Archive for juuli, 2015

Vaarikalummus

Korilasel on kiired päevad – raiesmikel on valmis saanud vaarikad ja loomulikult on need KÕIK vaja ära korjata. Või vähemalt üritada ära korjata.

Metsvaarikad on mu ühed suured lemmikud. Ei anna aedvaarikatega mitte võrreldagi. Nädalavahetusel laste lunimise peale ostsin turult aedvaarikaid ja üllatusin, kui maitsetud ja lõhnatud need on. Nagu plastmass või lihtsalt mingi materjal. Sain jälle tuge oma veendumusele, et ma ei hakka iialgi oma aias kasvatama aedvaarikaid, kuna mets pakub neid marju rikkalikult ja metsik variant on oluliselt maitsvam.

Vaarikaaeg on üürike, heal juhul nii nädal. Sellepärast põikan nüüd iga päev oma raiesmikule. See on põhjatu ja marju on lõputult. Vaarikakorjajaid on ka vähe. Miks, sellest ma polegi aru saanud.

Kui veel vaarikatest rääkida, siis sain jälle õhata, et küll mul on tore töö – saab muudkui juurde tarkuseteri. Nimelt käisin Polli aiandusuuringute keskuses lugu tegemas ja seal sadade vaarikate vahel toimetas üks vaarikateadlane. Rääkisime kohe pikemalt vaarikaussi hingeelust. See uss ei olegi mitte kõige suurem kurjajuur, vaid paharet on vaarikamardikas, kes põõsa all mullas mõnusasti elab. Kevadel, kui vaarikas õitseb, ronib teine kribinal-krabinal üles õie peale munema. Ja sealt need ussid tulevadki. Ja veel oskab mardikas end kavalalt varjata – ohu korral kukutab ennast selili maha ja teeskleb surnut:)

Just ussitamise teema pärast ei anna vaarikaid eriti ökona ehk ilma taimemürkideta kasvatada. On vaid üks erand – taasviljuv vaarikas. See on selline tegelane, kes kasvatab kõigepealt marjad II aasta võrsetele ning seejärel ka sama aasta võrsetele. Just praegu on ta õitsema hakkamas ja kuu aja pärast hakkab marju saama. Kuna aga vaarikamardikas tegutseb ainult kevadeti, siis nn sügisvaarikat ussitamise probleem ei ähvarda. Ja mina arvasin seni, et turul sügisel müüdavad vaarikad on toodud kuskilt lõunamaalt ning eestimaise silt niisama ilu pärast külge riputatud.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis vaarikakoha leidmine on lihtsamast lihtsam, sest vaarikas kasvab põhimõtteliselt igal raiesmikul. Kui sa kuu aega tagasi korjasid raiesmikul maasikaid, siis suure tõenäosusega saad sealtsamast ka vägeva vaarika saagi. Kaege perra!

Ahjaa, seda ka, et mida vaarikatest üldse teha. Oma vanaema kombel olen neist vähemalt ühe laari keetnud moosi koos mustade sõstardega. Panen pooleks vaarikaid ja mustsõstraid.

Laste lemmikmoos on aga puhas vaarikamoos. Seda teen tingimata moosisuhkruga, siis kallerdab ta kenasti ära.

Et mul aga purgid on kõik juba moosi täis, katsetasin ka vaarikasiirupi keetmisega. Vaja läheb:

2 l vaarikaid

ca 600 grammi tavalist suhkrut

Kõigepealt panin vaarikad suhkruta keema ja keetsin välja mahla. Kurnasin ning panin puhta mahla vaiksele tulele keema koos suhkruga. Keetsin seni, kuni segu hakkas paksemaks muutuma. Vahepeal riisusin pealt vahtu. Umbes pooletunnise keetmise järel panin kuumalt purkidesse-pudelitesse ja nii ongi. Kahtlus on, et asi muutus jahtudes želeeks, aga ega suuremat vahet pole. Tarvitada saab seda talvel nt morsi tegemisel, aga miks mitte ka kisselliks või mannavahuks teha.

 

IMG_2918

Vaarikasiirup

 

Advertisements

Leave a comment »

Mis maksab vabadus?

