Miks on helistamine nii hirmus?

Kirjutasin Tervis Plussile loo sellest, kui hirmus on võõrale helistamine ning mida teha sellise foobia korral. Üksiti küsisin ka Facebookis oma tutvusringkonnast, et mis värk siis helistamisega on. Üllatuslikult tuli vastuseid sellistelt inimestelt, kelle puhul üldse ei kahtlustagi, et tal võiks helistamise suhtes olla mingi vastumeelsus. Selgub, et ärevus telefonikõne eel ei kummita mitte ainult üdini introvertseid üksikhingi, vaid sellega on jännis ka inimesed, kelle töö ongi…..helistamine võõrastele. Nagu näiteks ajakirjanikudki.

Ma pean nüüd tegema ka ühe ülestunnistuse. Ega minagi ei naudi helistamist. Väga harva teen ma kõne võõrale inimesele nii, et helistan kohe priuh-prauh ära. Üldjuhul nõuab see ettevõtmine suuremat keskendumist ja mõnikord ka julguse kogumist.

Muidugi mul on omad nipid, kuidas ärevust hallata ja paista super-hüper enesekindel. Õigemini – mul on terve nipikogu ja strateegiad välja töötatud. Näiteks:

  • Ma saadan peaaegu alati enne helistamist inimesele e-kirja, kus tutvustan, kes olen ja mida tahan. Üksiti uurin, kas ta tahab edasi suhelda telefoni teel, meilitsi või soovib silmast-silma kohtuda. Kuna enamasti sellistele kirjadele ei vastata, siis järgmisel päeval võtan toru ja helistan. Siis on see juba lihtne.
  • Mulle ei meeldi helistada inimestele, kellel tõenäoliselt on kiire, kes on teadaolevalt ülbed ja ennast täis või ka rumalad. Ei meeldi helistada ka staarihakatistele.
  • Kõige lihtsam on helistada poliitikutele ja ametnikele, sest nende tööülesannete hulka kuulubki ajakirjanikega suhtlemine.
  • Alati kui helistan võõrale, tõusen püsti, tavaliselt trambin mööda tuba või õue ringi kõndida.
  • Naeratan inimesele juba esimese pöördumise ajal, sellest saab telefonitsi aru.
  • Väga sageli panen endale eelnevalt pidepunktid kirja, millest on vaja rääkida. Vestlus ise kujuneb aga üldjuhul vabaks improvisatsiooniks neil teemadel, mitte küsimuste ette lugemiseks.
  • Üritan jää murda kohe vestluse alguses. Enamasti saan ma aru, mis inimene teisel pool on. Mõne puhul aitab huumor, mõni vajab avanemiseks kiitust, mõni kaasa tundmist, kaasa kiitmist, ka edevuse upitamist. On palju nuppe, millele vajutades saab inimesed panna rääkima ja ajakirjanikku usaldama.
  • Mõnele eriti umbusklikule kodanikule rõhutan ekstra, et ei kasuta teda kurjasti ära ning ta näeb oma sõnu enne kui need ilmuvad. Ma näitan alati inimestele lood ette, sest nii on minumeelest aus.
  • Ma ei helista inimestele ei liiga vara ega liiga hilja. Ei helista neile esmaspäeva hommikul kl 10, kui tõenäoliselt kõik on koosolekutel. Ei helista näitlejale enne 12, sest võib-olla ta magab. Ei helista arstile mitte kunagi vastuvõtu ajal. Austan inimeste aega. Katsun alati kõne aja kokku leppida kirja teel, sest väga palju sõltub intervjuu õnnestumisel situatsioonist, milles vastaja parasjagu on.

 

Advertisements

Leave a comment »

Reede, kolmeteistkümnes

Jõhvikad on kavalad. Märkad neid vaid siis, kui kummardad mätta ligidale.

Ma ei tea, mis värk on reede ja kolmeteistkümnenda uskumusega. Meil siin sooserval on see päev nagu ikka. Hoolimata lakkamatust vihmast täiesti helge.

Võib-olla on asi selles, et mul õnnestus skoorida raamatukogust Šostakovitši II klaverikontserdi noot. Selle teine osa on absoluutselt lummav lugu, mis võttis mind oma võrku kohe, kui seda kuulsin, ja esimest noodist alates. Kuulasin seda vist tookord järjest oma 10-15 korda ja pidin lõpetama mitte sellepärast, et ära tüütas, vaid et muud toimetused trügisid peale. Ta on vist küll maailma kõige kurvem lugu.

Tuhnisin juba mõnda aega internetis, et kas kuskil leidub selle nooti. Netis nimelt on päris palju tasuta noote allalaadimiseks, kuid mitte seda. Ilmselt teavad teisedki, milline imeline pala see on.

