Archive for juuli, 2013

Unenäopüüdja/dreamcatcher

IMGP3527

 

“Köögiukse alt puhus sisse selline tuul nagu tuleb tolmuimejast. Ja see imes sisse kõik minu mänguasjad, Hanna ja teid ka. Ainult mind ei imenud. Väga õudne oli, ma kartsin ja ärkasin üles.”

Kui Helena mulle sellisest unenäost jutustas, siis oli mul pilt selge – siin on vaja halvad unenäod kinni püüda. Ehk et meil on vaja unenäopüüdjat.

Nimelt uskusid indiaanlased, et halvad unenäod jäävad sellesse maagilisse võrku kinni ja aurustuvad hommikustes esimestes päikesekiiretes. Head unenäod seevastu aga libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajani.

Käepärastest materjalidest nagu peenike pajuoks, jupp lõnga, teine paela, mõned suled ja pärlid me ta siis kokku soperdasime. Halbu unenägusid pole pärast selle üle riputamist meie majas enam nähtud. Ja viimasel ajal magavad mu lõokesed vahest lausa kella üheksani (muidu olid alati punkt kell kuus või seitse üleval) nõnda, et olen täitsa murelik, et mismoodi hakatakse kuu aja pärast lasteaias käima.

Ahjaa….kui unenäopüüdja “ära väsib”, siis tuleb teda laadida – võtta rippumisest alla ja panna lauale päikese kätte. Siis pidavat jälle tööle hakkama. No mine tea…

IMGP3523

 

IMGP3517

 

Advertisements

Leave a comment »

Kase otsas ripub….

IMGP3512

 

Nägin Facebookis lahedat pilti puu otsa riputatud euroalusest, mis oli saanud niimoodi uue elu kiige või lebokohana. Mul oli vaja ka kohe sellist asja. Seda enam, et üks euroalust just vedeles kuuris juba mitmendat aastat jalus. Lunisin mis ma lunisin, aga nüüd ripub meil ka kahe kase vahel taoline istepaik. Lapsed ristisid selle kohe laevaks.

IMGP3514

 

Leave a comment »

Perekond

IMGP3493

Helena joonistas oma perekonna: issi (kollane, hõljub), emme (siniste pikkade juustega, kaks kollaste juustega haldjalast ehk ta ise ja Hanna. Ja mamma (üleval nurgas, pisike, ununes alguses joonistada ja lisati hiljem).

IMGP3492Hanna joonistas enda (valge täpilise kleidiga) ja emme (paljude patsikummide ja kõrvuni naeratusega).

 

 

 

Comments (1) »

Sigulda ja telkimine

IMGP3464

Selles lossis elab Okasroosike ja natuke mõne kohas kummitab. Tavaliselt nimetavad inimesed seda Turaida lossiks.

Kui eelmisel suvel Hanna ja Helenaga Siguldas kolamas käisin, oli mul tuliselt kahju, et telki polnud kaasas. Nüüd parandasime vea: magasime kolmekesi telgis nagu miškad ja käisime läbi kõik Sigulda peamised vaatamisväärsused.

Turaida loss – kohustuslik repertuaar! Kõige enam avaldas (vist) muljet üks lehma pealuu ja miski rauatagumise saundträk ühes ruumis. “Kummitab, kummitus pragistab,” oli üksmeelne arvamus. Erinevalt eelmise aasta käigust kolasime kogu lossi keldritest kuni tornikambrini läbi.

Köisraudteega sõitmine – see on ilge rahapump neil lätlastel, aga pääsu sellest pole. Vaade on küll ülevalt väga uhke.

Gutmansi koobas ja muinasjutt Turaida Roosist. Me kõik kolmekesi armastame muinasjutte, legende, ütlemisi, müstikat.

Turaida stoloovaja – täiesti stiilipuhas nõukaaegne söökla. Muuseum, ühesõnaga. Menüü ka vist sama, mis nõuka ajal. Sigulda snitšel oli igatahes kohutavalt jubeda maitsega, kuigi sisaldas nõukoguaegset innovatsiooni – kotletile riputatud riivjuustu. Muidu köögi sisseseade, töötajate näoilmed ja kõik oli sama, mida tunneme eelmisest riigikorrast. Loomulikult ei saa seal ka kaardiga maksta.

Tarzani seikluspark – mina jah keeldun puu otsa minemast, a juuniorid lõbutsesid oma vanuseklassile mõeldud atraktsioonidel ikka täie raha eest.  Hanna läbis 2 meetri kõrgusel asuva seiklusraja kolm korda, neist kaks viimast korda täiesti iseseisvalt ja ilma inu juhendamiseta. Väga viis koht!

