Mitte lihtsalt rännak

Päris raske on ehitada, kui majapidamises on selline “segaja”.

Mõnikord on mul juhtunud, et unes nähtu läheb täide. Päev enne klaverikolimist ärkasin hirmujudinates nuuksudes, sest olin näinud unes, kuidas vedasime klaverit järelkärus ja kuskil Puurmani viaduktil lendas käru laiali ning klaver kukkus teele tükkideks. Aga see klaver pole mul ju lihtsalt niisama üks vana mööbliese! Ta on tükk minu lapsepõlvest ja osa mu vanaemast, kelle majapidamisest ta pärineb. Kõik suvekavad (kes teab, see teab!) on õpitud sellel küünlajalgadega Bechsteinil. Küll on palju harjutatud seal etüüde, prelüüde, sonaate, fuugasid ja kes-teab-veel-mida.

Hüva. Klaveri kolimisega läks siiski kõik väga hästi. Hommikul tulid tugevad poisid ja sikutasid pianiino järelkärusse. Ta sai korralikult kilesse mässitud ja sõit algas. Sõitsin oma kahe kalli järel, kuulasin Bachi ja pisardasin vahepeal. Puhtalt rõõmust. Pea oli täis segaseid mõtteid. Alates sellest, et vaat kui ohtlik on ajakirjanikega suhtlemine. Sa annad nõusoleku endaga intervjuud teha, siis ta tuleb sulle seda lugu tegema ja lõpuks ei lähegi enam ära, vaid veab koguni ka oma kolu kaasa.

Igatahes. Õhtuks oli operatsioon “Tallinnast asjad ära” tehtud! Klaver ajutises kohas paigal ja esimesed fuugadki läbi klimberdatud.

Mis veel klaverisse puutub, siis imeline pill on ta – isegi häälest ära ei läinud! Ühtegi kriimu ei lisandunud ning ma arvan, et tal on uues kodus hea.

 

Leave a comment »

Päev X

Olen oodanud tänast päeva nagu hingeõnnistust. Juba aastaid tagasi ootasin seda hetke, kui ma linnast ära kolin ja siia sügisel enam tagasi ei tule. Alguses oli see hüpoteetiline teadmine, milles puudus tegutsemisjulgus ja ettevõtlikkus. Ettekäändeid, miks midagi MITTE teha, on ju äärmiselt lihtne leida. Mul oli ka neid hulgaliselt. Kuni selle aasta alguseni, kui mul polnud enam ühtegi. Siis oli selge, et niimoodi kahepaikse elu linna ja maa vahel enam jätkata pole võimalik. Hakkasin lugema päevi augusti keskpaigani. Olen rõõmustanud iga päeva üle, mis ootamisereas vähemaks on jäänud.

Nüüd on siis see päev X käes. Ma olen oma linnakodus ja üritan asju pakkida. Just üritan. Käed ei liigu ja mõtted on kokku jooksnud. Kummaline on oma asju kokku panna. Kurb kuidagi.

Olen siin elanud 10 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud. Alates kasvõi sellest, et meid on siin 3x rohkem kui 10 aastat tagasi ja ega me juba ammu siia õigupoolest ei mahu. Ruumikitsikusest muutuvad inimesed närviliseks, unetuks ja kurvaks (või kurjaks).

Asjade ära viskamist on palju, sest 10 aasta jooksul tekib inimesel ikka uskumatult palju nodi. Huvitav – ma ei mäleta, et siia kolides oleksin eriti mingi kastimajandusega ennast vaevanud. Ma lihtsalt tulin siia tühja korterisse ja asjad tulid kuidagi ise järele. Ei mäleta, et mul oleks olnud märkimisväärselt raamatuid, nootidest rääkimata. Oli pool kapitäit riideid ja mõni lauanõu.

