Läbiviielised

Ma pole ammu kirjutanud, kuidas Hdel läheb uues koolis – Võnnu keskkoolis. Parandan vea.

Esimene trimester on läbi ja nad on läbiviielised. Kummalgi oli vist jooksvalt paar nelja, aga trimestrihinded kõik viied. Käitumine ja hoolsus eeskujulik Helenal, Hanna üle hea ei saanud (ja ma ei imesta, arvestades, milline jutulind ja ringisäbeleja ta on). Märkusi, hilinemisi ega põhjuseta puudumisi pole.

Hämmastav. Eelmises koolis ei läinud neil sugugi nii libedalt. Hindeid küll ei pandud, aga eriti just Hanna tunnistus oli üpris nukker. Kirjatehnika rahuldav, käeline tegevus rahuldav, lugemine, kirjutamine ka. Käitumisega üldse pahad lood. Helenal oli parem, aga ka mitte läbiviieline.

Ma ei saa öelda, et nüüd meil tohutu õppimine käiks. Enamasti õpivad nad kooliasjad ära pikapäevarühmas või siis teevad kodus 10 minutit. Harva, kui olen pidanud juures istuma ja midagi seletama.

Kõige enam teeb rõõmu see, et eesti keele grammatikaga läheb hästi. G, b, d koha pealt hakkab tekkima mingi arusaam ja kuulmine. Nad ka pingutavad, sest olen neile rääkinud, et kui nad ei õpi ära grammatikareegleid ja neid ei rakenda, siis jäävadki eluaeg valesti kirjutama nagu tegelikult ju väga paljud inimesed, kes oma emakeelt vigaselt kirjutavad. See on piinlik.

Klass on neil Võnnu koolis sisuliselt sama suur kui oli Tallinna kombinaatkoolis. Ehk et ega õpetajal pole suurt rohkem aega personaalseks tegelemiseks. Eks murelapsi on ka klassis ja mõnikord kipub ka riidusid olema. Süstemaatilisest kiusamisest aga pole mulle räägitud.

Nad osalevad igasugustes ringides. Draamaringis (väga meeldib), maleringis (Helena: males on meil põhiliselt nuubid), spordiringis, kunstiringis, koorilaulus (nad lähevad Uma Pidole laulma ja ootavad seda juba väga!) ning rahvatantsus, kuhu nad tegelikult üldse minna ei tahtnud, aga kuhu nad sisuliselt poolvägisi värvati ja kus nad nüüd väga rahul on. Lisaks käivad Tartus ratsutamas. Hanna tahaks minna kodutütardesse, aga ma nüüd ei teagi.. Helena igatseb väga viiuliõpingute järele ja tahaks nendega uuesti alata. Samuti tahab ta hakata klaverit õppima. See viimane seisab nüüd Palgi tallu kolimise taga, sest klaver on seal ja kui me oleme ära kolinud, siis hakkan talle ise tunde andma. Mäletate, ma olen ju tegelikult väljaõppinud klaveriõpetaja (kuigi pole üle 20 aasta praktiseerinud:))

Hd on terve kooli peale kõige kaugemalt koolis käivad lapsed. Nende koolitee on 20 kilomeetrit pikk. Nad on kenasti sõitmisega hakkama saanud, mingeid bussidest mahajäämisi pole olnud. Kuna me elame nii eraldi metsas, siis paraku pole ka erilist klassivälist suhtlemist. Ega ma ei tea, kas seda on vaja. Ma ise ka oma klassikaaslastega vabal ajal ei suhelnud ja kuidagi kasvasin täitsa normaalseks inimeseks.

Advertisements

Comments (1) »

Emme, palun too linnast mulle üks eterniitplaat!

Hanna (8) mõtiskleb:

“Minu lemmikpood on ehituspood. Emme, kui sa lähed linna, siis too mulle palun üks eterniitplaat!”

Mina: ????

Hanna: “Ei, too parem 3 tükki. Ja too mulle veel kanalkatoru ka.”

