“Köögiukse alt puhus sisse selline tuul nagu tuleb tolmuimejast. Ja see imes sisse kõik minu mänguasjad, Hanna ja teid ka. Ainult mind ei imenud. Väga õudne oli, ma kartsin ja ärkasin üles.”
Kui Helena mulle sellisest unenäost jutustas, siis oli mul pilt selge – siin on vaja halvad unenäod kinni püüda. Ehk et meil on vaja unenäopüüdjat.
Nimelt uskusid indiaanlased, et halvad unenäod jäävad sellesse maagilisse võrku kinni ja aurustuvad hommikustes esimestes päikesekiiretes. Head unenäod seevastu aga libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajani.
Käepärastest materjalidest nagu peenike pajuoks, jupp lõnga, teine paela, mõned suled ja pärlid me ta siis kokku soperdasime. Halbu unenägusid pole pärast selle üle riputamist meie majas enam nähtud. Ja viimasel ajal magavad mu lõokesed vahest lausa kella üheksani (muidu olid alati punkt kell kuus või seitse üleval) nõnda, et olen täitsa murelik, et mismoodi hakatakse kuu aja pärast lasteaias käima.
Ahjaa….kui unenäopüüdja “ära väsib”, siis tuleb teda laadida – võtta rippumisest alla ja panna lauale päikese kätte. Siis pidavat jälle tööle hakkama. No mine tea…
Nägin Facebookis lahedat pilti puu otsa riputatud euroalusest, mis oli saanud niimoodi uue elu kiige või lebokohana. Mul oli vaja ka kohe sellist asja. Seda enam, et üks euroalust just vedeles kuuris juba mitmendat aastat jalus. Lunisin mis ma lunisin, aga nüüd ripub meil ka kahe kase vahel taoline istepaik. Lapsed ristisid selle kohe laevaks.
Helena joonistas oma perekonna: issi (kollane, hõljub), emme (siniste pikkade juustega, kaks kollaste juustega haldjalast ehk ta ise ja Hanna. Ja mamma (üleval nurgas, pisike, ununes alguses joonistada ja lisati hiljem).
Hanna joonistas enda (valge täpilise kleidiga) ja emme (paljude patsikummide ja kõrvuni naeratusega).
Selles lossis elab Okasroosike ja natuke mõne kohas kummitab. Tavaliselt nimetavad inimesed seda Turaida lossiks.
Kui eelmisel suvel Hanna ja Helenaga Siguldas kolamas käisin, oli mul tuliselt kahju, et telki polnud kaasas. Nüüd parandasime vea: magasime kolmekesi telgis nagu miškad ja käisime läbi kõik Sigulda peamised vaatamisväärsused.
Turaida loss – kohustuslik repertuaar! Kõige enam avaldas (vist) muljet üks lehma pealuu ja miski rauatagumise saundträk ühes ruumis. “Kummitab, kummitus pragistab,” oli üksmeelne arvamus. Erinevalt eelmise aasta käigust kolasime kogu lossi keldritest kuni tornikambrini läbi.
Köisraudteega sõitmine – see on ilge rahapump neil lätlastel, aga pääsu sellest pole. Vaade on küll ülevalt väga uhke.
Gutmansi koobas ja muinasjutt Turaida Roosist. Me kõik kolmekesi armastame muinasjutte, legende, ütlemisi, müstikat.
Turaida stoloovaja – täiesti stiilipuhas nõukaaegne söökla. Muuseum, ühesõnaga. Menüü ka vist sama, mis nõuka ajal. Sigulda snitšel oli igatahes kohutavalt jubeda maitsega, kuigi sisaldas nõukoguaegset innovatsiooni – kotletile riputatud riivjuustu. Muidu köögi sisseseade, töötajate näoilmed ja kõik oli sama, mida tunneme eelmisest riigikorrast. Loomulikult ei saa seal ka kaardiga maksta.
Tarzani seikluspark – mina jah keeldun puu otsa minemast, a juuniorid lõbutsesid oma vanuseklassile mõeldud atraktsioonidel ikka täie raha eest. Hanna läbis 2 meetri kõrgusel asuva seiklusraja kolm korda, neist kaks viimast korda täiesti iseseisvalt ja ilma inu juhendamiseta. Väga viis koht!
