Ahunapalu maasektori veebikodu

2017 oli aasta, kui ma jätsin Tallinna elu, sest teisiti enam ei saanud. Kohtusin kodu juures karuperedega ja kuulsin kuuvalges metsas kõndides hunte nii lähedalt, et nemad vist tegelikult lausa nägid mind. Käisin murakal ja eksisin rappa. Panin oma lapsed külakooli ja kirjutasin nagu hull. Õppisin nime ja nägupidi tundma 24 koera. Jah, nad on kõik täitsa erinevad ja jah, neil on kõigil oma nimi. Mis siis veel?

• Me kolime maale! Selle otsustasime ära juba 2016. aasta lõpus. Kartsin, et kuidas lapsed lepivad selle mõttega, aga nad leppisid kohe. Olid kasvõi poole aasta peale valmis kooli vahetama.
• Händlerina Karjala-Soomes kelgukoertevõistlusel. No on see vast alles elu…
• Me teeme Palgi talu elamiskorda! Ta oli umbes samas seisus nagu Savilöövi ligi 20 aastat tagasi. Lammutustööd oli märkimisväärselt. Mis teema ometi oli ennemuistsetel inimestel tapeedi palkseina külge naelutamisega? Üleüldse on ta muidugi tavaline maasektor nagu nad ikka – sa võid ehitada nonstop kogu elu ja ikka valmis ei saa. Või mis tähendab üldse valmis? Aasta tagasi jõulude ajal tegime esimesi plaane ja nüüd enne jõule sai ta elamiskõlbulikuks.

Seltskonnaga maanteemuuseumis

• Õppisin juhtima koerarakendit ja sõidutasin maanteemuuseumis lapsi. Kuidagi sai siiski tehtud.
• Jäin autoga kinni kodu ette ja riigimaanteele.
• Sõitsin lugematu arv kordi marsruudil Tallinn-Ahunapalu. Iga sõiduga sai aina selgemaks, et nii ei saa – see peab lõppema.
• Käisin isaga Londonis ja Covent Gardenis Madame Butterflyd vaatamas. Mõistsin, et suurlinnad ei ole minu jaoks. Ma ei talu lärmi, metrooga liiklemine käib lihtsalt füüsiliselt ajudele ja väsitab. Inglismaa maasektorites käisime ka ja see on hoopis teine tera.
• Müüsin maha Seati ja ostsin Subaru. Aasta parim ost! Põhiline nõudmine autole oli, et oleks säästlik ja võimas – ei jääks kuskile kinni. Nii ongi. Boonuseks veel see, et Subaru on täitsa kirsipunane:)
• Sain autode koha peal palju targemaks. Näiteks tean nüüd, et auto tuleb kiiresti ära müüa siis, kui ta hakkab juba iga kuu remonti vajama. Või et valget autot pole mõtet endale KUNAGI osta. Või et tundmatut marki autot pole ka mõtet osta – sa ei saa tast lihtsalt hiljem hõlpsasti lahti.
• Registreerisin enda ja lapsed Tallinnast välja ja Võnnu valda sisse.

Sinised seelikud on “meie omad”!

• Hanna ja Helena käisid tantsupeol ja vaimustusid rahvatantsust ning rongkäigust.
• Mängisin vabatahtlikult väga palju Bachi. Kuidas ma kooliajal HTKd vihkasin! Nüüd selgub, et polegi need prelüüdid nii hullud. Fuugasid ma endiselt väga ei armasta.
• Tundsin palju rõõmu lihtsalt sellest, et päike või kuu paistab. Niipalju tähistaevast kui sel aastal pole ma kunagi varem näinud. Linnas ju tähti taevas teatavasti ei näe.
• Sain maailma kõige ägedama sünnipäevakingituse – mulle kirjutati fuuga!
• Toimetasin 3 numbrit Eesti suurimat ajakirja. Hahaa…selleks on Coop Eesti väljaanne Hetk. Oli tore töö, kuid lõpp vajus ära, sest maakeeli öeldes põlesin läbi. Ei, mitte selle ajakirja pärast, vaid kõige kaasneva tõttu.
• Mu ettevõte sai lõpuks ometi omale kodulehekülje (www.kirjutamine.ee). Üksiti tegelesin kirjatöödega palju laiemas mõistes kui vaid ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutamine.
• Lõpuks ometi sai minust 100 protsenti vabakutseline, ise endale palga maksja. Ei olegi hirmus tunne.
• Suvi möödus nii, et ainukesed kolm vaba päeva olid siis, kui elekter ära oli. Ma ei puhanud kirja- ega muust tööst.
• Kevadest sügiseni aina ehitasime Palgi talus. Pool maja jõudsime ise ära remontida, aga siis tuli õnneks appi kuldsete kätega naabrimees. Ilma temata poleks jõuluks koju saanud.
• Kõige selle kõrvalt tegin täie jõuga kirjatööd, sel aastal rohkem kui kunagi varem. Kahjuks olen kohati andnud järele ka põhimõttes “nädalavahetustel ja öösiti ei tööta”. Juba ammu ei tea ma enam, palju lugusid kuus või aastas kokku kirjutanud. Tean, vaid seda, et iga päev valmib 1-2 kirjatükki. Ja kui ei valmi, siis on paanika majas.

