Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

2 kommentaari »

Rist ja viletsus ajakirjandusega

Olen 22 aastat töötanud ajakirjanduses ja armastanud oma tööd. Aga viimasel ajal hakkab mul mõõt täis saama. Asjad selles valdkonnas on väga-väga halvad ja nad on olnud juba kaua.

Ma usun, et kõik, kes on näinud selle ärivaldkonna köögipoolt, teavad hästi, et juba aastaid on siin vireletud. Tegemist on avaliku saladusega ja mingis mõttes ka tabuteemaga – kõik teavad, et asjad on halvasti, kuid vapralt tehakse head nägu ja jutlustatakse mingist heast homsest tulevikust. Kohe järgmisel kvartalil tuleb jälle kasum, sest reklaamimüük näitab paranemist. Ja siis saame tõsta palku ja siis alles hakkame elama! Need muinasjutud pole kunagi täitunud ega täitugi. Seda ilusat homset pole.

Vabakutselisena olen töötanud 7 aastat ning selle aja jooksul on tegelikult olnud suhteliselt vähe nö ülelaskmisi. Ehk siis neid lugusid, et sa teed kokkulepitud töö ära, kuid raha selle eest ei saagi. Arvetega venitamist on muidugi alati olnud (kuid kus seda poleks?), samuti on ajakirjanduses tava see, et sa teed kirjatüki valmis ja tasu võid saada alles mitme kuu pärast. Kuid alati on olemas mingi mõistlik ootamiseaeg.

Viimasel aastal on aga asjad tunduvalt halvenenud. Tundub, et ülelaskmine on saanud normiks. Ma olen tänavu kirjutanud ajakirjale, mida kunagi ei ilmunudki. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mis pärast esimest numbrit pillid kotti pani. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mille tulevik on täitsa tume. Ma olen leppinud honoraride kärbetega ja kirjutanud ikka. Ma olen kuulnud lugupeetud suurettevõtjalt põhjendust, miks arvet ei saa maksta õigeaegselt, et “meil on käibevahendite nappus, kas saad veel kuu aega oodata?”

Ajakirjanduses olid viimati head ajad 1990ndatel ja nullindatel ehk enne eelmist suurt majanduskriisi. Siis said ajakirjanikud normaalselt palka. Oli ka tavaks, et aastate jooksul palka tõsteti. Masuga lasti kõige kõrgepalgalisemad lahti. Jääjatel vähendati palku, võeti hüved ära ja külvati nad üle ohtrate lubadustega, et nii kui hakkab paremaks minema, nii kohe tõstame palgad tagasi. Seda ei juhtund kunagi.

Edaspidi on kärped järgnenud kärbetele. Me kõik oleme kuulnud imelisi lubadusi, et kui hakkab paremini minema, siis kohe tõstame honorare/palku. Ma ei tea ühtegi väljaannet, kes oleks honorare tõstnud. Küll aga on täiesti tavaline, et sa lepid kokku ühe töö hinna, aga selle tegemise käigus pannakse sind fakti ette – meil nüüd reklaamimüük ei õnnestunud nii nagu arvasime ja me langetame honorarifondi. Aga sa ikka tee lugu, sul on ju see juba sisuliselt valmis!

Honoraride suurusest pole üldse mõtet rääkida. Kust tuleb lugupeetud väljaandel üldse mõte pakkuda mahuka uuriva loo eest 80 eurot arvega? Arvutame – kirjutaja saab endale palka maksata vähem kui 40 eurot. Hea pakkuja, kas sa ise oleksid 38 euro eest nõus suure mitme allikaga ja mitu päeva aega võtva loo kallal higistama? Kui oled, siis lase käia.

Või kuidas tekib idee, et ajakirjanik võiks veeta oma nädalavahetuse mingil üritusel, teha sealt 1-leheküljelise uudise ja saada selle eest 40 eurot arvega? Päriselt ka? Kust need mõtted tekivad – kas kuskil on keegi, kes teeb selliste sandikopikate eest tööd?

