Must Hiigelkogu 9 kuud

IMG_8203 (2)

Noormees Kusti peab meil sünnipäeva, juba 9 kuud täis. Ta on meie juures olnud veidi üle 4 kuu ja mitte keegi meist siin ei kujuta enam ettegi elu ilma Kustita.

Ma ärkan igal hommikul selle peale, et kostab vali kõrvade raputamine ja mulle torgatakse näkku habe. Kõigepealt ta lihtsalt paneb pea ja ootab hetkeks, kas hooman teeb midagi. Kui teeskleb magamist, hakkab lakkuma. Ega siis pääsu enam pole ja peab minema.

Lakkumisega on Kustil mingi oma teema. Ta võib seda lõputult teha ning see toimub iseäranis mahlase häälega. Ta lakub rõõmust, lakub siis, kui temaga pahandatakse, kui teda keelatakse, talle kogemata haiget tehakse. Ma ei ole kunagi kuulnud seda koera millegi/kellegi peale urisemas. Temalt võib kõik ära võtta, toiduagressioon on täiesti null. Ma pole teda ka näinud midagi kartmas – uute asjade suhtes on ta lõputult uudishimulik ja üldse kuidagi väga avatud meelega.

Ka teiste koertega on ta megasõbralik, kuid kahjuks need ei mõista teda. Õigemini, koerte omanikud ei mõista. Ta on ju hiigelsuur ning see tähendab kahjuks enamike inimeste jaoks automaatselt, et koer on kuri ja ohtlik ning temast tuleb eemale hoida. Lapsed tahavad teda nunnutama tulla, omanikud keelavad. Teised koerad tahavad mängida, omanikud tirivad ära. Tavaline asi.

Ilmaasjata ei haugu Kusti kunagi. Ma pole mitte kunagi kuulnud ühtegi mõttetut haugatust. Haugub ainult siis, kui kuuleb/näeb midagi sellist, millest tema arvates on vaja teada anda. Näiteks kui maantee peal kõnnib mõni inimene või keegi on ukse taga. Oi, ma näen vaeva, et õpetada teda käsu peale haukuma. No ei tule sealt habeme vahelt enamasti midagi:)

Temas ei olegi teragi närvilisust ega neurootilisust. Rahulik ja tasakaalukas, kutsika kohta vast lausa isegi veidi uimane.

Kuulekuse trennis käin temaga ikka. Ta on pubekas ja pea on tal täis igasuguseid muid mõtteid. Testib piire ja mõnikord on raske keskenduda (sest ilm on täis huvitavaid lõhnu), aga kui kontakti saame, siis ta naudib töötamist. Söögi nimel on ta endiselt valmis kõigeks.

Talle vist meeldiks varrukatrennis. Igasugused sikutamismängud on tema lemmikud. Niisamuti ka äratoomismängud ja peitusemängud. Neid me mängime siis, kui ta metsas liiga kaugele ära jookseb.

Ta on just selline nagu üks suursnautser olema peab. Arukas, truu, mänguhimuline, natuke nurgeline looberdis, kes oma sabaga paraja kaose võib korda saata. Selline loom, kelle jooksustiiliks on kappamine ja kui ta suu lahti teeb, siis kuuled naljakalt mahlast lärtsatust. Ja kes kunagi ei ütle ära vette või mudaauku ronimisest ning pärast seda korralikust püherdamisest.

Hiigelkogu mõõdud: 70 cm turjakõrgus ja 40 kg kaal.

 

 

 

 

Advertisements

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Läksin kooli

Jep! Olen septembrist taas õpilane üle ma-ei-tea-mitme aasta.

Olen päris mitu aastat mõelnud ja ringi vaadanud, et peaks midagi õppima. Inimesel võiks ju olla ometi ka mingi amet, eks! Sest eks neid ameteid ole olnud ja pabereid on ka mõni, aga need on kuidagi nagu…..aegunud või nii. Ma ei hakka vist õpetama lastele klaverit või töötama kontsertmeistrina või sekretär-masinakirjutajana. Turundusalal pole ka päevagi töötanud ja väheusutav, et hakkangi. Ettevõtja olen aga ka ilma paberita.