1. september 2017 uues koolis

• Hanna ja Helena läksin Võnnu keskkooli II klassi. Kohanesid kohe. Neil on suur klass – 23 õpilast. Istuvad koos, kooli käivad bussiga.
• Käisin esimest korda murakal! Üksiti eksisin ka rabas ära ning esimest korda elus kasutasin metsast välja tulemiseks GPSi. Piinlik, jah.
• Metsas olen käinud palju, sisuliselt iga päev. Kas marjul, seenel või kutsikaid jalutamas.
• Hanna ja Helena on koolis läbiviielised! Nad on rahul ja neil läheb hästi.
• Savilöövile jõudsin väga harva, suvel vaid muru niitmiseks. Niisama puhanud ei ole seal üldse mitte. Savilöövi roll minu elus on muutunud ja järgmisel aastal hakkan katsetama, kas nii ka saab.

Bechstein kolis maale ja “elas” alguses lauavirnaga ühes toas

• Augustis pakkisin kogu oma linnakraami kokku ja kolisin ära maale. Üürisin välja oma linnakorteri.
• Terve aasta jooksul pole ma kordagi haige olnud. Ka lapsed pole vajanud rohkem arstiabi, kui et Hannaga käisin 2x EMOs. Ühe korra tõmbas ta endale peale keeva vett ja teinekord tõusis laua all (!) niimoodi püsti, et vajas õmblemist.
• Oktoober-november-detsember tõusis tempo järjest. Une arvelt, iseenda arvelt, laste arvelt. Sellises olukorras, kus sul aega on ekstreemselt vähe, mõjub eriti ärritavalt, kui keegi teine sinu aega raiskab või silmnähtavalt ebatõhus on. Närvi ajavad asjad, mida tavaliselt ei märkagi. Sellepärast olin palju teravama ütlemisega kui muidu. Muidugi ma pärast kahetsesin.
• Õppisin kaisus magama. Ma arvasin aastaid, et see teema ei ole minu jaoks. Aga on – nüüd ma teistmoodi enam ei oskagi.
• Lähedastega on suhted paremas korras kui kunagi varem. Mina, elupõline suur tülitseja, tige, õel ja muidu vastik inimene, ei tahagi ühtäkki enam tülitseda ega võimu pärast võidelda. Vastupidi, ma otsin aina rahu. Imelik lausa.
• Käisin koerarakendiga üksi metsas. Küll nad olid hämmastunud, kui nende tavapärane juht koduõuele jäi. Mitu korda vaadati üle õla, et “mida värki, sina ainult tuledki kaasas või?”.

Hanna grupikalli 10 kutsikaga

• 20 aastat olen unistanud koera võtmisest, kuid see oli erinevatel põhjustel võimatu. Nüüd elan ma majapidamises, kus on 20+ koera. Alati tahab keegi sügamist, kammimist, jalutamist, lihtsalt jutu ajamist. Aga suur snautser on siit ikkagi veel puudu:)
• Kõndisin läbipõlemise piiril liiga kaua. Võib-olla on see piir ületatud. Ega ma täpselt ei tea, kuidas tagasi normaalseks saada – selliseks, et su elus eksisteerib mõiste “vaba aeg”, et natukenegi on aega endale ja üldse mõtlemiseks, et koguaeg ei oleks kuklas tiksumas vähemalt paarikümnest punktist koosnevat “to-do listi”, et oleks jaksu suhelda inimestega lihtsalt sellepärast, et ammu pole neid näinud ja niisama tore on, et üldse oleks jaksu suhelda rohkem kui hädavajalik on.
• Internetivabad jõulud uues kodus. Levi on nii olematu, et võiks hakata müüma siia offline-puhkusepakette läbipõlenud linnainimestele. Aitab imehästi. Tahate teada, mida teha siis, kui pole internetti ega televiisorit? Jah, raamatut võib lugeda, aga võib ka ette Bachi orelile kirjutet suurvormid ja pusida kahepeale neid mängida.
• Imeline kohtumine esimesel jõulupühal. Läksin kutsikatega videvikuajal metsa. Oli pikem tiir ja jäime pimeda peale. Kuuvalgus, sätendav lumi, paar kraadi külma ja äkki siinsamas lähedal selge ulgumine, millele varsti vastas teine ja kolmaski hääl. Hundid! Selle kohtumise üle oli tunne nagu lotovõitjal.

Septebrikuine üleujutus Mustjõel. 

• Magamine! Veel Tallinnas elades häiris mu und kohutavalt üks valgustriip, mis paistis kardina vahelt nii järjekindlalt, et mingi valemiga polnud seda võimalik katta. Mu und segasid möödasõitvad autod ja mõnikord akna all kõvahäälselt jutustavad inimesed. Siin ei ole midagi sellist. Magada saab täielikus vaikuses ja kottpimeduses. Küll on mõnus! Nii hästi magades piisab ka sellest, kui magad vähem tunde.
• Missa h-moll, Bachi oma loomulikult. Pauluse kirikus. Siiani heliseb peas.
• Lõputu pori ja vihm. Linnas seda ei märka. Maal märkab vägagi. Jah, muidugi olen ma nüüd õppinud ära ka ilma kirumise – suudan seda teha pikalt ja pidevalt:)

Head aastavahetust ja mõnusat uut aastat, sõbrad! Katsun järgmisel aastal jälle rohkem kirjutada:)