Archive for Söödav

Vastlakuklihullus

“Ma pole ealeski nii häid vastlakukleid saanud,” ütles mulle täna üks meie külaline pärast seda, kui olime laste ja koertega maha pidanud veidi ebatavalise lumeta vastlatralli. Kuklid kuulusid loomulikult ka asja juurde ja olid algusest lõpuni home-made.

Tore on, et elu sunnib õppima. Vabatahtlikult poleks ma iialgi võtnud sellist vastutust, et küpsetada vastlakukleid, mida seni olin pidanud kättesaamatuks kulinaarseks tippsaavutuseks. Nüüd läks aga nii, et juba mõnda aega harjutasin aeg-ajalt kuklitegu. Katsetasin erinevaid retsepte ja maitseid, kuni jõudsin sellisena, mis näib toimivat. Järgmisteks aastateks on ta nüüd siin kirjas. Ja jah, ma ei kavatse enam kunagi osta nö tööstuslikke vastlakukleid, sest nad on kodusega võrreldes ikka väga kehvakesed.

 

Taigen: 

0,5 l piima

800 g jahu

kaks näputäit soola

3 kuhjaga supilusikatäit suhkrut

1 tl kardemoni

200 g võid

1 muna

1 pakk pärmi + supilusikatäis suhkrut selle lahustamiseks

määrimiseks 1 muna

 

Täidis:

400 ml vahukoort

350 g Köögi toorjuustu

3 supilusikatäit suhkrut

0,5 l kodust pohlamoosi

Peale raputamiseks tuhksuhkrut

 

Tee pliidi alla tuli. Mõõda potti pool liitrit piima ja lase see pliidil leigeks. Samal ajal hõõru pärm suhkruga vedelaks ja kaalu välja 400 grammi jahu. 

Sega lahustatud pärm leige piimaga. Lisa jahu – sõeludes. Sega ja pane kaane alla sooja kohta kerkima. Just selleks oli vaja alustada kuklitegu pliidi alla tule panemisega. 

Lase pool tundi kerkida. Samal ajal tee endale kohvi, sulata potis või ja tõsta jahtuma. Klopi lahti muna, mõõda välja veel 400 g jahu. 

Kerkinud tainas löö  kokku, lisa jahtunud või-munasegu, suhkur, sool, kardemon ja sõelutud jahu. Klopi kõik korralikult kokku ja pane uuesti kaane alla kerkima. Nüüd on sul umbes tund aega vaba aega!

Pane ahi tööle 240 kraadi peale. Kalluta tainas jahusele lauale ning rulli sellest pikk vorst. Lõika sellest võimalikult ühesuurused tükid, vormi kiiresti kuklid, määri munaga ning ahju. Kuklid küpsevad ca 10 minutit ning kerkivad seejuures korralikult. 

Võta valmis kuklid välja, kata rätikuga ja lase jahtuda. Samal ajal tee kreem. 

Sega toorjuust vähekese vahukoore ja suhkruga ühtlaseks. Lisa ülejäänud vahukoor ja vahusta kõvaks vahuks. 

Kukleid hakka täitma siis, kui need on täielikult jahtunud. Lõika iga kukli pealt maha kaaneke, pane kuklile teelusikatäis pohlamoosi ja tordipritsiga kena mütsike kreemi. Kõige otsa kaaneke. Sõelu läbi jõhvsõela peale tuhksuhkur. 

Antud kogusest tuleb välja 30 kuklit ehk kaks tavalist ahjuplaaditäit. Kuklitegu võtab koos kerkimis- ja jahtumispausidega algusest lõpuni aega 3,5 tundi. 

 

 

 

Leave a comment »

Pirukakunst

Pirukad

Meil käib tihtipeale külas välismaa-inimesi. Nad hämmastuvad meie mõistes väga veidratest asjadest. Näiteks lumi on eksootika, külm ilm, pime öö, tähistaevas, kuum ruum, kus tuleb end paljaks võtta ja higistada (saun). Kui nad astuvad tuppa, siis palju imestust pälvib ka puuahi. Et kas tõesti kütab see ühe sületäie puudega soojaks terve maja, on üldiselt välismaa-inimesele arusaamatu müsteerium. Ja kui ma veel räägin, et sellessamas ahjus on võimalik ka süüa teha, siis jookseb juhe ikka täitsa kokku.

