Korilasel on kiired päevad – raiesmikel on valmis saanud vaarikad ja loomulikult on need KÕIK vaja ära korjata. Või vähemalt üritada ära korjata.
Metsvaarikad on mu ühed suured lemmikud. Ei anna aedvaarikatega mitte võrreldagi. Nädalavahetusel laste lunimise peale ostsin turult aedvaarikaid ja üllatusin, kui maitsetud ja lõhnatud need on. Nagu plastmass või lihtsalt mingi materjal. Sain jälle tuge oma veendumusele, et ma ei hakka iialgi oma aias kasvatama aedvaarikaid, kuna mets pakub neid marju rikkalikult ja metsik variant on oluliselt maitsvam.
Vaarikaaeg on üürike, heal juhul nii nädal. Sellepärast põikan nüüd iga päev oma raiesmikule. See on põhjatu ja marju on lõputult. Vaarikakorjajaid on ka vähe. Miks, sellest ma polegi aru saanud.
Kui veel vaarikatest rääkida, siis sain jälle õhata, et küll mul on tore töö – saab muudkui juurde tarkuseteri. Nimelt käisin Polli aiandusuuringute keskuses lugu tegemas ja seal sadade vaarikate vahel toimetas üks vaarikateadlane. Rääkisime kohe pikemalt vaarikaussi hingeelust. See uss ei olegi mitte kõige suurem kurjajuur, vaid paharet on vaarikamardikas, kes põõsa all mullas mõnusasti elab. Kevadel, kui vaarikas õitseb, ronib teine kribinal-krabinal üles õie peale munema. Ja sealt need ussid tulevadki. Ja veel oskab mardikas end kavalalt varjata – ohu korral kukutab ennast selili maha ja teeskleb surnut:)
Just ussitamise teema pärast ei anna vaarikaid eriti ökona ehk ilma taimemürkideta kasvatada. On vaid üks erand – taasviljuv vaarikas. See on selline tegelane, kes kasvatab kõigepealt marjad II aasta võrsetele ning seejärel ka sama aasta võrsetele. Just praegu on ta õitsema hakkamas ja kuu aja pärast hakkab marju saama. Kuna aga vaarikamardikas tegutseb ainult kevadeti, siis nn sügisvaarikat ussitamise probleem ei ähvarda. Ja mina arvasin seni, et turul sügisel müüdavad vaarikad on toodud kuskilt lõunamaalt ning eestimaise silt niisama ilu pärast külge riputatud.
Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis vaarikakoha leidmine on lihtsamast lihtsam, sest vaarikas kasvab põhimõtteliselt igal raiesmikul. Kui sa kuu aega tagasi korjasid raiesmikul maasikaid, siis suure tõenäosusega saad sealtsamast ka vägeva vaarika saagi. Kaege perra!
Ahjaa, seda ka, et mida vaarikatest üldse teha. Oma vanaema kombel olen neist vähemalt ühe laari keetnud moosi koos mustade sõstardega. Panen pooleks vaarikaid ja mustsõstraid.
Laste lemmikmoos on aga puhas vaarikamoos. Seda teen tingimata moosisuhkruga, siis kallerdab ta kenasti ära.
Et mul aga purgid on kõik juba moosi täis, katsetasin ka vaarikasiirupi keetmisega. Vaja läheb:
2 l vaarikaid
ca 600 grammi tavalist suhkrut
Kõigepealt panin vaarikad suhkruta keema ja keetsin välja mahla. Kurnasin ning panin puhta mahla vaiksele tulele keema koos suhkruga. Keetsin seni, kuni segu hakkas paksemaks muutuma. Vahepeal riisusin pealt vahtu. Umbes pooletunnise keetmise järel panin kuumalt purkidesse-pudelitesse ja nii ongi. Kahtlus on, et asi muutus jahtudes želeeks, aga ega suuremat vahet pole. Tarvitada saab seda talvel nt morsi tegemisel, aga miks mitte ka kisselliks või mannavahuks teha.
Vaarikasiirup
Ahunapalu maasektori veebikodu 