Archive for Metsamoorlus

Vaarikalummus

Korilasel on kiired päevad – raiesmikel on valmis saanud vaarikad ja loomulikult on need KÕIK vaja ära korjata. Või vähemalt üritada ära korjata.

Metsvaarikad on mu ühed suured lemmikud. Ei anna aedvaarikatega mitte võrreldagi. Nädalavahetusel laste lunimise peale ostsin turult aedvaarikaid ja üllatusin, kui maitsetud ja lõhnatud need on. Nagu plastmass või lihtsalt mingi materjal. Sain jälle tuge oma veendumusele, et ma ei hakka iialgi oma aias kasvatama aedvaarikaid, kuna mets pakub neid marju rikkalikult ja metsik variant on oluliselt maitsvam.

Vaarikaaeg on üürike, heal juhul nii nädal. Sellepärast põikan nüüd iga päev oma raiesmikule. See on põhjatu ja marju on lõputult. Vaarikakorjajaid on ka vähe. Miks, sellest ma polegi aru saanud.

Kui veel vaarikatest rääkida, siis sain jälle õhata, et küll mul on tore töö – saab muudkui juurde tarkuseteri. Nimelt käisin Polli aiandusuuringute keskuses lugu tegemas ja seal sadade vaarikate vahel toimetas üks vaarikateadlane. Rääkisime kohe pikemalt vaarikaussi hingeelust. See uss ei olegi mitte kõige suurem kurjajuur, vaid paharet on vaarikamardikas, kes põõsa all mullas mõnusasti elab. Kevadel, kui vaarikas õitseb, ronib teine kribinal-krabinal üles õie peale munema. Ja sealt need ussid tulevadki. Ja veel oskab mardikas end kavalalt varjata – ohu korral kukutab ennast selili maha ja teeskleb surnut:)

Just ussitamise teema pärast ei anna vaarikaid eriti ökona ehk ilma taimemürkideta kasvatada. On vaid üks erand – taasviljuv vaarikas. See on selline tegelane, kes kasvatab kõigepealt marjad II aasta võrsetele ning seejärel ka sama aasta võrsetele. Just praegu on ta õitsema hakkamas ja kuu aja pärast hakkab marju saama. Kuna aga vaarikamardikas tegutseb ainult kevadeti, siis nn sügisvaarikat ussitamise probleem ei ähvarda. Ja mina arvasin seni, et turul sügisel müüdavad vaarikad on toodud kuskilt lõunamaalt ning eestimaise silt niisama ilu pärast külge riputatud.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis vaarikakoha leidmine on lihtsamast lihtsam, sest vaarikas kasvab põhimõtteliselt igal raiesmikul. Kui sa kuu aega tagasi korjasid raiesmikul maasikaid, siis suure tõenäosusega saad sealtsamast ka vägeva vaarika saagi. Kaege perra!

Ahjaa, seda ka, et mida vaarikatest üldse teha. Oma vanaema kombel olen neist vähemalt ühe laari keetnud moosi koos mustade sõstardega. Panen pooleks vaarikaid ja mustsõstraid.

Laste lemmikmoos on aga puhas vaarikamoos. Seda teen tingimata moosisuhkruga, siis kallerdab ta kenasti ära.

Et mul aga purgid on kõik juba moosi täis, katsetasin ka vaarikasiirupi keetmisega. Vaja läheb:

2 l vaarikaid

ca 600 grammi tavalist suhkrut

Kõigepealt panin vaarikad suhkruta keema ja keetsin välja mahla. Kurnasin ning panin puhta mahla vaiksele tulele keema koos suhkruga. Keetsin seni, kuni segu hakkas paksemaks muutuma. Vahepeal riisusin pealt vahtu. Umbes pooletunnise keetmise järel panin kuumalt purkidesse-pudelitesse ja nii ongi. Kahtlus on, et asi muutus jahtudes želeeks, aga ega suuremat vahet pole. Tarvitada saab seda talvel nt morsi tegemisel, aga miks mitte ka kisselliks või mannavahuks teha.

 

IMG_2918

Vaarikasiirup

 

Advertisements

Leave a comment »

Hasartne marjajaht

IMG_2726

Meie igapäevaelu Savilöövil määravad praegu maasikad. Peaaegu pidevalt on keegi meist metsas ja kui ta täis mannergutega naaseb, läheb järgmine vahetus. Õhtul tegeletakse korjatu purkidesse-karpidesse paigutamisega ja uute plaanide tegemisega. Isegi lapsed on marjajahist haaratud – Helena korjas täna ühe jutiga pool liitrit maasikaid ja mõlemad tüdrukud aitasid mul pärast moosi keeta ning purkidesse panna.

