Archive for detsember, 2014

Aastaaruanne 2014

Olen aastaaruandeid oma isiklikust elust teinud ikka juba jupimat aega. Seda aruannet “kirjutasin” pikka aega. Suvel metsas käies, üksi autoga sõites, tinahallil novembril intervjuult tulles, jõulu esimesel pühal hämarduvas Pässa rabas kõndides…

2014 aasta on minu jaoks olnud totaalne orav-rattas jooksmise aasta. Olen sel aastal kirjutanud ajakirjadele Pere ja Kodu, 9 kuud, Beebi, Meie Lapse Tervis, Psühholoogia Sinule, Mari, Teeleht, Tervis Pluss. Ajalehtedest kirjutasin Meditsiiniuudistele, Äripäevale, Postimehele, Ühinenud Ajalehtedele (maakonnalehed). Toimetasin 2 setti Postimehe Terviselehte ja ühe ühiku Seenioritelehte. Ligi pool aastat toimetasin Swedbanki tekste. Iga nädal olen üritanud Postimehe Naine24 veebile kirjutada ühe kolumni. Lisaks veel nö juhuslikud kirjatööotsad nagu mõni kliendileht, pr-teade või muu teksti koostamine. Töö on tõeliselt huvitav ja vaheldusrikas. Ja tihti olen õhanud, et “küll mul on ikka äge töö”.

Muidugi pole mul selle rabamise kõrvalt eriti olnud aega sõpradega olen suhelda. Võis mis aega – energiat ja viitsimist lihtsalt pole, sest mõtlen õhtuti ainult selle peale, kuidas juba magama saada ja nädalavahetustel tahaks olla oma laste päralt. Sest kuigi ma töötan kodus, on nad liiga palju pidanud kuulma minult, et “hiljem, ära praegu sega, ma pean töötama” jne jne.

Võimalik, et pideva ajapuuduse ja ülekoormatuse tõttu olen väga hakanud valima, kellega suhtlen. Ma ei tee enam ammu sõpradega plaane, et tulge maale külla. Kes tuleb ise, on tore ja ma ootan väga. Kes ei tule – ju siis polegi vaja. Väldin suhtlemist inimestega, kes on oma olemuselt väsitavad, lõputult negatiivsed või alati abitud. Jah, ma olen küll väga hea kuulaja, aga 120ndat korda kuulata lugu väikesest palgast, mõttetust töökohast ja hoolimatust mehest tõepoolest ei jaksa. Sry. Õnneks selliseid inimesi pole kuigi palju.

Trenni olen teinud palju vähem kui aasta tagasi kavatsesin. Õhtuti pole kellegi hoolde lapsi jäta ja taas see energiapuudus – ei taha kodust välja minna. Päeval, kui lapsed on lasteaias, pole jällegi aega spordisaali minna. Noh, ja tegelikult tundub mulle ka natuke totakas maksta kallist raha selle eest, et kuskil higihaisuses saalis masina peal kõndida. Aga kõndimine meeldib mulle üliväga – kui just taevast ei saja pussnuge, siis mahutan igasse päeva kiirkõnni. See on mulle nagu koosolek iseendaga ja lugude peas ritta seadmise aeg.

Aga nüüd märksõnade juurde:

Muusikaelamus: Antti Paalanen Viljandi Folgil. Lummav, hüpnootiline, sürrealistlik oma virtuoossuses.

Veider kogemus: Saada kirja teel koondatud. Digiallkirjasta dokument ja tehtud. Sellisest töökohast lihtsalt ei saagi kahju olla. Kuna mu vana arvutijuust ei suutnud avada e-kirja manust, läksin siiski juhatuse esimehe juurde kohale ja allkirjastasin koondamisteate kohapeal. Tegelikult hea – sain talle ennast tutvustada: Tere, mina olengi Kristina, kelle te just koondasite. Tore ka näost-näkku kohtuda!

Tõdemus: Ma ei saa teha tööd, mis mind tegelikult kuidagi ei kõneta, ei tee targemaks, ei pane mõtteid lendama ja mille kohta puudub tagasiside. Ma ei saa teha tööd, kus mind kammitsevad bürokraatia piirid, kus üks või teine kiiksuga sõna ei kõlba, sest nii pole justkui korralik ja nii ei öelda. Aga kõike seda mõistad sa alles siis, kui seda juba mõnda aega teinud oled.

Parim tagasiside minu tööle: “Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin mõnd teksti nii, et lõpus tekkis küsimus, miks see läbi sai juba.”