Õigupoolest pole me Hdega juba jaanipäevast saadik Tallinna elanikud. Oleme nüüd Võnnu valla hingekirjas. Seal kuskil soo servas, viimases külas enne lõputuid metsi, milles isegi mina ära suudan eksida. Ja see ongi rikkus.

 

3 kommentaari »

Viljandi maasikas kahaneb!

Maasikas aastal 2017

Maasikas aastal 2013

Maasikas aastal 2012

Seitsmes folkimine Hanna ja Helenaga. Viljandi vaimustab mind endiselt oma fotogeeniliste tagahoovide ja kitsaste-kõverate vanalinnatänavatega, Lossimägedest rääkimata. Viljandi Folk oli sedapuhku vaiksem senistest. Võib-olla luges nutune ilm. Esimesel päeval taandusime, sest taevas oli lõputult hall ning sadas külma vihma. Proovisin tol päeval ka paaril kontserdil käia, kuid ei suutnud – liialt depressiivsed.

Edasi läks ikka paremaks, sai möllu ka. Ja nalja. Ja puusi nõksutada. Ja jalgu keerutada. Sõpru kohata. Hanna ja Helena sai oma isu täis meisterdada ning Waldorfkoolis ohjeldamatult mängida.

Elu-olust. Nad on ikka seal hindadega vindi nii üle keeranud, et ongi kohe üle keeratud. Käsi ei tõuse ostma 3,5-eurost siidritopsi või 10-eurost burksi. Ma ei näinud toidusabasid, vaid pigem igavlevaid müüjaid. Saba oli vaid meie lemmikus Põlva kohvikus, kus küpsetatakse imehäid ja ülisuuri kaneelisaiu. Temal alati rahvas ootab ahju kõrval, et millal jälle järgmine ports valmis saab.

Rahvast oli nii vähe, et Aida ees ei pidanud kordagi tunglema nagu tavaliselt reede-laupäeva õhtul.

Vaikne ja igav oli seekord isegi kirbuturg, kust alati oleme skoorinud hulga head kraami. Seal polnudki sel aastal eriti müüjaid ja need, kes olid, olid välja tulnud ikka tõeliste kaltsudega. Hanna leidis omale vaid hea püksirihma ja saapad, mis õhtuks olid juba ära lagunenud:)

Isegi järve ujuma seekord ei jõudnud ning ilm isegi ei kutsunud. Parem ongi, sest järgmisel päeval lugesin uudist, et Viljandi järv on täis mingeid ussivastseid, mis nahasügelust ja löövet tekitavad.

Andunud fänn Hanna ronis Eva ja Villu Talsit kuulama lausa lava servale

Helena ja Arita punuvad folgipaelu.

Pisness

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Rabahuumor

Murakad (toorevõitu)

Nii kaua, kui mäletan end tegelevat korilusega (ja neid aastaid on palju-palju), olen alati tahtnud korjata murakaid. Aga oh häda – ei tea, kus murakad kasvavad, ei tea – millal nad kasvavad, mis nendega üldse tehakse ja kas nad üldse tegelikult ka eksisteerivad või on tegemist hoopiski müütilise nähtusega, mida hea õnne korral kohtad vähesel määral turul ning millest tehakse moosi, mida nagunii osta ei jaksa.

Nüüd on juhtunud nõnda, et tohutu raba asub otse mu uue kodu külje all. Ja see raba… See on täis kõiksugust marjakraami. Ka noidsamu müütilisi murakaid.

Niisiis, läksin mina ühel kenal õhtul juhatuse peale murakale. Juhatus oli hea – mine sinna ja seal nad kasvavadki. No oli tõesti rabaalune täis minu jaoks senitundmatuid lehti. Ja palju oli seal ringi tallatud. Oli näha, et inimesed olid otsinud sealt justnimelt murakaid.