Telgiöö oli Hde jaoks esimene. Ja neile väga meeldis. Ja mulle meeldis nendega. Nõnda et nüüd julgen nendega telkima ka minna, sest tean, et nad seda asja fännavad ning telgis magatud saavad. Juhhuuu:)

Ega ükski autoreis pole tõeline ilma totaalse eksimiseta. Seekord tegime seda Cesises ja ümbruses. Oli isegi mingi natuke parem kaart, kui eelmine kord ja sõbrantsil ka GPS. Tänu viimasele viisime Cesise ümbruses läbi totaalse orienteerumise, sest arvatavasti oli aparaat progetud režiimi “väldi asfalti ja sõidetavaid otseteid”.

IMGP3467  Kas mäletate sööklaid, kus olid sellised supipotid? Alumisel pildil olev kokamutt läigatab kohe teile ühe kulbitäie rassolnikut plekk-kaussi ja head isu ei soovi.

IMGP3470 IMGP3473Põhiroaks on täna sardellid! Paljad sardellid:)

IMGP3484Lapsed häbipostis. Turaida lossi hoovis.

IMGP3495

Gutmani koopas.

20130715_131041

Lähme kõlgume Koiva kohal

20130715_185535Tarbimishullud on mu sisse piiranud. Koiva-äärsel telkimisplatsil.

20130716_123113Mu tüdrukud ronivad kohe puu otsa.

20130716_114511

Leave a comment »

Ilus päev, ära lõpe veel…

Nüüd on käes see aastaaeg, kus pea kõik minu õhtud lõpevad selle palumisega. Alati kuskil juuli keskel hakkavad suvepäevad kuidagi liiga ruttu läbi saama. Varem läheb pimedaks, ritsikate sirin aina valjeneb, kasele tulevad külge kollased salgud, heinamaad muutuvad kollaseks ja puiseks. Istutamis- ja kasvatamisplaanid, mis praeguseks pole ellu viidud, jäidki plaanideks. Ja minult hakatakse aina tihedamini küsima, et millal ma linna tulen. Ja ma ise, jah ise ju ka, teen juba plaane ja tähtaegu, mis on otsaga sügises.

Kui ma vahepeal mõtlesin, et mis oleks kui ei lähekski linna, siis ei – see ei lähe mitte. Minu kodu on küll siin, aga üksi ma siia talveks jääda ei saa. Mul on vaja põhjust siia jääda, /kustutatud turvapõhjustel/.

Praegu, juulis, on see päevapalumine vaid kerge igaõhtune kahjutunne. Ma vaatan oma maja nurga juures, kuidas päike puude taha vajub ja nendin, et näe, kahju on järjekordsest möödasaanud suvepäevast. Väntan peale päikeseloojangut järve äärde. Õhk on jahe, aga vesi väga soe. Kui veab, polegi järve ääres kedagi.  Vajutan iga päevalõpuhetke kohta “save”. Neist hetkedest peab jätkuma kogu järgnevaks aastaks, sellepärast on need vaja salvestada.

Augustis muutub see kahjutunne piinavaks. Septembris väljakannatamatuks. Siis lähen linna. /kustutatud turvapõhjustel/. Eelmisel aastal läksin suure innuga. Lugesin uue suveni päevi veel enne kui eelmine oli ametlikult lõppenud. /kustutatud turvapõhjustel/.

 

Leave a comment »

Tuulekell

IMGP3435

 

Leidsin viimasest Perest & Kodust laheda tuulekella idee – oma vana metallkolu tuleb üles riputada ja nii ongi. Tuustisimegi elamise läbi ja riputasime üles mõned asjad, mida hetkel vaja ei lähe. Ja kiliseb-koliseb hästi. Kurjad vaimud peletab me onni juurest ilusti minema. Lastel oli palju rõõmu meisterdamisest ka.

 

 

 

Leave a comment »

Liimist lahti ja ravitseja

Viisime (vana)ema bussi peale ja saatsime Tallinna poole teele. Üle kahe kuu oleme Hdega kolmekesi. Ootasin, et saan nendega ka lõpuks natuke omaette olla, aga nüüd oleme kõik kolm kuidagi liimist lahti. Tüdrukud ripuvad kui takjad mul küljes, mis on armas, aga kui isegi kaevu juurde seelikusabast kinni hoides kaasa tullakse, siis ikka tüütu ka.

Hanna tabab inimeste tujusid õhust ja ei jäta kunagi head sõna ütlemata, kui talle tundub, et seda vaja on. “Emme, mitte keegi maailmas ei armasta sind rohkem kui mina ja Helena. Pea seda meeles!” ütles ta mulle täna, kui leidis mind kogemata pikemalt ja tõsisemalt pilvi vahtimas. Kust ta teab selliseid asju? Kuidas ta tuleb selle peale, et niimoodi öelda? Tal on ju jumalast õigus.

Comments (1) »