Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas.
Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!
Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.
Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.
Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.
Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?
Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.
Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.
Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.
Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.
Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!
Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.
Ahunapalu maasektori veebikodu 