I klassi lõpp

Viimane päev I klassi õpilastena

Ajaloo huvides tuleb kirjutada paar sõna ka Hde kooliskäimisest. I klass on nüüd õnnelikult seljatatud. On olnud nii ja naa. Mõni päev on väga raske. Teadagi, hommikused kella pealt ärkamised. Need ongi vast olnud kõige keerulisemad.

Õppimisega on saadud toime. Peaasjalikult on nad ise õppinud, vaid mõnikord on minult abi küsitud mõnest ülesandest aru saamisel. Reeglipäraselt ma pole kontrollinud nende õppetükke ja ümber pole ka lasknud teha, va juhtudel, kui on ilmselgelt kohutavalt valesti.

Oma kooliasjade eest on nad täielikult ise hoolitsenud. Mingi valemiga on peaaegu alati saanud õiged asjad kaasa ja ka kooli ära pole märkimisväärselt asju kadunud. Ainult üks koolivormi vest:)

Korralikkusega on nii ja naa. Hannat see teema lihtsalt ei huvita. Teda ei häiri, kui käekiri on loetamatu või vihik ranitsasse toppimisest kapsastunud. Ta segavat palju tundi ja üldse on suur sahmerdaja. Helena seevastu on ülikorralik, tal on alati kõik asjad kaasas ja korras.

Nagu arvata oligi, on kõige raskem nende jaoks eesti keel ja kirjatehnika. G, b, d on üsna lootusetult sassis, veel. Kirjatehnika on pähkel Hannale, seevastu õigekiri on tal isegi parem kui Helenal.

Seevastu lota ja mata lähevad neil väga hästi, Hanna sai loodusõpetuse töös koguni maksimumpunktid, mis mind väga rõõmustab. Kehalises on nende lemmik muidugi rahvastepalli mängimine. Rütmikas on hoolega harjutud tantsupeo tantse ja kuu lõpus ootabki ees tantsupeole minek.

Klassikaaslastega läbisaamine tundub olevat üldjoontes sõbralik. Eks nägelemisi ja ütlemisi tuleb ikka ette, aga reeglipärast kiusamist pole täheldanud. Ka ühisel lõpupeol olid kõik koos väga sõbralikud ning üritus kujunes totaalselt ühistantsimiseks. Kusjuures hämmastav, millised ägedad tantsulõvid on nende klassi poisid, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Kokkuvõtteks – ma kartsin hullemat kooliminemisest. Kõik on läinud üsna sujuvalt ja hästi, palju on olnud hetki, kus olen heldinud ja uhke olnud. Laseme samas vaimus edasi. Küll aga juba väiksemas maakoolis, sest paberid võtsin linnast juba välja.

Comments (1) »

Kohtumine kolme mõmmikuga

19105910_1564886076878769_7494582872816287652_n

Kahe karupoja väga värsked jäljed

Mul oli kodulähedases metsas tõeliselt harukordne kohtumine. Longin kenal suvisel laupäeva õhtul metsast kodupoole, kott põdrasammalt (jah, ma tean, see on Islandi käokõrv!) täis ja peas tuhanded mõtted ringi kihutamas. Kuskile teiste vahele mahtus korraks ka tähelepanek, et näe – täna märkasin oma teel lausa kaht karuhunnikut. Et ju nad ikka siin suurtes metsades omi asju ajavad.

Mind äratas mõtetest ragin. Ca 20 meetri kaugusel välgatas hiiglaslik pruun kogu, mis pani hirmsa raginaga metsa. Kaks väiksemat kogu hüppasid lähimale puutüvele. Karupere! Mida ma nüüd teen – panen jooksu, taganen, hakkan karjuma, teen näo, et ei näinud ja kõnnin edasi, käis mul korraga peast läbi. Selle paari sekundi jooksul, mis ma seisatasin, kargasid karupojad puu otsast alla ja panid hirmsa raginaga mamslile järgi. Nende minekut kuuldus veel tükk aega.

Ma sammusin edasi, kohtumisest täiesti vapustatud. Nad on siinsamas, umbes poole kilomeetri kaugusel majast. Ei, ma ei tundnud hirmu. Pigem ikka rõõmu harukordsest kohtumisest.

Ahjaa…nõrganärvilistele – see lugu ei juhtunud Savilöövi kandis, vaid Tartumaal Emajõe Suursoo metsade lähikonnas. Mis nüüd edasi ja kas ma enam metsa ei lähe? No ikka kindlasti lähen. Ainult et fotoka peab ikka alati kaasa võtma (ja sellega peaks ka olema välistatud, et kunagi enam karuga kohtun:)).