Võtsin ka ma siis korjeasendi sisse ja katsusin silmavaate sättida marjakorjamise mode peale. Aga oh häda – kui inimene pole kunagi murakat näinud, siis ta ju ei tea, milline näeb välja küps murakas. Kuna minu murakateadmine piirdus vaid sellega, mida olin näinud Tallinnas turul, siis korjasingi selliseid punakaid marju. Küll oli raske neid varre küljest lahti kangutada:) Kollaseid murakaid ma nägin ka ja päris palju, aga neid ma ei võtnud. “Äkki on mädad või nii,” mõtlesin. Eks ma neid proovisin ikka, aga kuna ma ju polnud kunagi varem murakat suu sisse saanud, siis ei osanud hinnangut anda, et kas ta on mäda või küps.

Igatahes. Selle õhtu veetsin murakaid varre küljest lahti muukides.

Internetti uurides selgus, et murakas näeb siiski välja kollane ja eraldub varrelt hõlpsasti. Niisiis läksin järgmisel päeval samasse kohta ja korjasin ära ka valmis marjad. Ahjaa…too esimene käik läks ikka täitsa rappa – suutsin maanteest mõnesaja meetri kaugusel nii ära eksida, et pidin googlemapsi abil rabast välja orienteeruma. Ennekuulmatu abitus.

Kõigest hoolimata oli murakaelamus tohutu. Tunne, kui vajud peaaegu kogu sääriku ulatuses vetruvasse rabapinda ja tõmbad siis jala “lirtsti” sealt välja, et järgmise marja poole astuda, kui sõõrmetes on sookailu uinutav lõhn ja mõttes see, et mina ju olengi maailmas see kõige õnnelikum ja rikkam inimene. Just siin rabas ja just praegu.

Comments (1) »

Ilusad tüdrukud, ilusad seelikud, ilus loodus, ilusad pildid

Nii sünnib portree

Sõbranna Mariliis teeb koos fotograaf Nele Suurnaga väga lahedaid keerutamis-pildistamissessioone väikestele printsessidele. Läksimegi meie ühel kenal suvisel õhtupoolikul Mariliisile ja Nelele külla ning tulemuseks on just sellised pildid.

Te võite küsida, et kas need on kaksikud ja kui on, siis miks poseerivad nad piltidel eraldi. Jah, need on minu kaksikud, ja jah nad muutuvadki iga hetkega aina erinevamaks. Ning eraldi poseerimine oli nende endi otsus – õega koos keelduti pildile tulemast.

Ilupiltide tegemine on suur ettevõtmine. Mariliis on õmmelnud terve hulga erinevas suuruses spetsiaalselt pildistamiseks mõeldud kleite. Nendes on kümnete ja sadade meetrite ulatuses tülli, sadu pärleid ja hunnikutes pitsivahtu. Kõik kleidid keerutavad ideaalselt! Sellest paroolist saab aru iga väikese tüdruku ema.

Enne pildistamist tuleb sättida kiharad korda just nagu enne pittu minekut. Meiki me ei tarvitanud, sest seda ei olnud vaja.

Vt ka Twirl It kodukat ja küsi ka nii ägedaid pilte. Kõike saab:)

 

 

2 kommentaari »

Millega seoses tundsid viimati rõõmu?

Viimasel ajal olen olnud järjest hõivatum ning pind on selles olukorras väga kerge kaduma. Mõnikord olen õudusega avastanud, et ma ei mäleta enam, millal tundsin siirast rõõmu ja millal viimati oli aeg, kui mul ei olnud kiire ning kuklas ei tiksunud ühtki kohustust? Nendele viimastele küsimustele ongi vastus, et ei tea – kunagi ammu oli see aeg. Aga rõõmuga on jälle nii, et seda tuleb lihtsalt märgata. Ta on pisiasjades nagu näiteks..

…selles, kui kõnnin üksi keset päeva ilusas metsas. Ma saan endale seda lubada.

…kuulan mõnd lemmikteost ja sellega seoses elustub mõni mälupilt. Ma kogun lugusid ja salvestan neid läbi muusika. Igal lool minu muusikakogus on seotud mingi emotsioon või mälestus.