Mina: Hmm…millist toru vaja on? Ja kui palju?

Hanna: “Viiekümnest. 50 meetrit. Ja siis mul oleks vaja telliskive paar tuhat ja viis kotti segu. Tahan ehitada suure viiekordse maja.”

Helena: “Aga kruvisid või naelu sul pole üldse vaja või?”

Hanna: “Jaa, kruvisid vaja küll.”

Mina: “Milliseid?”

Hanna: “Viiesajaseid…..eeee…ei, sajaseid ikka.”

Mina: “Kas torxi?”

Hanna: “Jaa, ikka. Neid saab ilusti torgata, eks?”

Leave a comment »

Kutsikajutt

Grupikalli! Siin pildil on kutsikad 5-nädalased.

Avastasin, et pole siin poole sõnagagi maininud seltskonda, kes just sai meil kaks kuud vanaks ja kellest mõned on juba läinud oma uutesse kodudesse. Kutsikad!

Kaks kuud tagasi sündis meitel siin 10 Alaska malamuudi kutsikat. Tänaseks on neist saanud ülimalt asjalikud tegelased, kellega me teeme metsas juba 6-7-kilomeetriseid matkaringe. Nendest saavad kindlasti tublid kelgukoerad, sest vedamine on põlvkodade kaupa veres. Vanemad on suurepärased töökoerad, vanavanemad jooksevad Norra ühe tippkasvataja võistlusrakendis.

Muidugi ei juhtu ka midagi, kui neist kutsidest saavad pere lemmikud. Alaska malamuut on kahtlemata aktiivse inimese koer. Väsimatu seltsiline pikkadel matkadel, hea kaaslane jooksuringidel. Meil jooksevad nad peaaegu iga päev rakendis ja tavaliselt alla maratoni nad ei pääse. Ainult valvuriks nad hästi ei passi, sest nad rõõmustavad iga inimese üle, kes vaid nende juurde tuleb. Nad nii väga loodavad, et just neid valitse seekord metsa kaasa:)

Kutsikad elavad meil õues juba esimesest nädalast peale. Ei, neil ei ole sugugi külm. Kuigi sedasorti koera võib muidugi ka korteris pidada, siis õues tunnevad nad ennast ka suurepäraselt. Eriti kui on karmid miinused.

Nad mängivad, hauguvad, laulavad, jooksevad ja lollitavad nagu ikka väikesed koeralapsed. On vaktsineeritud, kiibitud. Oma kodu otsib neist praegu viis karvakera.

Leave a comment »

Elu maal

Mitmesugused kogutud hiirelood. Samamoodi kogusid juba ka Herz ja Kristhel.

  • Istun köögis ja kirjutan lugu. Äkki tunnen, et miski läks üle jala. Silmanurgast vilksamisi näen, kuidas hiir üle toa kihutas. “Näe, hiir läks,” nentisin mõttes. Isegi mitte ei karjatanud.
  • Või siis kuulen, kuidas öösel peetakse pööningul jooksuvõistlust. “Nirk läks mööda seina üles, küll ta need jooksjad kinni püüab,” nendib teinepool. Magame edasi. Las nemad seal jooksevad ja püüavad.
  • Koeratoidukottide virna alumised kotid on nii peenelt puruks näritud, et kogu virn on ümber kukkunud. Üksiti on hiired kottidesse näritud augud täis toppinud kivivilla. Einoh, ka nii võib, muidu jookseks hüva kraam ju kotist välja. Kogu tegevus on toimunud ühe öö jooksul.
  • Hommikul tuleb Hanna oma toast, hiirelõks koos hiirega nööripidi käes (lõks tuleb nööriga millegi külge siduda, sest muidu läheb lõksus rabelev hiir temaga ei tea kuhu). “Emme, vaata kui ilus surnud hiir!”
  • Koeratoidukottide juures seisab ahvatlev mürgivaagen, mida on ka kenasti tühjendatud. Millalgi leiame koti koeratoitu, mis on puruks näritud ja kuhu on tassitud kogu see mürk, mille arvasime närilised olevat konsumeerinud. Ega loom pole loll.

