Mida ma tahaks teha?

Viimasel ajal kuidagi kripeldab. Just töö mõttes. Ma väga armastan seda, mida teen, aga tahaks proovida midagi uut. Ma ei tea, kas see peaks olema mingi täiesti uus amet või mingi uus nüanss minu praeguses tegevuses. Olen palju mõelnud, et mida ma üldse teha tahaks. Siin on mõned ideed:

  • tahan toimetada raamatut
  • tahan kirjutada raamatut
  • tahan proovida õpetajaametit
  • loodusmatku tahaks korraldada. tunnen ju hästi loodust ja oskan lugusid vesta
  • tahaks kaasa lüüa mingis projektis, mis ei ole seotud ajakirjandusega
  • tahan proovida tööd turundusvallas – jaa, ma olen ju seda õppinud, kuid pole päevagi sel alal töötanud
  • tahan rakendada oma blogimisoskusi paremini. Võiksin hallata mõne ettevõtte blogi ja sellist koostööd otsin kindlasti:)
  • tahan leida uusi koostööpartnereid kirjutamise vallas, olgu need siis kommunikatsiooniettevõtted või mistahes ettevõtted, kellel on vaja ladusa sulejooksuga inimest. Tahan leida eelkõige partnereid pikaajaliseks koostööks.
  • tahan rohkem kirjutada. Olen analüüsinud oma ajakasutust ja leidnud rakendamata energiaressursse.

Niisiis. Kui keegi leiab, et just sellist inimest oleks tal vaja, siis küsi julgesti! Helista 5188860 või kirjuta kristinatraks@gmail.com. Kaalun kõiki koostööpakkumisi!

 

Advertisements

Leave a comment »

Savilöövi talu on müügis!

10322733_765235043510547_212405767315035137_n

Jah. Müün Savilöövi talu ära. See on väga raske otsus. Olen veetnud palju unetuid öid, kaalunud ühte ja teistpidi, kuid ei leia endas enam jõudu pendeldada mitme majapidamise vahel. Korter+maamaja on veel mõeldav, kuid maamaja+maamaja siiski mitte.

Kogu inff ja strateegilised parameetrid on siin. Eile pilte tehes ja täna kuulutust kirjutades oli klomp koguaeg kurgus. Notari juures ilmselt nutan. Aga see on vist ka OK, kui müüd on Kodu. Just suure algustähega.

SL_26

Köök, mis on selle talu tõeline süda. 

SL_27

Magamistuba, kus on otse võimatu end mitte jumalikult välja puhata. 

IMG_2937

Saun, kus kosutad nii vaimu kui keha

Kui keegi otsib endale Lõuna-Eestis maakodu, kus võid veeta juba eesoleva suve, siis kirjutab (kristinatraks@gmail.com) või helistab (5188860) mulle.

2 kommentaari »

Huumorisari “Üksi”

Ma ei anna peaaegu kunagi vaatamissoovitusi, aga nüüd ei suuda vastu panna. TV3 jookseb suurepärane huumorisari “Üksi”. See on nii naljakas, et selle kõrval kahvatuvad kõik Heeringad jm naljasaated.

Milles asi?

10 meest, kes ennast tituleerivad ellujäämisekspertideks, on viidud ühele saarele, kus elab hulgaliselt hunte, karusid ja puumasid. Nad on seal kõik üksteisest eemal ja peavad saama looduses hakkama nii kaua kui võimalik. Neil on lubatud kaasa võtta 10 asja ning neil on igal ajahetkel võimalik endale abi kutsuda.

Esimene “ekspert” lahkus värisedes juba saabumisest järgmisel hommikul. Öösel tuli telgi juurde uudistama karu ja ekspert ei suutnud enam hirmule vastu seista. Inimene kartis tõsimeeli, et karu teda ründab.

Järgmine kuulis metsast hundi ulgumist ja pidi peaaegu püksid täis laskma, kolmas lasi tõusuveel ära viia oma tulekivi ja ei suutnud leida ühtegi ideed, kuidas tuld elus hoida. Neljandal sahistas samuti onni lähedal karumõmm.

Osa tüüpe pole nelja päevaga suutnud lõket üles teha, mõni pole leidnud kohta onni püstitamiseks, kala pole veel keegi püüdnud (ümberringi ookean, kust karud muudkui kalu välja võtavad:)). Mehed nälgivad või toituvad vetikast ja tigudest.

