Miks siin valitseb vaikus?

27750570_1209493549186781_8776560972048925262_n

Otepääl Linnamäe orus rahvast sõidutamas. Pilt: Winterplace

Häbilugu küll, aga lihtsalt pole mitte midagi kirjutada. Või isegi kui on, siis pole aega ja kui on aega, siis ei näe põhjust jagada.

Naiivselt arvasin, et kui kolin maale, siis muutub elu aeglasemaks. Ei ole nii. On palju kiiremaks läinud. Linnasebimine tundub selle kõigega päris vaikelu. Mul on konstantselt iga päev mitu tundi puudu.

Õnneks tuli tali ja nüüd on tegemisi veelgi rohkem. Oleme käinud koerte killavooriga Otepääl kelgusõitu tegemas. See on terve päeva pikkune ettevõtmine: 8 koera, kelk ja varustus toppida treilerisse ja autosse, tund aega sõitu Otepääle, seal lahtipakkimine ja ülesseadmine. Õhtul sama teistpidi tagasi. Tore on, et kõik need Otepää päevad oleme kohapeal rabelenud nii, et pole aega vahepeal lonksu vettki võtta. Koerad on samuti ennast igati mõnusalt üleval pidanud ja muidugi nautinud täiega inimeste tähelepanu.

Jõed ja järved Emajõe Suursoos on ikka jääs ja hea, et oleme saanud seda toredust näidata ka mõnedele julgetele ja õnnelikele. Ütlen nii, sest Eesti oludes on küll tegemist haruldase vedamisega, kui õnnestub talve jooksul leida mõnigi aeg, et selline matk ette võtta.

IMG_20180123_115511_283

Taylaga soos suusatamas

Veel olen saanud käia viimaste talvedega võrreldes harjumatult palju suusatamas. Võtan alati kaasa mõne koera, sest tema tahab ju joosta ja mul ka toredam, kui keegi veab.

Kirjatöid võiks olla rohkemgi. Eriti just, mis puudutab toimetamistööd (st mitte lugude nullist kirjutamist). Lugusid on mul pooleli muidugi palju ja väga erinevaid. Aasta algusest on alanud mõnus koostöö uue ajakirjaga “Looduses”, mis on täpselt minu masti ajakiri. Teemad meeldivad.

 

IMG_6647-001

Hand made kroonlühter

Palgi ehitus on muidugi soiku jäänud ja see on ka loogiline. Kui lumi sulab, eks siis teeme edasi. Lõplikult valmis ja sisustatud on vaid tüdrukute tuba.

Hanna ja Helena käivad kenasti ja tervelt koolis. Enamasti toovad koju viisi. Palju kaasatakse neid igasugustesse võistkondadesse, alailma käivad kuskil väljasõitudel kooli esindamas. Õpivad parasjagu nö ametlikult ujuma, mis tähendab iganädalast ujumistundi Tartu Auras. Ratsutamas käivad samuti ning teevad edusamme – treener kiidab neid ja nad toimetavad hobustega juba päris osavalt.

Üldiselt on talv väga mõnus ja kevadet küll veel ei oota.

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Uued senitundmatud rajad

Külmunud Kalli järvel. Siit edasi viib jäätee juba Peipsile. 

Nüüd on nii, et sel nädalavahetusel oli talv. Järvedele-jõgedele tekkis tugev jää, lumi tuli maha. Kirjutan sellest nii kahtlevalt, sest ilmateade näitab järgmiseks nädalaks vihma ja siis see kõik kaob. Millest on väga kahju.

Igatahes. Me aega ei raisanud, vaid läksime uurima uusi kohti. Ehk et koertega Emajõe-Suursoo jõgedele-järvedele. Ahjat mööda on sõidtud küll ja veel, kuid need paigad on seni olnud kättesaamatud, sest a) sinna saabki ainult siis kui on jää ja b)veetase peab olema kõrge ja praegu on ta meetri jagu kõrgem kui tavaliselt. Midagi on ikka olnud tolku ka sellest, et eelnevad 5 kuud on vihma ladistanud.

Retke alguses oli jõgi üsna kitsas. Sealt ei olnud inimesejalg enne meid astunud. 

Plaan oli nii, et H. läheb kelguga, mina suuskadega nööri otsas järel. Veomasinaks 6 koera. Alustasime kohast, kus Peravalla jõgi oli rohkem kraavi mõõtu. Jää raksus päris hirmsasti ja mõnes kohas oli lausa lahti.

