Archive for detsember, 2018

Pirukakunst

Pirukad

Meil käib tihtipeale külas välismaa-inimesi. Nad hämmastuvad meie mõistes väga veidratest asjadest. Näiteks lumi on eksootika, külm ilm, pime öö, tähistaevas, kuum ruum, kus tuleb end paljaks võtta ja higistada (saun). Kui nad astuvad tuppa, siis palju imestust pälvib ka puuahi. Et kas tõesti kütab see ühe sületäie puudega soojaks terve maja, on üldiselt välismaa-inimesele arusaamatu müsteerium. Ja kui ma veel räägin, et sellessamas ahjus on võimalik ka süüa teha, siis jookseb juhe ikka täitsa kokku.

Räägin küpsetamisest. Minu vanaemal oli väga hea ahi, valgetest kahhelkivist ja suure koldega. Talvel võttis ta tihtipeale ette pirukateo. Muidugi oli olemas ka puupliidi ahi, aga seda ei kasutanud ta küpsemiseks mumeelest kunagi. Ta oli nii osav, et suutis isegi piparkoogid “suures ahjus” ilma kõrvetamata valmis teha. Veel valmisid seal õunakoogid, korbid, kaneelisaiad.

Üldiselt on puuahjuga küpsetamine suur ettevõtmine. Igasugu vormiroogi ja suppe teha on seal lihtne. Paned sisse, unustad mõneks ajaks, mida kauem sees on, seda paremaks läheb. Küpsetiste tegemine on aga närvide mäng, katse-eksitus. Lisaks on vaja tegevus ajastada. Ma ei hakka ju kütma suurt ahju, et õhtul kaneelisaiu teha, sest siis läheb kogu elamine nii palavaks, et keegi ei saa enam magada:)

Pirukategu ei võta ma tavaliselt ette rohkem kui kord-paar talve jooksul. Soovitavalt siis, kui olen kodus üksi. No seda juhtubki ehk kord-paar talvel. Pirukaid ei saa teha, kui su ümber toimub melu, sul on kiire ja kõigil on sind koguaeg vaja.

Alustan sellega, et teen pliidi alla tule. Üksiti panen pliidiservale taina kerkima. Pliidi ääres kerkib see alati imehästi. Samal ajal teen tule ahju ja valmistan pirukatäidise. Seni, kuni tuli ahjus põleb, tainas kerkib. See on kokku max 2 tundi. Ahju sulgemise ajaks peavad pirukad olema valmis ahju minema. Paitan neid natuke veel munaga, ootan 10 minutit, lükkan söed ahjus tahapoole (panni ei tohi panna sütele, sest siis kõrbeb kraam alt sekunditega ära) ja pirukalaar läheb ahju. Viie minuti pärast kontrollin. Võibolla on vaja pann ringi keerata, kuid võimalik, et on ka juba valmis. Ega tea ju, sest ahjutemperatuurist pole aimugi. Järgmine pannitäis on ahjus alguses 10 minutit, sest vahepealse lahtitegemisega on koldes temperatuur langenud. Võimalik, et tuleb hoida veel kauemgi.

Niimoodi katsetades valmivad tõelised vanakooli pirukad. Jah, need, mida vormitakse õhukese klaasiga. Ahjust tulles tuleks nad piimaga üle pintseldada (tavaliselt selle unustan:)) ja panna kohe rätiku alla. Nõnda ei muutu nad jahtudeski kõvaks plönniks. Iseasi, kas nad üldse jõuavad maha jahtuda, sest on suur oht, et enne veel on nad juba otsas.

Täna pirukaid tehes mõtlesin oma vanaema peale. Tema tegi ahjus imelisi pekipirukaid, millest ei saanud kunagi küll ja mida oli alati liiga vähe. Kuidas me ootasime neid pirukapäevi! Ei mäleta, et ta oleks mulle otseselt pirukategu õpetanud, aga praegu teen mina neid enamvähem samamoodi nagu temagi. Ja ikka suures puuahjus. Ilma näidikute, mõõdikute ja anduriteta. Puhtalt tunde järgi.

Leave a comment »

Aastaaruanne 2018 ehk veel kiiremad pöörded

20180120_133937

Koertega Kalli järvel Emajõe Suursoos, veebruar 2018.

Keeruline on kokkuvõtet kirjutada, sest mul hakkab pea ringi käima. Nagu ta tihti on käinud ringi, sest mulle tundub, et elu võtab aina kiiremaid tuure. Aega jääks nagu koguaeg vähemaks ja toimetusi tuleks juurde.

Sel aastal tundub mulle, et olen ülekoormatum kui kunagi varem. Ma ei tea, mis on oma aeg või vaba aeg. Minu suurim soov on lihtsalt molutada, ilma, et keegi mind tülitaks, minult midagi sooviks, tahaks, eeldaks. Tahaks keset päeva pugeda voodisse, lugeda raamatut ja võibolla lihtsalt magada. Olla ilma, et kuklas tiksust ainsatki tähtaega, maksmata arvet või tegemist ootavat kohustust. Ja ma ei räägi ainult töökohustustest, vaid üldse.

