Archive for september, 2016

Tegelikult pole üldse palju vaja…

img_5412

…selleks, et tunda ennast suurepäraselt.

Udune sügishommik. Päike on veel madalal, aga mitte nii madalal, et ei paneks sillerdama neid sadu v tuhandeid võrke, mida keegi on rohukõrte vahele kudunud. On täiesti vaikne ja tuult pole üldse. Õhk seisab ja aeg seisab. Korstnast venib välja mõnusat ahjukütmiselõhna, sest pistsin esimese asjana tule ahju

Selle aja jooksul kui ma jõuan õues tiiru teha, on udu juba hajunud ning paljastub pilvitu taevas. Napsan puu otsast külma ja karge õuna ning söön selle plaane peas ritta seades ära. Nii palju on teha, aga sügispäev on liiga lühike.

Toas veel magatakse ja köögis on ainuke heli tule vuhin ahjus ja pliidi all. Aga ma lisan kohe pannkookide särisemise ka.

Selline lihtne elu ongi.

img_5407

 

img_5405

 

Advertisements

3 kommentaari »

Ajalooga kiiktool

img_5189

Kiiktool enne, nõukaaegsena.

See nõukaaegne pruuni kattega kiiktool on meie suguseltsile kuulunud aastakümneid. Kingiti ta kunagi minu vanaemale meeskoori poolt, keda ta juhatas. Mina mäletan teda aga ka vanavanaema kiiktoolina. Kusjuures ega ma muud oma vanavanaemast ei mäletagi seda, kuidas ta koguaeg istus selles kiiktoolis ja kui ma talle külla läksin, võisin jalastel seistes kaasa kiikuda.

Aga kui vanaema maja maha müüs, sattus kiiktool ja veel hulgaliselt majakraami äraviskamise või ära annetamise ohtu. Kiiktooli päästsin ja juba mõnda aega “elab” ta Savilöövil.

Ammu juba oli plaan ta ilusaks kõpitseda, aga mis veel otseselt ei lagune, seda ei kipu ju puutuma. Ühel hetkel märkas Hanna, et kiiktoolist eritub veidrat pruuni puru. Selge – nüüd on remondiaeg käes!

Selgus, et pruun puru oli aastakümneid vana poroloon. Kirjeldamatu, milliseks muutub see materjal aja mõjul. Tegemist on mingi pruuni kleepuva ollusega, mis kleepub kõikjale ja on raskesti eemaldatav – ta jääb jalataldade külge ja seal ta püsib, püsib, püsib….

Igatahes. Harutasin kiiktooli lahti. Kohutavalt ropp töö just selle mädanenud porolooni pärast. Puhastasin raami liivapaberi ja kaltsuga, värvisin mööblivärviga paar korda üle. Pruuni riide asemele panin edeva sinise ja eks jälle ohtralt porolooni, et tulevastel põlvedel 50 aasta pärast oleks ka võimalik seda toredat tööd teha. Lõpuks sai igatahes väga ilus. Miks ma seda koletist juba ammu varem üles ei vuntsinud? Ei tea.

img_5396

 

img_5400

Uus kiiktool!

Leave a comment »

Koolisekeldused

Pealkiri on küll sekeldustest, aga ma arvan, et meil on läinud veel suhteliselt hästi koolielu algus.

Mulle räägiti mingist jubedast kleepimismaratonist, et mitu ööd või päeva kleebin ja voldin vihikute ümber mingeid pabereid. No ma ei tea….pole ju nii hull see asi. Kleebin järk-järgult igal õhtul natuke. Õnneks pole meil mingeid nõudeid paberi värvidele ja raamatute ümber käib remondist järele jäänud tapeet küll. Lastel on nagunii täiesti ükskõik, kuidas nende raamatud-vihikud välja näevad.

Koolivorm on neil ka ja sellega on kõik hästi. Pole üldse peamurdmist, et mida selga panna. Õhtul panevad järgmise hommiku riided valmis ning hommikul ei ole muud, kui riietesse hüpata.

Tunnid algavad kl 8 ja enne kl 7 ärkamine on täielik piin. Me oleme küll kõik hommikuinimesed, aga siiski mitte nii hommikused. Ma tunnen, kuidas kellaga ärkamine mind zombistab ja ilmselt on ka lastel sama. Olen nimelt sisuliselt terve oma elu ärganud ilma kellata 7.30.