Aga jõge mööda allapoole minnes läks vist tugevamaks ja julgust andsid ka kalameeste tõukside jäljed. Imeliselt tore oli sõita mööda käänulist jõge. Kus olid alles hiiglaslikud kopralossid jõe ääres. Palju loomajälgi nägime – saarmaid, kopraid, põtru ka. Aga loomadest ilmutas ennast vaid üks saarmas, kes kummalise sõiduriista lähenedes kohe jää alla kadus.

Võimas kopraloss! Mõne inimese saun pole ka nii suur! Selliseid leidus soo peal hulgim – neil on seal täielik paradiis elamiseks.

Kokku tuli ringiks 28 kilomeetrit. Pime hakkas peale tulema ja pidime tagasi tulema, sest päris pimedas tundmatutel jääväljadel ka ei taha nagu liikuda.

Puutumatus looduses viibimine mõjub kuidagi puhastavalt. Mured kaovad ja jõudu tuleb juurde. Häid mõtteid tuleb juurde ja tunne on siiani selline nagu oleks laksu all. Palju kordi jõudsin mõelda, et millised rikkad me ikka oleme – meil on siin sellised kohad! Sa võid tundideviisi ringi kolistada ja ei kohta ainsatki inimhinge! Ainult meie ja uhke ning võimas Emake Loodus.

Ei ühtegi muud häält, kui suusa-kelgusahin, koerte lõõtsutamine ja utsitamine. 

Taolisi matkasid teeme kõigile huvilistele. Võimalus on minna sõitma mõneks tunniks või lausa mitmeks päevaks. Ja kes tahab teha kiire “sutsaka” koertega, siis meil on 500-meetrine lühirada ka. Asukoht on Ahunapalu küla, 45 kilomeetrit Tartust. Lisainfi saab küsida ja endale matka broneerida aadressil info@kelgukoer.ee.

Leave a comment »

Kuidas ma olen üritanud Teliaga suhelda ja neilt kaupa osta (apdeiditud)

Meie uues kodus puudub mobiililevi. Õues on Telial hädine 1 post, toas pole sedagi. Teistest operaatoritest ei maksa unistadagi. Aga minu on ju vaja kodukontoris tööd teha ja telefon on üks mu peamisi töövahendeid.

Igatahes. Ma ei teinud sellest väga suurt numbrit, sest on ju igast udubeeni tehnikavidinaid, millega vähesest levist saab teha rohkem levi. Küllap Telia inimesed teavad ja mind selles aitavad, kui õige aeg kätte leiab.

Internett õnnestus koju võluda tänu kuuse otsas olevale antennile ja ruuterile. Jookseb päris hästi, saab isegi juutuubi ja Kanal2 Mentalisti vahtida.

Leviprobleemi kurtsin kõigepealt Telia esinduses. See oli möödunud aasta lõpus enne jõule. Tibi seal tegi suured silmad, pööritas neid umbes 7 ringi ja nentis, et ta ei oska selle probleemi lahenduseks mitte midagi soovitada. Et neil on küll e-poes müügil mingid mobiililevivõimendid, kuid tema nendest midagi ei tea ja mitte midagi soovitada ei oska. Nii ütleski.

Ahjaa…midagi siiski soovitas. Et helistagu (naljakoht – kuda ma siis helistan?) ma kodunt nende tehnikutele ja las nemad soovitavad, mida teha. No aga kuna mul levi pole, siis ma ju helistada ei saanud ja kirjutasin. Õigemini kirjutas lausa 2 inimest Teliasse teemal “levi puudub, heeeelp!”

Esimene kiri läks teele 26. detsembril. Sellele saabus vastus uue aasta esimesel nädalal. Kuna tekkis veel lisaküsimusi, saatsime teele uue kirja, lootuses, et kui algus on tehtud, siis peaks vastus ometi tulema kiiremini. Pole siiani midagi.

Teise kirja kirjutasin mina 02. jaanuaril. Sellele kirjale saabus  vastus 10. jaanuaril. Braavo, Telia! Vastasin kohe, et pakkumine on OK ja teeme ära. See kiri läks teele 11. jaanuaril. Kolm korda võite arvata, kas tänaseks on kippu & kõppu.

