Archive for aprill, 2019

Must kogu

aprill 30, 2019 · Rubriigid: Eluolu, Suursnautser

20190427_115511

Lastest kirjutatakse alati palju, kui nad on väikesed. Küllap ka koeralastest. Kusti on meie juures nädala olnud ja kõik on läinud väga kenasti.

Juba pikk kojusõit läks enam-vähem. Ta kurtis raske elu üle esimesed 10 kilomeetrit, kuid ülejäänud aja istus oma kohal vaikselt. Autoga sõitmist tuleb siiski veel palju harjutada, sest ta kipub oksendama ja üldse suhtub autos olemisse väga kartlikult. Muidugi on tegemist puhtalt harjutamise küsimusega.

Koju jõudes astus kohe julgelt tuppa ja asus uudishimulikult ringi vaatama. Tegi tutvust H-ga ja leidis, et see inimene on ka täitsa OK. Üritas kohe sisse seada ennast diivanile (keelatud!) ning hõivata meie magamistuba (samuti keelatud!).

Kusti elab toas. Öösel ja ka ajal, kui mul on vaja tööd teha, on ta puuris kinni. Seal on tema pesa, toakuut. Ma ei usalda teda ka üksi tuppa jätta, sest siin võib teha massiivset pahandust – näiteks närida läbi gaasiballooni vooliku, mõne elektrijuhtme või hammustada tükikest klaverist. Ehk et esialgu Kusti õpib, kuidas toas hävingut tegemata viibida. Pesaga on ta leppinud ning läheb sinna ütlemise peale suurima rõõmuga. Katsun jälgida ka põhimõtet, et pessa saadetakse loom vabatahtlikult ja rõõmuga, aga mitte karistuseks.

Minu hommikud algavad nüüd metsatiiruga, mis on väga tore. Usaldasin Kusti rihmast lahti lasta juba esimesel päeval. Muidugi oli mul tasku igaks juhuks täis head- paremat (Kusti nimelt on valmis söögi nimel tegema üks-kõik-mida). Selgus aga, et ta käib mul järel nagu vari ning tuleb kohe esimese kutsumise peale. Peitusemängu (kuhu kadus perenaine, kui koer läks liiga kaugele?) on peaaegu võimatu mängida, sest ta ei lähe üksinda kaugemale kui 10 meetrit. Juurdetulemist hakkasime harjutama kohe esimesest päevast, sest minumeelest on see kõige vajalikum oskus üldse.

Otsustasin, et kutsikakooli temaga ei lähe ja õpetan talle ise viisakat olemist ning elementaarseid käsklusi. Hakkab võimalikult palju igal pool kaasas käimas. Näiteks ajal, kui Hanna muusikakoolis pilli õpib, saab Kustit linna(m)eluga harjutada. Üksiti harjub autosõiduga. Eesmärk on kasvatada selline koer, keda saabki kõikjale kaasa võtta. Ega teistmoodi, kui viisakaid kombeid titest peale õpetades, sellist suurt koera ära hallatagi pole võimalik, sest Kusti kasvab tõeliselt pirakaks. Ta on praegu ligi 5-kuune ja kaalub peaaegu 30 kilo, nii et mõelge ise:)

Kusti on tõeline söödik nagu snautser olema peabki. Vahet pole, kas krõbinad, õun, köögist varastatud kapsaleht, kohupiim või hoopis lõhekala. Jah, andsime talle kohe närimiseks samasuguse külmunud lõhepala tüki nagu meie kelgukoeradki söövad. Kusti leidis, et see on väga väärt amps ja kala kadus nagu mutiauku.

Oi, ja kõige suurem rõõm on tema iseloom. Ta on mõnusalt julge ja armsalt kohmakas. Tihtipeale pelgavad koerad võõraid olukordi, tundmatuid helisid ja kohti. Olin valmis, et tolmuimejat käivitades tabab koera paanikahoog. Aga ei midagi sellist – ta ei tee teist nägugi. Tema reageerib üllatavale aga hoopis paari jämedahäälse haugatusega, mis võiks kõlada inimkeeli umbes nii, et “tohoh, sa ka siin või!?” 