Sain mingi aeg tagasi tööpakkumise. Suhtelisel huvitav ja kirev töö, korralik ja normaalne firma, stabiilne töökoht. Palk…noh palgateema on meediaettevõtetes üldse hell teemad. Palgad on sel alal ikka üsna ajale jalgu jäänud. Aga tühi selle palgaga – igatahes läksin ma üsna kihevile, sest mulle meeldib ennast proovile panna ja teha midagi sellist, mida enne pole teinud.

Aga…

Teiselt poolt võttes meeldib mulle ka olla vaba. Vaba selles mõttes, et keegi ei kontrolli, KAS ma parasjagu töötan või nt olen esmaspäeva pärastlõunal hoopis läinud metsa vaarikaid korjama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea kellelegi põhjendama, miks on mul vaja tööpäev lõpetada kell 15 ja minna lapse esinemist vaatama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea hommikuti minema kuskile kontorisse, avama seal arvuti ja tegema kella järgi tööd. Mõte kontoris passimisest paneb mind õlgu väristama ja seda saatust sooviks vältida nii kaua, kui vähegi võimalik.

Minu käest on nii mõnigi kord küsitud, et kas ma siis ei kavatsegi kunagi enam tööle MINNA. See on imelik küsimus, sest kõik minu päevad on täidetud tegevusega, mida kõige enam armastan ja kõige paremini oskan – kirjutamisega. Aastad vabakutselisena on näidanud, et kui oled usin ja avatud meelega, siis nälga ei jää. Vastupidi – on suur tõenäosus, et elad paremini kui kuskil toimetuses istudes. Nimelt on minul arvamine, et ühe tööandja juures töötamine muudab laisaks. Ma mäletan hästi, kui purulaisk olin Äripäevas töötades. Tegin vaid niipalju, kui hädapärast vajalik, olles seejuures hämmastaval kombel kohutavalt väsinud sellest passimisest. Aga ma ei taha olla laisk, sest vegeteerimine on elu raiskamine. Aega on meil aga teatavasti piiratud koguses.

Ise endale tööandja olles olen mõistnud, et ma ei vaja udupeenikesi motivatsioonisüsteeme selleks, et kirjutada hea lugu ja tunda mõnu sellest, mida ma teen. Põnev teema, kohtumised huvitavate inimestega, uued teadmised ja nn ise end kirjutav lugu ongi ise kõige suurem motivatsioon. Ja kui saad lugu teha omal kombel ning arvele laekub normaalne tasu, siis see ongi kogu motivatsioon. Lihtne.

Tulles tagasi pealkirja küsimuse juurde, siis ma ei tea, mis maksab vabadus. Võimalik, et sellel polegi hinda, aga võib-olla ka on. Selle tööpakkumise ma ütlesin ära, sest oleksin juba õige varsti väga-väga õnnetu, kui peaksin alailma kontoris passima ja kaotaksin oma maasuved. Pidasin pakkumist kaaludes nõu ka Hanna ja Helenaga ning nende vastus oli muidugi siiralt lihtne: “Ei! Ära võta seda tööd, sest meie tahame suvel olla maal, mitte linnas lasteaias kükitada!”

3 kommentaari »

Folkimas. Mõnuga.

IMG_2878Naelapillimees Silver Sepp ja rahvas

Pühapäeva õhtupoolikul sõitsin Viljandist tagasi Laanemetsa. Tagaistmel magas kaks väsinud, ent rahulolevat last. Mina meenutasin möödunud nelja päeva ja läbivaks mõtteks oli, et mõnus. Täiega mõnus puhkus. Kohtasin väga palju tuttavaid, sõpru  ning puukisin ennast täis häid muusikaelamusi. Ja mul on ka maailma parimad folgikaaslased. Kui tore, et Hanna mulle juba jõulude ajal hakkas meelde tuletama ja peale käima, et “emme, kas sul folgipilet on ostetud”.

Aga kõigest järgemööda. Neljapäeval Viljandisse jõudes võttis meid kohe vastu lohutu külm vihm. Nagu ikka sel suvel. Õnneks klaaris Curly Stringsi kontserdiks ära ja Hd said oma unistuse täidetud. Said näha oma iidoleid ja kaasa laulda. Kummalisel kombel on neil (vist) kõik CS laulud peas.

