Meil käib tihtipeale külas välismaa-inimesi. Nad hämmastuvad meie mõistes väga veidratest asjadest. Näiteks lumi on eksootika, külm ilm, pime öö, tähistaevas, kuum ruum, kus tuleb end paljaks võtta ja higistada (saun). Kui nad astuvad tuppa, siis palju imestust pälvib ka puuahi. Et kas tõesti kütab see ühe sületäie puudega soojaks terve maja, on üldiselt välismaa-inimesele arusaamatu müsteerium. Ja kui ma veel räägin, et sellessamas ahjus on võimalik ka süüa teha, siis jookseb juhe ikka täitsa kokku.
Räägin küpsetamisest. Minu vanaemal oli väga hea ahi, valgetest kahhelkivist ja suure koldega. Talvel võttis ta tihtipeale ette pirukateo. Muidugi oli olemas ka puupliidi ahi, aga seda ei kasutanud ta küpsemiseks mumeelest kunagi. Ta oli nii osav, et suutis isegi piparkoogid “suures ahjus” ilma kõrvetamata valmis teha. Veel valmisid seal õunakoogid, korbid, kaneelisaiad.
Üldiselt on puuahjuga küpsetamine suur ettevõtmine. Igasugu vormiroogi ja suppe teha on seal lihtne. Paned sisse, unustad mõneks ajaks, mida kauem sees on, seda paremaks läheb. Küpsetiste tegemine on aga närvide mäng, katse-eksitus. Lisaks on vaja tegevus ajastada. Ma ei hakka ju kütma suurt ahju, et õhtul kaneelisaiu teha, sest siis läheb kogu elamine nii palavaks, et keegi ei saa enam magada:)
Pirukategu ei võta ma tavaliselt ette rohkem kui kord-paar talve jooksul. Soovitavalt siis, kui olen kodus üksi. No seda juhtubki ehk kord-paar talvel. Pirukaid ei saa teha, kui su ümber toimub melu, sul on kiire ja kõigil on sind koguaeg vaja.
Alustan sellega, et teen pliidi alla tule. Üksiti panen pliidiservale taina kerkima. Pliidi ääres kerkib see alati imehästi. Samal ajal teen tule ahju ja valmistan pirukatäidise. Seni, kuni tuli ahjus põleb, tainas kerkib. See on kokku max 2 tundi. Ahju sulgemise ajaks peavad pirukad olema valmis ahju minema. Paitan neid natuke veel munaga, ootan 10 minutit, lükkan söed ahjus tahapoole (panni ei tohi panna sütele, sest siis kõrbeb kraam alt sekunditega ära) ja pirukalaar läheb ahju. Viie minuti pärast kontrollin. Võibolla on vaja pann ringi keerata, kuid võimalik, et on ka juba valmis. Ega tea ju, sest ahjutemperatuurist pole aimugi. Järgmine pannitäis on ahjus alguses 10 minutit, sest vahepealse lahtitegemisega on koldes temperatuur langenud. Võimalik, et tuleb hoida veel kauemgi.
Niimoodi katsetades valmivad tõelised vanakooli pirukad. Jah, need, mida vormitakse õhukese klaasiga. Ahjust tulles tuleks nad piimaga üle pintseldada (tavaliselt selle unustan:)) ja panna kohe rätiku alla. Nõnda ei muutu nad jahtudeski kõvaks plönniks. Iseasi, kas nad üldse jõuavad maha jahtuda, sest on suur oht, et enne veel on nad juba otsas.
Täna pirukaid tehes mõtlesin oma vanaema peale. Tema tegi ahjus imelisi pekipirukaid, millest ei saanud kunagi küll ja mida oli alati liiga vähe. Kuidas me ootasime neid pirukapäevi! Ei mäleta, et ta oleks mulle otseselt pirukategu õpetanud, aga praegu teen mina neid enamvähem samamoodi nagu temagi. Ja ikka suures puuahjus. Ilma näidikute, mõõdikute ja anduriteta. Puhtalt tunde järgi.