 

 

3 kommentaari »

Kusti, suuršnautser

aprill 25, 2019 · Rubriigid: Elamus, Eluolu

Kusti1

See must kogu minu kõrval on Kusti. Ta on neli kuud vana suuršnautser ja elab nüüd meie juures. Tema saabumisega meile täitus üks väga vana unistus – võtta endale justnimelt selline koer.

Mu lähemad sõbrad teavad minu šnautserikiiksust. See on kestnud aastakümneid ehk ajast, kui olin 10-aastane ja meie perre otsustas tulla üks suur must habemik. Temast sai minu lahutamatu kaaslane kümneks aastaks. Ega mu vanemad ei rõõmustanud alguses sellise perelisanduse üle, sest koer oli suur, hirmuäratav ja ka täiesti kasvatamatu. Aja jooksul nad aga leebusid ning meenutavad siiani seda koera vaid hea sõnaga.

Mida me kõike selle habemikuga küll koos ei teinud:) Algatuseks võitsin ette just ilmunud raamatu “Koer” ja hakkasin selles leiduvate õpetuste järgi teda treenima. Ta oli umbes 2-aastane ja suhteliselt sotsialiseerimata, kuid õppust võttis üsna kergesti. Õige varsti liitusin miski koeratreeningugrupiga ja tegime iga nädal Mustamäel TTÜ metsas trenni.  Mu must habemik sai kõikvõimalikud tollased dressuurijärgud nii üldises kuulekuses kui ka kaitsetrennis. Põhimõtteliselt polnud asja, mida talle poleks saanud selgeks õpetada. Ja ta oli mul nagu vari – kolasime igal pool koos ning hästi mõistlikuks õpetatud koera oli lust kõikjale kaasa võtta. Samamoodi saatis ta ka teisi pereliikmeid (oli aeg, kus liiklus oli hõre ja koerad käisid ka linnas mõnikord täitsa vabalt ringi).

Igatahes. Mul on pärast seda koera olnud veel koeri – äärdeilterjer ja bokser. No ei tea, ei tekkinud sellist sidet ega üksteisemõistmist. Ja sealt jäigi kummitama, et ma võtan endale millalgi jälle just suuršnautseri. Neid oli 30 aastat tagasi Eestis vähe ja neid on ka praegu väga-väga harva näha.

Vahepeal kulus 20+ aastat. Koeramõte oli lükatud kuskile ajusoppi, jõuga eemale. Ei saa ju võtta koera, kui teed pikki tööpäevi ja ei olegi kodus. Ei saa võtta koera, kui sul on väikesed kaksikud. Ei saa võtta sellist koera tillukesse linnakorterisse. Vahepeal kaalusin ka šnautseri minivarianti, aga kuidagi vajus see mõte ära.

Kusti

Nüüd aga tundus, et aeg on küps. Uue tite jaoks on aega ja energiat, ruumi ka. Hakkasin kutsika järgi ringi vaatama ja leidsingi pesakonna musti iludusi. Kusti ehk Angelstone Gustavo võlus juba pildi peal ära. “Sa oled ikka täiesti armunud sellesse koera,”märkis Hanna. Ega ta just mööda ei pannud.

Kusti on täpselt selline nagu ma mäletan snautserit. Soliidse jämeda häälega, natuke kohmakas ja nurgeliselt looberdis, habemes ikka midagi tolknemas, kõrvad loperdamas ja tagurpidi kippumas. Ja see snautserilõhn! See sabaga vastu põrandat põntsutamine, kui temaga räägitakse. Oeh:)

Igatahes, esimene õhtu, öö ja hommikupoolik on läinud väga ilusti. Uudishimulik ja julge koer. Saime kohe hea klapi, ta ei jää minust sammugi maha. Elav, kuid mitte hüperaktiivne. Ma arvan, et meil saab olema väga vahva!