Isetegemine: köögiremont maal.

Kohtumised: Olen aasta jooksul kohanud mitme imetlusväärse inimesega, kellega kohtumiselt tulles õhkan omaette, et appikene kui äge töö mul ikkagi on – ma saan nii toredate ja õpetlike inimestega kokku.

Alustaja: Helena võttis nõuks hakata õppima viiulit. Suhtusin sellesse üsna skeptiliselt, aga täiesti juhuslikult sattus ta imelise õpetaja juurde, kellega on tal väga hea klapp. Ja ta on tõepoolest õhinaga asja juures. Viiulitundi läheb alati rõõmsalt hüpeldes.

Liigutuspisarad: Hanna ja Helena esimene esinemine ETA tantsukooli kevadkontserdil. Oh neid väikesi lepatriinusid.

Liigutuspisarad vol2. Helena esimene viiuliesinemine.

Mure kadumine: Enam ma ei pea muretsema, et äkki Savilöövi saun põleb maha katkise korstna pärast. Ermo ehitas uue korstna.

Õudne hommik. Ühel ööl maal kuulsin läbi une kanalast ärevat kaagutamist. Hommikul kanalasse astudes olid seal laibad. Tuhkur käis öösel.

Lõngad on out: Lubasin eelmisel aastal, et õpin kuduma Haapsalu salli ja sõrmkindaid. Kõik on tegemata. Ma lihtsalt ei taha praegu käsitööd teha. Kaks kuud kudusin endale lihtsat pärlkoes mütsi. See on näitaja, sest veel aasta tagasi võtnuks mul selle mütsi valmistegemine aega 2 päeva. Lõngad, heegelnõelad ja vardad ootavad paremaid aegu.

Tervis: Sellist haigustejada nagu eelmisel sügisel pole mul tänavu olnud. Õigupoolest polegi ma sel aastal õieti haige olnud. Pisemaid peavalusid, nohusid ja mõningast kaelavalu aeg-ajalt ei pea haigusteks. Ka lastega pole arsti juurde asja õieti olnudki.

Vaim: Ma pole pidanud end metsas niipalju ravima kui möödunud aastal. Enamasti olen eluga rahul olnud, kuigi mõõnaperioode on ka. Need on küll mitte just väga pikad, nii mõni päev või äärmisel juhul nädal.

Küsimus: Kuidas oleks siin elada? Ma vahin ringi ja küsin seda tihti endalt. Tallinn on mulle ajutine elukoht, kuid koduks on seda üha raskem pidada.

Lapsed. Olen neist palju jooksvalt kirjutanud ja kaherealist kokkuvõtet on väga raske teha. 5-aastased on ülivahvad, kuid mõnikord ka väga närvesöövad ja äärmiselt jonnakad. Aga suuri muresid pole nendega olnud. Pole olnud tõsisemaid haigusi ja tuulerõugedki läksid täpiliselt, kuid palavikuta.

Oskavad: Hanna oskab lugeda, õppis peaaegu ise. Veerib hoolega kokku igasuguseid silte ja tunneb sellest tegevusest suurt mõnu. Helena üritab ka, kuid temal läheb veel natuke konarlikumalt. Aga huvi lugemise-kirjutamise vastu on mõlemal praegu väga suur. Ja kui armas oli saada Hannalt esimene tema kirjutatud kaardike adressaadiga “Kalis eme”.

Mis edasi uuel aastal?

Pole mõtet illusioone teha – ma pole suurem asi uusaastalubaja ega neist lubadustest kinni pidaja. Sestap kirjutan siia lihtsalt mõned mõtted, mida üritan meeles pidada ja mille järgi käia (nagu senigi).

Ma teen kõik selleks, et kasvatada oma lastele võimalikult kandvad tiivad. Ehk et me teeme kõike seda edasi, mida siiani – käime palju koos huvitavates kohtades, kogume emotsioone ja kogemusi, uurime elu kõikvõimalike nurkade alt. Ma ei taha, et nad kardaks midagi lihtsalt sellepärast, et nad pole seda kunagi proovinud.

Annan endale rohkem armu. Jaa, ega selle suure töörabamise juures pole ma olnud alati just kõige nummim ema ja üldse tore inimene, kellega koos olla. See on nii, sest vahel kraban endale liiga suure koorma selga. Tuleb lihtsalt püüda vähem teha ja rohkem puhata. Teistel ka toredam minuga koos olla.

