Kauges külas – seal, kus elab koeri rohkem kui inimesi

Kui H. vihjas, et ees on oluline kuupäev, pööritasin silmi ja sobrasin paaniliselt mälus. Mis värk – mida ma olen ära unustanud? “Kaks aastat tagasi pakkisid sa linnas asjad kokku ja kolisid kõige täiega siia,” saabus selgitus.

Ahjaa. Muidugi. Kas tõesti ainult kaks aastat tagasi?! Mul ja ka Hanna ja Helenal on tunne, et me oleme Palgil elanud juba aastaid, põhimõtteliselt kogu elu.

Praegu on päris kummaline mõelda, milline trobikond küsimusi ja igasuguseid kõhklusi mind vaevas tookord kolides. Tuumküsimus – kas ma teen ikka õigesti, et Tlnst kolin pärapõrgusse, kus ei ole midagi? Ei sõpru, ei tuttavaid, ei normaalseid elutingimusi, ei korralikku (loe igal aastaajal läbitavat) teed, mobiili- ja internetilevist rääkimata. Äkki ma ise ikkagi pole valmis sisuliselt restarti tegema oma elus? Äkki ma ei oskagi kellegagi mõistlikult koos elada? Või ei oska tema? Äkki mu lapsed ei harju uues koolis ja uue elukorraldusega? Mis kool see üldse on – äkki mingi pommiauk? Äkki mul ei jätku enam tööd kui ma Tlnst lahkun? Sean oma pere igavesse viletsusse?

Mõneti vaevasid mind süümekad, et ma lahutan lapsed harjunud keskkonnast. Sunnin neid kohanema täielikult uue eluoluga. Ja miks? Sellepärast, et mina tahan. Ah, no tegelikult tahtsid ju nemad ka maale kolida, sest me olime suvist maaelu harjutanud palju aastaid. Kuid siiski oli see olnud ainult suvine, mitte aastaringne elamine.

Kuidas siis nüüd on? Teate, väga mõnus! Tunnen, et elame luksuses. Jah, see küla siin Emajõe-Suursoo servas on täielik introvertide kaitseala. 100 viimase aasta suurimad sündmused siinkandis on päkarauakandle leiutamine ja luuletaja Henrik Visnapuu väga napiks jäänud kooliõpetaja karjäär kohalikus koolimajas. A noja kust te praegu leiate küla, kus elab koeri rohkem kui inimesi?

Praeguseks oleme me ammu unustanud ämbritega vee sisse-välja vedamise, külmal talvel üle õue kempsu lippamise või alailma sauna kütmise, sest pesta ju tahaks. Palju on teha, aga elu toimib.

Mu hirmudest ei ole midagi teoks saanud. Mu lapsed käivad toredas koolis, kus neil on palju tegemist. Nad saavad jätkata muusikaõpinguid eriti ägedas rahvamuusikakoolis. Neil on palju koolis palju sõpru ning tihe kooliväline kalender. Tihti õhkavad nad, kuiväga meeldib neile elada maal.

Ma ise – mul on vähemalt sama palju tööd, kui linnas. Olen tuttavaks saanud hulga toredate ja tegusate inimestega siit ümberkaudu. Elu on palju tegusam ja suhtlusrohkem kui Tallinnas. Rahvatants, koorilaul, matkalistega suhtlemine. Kirjud päevad täis tegutsemist. Ma olen lõpuks ometi saanud võtta suursnautseri, mis oli välistatud linnas. Metsas saab käia iga jumala päev. Ümberkaudsed metsad hakkavad selgeks saama. Mul on juba oma marja-ja seenekohad. Üldse on mul juba mingil määral teada süsteemid, et kust mida elutarvilikku saab. Hea on ka kooslus p****kukkunud pianist+kuulsusetu helilooja:)

Kahtlused rubriigist “äkki ta ei ole see, kellena ma teda praegu näen” ei ole samuti tõele vastanud. Ma pole isegi läbi roosade prillide midagi valesti näinud.