3 kommentaari »

Sünnipäevad

aprill 24, 2019 · Rubriigid: Eluolu

sünnipäevapilt

Meie peres on nii toredasti, et kõikidel tüdrukutel on ühel ajal sünnipäev. Ehk et saame kohe mitu päeva sünnipäevu pidada (ja võõrustada).

43 on tore  number. Kuidagimoodi tunda seda numbrit pole küll. Või siis vastupidi – ma tunnen, et hoog läheb aina suuremaks. Ja õnn. Ja rikkus. Ning ei, ma ei mõtle materiaalseid asju. Minu rikkus on hoopis midagi muud. See on see, kui sa teed hommikul silmad lahti samal ajal kui päike tõuseb. Lähed välja ja õu kõik rõkkab. Kui sa ei jõua ära kibeleda, et saaks juba koju (sest sa tead, et sind seal oodatakse). Tervis on kahtlemata rikkus. Koos naermine. See, kui sa saad kellegagi mõtteid jagada ja sul on liitlane.

10 (x2) on vahva valem. See on iga, kus mõni päev mängitakse nukkudega, kuid mõnipäev ollakse juba täiesti teismeline. Iga, kus vestlused lähevad sügavamaks ja teemad huvitavamaks. Õnneks nad räägivad minuga endiselt palju. Ega ma päris täpselt aru ei saa, kuidas on kümme aastat nii kiiresti möödunud.

See on vist esimene sünnipäev neil, kus kingitustena ei ole ülekaalus mänguasjad. Hoopiski nii, et Hannal on nüüd oma pikkvibu ja Helenal espetsiaalselt temale pühendatud viiulilugu.

IMG_7832

Vibukütt harjutab

Meie kolmekesi aga otsustasime sel aastal sünnipäeva pidada hoopis spaas – leotada oma konte, lasta end masseerida ja muidu poputada. Nautisime imelist kevadist Pärnu randa ning tõeliselt erakordset aprilliilma – mahedalt sooja ja suvist. Mõlemad sünnipäevalapsed leidsid, et selline sünnipäevakingitus on väga äge ning sellest võiks lausa traditsioon saada. “Olen nii õnnelik,” õhkas Hanna õhtul, pärast ohjeldamatut möllu veepargis, luksõhtusööki ja käest kinni päikeseloojangul rannas ja muulil jalutamist. Kui lihtne, eks.

IMG_7815

Pidu meie koduõues

Sõpradega pidasid nad sünnipäeva kodus. Tegime õue käepärastest vahenditest tipitelgi, lapsed süütasid lõkke, grillisid vahukomme. Lisaks roniti ohjeldamatult puude otsas, joosti ümber hoonete luurekat ja kes-teab-mida-veel mängides ning otsiti peidetud varandusi.

IMG_7830

Vanemad inimesed käisid koertega metsas matkamas

Pärnumuul

Aprilliõhtu Pärnu muulil

Leave a comment »

See koeralugu läks ikka väga hinge

aprill 19, 2019 · Rubriigid: Arvan, Ka nii võib

Võtnud tuntud inimene omale koera. Venemaalt, neti kaudu. Oli teine väidetavalt Austraalia karjakoer või siis lambakoer. Mine võta nüüd täpselt kinni! Igatahes – koer pildil väga nummi ja tema tööks pidavat siis saama kanade karjatamine. Odav ka. Jõudnud koer koju, lastud kohe taluaeda lahti, sest aed peab küll ja koera koht on õues, mis siis, et esimest päeva uues kodus. 