 

3 kommentaari »

Ühistransport maal – peamiselt iluasi

Pidin täna hommikul Tallinna sõitma. Seda teen tavalisele nii, et jätan auto Tartusse jaama ja liigun sealt edasi rongiga. Tänase sõiduga oli ka mõte, et katsuks minna täiesti ühistranspordiga – käib ju meie külast varahommikul linna isegi mingi buss.

Bussigraafikut uurides selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. Buss läheb hommikul 6 ajal ning tal kulub 45 kilomeetri kaugusele Tartu linna jõudmiseks aega 1,5 tundi. Sinna see bussisõit jäigi. Tobe olukord tegelikult – kodust välja keerates jõudsin peatselt bussile järele ja mõnda aega sõitsimegi nii, et inimtühi buss ees, mina järel.

Ühistranspordi teema ei huvitaks mind mitte kõige vähematki, kui ma sellega poleks teravalt põrkunud praeguse kooliaasta eel. Nimelt on meil Eestis kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada laste koolitee, et ka kaugemad tulijad saaksid kooli. Et meie elamine asub siiski täitsa maantee ääres ja mingil ajal mingid bussid seal liiguvad, arvasin naiivselt, et no kui keeruline saab see siis olla korraldada.

Selgus, et see on võimatu! Pärast mitut kuud kirjavahetust vallavalitsusega selgus, et nende ettepanekut muuta veidike maakonnaliini, et buss sõidaks sobival ajal meie külla ning võtaks siit peale kaks koolilast, ei olevat võimalik ellu viia.

Kohe selgitan. Siitkandi lapsed käivad kooli maakonnaliini bussiga. Koolilapsed moodustavad suure osa selle liini sõitjatest, liin ise on aga selline, et algab poole öö ajal kuskilt ning buss sõidab läbi pool maailma. Valdavalt tühjalt. Et meie külast varem koolikäijaid lapsi polnud, siis buss meie külla ka ei sõitnud, küll aga 6 kilomeetri kaugusele naaberkülla. Sinna viimegi nüüd igal hommikul Hd. Ettepanek muudatuseks oli selline, et buss hakkaks sõitma meie külla (tee pikeneb 12 km ehk ca 15 minutit). Ma ei tea, mis oli maavalitsuse keeldumise põhjus.

Et bussiliini kuidagi ümber teha polnud võimalik, pakkus KOV välja hüvitise iga sõidukilomeetri kohta, mis kulub laste vedamisele meie kodu ja naaberküla vahel. Hüvitise suuruseks on väljapakutult 20 senti kilomeetri kohta. See ei lahenda probleemi, sest a)ei kata reaalseid kulutusi, mis kuluvad transpordile ning b) ei lahenda koolisaamise probleemi juhul, kui kodune autojuht puudub. Veel pakuti välja, et tehku ma diil mõne külast linna tööle käiva inimesega. No ma ei tea, alles kolisin siia ja esimese asjana lähen kohe küla peale lunima, et äkki keegi veaks mu lapsi? Veidi nagu kummaline. Rääkimata sellest, et ega me ei teagi, et siit külast sobilikul ajal keegi linna tööle käiks.

Ka õhtuse kojusaamisega oli sama kamm. Vormiliselt justkui kõik toimib, Võnnust tuleb sobilikul ajal buss. Paraku siirdub ta meist eelmises külast tuurile mööda Eestit, mis tähendab, et koolist koju ca 20 km kaugusele koju jõudmiseks pidanuks lapsed kulutama iga päev 1 tund 40. Septembris paar korda Hd sõitsid selle tiiru kaasa ning rääkisid, kuidas buss enamuse aja täiesti tühjalt metsade vahel rallis. See ei ole OK. Õnneks sellele probleemile leidus siiski mõistlik lahendus – kolmel päeval nädalas toob takso mu lapsed koju, vabastades mind niimoodi transateenuse osutamisest. See on väga mõistlik lahendus.