…kui astun metsa ja seal on kollasetäpiline väli. Kukeseened! Jahikirg on selle asja nimi ja jahti võin ma pidada lõputult.

…sama, kuid seal on maasikad! Või vaarikad!

…või mõned ilusad ravimtaimed.

…kui kohtun loo jaoks inimesega, kellega jutt nii hästi sujub ning kes julgeb ennast mulle avada. Enamasti on see nii ja enamasti tulen ma siis ära mõttega, et “küll mul on ikka äge töö!”.

…see tunne, kui kaua topanud projektis ühtäkki kõik hammasrattad paika lähevad ning asi veereb edasi justkui iseenesest.

…see, kui üks kolmest Hst tuleb ja kallistab. Puhas rõõm.

…see, et midagi ei valuta ja ma jaksan. Ja palju jaksan.

…kui saab otse saunast hüpata tiiki. Ja tiigist joosta sauna.

…kui kohtud metsas mõne loomaga lähedalt. Näiteks karuga. Või rebaseperega. Tänan alati kõikide kohtumiste eest.

…kui tütred poevad hommikul kaissu. Või õhtul.

…kui jõudsin 3 päevaga Savilöövil heina ära niita ja tööriistad ei läinudki katki. Haa!!

…see hetk, kui veel kuum kuusekasvusiirup võtab juurde oma õige värvi. Punaka ja intensiivse.

Leave a comment »

Tehtud! Tänamised ja lehvitamised!

Viimased kuud on meie majas elatud tantsupeo ootuses. Koguni nii, et Hanna nimetas tantsupeole pääsemist oma eluunistuseks. Ja läks nii, et 16 last nende klassist peole pääsesidki. Proove on tehtud ohtralt ning kogu lugu kulmineerus tantsupeonädalaga.

Olgem ausad, ma ei teadnud, et see värk on nii karm. No mis saab olla rasket seelikute keerutamises ja murul hüppamisest, eks:) Mina pole kunagi tantsupeol käinud ja laulupeol käimistest ei mäleta ma, et see kuigivõrd kurnav oleks olnud. Aga tantsijatel algasid proovid juba teisipäeval ning kestsid sisuliselt hommikust õhtuni reedeni välja.

Ilm oli proovide ajal suurepärane. Just paras – mitte liiga kuum. Aga tantsupeo esimene päev pani proovile. Ma refreshisin pidevalt ilmateadet, aga järjekindlalt näitas ta kohutavat raju. Hommikune proov õnnestus neil kuivalt mööda saata, kuid peaproov ja peo esimene etendus kulgesid vahelduvas vihmas. Hea, et mind kohal ei olnud, sest kindlasti oleksin tahtnud neid “päästma” tormata. Aga nüüd polnud mul võimalik midagi muud teha, kui nad hästi sisse pakkida ja kodunt väljakule saata, lootes vaid, et ehk ei jääda haigeks ning ehk annab vihm järele. Ei andnud.

Ime küll, kuid õhtul saabusid koju TÄIESTI kuivad ja üdini rõõmsad lapsed. Kõik oli sujunud, vihma isegi nad ei märganud. Juhhei, mõtlesin ma, ja ootasid laupäeva, et ka oma silmaga seda imetegu näha. Sest piletid laupäeva lõunaseks etenduseks olid hangitud juba millalgi talvel, kui tantsupeo teema üldse üles kerkis.

Hommikul punusime juba patse ja ümisesime viise, kui selgus, et lõunane etendus on ära jäetud. Põhjus – lastel on vaja riideid kuivatada! Olin lihtsalt kohutavalt pettunud, sest õhtusele etendusele ju enam pileteid kuskilt polnud võtta. Samavõrd pettunud olid ka Hanna ja Helena. “Mispärast ära jäi? Vihma ei saja ju? Miks me siis harjutasime üldse, kui meid ei lastagi tantsida?,” ei saanud Hanna kuidagi asjast aru. Seletasime ära ja jäime ootele. Kahtlus oli, et seda asja ei jäeta niisama ja kuskile tekib ehk mingi omaalgatuslik tantsupidu. Meie, eestlased, oleme ju veits imelikult jäärapäised.