Koera ju oodati väga. Tuntud inimese laps hakkas näiteks temaga kohe mängima. Tagaajamismängu. Hiljem ka puude otsast luuramise mängu. Aga koer, va rumal – sellele ei meeldinud selline asi üldse. “Ma pean põgenema siit kohutavast kohast ja nende õudsete võõraste inimeste käest, kes mind taga ajavad ja kõva häälega karjuvad,” mõtles ta ja ei andnud ennast enam uuele perenaisele kätte. Hoidis hoopis hirmsast majast, kus need imelikud inimesed elasid kaugele-kaugele eemale. Jah, kõht oli ju tühi ja üksi oli väga hirmus öösel väljas olla, sest seni oli koer olnud ikka koos oma suguseltsiga tuttavas kohas, aga mis sa teed.

Perenaine aga läks ruttu Facebooki ja kirjutas valmis ilmatu oopuse, kuidas koer polegi koer, vaid on hoopis tihane ja et kes tahab nüüd tihast osta? Et koer ei vasta ettekujutusele sugugi mitte. Ja et täitsa ennekuulmatu lugu, aga koer ei ole harjunud ära uues kodus 24 tunniga ega pole lasknud ennast uuel pererahval isegi mitte puudutada. 

See on ikka üks täiesti uskumatu, kuid kahjuks päris tõestisündinud lugu. Ja ma olen täiesti sõnatu. Ühelt poolt sellepoolest, et ma päriselt arvasin, et sellised lood ei juhtu täie aruga inimestega. Kas ükski täie aruga täiskasvanud inimene arvaks, et ongi OK jätta hirmunud ja uue-kodu-stressis koer ihuüksi välja, olles teda enne taga ajanud? Tundub täiesti tobe.

Igatahes viis see lugu minu mõtted üldse inimese-looduse suhetele, elementaarsetele teadmistele loodusest ning öko fassaadile. Ja ka oskusele panna ennast teise rolli, näiteks antud juhul võõrasse kohta sattunud koera rolli. Aga miks mitte kasvõi kitsetalle rolli, keda linnainimesed hakkavad juba õige pea varjupaikadesse tarima, sest leiavad metsast “hüljatud” looma, keda vaja päästa.

Meile tohutult meeldib uhkustada sellega, et oleme keskkonnateadlikud. Mõni käib riidekotiga poes, 100 tükki aga loobivad oma prahti, kuhu juhtub. Plasttopsist kohvi joomine on avalikult täitsa tabu, aga ometi vedelevad need topsid kõikjal. Ja miks just eriti Kalamaja kandis, kus elavad need oma jutu järgi veel kõige suuremad öko-mökod?

Veel meeldib meile uhkustada prügi sorteerimisega. Ma ei usu ühtegi sõna sellest. Inimene on üks hirmus loom – nii kui ta vähegi arvab, et tema prügi on anonüümne, poetab ta selle ka maha. Ta ei viitsi midagi sorteerida, sest arvab, et kuhugi kõik kaob. Õllepurk muutub tühjaks juues nii raskeks, et see lihtsalt kukub käest. Või langeb autoaknast välja. See lihtsalt on nii, sest auto sõidab minema ja purk jääb maha. Vast keegi koristab ja kui ei korista, siis las vedeleb. Nii prügistati eelmisel suvel vaid nädalaga Savilöövil ja nii prügistatakse kõikides ilusates paikades. Tihti jutlustavad just needsamad prügistajad kõige imeilusamaid jutte sellest, kui keskkonnateadlikud nad on.

Igasugune päästmine. Seesama kitsetallede lugu. Aga ka pesast “kukkunud” linnupojad. “Eksinud” põdravasikad. Ema poolt “maha jäetud” hülgepojad. Neid lugusid on iga aastaga aina rohkem ja need kõik räägivad sellest, kui võõrdunud on inimesed loodusest. Neil on vaja päästa ka siis, kui midagi päästa ei ole tarvis. Kui inimest pole sinna üldse vajagi.

Mõtteviis “ma maksan ja mulle on kõik lubatud”. Üldlevinud värk. Raha eest saab kõike. Tood koju koera, ei meeldinud, müüd homme maha. Sest ei vasta ettekujutsele. Nagu asja. Umbes nagu neti teel ostetud kingad, mis jalga ei läinud. Eks ostad uued kingad. Või koera. Äkki joppab rohkem.