Maasikad on ainukesed metsamarjad, mille puhul meid tabab hasart. Kas õnnestub leida selline maasikakoht, kus võid eksimiseni korjata? Kas õnnestub jõuda paigale enne teisi korjajaid? Kas ilm üldse soosib korjamist?

Arutasime emaga just siin ükspäev seda maasikateemat ja jõudsime järeldusele, et päris normaalsed me ilmselt pole. Nüüd, kui välja on peilitud paar vinget raiesmikku, on pidev mure, et äkki keegi avastab need ja korjab marjad ära/tallab koha segi. Alati meenutan kibedusega juhtumit, kus veetsin mõnusasti marjaaega imelisel ja hästivarjatud raiesmikul, kui sinna ei-tea-kust saabus mikrobussitäis lärmavaid kaaskodanikke. Selle asemel, et seal normaalse inimese kombel marju korjata, jooksid mööda raiesmikku ringi, lärmasid nagu kari metslasi ja halasid, kuidas marju ei pidavat olema. Aga maasikaid ei saa korjata ringi kõndides, vaid tuleb vaikselt kükitada ja rahulikult vaadata. Marjasilm peab tekkima.

“Ära sa autot küll selle koha juurde pargi, muidu on kohe teised inimesed kohal,” soovitas mu ema. Jätsingi auto igaks juhuks kilomeetri maad eemale suvalisse metsaserva. Samamoodi on ta mures jalgrattajälgede pärast, mis hunnitule raiesmikule viivad. Rääkimata muidugi sellest, et metsas ollakse pimedani. Mina käisin täna lausa kaks raksu ja kahjuks pidin korjamise lõpetama seetõttu, et selg hakkas keskelt pooleks minema. Mitte aga ei lõppenud marjad. Ahh, ma pean homme sinna tagasi minema:)

Comments (1) »

Kuidas leida endale metsmaasikavälu?

IMGP7889

Päeval, kui külm võtab hambad plagisema ja sooja saab vaid toas küdeva ahju ääres, on paslik rääkida metsmaasikatest. Sellest, kuidas neid leida.

Metsmaasikatega seoses kerkib mulle silme ette kaks pilti. Kõigepealt Nukitsamehe filmi algus – maasikaid korjates eksinud Iti ja Kusti.

Teine pilt pärineb lapsepõlvest – mäletan metsmaasikamoosi purki, mis oli ainus ja mida hoiti südatalveni, et kraami siis delikatessi kombel maiustada. Metsmaasikate ümber hõljus siis teatav salapära. Neid marju leiti alati vähe – nii vähe, et jätkus vaid lastele. Mu ema käis mõnikord linna lähedal ühes nn maasikakohas neid eksootilisi marju korjamas ja harva, kui ta naases terve liitriga. Vaid too üksainumas kord juhtuski nii, et metsmaasikaid jätkus isegi talveks moosi keetmiseks.  Muidugi arvasin ma kaua aastaid, et selline maasikavälu, kus korjaja võib marju korjates lausa ära eksida, saab eksisteerida vaid Nukitsamehe lastejutus, mitte aga päriselt.

Tegelikkus on see, et metsmaasikaid on päris lihtne leida. Ja ma ei räägi praegu kraavipervedelt neid ükshaaval noppides, vaid ikka neist päris-päris maasikaraiesmikest. Olen aastate jooksul teinud palju tähelepanekuid ning leidnud hulgaliselt maasikakohti, kust võid marju lausa ämbritäite viisi korjata. Neidsamu eksootilisi ja müstilisi metsmaasikaid.

Nüüd kohe on käes aeg, kui metsaservad ja raiesmikud hakkavad punetama magusatest metsmaasikatest. Aga kuidas siis leida endale see parim maasikakoht? Siin on mõned lihtsad juhised, mida järgides on ise väga harva saagita jäänud:

  • Sul on vaja raiesmikku. Hea, kui seal oleks kasvanud lehtpuud, sest siis sobib pinnas tõenäoliselt ka maasikale. Männiraiesmikud on liiga kuivad, sinna üldjuhul maasikas ei tule. Samas ei tohi pinnas olla ka liiga niiske ega madal.
  • Vaata ringi noortel paar aasta vanustel raiesmikel. Nendel, mis on jõudnud end juba parandada metsateoga seotud pinnasekahjustusest, kuid kus ei ole veel hakanud laiutama põõsarinne. Liigu raiesmikul ettevaatlikult, et sa ei tallaks ära seal tärkavaid noori puid. Kui raiesmikul on võtnud võimust juba vaarikad, siis selleks ajaks on maasikad tavaliselt kadunud või kadumas. Maasikad püsivad samas kohas paar-kolm aastat ning pärast seda on valgustingimused juba nii muutunud, et nad kaovad.
  • Parimad maasikad valmivad lõunapäikesele avatud nõlval. Seal saavad marjad ka esimesena valmis, no ikka nädalaid varem kui metsaserva varjus.