Räägin küpsetamisest. Minu vanaemal oli väga hea ahi, valgetest kahhelkivist ja suure koldega. Talvel võttis ta tihtipeale ette pirukateo. Muidugi oli olemas ka puupliidi ahi, aga seda ei kasutanud ta küpsemiseks mumeelest kunagi. Ta oli nii osav, et suutis isegi piparkoogid “suures ahjus” ilma kõrvetamata valmis teha. Veel valmisid seal õunakoogid, korbid, kaneelisaiad.

Üldiselt on puuahjuga küpsetamine suur ettevõtmine. Igasugu vormiroogi ja suppe teha on seal lihtne. Paned sisse, unustad mõneks ajaks, mida kauem sees on, seda paremaks läheb. Küpsetiste tegemine on aga närvide mäng, katse-eksitus. Lisaks on vaja tegevus ajastada. Ma ei hakka ju kütma suurt ahju, et õhtul kaneelisaiu teha, sest siis läheb kogu elamine nii palavaks, et keegi ei saa enam magada:)

Pirukategu ei võta ma tavaliselt ette rohkem kui kord-paar talve jooksul. Soovitavalt siis, kui olen kodus üksi. No seda juhtubki ehk kord-paar talvel. Pirukaid ei saa teha, kui su ümber toimub melu, sul on kiire ja kõigil on sind koguaeg vaja.

Alustan sellega, et teen pliidi alla tule. Üksiti panen pliidiservale taina kerkima. Pliidi ääres kerkib see alati imehästi. Samal ajal teen tule ahju ja valmistan pirukatäidise. Seni, kuni tuli ahjus põleb, tainas kerkib. See on kokku max 2 tundi. Ahju sulgemise ajaks peavad pirukad olema valmis ahju minema. Paitan neid natuke veel munaga, ootan 10 minutit, lükkan söed ahjus tahapoole (panni ei tohi panna sütele, sest siis kõrbeb kraam alt sekunditega ära) ja pirukalaar läheb ahju. Viie minuti pärast kontrollin. Võibolla on vaja pann ringi keerata, kuid võimalik, et on ka juba valmis. Ega tea ju, sest ahjutemperatuurist pole aimugi. Järgmine pannitäis on ahjus alguses 10 minutit, sest vahepealse lahtitegemisega on koldes temperatuur langenud. Võimalik, et tuleb hoida veel kauemgi.

Niimoodi katsetades valmivad tõelised vanakooli pirukad. Jah, need, mida vormitakse õhukese klaasiga. Ahjust tulles tuleks nad piimaga üle pintseldada (tavaliselt selle unustan:)) ja panna kohe rätiku alla. Nõnda ei muutu nad jahtudeski kõvaks plönniks. Iseasi, kas nad üldse jõuavad maha jahtuda, sest on suur oht, et enne veel on nad juba otsas.

Täna pirukaid tehes mõtlesin oma vanaema peale. Tema tegi ahjus imelisi pekipirukaid, millest ei saanud kunagi küll ja mida oli alati liiga vähe. Kuidas me ootasime neid pirukapäevi! Ei mäleta, et ta oleks mulle otseselt pirukategu õpetanud, aga praegu teen mina neid enamvähem samamoodi nagu temagi. Ja ikka suures puuahjus. Ilma näidikute, mõõdikute ja anduriteta. Puhtalt tunde järgi.

Leave a comment »

Isetehtud jäätis

 

20180321_180140 (2)

Varem potsatas ikka poes vahest korvi ka karbike jäätisega, aga nüüd kõnnin tuimalt jäätiselettidest mööda. Põhjus on selles, et poejäätis ei suuda mingi valemiga konkureerida isetehtud maiusega. Kogu meie pere on sellest sõltuvusest ja karbitäis hõrgutist kaob otse lennult.

