Ahunapalu maasektori veebikodu

Esimene hommik lasteaias – Planeeri Mudila lastesõim, 2011

Lasteaia algus 2012 – esimene aasta “suures” lasteaias

Lasteaia-aasta algus 2013

Lasteaia-aasta algus 2015 – viimane aasta lasteaias

Nüüd siis on käes see aeg, kus Hd on lasteaias need kõige suuremad, need, kellele pisikesed alt üles ütlevad. Neil on liitrühm ja sel aastal on kuidagi nii kujunenud, et kooliminejate punt koosneb ainult tüdrukutest. Viis asjalikku suurt tüdrukut. Mul on hea meel, et neid on nii vähe ja kõik on enam-vähem samal tasemel. Õpetajad ka kiidavad, et õppetööd pidi olema väga mõnus teha. Samuti olevat neist kõvasti abi väiksemate eest hoolitsemisel.

Eelkooli ma oma lapsi ei pannud, sest a) see ei mahu mitte kuskile meie päevakavasse, b) nad on niigi asjalikud ja ma ei usu, et neil kooliga kohanemisega probleeme tuleb. Mõlemad käivad edasi balletitundides ja Helena ka viiulitunnis.

See on postitus rubriigist ving ja hala. Kaasa pole vaja mõelda, elan lihtsalt pahameelt välja.

Koju oli tekkinud hunnikute viisi väikeseks jäänud 4-5-aastaste riideid. Kehvemad loopisin halastuseta ära prügikasti, aga ikkagi jäi mingi hunnik neid järele. Olen tavaliselt need hilbud viinud lihtsalt uuskasutuskeskusesse, aga seekord meenus mulle, et on ju olemas osta.ee, kus ma kunagi päris palju kraami olen maha ärinud. Ükshaaval ma neid hilpe müüki panna ei viitsinud, niisiis sorteerisin numbri järgi hunnikuteks ja panin kotitäite kaupa. Alghind 10 senti, sest alati on ju olnud huvilisi ja hind on tõusnud.

Unustasin kogu teema ja hunnikud leidsidki ostjad. Haa – 10-sendine hunnik ja 15-sendine hunnik. Äri missugune! Mis ikka – krigistasin hambaid ja sundisin end väevõimuga neid pakkima, pakke etiketistama ja pidasin kramplikult meeles, et need poeskäigu ajal kaasa võtsin. Üks oli tahtnud Smartpostiga saatmist, mis on totrus nagu selgus kohapeal – sest ta on 1)kallim kui Omniva, 2)pakimõõdud on OLULISELT väiksemad kui Omnival. Millest tulenes ka järgmine probleem – pakitud 10-sendised (irw) hilbud ei mahtunud mingi valemiga valitud kappi. Ja kohapeal töö käigus kapi suurust muuta pole võimalik. Omnival on see võimalus olemas. Niisiis kooberdasin pakk kaenlas koju tagasi, pakkisin ümber ja saatsin uuesti.

Need olid minu viimased tehingud osta.ee-s. Võib-olla mingis sektoris on see keskkond veel elav, aga vähemalt lasteriietes ja üldse lasteasjades on ta täiesti surnud paik. Müügi mõttes. Tegelikult ka ostmise mõttes, sest olen päris mitu korda sealt täielikku rämpsu saanud. Kogu värk ei tasu absoluutselt vaeva ära.

Samas on imelik dilemma. Osta.ee-s ei maksa asjad midagi. Aga muidu küsivad inimesed kasutatud asjade eest ulmelisi hindu. Olen paaril kaksikute asjade müügigrupis FBs ja no tõesti – hinnad on sellised, et kuku pikali. Just vaatasin – üks tahtis kahe paari kasutatud tenniste eest üle 40 euri ja vestikeste hinnaks oli 40 euri tükk. Ei tea, kas keegi tõesti neid asju ostab…

Rattagäng

“Emme, see on minu unistuste jalgratas. Ma ei määri teda ära ja ei kihuta isegi läbi lompide,” õhkas Helena õnnelikult pärast seda, kui olime temaga kahekesi juba hämarduval õhtutunnil kiire rattasõidu teinud. Uus ratas ju. Suurem, roosam, printsessilikum. Nimigi vastav: Princessa.

Väiksemad uued rattad on 20-tollised Classicud. Loomulikult käikudega.

Proovisime ka järgmist suurust, aga tundus väga kohmakas. Hanna sai küll sõidetud ja ütles, et meeldis, kuid temast mõni sentimeeter lühem Helena ei olnud pärast proovimist nõus enam ratta selga istuma. Tundis ennast väga ebakindlalt selle suure ratta seljas. Seda enam, et tal käed hästi ei ulatunud ka pidureid haarama.

Minu sõiduriist on esimene linnaratas meie majapidamises. Tema nimi ei ütle mulle midagi, aga väga mõnus sõiduriist on.

Selline ratas on meil aga üle. 16-tolline, Schwinn Stardust. Natuke kriimuline, aga korras ja sõidab hästi. Osta ära!

Üks päev ja mõni rattatiir hiljem: Einoh, mul on tõsiselt raske mõista, miks ma juba varem endale sellist ratast ei ostnud ja vahepeal mitu aastat linnas hoopis rattatu olin.