Nädal hiljem: Hulkusin koeraga keskpäeval samas paigas, kui jälle kostis teiselpool kuivenduskraavi rabistamist ja karupoeg ronis krabinal puu otsa. Kohe tema järel kargas teise puu otsa ka teine. Vaatasime jälle tõtt, enne kui nad jalga taipasid lasta.

 

 

 

 

Leave a comment »

Rakveres linnust uurimas

Suvi on käes ja ei meie püsi enam paigal. Tahaks kolada mingites kohtades ja uurida tundmatuid radu. Rakveres olen ma elu jooksul käinud vast paar korda lihakombinaadis lugu tegemas ja muidugi spaas. Linnuse ümber ka jalutanud, aga ikka on juhtunud nõnda, et sisse pole saanud.

Nüüd aga võtsime Hanna ja Helenaga ette spetsiaalse käigu Rakverre eesmärgiga kaeda üle linnus – käia läbi kõik selle nurgatagused ning uurida linnuse eluolu põhjalikult. Teadupärast on mu lapsed väga uudishimulikud ning igasuguste muinasjuttude, lugude ja legendide jutustamine/kuulamine on meie peres armastatud. Vanad müürid, lossivaremed ja muuseumid meeldivad meile väga-väga.

Linnuse hoov

Sattus nii, et sel päeval, kui meie Rakveres käisime, oli linnuses toimumas totaalne mürgel – Rakvere esteetika- ja tantsukool pidas seal oma kevadetendust Maimürgel. Linnusehoov kubinal inimesi täis, kisa-kära-mürtsu palju. Aga ei hullu, meid see ei häirinud. Hanna ja Helena muidugi lootsid, et nad saavad ka hobuse selga istuda, kuid seda möllu vaadates oli üsna selge, et parem on, kui nad seda seal rahvasummas ei teeks. Ka kõige kõvemate närvidega hobune oleks võinud ärevile minna ja mu kullatükid seljast maha visata.

Linnust saab uurida nii oma käe peal või võtta ette mõni spetsiaalne programm. Meil oli giid teejuhiks, kes rääkis päris põnevasti koha ajaloost ja sellest ka, kuidas tol ajal elu linnuses käis. Pärast seletasid Hanna ja Helena vaimustunult, kuidas tehti vanasti vahet rikka ja vaese inimese kakal ja mismoodi linnuse ründajad pidid mõnikord läbi kempsutoru üles pugema. Aga see ei ole muidugi kõik.

Veel sai proovida, mismoodi rüütlid treenisid turniirideks. Ehk et sa peab piigiga ratsutades vastase hobuse seljast maha lükkama, aga seejuures ise sadulasse jääma. “Kuiva trenni” saab teha sellise riistapuuga – tabad kilpi, aga ise vaatad, et kotiga piki pead ei saa.

Tal ei saa kunagi küllalt paidest ja tähelepanust

Minul on olnud alati arvamus, et taolistes linnustes elasid ennevanasti kindlasti suured rahvamassid. Tegelikult elas seal 3 rüütlit ja veel ca 15 teenijainimest. Ja loomad. Viimased on praegugi – eesel, hobune ja paar hiigelsuurte sarvedega alati-näljast kitse. Viige neile kindlasti võilillelehti!

Õue peal on veel igasugust lusti nagu karussell…

..puuhobune…

..ja male.

Rakvere linnusel on olnud igasuguseid omanikke, kuid kõige kauem kuulus ta Liivi ordule. Siis ehitatigi ta selliseks nagu on ta säilinud tänapäevani, kusjuures ehitamistöö võttis aega 300 aastat. Ja muidugi käis see hallil ajal hoopis teistmoodi kui praegu. Tänapäeval tehakse plaan ja projekt ning ehitatakse asi selle järgi valmis. Aga varem lihtsalt ehitati ning tehti seda vastavalt paremale äranägemisele ja vajadusele.

Linnuses sees saab ka ise proovida kätt näiteks küünalde tegemisel või püssirohu valmistamisel. Pauku ei maksa karta, aga tossu ja põnevust ikka saab. Eriti julged mingu kindlasti Piinakambrisse. Sinna pääseb ainult koos giidiga ja parem ongi, sest üks asi on uurida hirmsaid keskaegseid piinariistu, kuid palju huvitavam on saada aimu timuka elukutsest ja keskaegsete inimeste hirmudest. Neid olnud kolm peamist: surm, katk ja põrgu. 8-aastastele aga oli Piinakamber veidi liig, sest ruum on pime ja kostab hirmsaid piinatavate karjeid.