Igal juhul vinge! Ma ei ole mitte kunagi kohanud NII aeglast ja koba klienditeenindust kui selle keissiga. Üksiti on minus tekkinud hasart, et kui pikalt selle probleemi lahendus aega võtab. Lihtsale küsimusele nädal aega vastust oodata on tase omaette, aga äkki saame veel kõrgemale hüpata? Praegu on juhtumi “avamisest” möödunud 3 nädalat ja ma mõttes hoian juba pöialt, kas venitame kuu aega täis. Tegelikult on vaid 11 päeva minna ju:)

Update:

Ma nüüd ei tea, kas siin mõjub netis oigamine või on Telia inimestel ka lõpuks jõulupohmell lõppenud. Igatahes helistas mulle keegi noormees sealt koguni neli korda. Kohe alguses saime jälile selles, et mul on vaja levivõimendit ja antenni (majuütlesin). Nüüd, kuidas see kliendile toimetaja. Soovitasin saata kuskile esindusse Tartus v Tallinnas, et võtan sealt ära. Ei saavat nii. Soovitasin panna pakiautomaati. Ei saavat. Ok, tulgu siis kuller, kuulutan pool päeva tuksiläinuks ja kükitan kodus. Tuligi tore kuller ettenähtud ajal pakiga. Aga no ei õnnestunud korraga kahe asja saatmine – antenni pean ilmselt ise traadist keerama.

Update update: Mul õnnestus ka antenn Telialt välja urgitseda! Tunne on nagu võidumehel või nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud.

Sellest loost saab väga sketši – “Telia klient üritab neilt teenust osta”.

Finaal: Ma olen võidumees! Kolme nädalaga urgitsesin Telialt välja kõik vajalikud seadmed, need on nüüd püsti pandud ning minu kodukontoris on olemas nii mõistlik internetikiirus kui ka mobiililevi.

 

 

 

3 kommentaari »

Köögipoolest

Mind tundvad inimesed teavad hästi, KUI suur oma töö fänn ma olen. Jah, mina olengi see, kes mõnikord öösel ootab hommikut, et saaks asuda kirjutama ja kes suure osa oma ajast mõtlebki töömõtteid. Täitsa vabatahtlikult, kusjuures.

Aga sellel imetoredal tööl on ka köögipool. Urmas Ott on öelnud, et intervjueerimine on imelihtne, kuid see, mis sellele eelneb ehk siis inimeste taga ajamine ja pehmeks rääkimine, et nad räägiksid, see on kohutavalt raske töö. Nii ongi.

Kindlasti suurem osa minu tööajast kulub just sellele tegevusele. Tihti olen tabanud ennast mõttelt, et ma ikka tõesti ei mõista inimesi. Miks nad ei vasta, kui neile täiesti normaalselt ja viisakalt kirjutatakse? Ma räägin siin just nendest inimestest, kellega astun suhtlusesse esmakordselt. Väga suur hulk inimesi nagu ei loekski oma e-kirju. Kusjuures ma alati kirjutan potentsiaalsele intervjueeritavale, et palun vastaku mulle ka siis, kui ta ei ole huvitatud või tõesti ei saa intervjuud anda. On täiesti OK öelda “ei”. Ja on täiesti OK, kui inimesel tõesti ongi nii kiire, et tal pole aega ajakirjanikuga suhelda. Ma ei eelda, et mulle vastatakse sama päeva sees, aga mingil lähipäeval oleks normaalne seda teha. Aga lihtsalt vastamata jätmine – see on natuke nagu ebaviisakus.

Siinkohal tuleb kindlasti ära mainida ettevõtete ja asutuste üldmeilid. Vahet pole, kas tegemist on ühemehefirmaga või suurkontserniga, üldmeilile kirjutamine on 95-protsendil juhtudest täiesti mõttetu. Sealt vastust ei tule. Ja pole vahet, mis teema kirjutada – kas sa küsid intervjuud või hinnapakkumist, ikka ei tule vastust.

Omaette tõug inimesi on lubajad. Ta lubab sulle vastata. Jah, kohe-kohe läheb oma meilikasti ja kirjutab sulle. Ootad. Ei vasta. Helistad järgmisel päeval. Ta jälle lubab. Võibolla helistad veel, kui tõesti väga vaja on. Üldjuhul ma aga ei helista, vaid otsin järgmise inimese. Huvitav, kas nendele inimestele endile meeldib töötada sellistega, kes aina lubavad ja oma lubadusi ei täida?