Ajakirjanikud toimetustes on ülekoormatud, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil peavad nad tegema mitme tööd. Meil on ajakirju, millel on kamba peale üks peatoimetaja. Ma ei kujuta ette selle inimese tööpäevi, kuidas ja kui kaua ta niimoodi jõuab. Meil on toimetusi, mis koosnevad 1-2 inimesest. Või lugu piltidega – nende eest ei täita üldse maksta. Meil on toimetusi, kus lastakse liugu erakogu fotode peal. Sellepärast, et neid saab tasuta, ei pea maksma fotograafile ega pildipangale.

Kõik see on (lõpuks) ka mind pannud mõtlema, et miks ma tegelen kõige sellega? Mis siis, et ma olen andekas ja armastan oma tööd. Mis siis, et ma kirjutan hästi, olen kiire ja mitmekülgne. Mis siis, et mu toimetajad on rahul, sest minu lugusid pole vaja ümber kirjutada ja lugejad kiidavad. Mis siis, et ma mõtlen kaasa, suudan töötada iseseisvalt ja olen isemotiveeruv. Mis siis, et mul on märkmik täis ideid, millest kõigest võiks teha lugusid. Mis siis, et mul on lai tutvusringkond ja kogemusi kirjutamisega igast valdkonnast, meditsiinist majanduseni. See ei tähenda aga mitte midagi, sest sa võid teha kuitahes head tööd, ikkagi ei jõua sa kuskile. Sellel alal on see nii.

 

 

Comments (1) »

Poolmaraton

SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Melomaan loodust nautimas. Jooksu lõpuni on 2 kilomeetrit. 

Tehtud, joostud!

Ma ei mäleta enam, kust see mõte tuli, et on vaja joosta 21 kilomeetrit Tartu Linnamaratonil, kuid kindlasti polnud see minu enda mõte. Ma poleks julgenud. Ikkagi üüüüratu maa ju. Ja pealegi ei meeldi mulle jooksmine.

Niisiis, arvata on, et see idee tekkis neil lugematutel jooksuteemalistel mõttearendustel, mida me kodus oleme pidanud. H.l oli uitmõte joosta maraton. Oli seda ülemöödunud aastal teinud ja tahtis korrata.

Mina hakkasin trenni tegema kuskil juuni alguses, tema vast poolteist kuud hiljem. Maratoniidee tuli kuskil augustis. Panime omale sihiks, et otsustame viimasel Linnamaratonile regamise soodushinna-päeval ehk septembri alguses, kas läheme või mitte. Päev enne regamist silkasin 16 kilomeetrit ja tulin ära koju, sest pimedaks läks ja lampi polnud kaasas. Ehk et mitte väsimuse pärast. See asi oli siis otsustatud.

Et H. oli juba maratoni jooksnud, tundus kuidagi mõttetu minna nüüd pooliku peale. Jäi siis ikkagi täismaraton. Trennid läksid minul hästi kuni septembrini. Nii kui lapsed kooli läksid, algas jama-jama otsa. 2 nädalat olin haiglane ja no sa ei jõua joosta, kui sul kurk valutab ja nina on tatine. Lisaks osutus täiesti võimatuks leida päevas 1-2 tundi iseendale jooksmiseks. Tundsin, kuidas võimust võtab saiavorm. Lisaks kadus ka motivatsioon, sest kui on paha ja vastik…siis lihtsalt ei taha tegeleda selle jamaga.

Igatahes. Kõik ilmateated lubasid 6. oktoobriks Tartusse masendavat ilma. Vihm, tuul, õnneks mitte väga külm. Mida selga panna? Väga keeruline küsimus, aga meil õnnestus mõlemal täppi panna. Läbi vettisime küll, aga paistab, et tuul liiga ei teinud ja haigeks keegi ei jäänud.

Mul oli plaan joosta nagu tigu, et saaks ikkagi täie raha eest tarbida pakutavaid teenuseid ja kuulata võimalikult palju Bachi. Kõike seda ma ka tegin.