Totaalne süüdimatus ja vastutustunde puudumine. Lihtsalt ei huvita, mis saab. Küll leiab alati mingi põhjenduse, miks alati kõik teise on süüdi. Iial pole ise midagi valesti teinud. Ja kui oledki, siis süüdimatu naeratus ja vabandus heastab kõik. Ning kõik jätkubki täpselt samas vaimus kuni järgmisel prohmakani. Ja alati on kõik võimalik välja vabadada energeetilise sobimatuse, universumi hüüde, kõhutunde puudumise või olemasoluga, unenägudega, saatuse ettekuulutuse või kes-tea-veel mille taolisega.

Rumalus. See on inimese enda valik. Tänapäevases infomaailmas ei tohiks kellelgi olla oma rumalusele põhjendust, et “ma ei teadnud seda” või “ei leidnud infot üles”. Googelda! Loe, otsi infot! Ära otsusta olla see rumal inimene, kes keset talve tuleb tennistega lume sisse matkama (ja imestab 5 minutit pärast matka algust, et oi – lumi! oi – külm on!) või ostab koera tundmatult, kes iga hinna eest kohtumisest kõrvale põikab. Kõik kohad on täis millerdajate lugusid ning need ongi just sellised nagu seesinane.

Mul on kahju, et avaliku elu tegelased, kes peaksid olema eeskujuks lastele ja suurtele, ei suuda kuidagimoodi seda rolli välja kanda. Aga no ju on seegi aja märk.

 

5 kommentaari »

Pronkskuju või koolitäis lapsi?

aprill 18, 2019 · Rubriigid: Arvan, Eluolu, Imelik

Eile toimus Mooste mõisas väga tore kontsert, kus esinesid kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste ansamblid. Saal oli puupüsti täis ja kontsert kestis 1,5 tundi. Varem pole noored rahvamuusikud täispika kontserdiga esinenudki. Mul on rõõm, et ka Helena on selles toredas seltskonnas.

Kuulake ise, kui hästi nad kõlavad.

Paraku ei ole koolitäis muusikahuvilisi lapsi, vinged õpetajad ja ka tulemused veel eriline näitaja kohalikele võimumeestele. Nimelt seesinane Mooste rahvamuusikakool on erakool ja nagu meil Eestis ikka kombeks, siis ühte erakooli tuleb ka korralikult kottida. Anda talle võimalikult vähe toetust, kärpida pearahasid ning lõpuks üldse välja suretada. Kogu selle tegevuse saab maskeerida lause taha, et “valla eelarves pole raha”.

Kui asi panna konteksti, näeb see aga üsna totakas välja. Põlva vald kärbib kooli toetusraha nii kuis jaksab (raha polevat, eks), kuid samal ajal pannakse Põlvasse püsti lõõtsalegend Karl Kikase pronkskuju. Sellisest valikust ei järeldu paraku mitte see, et vallal puudub raha, vaid see, et puudub tarkus ja soov laste haridust toetada.

Einoh, kahtlemata on kuju ka väga tore ja no ta on kindlasti ka uhke ning vallavalitsus saab sellega toredasti eputada. Näiteks teha vägeva avamisürituse ning iseennast seejuures ka vallalehes mitmel leheküljel kiita. Samas selle ligi 30 000 euroga, millega vald reservfondist kuju ehitamist toetab, saaks õpetada koolitäie lapsi neidsamu Karl Kikka lugusid vabalt mängima. Ja meil olemas huvilised lapsed ning õpetajad! Ma arvan, et Karl Kikast oleks palju rohkem rõõmustanud teadmine, et tema lood elavad päriselt edasi noore põlvkonna esituses (esimene lugu videos on justnimelt Kikka pala) ning kuju on siin küll üsna teisejärguline.