Telgiöö oli Hde jaoks esimene. Ja neile väga meeldis. Ja mulle meeldis nendega. Nõnda et nüüd julgen nendega telkima ka minna, sest tean, et nad seda asja fännavad ning telgis magatud saavad. Juhhuuu:)
Ega ükski autoreis pole tõeline ilma totaalse eksimiseta. Seekord tegime seda Cesises ja ümbruses. Oli isegi mingi natuke parem kaart, kui eelmine kord ja sõbrantsil ka GPS. Tänu viimasele viisime Cesise ümbruses läbi totaalse orienteerumise, sest arvatavasti oli aparaat progetud režiimi “väldi asfalti ja sõidetavaid otseteid”.
Kas mäletate sööklaid, kus olid sellised supipotid? Alumisel pildil olev kokamutt läigatab kohe teile ühe kulbitäie rassolnikut plekk-kaussi ja head isu ei soovi.
Põhiroaks on täna sardellid! Paljad sardellid:)
Lapsed häbipostis. Turaida lossi hoovis.
Gutmani koopas.
Lähme kõlgume Koiva kohal
Tarbimishullud on mu sisse piiranud. Koiva-äärsel telkimisplatsil.
Nüüd on käes see aastaaeg, kus pea kõik minu õhtud lõpevad selle palumisega. Alati kuskil juuli keskel hakkavad suvepäevad kuidagi liiga ruttu läbi saama. Varem läheb pimedaks, ritsikate sirin aina valjeneb, kasele tulevad külge kollased salgud, heinamaad muutuvad kollaseks ja puiseks. Istutamis- ja kasvatamisplaanid, mis praeguseks pole ellu viidud, jäidki plaanideks. Ja minult hakatakse aina tihedamini küsima, et millal ma linna tulen. Ja ma ise, jah ise ju ka, teen juba plaane ja tähtaegu, mis on otsaga sügises.
Kui ma vahepeal mõtlesin, et mis oleks kui ei lähekski linna, siis ei – see ei lähe mitte. Minu kodu on küll siin, aga üksi ma siia talveks jääda ei saa. Mul on vaja põhjust siia jääda, /kustutatud turvapõhjustel/.
Praegu, juulis, on see päevapalumine vaid kerge igaõhtune kahjutunne. Ma vaatan oma maja nurga juures, kuidas päike puude taha vajub ja nendin, et näe, kahju on järjekordsest möödasaanud suvepäevast. Väntan peale päikeseloojangut järve äärde. Õhk on jahe, aga vesi väga soe. Kui veab, polegi järve ääres kedagi. Vajutan iga päevalõpuhetke kohta “save”. Neist hetkedest peab jätkuma kogu järgnevaks aastaks, sellepärast on need vaja salvestada.
Augustis muutub see kahjutunne piinavaks. Septembris väljakannatamatuks. Siis lähen linna. /kustutatud turvapõhjustel/. Eelmisel aastal läksin suure innuga. Lugesin uue suveni päevi veel enne kui eelmine oli ametlikult lõppenud. /kustutatud turvapõhjustel/.
Leidsin viimasest Perest & Kodust laheda tuulekella idee – oma vana metallkolu tuleb üles riputada ja nii ongi. Tuustisimegi elamise läbi ja riputasime üles mõned asjad, mida hetkel vaja ei lähe. Ja kiliseb-koliseb hästi. Kurjad vaimud peletab me onni juurest ilusti minema. Lastel oli palju rõõmu meisterdamisest ka.
Viisime (vana)ema bussi peale ja saatsime Tallinna poole teele. Üle kahe kuu oleme Hdega kolmekesi. Ootasin, et saan nendega ka lõpuks natuke omaette olla, aga nüüd oleme kõik kolm kuidagi liimist lahti. Tüdrukud ripuvad kui takjad mul küljes, mis on armas, aga kui isegi kaevu juurde seelikusabast kinni hoides kaasa tullakse, siis ikka tüütu ka.
Hanna tabab inimeste tujusid õhust ja ei jäta kunagi head sõna ütlemata, kui talle tundub, et seda vaja on. “Emme, mitte keegi maailmas ei armasta sind rohkem kui mina ja Helena. Pea seda meeles!” ütles ta mulle täna, kui leidis mind kogemata pikemalt ja tõsisemalt pilvi vahtimas. Kust ta teab selliseid asju? Kuidas ta tuleb selle peale, et niimoodi öelda? Tal on ju jumalast õigus.