Ja viimane ning kõige tähtsam nipp – ära ilmaski mine metsa suure plaaniga (ja pangega) maasikaid (või ükskõik mida muud) korjata. Siis ei leia midagi. Tuleb minna nagu muuseas, vähemalt esimest korda luurele kindlasti:)

Kõigi nende ees, kes lootsid siit postist leida GPS koordinaate maasikate juurde, ma vabandan. Isegi mu pereliikmeid ei tea täpselt, kust ma marju toon.

 

 

Leave a comment »

Juhend, kuidas leida kukeseenemets

IMG_1209

Umbes suvehakul jaguneb rahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et „küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!“

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on alati käidud suviti kukeseeni korjamas. Lapsena võeti ikka metsa kaasa ja meie pere vingeim seenekorjaja oli minu onu, kes leidis kukeseenekohti väga lihtsa valemi järgi: “mets peab olema valge ja ilus”. Nüüd käin ise peaaegu iga päev metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil Jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

 

  • Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
  • Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
  • Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja nö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
  • Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.
  • Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.
  • Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
  • Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
  • Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
  • Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

See lugu ilmus ka Naine24s.

 

 

Leave a comment »

Põdrasamblajutt

IMG_1079

 

Et siis islandi käokõrv ehk maakeeli põdrasammal. Sellest valmistatud ülimõru tee on minumeelest parim köharohi üldse. Samas ei saa öelda, et mina või mu lapsed seda jooki ülemäära armastaksime. Lastele mul pole siiani õnnestunudki seda teed sisse joota ehk et nad on pigem nõus omal kopsud välja köhima kui seda jooma.

Niisiis mõtlesin, et olen hoopis kavalam sel aastal ja keedaks talviseks köhahooajaks “põdrasamblasiirupit”.

Ega midagi – tõin metsast suure koti täie islandi samblikku. Puhastasin ära ja keetsin sellest ning vähekesest hulgast kuusekasvudest nii kange tee, et proovides võttis lausa läkastama. Kurnasin vedeliku, lisasin suhkru ja imevaiksel tulel kuumutasin siirupiks. Välja tuli ülimalt mõnus neste, mis on omapärase metsa maitsega.

Mu lapsed proovisid seda ning kiitsid heaks – pidi olema korraga mõru ja magus. Kusjuures mõru ei ole häiriv, vaid just parasjagu. Nüüd me joome koguni hommikukohvi oma metsasiirupiga. Siirupit sai nii palju, et hakka või müüma:) Kusjuures netis guugeldades ei leidnud ma, et Eestis keegi taolist asja müüks. Jah, on olemas miskid naturaalsed kuusekasvu ja kurgusiirupid, aga mitte islandi käokõrval baseeruvat siirupit.

IMG_1081

 

 

Leave a comment »

Kodutehtud köhasiirup

IMG_1006

Isetehtud “köhasiirup”

Eelmises postis kirjutasin imelistest kuusevõrsetest ja siirupist, mille retsepti netist leidsin. See siirupiidee hakkas mind kummitama ning nii korjasingi ilmatuma hunniku neid rohelisi vitamiinipomme. Kuuskede kallal toimetades aga turgatas, et no miks ainult kuusevõrsesiirup – apteekides müüakse ju laste köhasiirupeid, kus üheks koostisaineks on kuusevõrsed, aga lisaks veel mitmesuguseid taimi. Islandi käokõrv ehk nn põdrasamblik käib sinna sisse pärist kindlasti. Niisiis korjasin veel ka hunniku seda samblikku ja keetsin neist kokku siirupi, mis lõhnab samamoodi nagu apteegis müüdav “köh köh” köhasiirup.

Keetsin seda nii nagu retseptis soovitati:

  • kõigepealt valasin kuusevõrsed ja islandi käokõrva külma veega üle ja lasin pool tundi tõmmata.
  • siis ajasin segu keema ja lasin taas pool tundi tõmmata.
  • kurnasin ära ja viisin kuusevõrsed kanadele. Kanad vahtisid mind lolli näoga ja pidasid peenikest naeru, et perenaine on lolliks läinud.
  • ajasin kurnatud vedeliku uuesti keema. Muide, ei maksa ehmuda, kui see näeb tõeliselt hall ja õudne välja. Keetsin hästi vaiksel tulel.
  • mingil ajal lisasin suhkrut – no ikka palju, nii tunde järgi. keetsin veel, kuni segu hakkas siirupisemaks muutuma.
  • riisusin ära vahu.
  • panin kuumalt purkidesse. Protsessi lõpuks oli hallivõitu leotisest saanud ilus punakat tooni  siirup, mis täitis terve maja imelise metsalõhnaga.

Leave a comment »