Mind häirib kõige enam see, kui minu aega raisatakse. Just hiljuti vihastasin ennast üsna tumesiniseks. Olin kirjutanud ühele inimesele, tutvustanud ennast ajakirjanikuna (nagu alati), palunud abi ühe loo kirjutamisel ja kokkusaamist selle vestluse tegemiseks. Selgitanud, et kirjutan sellel- ja sellel teemal lugu ning uurinud, kas ta saab mind sel teemal aidata. Tema ütles, et saab. Saime kokku. Rääkisin uuesti üle, millest on lugu ja milline on tema roll. Selgitasin asjade käiku – me räägime siin ja praegu, siis lähen mina kirjutan loo valmis ja saadan talle näha. Et ta saab seda täiendada, parandada, kõike teha. Tema noogutas. Panin lauale meie vahele diktofoni, vajutasin käima ja hakkasime rääkima. Mina küsisin, tema vastas. 45 minutit hiljem, kui juba lõpusõnade juures olin, ütleb tema mulle, et ta ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Hakkasin selgitamisega otsast peale. Mõni päev hiljem saabus kiri, et kustutagu ma helifail ära, et tema ei saanud aru, et annab ajakirjanikule intervjuud. Tema ei olevat aru saanud, et laual olev punase tulega ese on diktofon. Oeh. Tahtnuksin karjuda! Oleks siis olnud mingi eriti keeruline või kuidagigi kriitiline teema. Ei, suhteliselt uina-muina tavaline jutt, ei midagi, mille pärast põdeda. Olen 21 aastat teinud ajakirjanikutööd, aga seda pole veel juhtunud, et ma ei suudagi inimesele selgeks teha, et “ma olen ajakirjanik, ma kirjutan lugu, see ei ole niisama kohvikuvestlus”. Aga noh, õppetund mulle – ära eelda, et inimesed on normaalsed. Enamasti nad küll on, aga sekka satub tõesti väga igasuguseid.

Kiidan aga praktikante ja üldse noori töötajaid. Üldjuhul on nad väga innukad ja abivalmid. Ja kiired. Kiirus meeldib mulle üle kõige. Kui tahad minuga hästi läbi saada, siis mõtle kiirelt, vasta kiirelt, ole kiire. Suhtu oma ja minu ajasse säästvalt.

 

2 kommentaari »

Aasta oli 2017

 

2017 oli aasta, kui ma jätsin Tallinna elu, sest teisiti enam ei saanud. Kohtusin kodu juures karuperedega ja kuulsin kuuvalges metsas kõndides hunte nii lähedalt, et nemad vist tegelikult lausa nägid mind. Käisin murakal ja eksisin rappa. Panin oma lapsed külakooli ja kirjutasin nagu hull. Õppisin nime ja nägupidi tundma 24 koera. Jah, nad on kõik täitsa erinevad ja jah, neil on kõigil oma nimi. Mis siis veel?

  • Me kolime maale! Selle otsustasime ära juba 2016. aasta lõpus. Kartsin, et kuidas lapsed lepivad selle mõttega, aga nad leppisid kohe. Olid kasvõi poole aasta peale valmis kooli vahetama.
  • Händlerina Karjala-Soomes kelgukoertevõistlusel. No on see vast alles elu…
  • Me teeme Palgi talu elamiskorda! Ta oli umbes samas seisus nagu Savilöövi ligi 20 aastat tagasi. Lammutustööd oli märkimisväärselt. Mis teema ometi oli ennemuistsetel inimestel tapeedi palkseina külge naelutamisega? Üleüldse on ta muidugi tavaline maasektor nagu nad ikka – sa võid ehitada nonstop kogu elu ja ikka valmis ei saa. Või mis tähendab üldse valmis? Aasta tagasi jõulude ajal tegime esimesi plaane ja nüüd enne jõule sai ta elamiskõlbulikuks.

