Tööjutt ehk kirjutamine.ee

Neli aastat on mul kuklas tiksunud mõte, et mul on vaja nö ametlikku veebisaiti – kodukat ettevõttele. Samas kõikusin alati kahevahel: ühelt poolt on mul ju alati olnud tööd just parasjagu (või veidi liiga palju) ilma reklaamitagi ning otseselt pole vajadust ennast reklaamida. Teiselt poolt janunen ma alati uute ja põnevate tööde järele. Kustumatu uudishimu ja soov ennast proovile panna.

Nüüd aga kujunes nõnda, et koduka tegime ära. Mul on suurepärane mõttekaaslane ja inspireerija. Tema leidis selle domeeninime ja nikerdas valmis lehekülje. Minu asi on seda sisuga elavana hoida. Ehk et aeg-ajalt hakkavad sinna ilmuma tööalased kirjutised ja eks ka näited tehtud töödest.

Kui aga kellelgi on vaja abi mistahes teemal või kanalile kirjutamisel, siis küsitagu minu käest. Kirjuta mulle aadressile kristina@kirjutamine.ee, helista 5188860 või vaata http://www.kirjutamine.ee

 

 

Leave a comment »

Blondi seiklused maanteel

Diisliautot on lihtne unustada tankida, sest seda tuleb võrreldes bensukaga teha nii harva. Juhtus aga nii, et hooletu blondiin avastas end korraga maanteeservast, kütusepaak tilgatum.

Minu senises elus on tähendanud süttiv kütusetuli seda, et tegelikult saab veel hulk maad sõita. Selle teadmisega asusimegi Laanemetsast muretult Valga poole teele. Auto lubas, et olemasoleva kütusega saab sõita veel 120 kilomeetrit, Valka on Laanemetsast aga kõigest 23 km. Minu optimism rauges aga umbes 8 kilomeetrit hiljem, kui auto lihtsalt seisma jäi ja nii oligi. Esimest korda elus olin teel sellepärast, et mul sai kütus otsa!

Ega midagi, kari naisi (neli) autost välja ja hääletama. Ei läinud kaua aega, kui abistajaid oli kohal juba terve parv. Aga no mis sa teed – ega keegi ei sõida ju ringi tänapäeval nii, et tal on autos kanister diislikütust ja lehter selle valamiseks. Kümmekond autot kinni pidanutest sõitis edasi, lähimas majas valitses ka vaikus ning näikse, et meie külas polegi kedagi, kel oleks diisliauto v veidike seda kütust niisama tagavaraks. Helena kartis juba, et teele me jäämegi. Ühel heategijal aga tuli päästev mõte, et käime Valgas, toome kütust. Nii tegimegi. Pärast aitas lahke härra mul auto käima ka saada, sest ta ei tahtnud kogu selle nalja järel ikka mitte kuidagi enam käima minna. Ise veel muigas, et küll on naistel lihtne elu – hääleta kurvalt auto kõrval ja kohe tuleb keegi appi:)

Niisiis. Õppetund. Nii kui süttib kütusetuli, pööra ots kohe tankla poole, mitte ei paaruta veel mööda metsi ja ära usu tehnikat, mis lubab sulle lahkel veel sadat muretut kilomeetrit.

Leave a comment »

Emadepäev

Ma peaksin tegelikult kirjutama emadenädal, sest meie majas algas emadepäevatrall juba vähemalt nädal aega enne päris pidupäeva. Nimelt toodi mulle kõikvõimalikke kingitusi – lilli, maiustusi, ehteid. Eriti usin on olnud Hanna, kes kogu oma taskuraha on investeerinud kingituste ostmisele. Talle kohe meeldib rõõmu teha.

Tegime toreda emadepäeva õhtu ja väntasime Stroomi randa. Oli selle kevade esimene (ja täna tundub et ka viimane) soojemapoolne õhtu. Stroomi mets on paksult täis grillivaid seltskondasid. Õhk grillikärsahaisust paks ja maapind kaetud ühtlase prügikihiga. Muusika muidugi põhjas ja kõlamas vaid vene keel. /Mõttes lubasin endale, et ei tõsta enam sinnakanti vabatahtlikult jalga, sest säherdune läbu on mulle tohutult vastumeelne./ Õnneks juhtus hipodroomil aia ääres passima üks väga nälginud hobune, keda me toitsime tükk aega. Mere ääres tegime kaasavõetud võileibadega piknikku ja kodus sõime tühjaks Hanna kingitud kommikarbi.