Tunnike kodulähedases soos. Oh, ja ma pole veel päris Suursohu veel jõudnudki…

Kolmeteistkümnes reede ei saa olla täiuslikum, kui oled käinud soos. Seal kasvavad pöidlasuurused tüsedad jõhvikaid ja neid on palju, väga palju. Soos ei ole muid hääli, kui need mida teevad lõunamaale lendavad haned ja minu enda jalad, kui neid sügavalt mätaste vahelt välja tirin, et edasi astuda.

Kui oled kütnud sauna. Saun ise on lihtsake, seal pole elektritki. Aga on küünlad ja seinal rippuvad pealambid. Vesi tuleb ämbriga sisse tirida. Aga ta läheb ruttu kuumaks ja ei aja suitsu sisse ning sellega on antud andeks ka hämarus ning vee tassimine. Õige saun ongi hämar ja aurune. Ja kuum. Ja seal pole kiire.

Kui oled saunakütmise ajal lustinud sellesama Šostakovitšiga. Nii lihtne lugu, aga kui lummav. Mängin ja mängin aina otsast. Ülejäänud õhtul kumiseb ta peas. Geniaalne.

 

Leave a comment »

Õpime tänulikkust

Küllap minu lugejatele tundub, et ma elan idüllilist elu. Jätkame siis selle kuvandi loomist ja hoidmist. Virisemisel ja halamisel ei ole lihtsalt mõtet, see on ülimalt ohtlik ja leviv nakkus, mis mürgitab kiiresti kõik.

Viimasel ajal olen mõelnud, et küll mul on palju asju, mille eest olla tänulik. Kasvõi näiteks need väiksed asjakesed:

  • mul on imeline töö ning seda on palju. Mõnusalt palju.
  • mul ei ole lolli ülemust ega tagumikutunde.
  • lastel läheb koolis väga hästi, puha viied. Rõõm!
  • porimülgas maantee ja kodu vahel on küll võimas, kuid auto läheb sealt veel läbi. eelmine auto oleks olnud praeguses olukorras kasutu vidin.
  • sügis maal on imeilus. metsas on kõdunemise ja lõppemise lõhn, selline värske. see teeb õnnelikuks.
  • mul pole kunagi sahvris olnud niipalju head-paremat kui sel aastal. Milliseid imelisi pipstükke on siin valmistatud!
  • esimest korda elus ei pea ma muretsema söögitegemise pärast, sest mu kaasa kokkab paremini kui mina.
  • võin koertega tegeleda niipalju kui kulub. oleks vaid aega.
  • metsaskäimisest olen palju kirjutanud ja nii ongi.
  • magan nagu kott. öösel on pime. Ärkan hommikul väljapuhanu ja rõõmsana.
  • mu aku on täis, seda on võimalik laadida iga päev ja ma tean, kuidas seda laadida.
  • me saame hakkama ning miski ei tundu päris võimatu. See on väga oluline teadmine.
  • täna paistab päike. eilne vihm on andeks antud.
  • et ma iga päev vaatan oma teistpoolt mõttega, et kuidas mul on vedanud
  • keegi ei vaata mind veidralt, kui keset päeva klaveri taha kaon. Jah, ma võiksin oma aega kasutada ju kuidagi asjalikumalt ja tootvamalt.
  • kui elekter läheb ära, siis meil on savi!

Jah, ma võiksin kõige selle asemel kirjutada oma väga pikkadest ja väsitavatest päevadest, sellest, kui tüütu on tassida puid ja kütta ahjusid, kui kurvaks mind teeb pori sees rüselemine ja kui kole porine on mu ilus punane auto. Või et raha võiks rohkem olla ja aega võiks olla 24 tunni asemel näiteks 48 tundi ööpäevas. Et ehitustööd võiksid saada valmis justkui võluväel ja ilma pingutuseta. Et nad võiksid üldse kunagi valmis saada. Et vihma võiks sadada vähem, sest maa ei jõua seda enam vastu võtta. Et lastel võiks olla mängukaaslasi lähedal ja koolitee lühem. Et koolibussi teema oleks võinud laheneda mõistlikult, mitte nii, et iga päev 2x sõidan naaberkülla ja tagasi. Et kehakaal oleks väiksem ja suudaks eemal hoida šokolaadist. jne jne

Kõik on suhtumise küsimus. Tuleb olla tänulik selle eest, mis on.

2 kommentaari »

Sügis ja jõud

Septembris sadas niipalju vihma, et Mustjõgi väljus täielikult oma sängist ning ületas jõeluhad üle. Mustjõgi Mõniste kandis.

See sügis on väga teistmoodi, sest nüüd me elamegi maal päriselt. Üldiselt nägid minu septembrid senini välja nii, et kolisin Hdega Savilöövilt Tallinnasse ära ning varsti pärast seda jäin haigeks. Alati! Ma ei mäleta mitte ühtegi sügisest linnakolimist, kui ma poleks jäänud haigeks hiljemalt 3 nädala jooksul pärast elukoha muutust. Kui läks hästi, piirdus haige olemine totaalse tatitaudiga, ükskord aga lausa neeruvaagnapõletikuga.

