Ahunapalu maasektori veebikodu

Olen aastaaruandeid oma isiklikust elust teinud ikka juba jupimat aega. Seda aruannet “kirjutasin” pikka aega. Suvel metsas käies, üksi autoga sõites, tinahallil novembril intervjuult tulles, jõulu esimesel pühal hämarduvas Pässa rabas kõndides…

2014 aasta on minu jaoks olnud totaalne orav-rattas jooksmise aasta. Olen sel aastal kirjutanud ajakirjadele Pere ja Kodu, 9 kuud, Beebi, Meie Lapse Tervis, Psühholoogia Sinule, Mari, Teeleht, Tervis Pluss. Ajalehtedest kirjutasin Meditsiiniuudistele, Äripäevale, Postimehele, Ühinenud Ajalehtedele (maakonnalehed). Toimetasin 2 setti Postimehe Terviselehte ja ühe ühiku Seenioritelehte. Ligi pool aastat toimetasin Swedbanki tekste. Iga nädal olen üritanud Postimehe Naine24 veebile kirjutada ühe kolumni. Lisaks veel nö juhuslikud kirjatööotsad nagu mõni kliendileht, pr-teade või muu teksti koostamine. Töö on tõeliselt huvitav ja vaheldusrikas. Ja tihti olen õhanud, et “küll mul on ikka äge töö”.

Muidugi pole mul selle rabamise kõrvalt eriti olnud aega sõpradega olen suhelda. Võis mis aega – energiat ja viitsimist lihtsalt pole, sest mõtlen õhtuti ainult selle peale, kuidas juba magama saada ja nädalavahetustel tahaks olla oma laste päralt. Sest kuigi ma töötan kodus, on nad liiga palju pidanud kuulma minult, et “hiljem, ära praegu sega, ma pean töötama” jne jne.

Võimalik, et pideva ajapuuduse ja ülekoormatuse tõttu olen väga hakanud valima, kellega suhtlen. Ma ei tee enam ammu sõpradega plaane, et tulge maale külla. Kes tuleb ise, on tore ja ma ootan väga. Kes ei tule – ju siis polegi vaja. Väldin suhtlemist inimestega, kes on oma olemuselt väsitavad, lõputult negatiivsed või alati abitud. Jah, ma olen küll väga hea kuulaja, aga 120ndat korda kuulata lugu väikesest palgast, mõttetust töökohast ja hoolimatust mehest tõepoolest ei jaksa. Sry. Õnneks selliseid inimesi pole kuigi palju.

Trenni olen teinud palju vähem kui aasta tagasi kavatsesin. Õhtuti pole kellegi hoolde lapsi jäta ja taas see energiapuudus – ei taha kodust välja minna. Päeval, kui lapsed on lasteaias, pole jällegi aega spordisaali minna. Noh, ja tegelikult tundub mulle ka natuke totakas maksta kallist raha selle eest, et kuskil higihaisuses saalis masina peal kõndida. Aga kõndimine meeldib mulle üliväga – kui just taevast ei saja pussnuge, siis mahutan igasse päeva kiirkõnni. See on mulle nagu koosolek iseendaga ja lugude peas ritta seadmise aeg.

Aga nüüd märksõnade juurde:

Muusikaelamus: Antti Paalanen Viljandi Folgil. Lummav, hüpnootiline, sürrealistlik oma virtuoossuses.

Veider kogemus: Saada kirja teel koondatud. Digiallkirjasta dokument ja tehtud. Sellisest töökohast lihtsalt ei saagi kahju olla. Kuna mu vana arvutijuust ei suutnud avada e-kirja manust, läksin siiski juhatuse esimehe juurde kohale ja allkirjastasin koondamisteate kohapeal. Tegelikult hea – sain talle ennast tutvustada: Tere, mina olengi Kristina, kelle te just koondasite. Tore ka näost-näkku kohtuda!

Tõdemus: Ma ei saa teha tööd, mis mind tegelikult kuidagi ei kõneta, ei tee targemaks, ei pane mõtteid lendama ja mille kohta puudub tagasiside. Ma ei saa teha tööd, kus mind kammitsevad bürokraatia piirid, kus üks või teine kiiksuga sõna ei kõlba, sest nii pole justkui korralik ja nii ei öelda. Aga kõike seda mõistad sa alles siis, kui seda juba mõnda aega teinud oled.

Parim tagasiside minu tööle: “Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin mõnd teksti nii, et lõpus tekkis küsimus, miks see läbi sai juba.”

Isetegemine: köögiremont maal.

Kohtumised: Olen aasta jooksul kohanud mitme imetlusväärse inimesega, kellega kohtumiselt tulles õhkan omaette, et appikene kui äge töö mul ikkagi on – ma saan nii toredate ja õpetlike inimestega kokku.

Alustaja: Helena võttis nõuks hakata õppima viiulit. Suhtusin sellesse üsna skeptiliselt, aga täiesti juhuslikult sattus ta imelise õpetaja juurde, kellega on tal väga hea klapp. Ja ta on tõepoolest õhinaga asja juures. Viiulitundi läheb alati rõõmsalt hüpeldes.

