele, kus elab hulgaliselt hunte, karusid ja puumasid. Nad on seal kõik üksteisest eemal ja peavad saama looduses hakkama nii kaua kui võimalik. Neil on lubatud kaasa võtta 10 asja ning neil on igal ajahetkel võimalik endale abi kutsuda.

Esimene “ekspert” lahkus värisedes juba saabumisest järgmisel hommikul. Öösel tuli telgi juurde uudistama karu ja ekspert ei suutnud enam hirmule vastu seista. Inimene kartis tõsimeeli, et karu teda ründab.

Järgmine kuulis metsast hundi ulgumist ja pidi peaaegu püksid täis laskma, kolmas lasi tõusuveel ära viia oma tulekivi ja ei suutnud leida ühtegi ideed, kuidas tuld elus hoida. Neljandal sahistas samuti onni lähedal karumõmm.

Osa tüüpe pole nelja päevaga suutnud lõket üles teha, mõni pole leidnud kohta onni püstitamiseks, kala pole veel keegi püüdnud (ümberringi ookean, kust karud muudkui kalu välja võtavad:)). Mehed nälgivad või toituvad vetikast ja tigudest.

Oeh….

Nagu ütles minu loodusemehest kaasa – saada sinna metsa 10 suvalist Eesti maameest ja nad ei tulegi välja. “Milline paradiis – võid piiramatuses koguses kala püüda ja küttida. Igasugu puid ja ehitusmaterjali on kõik kohad täis, imeilus loodus, naine ei nääguta, keegi ei helista, ei kirjuta, ei saada arveid. Sinna ma jääksingi,” leidis ta. “Nende inimeste kõige suurem vaenlane on nende peas. Ei ole võimalik, et inimene hakkab pärast paari päeva kurtma, kuidas nii kohutav on olla üksi.”

Nojah. Meie oleme ju kukeseened.

 

 

 

Comments (1) »