Enne mõtlen, siis ütlen. See tuleneb tegelikult eelmisest punktist, sest kui olla ikka täielik kapsas, siis on ka süütenöör väga lühike ja suust tuleb välja igast inetusi.

Inimesed on tähtsamad kui asjad. Möönan, et asjadekultusele on raske vastu seista, kui majas on 5-aastased. Nad tahavad kõike, mida silm näeb. Nad ei saa veel aru, et uuest nukust on rõõmu maksimaalselt üheks päevaks, kuid koos ettevõetud tegevus võib jääda meelde terveks eluks. Eks ma siis üritan neile seda kuidagi õpetada.

Ma teen kõik selleks, et jätkuvalt õpetada oma lastele jätkusuutlikku eluviisi. Pean siin silmas tervislikke eluviise. Seda on raske õpetada, sest kuigi ma ise olen rämpsu, ülesöömise ja niisama vedelemise tuline vastane, siis nemad toituksid vaid mingist jurast ja vahiksid päevad läbi diivanil aeledes telekat. Kui seda neil lasta. See aga pole kuigi jätkusuutlik ega mõistlik tervise seisukohalt. Niiet on vaja utsitada ja panustada sellesse, et kuskile kuklasse jääks tiksuma mõtteviis, et salat on hea ja õues möllamine samuti.

 

Mis veel? Teile, sõbrad ja blogilugejad, soovin

..et tervist oleks hea.

..et saaksite teha tööd, mis teile midagi loeb ja pakub.

..et elaksite omal viisil üritamata paista välja kellegi teisena.

..et unistaksite ja asuksite oma unistusi ellu viima nüüd ja kohe. Kasvõi tibatillukese sammuna.

Head vana-aasta lõppu!

 

 

Advertisements

2 kommentaari »

Juhe seinast

IMG_1956

Väikese Väina jõuluvärvid.

Tõmbasin juhtme seinast, jätsin arvuti, netipulga, märkmiku, diktofoni ja pastaka koju ning tegime neljakesi väikese jõulurännaku. Veel aasta tagasi oleks selline 5-päevane lastega ringi kolistamine vist mind täiesti ära väsitanud, aga praegu olen puhanud paremini kui kunagi varem. Ja kui ma Hde käest küsisin, et mis neile meie seikluse ajal kõige enam meeldis, siis vastus oli üksmeelne: “kõik meeldis!”

Aga järgemööda. Startisime kõigepealt Pärnusse, kus ootas mitu tundi veemöllu Terviseparadiisi veekeskuses. Hanna ja Helena on mul veeloomad, midagi nad ei karda ja nendega on puhas lust sellistes kohtades käia. Tuleb vaid sõnad peale lugeda, et pangu ikka kätised külge, sest nemad oma uljuses oleksid muidugi ilma. Tegelikult nad oskavad ka ilma kätisteta ujuda, aga ma ikka veel väga seda oskust ei usalda. Igatahes – Hanna liugles alla torudest ja mäestikujõest, mis oli mõeldud alates 10ndast eluaastast. Nautis väga. Helena proovis ka, kuid eelistas rohkem natuke rahulikumaid atraktsioone.

IMG_1927

Sellised on aprillis 6-aastaseks saavad kaksikud.

Järgmisel hommikul otsisime metsast kuuskesid ja päevapeale ootas kaks külaskäiku. Pärnu sõprade Karina ja Karinaga võeti üles ilus ja sisukas mäng ning mitu tundi polnud ühevanustest kaksikutest sisuliselt midagi kuulda. Jällegi täielik puhkus vanematele, eks.

Edasi vaatasime, mida teevad Hanna ja Helena vanaisa ja vanavanaema. Lapsed sorteerisid CD-riiulit, suured ajasid juttu.

Õhtul ootas ees veel hommikul metsast toodud kuuse kaunistamine ja siis mindi juba magama suure reisiärevusega, et hommikul võtta kurss Kuressaare poole. Spaasse.

IMG_1933

Detsembrikuu hommik Kuressaares

IMG_1947

Ja vaade meie toast sama päeva õhtul

GoSpas olin mina juba vist oma 10ndat korda, Hanna ja Helena aga teist korda. Kõik oli neil eelmisest korrast meeles ja seekord oskasid nad veelgi enam spaaelu nautida. Siblisid aga rõõmsasti mängutoa vahet ringi ja käisid vist mustmiljon korda liftiga sõitmas. Ise muidugi. Sõpru leidsid endale ka hulgaliselt nii basseiniäärest kui restoranist kui mängutoast.