Et kuidas siis oli? No väga tüütu oli. Jooksmine on ikka masendavalt igav tegevus. Eriti vastik on seda teha kõva vastutuulega, kui sulle viltune vihm näkku peksab. Täielik üleelamine. Kõik rahvas pani stardis minema nagu oleks neil kuri kannul. Ma hoidsin viimasesse ritta ja jäin ka kohe maha. Riia risti ületasin viimaste hulgas. Hoolimata sellest läksin esimese kilomeetriga nii paigast ära, et põmst kogu ülejäänud distantsi tegelesin enda tagasi hoidmisega, kuna pulss oli liiga punases.

Esimesed 10 kilomeetrit olid kõige nürimad. Juurdlesin mitmete igavikuliste teemade kallal:

  1. mis mõte sellel kõigel on?
  2. miks ma olen siin vihma käes ja mitte kodus soojas toas klaverit mängimas?
  3. räägitakse, et lihased lähevad krampi, ei tea, millal see siis juhtub..?
  4. saaks kuidagi pulsi alla 150
  5. mida nad kihutavad ja siis jälle kõnnivad?
  6. sellest lombakast vanamehest on küll vaja mööda saada…
  7. ega täna vihm vist ei lõpe
  8. näe, tuul on kogu aeg vastu, jookse kuhupoole tahad
  9. vähemalt saan Tartu linna selgemaks
  10. küll on hea, et ma täismaratoni ei jookse
  11. oli ikka hea mõte kõrvakad kaasa võtta
  12. ega ma rohkem (vist) küll enam kunagi sellise jamaga ei tegele

Aga siis tuli päike välja. Pool maad joostud. Kõndinud pole sammugi ja väsinud samuti mitte. Rada keerutas jõe ääres ja vähemalt ilus oli puude vahel joosta. Kilomeetrid läksid väga kiiresti. Kui esimesed 10 km heitlesin viimase kolme hulgas, siis nüüd olin vist tagantotsast vähe ettepoole kerkinud. Vahet pole tegelikult.

Lossimäel kohtasin Hanna ja Helenat, kes olid lastejooksudel käinud ja mitu tundi Tartu peal niisama hänginud. Käinud Pihlaka kohvikus, Abakhanis ja Humanas. Pakkusid mulle kosutuseks limonaadi ja Hanna aitas mul mäest üles löntsida. Siis veel natuke tiirutamist Toomemäel ja mööda Vallikraavi uulitsat alla. Kõik, tehtud! Joostud 2 tundi ja 40 minutit jutti.

Korraldus oli väga mõnus. Toidu ja joogipunkte palju ehk et nälga ei pidand nägema. Mul ei olnud miskit sööki kaasas ja ei tundnud ka mingit vajadust. Alalõpmata tiirutasid ringi esmaabi jalgratturid. Tee äärest elati kaasa. Maratonikeskuses käis vägev melu. Lastel oli samuti tegevust.

Järgmisel päeval: Midagi ei valuta kuskilt. Pole ühtegi villi. Saab kükitada ja trepist käia. Kaevasin ümber kasvuhoone ja see ei olnud oluliselt suurem pingutus kui tavaliselt. Nagu poleks jooksmas käinudki. Mõnus! Tegin juba järgmiste päevade suhtes mõttes inventuuri, et millal õnnestub jälle tunnike kohustustest varastada.

Mis veel? Kokkuvõttes huvitav kogemus. Ma pole kunagi varem osalenud suurel spordivõistlusel. Üllatavalt lärmakas. Põgenesin pärast metsa ja kuulasin terve päeva vaikust.

20181006_105642

Stardiselfi

20181006_134301

Tehtud!

SF-0b5a2d60706a6e354ba2d7a661e15c08

Hanna lõpetab lastejooksu

SF-c9e277f5391aa5fe31271fb379da549d

Helena lippab

20181006_200815

Medalid ja diplomid kõigile, kamba peale joostud ligi 65 kilomeetrit. 