Tunnid lõpevad tavaliselt 12 ajal ja järgmisest nädalast algab ka pikapäevarühm. Mõned korrad on nad ka ise koolist koju tulnud.

Õppida pole koolis antud, va mõned lõpetamist vajavad ülesanded. Paraku ei taheta meil kodus kooliraamatute v vihikute vabatahtlikust avamisest kuuldagi. Seevastu koolis pidi olema väga äge – on vaid suur mure: tunnid on liiga lühikesed ja aeg läheb palju kiiremini kui lasteaias.

Õpetajaga kallistati juba teisel päeval. Tantsuõpetaja Märt Agu võitis muidugi laste südamed kohe.

Koolisöök pidavat olema nii hea, et seda küsitakse endale juurdegi.

Ptüi ptüi ptüi – esimeste koolinädala jooksul polegi veel õnnestunud midagi ära kaotada.

Ajaloo ilu mõttes märgin ka ära, et just kooliaasta alguseks alustas Helena vägevalt r-tähe paristamisega. Kuni siiani oli r ikkagi kuidagi õnnetu ja nõrk, aga nüüd on lihtsalt võimas. Ise on ta ka väga õnnelik ja uhke selle üle.

4 kommentaari »

Tööjuubel ehk kirjutan, järelikult elan

Oli 2. september 1996, kui asusin tööle Äripäeva reporterina. Ei osanud ma siis muidugi arvata, et tegemist on elu muutva otsusega ja et ma 20 aastat hiljem ikka veel oma tööst täiesti vaimustuses olen.

20 aastaga on palju muutunud see, kuidas üks lugu lugejateni jõuab. Jah, see on muidugi sama, et endiselt külvan ma päevast-päeva inimesi küsimustega üle, panen räägitu kirja ja võlun sellest välja stoori, kuid kõik tehnilised pisiasjad sealjuures on muutunud. Telefonid salvestavad ja teevad pilti. Liiguvad e-kirjad ja sõnumid, mitte faksid küsimustega. Inimesed on kättesaadavamad, suuresti tänu sotsiaalmeediale. On google ja internet iga kännu otsas. Loo kirjutamiseks pole vaja minna toimetusse. Ei pea istuma tunde nt äriregistris, vaid kogu materjal on paari hiirekliki kaugusel. Võrratult vähem aega läheb ajakirjanikul igapäevase olmeteema “kuidas ma saan kätte selle-ja-selle-inimese” peale.

20 aastat tagasi olin ma laps. Mu ainukesed kokkupuuted kirjutamiseg piirdusid koolikirjanditega, mis, tõsi küll, olid alati viied ja tulid kui varrukast. Olin tagasihoidlik, häbelik ja arg. Toimetuses treeniti mind treeniti nahaalseks. Sõim pidi mööda külgi maha voolama, vigu ei tohtinud südamesse võtta, inimlikkus ei olnud vähemalt majandusajakirjanikule kuskilt oluline omadus. Bilansilugemine aga küll.

Mingil hetkel tundsin, et nii ma enam ei suuda. Niimoodi tuima panna. Õnneks algaski siis vabakutselisena nö uue karjääri ehitamine. See osutus äärmiselt toredaks ja inspireerivaks. See on mind viinud selliste teemadeni, millest ma tõepoolest poleks iial unistadagi võinud. Ma olen tulnud intervjuult ja nutnud, sest lugu, mis mulle just usaldati, oli üdini isiklik. Ja sellega tuleb nii õrnalt ringi käia. Lihtne on juhinduda põhimõttest “kõigile võrdselt pasunasse”, hoopis keerulisem aga see, kuidas käsitleda inimesi ja nende lugusid inimlikult, mingi puutega. See on oluliselt põnevam, kui tuimalt pasunasse anda ja järgmisel päeval mitte telefonile vastata (sest torust kostab vaid sõimu).

Nüüd ma olen 20 aastat seda tööd teinud ja kuigi vahepeal olen ka tundnud, et nüüd kohe-kohe põlen läbi, siis vist olen õppinud sellest ikkagi hoidumast. Lihtsalt kui sa teed tööd, mis sind iga päev õnnelikuks teeb, siis ma vist ikka ei põle läbi.