Vaatasin igasuguseid koole, kutsekaid ja ülikoole ning kõikvõimalikke erialasid. Ahh, nii palju on huvitavaid asju, mida tahaks õppida:) Lõpliku otsuse tegin ikka suhteliselt hetkega. Käisin aasta alguses Luua Metsanduskoolis lugu tegemas ning kuidagi võlus see paik. Nii jäingi nende tegemisi jälgima ja kui nad kuulutasid välja, et võetakse õpilase matkajuhi õppesse, tegin kohe sisseastumistaotluse. Programm tundub tore ja mingil määral matkajuhina ma ju juba tegutsen.

Osutus, et matkajuhiks tahtjaid on palju. Konkurss lausa kolm inimest kohale. Sisseastumiseks oli vaja kirjutada essee ja teha test. Põhimõttelisel mõlemad läksid metsa. Essee oli täielik hülgemöla ja testi vastuseid enamikus ei teadnud. Ehk et koju jõudes tõmbasin koolile juba mõttes kriipsu peale, sest olin täiesti kindel, et sisse ei saanud.

Aga suur oli üllatus, kui 3 päeva hiljem saabus teade, et kinnitage SAISis õppimatulek. Nii ma siis nüüd olengi Luua Metsanduskooli õpilane. Ja esimese päeva tunniplaan näeb välja nii: 1. Sissejuhatav tund 2. Seeneretk (kaasa kummikud). Mis võiks olla toredam, ah?!

Hiljem: Teate, see koolivärk ongi täiesti tore. Mul on jumalast ägedad kursakaaslased. Koolis on tunduvad kõik tingimused vinksvonks ehk et ühikas on mõnus, voodi kannatab magada, toit on sööklas hea, õpilaspilet tehti ühe päevaga (jee, Elronis saan odavalt sõita) ja loengud…..esimese päeva korjasime hommikul metsas seeni, päeva teise poole määrasime ja panime üles seenenäituse. Teisel päeval kuulasime Vahur Sepa loomalugusid ja Aino Mölderi puulugusid. Võidki kuulama jääda! Igatahes, mulle see Luua värk täitsa meeldib jah:)

Leave a comment »

Ehitamine ja meisterdamine

Paistab, et käimas on ehitamise faas. Olen avastanud, et väga tore on toimetada igasuguste tööriistadega ning täiesti oma kätega ehitada valmis asju, mille loomist seni pidasin “meestetööks”.

Igatahes. Mõned hiljutised projektid on siin.

Vana lauarisu värvisin ära ja lisasin riiuli, kus on väga mugav igasugu köögikraami hoida. Peenutsevalt võib asja nüüd ka köögisaareks nimetada.

Oma töötuppa tegin vanadest kulunud laudadest riiulid.

Meil on palju vanu aknaraame, mida olen tükk aega vahtinud mõttega, et peaks neid kuidagi kasutama. Niisiis ehitasin raamile juurde riiulitega seinakapi. Sobib meie vannituppa nagu valatult:)

 

 

 

 

3 kommentaari »

Vabatahtlikud abilised: Cris ja Simone Itaaliast

Cris ja Simone iseseisvalt koertega metsas. 

Juba kaks nädalat on meie elamises kõlanud itaalia ja inglise keel. Nimelt on meil abiks vabatahtlikud Itaaliast – Cris ja Simone. Leidsime nad Workaway keskkonna kaudu, kus hostina väljas oleme.

