Archive for juuni, 2018

Juuni piltides ehk kuidas täituvad Lõuna-Eesti sahvrid

IMG_20180618_110305_452

Juuni möödus peamiselt marjakorjamise tähe all. Alustasin metsmaasikatega. Tegelikult jäin nendega üsna hilja peale, sest nad hakkasid kuumal raiesmikul juba korjama. Aga ikka oli neid täpselt nii nagu marju peabki olema – massiliselt ja hiiglasuured. Korjasin terve pange.

20180620_122606

Need on murakad ja nende järel olen käinud ka mõned korrad. Kokku samuti vast ämbritäis.

20180627_125700

15 kg maasikaid läheduses asuva maasikakasvataja põllult. Mul olid tublid abilised korjamas.

20180626_122516

Kolm suurt koormat puid kahe talu peale. Puutalgud alles käivad. Kahjuks pole lugu puudega nii nagu võis näha miskit maaelu reklaamivas klipis, kus külarahvas tuli ja ladus puud ise riita. Tasuta.

IMG_20180615_194005_581

Suplus Saadjärves. Meil ujutakse lestadega.

20180623_192345

Jaanilõke. Kustuti ootab tuleohutusharjutuse algust. Katse tulemusena selgus, et autokustutiga jaanilõket ära kustutada ei saa.

20180623_114348

Jaanipäeva matkalised. Minu vend, Hanna ja Helena ning kelgukoerad.

received_654741258214150

Nii käib matkamine koertega – koer rihmaga vöö küljes ja muudkui tirib matkalist edasi. Nad kuuletuvad häälkäsklustele nagu “parem”, “vasak”, “otse” jne

 

 

Leave a comment »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

II klass kiitustega

20180612_112610

Ajaloo ilu huvides märgin ära, kuidas läks Hdel sel aastal kooliga. Läks tunduvalt paremini kui eelmisel aastal. Tunnistused on läbiviielised, jooksvalt oli neil vaid väheseid neljasid. Peaasjalikult Hannal ja tingituna tema tuulepäisusest – ei loe korralikult tööjuhendit läbi, lõpetab ülesanded küll esimesena, kuid ei kontrolli üle jne.

Rõõmu teeb, et sisuliselt on õppimistulemus nende endi tehtud, sest olen neid kodutöödega minimaalselt aidanud. Ei istunud ma neil esimeses klassis õppimisega kõrval, ega istu nüüd ammugi. Kui jäävad millegagi hätta, siis küsivad ja aitan. Tihtipeale pole midagi küsida ning minu roll on neile lihtsalt mõnikord meelde tuletada, et teeksid õpetükid ära enne, kui on päris hiline õhtu käes. Olen katsunud teha nii, et kodutööd tehakse ära siis, kui pea veel võtab, mitte aga poolmagades une arvelt.

Kummalisel kombel nimetavad nad kõige raskemaks ja ebameeldivamaks loodusõpetust. Ma polegi aru saanud, miks see neile ei meeldi. Helena lemmik on matemaatika ja Hannal kehaline. Muusika meeldib ühtviisi mõlemale ja koorilaul ja rahvatants ka.

Nüüd aga ei ühtki koolimõtet enam enne kui 1. septembril. Tere, suvi!

 

PS. Kook on tiramisu.

 

 

Leave a comment »

Minu aasta maal

Mõnest minu postitusest võivad mind mittetundvad inimesed järeldada, et olen kibestunud. Muudkui virisen. Et küll ei saa autoga tee peal kinni jäämata sõidetud, küll ei saa lapsi Alatskivile kooli kärutatud ja udubeened-ürgkallid keksukastid ka ei sobi.

Selle kõige juures ei ole aga praktiliselt ühtegi päeva, kui ma ei tänaks saatust ja elu selle eest, et saan elada absoluutses luksuses – maal, keset metsi, sisuliselt oma kuningriigis.

Aastaga on muutunud nii palju. Mul oli maale kolimise eel igasuguseid hirmusid. Olin ju kaua maale kolimisest mõelnud, aga alati leidnud endale mingi ettekäände, miks seda veel mitte teha. Tegelikult taandus kõik ära hirmule, et kas saan ikka teistsuguses keskkonnas hakkama, päriselt ja aastaringi.

Näiteks kartsin ma, et äkki vabakutseline ajakirjanik, kes elab kuskil tõelises pärapõrgus, jääb ilma tööta. No et ei tellita enam lugusid, ükskõik mis põhjusel. Täiesti mõttetu hirm – töömaht ei ole muutunud või pigem kasvanud.