Kõige selle pärast kibelen ma alati koju. Süda hakkab kiiremini lööma, kui puude vahelt hakkab paistma tuli koduaknas ja keeran kuuseheki tagant õuele.

Advertisements

Leave a comment »

Vaja oleks uut maja

Juhhei! Ma ei vaata enam korstna poole murega, et sealt hakkab kohe tükke alla sadama, vaid uhkusega. Palgi talul on nüüd Ahunapalu kõige ilusam korsten! On meil siin kuldsete kätega mehi, keda ma reklaamida ei tohi:)

Igatahes. Vana korstnaga läks nii nagu ikka tavaliselt nende läheb. Ehk et kõik algas ideest, et on vaja uut korstnapitsi, kuna vana paistis sõna otseses mõttes läbi ja aegajalt kukkus sealt ka tükke. Korstnaotsa lammutades aga selgus, et nii lihtsalt me ei pääse, sest korsten ise ka haletsusväärses seisus. OK, teeme siis vahelaeni, oli järgmine otsus. Et ehk on altpoolt vinks-vonks. Tuhkagi. Asi päädis ikkagi peaaegu täielikult uue korstna ehitusega. Aga mu süda on rahul – see vana oli tõesti väga tuleohtlikult ehitatud ja ka suure praoga. Reaalne oht, et maja võinuks maha põleda.

Nüüd aga on küll lugu nii, et vaja oleks uut maja, mis nii ilusa korstnaga klapiks. Mõnus! Aitäh tublidele ehitajatele!

Muidu edeneb suvi omasoodu. Korjan  marju, kirjutan lugusid, mängin koertega, kolan metsades. Aias kõik kasvab, mis on maha pandud. Oleks võinud panna rohkem, sest kasvab hästi. Järgmisel aastal parandame selle vea:)

Suvikõrvitsauputus. Saab kooki, pirukat, kotlette ja niisama paljalt süüa:)

Porgandid

Üleöö paisuma hakanud kõrvits

Laisa inimese (rohida ei viitsi) lillepeenar. Vana kolu pealekauba. 

Leave a comment »

Pillipidu, tantsupidu ja laulupidu

Laulupidu minu arm

Möödas on meie Tallinna nädal ja emotsioonid on laes!

Hanna ja Helena tantsivad kohalikus Kastre valla pererühmas ning nende proovid algasid juba esmaspäeval. Hommikust-õhtuni platsil. Elasid koos teistega koolimajas, kuigi oleks võinud olla ka vanaema juures. Aga nad otsustasid nii ehk tahtsid saada peomelust täiega osa.

Helena oma pinginaabri Annabeli ja Hanna pinginaaber Henriettega. Sinise lebomati ostis Helena pillimänguga teenitud raha eest. 

Tantsupeo ettevalmistus

Ettevalmistused peoks

Kohtasin neid põgusalt alles pärast viimast kolmandat etendust. Jah, seekord õnnestus teha kolmest etendusest kolm (st midagi ei jäetud ära), kuigi vihm segas tantsupeo teist päeva korralikult. Nad olid juba enne viimast etendust läbivettinud, kuid siiski väga õnnelikud.

Tantsisid nad imeilusat Kirisabalindu. Kahjuks ei näinud ma neid tantsimas, sest istekohad olid meil teisel tribüünil. Sellegipoolest võttis silma märjaks – teadsin ju, et nad on seal kuskil:)

Imetlen pidu ja tantsijad. Selja taga nädalane prooviprotsess. Nad olid märgades riietes, mõni pidi lausa porilombis tantsima. Kuid naeratus näol ja sugugi mitte pingutatud naeratus, vaid nad ongi õnnelikud. Ja nendega koos ühel platsil olemine muudab õnnelikuks. Millised kujundid ja liikumine, ahh….