Seltskonnaga maanteemuuseumis

  • Õppisin juhtima koerarakendit ja sõidutasin maanteemuuseumis lapsi. Kuidagi sai siiski tehtud.
  • Jäin autoga kinni kodu ette ja riigimaanteele.
  • Sõitsin lugematu arv kordi marsruudil Tallinn-Ahunapalu. Iga sõiduga sai aina selgemaks, et nii ei saa – see peab lõppema.
  • Käisin isaga Londonis ja Covent Gardenis Madame Butterflyd vaatamas. Mõistsin, et suurlinnad ei ole minu jaoks. Ma ei talu lärmi, metrooga liiklemine käib lihtsalt füüsiliselt ajudele ja väsitab. Inglismaa maasektorites käisime ka ja see on hoopis teine tera.
  • Müüsin maha Seati ja ostsin Subaru. Aasta parim ost! Põhiline nõudmine autole oli, et oleks säästlik ja võimas – ei jääks kuskile kinni. Nii ongi. Boonuseks veel see, et Subaru on täitsa kirsipunane:)
  • Sain autode koha peal palju targemaks. Näiteks tean nüüd, et auto tuleb kiiresti ära müüa siis, kui ta hakkab juba iga kuu remonti vajama. Või et valget autot pole mõtet endale KUNAGI osta. Või et tundmatut marki autot pole ka mõtet osta – sa ei saa tast lihtsalt hiljem hõlpsasti lahti.
  • Registreerisin enda ja lapsed Tallinnast välja ja Võnnu valda sisse.

Sinised seelikud on “meie omad”!

  • Hanna ja Helena käisid tantsupeol ja vaimustusid rahvatantsust ning rongkäigust.
  • Mängisin vabatahtlikult väga palju Bachi. Kuidas ma kooliajal HTKd vihkasin! Nüüd selgub, et polegi need prelüüdid nii hullud. Fuugasid ma endiselt väga ei armasta.
  • Tundsin palju rõõmu lihtsalt sellest, et päike või kuu paistab. Niipalju tähistaevast kui sel aastal pole ma kunagi varem näinud. Linnas ju tähti taevas teatavasti ei näe.
  • Sain maailma kõige ägedama sünnipäevakingituse – mulle kirjutati fuuga!
  • Toimetasin 3 numbrit Eesti suurimat ajakirja. Hahaa…selleks on Coop Eesti väljaanne Hetk. Oli tore töö, kuid lõpp vajus ära, sest maakeeli öeldes põlesin läbi. Ei, mitte selle ajakirja pärast, vaid kõige kaasneva tõttu.
  • Mu ettevõte sai lõpuks ometi omale kodulehekülje (www.kirjutamine.ee). Üksiti tegelesin kirjatöödega palju laiemas mõistes kui vaid ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutamine.
  • Lõpuks ometi sai minust 100 protsenti vabakutseline, ise endale palga maksja. Ei olegi hirmus tunne.
  • Suvi möödus nii, et ainukesed kolm vaba päeva olid siis, kui elekter ära oli. Ma ei puhanud kirja- ega muust tööst.
  • Kevadest sügiseni aina ehitasime Palgi talus. Pool maja jõudsime ise ära remontida, aga siis tuli õnneks appi kuldsete kätega naabrimees. Ilma temata poleks jõuluks koju saanud.
  • Kõige selle kõrvalt tegin täie jõuga kirjatööd, sel aastal rohkem kui kunagi varem. Kahjuks olen kohati andnud järele ka põhimõttes “nädalavahetustel ja öösiti ei tööta”. Juba ammu ei tea ma enam, palju lugusid kuus või aastas kokku kirjutanud. Tean, vaid seda, et iga päev valmib 1-2 kirjatükki. Ja kui ei valmi, siis on paanika majas.

1. september 2017 uues koolis

  • Hanna ja Helena läksin Võnnu keskkooli II klassi. Kohanesid kohe. Neil on suur klass – 23 õpilast. Istuvad koos, kooli käivad bussiga.
  • Käisin esimest korda murakal! Üksiti eksisin ka rabas ära ning esimest korda elus kasutasin metsast välja tulemiseks GPSi. Piinlik, jah.
  • Metsas olen käinud palju, sisuliselt iga päev. Kas marjul, seenel või kutsikaid jalutamas.
  • Hanna ja Helena on koolis läbiviielised! Nad on rahul ja neil läheb hästi.
  • Savilöövile jõudsin väga harva, suvel vaid muru niitmiseks. Niisama puhanud ei ole seal üldse mitte. Savilöövi roll minu elus on muutunud ja järgmisel aastal hakkan katsetama, kas nii ka saab.