Oeh….

Nagu ütles minu loodusemehest kaasa – saada sinna metsa 10 suvalist Eesti maameest ja nad ei tulegi välja. “Milline paradiis – võid piiramatuses koguses kala püüda ja küttida. Igasugu puid ja ehitusmaterjali on kõik kohad täis, imeilus loodus, naine ei nääguta, keegi ei helista, ei kirjuta, ei saada arveid. Sinna ma jääksingi,” leidis ta. “Nende inimeste kõige suurem vaenlane on nende peas. Ei ole võimalik, et inimene hakkab pärast paari päeva kurtma, kuidas nii kohutav on olla üksi.”

Nojah. Meie oleme ju kukeseened.

 

 

 

Comments (1) »

Avalik kiri meie valitsusele

Tere Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised!

Kirjutan teile Tartumaalt. Te räägite nii ilusaid sõnu tasuta ühistranspordist, et ma ei saa maaelanikuna enam vait olla. Te tahate teha meile võimaluse sõita tasuta bussiga. Teate, sellest pole mitte kopika eest ka kasu.

Kohe selgitan.

Kas teie, Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised olete olnud oma autoga kinni riigimaanteel? Kas olete olnud kõhuni porisse vajunud autoga lootusetult kinni keset metsi, kus kilomeetrite ulatuses puudub inimasustus? Olete olnud kinni teades, et ees ootab veel viis kilomeetrit samasugust mülgast, mille peate kuidagi läbima? Kas olete rahustanud selles olukorras nutvaid ja paanikas lapsi, keda parasjagu üritate koolist koju vedada? Mina olen. Ja see ei ole tore.

Eile, kui takso minu lapsi koolist koju tõi, jäi ta korduvalt kinni riigimaanteele. Selle tee number on 22286 ja seda remonditi eelmisel suvel. Jutt ei ole mingist paarisajameetrisest porisest lõigust, vaid kilomeetrite viisi läbimatust mülkast. Tänaseks on tee keelumärgiga suletud.

Vahemärkusena, et keegi ei imestaks, miks takso veab koolilapsi. See ei ole mitte viide raharaiskamisele, vaid kokkuhoiule. Taksoga laste sõidutamine on nimelt oluliselt odavam, kui metsade vahel tühja suurt bussi liigutada.

Nüüd olukorrast. Täna on tee suletud. Bussid ei sõida, autolavka ka mitte, post ei liigu. Lapsed ei saa kooli, inimesed ei saa tööle. Sellest teest sõltub küla, kus elab mitukümmend inimest. Mis siis, kui kellegi neist on vaja neil päevil kiirabi? Kindlasti on selliseid paiku Eestimaal teisigi.

Mul on kurb ja piinlik lugeda ja kuulata teie tõsimeelseid heietusi tasuta ühistranspordist, kui maaelu päästjast. Ma ei tea oma maal elavatest sõpradest-tuttavatest mitte kedagi, keda kotiks tasuta ühistransport. Kõik naeravad selle üle! Me ei sõida bussiga, mis väljub hommikul kell 6 ja jõuab 45 km kaugusele Tartusse 1,5 tunni pärast. Ma ei saa bussiga linna minna, sest isegi kui ma võtaks selle hommikuse aja ja raiskaks selle bussis istumise peale, siis tagasi saan ma pärastlõunat bussiga, millel kulub 45 km läbimiseks 2,5 tundi. Jah, te lugesite õigesti, just KAKS JA POOL TUNDI.

Teate, isegi uimasel ja aeglasel maainimesel pole aega niipalju raisata. Rääkimata sellest, et isegi tasuta buss ei saa sõita, kui puuduvad teed. Ehk et kogu teie temaatika tasuta maakonnaliinidest on huumor. See on pseudoprobleem. Kabinetis sündinud idee, millel puudub kokkupuude päriseluga. See on JOKK olukord, mis mitte midagi ei muuda ega paranda.