Rahvapillipidu

Viiuldajate orkester

Rahvamuusikapidu oli kolinud Poolamäelt Vabaduse platsile. Ja väga õige, ta ei mahtunud pargi nurka enam sugugi ära. Rahvast oli palju ning kontsert äärmiselt mõnus. Paljud lood mulle muidugi juba tuttavad ja jalg kiskus tantsima. Natukese labajalaga sain ikka jala valgeks. Ilm muidugi mängis publikule täielikult mäkra, sest iga veerand tunni tagant kallas rahva üle paduvihmaga. Ega midagi – saju ajaks tunnelisse peitu ja nii kui vihm vähenes, nii jälle platsile tagasi.

Laulupeole minek1

Hakkame minema!

Mai1 rongkäigus

Mai rongkäigus

Naiskoor rongkäigus

Kastre pererühm

Kastre pererühm rongkäigus

Nädala kulminatsioon minu jaoks saabus laupäeval-pühapäeval. Laulan Põlva naiskooris Mai ja meie kandsime peol Põlva rahvariideid. Need on täiesti valged. Enese rahvariietesse panemine on rituaal, see võtab palju aega ja kõik tuleb teha õiges järjekorras ning õigesti. Pluus, seelik, vöö kõvasti ümber keha. Vöö vahele suurätt, mis tuleb voltida nii, et narmad paistaksid. Tanu pähe, kaela ohtralt hõbedat. Kaks sõlge – väiksem ja suurem. Muide, sõle suurus näitab jõukust ja hõbekett peab kõlisema vastu sõlge, et ikka kuulda oleks, kui kõnnid. Kõige üle veel tikanditega sõba.

Asusime teele üsna rongkäigu esimeses pooles. No on ikka äge tunne rahvariietes läbi linna marssida, kahel pool inimesed tervitusi hüüdmas. “See on minu elu kõige ägedam kogemus,” märkis meiega kaasa käinud ühe laulja 8-aastane laps. Ega ta ei eksinud palju:)

Aastatega on Lauluväljak Vabaduse platsile kuidagi lähemale tulnud. Igatahes ei tundunud vahemaa sugugi enam nii otsatult pikk kui lapsena. Tund ja pisut peale ning kohal olimegi.

Nagu ikka lõppes rongkäik sööklas. Aga söögikorraldus on küll palju muutunud. Ei ole enam pikki supisabasid, vaid süsteem toimib kui õlitatult. Sind juhatatakse supikatlani, ulatatakse söök ja kohanäitaja suunab sind laua taha. Ei pea ise üldse midagi otsima või mõtlema. Mõnus! Hernesupile pole ka midagi ette heita, see oli sama hea nagu ta alati laulupeol on olnud.

Hanna ja Helena tulid oma tantsurühmaga hiljem ja sain ka nemad ära tervitada. Edasi viis nende tee aga juba sööma ja bussiga koju. Mina aga trügisin lavale ja see oli alles trügimine! 25 000 inimest pidi ju kuidagi ära mahtuma. Laulukaare all ühendkooris lauldes ongi päriselt nii, et kui sa tõstad ühe jala maast üles, siis tagasi panemiseks enam ruumi pole. Samuti on seal üleval päris umbne ja pole harvad juhud, kui inimestel hakkab pea ringi käima või muidu paha.

Ühendkoorid laulsid kolm laulu ja seejärel oli minu “töö” selleks päevaks tehtud. Orienteerusin läbi Kadrioru pargi trammi peale ja edasi juba koju.

Laulukaare all

Meid on siin laulmas umbes 25 000!

Laulupidu vaatamas

Üksi pole keegi ehk omadega!

Pühapäeval oli asi juba täiesti rahvapeo mõõtu. Läbi Kadrioru pargi suundus Lauluväljaku poole lõputu rongkäik. Alles hiljem sain teada, et paljud jäid värava taha, sest piletite müük oli kontserdi alguses juba lõpetatud – platsile ei mahtuvat rohkem inimesi. See võis küll olla tõsi, sest mäeküljel pikutasid inimesed sõna otseses mõttes külg-külje kõrval.