Mäletan hästi seda tunnet, kui umbes esimese linnanädala lõpuks tundsin ennast surmväsinuna. Ma ei saanud magada. Akna taga sõitsid mööda autot, vahest keegi jutustas kõva häälega tänaval. Kardina vahelt paistis sisse tänavavalgustuse triip, mida polnud võimalik kuidagi moodi kinni katta. Magasin heitlikult ja halvasti. Tihti ei tulnud und või jäi uni lühikeseks. Väsisin väga ära. Olin närviline. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas elujõud kahanes iga päevaga.

Sel aastal on väga teistmoodi. Olen hommikust õhtuni jalul ja ega ma ei maga kuigi palju. Aga ma jaksan ja jõuan kuidagi rohkem kui linnas! Olgu selleks siis tööalane jõudlus või üleüldse motivatsiooni hoidmine igas valdkonnas. Vaim on oluliselt värskem ja teravam, enesetunne parem. Jaksan inimestega suhelda ja naeratada.

Ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma saan magada pimedas ja vaikuses, värskes õhus. Või sellepärast, et elan looduslikus keskkonnas. Võin iga kell astuda toast välja ja kaduda metsa. Seenel käisin vahepeal iga päev ja see on teraapiline tegevus. Näen igal selgel ööl taevas tähti. Näen, kuidas aastaajad vahelduvad – linnas seda üldiselt ei märka. Puudub nüristav ja väsitav liiklusmüra foon. Puuduvad ka kiusatused poodide näol, kust endale kõikvõimalikku kräppi kiirelt nosimiseks haarata ning pärast süümepiinade käes vaevelda. Selle asemel on isetehtud lihtne päristoit.

 

2 kommentaari »

Miks sa kolisid SELLISESSE* kohta?

Seda küsimust olen viimasel ajal väga palju kuulnud. Vastus on nii lihtne: teistmoodi ei olnud võimalik. Jah, ma kolisin teise inimese pärast. Kui ta oleks elanud Ida-Virumaal või Sõrve sääres, siis oleksin ilmselt ka sinna kolinud. Ja see kõik on täiesti OK.

Arvatavasti on iga inimene tundnud seda tunnet, kuidas sa ei saa olla ilma just selle konkreetse inimeseta. Eks meie ka proovisime alguses, et saame kokku nädalavahetustel. Kõikidel nädalavahetustel. Mina kui omateada suur isikliku aja ja ruumi austaja olin täiesti kindel, et sellest piisab küll. Sest no palju võib olla ninapidi koos – ometi tahad ju olla ka omaette. Ma teadsin liigagi hästi seda tunnet, kui teine inimene iga oma oldud hetkega lihtsalt füüsiliselt närvidele käib ja sa ei taha teda sugugi näha oma isiklikus ruumis. See on äärmiselt vastik tunne.

Päris ruttu sai selgeks, et nii ikka ei lähe mitte. Et pole õige asi, kui 5 päeva kügeled, loed lausa tunde nädalavahetuseni. Ja kui siis see oodatud nädalavahetus käes on, hakkad teistmoodi tunde lugema ja aina ärevamaks muutuma. Kaua nii ei jaksa. Ehk siis ei olnud mul enam õigupoolest siin midagi otsustada, vaid elu ise otsustas mu eest asjad ära.

Nüüd on selle asjaga hästi. Hea on elada, kui sa ei pea pidevalt kuhugile minema hakkama ja kui su asjad on kõik ühes kohas koos. See mõte, et siin ma nüüd olen järgmisel aastal, ülejärgmisel, 10 aasta pärast ja üleüldse, ei tundugi hirmus. Mind on seni alati suhetes hirmutanud just see võimalik pikaajaline nn kogu elu perspektiiv – kas tõesti nüüd nii jääbki, et sellesama inimesega ma nüüd saangi koos vanaks?! Nüüd pole see mõte enam sugugi hirmus, vaid vastupidi – täitsa ainumõeldav tundub.

Minu käest on palju küsitud, mis saab Savilöövist. Ma ei tea praegu. Jõudumööda kannan ta eest hoolt, käime seal ise ja mu ema käib ka. Üksi ja mahajäetuks ei jää ta kindlasti, kuid, tõsi küll, tema senine tähendus on muutunud. Loodetavasti läheb ka Savilööviga nii, et aeg ise annab mulle juhtnöörid, mida ja millal temaga on vaja peale hakata.

* imestamise eelduseks on see, et ma ei kolinudki Savilöövile.