Esimene. Tavaline koolipäev kümnendas klassis. Ma viskan esimesest tunnist poppi, sest see on eesti keel ja ma ei viitsi oma pead murda käänete ja väldete õppimisega. Käin eesti keeles kohal ainult kirjandeid ja etteütlusi kirjutamas. Kirjandid on enamasti hindega 5+, etteütlused pole alla 5- kunagi. Popitan ka viimasest tunnist, sest milline 16-aastane viitsib viimases tunnis käia, onju. Hulgun oma suure musta habemiku koeraga rabas.Tema on mu parim sõber.
Teine. Mai, lõpueksamid tehtud, vabadus…. Miski üritus on Pirita jõekäärus ja mängivad igasugu imelikud bändid. Ma ei mäleta ühegi nende nime ja ilmselt pole neid juba ammu olemaski. Mul on seljas maailma jubedaimad riided (punaseruuduline rekkamehe pluus!!!!!), mu juuksed on blondeerimise käigus muundunud õlekollaseks. Olen kole kui öö. Tants ja trall käib hommikuni.
Kolmas. Kuum suvepäev juulis. Olen üksi oma värskelt ostetud suvekodus, mis oli ette nähtud püsti püsima järgmised viis aastat ja siis unustusse vajuma. Ma ei muretse ülemäära asjuolu pärast, et ahjul on ees vaid pool ust, et keegi on enne mind majja sisenenud läbi akna ja et katus läbi laseb. Värvin suure toa seinu kollaseks. Värv saab otsa, sest ega ma ju ei arvutanud, palju seda vaja läheb. Hüppan rattale ja sõidan Valka. Ostan kollast värvi ja ühe ämbri. Vikativarre ka. Õudselt halb on sõita rattaga, kui pead vedama ämbrit ja vikativart. Sõidan tagasi ja värvin edasi. Oih, ostetud värv polegi sama toon, millega on kaks seina juba värvitud. Aga ei hullu, mitte keegi pole kunagi seda vahet märganud.
Neljas. Lohisen hommikul koosolekule ja presenteerin artikli idee pähe oma unenäo. Olen nii ületöötanud, et näen uudiseid ja lugusid unes. Jäta vaid unenägu meelde, võta järgmine päeva nende inimeste kommentaarid juurde, keda unes nägid ja vormista looks. Teen nalja, teised naeravad. Teised teevad nalja, mina naeran. Loen läbi kõik lehed alates Ekspressist lõpetades Järva Teatajaga. Loen läbi kogu interneti ja suure osa äriregistrit. Prindin osa äriregistrist välja. Irvitan töökaaslastega mõne Tallinna linnavalitsuse pressiteate üle. Seal möllab Abiratas. Helistan kuhugi. Kirjutan midagi. Vaatan kella. Lähen joogatrenni. Lähen koju. Lähen magama.
Viies. Ebatavaliselt külm ja vihmane suvi. Ilmaennustajad korrutavad iga päeva mantrana, et kolme päeva pärast läheb suviseks. Suve ei tulegi. Ma kütan ahju, et sooja saada. Juulis! Kirjutan mõnd lugu. Klikke pole ega tule. Päevitan üksildasel vaarikaraiesmikul. Marjad tulevad ise mannergusse. Kõnnin paljajalu koju. Keedan moosi. Õitsevate pärnade lõhn paneb pea kumisema ja ma otsin palavikuliselt häid puid, kust õisi noppida. Need ei tohi olla liiga tee ääres, tolmused ega nii kõrged, et õisi kätte ei saa. Kiigun oma lastega ja loen neile unejuttu. Mu kallid.
Ma olen kogu elu suvel metsas marjul käinud. Mu mäletamises on alati Koiva äärsed metsad, kus leidus nii võluvaid kaevikuid, milles lapsed said päevad läbi mängida, kui vanemad marju korjasid.
Olin 6-aastane, kui järjekordselt kuskilt Koiva äärsetesse metsadesse sõitsime. Kus oli alles mustikaid! Ja kus oli alles liivane tee. Meie mosse jäi sinna totaalselt ja tundideks kinni. Hull närvitsemine, kaevamine ja puuokste rataste alla toppimine käis auto ümber. Lastele väga põnev. Mäletan seda käiku sellepärast, et ka mu vanaisa oli seekord kaasas. Ja minumeelest oli see tema viimane metsaskäik, sest mõni kuu hiljem ta suri.