Cris ja Simone leidsid meid üsna juhuslikult ja nii nagu nemad on meie jaoks esimesed vabatahtlikud, oleme me nende jaoks ka esimene koht, kus niimoodi elada-töötada. Tegelikult tahtsid nad minna Alaskale kelgukoeri kantseldama, aga otsisid Workawayst otsisõnaga “alaska malamuut” ja nii nad meile Ahunapallu sattusidki. Tavaelus on Simone matemaatika- ja füüsikaõpetaja ning Cris turvaspetsialist.

Päevad on lennanud ja täna asuvad nad juba tagasi (või edasi) teele. Meie aga oleme väga tänulikud abi eest. Päris mitu projekti, mis olid kinni meie kroonilise ajapuuduse taga, said tänu neile tehtud. Näiteks kõrvalhoone korrektne elektrifitseerimine, mis seni seisis lihtviisiliselt kaevetööde taga.

Koeri rakendamas

Nad tulid eesmärgiga töötada koertega ja seda said nad teha küll ja veel alates koertele vee ette vedamisest ja nende kammimisest kuni nende treenimiseni rakendis. Selle viimasega mu hing küll veidi värises, kui poisid iseseisvalt kahe rakendiga metsa suundusid. Aga kõik läks hästi – mets helises nagu Itaalia ooper nende lõbusatest hõigetest.

Kokkuvõttes olid äärmiselt toredad nädalad. Oleme väga palju saanud teada Itaaliast ja pidanud maha pikki vestlusi kõikvõimalikel teemadel alates ajaloost ja poliitikast kuni looduskaitseni välja. Oleme saanud neilt häid ideid ja mõtteainet. Tutvustanud kõvasti meie Eesti elu ja tavasid. Näidanud ümbrust, õpetanud neid seeni korjama ja natuke marju tundma. Pakkunud meie toitu ja ümbruskonna parimaid palasid. Loodetavasti jääme ka edaspidi suhtlema:)

Kurvi läbimine

 

 

 

 

Leave a comment »

Kauges külas – seal, kus elab koeri rohkem kui inimesi

Kui H. vihjas, et ees on oluline kuupäev, pööritasin silmi ja sobrasin paaniliselt mälus. Mis värk – mida ma olen ära unustanud? “Kaks aastat tagasi pakkisid sa linnas asjad kokku ja kolisid kõige täiega siia,” saabus selgitus.

Ahjaa. Muidugi. Kas tõesti ainult kaks aastat tagasi?! Mul ja ka Hanna ja Helenal on tunne, et me oleme Palgil elanud juba aastaid, põhimõtteliselt kogu elu.

Praegu on päris kummaline mõelda, milline trobikond küsimusi ja igasuguseid kõhklusi mind vaevas tookord kolides. Tuumküsimus – kas ma teen ikka õigesti, et Tlnst kolin pärapõrgusse, kus ei ole midagi? Ei sõpru, ei tuttavaid, ei normaalseid elutingimusi, ei korralikku (loe igal aastaajal läbitavat) teed, mobiili- ja internetilevist rääkimata. Äkki ma ise ikkagi pole valmis sisuliselt restarti tegema oma elus? Äkki ma ei oskagi kellegagi mõistlikult koos elada? Või ei oska tema? Äkki mu lapsed ei harju uues koolis ja uue elukorraldusega? Mis kool see üldse on – äkki mingi pommiauk? Äkki mul ei jätku enam tööd kui ma Tlnst lahkun? Sean oma pere igavesse viletsusse?

Mõneti vaevasid mind süümekad, et ma lahutan lapsed harjunud keskkonnast. Sunnin neid kohanema täielikult uue eluoluga. Ja miks? Sellepärast, et mina tahan. Ah, no tegelikult tahtsid ju nemad ka maale kolida, sest me olime suvist maaelu harjutanud palju aastaid. Kuid siiski oli see olnud ainult suvine, mitte aastaringne elamine.