Jah, meil on võimalus lapsi vedada autoga naaberkülla. Aga mitte alati. Ja nii ongi – kui kodus pole kedagi, kes oleks autojuhimisvõimeline (nt vaataks lapsi minu ema), siis jääbki kooli minemata. Või kui juhtub midagi emma-kumma autoga. Või kui ei saa teeolude tõttu sõitma minna (meil on siin nimelt nii vinged riigimaanteed, kuhu jääd kevadel autoga lihtviisiliselt kinni), siis jääb kooli minemata. Seda on juhtunud, et ma pean lapsele kirjutama e-kooli puudumistõendi põhjusega, et kooli ei saanud tulla, kuna puudus autojuht. Ja see ei ole minumeelest normaalne.

Veel bussiteemast. Meie külast läheb Tartu linna buss hommikul kell 6. Tagasi saab lõuna ajal – istud 14.40 Tartust bussi ja voilaa – vaid 2,5 tundi hiljem oledki 45 kilomeetri kaugusel kodus tagasi. Muuhulgas oled põhjalikult tutvunud Tartu maakonna kõigi küladega, kust enamasti ei tule peale ega lähe maha ainsatki inimest. No ma ei tea, mul küll sellist aega muidugi kunagi pole, aga vormiliselt on ju kõik korras – ühistransport toimib, buss ju sõidab.

Ei mõista, miks ei võiks bussid liikuda inimeste vajadusi arvestades. Vähemalt veidigi. Vähemalt koolilapsi arvestades. Ma sõidaks isegi hea meelega bussiga, kui see sõidaks mingil mõistlikul ajal, aga kell 6 hommikul linna minna…no ma ei tea….isegi enamik tööpäevi ei alga nii vara.

Kogu selle kogemuse pealt ei oska muud järeldada, kui et ühistransport maal on tegelikult lihtsalt iluasi, ta on lihtsalt vormitäide. Kui soovite, siis suured sõnad stiilis “maakohtade inimesed peavad ka liikuda saama”. Reaalselt on temast kasu väga vähe ning ainult tugevad või töötud, kellel on meeletult vaba aega, suudavad taluda sobimatuid graafikuid. Reaalsus on see, et ilma autota ja juhilubadeta ei ole võimalik maal elada. Auto peab olema igal täiskasvanud pereliikmel ehk et ühe autoga peres ei majanda ära. Bussid jäävadki tühjadeks, kui neid ei panda käima inimeste vajadusi arvestades. Ma ei hakka mitte kunagi sõitma linna asju ajama kl kuuese bussiga, et koju tagasi jõuda 12 tunni pärast.

4 kommentaari »

Täitsa tavaline päev

Olen aeg-ajalt revideerinud oma päevi ja pannud täht-tähelt kirja, mida ma teen. Tagantjärele on seda vägagi huvitav lugeda, et kuidas ma mingil ajahetkel olen toimetanud.

Siin on minu üks täitsa tavaline kolmapäev:

6.00 Ärkan naerdes, sest nägin just vist küll kõige naljakamat unenägu. Kella helisemiseni on veel aega.

6.45 Kell heliseb ja nüüd ma ärkan ametlikult. Kargan voodist.

6.50 Pistan tule pliidi alla, kohvivee keema. Pudruvee ka. Teen hommikusöögi.

7.15 Sööme koolilastega hommikust. Hommikud on ikka paras tohuvabohu. Mõnel on midagi kadunud, mõni magab alles püstijalu, mõni tahab minna kooli sobimatute riietega.

7.40 Aeg on üleriided selga panna ja auto poole liikuda. Auto asub meil täna 400 meetri kaugusel naabertalu õues, sest tee kahe majapidamise vahel on suurest sõitmisest ja vihmadest muutunud olematuks ning ei taha seda niisama lõhkuda. Liikumine pidavat olema naise tervise ja ilu pant.