Seekord oli laste aeg sisustatud eriti hästi, sest pea koguaeg toimus neile midagi – kas mõni meisterdamine või midagi taolist. Näiteks õppisid nad sõrmede peal kuduma ning selle tulemusena on nüüd Helenal ca 10-meetrine ja Hannal umbes 5-meetrine omakootud sall. Jah, hämmastav püsivus, sest nii pika salli kudumine võttis aega hea mitu tundi. Lisaks valmis neil veel hulgaliselt kaarte, kleepetöid ja isegi isetehtud nukud. Juhendajaga said muidugi väga suurteks sõpradeks.

IMG_1948

Isekootud sallid kaelas

Muidugi ei tegeletud ainult kudumise või kleepimisega, vaid kõik me lasime end korralikult mudida, ligunesime basseinides ja soojendasime end saunades. Ja siis veel jooga, vesiauroobika (TM Hanna), jalutamine jõuluses Kuressaares ja maiustamine pardikoivaprae kallal. Ning õhtused lauamängud.

GoSpas pole ma kunagi pidanud pettuma. Vastupidi, peaaegu alati on mõni pisiasi, mis paneb üllatama. Seekord olid selleks päkapikud, kes hommikul olid ukselingi külge kaks kommi sidunud. Väga tore tähelepanuavaldus hotelli väikestele külastajatele.

IMG_1937

“Kohustuslik” pilt Suure-Tõllu kuju juures.

Noh, ja ega ükski puhkus pole ka õige puhkus, kui ringi ei kolata. Ehk et koju tulime keskmisest enamate peatustega. Kõigepealt juba kohustuslik sissepõige Kaali järve juurde. Olin teine kevadega võrreldes veelgi väiksemaks muutunud. Kui nii edasi läheb, siis võib teda varsti hoopis Kaali lombiks hakata nimetama.

IMG_1950

IMG_1951

Kaali järv

Tiirutasime ka Muhumaal, kus leidub võrdlemisi intrigeeriva nimega külasid. Minu selle päeva naelaks sai aga hoopis spontaanne kirikuskäik. Karuse kirik asub Hanila vallas otse Virtsu-Risti maantee ääres. Kiriku uksed olid lahti ja just algamas jõulu jumalateenistus. Pidasime auto kinni ja võtsime tunnikeseks aja maha. Jube hea oli joriseda neid vanu tuntud jõululaule. Alati kui ma neid kuulen, meenub mulle mu vanaema ja see, kuidas ta külmetas Hargla kirikus harmooniumit mängides. Seal Karuse kirikus oli vähemalt sama külm. Ja kirik ise on väga viletsas seisukorras – laest kukub krohvilatakaid ja seinad on värvunud niiskusest roheliseks. Aga rahvast oli jumalateenistusel palju. Hanna suutis mind ka pisarateni naerma ajada. Nimelt kutsus õpetaja rahvast, et tulge homme ka jumalateenistusele, mispeale Hanna mulle asjalikult teatas, et “lähme ütleme talle, et me kahjuks homme ei saa tulla.”

Tõsine jõuluime aga algas kuskilt Lihula kandist. Lumi!!! Saaremaal polnud teist kübetki, aga Lihulas äkitselt suured lumehanged. Ja Tallinnas ootasid meid veelgi suuremad hanged. Homme kõik kelgutama!! Häid jõule!

IMG_1963

Jõululaupäev kuskil Lihula kandis. Selline udutriibuline.

Comments (1) »

Kuidas ma siia maailma sain?

Loomulikult on Hanna ja Helena selle teema üle põhjalikult juurelnud. See osa, mis toimub enne sündimist, on neil vist enamvähem arusaadav. Aga selle kohta, kus nad ikkagi enne emme kõhtu saamist oli, on segane. Levib mitmesuguseid teooriaid. Täna tuli Hanna sellise peale:

Meie Helenaga olime kuskil kosmoses. Seal oli palju teisi lapsi ja meil oli seal oma planeedi mudila. Siis õpetaja näitas meile erinevate emmede pilte. Meie valisime sinu sellepärast, et sa olid pildi peal kõige ilusam. Ja me valisime kahepeale ühe emme sellepärast, et emmesid oli vähe valida. Ei jätkunud kõigile.