Või siis ükskord mindi pohlale. Ikka Koiva äärde. Ja oh õnne, metsas oli “põdra maja” ehk põdra söögimaja. Me vennaga mängisime seal majas terve päeva, marjakorjajaid meist ju eriti polnud.
Ma ei mäleta, et meid oleks sunnitud marju korjama. Lihtsalt anti mingi topsik kätte, aga kui seda täis ei saanud (ja kunagi ei saanud), siis polnud ka midagi katki. Ei mäleta, millal sai marjakorjamisest minu peamisi suviseid lõbustusi ja meditatsioone, aga nii on see juba tükk aega küll. Suviti pole ühtki päeva, kui ma metsas ei käiks. Iseasi, kas ma sealt ka midagi toon – alati ei too.
Üldjuhul minnakse metsa marjule jõledate paksude treeningutega ning üleni offiga lõhnastatuna. Minnakse terve karjaga ja hõigutakse pidevalt vastastikku. See on tüütu ja vastik! Ja see ei lähe mitte. Ma käin alati üksi, pika seelikuga ja ilma säärikuteta.Vaikselt ja hõikumata. Miks ma peaksin karjuma kellegi teise kodus, mida mets ju on?!
Ma lähen metsa üksi. Vabandused ette ja taha, aga ma tõesti ei taha seltskonda metsas. Kambaga metsas käimine pole enam see meditatsioon, see on lihtsalt….seltsielu või piknik. Ainus erand on Hanna ja Helena, aga ega ma neid ka praegu veel parema meelega maasikavälule ja oma seenekohtadesse ei võta. Tallavad lihtsalt ära oma suures innukuses. Mustikale ja pohlale saavad aga küll tulla ja ootavad neid käike suure innuga.
Inimesed kardavad millegipärast, et metsas on puugid, ussid, sääse, parmud või maeiteakes. No ei ole! Ausõna, ma pole mitte kunagi metsas puuki saanud ja ma käin iga jumala päev suvel metsas. Kõik saadud puugid on tulnud kodu ümbruses. Sääsed ja parmud on teine asi. Mulle meeldib mõelda, et kui olla, siis sääsed ja parmud ei avasta sind. Või et ignoreeri neid.
Ja unustage marjakorjamisemasinad. Ei, ei, ei! See on lihtsalt julm metsa suhtes! Ja pealegi – nende jõuga põõsastelt tiritud ja lömastatud marjade puhastamine ei ole mingi lõbu. Mul pole kunagi nii palju marju vaja, et ma ei jõuaks neid oma kätega põõsalt võtta. Minu filosoofia on see, et tuleb leida koht, kus on palju marju ning seal võimalikult vaikselt ja märkamatult korjata. Käsitsi ja puhtalt, ilma lõhkumata.
Mustikakorjamise juurde käib näiteks Dvoraki sümfoonia “Uuest maailmast”. Imeline lugu, mida olen fännanud kooliajast saadik. Indiaaniviisidest inspireerituna kirjutatud võrratult lummav teos. Küllap mängis seal oma rolli ka mõni mustasilmne ja mustajuukseline indiaanitüdruk, keda Dvorak oma rännakutel Uues Maailmas kohtas… E-moll on imeilus helistik ja see sümfoonia on täiuslikult kurb mõne helge noodiga.
Meie kodus on tõeline maaliuputus, sest Hanna ja Helena täitsid eile kõik majapidamise leiduvad paberid piltidega. Tunnistan ausalt, et vesivärvidega mäkerdamine on seni olnud lapsevanema seisukohalt õudusunenägu, sest alati on kunstnikud seejuures omavahel tülli läinud, hakanud plätserdama üksteise teoseid ja üksteist, mäkerdanud kokku ümbruskonna, ajanud x korda veetopsikut ümber ning lõpptulemuseks muutnud kõik värvid ühtlaselt pruuniks poriks. Olin jumalast üllatunud seekord, kui üksmeelselt tunde maaliti. Järjest toodi mulle näha uusi teoseid, üks uhkem kui teine. Ja ei mingit tüli, plätserungi ning värve ei muudetud ka poriks. Progress ja areng:)
Ahunapalu maasektori veebikodu 