Siiski. Lisame valemisse veel ühe küllalt häiriva nüansi. Pole sellel vallal raha (või siis mõistust?!) laste huvihariduse toetamiseks, aga neil on küllalt vahedeid endale uue pleissi ehitamiseks. Nimelt on päevakorral uue vallamaja ehitamine Põlvasse. No mis sa hädaga teed, kui 54 vallavalitsuse ametnikku kuidagimoodi ei mahu enam tööruumidesse ning Põlva linnas ei olevat ka neile mitte ühtegi sobilikku vaba paika. Maavalitsuse hoone ka ei lähe loosi, sest ikka uhkem oleks ju tutikas kontoris käia istumas. Lisaks on tekkinud meeletult suures Põlva Citys ka üüratu parkimisprobleem seoses ametnikehordiga.

Rumala inimesena ei saa ma üldse aru, mispärast on vaja digiajastul üldse nii paljudel amenikel käia vallamajas internetis istumas. On ju selge, et suurem osa neist ajab oma asju netis. Seda leidub aga igal pool. Need ajad, kus töö tegemiseks (loe: neti kasutamiseks) oli vaja kuskile kontorisse sõita, said läbi üle-eelmisel kümnendil. Tänapäeval on ammu juba võimalik (arvuti)tööd teha kust iganes ning selle tegemiseks pole vaja kümnetel inimestel iga jumala päev kuhugi kohale kärutada, kulutades seejuures aega, kütust, kontoripinda, elektrit jne.

Aga Mooste lapsed mängivad kenasti. Rahvamuusika on äge!

 

 

 

6 kommentaari »

Miks peab inimene olema kuri?

aprill 2, 2019 · Rubriigid: Imelik

See küsimus vaevab mind aeg-ajalt. Miks on nii, et millegi saavutamiseks (et keegi teine, nt ametnik, teenusepakkuja vms teeks midagi, mis on tema töö) pead sa olema ebaviisakas, pealekäiv, irooniline, nähvav, no üldse igatepidi vastik? Sest kui sa palud ilusasti, siis ei toimu mitte midagi.

Lihtne näide hiljutisest elust. Soovisin hakata kasutama ühe teenusepakkuja teenuseid, kuid regamisel tegin midagi valesti ning seda muuta sai tema, mitte mina. Niisiis kirjutasin alguses viisaka kirja klienditeenindusse, selgitasin probleemi, palusin ära muuta. Ei midagi. Tuli robotlikke vastuseid erinevatelt klienditeenindajatelt. Need polnud üldse vastused minu küsimustele, vaid KKKst mahakopitud tühjad laused. Sisuliselt probleemiga ei tegeletud.

Kulus nädal ja umbes 10 ping-pongina edasi-tagasi saadetud kirja. Lahendusele lähemal kõige selle tulemusena mitte millimeetrit ka. Teise nädala keskel sai mu mõõt täis ja loobusin olemast viisakas, nummi, kannatlik. “Kaua sa jaksad idiootidega suhelda?,” imestas H. Ka mõõdukas ebaviisakus ja juba harkisjalu oma probleemile lahenduse nõudmine ei pannud neid kodanikke veel tegutsema. Saaga lõpp saabus alles pärast seda, kui olin juba käega lüües hakanud otsima uusi teenusepakkujaid ja sellest ka nimetatud kodanikele teada andnud. Selleks ajaks olin juba kahjuks minetanud igasuguse viisakuse ja suhtlesingi nii nagu räägiksin idioodiga. Ja ennäe – asi sai korda!

Miks, miks ei hakka inimesed liigutama siis, kui nendega rääkida normaalselt ja viisakalt? Miks nad ei liiguta lillegi enne, kui kaevata, õiendada, ähvardada, irvitada?

Olen sedasama põhimõtet kogenud nii paljude asutustega suheldes, olgu selleks siis pank, postiteenuse pakkuja, sideoperaator või kes iganes. Ikka pead sa ennast vihastama siniseks enne, kui midagi toimuma hakkab. Seevastu viisakalt paludes võidki jääda ootama, et keegi sinu murega tegeleks.

2 kommentaari »