Comments (1) »

Tappev jõulusagin

IMG_1910 Nüüd on käes see aeg, kui mul on jõuludest juba väga toss väljas. Et detsember on täiesti hullumeelne sagimine, seda teavad ilmselt kõik lapsevanemad. Sellepärast imestangi tihti, et kuidas sellele tempole peavad vastu need inimesed, kellel puudub paindlik töögraafik ja kes peavad kellast-kellani kuskil tööl passima. Minumeelest tundub lastega seotud (jõulu)logistika haldamine ja samaaegne töötamine küll täitsa võimatu. Et milline see jõulusagin meil sel aastal siis on?

  • Algas peale päkapikkude käimisega detsembri algusest. Vaja varustada päkapikk jaotatava kraamiga ja jälgida, et ta ei unustaks seda aknalauale panna (mida on juhtunud:)). Vaja on ka jälgida, et päkapikk toaomanikele vahele ei jääks (on ka peaaegu juhtunud). Ühtlasi toob päkapikkude aeg kaasa selle, et hommikud algavad meie majas nüüd ülivara – kommierutus ajab lapse mõnikord üles juba enne kella 6te. Muidugi ei suuda nad vaikselt olla.
  • Helena viiuliesinemine + eelnenud proov + lisatund. Igale poole on vaja õigeks ajaks jõuda. Esinemisele ilusates kokkusobivates riietes. Mitte unustada kingi lasteaiast võtta. Organiseerida ja pakkida õpetajale väike kingitus.

j-56

Hanna ja Helena oma issi töö juures jõulupeol.

  • Minu töökoha laste jõulupidu. Jumal tänatud – see oli pühapäeval, mitte tööpäeva pooles lõunas. Aga ikkagi – ilusad riided selga ja õigeks ajaks kohale. Järgnes kolm päeva non-stop kommisöömist ehk keeldumist normaalsest toidust.
  • J. töökoha laste jõulupidu. Algus 15.30. Mis tähendab, et mina pidin oma tööasjad lõpetama kl 14.00, sõitma riidekotiga Helenale Kivimäele järele, siis sõitma riidekotiga tagasi kesklinna Hannale lasteaeda järele ja kõik see seltskond õigeks ajaks peole viima.

IMG_1900

Hanna balletitunnis.

  • Laste balletitrenni lahtine tund. Muidu tormame tundi tihtipeale viimasel hetkel ja närvitsedes, kuid kui vanemad kohal, siis tahaks ikka jõuda enne tundi ka krunnid pähe teha ja üldse rahulikult kohale kõndida, mitte joostes ja närvitsedes.
  • Lasteaia jõulupidu. Järjekordne poolest lõunast algav üritus. Eelnevalt vaja hiilida salaja lasteaeda, peita juhataja kabinetti kingikott ja õpetajate kingitused (mille tarbeks veel eelnevalt natuke heegeldasin). Tööpäev lõppeb peo pärast 15 ajal, mis tähendab järjekordselt poolde öösse kuhjuvaid töökohustusi. Kohale on vaja jõuda varem, et pidulised jõuaks vahetada riided ja ennast ilusaks sättida. Ja et ise jõuaks hõivata koha, kust ka laste etteasteid näeks-kuuleks.

IMG_1925 Helena küsib lasteaia jõulupeol jõuluvanalt mõistatust.

IMG_1926

Hanna loeb jõuluvanale luuletuse Krõllist.

  • Balletitrenni jõulupidu. Jätsime vahele, sest oli enamvähem samal ajal kui lasteaia jõulukas.
  • Oma töökoha jõulupidu. Selle magasin lihtviisiliselt maha. Aga ega ei oleks jõudnud minna ka.
  • Kingitused. E-ga leppisime kokku, et üksteisele kingitusi ei tee sel aastal. Lastele tellisin Amazonist kingid ära ja õnneks jõudsid ka õigel ajal kohale. Sel aastal ei ole üldse mingit isetegemisesoovi ja sundisin end suure vaevaga piparkooke ja natuke šokolaadikomme tegema. Päeva-päeva lükkan kingitustele mõtlemist edasi. Võib-olla ka sellepärast, et rahaline seis on vilets.
  • Kodukaunistamine. Ehitasime kuuse, Hanna ja Helena lõikusid natuke lumehelbeid paberist välja ja ongi kõik. Rohkem ei tee ka midagi, vist.
  • Kaartide saatmine. Oleme neid lastega viimastel aastatel saatnud, aga sel aastal jääb vist tegemata. Marke pole kodus ja mõte postkontoris nende järel järjekorras seista, tundub õõvastav.
  • Üle kõige tahaksin praegu põgeneda kuskile vaiksesse kohta, olla vaba igasugustest tähtaegadest ja kohustustest ja lihtsalt olla. Kavatsen seda ka järgmisel nädalal teha:)

Head vastupidamist ses jõulutormamises!