Kui te päriselt ka olete huvitatud sellest, et elu Eestimaal toimuks väljaspool linnasid, siis esimese asjana tuleb teha korda teed. Alles siis saab hakata mõtlema ühistranspordile. Lõpetage ometi see mulli ajamine tasuta ühistranspordist ja keskenduge päris probleemidele. Ja ma ei räägi isegi kõikide teede asfalteerimisest, vaid elementaarsest kordategemisest. Me ei ela ometi enam 19. sajandis, kus teedelagunemise aegu nädalateks igasugune liikumine katkes. Me kõik maksame makse ja eeldame, et saame midagigi selle eest ka riigilt tagasi. Ärge toppige meile “tasuta” ühistransporti, mille me nagunii kinni maksame, vaid kasutage ometi raha mõistlikult.

 

 

Erinevad meediakajastused:

Õhtuleht

Veel Õhtuleht

Postimees

Postimees majandus

EPL/Delfi

Vikerraadio Uudis+

 

 

 

 

Comments (1) »

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

3 kommentaari »

Isetehtud jäätis

 

20180321_180140 (2)

Varem potsatas ikka poes vahest korvi ka karbike jäätisega, aga nüüd kõnnin tuimalt jäätiselettidest mööda. Põhjus on selles, et poejäätis ei suuda mingi valemiga konkureerida isetehtud maiusega. Kogu meie pere on sellest sõltuvusest ja karbitäis hõrgutist kaob otse lennult.

Võin muidugi süüdistada sõltuvuses tekkes Ragnet, kelle blogist leidsin jäätise põhiretsepti. See koosneb täpselt kahest komponendist – vahukoorest ja kondenspiima. Unustage kõik stabilisaatorid, toiduvärvid, maitse- ja lõhnaparandajad, sest see kooslus ei vaja mingit tuuningut ega parandamist, vaid on suurepärane alus mistahes toidukatsetusteks.

Pildil olev jäätis on piparmündišokolaadi ja põdrasamblasiirupiga. Seda teen ma ise igal suvel ja see kõlbab nii köha ravimiseks, pannkoogi peale ja tuleb välja, et ka jäätise sisse.

Veel on väga hea kooslus 70-protsendine tume šokolaad ja vaarikamoos. Neid tuleb panna jäätise sisse ohtralt. Uskuge mind, selle kraamiga ei suuda konkureerida ükski tööstuslikult valmistatud poejäätis.

 

 

 

Leave a comment »

Rahvatants

20180318_205640

“Minumeelest on rahvatants kõige ägedam asi. Ja see oli kõige toredam pidu,” ütles Hanna pärast tantsimist Tartumaa Vaba Sada tantsupeol. Helena kiitis samuti takka.

Muidugi on neil õigus. Istusin ja vaatasin üritust ning mõtlesin, et kui vähe on ikka eestlastele vaja. Anna talle kasvõi parmupilli pinin, triibuline seelik/põlvpüksid ja hulk omataolisi ning ta ongi õnnelik. Ma ei näinud mitte ühtegi tantsijat, kelle näost ei oleks paistnud puhast rõõmu ja suurt õnnetunnet. Ja see õnnetunne on nakkav. Veel järgmiselgi päeval pole asjast “üle” saanud:)

Jutt käib pühapäeval toimunud Vaba Sada tantsupeost, kus tantsisid Tartumaa rahvatantsukollektiivid. Kokku lausa 100 tükki 1600 tantsijaga. Nende hulgas ka Võnnu Väänikud ehk 1-2. klasside segarühm.

20180318_200924

Rong

Asjale mängis väga hästi kaasa äge valguslahendus ja heliefektid. 100-minutise etenduse kestel läbiti Eesti 100-aastane ajalugu. Kuskil ürituse keskpaigas avastasin pisara silmanurgast. Jah, eestlane on ikka imelik inimene küll – kuuleb kaubarongi rongirataste lõginat ja pisardab.

Üritust saab järelvaadata siit. Võnnu punt on vasakul tagumises reas.

Hiljem: Meenutan, et needsamad õhkajad olid sügisel tulised rahvatantsuvastalised ja neid tuli poolvägisi proovi ajada. Neile tundus, et kuna nemad on aasta otsa juba rahvatantsus käinud, siis lihtsalt nendel ongi kõik selge ja üleüldse on nad nii kõvad tuusad. Kõik lollitavad ja meil ei tule midagi välja, oigasid mu tüdrukud. Pärast terve nädalavahetuse kestnud proovimelu, mis neile hirmsasti meeldib, on mõlemad täitsa veendunud, et tantsivad ka suurtena ja siis ikka Tuljakut koos meestega. Näis-näis.

 

 

 

 

 

Leave a comment »