Kuidas siis nüüd on? Teate, väga mõnus! Tunnen, et elame luksuses. Jah, see küla siin Emajõe-Suursoo servas on täielik introvertide kaitseala. 100 viimase aasta suurimad sündmused siinkandis on päkarauakandle leiutamine ja luuletaja Henrik Visnapuu väga napiks jäänud kooliõpetaja karjäär kohalikus koolimajas. A noja kust te praegu leiate küla, kus elab koeri rohkem kui inimesi?

Praeguseks oleme me ammu unustanud ämbritega vee sisse-välja vedamise, külmal talvel üle õue kempsu lippamise või alailma sauna kütmise, sest pesta ju tahaks. Palju on teha, aga elu toimib.

Mu hirmudest ei ole midagi teoks saanud. Mu lapsed käivad toredas koolis, kus neil on palju tegemist. Nad saavad jätkata muusikaõpinguid eriti ägedas rahvamuusikakoolis. Neil on palju koolis palju sõpru ning tihe kooliväline kalender. Tihti õhkavad nad, kuiväga meeldib neile elada maal.

Ma ise – mul on vähemalt sama palju tööd, kui linnas. Olen tuttavaks saanud hulga toredate ja tegusate inimestega siit ümberkaudu. Elu on palju tegusam ja suhtlusrohkem kui Tallinnas. Rahvatants, koorilaul, matkalistega suhtlemine. Kirjud päevad täis tegutsemist. Ma olen lõpuks ometi saanud võtta suursnautseri, mis oli välistatud linnas. Metsas saab käia iga jumala päev. Ümberkaudsed metsad hakkavad selgeks saama. Mul on juba oma marja-ja seenekohad. Üldse on mul juba mingil määral teada süsteemid, et kust mida elutarvilikku saab. Hea on ka kooslus p****kukkunud pianist+kuulsusetu helilooja:)

Kahtlused rubriigist “äkki ta ei ole see, kellena ma teda praegu näen” ei ole samuti tõele vastanud. Ma pole isegi läbi roosade prillide midagi valesti näinud.

Kõige selle pärast kibelen ma alati koju. Süda hakkab kiiremini lööma, kui puude vahelt hakkab paistma tuli koduaknas ja keeran kuuseheki tagant õuele.

Leave a comment »

Vaja oleks uut maja

Juhhei! Ma ei vaata enam korstna poole murega, et sealt hakkab kohe tükke alla sadama, vaid uhkusega. Palgi talul on nüüd Ahunapalu kõige ilusam korsten! On meil siin kuldsete kätega mehi, keda ma reklaamida ei tohi:)

Igatahes. Vana korstnaga läks nii nagu ikka tavaliselt nende läheb. Ehk et kõik algas ideest, et on vaja uut korstnapitsi, kuna vana paistis sõna otseses mõttes läbi ja aegajalt kukkus sealt ka tükke. Korstnaotsa lammutades aga selgus, et nii lihtsalt me ei pääse, sest korsten ise ka haletsusväärses seisus. OK, teeme siis vahelaeni, oli järgmine otsus. Et ehk on altpoolt vinks-vonks. Tuhkagi. Asi päädis ikkagi peaaegu täielikult uue korstna ehitusega. Aga mu süda on rahul – see vana oli tõesti väga tuleohtlikult ehitatud ja ka suure praoga. Reaalne oht, et maja võinuks maha põleda.

Nüüd aga on küll lugu nii, et vaja oleks uut maja, mis nii ilusa korstnaga klapiks. Mõnus! Aitäh tublidele ehitajatele!

Muidu edeneb suvi omasoodu. Korjan  marju, kirjutan lugusid, mängin koertega, kolan metsades. Aias kõik kasvab, mis on maha pandud. Oleks võinud panna rohkem, sest kasvab hästi. Järgmisel aastal parandame selle vea:)

Suvikõrvitsauputus. Saab kooki, pirukat, kotlette ja niisama paljalt süüa:)

Porgandid

Üleöö paisuma hakanud kõrvits

Laisa inimese (rohida ei viitsi) lillepeenar. Vana kolu pealekauba. 

Leave a comment »