Leave a comment »

Helena esimene viiuliesinemine

Nõmme noortemajas oli täna väikeste viiuldajate kontsert. Kolm kuud viiulit õppinud Helena esines ka. Mängis kõigepealt koos teistega ühe loo (huhh…alustasid enamvähem koos ja lõpetasid ka koos! tulbli, istu, viis!) ja siis veel üksinda kolm pisikest palakest. Alguses pizzicatos (see sõrmega keelte näppimine) ja poognaga ka. Laval, üksinda. Minu Helena, kes on igasuguste esinemiste suhtes väga tagasihoidlik! Aga viiuliesinemist ootas ta põnevusega. Mitu päeva küsis, et mitu korda on veel vaja magada, kui kontserdipäev käes on. Ja oi ta oli täna väärikas ja tõsine, ülimalt keskendunult. Ja tuli ilusti välja ka. Poogen õigetpidi peos ja puha. Nalja naljaks, aga see poognateema on tegelikult jube keeruline. Nii kui valesti hoiad, nii hakkab viiul saehäält tegema.

Oma kooliaegseid esinemisi meenutan õudusvärinatega. Närveerisin alati ning peaaegu alati läks sellepärast ka sassi. Ja kui juba sassi läks, siis seda ei jäetud kunagi ära märkimata. Helena kontsert oli hoopis midagi muud. Pingevaba. No mis siis, et läkski mõnel sassi, ikka on ju tore, kui lapse mängivad pilli, mitte ei hõõru vaid nutitelefone. Oli siirast rõõmu, mida mina oma kooliaegsetest kontsertidest mitte ühestki ei mäleta.

Ja peale esinemist tabas Helenat eriline motivatsioonipuhang. Hüpeldes läks ta viiulitundi ja kui õppis seal uue loo, siis tunni lõppedes palus ennast kiiresti viia mamma juurde, sest tal olevat vaja harjutama hakata. “Nüüd lubab õpetaja mul kodus poognaga harjutada,” rõõmustas ta.

Mul on tõeliselt hea meel, et Helena hakkas viiulit õppima!

IMG_1888

IMG_1889Helena oli kõige noorem esineja.

IMG_1891Kõik väikesed esinejad õpetaja Raeliga.

2 kommentaari »

Metsalisandiga piparkoogid (piparkoogitainas kuusevõrsesiirupist)

IMG_1878

Kuskilt internetist jäi silma, et keegi kasutab kuusevõrsesiirupit piparkoogitaignas. Et minul on seda nestet päris mitu purki, hakkasin kohe katsetama. Tulemus – hetkel on üsna raske peatada käte liikumist piparkoogikausi ja suu vahel. Panen retsepti siia kirja, hea teinekordki võtta.

Vaja läheb:

2 dl kuusevõrsesiirupit

Pool pakki piparkoogimaitseainet

100 gr suhkrut

150 gr võid

Ühe apelsini riivitud koor

Üks muna

Üks tl küpsetuspulbrit

Näpuotsatäis soola

Jahu niipalju, et kokku tuleks tainas, millest saab vormida vorsti (ehk nii 0,5-0,6 kg)

IMG_1876Tee nii:

Kuumuta siirup koos maitseainetega, lisa tükkidena või. Ära keeda, kuid sega kuni või on sulanud. Tõsta kõrvale jahtuma. Riivi segusse apelsinikoor. Klopi muna lahti ja lisa segusse. Sega kuivained omavahel kokku ning ühenda siis siirupikraamiga. Vormi päts ja pane ööks külmkappi.

Värvilised glasuurid on poest, kuid valge tegin seekord ise. Nii:

Vahusta üks munavalge hästi kõvaks vahuks. Lisa klaasitäis tuhksuhkrut ja supilusikatäis sidrunimahla.

Glasuurimine põhjustab meil kodus alati laua ümber tohutu tunglemise ja konkureerimise, seega tulemus on tavaliselt väga eklektiline. Nii ka seekord. Põhimõte on see, et igal piparkoogil olgu võimalikult rohkem glasuuri. Valge glasuur oli alguses veidi vedel ja kuna mul puudus korralik pritskott, siis ei saanud piparkoogid kõige fotogeenilisemad. Aga iseteht glasuur oli väga aus – tahkus kiiresti (külmkapis nii tunni ajaga).

IMG_1879

Leave a comment »