Vabaduse platsis. Ärge imestage, et suusajopedes – 1. juulil 2017 oli nii külm ilm, et isegi suusajopega hakkas lõpuks külm. Aga paks villane rahvariideseelik on asendajatu riidetükk sellistes arktilistes oludes.

Ära jäetud tantsupidu pidi algama Kalevi staadionil kell 13. Kella kolmveerand ühe paiku tekkis FBsse üleskutse, et kes tahavad, tulgu Vabaduse platsi, seal toimub alternatiivtantsupidu. Minu väikesed tantsujalad olid kohe hakkamas, mis siis, et väljas lõõtsus arktiline tuul ja nüüd sadas juba ka miskit seenevihmalist ollust. See, mis toimus Vabaduse platsil, oli ikka täiesti sürrealistlik. Seal oli tuhandeid tantsijaid (kes – tuletame meelde, pidid kodus või koolimajades riideid kuivatama!!) ja tuhandeid pealtvaatajaid. Ka Ivo Linna tuli kohale. Tantsiti ära kõik peo hitid. Ja mõnel tantsijal olid lausa pisarad silmas – ma nägin, sest olin neist meetri kaugusel:)

“Sinised seelikud” on meie omad!

Õhtusele etendusele ma piletit ei saanudki. Vaatasin kodus telekast, viimase tantsu ajal kappasin staadionile ja võtsin sealt sappa üliõnnelikud peolised. Muidugi ei saanud me tulema ka aftekalt – simmanilt sealsamas. Päris pöörane tants käis seal ja ma usun, et ehk on tantsimisepisiku ja üldse tantsupeo pisikuga lapsi nüüd kõvasti nakatatud.

Tantsupeoliste pidu lõppes rongkäiguga. See oli minu jaoks muidugi veider, sest mina olen osalenud laulupeol ja seal pidu just rongkäiguga algab. Seal marssides olid muidugi ka emotsioonid üleval, saab ju tervitustele vastata, vahepeal laulda, tantsida. Ma ei tea kedagi, kes löntsiks selles ühises rännakus Vabaduse platsilt Lauluväljakule morni olekuga.

Õpetaja tõmbab Hannal enne rongkäiku vöö maksimaalselt pingule. Rahvatantsija vöö peab olema nii pingul, et keskkohast õieti painutadagi ennast ei saa.

Rongkäigus

Elu-olust. Virinat kuulsin ühel õhtul, et jalad on valusad. Aga see polnud ka virin virin, vaid rohkem nagu nentimine, no on jah vist päris palju ringi trambitud. Ei kuulnud ma kordagi kurtmist ilma üle või selle üle, et pikkades proovipäevades oleks olnud igav, sest suurem osa ajast kulub ju tantsijal teadupärast ootamisele. Ei olnud ka mingisugust kurtmist väsimuse üle, vaid nad lasid hommikust õhtuni nagu duracelli jänesed ja õhtul kukkusid voodisse jalapealt.

Õpetajaks oli Tln Ühisgümnaasiumi Ia tantsijatel Märt Agu, kes oli vist küll esimesest tunnist laste suur lemmik. Nad said väga hästi läbi. Peol olid asendamatuks abiks Hde klassijuhataja ja ka paralleelklassi juhataja. Mitte keegi ei kadunud rahvamurrus ära, mitte keegi ei jäänud haigeks või ei väänanud tantsides jalgu. Kõik sujus imehästi! Kummardus!

Kohustuslik pilt Lauluväljakult. Terve laulukaaretäis mudilaskoore!

 

 

Leave a comment »