 

 

Leave a comment »

Ärge motiveerige mind!

Mida aeg edasi, seda vähem ma saan aru levinud käsitlusest, et töötajaid on vaja mingi valemiga tööle motiveerida. On vaja teha midagi, et nad teeksid rohkem. Tegema peab tööandja, seevastu inimese ülesanne on vastavalt reageerida ehk siis rohkem tööd rabada.

Kogu see süsteem on üles ehitatud mõttele, et töö on midagi ebameeldivat, tüütut või nõmedat ning põhimõtteliselt on vaja inimesele auk pähe rääkida selleks, et ta ikka seda teeks. Teda on vaja premeerida, talle on vaja korraldada ühiseid üritusi, on vaja tunnustada, toita ja veel parem ka joota firma kulul, saata sanatooriumisse ja spordisaali ning anda aasta lõpus aukirju. Pärast sellist käsitlemist rabab inimene tööd, nii et hing väljas ning motivatsioonisüsteem öeldakse toimivat.

Kui ma aastaid tagasi Äripäevas töötasin, nautisin ka taolist motivatsioonisüsteemi. Mõnus oli, hüvesid oli igasuguseid. Olid üritused, preemiad, spordisaalid, alkohol ja hõrgutised tööandja kulul, isegi lisapuhkus pikemaajalistele töölpüsijatele. Eks rahvas oli ka kõik noorem ja ühised peod tõesti toredad. Ikka juhtus sekeldusi ning nalja sai palju. Kui ma aga praegu mõtlen 2-päevasele nädalavahetusel toimuvale tööandja nö koolitusele, siis no mitte ükski vägi ei sunniks mind sellisel viisil oma aega raiskama. Kas motiveerimine toimis? Nii ja naa. Muidugi olime oma tööandja fännid, sest meie eest hoolitseti kuninglikult. Samas vingumist kõige üle oli alati, hoolimata aegadest. Ja absoluutselt alati üritasin ma teha võimalikult vähe tööd (võimalikult kiiresti). Need olid 1990ndad.

Nüüd hiljuti sattusin lugema üht kirja, mis oli suunatud töötajate motivatsiooni buustimiseks. Selline tavaline kiri, kus  sõnade taga tegelikult on üks sõnum: rabage rohkem ja ärge te jumalapärast raha juurde küsige, sest endalgi teist vähe. Mulle tundus seda lugedes, et olen ajamasinaga sõitnud vähemalt 15 aastat tagasi. Kas tõesti peaks kedagi tööle panema taoline tunnustus? Kõige naljakam koht kirjas oli see, kui ühte inimest tunnustati selle eest, et ta teeb tööd omaostetud vahendite eest ning seetõttu püsib tööandja ilusasti eelarves ja saab kulusidki kokku hoida. Heh, kiida lolli ja loll rabab on selle nimi. Päris kurb on säherduse asja eest kiita saada.

Sõna motivatsioon ja motiveerimine ajab mul tegelikult hirmujudinad peale. Ma ei taha, et mind keegi motiveeriks. See on nagu isiklikku ruumi tungimine, liiga lähedale tulemine. Mõte mingist ühisüritusest tekitab õudusvärinaid. Mõnekümne eurone preemia pingutama ei pane ja sanatooriumituusiku jõuan ise ka osta.

Jah, ma olen nii paadunud, et mind motiveerib ainult minu töö (mis on absoluutselt kindlasti maailma kõige ägedam), võimalus valida seda endale ise ning võimalus teha seda rohkem. Kõik. Jõulupidu ja kvartalipreemiat ei olegi vaja. Motivatsioon on sügavalt sisemusest tekkiv isiklik asi ja kulbiga seda kellelegi panema hakata on puhas enesepettus (ja suure tõenäosusega ka aja ning raha raiskamine). Kui töö ei meeldi ja palk on selle eest mõttetult nigel, ei aita ka maailma kõige ägedamad suvepäevad ega igapäevane pidev jutt sellest, kui tubli sa ikka oled. Kusjuures tasu puhul on huvitav see, et pikas perspektiivis tõuseb võrdluses ettepoole ikkagi töö sisu ja töö meeldivus – jah, on võimalik teha kuningliku tasu eest ka mingit jama tööd, mis sind ei kõneta, kuid see pidu ei kesta kaua. Olen seda ise proovinud ja tean, et raha mõju kestab maksimaalselt pool aastat. Siis hakkan otsima kõrvale midagi, mis mind päriselt huvitab.