Võin muidugi süüdistada sõltuvuses tekkes Ragnet, kelle blogist leidsin jäätise põhiretsepti. See koosneb täpselt kahest komponendist – vahukoorest ja kondenspiima. Unustage kõik stabilisaatorid, toiduvärvid, maitse- ja lõhnaparandajad, sest see kooslus ei vaja mingit tuuningut ega parandamist, vaid on suurepärane alus mistahes toidukatsetusteks.

Pildil olev jäätis on piparmündišokolaadi ja põdrasamblasiirupiga. Seda teen ma ise igal suvel ja see kõlbab nii köha ravimiseks, pannkoogi peale ja tuleb välja, et ka jäätise sisse.

Veel on väga hea kooslus 70-protsendine tume šokolaad ja vaarikamoos. Neid tuleb panna jäätise sisse ohtralt. Uskuge mind, selle kraamiga ei suuda konkureerida ükski tööstuslikult valmistatud poejäätis.

 

 

 

Leave a comment »

Midagi uut: arooniasiirup

IMG_5296

Katsetasin esimest korda teha arooniasiirupit. See tundus retsepte uurides suur solberdamine, aga tegelikult osutus ülilihtsaks.

Asi käib nii:

Paar kilo arooniaid (puhastatult) panin potti ja katsin paksu kihi kirsilehtedega.

Kallasin kogu kupatuse üle paar liitri keeva veega, nii et oleks kaetud.

Väheses vees lahustasin 2 spl sidrunhapet ja lisasin.

Jätsin ööks seisma.

Järgmisel päeval lasin keema, keetsin paar minutit.

Tampisin marju natuke puruks ja kurnasin.

Lasin vedeliku uuesti keema ja lisasin kilo suhkrut.

Keetsin paar minutit ja panin kuumadesse pudelitesse.

 

Järelejäänud marjakestadele valasin veel kuuma vett peale ja sain kohe joomise morsi.

 

 

Leave a comment »

Paradiisiõunad Savilöövi moodi

IMG_5288

Igal aastal rõõmustab paradiisiõunapuu meid üha rohkemate tumepunaste õuntega. Vaid väikese osa sellest küllusest suudan purkidesse panna. Talvel hää neid õunu ise süüa või hoopis ära kinkida.

Hoidist teen nii: 

Õunad pesen ja eemaldan südamikunupsu. Varred jäävad.

Kilo õunte võtan ca pool liitrit vett ja 200 grammi suhkrut. Vee lasen keema ja lisan suhkru.

Sama koguse kohta läheb ka paar supilusikatäit glögimaitseainet, mille panen sõelaga kuuma vette 10 minutiks maitset andma.

Veel lisan sama koguse kohta supilusikatäie söögiäädikat.

Nüüd on marinaad valmis ja panen sellesse õunad. Lasen need keema, aga selle juures tuleb koguaeg passida, sest keeta tuleb neid hetke, kui üldse. Muidu tõmbavad õunad lõhed sisse.

Lõpuks panen kraami kuumadesse purkidesse ja valmis ongi.

 

Kui nüüd kellelgi tuli hirmus paradiisiõunaisu peale, siis minult saab veel sel nädalal. Pühapäeval võin ka Tallinna ära tuua.

IMG_5291

Leave a comment »

Nõgesed, oblikad, rabarberid, kogritsad

Kõikide nende tarbimine kuulub kindlasti kevade juurde ja kõiki neid me sööme mais niipalju kui võimalik.

Esmalt pean jagama vaimustust nõgesepestost, mille retsept on värskes Oma Maitses.

IMG_4623

Nõgesed tuleb keevas vees kupatada, et nad lõpetaksid kõrvetamise. Seejärel nõrutada ja loputada külma veega läbi. Pigista võimalikult palju vedelikku välja ja siis tükelda. Edasi tehakse nagu pestot ikka. Sidruni ma jätsin ära, sest ei juhtunud seda kodus olema.

IMG_4610Ausõna – see on imehea kraam ja mu 65-aastane ema ütles, et ta pole midagi nii head nõgesest tehtut iial söönud (kusjuures ta on suur heinasöödik)!

IMG_4620

Siis rabarberid. Kisselli ja kooki teeme me kahtlemata, aga jälle Oma Maitsest leidsin huvitava marmelaadiretsepti.