Ja siis läks kuidagi ruttu. Alles seisime raadiotorni juures ja ootasime lavale minekut. Juba laval, esimene, teine, kolmas, neljas laul lauldud. Kordustega lauldud. Lauldes pisardatud. Dirigendile spontaanne sünnipäevalaul lauldud. Hõisatud ja plaksutatud. Allaminek. Tehtud! See, mille nimel nähti aasta otsa kõvasti vaeva ja harjutati nii pingsalt. Natuke kahju, aga samas ka nii tore:) Nii tore on olnud selles protsessis osaleda ja kõik läks korda imehästi.

Hiljem. Milline rõõm on sõita koju läbi ilusa südasuvise Eestimaa. Koju, kus oodatakse pikisilmi. Peas helisemas kõik need äsjalauldud laulud. Ah, kas Ärkamisaega üldse on võimalik kuulata või laulda ilma nutmata? Ilmselt mitte…

 

 

Leave a comment »

Kutsika suvekool Tallinnas

Kustiga rabas

Kohe esimesel õhtul käisime kalli sõbrannaga Pääsküla rabas. Kus seal oli alles orhideesid! 

Ma pole 10+ aastat Tallinnas suviti veetnud rohkem kui kaks päeva järjest, kuid nüüd olen terve nädalal. Hanna ja Helena tantsivad tantsupeol, ise võtan osa laulupeost ja Musta Kogu võtsin ka kaasa. Sotsialiseerimise eesmärgil.

Ja hästi tegin, sest mõne päevaga on mu totust maakast saanud päris viisakasti käituv linnakoer. Esimesel päeval oli ta üllatunud kõige üle – nii palju autosid, igasugused lõhnad, tundmatud objektid, hääled, inimesed, aedades lõugavad koerad, rihma otsas rebivad koerad, kurjad koerad, viisakad koerad, ootamatult ilmuvad inimesed, jalgratturid, jooksjad jne. Kõike vaja vahtida ja püüda järele tormata.

Kusti Nõmmel

Harjutame püsivust üksi…

Kaia ja Kusti

..ja koos uue sõbra Kaiaga. Kaia on Alaska malamuut ja pärit meie juurest. 

Kusti restoranis

Koerte kaasasolek ei sega ometi restoraniõhtut. Nemad magavad laua all, hoomanid ajavad juttu. Pärast “kohustuslik” pilt. 

Ta õpib aga väga kiiresti. Kolm päeva hiljem ei huvita Kustit möödasõitvad autod ja jalgrattad enam sugugi, jooksjad pole samuti olulised ning ka pargis aeg-ajalt ilmuvad inimesed ei pane enam karva turri ajama ja paari jämehäälset haugatust tegema. Ta ei märkagi neid ning samuti ei torma igat väikest last kohe suurest rõõmust ümber jooksma. Teda saab ka rihma otsast lahti lasta ja ta kuulab sõna täpselt sama hästi, kui läheduses pole ärritajaid. Mõnus!

Kusti mängib

Selline nuustik on suursnautser enne juuksuriskäiku. Pärast pilte pole (veel), sest loom kukkus põhimõtteliselt jala pealt väsimusest ümber:)

Kusti käis esimest korda elus koertejuuksuris, oma kasvataja juures. Kasvataja Olja võlus minu nuustiku šikiks härrasmeheks ja andis mulle kuhjaga praktilisi nõuandeid, kuidas härrasmehelikku välimust koduski hoida. Mul on nii hea meel, et Kustil on nii tore kasvataja.

See koer on puhas rõõm. Olime ju minu ema juures külas ja ta pidas ennast üleval eeskujulikult. Ei mingit lõhkumist ega lärmamist. Alumised naabrid ütlesid, et nad ei kuulegi majas koera. Kuna oli ette näha, et kutsikas peab saama tunde üksi kodus hakkama (nii 7-8 tundi), siis tegelikult olin valmis kõigeks – et mind ootavad loigud, junnid, näritud raamatud ja lõhutud mööbel. Ei midagi sellist! Mitte kordagi. Loom kulutas ilmselt üksi olles aega lihtsalt sihipäraselt – magamiseks.