 

Leave a comment »

Puruvaene kuldklient

Mõnda aega tagasi oli mul tarvis suhelda pangaga teemal eluasemelaen ja selle osaline tagasimaksmine. Olen selle panga klient aegade hämarusest saadik, korralikult maksnud tagasi eluasemelaenu ja teen seda veel palju aastaid. Kuldklient loomulikult. Paraku aga kujunevad kõiksugused laenuteemalised suhtlused alati üdini vastikuteks nagu ka seekord.

Seekord tõestati mulle ära, et ma olen rott. Mõttetu inimene, kelle hakkamasaamine on äärmiselt suure küsimärgi all ning kelle suhtes pank peab olema väga-väga ettevaatlik. Parem on, kui saaks selliselt üldse laenu ära võtta.

Ma saan ju aru küll, et neil seal pangas on omad valemid inimeste hakkamasaamise mõõtmiseks. Aga no ei toimi need valemid päriselus, vaid tegelikult on see isiklik valem. Mis see täpselt on – ma arvan, et ma ei pea mingile pangatibile seda ette lugema. Seda enam, et ta ei mõista nagunii ja raamidesse see ka ei mahu.

Näiteks seegikord. No on tütarlapsel sisuliselt võimatu mõista seda, kuidas inimene töötab omaenda ettevõttes ja see ongi täiesti turvaline. Tema valemi järgi on see kohutavalt ohtlik! Ta ei saa aru jutust, et oma juurest on välistatud vallandamine ja koondamine. Minumeelest on just mistahes teise tööandja juures töötamine kordades ohtlikum, kui iseendale palka maksta. Enda eest oled ikka motiveeritud hoolitsema, aga tööandjana võid vabalt üle lasta, kui tundub parasjagu olema vajadus nt kulude kokkuhoidmiseks. Olen ise seda mitu korda kogenud ja tean täpselt, et ka kõige kindlama näiv töökoht prestiižikas suurettevõttes pole seda teps mitte.

Järgmine küsimus – miks on palk nii väike? Mina vastu: aga mul ei ole rohkem vaja! Ma maksan niipalju kui vaja on! Miks ma peaks endale kihutama Eesti keskmist palka, kui mul seda vaja ei ole?! Selle peale jooksis “analüütikul” juhe täiesti kokku. “Agakuidasniisiissaab????”

Edasi kujunes asi juba minu tööandja finantsanalüüsiks. Sest no mine hullu tea, äkki ma ikka tõmban iseendal naha üle kõrvade ja kaon ära kõige oma osaühingu ja pangalaenuga. Seda hüpoteesi ei õnnestunud küll tõestada, kuid kahtlus jäi ikkagi üles.

Nii jätkus see tramburai ja minu analüüsimine umbes nädala. Ja ma ei tahtnud muud, kui tagastada osa eluasemelaenu ja “lahti teha” lisatagatise.

Lõpptulemus. Kõik sai tehtud, kuid tunne jäi vastik, selline “sa oled rott”. Muidugi keegi mulle seda otse ei öelnud, aga suhtumine oli selline, et no niimoodi nagu ma elan, ei tohiks küll üks kuldklient elada. Et no see on ikka täisvaestemaja.

Mis puutub vaesusesse või rikkusesse, siis ma ei oska seda rahas mõõta. Palga suurus ei ole minu jaoks mõõdupuu. Sest nimelt on rahal komme tulla ja minna. Hakkama on võimalik saada piskuga, olemata seejuures märkimisväärselt õnnetu. On jah olemas inimesi, kelle jaoks väline glamuur ja plingpling on äärmiselt tähtsad, aga mina ei hakka vist küll kunagi pidama mõõdupuuks mingeid Türgi reise, kalleid hilpe-jalanõusid või kiiskavat uut autot. Tarbimine on üldse selline, mida üritan teha võimalikult vähe. Mulle ei meeldi tarbida. Vastik on raha kulutada, poed pole kohad, kus ma oma vähest vaba aega veeta tahaksin. Mu stressitase tõuseb juba ette, kui ees seisab suurem poeskäik.