Liigutuspisarad: Hanna ja Helena esimene esinemine ETA tantsukooli kevadkontserdil. Oh neid väikesi lepatriinusid.

Liigutuspisarad vol2. Helena esimene viiuliesinemine.

Mure kadumine: Enam ma ei pea muretsema, et äkki Savilöövi saun põleb maha katkise korstna pärast. Ermo ehitas uue korstna.

Õudne hommik. Ühel ööl maal kuulsin läbi une kanalast ärevat kaagutamist. Hommikul kanalasse astudes olid seal laibad. Tuhkur käis öösel.

Lõngad on out: Lubasin eelmisel aastal, et õpin kuduma Haapsalu salli ja sõrmkindaid. Kõik on tegemata. Ma lihtsalt ei taha praegu käsitööd teha. Kaks kuud kudusin endale lihtsat pärlkoes mütsi. See on näitaja, sest veel aasta tagasi võtnuks mul selle mütsi valmistegemine aega 2 päeva. Lõngad, heegelnõelad ja vardad ootavad paremaid aegu.

Tervis: Sellist haigustejada nagu eelmisel sügisel pole mul tänavu olnud. Õigupoolest polegi ma sel aastal õieti haige olnud. Pisemaid peavalusid, nohusid ja mõningast kaelavalu aeg-ajalt ei pea haigusteks. Ka lastega pole arsti juurde asja õieti olnudki.

Vaim: Ma pole pidanud end metsas niipalju ravima kui möödunud aastal. Enamasti olen eluga rahul olnud, kuigi mõõnaperioode on ka. Need on küll mitte just väga pikad, nii mõni päev või äärmisel juhul nädal.

Küsimus: Kuidas oleks siin elada? Ma vahin ringi ja küsin seda tihti endalt. Tallinn on mulle ajutine elukoht, kuid koduks on seda üha raskem pidada.

Lapsed. Olen neist palju jooksvalt kirjutanud ja kaherealist kokkuvõtet on väga raske teha. 5-aastased on ülivahvad, kuid mõnikord ka väga närvesöövad ja äärmiselt jonnakad. Aga suuri muresid pole nendega olnud. Pole olnud tõsisemaid haigusi ja tuulerõugedki läksid täpiliselt, kuid palavikuta.

Oskavad: Hanna oskab lugeda, õppis peaaegu ise. Veerib hoolega kokku igasuguseid silte ja tunneb sellest tegevusest suurt mõnu. Helena üritab ka, kuid temal läheb veel natuke konarlikumalt. Aga huvi lugemise-kirjutamise vastu on mõlemal praegu väga suur. Ja kui armas oli saada Hannalt esimene tema kirjutatud kaardike adressaadiga “Kalis eme”.

Mis edasi uuel aastal?

Pole mõtet illusioone teha – ma pole suurem asi uusaastalubaja ega neist lubadustest kinni pidaja. Sestap kirjutan siia lihtsalt mõned mõtted, mida üritan meeles pidada ja mille järgi käia (nagu senigi).

Ma teen kõik selleks, et kasvatada oma lastele võimalikult kandvad tiivad. Ehk et me teeme kõike seda edasi, mida siiani – käime palju koos huvitavates kohtades, kogume emotsioone ja kogemusi, uurime elu kõikvõimalike nurkade alt. Ma ei taha, et nad kardaks midagi lihtsalt sellepärast, et nad pole seda kunagi proovinud.

Annan endale rohkem armu. Jaa, ega selle suure töörabamise juures pole ma olnud alati just kõige nummim ema ja üldse tore inimene, kellega koos olla. See on nii, sest vahel kraban endale liiga suure koorma selga. Tuleb lihtsalt püüda vähem teha ja rohkem puhata. Teistel ka toredam minuga koos olla.

Enne mõtlen, siis ütlen. See tuleneb tegelikult eelmisest punktist, sest kui olla ikka täielik kapsas, siis on ka süütenöör väga lühike ja suust tuleb välja igast inetusi.

Inimesed on tähtsamad kui asjad. Möönan, et asjadekultusele on raske vastu seista, kui majas on 5-aastased. Nad tahavad kõike, mida silm näeb. Nad ei saa veel aru, et uuest nukust on rõõmu maksimaalselt üheks päevaks, kuid koos ettevõetud tegevus võib jääda meelde terveks eluks. Eks ma siis üritan neile seda kuidagi õpetada.

Ma teen kõik selleks, et jätkuvalt õpetada oma lastele jätkusuutlikku eluviisi. Pean siin silmas tervislikke eluviise. Seda on raske õpetada, sest kuigi ma ise olen rämpsu, ülesöömise ja niisama vedelemise tuline vastane, siis nemad toituksid vaid mingist jurast ja vahiksid päevad läbi diivanil aeledes telekat. Kui seda neil lasta. See aga pole kuigi jätkusuutlik ega mõistlik tervise seisukohalt. Niiet on vaja utsitada ja panustada sellesse, et kuskile kuklasse jääks tiksuma mõtteviis, et salat on hea ja õues möllamine samuti.