 

Leave a comment »

Koolialgus uues koolis

1. september 2017

Ma ei ole meelega kirjutanud (veel) sellest, kuidas algas Hde kooliaasta uues koolis. Nüüd on asjad veidi juba settinud.

Muudatus oli mastaapne. Tallinna kombinaatkoolist maakooli, kolme paralleeli asemel üks klass (tõsi, nende praegune II klass on kooli suurim oma 20+ õpilasega), personaalne suhtumine, 20 kilomeetri kaugusele bussiga kooli käimine, logistiline keerdsõlm jne.

Koolibussijamast ma praegu ei kirjuta, sest loodetavasti see laheneb. Asi nimelt on selles, et meie külas pole rohkem ühtegi last ja sellest tulenevalt ei käi siia ka buss, mis lapsi kooli viib. Vallavalitsus tegeleb selle teemaga praegu. Ei mina tea, miks nad ärkasid loetud päevad enne koolialgust, aga loodan siiski parimat.

Muu on kõik hästi. Esimese nädala lõpuks on Hd leidnud endale juba hulga sõpru, teavad kõikide klassikaaslaste nimesid ning taskus on juba esimene sünnipäevakutse. Kool pidavat olema tore, rahulikum. Klassijuhataja pidi ka tore olema. Neil on klassis kõva poiste ülekaal. Hommikune ärkamine on samal ajal, mis linnaski ehk et ei hullu. Bussiga ja tagasi sõidavad kooli ise koos teiste lastega.

Võnnu keskkoolis on õpilasi 250 ringis. Toimub igasuguseid huviringe, spordile pannakse kõva rõhku. Minumeelest on neil kehalise tunde küll rohkem nädalas kui linnas. Huviringisid Hd alles valivad, aga juba käib jutt, et tahavad lisaks spordiringile minna draamaringi ja rahvatantsu ja robootikasse ka. Lisaks hakkavad käima Tartu ratsakoolis ratsutamas. Hanna proovis ka Vanemuise juurde balletikooli sisse saada ja saigi, kuid sealsed tundideajad ei klapi absoluutselt meie eluga ehk et nii see jäi. Õnneks valis ta rõõmsa meelega ratsutamise.

 

Comments (1) »

Üürin välja oma kesklinna kodu! (uus elanik leitud)

Minu kesklinna kodu, kus elasin 10 aastat ja millesse kunagi armusin esimesest pilgust, otsib uut elanikku (või elanikke). Kui tead kedagi, kes otsib Tallinnas kodu, kus kõik on absoluutselt mugavalt käe-jala juures, kus on sul ütlemata normaalsed naabrid ja mõnus sisekliima, siis juhatab ta minuga kokku.

Asub eestiaegses nn Tallinna tüüpi majas, tube on 2 (suurem ja väiksem), ruutmeetreid 32, I korrus. Sellest viimasest ei maksa heituda, sest tegemist on nn kõrge esimese korrusega. Asukohaks on Uus-Maailm, mis küll hipsterluselt Kalamajaga ei konkureeri (veel), kuid roostetanud jalgratastel habemikke kohtab siin üha tihemini.

200 meetri raadiuses asuvad:

  • Tallinna parimaid tuuletaskuid valmistav Bibi Pagar
  • E-drinks veinipood
  • Grenka kohvik
  • mitu kaltsukat
  • Tallinna parim lihamüügipaik ehk Tüdrukute toidupood
  • Rimi
  • Abakhan
  • Perbüroo (kui peaks äkitsi vaja minema!)
  •  igasugused muud kauplused (ballett, õmblusmasinad, rulad, köögimööbel, tapeedid, diivanid)
  • autoremont
  • autopesu
  • raamatupidamisteenused
  • meeste juuksur
  • ilusalong
  • piljardisaal
  • kogukate inimeste riidepood
  • lastesõim Planeedi Mudila
  • Luha lasteaed
  • Tallinna ühisgümnaasium
  • Kitseküla rongijaam on 400 meetri kauguse
  • trammipeatus 300 meetri kaugusel.
  • Vabaduse platsile 2 peatust trammiga või 10 minutit jalgsi.

Siin elades Tallinnas liiklemiseks autot polegi vaja, jalgrattast täiesti piisab. Ahjaa, selle hoidmiseks saab üüriline oma kasutusse ka keldriboksi. Ja kui ikka on majapidamises ka auto, siis selle saab ära panna elanike parklasse hoovi.

Mis veel? Korterisse jäävad mõned mööblitükid ja elutähtsad kodumasinad (külmik, pliit, pesumasin). Korter on puhas ja korras ning valmis sisse kolimiseks. Korteris on elektriküte, aga on ka ahi – selline vanaaegne kahhelkividest. Natuke kütad ja juba tema ongi kuum!

Kogu ametlik info on siin.

 

 

 

 

 

Leave a comment »