Rikkus peitub hoopis milleski muus, kui asjades. Rikkus on see, kui saad teha tööd, mis meeldib. Kui seda tööd on palju, kui sind hinnatakse. Kui saad elada nii nagu ise tahad. Näiteks sellise luksusega, et ei pea iga jumala päev kellegi juurde tööd minema tegema, vaid saad seda teha kodus enda juures. Rikkus on elamine keset metsa, in-the-middle-of-nowhere. Rikkus on oskus saada hakkama vähesega ning ometi majandada nii, et jätkub kõigeks.

Jah, mul võib olla ju mõni päev olla arvel 2 senti raha, aga ma tunnen end rikkana. Ja see värk ei mahu mitte ühegi analüütiku valemisse.

3 kommentaari »

See ei ole enam Savilöövi netikodu!

Savilöövi talul on uued omanikud ja edaspidi ei leia siit blogist enam lugusid Savilöövilt. Talu müümine oli keeruline ja kurb. Ikkagi suur tükk elust, lausa ajastu. Aga eriti selle suve jooksul sai mulle selgeks, et ma ei jõua enam.

Terve suve sõitsin lugematuid kordi Tartumaalt Valgamaale. Heina niitma, rohima, uksi avama, talu näitama, katust tõrvama. Kõik need päevad olid vaid meeletu töörabamine hommikust õhtuni. Nii ei ole tore. Kahes talus korraga elada ei saa. Ja sellepärast on mul nüüd hea meel, et Savilöövil on rahvas, kes saabki keskenduda ühele paigale.

Siit blogist leiab nüüd lugusid ühest teisest maasektorist – Tartumaalt Ahunapalust. Siin elame me metsade keskel, Emajõe Suursoo ääres. Seened, marjad, koerad. Mulle meeldib siin. Tunnen ennast siin väga rikkana. Hanna ja Helena õhkavad väga tihti, et küll on tore ikka maal elada. Enamasti neil hetkedel, mida linnas lihtsalt pole – näiteks kui sa kõnnid üle õue tähistaeva all saunast tuppa või kui astud ilusal päikelisel hommikul kastesele rohule. Või nopid puu otsast magusaid ploome. Kohtud kooliteel metskitsega või kuuled hommikul soo tagant kurgete kurvatoonilist häälitsemist.

Siin olen uue ringi alguses. Seis on üsna sama nagu Savilöövilgi alguses – kõik laguneb, sest eelmine peremees pole olnud ülemäära hoolikas. Kõike tahaks teha kohe, sest ma olen ju kole kärsitu! Aga ega ei jõua ei ajaliselt ega finantsiliselt. Siis teeme järk-järgult.

 

Comments (1) »

Nahkhiired ja palverännak

Viimased päevad on möödunud pidevalt kuhugile minnes.

Reedel käisime Hanna ja Helenaga Piusal nahkhiireööl. Oli väga põnev. Selgub, et nahkhiired on uskumatult targad ja huvitavad loomad. Mina olin neid seni pidanud ikka…..no lihtsalt nahkhiirteks. Mõelge ise:

  • Nahkhiir elab olenevalt liigist 15-20 aastat
  • Mõni liik võtab ette 1000-kilomeetriseid rännakuid, mõni elab paiga peal
  • Neil sünnib korraga vaid üks poeg, harva 2 ja haruharva 3 poega. Mismoodi ema saab hakkama 3 poja üleskasvatamisega, on müstika, sest nisasid on tal vaid kaks.
  • See, millal pojad sünnivad, sõltub ilmast. Kui ilm on sobilik, siis hakkab juba sügisel viljastatud munarakk arenema, aga kui ilm on vilets, siis see lihtsalt ootab oma aega.
  • Nad talvituvad täpipealt samas kohas alati. Piusal on leitud, et lausa samas koopas. Ehk et ta läheb käib vahepeal ära 1000 kilomeetri kaugusel ja siis oskab tulla täpselt samasse kohta tagasi. Piusa koobastes on neid ca 3500 ja see on üks ümbruskonna tähtsamaid talvituspaiku.
  • Nad näevad kõrvadega ja piiksuvad selleks lennates koguaeg. Selle asja nimi on kajalokatsioon ja nad suudavad sellise “nägemise” abil püüda millimeetrist väiksemaid putukaid.
  • Nad ei pelga inimeste läheduses elamist ja inimene võib neid segada ainult häirimisega siis, kui nad talvituvad. Iga ärkamine on talle jõupingutus ja energiakadu. Kui neid on palju, võib mitte talve üle elada, sest süüa talvel ju pole.
  • Nad elavad kolooniatena emased üheskoos. Nende lapsed sünnivad samal ajal ja siis moodustavad nad nö lasteaia.