Kui palju erinevaid mõõkasid!

Kas tead, et mõõk ei ole mitte lihtsalt mõõk, vaid neid on ka eriotstarbelisi. Lühemad, pikemad, kergemad, raskemad, mõni lausa kahekäega tarvitamiseks. See viimane nii raske, et ainult tugev ja treenitud mees suutis sellega raiuda:)

Paar tundi linnuses kulus nagu lennates ja kindlasti tasub varuda aega kõige põhjalikuks uurimiseks. Ning loomulikult ei saa tulema ilma “kohustusliku” pildi tegemiseta tarva kõhu all.

Kui juba Rakveres oled, siis pead sa tingimata ronima linnusemäele ja tarvaga pilti tegemata. Jäätisest ei ole pääsu nagunii:)

 

 

 

 

 

 

 

 

Comments (1) »

Tsirkus ja ballett ja viiul

Veetsime kolmekesi kaks päeva Salme kultuurikeskuses. Kõigepealt oli päevakangelane Helena, kes on aasta treeninud Folie tsirkusestuudios. Trenni on tehtud kõvasti – 3x nädalas 1,5 tundi korraga. Ta kippus vahepeal väsima, aga üldiselt käis väga kohusetundlikult kohal. Ka kodus kippus rohkem kätel kui jalgadel käima:) Trenn aga paistab olevat tõsine, sest harva, kui tunnist pääses ilma mõne sinika või katki kukutud kohata. Õnneks midagi tõsisemat ei juhtunud.

Folie etendus aga oli päris tsirkus. Kõik lapsed käisid laval ära – päris pisikesed tüdrukud oma papsidega, ja see oli ka kõige armsam etteaste. Kujutage ette kõhukaid habemikke pisikeste printsessidega trikitamas. Ülinunnu!

Helena grupp viskas igasuguseid hundirattaid ja saltosid ning lõpuks ehitati püramiid. Kartulikuhja ei olevat viitsitud sel aastal teha:) Mida iganes see siis pidi tähendama.

Väiksed ja värvilised tsirkusetüdrukud

 

Polonees

Järgmisel päeval oli Hanna etteaste ETA tantsukooli aastalõpukontserdil. Ta rääkis juba mitu päeva, kuidas on ärevil ja ootas esinemist väga-väga. Esimest korda selle nelja aasta jooksul ta tõesti ootas seda esinemist pikisilmi, luges lausa päevi.

Hannal oli hästi hea meel, et ta sai kaasa lüüa lausa kolmes tantsus ning ka kolm korda kostüüme vahetada. Ta nautis esinemist ikka täiega ja pärast seda oli kohe mitu sentimeetrit suuremaks ja tähtsamaks paisunud.

Hannal on see juba neljas kord taolisel üritusel kaasa lüüa, sest ta on nüüd 4 aastat balletis käinud. Mulle tänavuaastane kontsert meeldis neist kõige rohkem, sest kuidagi oli sidusust ja rõõmu rohkem. Lapsed tantsisid kuidagi pingevabalt ja tuli hästi välja ka. Polnud tunda higi ja vaeva lõhna ning nii see ju olema peabki (mis ei tähenda, et vaeva poleks nähtud).

Hanna sai esinemisest sellise positiivse emotsiooni, et kuigi ta oli vahepeal juba otsustanud, et balletti ta enam tantsida ei taha, siis paistab, et ta mõtles siiski ümber – ilusad kostüümid, ilus muusika, lava ja aplaus on midagi sellist, mida see tütarlaps lihtsalt vajab. Ma ei kujuta teda ette tegelemas hobiga, kus puudub esinemismoment. Ja kui me temaga asja arutasime, siis ka ise arvab ta, et esineda peab saama.

Helena ja kõik teised tublid viiuldajad oma õpetaja Raeliga. Klaverisaatjad kutsuti ka pildile.

Helena on palju vaeva näinud viiuli õppimisega ja kõige krooniks oli mitu esinemist koos Nõmme Noortemaja väikeste viiuldajatega. Ja noh, sel aastal siis koguni nii, et me mängisime koos. Paraku on Helena nüüd küll pähe võtnud, et viiulimängust aitab kah (millest on väga kahju), aga eks näis. Kodus ja autos ei pääse ta nagunii viiulilugude kuulamisest ja ootab juba detsembrit, et saaks David Garretti kontserdile. Muide, mõiste “David Garretti pats” on meie majas igapäevaselt tarvitatav sõna, sest just nimelt selle pean ma igal hommikul Hannale pähe tegema.