Reedel läks lahti päris folgimelu. Meil on traditsioon, et hommikud algavad Viljandi kohvikus putru süües. Nii ka nüüd. Edasi laulma-mängima-meisterdama. Punuti omale kirjud folgi käevõrud ja volditi paberist origamit. Sekka hea mitu kontserti. Sel aastal ei jätnud ma Hsid enam vanaemaga hängima, vaid võtsin neid igale poole kaasa. Nad on väga vahvad kaaslased, ses mõttes, et neil ei ole kunagi igav ja nad ei vingu, et lääääääääähme äääääääära, taaaaaaahaaaaan jäääääääääätist vms.

Päeva nael oli meie jaoks Soome seltskond Frigg, kes rahva täiega käima suutis tõmmata. Mulle meeldivadki rohkem sellised käimatõmbamise bändid, kui mingi vaikne leelotamine. Peab mürtsu ka saama. Ja peab olema huvitav vaadata, kuidas pillimehed pilli mängivad. Ses mõttes, et virtuoossust on väga lahe vaadata. See annab aimu, et inimene armastab, mida ta teeb ja ta on selle saavutamiseks ka palju vaeva näinud.

Ja siis muidugi Zetod. Täiesti sürrealistlik, mida võib teha vana lihtsa regilaulukesega. Uhh…

Laupäeval tuulutasime põhjalikult Viljandi kaltsukaid. Sügisene jalanõude mure peaks olema murtud, lisaks sai igaüks endale veel midagi ka niisama meelepärast valida. No kuidas sa jätad ostmata eurose linase pluusikese või 1,5 eurosed gore-tex sügisjalanõud:) IMG_2876 Silver Sepast olin kuulnud ainult seda, et tüüp kasutab pillidena mis iganes kolu. Naelapill nagunii, aga lisaks veel mingid torud, jalgratas, gaasiballoon. Nalja sai palju ja kogu ettevõtmine lõppes selle, et rahvas kutsuti ka lavale. Kolm korda võite arvata, kas minu rahvas kasutas juhust või mitte. “Jaa” on õige vastus!

Roheline lava oli seekord kolinud laulukaare alla ja me ei jõudnud sinna eriti. Kuidagi kõrvaline koht ja kõledavõitu. Endine vallikraav oli küll kitsam, aga kodusem. IMG_2883

Tavaline värk Rohelisel laval – suured tantsivad, väiksed tantsivad.

“Koju” minnes kostis Kultra hoovist kõva mürtsu ja sattusime elulahedale kontserdile – Ukraina punt Veseli Vujky. Rahvast oli mõnusalt vähe ja vabalt mahtus karglema. Muidugi me kasutasime võimalust täiega. No kuulake ise, on ju hea!

Pühapäeva hommikul oli mul kahju, et kogu nali hakkab läbi saama. Hd tahtsid minna veelkord Waldorfkooli mängima- laulma ja seda nad ka said. Kui neile tunni pärast järgi läksin, näidati mulle oma uut sõbrannat, kellega oldi juba kokku lepitud, et järgmisel aastal samal ajal samas kohas kohtuvad. Ja õpetajaga jäeti hüvasti kallistades:) IMG_2886

Laulumängutoas

IMG_2891

Ninad vastu lava Paabelit vaatamas

IMG_2892

  Kui ma siis täna õhtul oma kaasfolgilistelt küsisin, et mis kõige rohkem meeldis, siis üksmeelne vastus oli – emme kallistamine:) Selle võib ehk vabatõlkena panna ümber suurte inimeste keelde, et ühine aeg.

Leave a comment »

Rujiena saldejumsi vabrikus ja Salaca jõe ääres

IMG_2823

6-aastaste laste täitunud unistus – said jäätisest isu täis süüa! Hanna ja Helena oma sõbrannade Karina ja Karitaga maises paradiisis:)

Milline laps ei unistaks pääsemisest jäätisevabrikusse? Lätis Rujiena jäätisevabrikus saab unistus tõeks. Boonuseks loomulikult jäätis. Palju jäätist.

