Archive for veebruar, 2014

Unenägu

Viimasel ajal kummitab mind üks ja seesama unenägu juba liiga tihti. Ma panen silmad kinni ja rändan ajas. On maikuu ja me oleme muidugi maal. Meie mäekülg on õitsvaid nurmenukkusid täis ja kased hiirekõrvas. Ilm on heleroheline. Künnapumets paistab veel läbi ja metsaalune on ülastest valge. Iga hetk hakkavad õitsema toomingad või õigemini – kuskilt ladvast nad juba õitsevad, sest ma tunnen toomingalõhna. Hanna ja Helena jooksevad õhtupoolikul alla sauna juurde, sest meil on saunapäev. Kui sauna ees vaikselt seista, on kuulda, kuidas kevadiselt suureks paisunud oja veskivaremete juures kohiseb.

Siin ei ole automüra. Ega öösel vastikut valgustriipu seinal. Ega tatilärakaid maas. Suitsukonisid. Koeraessu igal sammul.

Siin on puhas loodus, ergas linnulaul ja kevade lõhn. Siin on rõõm ülevoolavam ja kurbus valusam.

Loen päevi ja nädalaid. Ajani, kui see ei ole enam unenägu, vaid päriselt meil ongi nii.

 

 

Advertisements

Leave a comment »