 

 

Leave a comment »

Tööjutt ehk kirjutamine.ee

Neli aastat on mul kuklas tiksunud mõte, et mul on vaja nö ametlikku veebisaiti – kodukat ettevõttele. Samas kõikusin alati kahevahel: ühelt poolt on mul ju alati olnud tööd just parasjagu (või veidi liiga palju) ilma reklaamitagi ning otseselt pole vajadust ennast reklaamida. Teiselt poolt janunen ma alati uute ja põnevate tööde järele. Kustumatu uudishimu ja soov ennast proovile panna.

Nüüd aga kujunes nõnda, et koduka tegime ära. Mul on suurepärane mõttekaaslane ja inspireerija. Tema leidis selle domeeninime ja nikerdas valmis lehekülje. Minu asi on seda sisuga elavana hoida. Ehk et aeg-ajalt hakkavad sinna ilmuma tööalased kirjutised ja eks ka näited tehtud töödest.

Kui aga kellelgi on vaja abi mistahes teemal või kanalile kirjutamisel, siis küsitagu minu käest. Kirjuta mulle aadressile kristina@kirjutamine.ee, helista 5188860 või vaata http://www.kirjutamine.ee

 

 

Leave a comment »

Blondi seiklused maanteel

Diisliautot on lihtne unustada tankida, sest seda tuleb võrreldes bensukaga teha nii harva. Juhtus aga nii, et hooletu blondiin avastas end korraga maanteeservast, kütusepaak tilgatum.

Minu senises elus on tähendanud süttiv kütusetuli seda, et tegelikult saab veel hulk maad sõita. Selle teadmisega asusimegi Laanemetsast muretult Valga poole teele. Auto lubas, et olemasoleva kütusega saab sõita veel 120 kilomeetrit, Valka on Laanemetsast aga kõigest 23 km. Minu optimism rauges aga umbes 8 kilomeetrit hiljem, kui auto lihtsalt seisma jäi ja nii oligi. Esimest korda elus olin teel sellepärast, et mul sai kütus otsa!

Ega midagi, kari naisi (neli) autost välja ja hääletama. Ei läinud kaua aega, kui abistajaid oli kohal juba terve parv. Aga no mis sa teed – ega keegi ei sõida ju ringi tänapäeval nii, et tal on autos kanister diislikütust ja lehter selle valamiseks. Kümmekond autot kinni pidanutest sõitis edasi, lähimas majas valitses ka vaikus ning näikse, et meie külas polegi kedagi, kel oleks diisliauto v veidike seda kütust niisama tagavaraks. Helena kartis juba, et teele me jäämegi. Ühel heategijal aga tuli päästev mõte, et käime Valgas, toome kütust. Nii tegimegi. Pärast aitas lahke härra mul auto käima ka saada, sest ta ei tahtnud kogu selle nalja järel ikka mitte kuidagi enam käima minna. Ise veel muigas, et küll on naistel lihtne elu – hääleta kurvalt auto kõrval ja kohe tuleb keegi appi:)

Niisiis. Õppetund. Nii kui süttib kütusetuli, pööra ots kohe tankla poole, mitte ei paaruta veel mööda metsi ja ära usu tehnikat, mis lubab sulle lahkel veel sadat muretut kilomeetrit.

Leave a comment »

Emadepäev

Ma peaksin tegelikult kirjutama emadenädal, sest meie majas algas emadepäevatrall juba vähemalt nädal aega enne päris pidupäeva. Nimelt toodi mulle kõikvõimalikke kingitusi – lilli, maiustusi, ehteid. Eriti usin on olnud Hanna, kes kogu oma taskuraha on investeerinud kingituste ostmisele. Talle kohe meeldib rõõmu teha.

Tegime toreda emadepäeva õhtu ja väntasime Stroomi randa. Oli selle kevade esimene (ja täna tundub et ka viimane) soojemapoolne õhtu. Stroomi mets on paksult täis grillivaid seltskondasid. Õhk grillikärsahaisust paks ja maapind kaetud ühtlase prügikihiga. Muusika muidugi põhjas ja kõlamas vaid vene keel. /Mõttes lubasin endale, et ei tõsta enam sinnakanti vabatahtlikult jalga, sest säherdune läbu on mulle tohutult vastumeelne./ Õnneks juhtus hipodroomil aia ääres passima üks väga nälginud hobune, keda me toitsime tükk aega. Mere ääres tegime kaasavõetud võileibadega piknikku ja kodus sõime tühjaks Hanna kingitud kommikarbi.

 

 

Leave a comment »