 

 

 

Comments (1) »

Blogiauhinnad ehk kas peaks selle blogi siin kinni panema?

Igal aastal hääletab blogi- ja muidurahvas parimate blogide poolt. Nii ka sel aastal. See tagasihoidlik sait siin osaleb ka. Ega ma muud ei oska kosta, kui et ütlen otse, et kui siin sulle meeldib, siis mine ja hääleta.

Ennast ma kiita ei oska, kirjutan nii kuis tuju tuleb. Alati mõtlen mitu korda enne kirjutamist, et KAS sellest asjast üldse tasub kirjutada. Maasektori blogi saab järgmisel aastal 10-aastaseks. Siin on kirjas kõik olulised asjad, mis selle talu juures on tehtud, mida siin on mõeldud, kuidas oldud. Viimasel ajal olen palju mõelnud selle blogi kinni panemisele, sest Savilöövi staatus on muutunud. See koht pole enam mu maailma keskpunkt, mida ta on olnud 18 aastat, sest tänavu jaanipäeval saab just niipalju aega sellest, kui Savilöövi talu ostsin. Ühelt poolt on mul kohutavalt valus nentida seda, et staatus on tal muutunud, aga teisalt – ma ei saa midagi selle vastu. Kui saaksin ennast kloonida, siis teeksin seda just nüüd.

Alati on mul raske seda blogi mingisse rubriiki klassifitseerida, sest pole ta ei puhas talublogi, pereblogi, arvamusblogi. Ta lihtsalt ongi selline….kõigeblogi. Muutub vastavalt ajajärkudele ja sellele, mis parasjagu elus tähtsam tundub.

2 kommentaari »

Nad on mul kaheksa! Pluss nostalgia-eri

Neil päevil said meie maja kõige ilusamad tüdrukud 8-aastasteks. Nad on seltskondlikud, nutikad, jutukad, naeruhimulised, uudishimulikud, sportlikud, viisakad, iseseisvad ehk just sellised nagu peavad olema 8-aastased tüdrukud. Kõike on nendega koos tore teha.

Eelmisest blogist kopin siia nostalgiahetke sellest kaheksa aasta tagusest päevast:

Juba mõnda aega teadsin, et nüüd ja edaspidi saab 22st aprillist üks väga oluline päev, sest siis sünnivad meie lapsed. Kuskil aprilli alguses oli see kuupäev juba plaaniliseks keisrilõikeks paika pandud ja mida päev edasi, seda enam ma seda ootasin nagu hingeõnnistust. Et saaks jälle normaalses tempos kõndida ja ilma ähkimata kingapaelu siduda. Mingit märki, et keegi sooviks ise valida sünnipäeva, ei olnud.

Tolleks 22 aprilli kolmapäevaks olid kaksikud minu kõhus elanud juba 39 nädalat. Olin juba kl 3st üleval, kuigi teoreetiliselt pidi mingi unerohi mind veel magamas hoidma. Ei mõjunud, ärevus nii suur. Olin juba eelmisest õhtust haiglas, sest enne keisrilõiget tahtsid kodanikud tohtrid vist olla kindlad, et patsient kodus viimase hetkeni head-paremat ei vohmi. Mine neid näljaseid rasedaid tea, eks. Nii ma siis vahtisin Pelgus palati valget lage, kriuksutasin võimatult ebamugavat voodit ja kuulasin, kuidas palatikaaslane mõnusalt magas

Õnneks läheb aprillis juba varakult valgeks ja see oli imeilus hommik. Ei ühtegi pilve taevas ja võis arvata, et tuleb aprilli lõpu kohta lausa ebanormaalselt soe ilm. Nii tuligi, 20 kraadi üle nulli lausa.