Selleks läheb vaja:

pool kilo rabarbereid

jupike ingverijuurt (ma panin kodus leiduvat suhkrustatud ingverit)

pool kilo moosisuhkrut

Lõigu rabarberivarred väikesteks tükkideks ja ingver ka nii peeneks kui vähegi võimalik. Sega kraam suhkruga ja pane üleöö seisma. Seejärel lase keema ja keeda vaiksel tulel kolm minutit. Pane kohe puhastesse purkidesse.

Kommentaariks niipalju, et 3 minutit keetmist on siiski ilmselgelt vähe. Ta on liiga krõmps, et mitte öelda – toores. Retseptis oli lühikest keetmisaega põhjendatud sellega, et siis säilib rabarberitel punane värv, aga no ma ei tea – minu rabarberid on ikka täiesti rohelised ja kas sa keedad neid või mitte, roheliseks nad ka jäävad. Järgmine kord proovin 5 minuti keetmisega.

IMG_4614

Kogritsaid ma sel aastal veel pole metsast leidnud, aga Valga turul müüs neid üks minumoodi metsamoori nägu Vene naine ja ostsin tema käest 2 euro eest terve suure kotitäie väikesi noori seeni. Neid on vaja enne tarvitamist kolm korda kupatada – paned külma veega keema, keedad 5-10 minutit, kurnad, loputad külma veega ja kordad protseduuri veel 2x.

Nendest tegin tavalise seenesousti – sibulad, kogritsad, sool, hapukoor, murulauk garniiriks.

Oblikasupp on Savilöövil traditsiooniline kevadine lõunasöök ja eriti maitsev on see esimestest oblikatest. Teen seda nagu nõgesesuppi. Eriti laisk tegemine on, kui hommikuse pliidikütmisega riis ja munad valmis keeta. Siis saab lõuna ajal supi valmis vaid 10-15 minutiga.

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Nurmenukud

IMG_4585

Mäletan hästi rõõmu, mida tundsin, kui meie esimesel maakevadel selgus, et päikesepoolsel nõlval kasvab mõni nurmenukk. Neid oli just parasjagu niipalju, et sai teha salatit ja kuivatada õisi ka talviseks teeks.

Hoidsime neid nagu silmaterasid, ei raatsinud muruniitjaga üle sõita, vaid taime ümber tehti ikka kena ring ja ta jäi kasvama.

Nüüd, 16 aastat hiljem on nõlv üleni nurmenukkudega tihedalt kaetud. Neid kasvab lausa massiliselt ja tuleb iga aastaga juurde. Samas ümbruskonnas pole ma näinud ühtegi teist sellist paika, kus neid nii meeletult vohaks.

Võib-olla on võti ikkagi niitmine. Nad kasvavad üsna vaesel pinnal ja nii saan ma nende mahaniitmist venitada ajani, kui nad on ära õitsenud ja seemned valmis. Seda olengi alati teinud, sest kes siis raatsib täies õies lilleniitu maha niita. Näib, et neile meeldib selline asi ja üldse meeldib neile niitmine. Kulust ei kipu nad ennast eriti läbi ajama, seda näitab kasvõi see, et nad kasvavadki vaid alal, mida suve jooksul niidetakse ja kuhu ei jää kulu.

Nurmenukk on üks ütlemata tore tegelane. Esimestest lehtedest teen ma alati salatit. See on üldse kevade esimene salat, kuhu lähevad lisaks nurmenukulehtedele ka naadid, võilillelehed ja küüslauguvõrsed. Praeguseks ajaks on lehesalat juba oma võlu meie jaoks kaotamas, aga ükski õhtu siin maal ei möödu ilma nurmenukuteeta. Ja muidugi kuivatan ma õisi ka talveks, ikka palju!

Leave a comment »

Kohustuslik piparkoogipiltidega jõulupostitus

IMG_3815

Mõtlesin küll, et ignoreerin sel aastal piparkoogiteemasid täiega ja ei kirjuta siin midagi piparkookidest. Aga no ma ei saa ikka, sest ei möödu nädalatki, kui mulle ei tehtaks kodus ettepanekut: “Emme, tee piparkoogitainast, me tahame piparkooke teha!”