Rujiena (eesti keeli Ruhja) on väike unine Läti linnake enamvähem Mõisaküla „vastas“. Paika on nimetatud Läti jäätisepealinnaks ja mõnede inimeste arvates on just siin valmistatud jäätis see kõige õigem saldejums. Jäätisevabrik asub 100-aastases meiereihoones, mis on algusest peale meiereina pausideta töötanud. Viimased paarkümmend aastat tehakse siin ainult jäätist.

Ekskursiooniks tuleb eelnevalt saabumise ajas kokku leppida. Jõudsime vaid autod maja ette parkida, kui ekskursioonijuht juba ukse vahelt viipab, et tulge – ta ootab meid. Mõnevõrra võttis elevust maha asjaolu, et päris tootmisesse kõndima ei lasta. Teadagi, ranged euronõuded. Seega tuli leppida filmiga sellest, kuidas maja alumisel korrusel parasjagu jäätist valmistatakse. Aga lastele on huvitav seegi.

IMG_2814

Proovida sai kümmetkonda erinevat jäätist

Selgub, et pikkade traditsioonidega jäätisevabrikul pole praegu just kõige paremad päevad. Ilm on kurja juur – tänavune külm suvi on jäätisevabriku seisukohalt nõnda kehv, et töö käib siin vaid 3 päeva nädalas. Palgal on 14 inimest. Kogu jäätis tehakse traditsiooniliste retseptide järgi ja taimerasva ei kasutata. Sellepärast on Rujiena jäätis ka kallimat sorti. Eestist leiab seda müügilt näiteks R-Kioskitest, kuid üldiselt müüdavat Eestisse üsna vähe. Konkurents on tihe ja inimeste valik kipub kalduma ikka võimalikult odava toote kasuks.

IMG_2825

100-aastane jäätisetehas

Tehase tutvustus lõpeb degusteerimisega – saame ära proovida valiku maitseid, mida siin valmistatakse. Sidrunijäätis, marakujajäätis, jäätis vahtrasiirupiga, kohviga… kokku on proovimiseks kümmekond erinevat sorti kindlasti. Lõpetuseks jagab giid kõigile jäätist. Lapsed on paradiisis ja saavad sel päeval oma isu jäätisest täielikult täis süüa! Kogu ettevõtmine maksab vaid 2 eurot inimese kohta.

IMG_2834

Rujienast paarikümne kilomeetri kaugusel asub järgmine pisilinn – Mazsalaca. Linn asub Salaca jõe ääres ja peamine vaatamisväärsus on siin jõe org ning Skana Kalna (Heliseva Mäe) park. Pargis võib jalutada nii traditsioonilisel viisil jalg-jala ette või ka autoga. Maksma peab mõlemal juhul – 1,5 euro eest jalgsi käies, 5 eurot aga autoga parki läbides. Meie valime esimese viisi ja hea ongi – lapsed saavad end tühjaks joosta ja ohjeldamatult ronida.

Salaca kaldal kulgeval matkarajal on mitmesuguseid vaatamisväärsusi, mida on loonud nii loodus kui inimene. Siin on hulgaliselt allikaid, veidra kujuga puid, koopaid, kõrgeid liivakivipaljandeid, puust hiigellinde ning huvitavaid ronilaid lastele. Kokku on rada 3 kilomeetrit pikk ja igav ei tohiks hakata ei väikestel ega suurtel.

Kui nüüd tahta lähikonnas ka keha kinnitada, siis see võib osutuda keeruliseks. Mazsalacas on küll üks kohvik, kus vähemalt lõhnade järgi saab ka tahedamat sööki, aga kui te satute sinna ajal, mil teenindajaneiudel on parasjagu tegemist teiste klientidega, siis võite ootama jäädagi. Ja veel – selles maanurgas oleks ka nooremate inimestega mõistlikum oma hädapärased jutud ajada pigem vene, kui inglise keeles. Isegi lihtsaimatele inglise keelsetele küsimustele vastatakse enamasti näost punaseks tõmbumise ja veelgi kõvema läti keelse seletamisega.

IMG_2826

Libahundi mänd – ronid läbi männi ja muutud libahundiks. Ettevaatust!