Kella 8 ajal panin oma kodinad palatis kokku ja hakati asjatama. Kästi selga panna kole öösärk ja tuba täitus praktikantidega. Kella üheksaks oli toimemised tehtud ja action võis alata. 

Seina peal rippunud kell oli 9.02, kui arst ütles, et kõik on nüüd valmis ja “Läks!” Miskit nagu urgitseti lina taga ja 9.06 kostis kisa. Kõva kisa, selline pahane “miks-te-mind-segate-mul-on-siin-ju-nii hea”. Palju õnne, teil on tütar! “Tere, Hanna!”

Veel minut ja veel üks kisa. Palju vaiksem ja mitte nii vihane, pigem nagu kaebamine. Ja teil on ka teine tütar! “Tere, Helena!”

Nimed olid juba mitu kuud tagasi välja valitud ja ära otsustatud. Hanna kaalus 2,7 kg ja oli 48 cm pikk, mütsinumber 35. Helena vastavalt 2,2 ja 47 ning müts nr 34.

Phuhh….õnneks on ikka mõlemad tüdrukud, oli mu esimene mõte. Kodus ju ainult roosad asjad ootamas. Ja õnneks nad kisavad. Edasi ma muudkui nutsin, nutsin, nutsin nagu üldse terve selle päeva ja veel umbes kuu aega takkaotsa. Kõik oli lihtsalt nii hästi.

Edasi. Ega ma sel päeval neid pikalt imetleda ei saanud. Korraks nägin ja juba viidi ära. Uuesti nägi alles õhtul neid, sest ise olin jumalast zombi. Kõht valutas nii, et hingatagi oli valus. Valuvaigistid ei mõjunud. Vererõhk oli stabiilselt 160, kuigi ausõna, puid ma ei lõhkunud, vaid lamasin liikumatult voodis. Arstid käisid mureliku näoga ja tilgutist muudkui voolas ja voolas mingit vererõhurohtu mulle sisse. Mis ei mõjunud.

Aga kui tüdrukud lõpuks mingi 16 ajal toodi, siis nemad olid vaiksed ja rahulikud. Ei nutnud nii nagu ümberringi paljud tited südantlõhestavalt karjusid. Ei, nemad vaatasid teki servalt alt ja pilgutasid vaid aeglaselt oma suuri tumedaid silmi. Ja varsti jäid hoopis magama.

Alles järgmisel päeval sain neid lähemalt uurida ja alles siis nägin, KUI väiksed nad tegelikult olid. Eriti Helena. Suurtepaksude tekkide seest, kuhu sisse nad olid keeratud, ei saanud ju aru sellest väiksusest. No lihtsalt uskumatu, et nii imepisike tegelane on nii täiuslik. Ja ikkagi nii tilluke – ta jalasääred olid täpselt sama jämedad kui mu pöial. Ja ta pea mahtus mulle peopessa. Hanna tundus Helena kõrval hiiglane.

 

2 kommentaari »

Sünnipäevareis Londonisse

Neil päevil tegime papsiga väga toreda sünnipäevareisi meile mõlemale ja käisime Londonis. Mina olin seal viimati kümmekond aastat tagasi, tema käib seal sisuliselt igal aastal, sest ta on suur Inglismaa fänn. Idee sai alguse mingist uitmõttest minna Covent Gardenisse ooperit vaatama ja arenes sujuvalt edasi nädalapikkuseks kultuurireisiks.

Rododendronite õiemeri

Inglismaal on praegu kevad täis hoos. Kõik, mis õitsema peab, see ka õitseb – sirelid, rododendronid, magnooliad. Nartsissid on juba lõpetanud ja tulbid lõpetavad ka peatselt. Seda õitsemist uurisime me põhjalikult mitmes kesklinna kuulsas pargis ja Kew Gardenis.

Naiivitar arvas seni, et rododendron on põõsas. Vale puha – puu on!