Jõuludeni on veel paar nädalat aega, aga me oleme ikka palju laare piparkooke juba teinud. Vähemalt minul hakkab küll neist isu täis saama. On täitsa tavaline, et jõulude ajal ei taha meie peres enam keegi piparkookidest kuulda ning uuesti tuleb piparkoogiisu kuskil veebruaris.

Kirjutan siia veelkord taignaretsepti, mis on meie kodus korduvalt ja korduvalt läbiproovitud.

250 grammi kuusevõrsesiirupit

150 grammi toorroosuhkrut

pool pakki piparkoogimaitseainet

200 grammi võid

1 muna

t tl küpsetuspulbrit

jahu (meie kasutame mahedat nisupüüli)

Tee nii: sega siirupisse suhkur ja maitseainet, lase tasasel tulel keemiseni. Sega kuni suhkur on lahustunud ning lisa tükkidena või. Võta tulelt ära ja lase senikaua seista, kuni või on sulanud. Lisa lahtiklopitud muna ning jahu koos küpsetuspulbriga. Ma tavaliselt unustan küpsetuspulbri ära, aga sest pole hullu, sest pole midagi õudsemat, kui kõrgustesse kerkiv piparkook. Jahu pane niipalju, et segu oleks raske segada. Sega veel korralikult läbi, keera toidukilesse ja pane taignapäts külmkappi. Seal ta võiks seista homseni.

Glasuur
1 munavalge

Tunde järgi tuhksuhkrut

Paar tilka sidrunimahla

Vahusta munavalge paari soolateraga kõvaks vahuks ja sega hulka niipalju tuhksuhkrut, et glasuur ei voolaks. Arvesta, et tuhksuhkrut läheb ohtrasti ja sega seda sisse järk-järgult. Vahepeal lisa ka sidrunitilgad ja kui tahad glasuuri toonida, siis värvi. Näiteks mustikat lilla glasuuri saamiseks või peeti roosaks.

IMG_3821

IMG_3819

IMG_3820

6-aastased piparkooginirvaanas: on piisavalt piparkooke, PALJU glasuuri ja veel rohkem nonparellikraami.

IMG_3817

Jõulud Hanna silmade läbi: tema on baleriin ja tantsib, ülejäänud pere imetleb tema tantsimast ja kuuse all on ootamas palju kingitusi.

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Vaarikalummus

Korilasel on kiired päevad – raiesmikel on valmis saanud vaarikad ja loomulikult on need KÕIK vaja ära korjata. Või vähemalt üritada ära korjata.

Metsvaarikad on mu ühed suured lemmikud. Ei anna aedvaarikatega mitte võrreldagi. Nädalavahetusel laste lunimise peale ostsin turult aedvaarikaid ja üllatusin, kui maitsetud ja lõhnatud need on. Nagu plastmass või lihtsalt mingi materjal. Sain jälle tuge oma veendumusele, et ma ei hakka iialgi oma aias kasvatama aedvaarikaid, kuna mets pakub neid marju rikkalikult ja metsik variant on oluliselt maitsvam.

Vaarikaaeg on üürike, heal juhul nii nädal. Sellepärast põikan nüüd iga päev oma raiesmikule. See on põhjatu ja marju on lõputult. Vaarikakorjajaid on ka vähe. Miks, sellest ma polegi aru saanud.

Kui veel vaarikatest rääkida, siis sain jälle õhata, et küll mul on tore töö – saab muudkui juurde tarkuseteri. Nimelt käisin Polli aiandusuuringute keskuses lugu tegemas ja seal sadade vaarikate vahel toimetas üks vaarikateadlane. Rääkisime kohe pikemalt vaarikaussi hingeelust. See uss ei olegi mitte kõige suurem kurjajuur, vaid paharet on vaarikamardikas, kes põõsa all mullas mõnusasti elab. Kevadel, kui vaarikas õitseb, ronib teine kribinal-krabinal üles õie peale munema. Ja sealt need ussid tulevadki. Ja veel oskab mardikas end kavalalt varjata – ohu korral kukutab ennast selili maha ja teeskleb surnut:)