Bechstein kolis maale ja “elas” alguses lauavirnaga ühes toas

  • Augustis pakkisin kogu oma linnakraami kokku ja kolisin ära maale. Üürisin välja oma linnakorteri.
  • Terve aasta jooksul pole ma kordagi haige olnud. Ka lapsed pole vajanud rohkem arstiabi, kui et Hannaga käisin 2x EMOs. Ühe korra tõmbas ta endale peale keeva vett ja teinekord tõusis laua all (!) niimoodi püsti, et vajas õmblemist.
  • Oktoober-november-detsember tõusis tempo järjest. Une arvelt, iseenda arvelt, laste arvelt. Sellises olukorras, kus sul aega on ekstreemselt vähe, mõjub eriti ärritavalt, kui keegi teine sinu aega raiskab või silmnähtavalt ebatõhus on. Närvi ajavad asjad, mida tavaliselt ei märkagi. Sellepärast olin palju teravama ütlemisega kui muidu. Muidugi ma pärast kahetsesin.
  • Õppisin kaisus magama. Ma arvasin aastaid, et see teema ei ole minu jaoks. Aga on – nüüd ma teistmoodi enam ei oskagi.
  • Lähedastega on suhted paremas korras kui kunagi varem. Mina, elupõline suur tülitseja, tige, õel ja muidu vastik inimene, ei tahagi ühtäkki enam tülitseda ega võimu pärast võidelda. Vastupidi, ma otsin aina rahu. Imelik lausa.
  • Käisin koerarakendiga üksi metsas. Küll nad olid hämmastunud, kui nende tavapärane juht koduõuele jäi. Mitu korda vaadati üle õla, et “mida värki, sina ainult tuledki kaasas või?”.

Hanna grupikalli 10 kutsikaga

  • 20 aastat olen unistanud koera võtmisest, kuid see oli erinevatel põhjustel võimatu. Nüüd elan ma majapidamises, kus on 20+ koera. Alati tahab keegi sügamist, kammimist, jalutamist, lihtsalt jutu ajamist. Aga suur snautser on siit ikkagi veel puudu:)
  • Kõndisin läbipõlemise piiril liiga kaua. Võib-olla on see piir ületatud. Ega ma täpselt ei tea, kuidas tagasi normaalseks saada – selliseks, et su elus eksisteerib mõiste “vaba aeg”, et natukenegi on aega endale ja üldse mõtlemiseks, et koguaeg ei oleks kuklas tiksumas vähemalt paarikümnest punktist koosnevat “to-do listi”, et oleks jaksu suhelda inimestega lihtsalt sellepärast, et ammu pole neid näinud ja niisama tore on, et üldse oleks jaksu suhelda rohkem kui hädavajalik on.
  • Internetivabad jõulud uues kodus. Levi on nii olematu, et võiks hakata müüma siia offline-puhkusepakette läbipõlenud linnainimestele. Aitab imehästi. Tahate teada, mida teha siis, kui pole internetti ega televiisorit? Jah, raamatut võib lugeda, aga võib ka ette Bachi orelile kirjutet suurvormid ja pusida kahepeale neid mängida.
  • Imeline kohtumine esimesel jõulupühal. Läksin kutsikatega videvikuajal metsa. Oli pikem tiir ja jäime pimeda peale. Kuuvalgus, sätendav lumi, paar kraadi külma ja äkki siinsamas lähedal selge ulgumine, millele varsti vastas teine ja kolmaski hääl. Hundid! Selle kohtumise üle oli tunne nagu lotovõitjal.

Septebrikuine üleujutus Mustjõel. 

  • Magamine! Veel Tallinnas elades häiris mu und kohutavalt üks valgustriip, mis paistis kardina vahelt nii järjekindlalt, et mingi valemiga polnud seda võimalik katta. Mu und segasid möödasõitvad autod ja mõnikord akna all kõvahäälselt jutustavad inimesed. Siin ei ole midagi sellist. Magada saab täielikus vaikuses ja kottpimeduses. Küll on mõnus! Nii hästi magades piisab ka sellest, kui magad vähem tunde.
  • Missa h-moll, Bachi oma loomulikult. Pauluse kirikus. Siiani heliseb peas.
  • Lõputu pori ja vihm. Linnas seda ei märka. Maal märkab vägagi. Jah, muidugi olen ma nüüd õppinud ära ka ilma kirumise – suudan seda teha pikalt ja pidevalt:)

 

Head aastavahetust ja mõnusat uut aastat, sõbrad! Katsun järgmisel aastal jälle rohkem kirjutada:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Comments (1) »

Läbiviielised

Ma pole ammu kirjutanud, kuidas Hdel läheb uues koolis – Võnnu keskkoolis. Parandan vea.