7.50 Stardime teise talu õuest naaberkülla, kust buss lapsed kooli viib. Igahommikune rutiin, mis täna on minu sõita.

8.10 Jõuan tuppa tagasi. Kohv on ära jahtunud, tuli pliidi all kustunud. Joon külma kohvi ja teen uuesti tule. Koristan köögi. Teine ettevõtja meie majas on juba sukeldunud oma tööasjadesse.

8.30 Avan arvuti. Vastan kirjadele. Tegelen arvetega Vaatan märkmikust, mis täna teha on vaja.

9.00 Saadan laiali mõned kirjad ja lepin homseks ühe loo osas kohtumise kokku. Tore, saab kodust välja.

9.30 Toimetan ühe saabunud loo. Hea artikkel on, kuigi komasid on kohe peoga sinna pandud. Kustutan neist palju ära.

10.00 Asun ise lugu kirjutama. Materjal selleks on olemas. Mul on vaja teha ports lugusid ühe projekti raames ning olen endale seadnud eesmärgiks järgmise nädala lõpus need lõpetada. Kümnest loost on neli valmis ja täna teen veel kaks. Katsun saada jälle oma tavapärasesse rütmi, et projektid lõpetan kõik ennetähtaegselt. See annab väga hea tunde ja loob illusiooni, et toodan endale vaba aega juurde.

10.30 Tuba on nii külm, et sõrmed lausa hanguvad. Teen tule ahju, aga see vaevu võtab vedu. Puud on toored ja märjad. Visisevad. Kuidagi saab ikka käima.

11.30 Lugu on valmis ja sai vist päris hea. Teen väljas tiiru. Tassin tuppa 10 sületäit puid, et nad natukenegi enne kütmist kuivada saaksid. Selle tööga saab vähemalt sooja.

12.00 Sunnin ennast ühte intekat diktofonilt kirjutama. See on kõige tüütum töö üldse, aga no peab.

13.00 Panen teise ahju ka tule, et lastel oleks koolist tulles hea soe koht. Te ei taha teada, kui ära tüüdanud on mind pidev kütmine ja puudega mässerdamine. Samas – tasuta trenn iga jumala päev. Võib-olla just sellepärast saan viimasel ajal süüa ükskõik mida nii, et juurde kuskile midagi ei tule.

13.30 Olen ikka tubli ja teen selle teise loo ka täna valmis.

14.30 Jalutan maantee äärde koolilastele vastu ja üllatan neid. Hah….nad ju tulevad taksoga mul koolist. Kuna mingil muul moel ei õnnestunud vallal korraldada nende koolist koju saamist, siis nüüd sõidutab neid takso. Aga 2 kuud tegime neile iga päev ise taksoteenust hommikul naaberkülla ja õhtul sealt tagasi. Nimelt puudub vallavalitsusel võimekus ja maavalitsusel tahe muuta üht maakonnaliini, mis nagunii sõidutab tühjasid busse, väikese jõksu võrra, et kaks koolilast saaksid kooli ja koju. Ega meil Eesti riigis inimesed ju tähtsad pole.

15.00 Teeme lõuna, pärast koolilapsed õue, mina tööle. Ühele eilsele tööle on tulnud parandusettepanekud. Suhtlen töö tellijaga ja lõpetame selle ära. Hästi läks. Kiire ja konstruktiivne koostöö.

16.00 Kontor kinni, väike tiir õues ja stardin trenni. Üle-üle-üle-ülejärgmises külas toimub kolmapäevaõhtuti pilates. Ma ei saa ilma pilateseta. Kord nädalas on ülivähe, kuid parem kui mitte midagi. Lastele loen sõnad peale, et nad koolitükid ära õpiks.

19.30 Jõuan koju. Oi kuidas mind on oodatud. Teeme kallistamisõhtu (loe: poetakse voodisse telekat vaatama, kallistatakse iga reklaamipausi ajal).