Just ussitamise teema pärast ei anna vaarikaid eriti ökona ehk ilma taimemürkideta kasvatada. On vaid üks erand – taasviljuv vaarikas. See on selline tegelane, kes kasvatab kõigepealt marjad II aasta võrsetele ning seejärel ka sama aasta võrsetele. Just praegu on ta õitsema hakkamas ja kuu aja pärast hakkab marju saama. Kuna aga vaarikamardikas tegutseb ainult kevadeti, siis nn sügisvaarikat ussitamise probleem ei ähvarda. Ja mina arvasin seni, et turul sügisel müüdavad vaarikad on toodud kuskilt lõunamaalt ning eestimaise silt niisama ilu pärast külge riputatud.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis vaarikakoha leidmine on lihtsamast lihtsam, sest vaarikas kasvab põhimõtteliselt igal raiesmikul. Kui sa kuu aega tagasi korjasid raiesmikul maasikaid, siis suure tõenäosusega saad sealtsamast ka vägeva vaarika saagi. Kaege perra!

Ahjaa, seda ka, et mida vaarikatest üldse teha. Oma vanaema kombel olen neist vähemalt ühe laari keetnud moosi koos mustade sõstardega. Panen pooleks vaarikaid ja mustsõstraid.

Laste lemmikmoos on aga puhas vaarikamoos. Seda teen tingimata moosisuhkruga, siis kallerdab ta kenasti ära.

Et mul aga purgid on kõik juba moosi täis, katsetasin ka vaarikasiirupi keetmisega. Vaja läheb:

2 l vaarikaid

ca 600 grammi tavalist suhkrut

Kõigepealt panin vaarikad suhkruta keema ja keetsin välja mahla. Kurnasin ning panin puhta mahla vaiksele tulele keema koos suhkruga. Keetsin seni, kuni segu hakkas paksemaks muutuma. Vahepeal riisusin pealt vahtu. Umbes pooletunnise keetmise järel panin kuumalt purkidesse-pudelitesse ja nii ongi. Kahtlus on, et asi muutus jahtudes želeeks, aga ega suuremat vahet pole. Tarvitada saab seda talvel nt morsi tegemisel, aga miks mitte ka kisselliks või mannavahuks teha.

 

IMG_2918

Vaarikasiirup

 

Leave a comment »

Külma suvepäeva kanahautis

IMG_2745

Selle retsepti leidsin ühest vanast Maakodust ja seal oli tema nimeks mosli. Mosli on siis Tuneesia köögist pärit kana-kartulihautis, aga et ma loomulikult retsepti kallal omaloomingut rakendasin, siis mosliks ei julge seda enam nimetada. Tegin hautist suures ahjus, sest tänavune juuli lihtsalt on selline, et kütame mõnikord ka ahju.

Vaja läheb:

5 keskmise suurusega kartulit

Kümmekond kirsstomatit

4-5 värsket porgandit

Vähemalt 5 kana poolkintsu

1 sibul

Soola, pipart, kurkumi

Veidi oliiviõli

Asi käib nii:

Kõigepealt küta ahi korralikult ära. Kuniks ahi köeb, valmista potitäis söödavat ette. Kõigepealt lähevad ahjupotti sektoriteks lõigatud kartulid, poolitatud tomatid ja porgandikangid. Maitsesta kraam soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Sibul haki ja pane pannile praadima. Samal ajal maitsesta soola-pipraga ka kanatükid ja prae need mõlemalt poolt kergelt läbi. Vala kraam pannilt potti juurikate juurde. Maitsesta kurkumiga. Lisa natuke õli ja niipalju vett, et poti põhjas oleks vedelikku paar sentimeetrit. 10 minutit pärast ahju kinni panemist lükka pott ahju ja jäta ta sinna paariks-kolmeks tunniks.

 

PS. Toitu ma pildistada ei oska, tean. Sellepärast ongi siin blogis nii vähe toidujuttu, sest pildid lihtsalt pole eriti isuäratavad.

Leave a comment »