Mis veel? Teile, sõbrad ja blogilugejad, soovin

..et tervist oleks hea.

..et saaksite teha tööd, mis teile midagi loeb ja pakub.

..et elaksite omal viisil üritamata paista välja kellegi teisena.

..et unistaksite ja asuksite oma unistusi ellu viima nüüd ja kohe. Kasvõi tibatillukese sammuna.

Head vana-aasta lõppu!

Nüüd on käes see aeg, kui mul on jõuludest juba väga toss väljas. Et detsember on täiesti hullumeelne sagimine, seda teavad ilmselt kõik lapsevanemad. Sellepärast imestangi tihti, et kuidas sellele tempole peavad vastu need inimesed, kellel puudub paindlik töögraafik ja kes peavad kellast-kellani kuskil tööl passima. Minumeelest tundub lastega seotud (jõulu)logistika haldamine ja samaaegne töötamine küll täitsa võimatu. Et milline see jõulusagin meil sel aastal siis on?

• Algas peale päkapikkude käimisega detsembri algusest. Vaja varustada päkapikk jaotatava kraamiga ja jälgida, et ta ei unustaks seda aknalauale panna (mida on juhtunud:)). Vaja on ka jälgida, et päkapikk toaomanikele vahele ei jääks (on ka peaaegu juhtunud). Ühtlasi toob päkapikkude aeg kaasa selle, et hommikud algavad meie majas nüüd ülivara – kommierutus ajab lapse mõnikord üles juba enne kella 6te. Muidugi ei suuda nad vaikselt olla.
• Helena viiuliesinemine + eelnenud proov + lisatund. Igale poole on vaja õigeks ajaks jõuda. Esinemisele ilusates kokkusobivates riietes. Mitte unustada kingi lasteaiast võtta. Organiseerida ja pakkida õpetajale väike kingitus.

Hanna ja Helena oma issi töö juures jõulupeol.

• Minu töökoha laste jõulupidu. Jumal tänatud – see oli pühapäeval, mitte tööpäeva pooles lõunas. Aga ikkagi – ilusad riided selga ja õigeks ajaks kohale. Järgnes kolm päeva non-stop kommisöömist ehk keeldumist normaalsest toidust.
• J. töökoha laste jõulupidu. Algus 15.30. Mis tähendab, et mina pidin oma tööasjad lõpetama kl 14.00, sõitma riidekotiga Helenale Kivimäele järele, siis sõitma riidekotiga tagasi kesklinna Hannale lasteaeda järele ja kõik see seltskond õigeks ajaks peole viima.

Hanna balletitunnis.

• Laste balletitrenni lahtine tund. Muidu tormame tundi tihtipeale viimasel hetkel ja närvitsedes, kuid kui vanemad kohal, siis tahaks ikka jõuda enne tundi ka krunnid pähe teha ja üldse rahulikult kohale kõndida, mitte joostes ja närvitsedes.
• Lasteaia jõulupidu. Järjekordne poolest lõunast algav üritus. Eelnevalt vaja hiilida salaja lasteaeda, peita juhataja kabinetti kingikott ja õpetajate kingitused (mille tarbeks veel eelnevalt natuke heegeldasin). Tööpäev lõppeb peo pärast 15 ajal, mis tähendab järjekordselt poolde öösse kuhjuvaid töökohustusi. Kohale on vaja jõuda varem, et pidulised jõuaks vahetada riided ja ennast ilusaks sättida. Ja et ise jõuaks hõivata koha, kust ka laste etteasteid näeks-kuuleks.

 Helena küsib lasteaia jõulupeol jõuluvanalt mõistatust.

Hanna loeb jõuluvanale luuletuse Krõllist.

• Balletitrenni jõulupidu. Jätsime vahele, sest oli enamvähem samal ajal kui lasteaia jõulukas.
• Oma töökoha jõulupidu. Selle magasin lihtviisiliselt maha. Aga ega ei oleks jõudnud minna ka.
• Kingitused. E-ga leppisime kokku, et üksteisele kingitusi ei tee sel aastal. Lastele tellisin Amazonist kingid ära ja õnneks jõudsid ka õigel ajal kohale. Sel aastal ei ole üldse mingit isetegemisesoovi ja sundisin end suure vaevaga piparkooke ja natuke šokolaadikomme tegema. Päeva-päeva lükkan kingitustele mõtlemist edasi. Võib-olla ka sellepärast, et rahaline seis on vilets.
• Kodukaunistamine. Ehitasime kuuse, Hanna ja Helena lõikusid natuke lumehelbeid paberist välja ja ongi kõik. Rohkem ei tee ka midagi, vist.
• Kaartide saatmine. Oleme neid lastega viimastel aastatel saatnud, aga sel aastal jääb vist tegemata. Marke pole kodus ja mõte postkontoris nende järel järjekorras seista, tundub õõvastav.
• Üle kõige tahaksin praegu põgeneda kuskile vaiksesse kohta, olla vaba igasugustest tähtaegadest ja kohustustest ja lihtsalt olla. Kavatsen seda ka järgmisel nädalal teha:)

Head vastupidamist ses jõulutormamises!