Briti muuseumis käisime ka. Oi johhaidii, kus seal oli rahvamurd! Juba sissepääsemiseks ulatus järjekord vaat et ümber maja (ja see maja pole just mingi väike hurtsik). Küljega pidi teed tegema, et edasi liikuda. Eks seal ole ka palju vaadata, aga mina kui rahvamurdude suhtes allergiline inimene, siirdusin kohe tagumistesse sfääridesse, kus leidus ka lausa inimtühje saale. Mis aga sellegipoolest polnud vähe huvitavamad. Veetsin mitu tundi indiaanlaste, aafriklaste ja jaapanlaste elu uurides.

Jah, need on tabletid. Keskmine britt neelab elu jooksul neid 14 000 ja see kogus oli laiali laotatult muuseumis väljas. Mitukümmend meetrit pikk tabletirivi alates K-vitamiinist ja valuvaigistest kuni kangete vähiravimiteni välja. Kogu see rivi oli koostatud kahe reaalse naise ja mehe elu jooksul põetud haiguste põhjal.

Päris mitu inimest oli jah seal muuseumis.  Kõige tihedam rebimine käis Rosetta kivi ümber, mida õnnestus mul ka vilksamisi näha. Millest aga polegi suurt lugu, sest pilti sellest oleme ju kõik näinud.

Kuninglik maasektor

Õigemini on see küll kuninga ebaõnnestunud eksnaiste maasektor – Heveri loss, kuhu Henry VIII, kes oli peamiselt tuntud kui suur seelikukütt ja sariabielluja, saatis naised, kes ei suutnud talle poega kinkida. Neid oli mitu, sest kuue naisega õnnestus Henryl saada vaid 3 last ja ainult neist üks põdurake poeg. Mine võta kinni, kas pojaprobleem peitus siis Henrys või naistes.

Aga loss on aus ja eriti ilus on selle ümber olev aed ja park. Lossis saab ka sees kolada ja pargis põhjalikult ringi vaadata. Muidugi me tegime seda.

New Foresti rahvuspargis käivad hobused ja lehmad vabalt ringi, kus tahavad. Jaa, teede ääres ja teedel ka. Autojuhid arvestavad sellega, et kurvi taga võib mõni lehm otse teel peesitada.

Mets ise on päris tore. Selliseid lõputuid laasi muidugi pole, aga kenasid võpsikuid on küll. Isegi inimesi polnud seal eriti palju või olid nad siis suurel territooriumil laiali hajunud.

Keegi suvitas, lehmad tulid ise. Ikka New Forestis.

Võib-olla saab seda aparaati nimetada maailma väikseimaks autoks. Sisse mahub üks inime (ilmselt suure vaeva ja pressimisega), aga rattaid tundus tal imekombel koguni neli all olevat. Automuuseumis New Forestis.

Aga alguse juurde tulles, siis muidugi me käisime ooperis ka – Puccini Madame Butterflyd vaatamas. Oijah, oli see vast hea. Puhas kuld esimesest noodist viimaseni välja. Üdini kurb lugu armastusest, petetud lootustest, ootamisest, ootamisest, ootamisest, lootuste purunemisest. Ehk lihtsalt öeldes lugu ärakasutamisest. Ei ole midagi uut siin päikese all.

Kui ma aga oma möödunud aasta peale vaatan, siis oijeerum, kuidas on kõik muutunud. Aasta tagasi olin rahutu ja masendunud. Tihti lamasin oma kaaslase kõrval ärkvel ja mõtlesin imestades, et kas tõesti selline mu elu hakkabki olema – nüüd ja alati?! Vaatasin ennast kõrvalt ja ei saanud ise ka aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Tagantjärele tark olles, siis oleks pidanud lõpetama selle asja juba eos. Sest nii ikka on, et kui sul esimest korda tekib pähe mõttepoeg, et äkki see inimene sinu kõrval ei ole päris õige sinu inimene, siis nii ka on – intuitsioon ei peta. Küll aga meeldib meile ju ennast pidada mõtlevateks olenditeks ja me arvame, et suudame oma intuitsiooni ära petta. Ma olen ka seda küll ja küll arvanud. Tegelikult peaks kuulama sisehäält – kui asi ei tundu õige, siis ta polegi. (Ja selle mõtte mittetunnistamine on lihtsalt ajaraisk.) Ja vastupidi. (Ning ka selle mõtte tõrjumine on ajaraiskamne.)

 

 

 

 

 

Leave a comment »