Igatahes. Kuulasime teoreetilist juttu ja siis läksime lampide ning detektoritega pimedasse metsa koopaavade juurde nahkhiiri vaatlema. Detektor püüab kinni heli, mida nahkhiir koguaeg lennates teeb, kuid mida inimkõrv ei kuule. Eri liigid teevad erinevat häält ja eriti proffid teadlased määravad hääle järgi liike. Metsas käis päris tihe nahkhiirte sagimine.

Nahkhiireteema on ka päris aktuaalne meil kodus. Neid on näha pea igal õhtul ja millalgi sattusid pojad lausa tuppa.

Järgmisel hommikul ootas mind taas ees rännak. Sõbranna Gea ja tema sõbranna Liisi kõnnivad läbi Pirita-Vastseliina palverännuteed ning olid otsaga jõudnud Põlvamaale. Liitusin nendega üheks päevaks.

Milline mõnus astumine! Sa lihtsalt kõnnid ja pead (omaarust) tarka vestlust. Aeg (ja kilomeetrid) läksid nii ruttu. Minu panus jäi 22 km peale, Gea ja Liisi aga astusid nädalavahetusega läbi 90 km. Müts maha!

39453301_309740606242326_3776097236182630400_n

 

 

Leave a comment »

Savilöövi blogil on sünnipäev – 10 aastat lugusid!

IMG_5193

Avastasin just, et olen maha maganud Savilöövi blogi sünnipäeva. Märkamatult on täis saanud 10 aastat maasektori-teemalisi blogilugusid!

10 aasta tagust suve mäletan väga hästi. Sellel suvel leidsin ühes vanas mahajäetud talus kolades vanaaegse titevoodi ja tegime Savilöövi pööningul esimesi plaane, mida sellega võiks peale hakata. Veel ei olnud märki Hannast ja Helenast, aga millegipärast oli mul täiesti kindel aimdus, et keegi tuleb varsti meie juurde.

Alguses kirjutasin blogis põhiliselt ehitusjuttu, sest me ehitasime esimese 10 aasta jooksul siin palju, siis viimastel aastatel on ehitusloba jäänud oluliselt vähemaks. Vahemärkuseks – kui Savilöövi ei leia selle suve jooksul uut omanikku, siis järgmise aasta jaanipäeval peame pidu “20 aastat Savilöövi omanikuna”.

Niisiis. Kui Hanna ja Helena sündisid, jäid ehitustööd rohkem soiku. Aga just siis said alguse pikad suved Savilöövil. Tehnoloogia arenes kiiresti ja oli võimalik töötada kodunt. Ei pidanud enam käima kuskil toimetuses istumas. Palju suvesid veetsime siin kolme põlvkonna naistega neljakesi. Tegeledes koriluse, igasuguste loominguliste projektide, kirjutamise ja muidu maaelu nautimisega. Ühel aastal pidasime isegi kanu.

Mul ei ole Savilöövi talu algusaegadest palju pilte alles, aga siit on näha, milline see maja oli aastal 2000 ja kuidas sai ta peale praeguse katuse. Vaatan, et ligi 20 aasta jooksul pole maja otsasein, mis, tõsi küll, mõnele võib hirmu nahka ajada, edasi lagunenud mitte üks gramm. Rõõm.

Blogi esimesi postitusi on selle talu ostulugu. Mõnes mõttes olen ma nüüd ringi ära teinud ja otsin kedagi, kes siia tulles näeks seda kohta umbes nii nagu mina ligi 20 aastat tagasi.

 

Leave a comment »