Ma kirjutan praegu rohkem kui kunagi varem, aga sellega on päris kindlasti nii, et mida rohkem kirjutada, seda paremini see välja tuleb. Minul tuleb kirjutamine umbes sama vabalt ja pingutuseta nagu hingamine. Igal teemal. Kirjutan iga päev kas mõne loo, siin seda blogi või mõtteid-ideid-plaane sahtlisse. Absoluutselt iga teema on võimalik mõelda endale huvitavaks. Ja kui endal on huvitav, siis on lugejal ka hea lugeda. Ma ei suuda enam ammu meenutada korda, kus pidin mõne loo tõeliselt vaevaliselt pastakast välja imema. Need korrad jäid ehk aastate taha.

Ma ei hakka siin postituses kirjutama ajakirjanikutöö tõrvatilkadest, sest kuigi neid on, ei suuda need vähemalt minu jaoks rikkuda selle elu võlu.

 

 

Leave a comment »

Mindi kooli!

IMG_5317

Hetk enne esimest korda kooliuksest sisse astumist

Täna oli Hanna ja Helena jaoks kaua ja õhinal oodatud esimene koolipäev. Nad läksid kodulähedasse kooli, kuhu jalutamine võtab  aega 5 minutit. Klassis on mitmeid tuttavaid ees, kuid pärast pikka veenmistööd otsustasid nad ikkagi koos ühes pingis istuda.

Aktus oli väga südamlik. Oleksin nagu ise uuesti alustanud. Ikka samad traditsioonid – abituriendid toovad käe kõrval väikesed aulasse. Samas koolis alustas kooliteed ka Hde issi.

Koolimaja ise tundub täitsa mõnus ja klassijuhataja samuti. Lapsi on neil klassis 25, tüdrukute ülekaal. Koolil on koolivormid ja koolimüts, mille üle tüdrukud on kohe eriti uhked.

IMG_5331

Lõin ka kokku selle, mis maksab kaksikute koolisaatmine ja lühidalt öeldes – maksab palju! See on lihtsalt uskumatu, kuipalju koli ja nänni vajab üks koolilaps. Ja ma olen kokkuostmisega veel väga tagasihoidlik.

Siin on ülevaade kulunud rahast:

Koolikotid – said kevadel sünnipäevakingiks. Sisaldasid lisatarvikuid – pinalid, kehalise asjade kotid, joogipudelid, vesivärvid ja veel mingid kotid. Kokku 120 eurot.

Koolivestid – 46 eurot kaks vesti.

Kooliriided: seelikud (4), valged pluusid (2), igapäevapluusid (10), sukkpüksid (4), vahetusjalanõud (2 p) – kokku 120 eurot.

Koolimütsid ja päevikud- 45 eurot

Kehalise varustus –  kõlbavad olemasolevad riided. Tossud kaltsukast, kokku 8 euri.

Tänavakingad igapäevaseks kooliskäimiseks – 42 eurot

Koolitarbed – vihikud, käsitöö ja joonistamistarbed, ninn-nänn – 48 eurot.

Veel on vaja osta kirjutuslaud.

Nüüd lisame siia asja teise poole. Tallinna linn maksab kooliminejatele nö ranitsatoetust 320 eurot lapse kohta. Kõik on ilus tore, aga mingil arusaamatul põhjusel makstakse seda toetust kahes osas – esimene pool sügise jooksul (taotleda saab alles alates 12. septembrist) ja teine pool pärast esimese kooliaasta lõppu.

Kooli eesKooliteel on vaja ületada hirmus ristmik Pärnu maanteel, kus fooritsükkel on nii lühike, et isegi kiirel sammul teed ületades pead lõpuks jooksma. Täna valvasid seal politseinikud, kuid ma ikka väga kardan seda kohta. Samas on ka totter parempööre, kus roheline on nii autodele kui ka jalakäijatele. Mitte kõik autojuhid ei vaevu seal jalakäijaid esimesena läbi laskma. Pilt sai tehtud aga puhtalt rõõmu pärast.

Leave a comment »