Esimene trimester on läbi ja nad on läbiviielised. Kummalgi oli vist jooksvalt paar nelja, aga trimestrihinded kõik viied. Käitumine ja hoolsus eeskujulik Helenal, Hanna üle hea ei saanud (ja ma ei imesta, arvestades, milline jutulind ja ringisäbeleja ta on). Märkusi, hilinemisi ega põhjuseta puudumisi pole.

Hämmastav. Eelmises koolis ei läinud neil sugugi nii libedalt. Hindeid küll ei pandud, aga eriti just Hanna tunnistus oli üpris nukker. Kirjatehnika rahuldav, käeline tegevus rahuldav, lugemine, kirjutamine ka. Käitumisega üldse pahad lood. Helenal oli parem, aga ka mitte läbiviieline.

Ma ei saa öelda, et nüüd meil tohutu õppimine käiks. Enamasti õpivad nad kooliasjad ära pikapäevarühmas või siis teevad kodus 10 minutit. Harva, kui olen pidanud juures istuma ja midagi seletama.

Kõige enam teeb rõõmu see, et eesti keele grammatikaga läheb hästi. G, b, d koha pealt hakkab tekkima mingi arusaam ja kuulmine. Nad ka pingutavad, sest olen neile rääkinud, et kui nad ei õpi ära grammatikareegleid ja neid ei rakenda, siis jäävadki eluaeg valesti kirjutama nagu tegelikult ju väga paljud inimesed, kes oma emakeelt vigaselt kirjutavad. See on piinlik.

Klass on neil Võnnu koolis sisuliselt sama suur kui oli Tallinna kombinaatkoolis. Ehk et ega õpetajal pole suurt rohkem aega personaalseks tegelemiseks. Eks murelapsi on ka klassis ja mõnikord kipub ka riidusid olema. Süstemaatilisest kiusamisest aga pole mulle räägitud.

Nad osalevad igasugustes ringides. Draamaringis (väga meeldib), maleringis (Helena: males on meil põhiliselt nuubid), spordiringis, kunstiringis, koorilaulus (nad lähevad Uma Pidole laulma ja ootavad seda juba väga!) ning rahvatantsus, kuhu nad tegelikult üldse minna ei tahtnud, aga kuhu nad sisuliselt poolvägisi värvati ja kus nad nüüd väga rahul on. Lisaks käivad Tartus ratsutamas. Hanna tahaks minna kodutütardesse, aga ma nüüd ei teagi.. Helena igatseb väga viiuliõpingute järele ja tahaks nendega uuesti alata. Samuti tahab ta hakata klaverit õppima. See viimane seisab nüüd Palgi tallu kolimise taga, sest klaver on seal ja kui me oleme ära kolinud, siis hakkan talle ise tunde andma. Mäletate, ma olen ju tegelikult väljaõppinud klaveriõpetaja (kuigi pole üle 20 aasta praktiseerinud:))

Hd on terve kooli peale kõige kaugemalt koolis käivad lapsed. Nende koolitee on 20 kilomeetrit pikk. Nad on kenasti sõitmisega hakkama saanud, mingeid bussidest mahajäämisi pole olnud. Kuna me elame nii eraldi metsas, siis paraku pole ka erilist klassivälist suhtlemist. Ega ma ei tea, kas seda on vaja. Ma ise ka oma klassikaaslastega vabal ajal ei suhelnud ja kuidagi kasvasin täitsa normaalseks inimeseks.

Comments (1) »

Emme, palun too linnast mulle üks eterniitplaat!

Hanna (8) mõtiskleb:

“Minu lemmikpood on ehituspood. Emme, kui sa lähed linna, siis too mulle palun üks eterniitplaat!”

Mina: ????

Hanna: “Ei, too parem 3 tükki. Ja too mulle veel kanalkatoru ka.”

Mina: Hmm…millist toru vaja on? Ja kui palju?

Hanna: “Viiekümnest. 50 meetrit. Ja siis mul oleks vaja telliskive paar tuhat ja viis kotti segu. Tahan ehitada suure viiekordse maja.”

Helena: “Aga kruvisid või naelu sul pole üldse vaja või?”

Hanna: “Jaa, kruvisid vaja küll.”

Mina: “Milliseid?”

Hanna: “Viiesajaseid…..eeee…ei, sajaseid ikka.”

Mina: “Kas torxi?”

Hanna: “Jaa, ikka. Neid saab ilusti torgata, eks?”

Leave a comment »