 

 

 

4 kommentaari »

Folgilised Värskas

Seto Folk

Folgilised

Kui sul kontserdid on peaaegu nurga taga, siis ikka tuleb minna ju. Ehk siis Seto Folk. Kaks päeva ilusat hängimist Värskas. Mõnus.

Helenal oli ka kindel plaan folgil viiulit mängida ning ta oli selleks kõvasti harjutanud. Õppinud lausa paar uut lugu kodus selgeks. Esimene päev läks mänguplaanide seadmiseks (kus ma peaksin mängima? Kus rahvas liigub ja mis kell?), kuid teisel päeval lõi ta kohe lõuna ajal mängu lahti. Oli küll kuulajaid. Õhtul mängis veel ja oli veel rohkem kuulajaid. Ise sai ta sellest väga palju indu ja julgust juurde. Ja ka teadmist, et nüüd oleks vaja õppida veel lugusid juurde, et kontsert ikka uhkem oleks.

Folgi kontsertidest ma ei oskagi väga midagi arvata. Me õhtuks väga kauaks ei jäänud ja päevaseid olen kõiki kuulnud. Tore ikka uuesti Zetosid või Kadri Voorandit kuulata:)

Meie seltskonnas oli seekord ka kolmas liige. Nimelt esimesel päeval panin tähele, et platsil on päris palju koeri. Kusti istus sel ajal terve päeva üksi kodus ja eks mul ikka süda valutas, et kuidas ta seal on. Võtsin ta teisel päeval kaasa ja õieti tegin. Loom sai hea sotsialiseerimiskoolituse, palju näperdamist (oi, mis tõugu ta on? kas võib pai teha?) ja tähelepanu. Ta on tore kaaslane, kes ei tee häbi ja kellega ei ole muresid. Käitub kutsika kohta ülimalt mõistlikult.

Setofolk

Helena mängib. Toetajaliikmed toetavad. 

Hanna ja Kusti

Must Kogu oma väikese inimesega kaisutamas. Seda võivad nad teha lõputult.

Leave a comment »

Maasikapäev

Maasikad1

Maasikateaeg on praegu haripunktis ning juba mitu aastat korjame endale ise mõne lähedalasuva maasikakasvataja põllult talveks maasikad. Nii ka tänavu.

Maasikad olid väga ilusat ja neid oli meeletult. Sort Polka. Kokku tõime kolmepeale ära 15 kg ja ega rohkem poleks jaksanud ka küürutada. Ei ole kerge maasikatekorjamine ja siinkohal minu imetlus kõigile, kes suudavad vagude vahel päevade viisi küürutada. Ma olen nii nõrk inimene, et piisab ka kahest tunnist.

maasikad

Ülejäänud päev kulus köögis marju prepareerides. Puhastamine toidu- ja veterinaarkontrolli valvsa silma all. Nimelt kontroll koristab meil koheselt kõik põrandale kukkuva.

Osa marju läksid karpi ja külma, osa moosiks, osa niisama kõhtu ja osa Pavlovasse. Moosi peaks jätkuma nüüd kuni järgmise maasikaajani, sest keegi tubli oli juba käinud ka metsmaasikal ning neid hea hulga koju toonud.

pavlova

Pavlova on minu esimene! Tegin Nami-nami retsepti järgi, kuid kahekihilise. Õnnestus väga hästi ja kõik kiitsid:) Tasub proovida kindlasti veel ja ka mõnede teiste marjadega.

 

Leave a comment »

Suvekool, pööripäev ja jaanipäev

Suvekool

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Suvekool3

Suvekool2

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Jaanituli

Kahrunina

 

Leave a comment »