IMG_2831

Neli sõbrannat

IMG_2833

Suhkruvatti ja batuuti polnud, aga lihtsast karussellist piisas täiesti

IMG_2845

Vägevad liivakivipaljandid Salaca jõel

Comments (1) »

Arengud pööningul ehk põrand valmis

IMG_2764Veel enne, kui põrand maha sai, avasid Hd pööningul oma töökoja (või õigemini puukoja nagu nad seda ise nimetasid). Toksisid naelu ja mõõtsid midagi nurgikuga.

 

Toksimine on pööningul mõneks ajaks lõppenud ja maha on saanud meie maja kõige ilusam põrand. Põhiline ehitaja Ermo, abilisteks minu vennas, ma ise, Hanna ja Helena. Põrandaks said suured laiad kuuselauad, kvaliteedilt parimad, mis meil siin on.

Kogu laualaadungist polnud ühtegi sellist lauda, mis tulnuks välja praakida kõveruse või “propellerisolemise” tõttu. Vaatan nüüd meie pööningupõrandat ja surun endast alla mõtet korrata sama põrandaaktsiooni allkorrusel suures toas. Aga olgu.

Põrandast niipalju, et see on ehitatud naelad läbi punni lüües ehk et põrandapinnal pole näha ühtegi naelapead. Naelteks on tsingitud peitpeanaelad. Need lüüakse läbi punni poolviltu ning naela “lõpp” lüüakse “torniga”. See on selline metallist pulgake. Nõnda toimetades ei lõhu ära punne ja põhimõtteliselt on võimalik põrand ka laudu lõhkumata üles võtta. Kõik lauad lüüakse kinni igal talal. Punnid pannakse kokku õigetpidi – alustatakse “isase” lauaga, mille külge läheb “emane”.

IMG_2860

Põranda “löömise” varustus

Põrandat ei olnud vaja lihvida. Viimistluseks kasutasin puhast linaõli, mille põrandale pintseldasin, lasin sisse imbuda ja ülejäägid kaltsuga ära pühkisin. Ettevaatust nende õliste kaltsudega – neid ei tohi niisama kuskile suvaliselt vedelema jätta, võivad ise süttida.

Õlitamine muudab puidu nö elavaks, toob puusüü ilusti välja ja teeb põranda ka vastupidavamaks igasugustele täketele. Linaõli kulus mul 2x vähem, kui oli õlikanistri peale märgitud selle kuluks. 5-liitrisest kanistrist pidanuks saama õlitada 50 m2 pinda, aga tegelikkuses kulus mul vaid alla poole kanistri.

IMG_2858

Valmis põrand õlitatult

IMG_2861

Kuusemustriga lauad

IMG_2766

Ehitajad

Minult on palju küsitud, et kas nüüd on ülemine kamber valmis ja võib sisse kolida. Aga ei – ei ole veel. Igasuguseid väiksemaid ja suuremaid töid on siin veel hulgaliselt teha, aga nendest juba edaspidi.

IMG_2755

See ei ole mitte sarikapidu, vaid põrandapidu. Tõenäoliselt esimene veinijoomine siin pööningul viimase 100+ aasta jooksul.

Leave a comment »

Munamägi ja Vastseliina linnusevaremed

IMG_2783

Suve kohustuslik osa – käik Suure-Munamäe tippu.

IMG_2791Poseerivad

IMG_2804Vastseliina linnusevaremed

Leave a comment »

Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!

IMG_2772

 Hanna esimesed tiirud

Hanna ja Helena on mulle tükk aega rääkinud, et nemad tahaks proovida ratsutamist. Nüüd siis õnnestuski neil päris suure hobuse seljas tuttava hobusekasvataja juures seda natuke proovida. Hea rahuliku Saaraga. Oi, nad olid õnnelikud ja rahul. Aina tahtsid uuesti hobuse selga ja et paela ikka võimalikult pikaks lastaks. Juba järgmisel hommikul uurisid kannatamatult, et millal jälle saavad hobuse selga ja kas siis lastakse hobune ka paela otsast lahti. Neil oma jutu järgi juba selge, kuidas hobust juhtida. Jutt oli kohe selline neil nagu oleksid just nemad Liivimaa parimad ratsutajad:)

IMG_2774

 

Leave a comment »