20.15 Koolilastest kallistajad magama, ise ka horisontaali. Pea hakkab alles nüüd ketrama kõikidest tegemata töödest. lähenevatest tähtaegadest ja eelarvetest. Mida ja millises järjekorras teha ning kust kõige selle jaoks leida aega ja vahendeid, see on pidev teema, mis ei lõpe vist kunagi. Nii kurnav, aga samas nii väljakutsuv.

 

Tegelikult oli see päris rahulik päev. Kolm aastat tagasi linnas jooksin nii.

 

 

 

Leave a comment »

Kristallaeg ehk varahommik koertega metsas

Kristallraiesmikul. Kui lund pole, siis saab matkata ja trenni teha spetsiaalsete kärudega. Mind veavad 8 koera, Hd 10ne punt.

Esimene öökülm on peaaegu sama põnev ja ilus nagu kevade tulek. Lähed välja – kõik on jääs. Puude otsast on viimased lehed maha kukkunud ja krõbisevad maas, lompidel on jääkirme ja tavalisest koledast kulust saanud valge muinasjutt.

Ühel sellisel hommikul ärkasime juba enne päeva, sest plaan oli koos päikesega koertega metsa minna. Mõeldud-tehtud! Seda enam, et päris kaua pole niimoodi kahe rakendiga käinud.

Koertega minek on suurem ettevõtmine. Nad tuleb kõik ükshaaval ette rakendada. See tähendab, et kõigepealt tuleb rõõmust ja elevusest rabelev tegelane aedikust kätte saada, sisuliselt lohiseda tema järel rakendini, toppida talle selga rakmed ja ta positsiooni sättida. Korrata protseduuri 8-10 korda, vahepeal juba etterakendatuid kantseldades ja peale passides, et nad poolt maailma üles ei kaevaks. Õnneks rakmete närijaid meil seltskonnas pole, kuid tähelepanelik tuleb ikkagi olla. Kogu tegevust saadab kõrvulukustav haukumine. Lärmi löövad nii sõitu minejad (rõõmust!) kui ka maha jääjad (kadedusest!). Selle suure siblimise lõpuks oled ise täiesti higine ja surmväsinud ning parema meelega istuks niisama kuskil. Aga ei – nüüd on minek!

Start on väga lennukas. Kihutatakse lausa hullupööra. See on just see hetk, mida näidatakse filmides, kui seal juhtub olema midagi kelgukoertest. Õige pea läheb hoog alla, kuid seda filmides enamasti ei näidata. Hakatakse sörkima ja just siis hakkab eriti toredaks minema. Me tiksume mõnusalt. Vaid pöörded meeldivad nii väga, et aegsasti enne keeramist tempo juba tõuseb. Ah et kuidas nad teavad, kuhupoole on vaja pöörata? Juhtkoer teab, mis tähendab parem, vasak ja otse. Talle tuleb seda õigel ajal öelda ning ta teeb nagu vaja.

Joogipaus

Päike tõuseb metsa kohale. Sabad tudisevad asjalikult. Kiidan koeri nimepidi ja hüütu vaatab nagu noogutades tagasi. Raiesmikud sätendavad kui kristall. On nii vaikne, et metsas puudelt lehtede langemine kuuldub kolinana. Veider – kuidas saab leht langeda sellise kolinaga?

Need hetked on minu luksus. Päris tõsiselt – see on minu jaoks väärtuslikum kui mistahes materiaalne asi. Ei vahetaks seda millegi vastu. Pärast mõnda tundi niimoodi olen nagu ümbersündinud. Rabelemine, mis selle nimel oli vaja teha, on unustatud ja andestatud. Kõik on olnud tublid ja ära teeninud mõnusa kõhutäie ning uinaku kuudis.

Kristall on kadunud ja nüüd on juba tavaline ilus sügispäev.

 

Leave a comment »