Reaalsus on aga see, et sellist aega ei tule (vist) mitte kunagi. Mul on nimelt suurepärane võime täita kõik hetked, mis võiksid kuluda molutamisele, tiheda sebimisega. Sest kui ma parasjagu midagi ei tee, tunnen end justkui süüdi. Sest niisama passimine ei ole ju sobilik. Inimene peab koguaeg olema toimekas ja tingimata tubli. Sest kui ta seda pole, on ta luuser, vana või haige. Oeh.

20180318_112136

Laste kamber

Mis siis oli lõppeval aastal?

  • Harjumine eluga Palgil. Pealtnäha oli see mulle lihtne. Tegelikult aga mitte. Kõik uus. Elamise viis, inimesed ümberringi või ka nende puudumine. Raskused, mida varem polnud kohanud. Väga külm talv. Niisked küttepuud. Külm tuba. Pidev kütmine. Vesi õues. Kemps ka. Poolikud ehitustööd igalpool. Kuhjuvad tööd.
  • Imelised retked külmunud Emajõe-Suursoos. Mina, H. ja terve hulk kelgukoeri. Suur valge vaikus. Kelgujalaste sahin. Käigud kohtadesse, kuhu saabki minna vaid külmal talvel mööda jääd.

IMG_20180123_115511_283

See on Tayla, talle meeldib ka väga metsas hulkuda. 

  • Privaat-suusaretked rappa, kaaslaseks muidugi üks koer.
  • Kohtumised loomadega. Saarmas lipsamas jää alla. Kaks mäkra tuterdamas auto ees. Põdraga tõtt vaatamine. Hundikutsika ehmatamine. Karujäljed otse kodu all. Ilves kräunumas sauna taga.
  • Toredad päevad kogu meie tiimiga Otepääl Winterplaces rahvast sõidutamas.
  • Lugematu hulk õhtuid klaveri taga, kahekesi ja üksinda. Sõrmede alt tulemas Bachi või Beethovenit või Chopini või hoopis mõni H. tuliuus lugu.
  • Rõõm laste tegemistest. Kuidas nad tantsivad ja laulavad ja pilli proovivad mängida. Ja kuidas õpivad vaid viitele. Õpivad ise, enamasti ilma sunduseta. Kuidas neile meeldib käia koolis ja kõiges kaasa lüüa. Kuidas nad on iseseisvad ja mõistlikud.

 

Mooste jõulupidu

Mooste Rahvamuusikakooli kõikidest pillilastest koosnev orkester esinemas Mooste Folgikojas jõulupeol. Tagareast paistab viiuldaja Helena.

  • Hanna alustas õpinguid Tartu I muusikakoolis ja mõni kuu hiljem ei suutnud Helenagi enam rahulikult seda pealt vaadata. Tema jätkab viiuliga Mooste rahvamuusikakoolis.
  • Suvi, mis algas mais ja lõppes oktoobris. Ei ole kunagi kogenud nii pikka suvi

10322733_765235043510547_212405767315035137_n

Nurmenukud Savilöövi talu õuel. Nurmenukkudel on nüüd uued omanikud.

  • Savilöövi talu müümine. See oli raske otsus, kuid ainuõige. Veetsin palju unetuid öid selle müümise pärast. Huvilisi käis väga palju vaatamas ja mul on ostjate üle hea meel – nad tundusid olevat õiged inimesed! Loodetavasti kõlab Savilöövil ka edaspidi mõnikord pillihääl.
  • Pidev kiirustamine. Lugu kirjutama, intervjuud tegema, heina niitma, marjule, seenele, lastele järele jne jne. See on tegelikult väga kurnav ja ma tohutult naudin neid päevi, kui mitte kuhugile minema ei pea. Paraku on selliseid päevi liiga vähe.
SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Poolmaraton Tartus

  • Jooksutrennid. Kogemata kombel hakkasin proovima jooksmist ning asi päädis poolmaratoni läbimisega oktoobris. Tunne on hea, aga sain ka teada, et mulle ei meeldi joosta linnas ja mulle ei meeldi rahvaspordiüritused. Palju mõnusam on joosta omaette, kui kuskil summas ja autode vahel.

20180705_113119

Paar tundi kvaliteetaega murakarabas. 

  • Murakaparadiis. Kvaliteetaeg suvises soos ühes murakate, väga paljude murakatega. Tassisin neid välja ämbrite viisi. Selline salakoht.
  • Öö Linajärve ääres. Kahtlemata oli see meie kolme tüdruku sellesuvistest ettevõtmistest üks ägedamaid ja meeldejäävamaid. Lõime ennast järve äärde laagrisse, tegime lõkkel õhtusöögi, ujusime siidises metsajärves ning ööbisime RMK onnis. Muidugi kuulus repertuaari ka veel lambivalgel raamatute lugemine ja natuke õudsete lugude jutustamine.

IMG_7168

Metsaöö Linajärvel. 

  • Hulk toredaid kontserte. Seto Folgil, Niguliste kirikus, Mooste folgikojas.
  • Tohutu hulk kirjatööd. Liiga palju kogemusi ülelaskmistega. Pettumine ajakirjanduses. Võibolla on see läbipõlemine?
  • Tööalane kannapööre kooli. Novembrist olen Mooste koolis infojuht-huvijuht-informaatikaõpetaja. Mulle meeldib! Lapsed on ägedad:) Ja ma ise õpin iga päev midagi uut.

IMG_7355

Meie kodus on 100-aastased palgid au sees. Neid näeb igas toas. 

  • Palgi talu kodustamine. Iga ruutmeeter, mis siin saab võsast puhtaks ja korda, on mulle nagu töövõit. Suur rõõm on seda kõike teha, aga no ma olen ju kärsitu – ma tahan kõike kiiresti, veel parem korraga.
  • Veevärgi suurprojekt. Vesi toas, solk väljas – jaa!! Mul on esimest korda elus nõudepesumasin!! Projekt jätkub.

Seinad

Paik tulevase vannitoa ja WC jaoks. Nüüdseks sellist pilti enam ei näe.

  • Koorilaul ja rahvatants. Kreisi värk, aga tahaks nii laulupeole kui tantsupeole. Liitusin kohaliku rahvatantsurühmaga ja naiskooriga Põlvast. Rahvatants on üks kummaline asi – ta ei ole üldse mitte lihtne. Mõnikord on tunne, et pea plahvatab kohe:)

IMG_7203

Kuuki võitis lühikese ajaga isegi minusuguse koerainimese südame. 

  • Kuuki. Millalgi augustis hakkas meie maja ümber luusima üks triibuline väga kõhna kassipoeg. Andsin talle korra süüa ja järgmisel päeval ootas ta mind samal ajal samas kohas. Ta jäigi meile, sai nimeks Kuuki ehk Cookie. Püüdis hiiri, sai kõigiga sõbraks. Istus truult ukse taga ja ootas kõiki tulijaid sääri silitades. Kuukit aga enam meil ei ole, sest ta ei elanud üle steriliseerimisoperatsiooni.
  • Rikkuse-hetked. Kui tuled saunast ja seisatad tähistaeva all ning kuulad, kuidas toas mängitakse klaverit. Kui huikad metsa nagu öökull ja mets huikab vastu. Kui teed äsjasadanud lumele ingli. Kui kuuled lumehelbe langemist jopele. Kui veedad päeva nii, et kella ei vaata. Taolisi hetki on palju ja neil tunnen, et olen tõeliselt rikas. Mis siis, et mõnikord võib arvel olla vaid kaks senti:)

20181209_112728

Asjatundjad valivad kuuske

Peramaa

Kuldne sügis 2018

Mida soovin uuelt aastalt?

Tahan rohkem aega kõigeks. Lähedaste jaoks ja iseendale. Niisama molutamiseks. Rõõmu tundmiseks. Pilvede vahtimiseks. Mõtlemiseks. Keskendumiseks.

Sedasama soovin ka teile, mu lugejad!

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »

Jõulud Palgil ja varajane jõulukink

IMG_7355

Vaikselt lööme Palgi tallu ka lille. Meil on igas toas nii ilusad palkseinad ja seda tausta lihtsalt peab kasutama/näitama. Ehk siis imelihtne jõulutuledest kaunistus seinale – vaja on vaid valgusketti, peotäis knopkasid, mõni ise heegeldatud lumehelves ja nii ongi.

IMG_7349

Käepärastest materjalidest kaunistus minu kodukontori uksel. Vana aknaraam kuskilt kuuri alt, peotäis lehiseoksi ja minu vanaema jõuluehted. Need on 1950ndatest aastatest ning need on näinud kümneid nääre ja jõule. Ah et miks lehiseoksad ja mitte kuuseoksad? Aga sellepärast, et olen laisk ja ei viitsi koristada pudisevaid okkaid. Lehise küljest ei pudise midagi.

20181209_151159

Veidike kaneeli, paelu ja vana uks.

20181209_112728

Kuuske otsisime suure seltskonnaga. Neljajalgsed olid muidugi valmis otsima ükskõik-mida, aga me ei andnud enne alla, kui olime leidnud kõige ilusama seina äärde panemise kuuse ehk siis sellise, mis on ilus vaid ühelt poolt:)

20181209_150958

Jõulukingituse olen mina juba kätte saanud, aga see on nii vägev, et sellest tuleb kunagi eraldi postitus:)

 

Leave a comment »

Vinge leid vanakraami poest

IMG_7353

 

Leidsin vanakraamipoest omale jõulukingituse! Otsisin seda aastaid – just sellist vanaaegset klaveritooli, mis sobiks mu 1923. aasta klaveri juurde.

Ja siin ta nüüd ongi – natuke küll kriimuline, kruvide ja liimiga paigatud, kuid täiesti mittelogisev ning liivapaberi ja värvi abil kordatehtav! Tegemist on Luterma klaveritooliga, mis võib olla umbes sama vana, kui klaver.

 

 

 

Leave a comment »