Archive for juuli, 2018

Jooksuvihkaja ülestunnistus: olen sõltlane

37810563_693145171040425_3347949701839192064_n

Ühel varahommikul koos sõbranna koera Kaiaga, kes on praegu oma sünnikodus hoiul. Tema ootab ka väga jahedust. 

Olen endale külge harjutanud uue sõltuvuse – ei saa jooksmata. Ostsin mõnda aega tagasi elu esimese spordikella ja sellega on nii mõnus protsessi (progressi) jälgida.

Kaks kuud tagasi jooksmist alustades olin rõõmust rullis, kui suutsin 5 km ilma maha suremata läbi joosta. Eks ikka vahepeal kõndisin ka. Nüüd ammu enam mitte ja 5 kilomeetrit on täielik naljamäng. Ma ei taha nii vähe joosta, sest see ei anna kaiffi kätte. Jah, sellist juttu räägib elupõline jooksuvihkaja. Elu-elukest:)

Käin jooksmas vara-vara hommikul, sest päeva edenedes tulevad välja parmud ja kuna nende kaitseks on vaja riietuda paksult ja kihiliselt, siis skafandris kuuma käes joosta ei jaksa. Aga varahommikul on tore – ma stardin kuskil 6 ajal. Parimatel hommikutel pole kiiret ehk et saan võtta ette pikema jooksu, tund ja 15 minutit peale. Ammu enam ei kõnni ma ühtegi sammu. Võhmale võtab ainult siis, kui asja ise “punasesse” ajan. Nagu ütles üks mu hea sõber – kõik on kinni hingamises.

Mu jooksumuusika on Bach. Milline õnnistus on enne päeva joosta metsateel ja Bachi kuulata. Ka kõik maailma rikkused ei teeks mind õnnelikumaks kui see emotsioon. Hing laulab.

Ja ma üllatun. Näiteks sellest, et ootan tihtipeale kannatamatult hommikut, et saaks juba minna. Kell ütleb, kui palju on vaja kahe trenni vahele pausi jätta, et treeningust kõige rohkem tolku oleks. Kui parasjagu on trennivaba päev, siis on tunne……tühi ja ootuärev eelseisva päeva ees. Pole siiani veel kordagi kohanud tunnet, et ah ma täna ei viitsi minna. Sest ma ju tean, et teekond ukseni on küll keeruline, kuid juba koduhoovist lahkudes tuleb sisse hea võbelus, sest varsti saabub tuttav kaifitunne. Täitsa nagu narkomaan olen.

Pole kunagi tundnud jalgades väsimust, justkui polekski jooksmisel pistmist jalgadega. Ei tea, mis on lihasvalu või hing paelaga kaelas tunne.

Alati olen armastanud kuumi suvesid, kuid praegu on kuumusest juba seetõttu väga siiber, et tahaks joosta normaalselt. Tahaks joosta vähemates riietes, kui paksud vatid, tahaks võtta mõne koera jooksule kaasa ja tahaks joosta rohkem. Ootan kannatamatult jahedamaid ilmasid, et saaks proovida, palju ma üldse jaksan ja kuidas on joosta siis, kui õhk kuumusest raske ei ole.

 

Advertisements

Comments (1) »

Pärast meid tulgu veeuputus ehk nii me maa peale küll ära ei mahu

IMG_1437

Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas. 

Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!

Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.

Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.

Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.

Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?

Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.

Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub  metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.

Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.

Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.

Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!

Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.

 

 

 

 

6 kommentaari »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Õiguskantsleri vastus kooliteemal

Mõned blogilugejad võib-olla mäletavad, et tahtsin lapsi panna õppima meie kodulähedasse Mooste Rahvamuusikakooli ja kuidas tookordne lugu suubus ära paragrahvide rägastikku: seesinane kool on erakool ja meie kohaliku omavalitsuse  tõlgendus omaenda loodud paragrahvipurust ei andvat õigust taolise asutuse pearahamaksu maksta.

Ma mõtlesin teemat edasi. Kirjutasin õiguskantslerile, et ta annaks sellele olukorrale hinnangu. Vastus on üllatavalt  konkreetne ja toon selle täies mahus siin ära.

 

Laste huvihariduse toetamine

Lugupeetud Kristina Traks

Pöördusite õiguskantsleri poole, kuna Te pole rahul sellega, kuidas Kastre vald toetab laste huvitegevust. Kirjutasite, et vald ei toeta Teie laste õppimist teises vallas asuvas muusikakoolis, kuna see on erakool. Vald hüvitavat üksnes munitsipaalhuvikoolis õppivate laste õppekulud.

Leian, et vald ei saa huviõppe toetamisest keelduda üksnes seetõttu, et laps käib eraõiguslikus huvikoolis. Kastre Vallavolikogu 19.12.2017 määrus nr 9 „Kastre valla eelarvest huvihariduse ning huvi- ja sporditegevuse toetamise kord“ (edaspidi: määrus) ei näe ette, et toetuste maksmisel saaks lähtuda huvikooli omandivormist. Vald peab toetuste määramisel tuginema õigusaktidele.

Igal lapsel on õigus saada huviharidust, kuid kohalikul omavalitsusel on üpris suur otsustusõigus, kuidas teha huviharidus lastele kättesaadavaks. Õigus huviharidusele ei tähenda, et inimene võib nõuda kohaliku omavalitsuse toetust ükskõik millisele huvitegevusele. Vald või linn võib ise otsustada, kas ja kuidas toetada erahuvikoole või peret, kelle laps käib erahuvikoolis. Niisiis on oluline, kuidas vald või linn on huvihariduse toetamise kohustuse oma õigusaktis kehtestanud.

Määruse § 2 p-de 1 ja 2 järgi toetab vald laste huviharidust ja -tegevust kahel moel. Ühel juhul hüvitab vald huvikoolile (mis on nimetatud määruse § 1 lg-s 4) õpilaskoha arvestusliku maksumuse. Teisel juhul makstakse perele huvitegevuse osalustasu toetust.

Vald selgitas õiguskantsleri nõunikule, et määruse mõiste järgi on huvikool munitsipaalhuvikool (huvikooli seaduse § 1 lg 2). Selline tõlgendus ei vasta aga määrusele. Määruse § 1 lg-s 4 on küll sätestatud huvikooli mõiste, mille õpilaskoha arvestusliku maksumuse vald hüvitab, ent sellest sättest ei ilmne, et tegu on üksnes munitsipaalhuvikooliga. Niisiis pole praegu kehtiva määruse järgi vallal alust huvikooli omandivormi tõttu huviõppe toetamisest keelduda.

Kastre vallast saadud info kohaselt plaanib vald sel suvel määrust muuta ja kehtestada senisest paindlikum laste huvihariduse toetamise süsteem. Kuidas täpselt huvitegevuse toetamine ümber korraldatakse, otsustab volikogu. Uuel õppeaastal toetust taotledes tuleks seega lähtuda sel ajal kehtivast määrusest.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

 

 

 

Leave a comment »