Siis kartsin, et võib-olla muutun väga eraklikuks, sest siin, maailma otsas, ei ole mul ühtegi tuttavat ees. Selle teemaga on nüüd küll nii, et olgem ausad – ma olen alati olnud eraklik. Ma ei naudi suuri seltskondi ja minu isiklikku piiri ületav suhtlemine teiste inimestega väsitab. Mind on alati väsitanud trügimine, järjekorrad ja kaubanduskeskused. Olin võrdlemisi eraklik ka linnas elades. Linnas elades püüdsin igal võimalusel põgeneda loodusesse, mis aitab inimväsimusest üle saada.

Võib-olla on maaelu nii rutiinne, et ma lihtsalt lämbun ära selle ühetaolisuse sisse? Talvel oli mul mõnikord see tunne. Eriti siis, kui kogu elu keerles kütmise ümber. Viletsate puude ümber, millega toa soojaks saamine oli väga keeruline. Ja nii iga päev. Ses mõttes, et küttesüsteem tuleb pikas plaanis ümber sättida nii, et ei peaks olema pidev kütmise ori.

Maal tuleb ise kõigega hakkama saada. See mind praegu ei hirmuta, sest me saamegi hakkama.

Mobiililevi on olematu ja internet aeglane. See on väga suur probleem hoolimata asjaolust, et kõik levi tekitavad lisavidinad on juba püsti.

Tee on vilets. Asfaldilt meie juurde on ca 15 km kruusateed, mis tähendab, et auto on porine või tolmune koguaeg. Loodan, et kevadine tee-ekstreemsus jääb ajalukku, sest õige peatselt peaks meie riigimaanteel algama erakorraline remont.

Elutingimused on …. teistsugused. Jah, ei ole kanalisatsiooni praegu (veel), vett tuleb tassida välja ja sisse. Aga loodame, et see teema saab lähiajal lahendatud. Samas muus osas on elutingimused kindlasti paremad kui kitsas linnakorteris. Ei saagi enam üldse aru, kuidas me sinna tillukesse korterisse ära mahtusime ja hulluks ei läinud.

Sääsed, parmud ja muud tüütud mutikad. On küll tüütu, kuid ammu olen nende kui maaelu paratamatu kaasnähtusega harjunud.

Meelelahutus ja muu tingel-tangel. Ei tunne millestki puudust. Kui tahan minna kontserdile või kinno, siis lähen. Täpselt samamoodi nagu linnaski. Sellega on hästi.

Mets ja korilus. Piiramatud võimalused korjata midagi peaaegu koguaeg! Minu jaoks täielik paradiisielu.

Laste haridus ja sellega seonduv olme. Neile meeldib oma uues koolis. Eks laste vahel ikka tuleb mõnikord probleeme, aga kus neid poleks. Tülid ei küsi asukohast. Laste koolitee on aga ränk. Eriti minule, kui peamisele vastutajale. Minust sõltub see, kas nad jõuavad hommikul bussi peale ja õhtul bussilt koju või jääbki kooli minemata. Kogu oma tööelu ja logistika pean ma selle järgi sättima. Bussi peale saavad nad 6 km kauguselt järgmisest külast ja sinna pean nad autoga viima. Ei olevat võimalik muuta bussiliini nii, et see teeks väikese jõnksu sisse ja võtaks peale veel kaks koolilast.

Huviharidus. Ka see taandub ära olme (loe: transport) taha. Viin neid ratsatrenni, ise passin. Järgmisel sügisel hakkan viima Tartusse muusikakooli, ise passima. Loomulikult autoga. Bussiga ei ole võimalik kuskile sõita, sest bussigraafikud ei ole tehtud inimeste järgi. Maal elava vähegi vastutustundliku lapsevanema elu paraku möödubki suures osas autoroolis. Aeg, mille jooksul võiksin teha midagi palju-palju kasulikumat.

Liikumine ja tervislikud eluviisid. Oi, nende harrastamiseks on meil ideaalsed tingimused. Laste lähimad sõbrad elavad 7 km kaugusel. Ega muud, kui jalgratastele ja väntavad kohale. Minuga on alati valmis jooksma/jalutama tulema terve hulk koeri. Ma ei pea spordiharrastamiseks sõitma kuskile linnaserva, vaid astun kodust välja, istun rattale või talvel astun suuskadele ja lähen. Ei saa olla mõnusamat!

Maal on väga mõnus elada! Aga ärge tulge siia kampaaniate raames, vaid tulge siis, kui olete päriselt nendeks

Leave a comment »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »