Tahtsime endale maale punast iluõunapuud. Aga sellist pole üldse lihtne leida. Neid on müügil vaid vähestes aiaärides ja enamasti ka siis on ta a) ilgelt suur juba ja/või b) ülemõistuse kallis. Esimene katse punase iludusega ebaõnnestus, kallis istik lihtsalt kiratses ühe aasta ning langetas siis igaveseks lehed.
Sestap proovi(si)me nüüd teist kodustamist. Silmastamist. See tähendab lihtsustatult, et võetakse ühelt puult pung ja “istutatakse” see teise puu koore alla. J. oli seda ka varem teinud, aga mina katsetasin esimest korda. Väga peenike töö, peab ütlema.
Aga algusest. Tööriistad on olulised, ilma päris ehtsa pookimisnoata seda tööd vist ei tee. Aga milline on pookimisnuga, seda ei tea ka aiaäride pidajad ise. Igatahes müüdi mulle esimese hooga miski kõvera kindžalli taoline nuga, millega saab küll oksi lõigata, kuid pookida kindlasti mitte. Pookimisnuga on selline sirge ja lühikese teraga, terav kah. Ning tera küljes on vastav laba, millega saab puult koort lahti lükata.
Aeg on oluline. Poogitakse kevadel, aga silmastatakse just praegu.
Võtsimegi siis ühelt punaselt iluõunapuult mõned oksad. Need peavad olema sama aasta oksad, ehk rohtsed, mitte puitunud. Lehelabad lõigatakse ära ja oksad keeratakse niiske koti sisse, et nad vahepeal ära ei kuivaks.
Edasi läks nii, et paar noort pihlakat ja üks vana õunapuu said omale külge uued silmad. Miks pihlakad? Ei mina tea, J. väitis, et pihlakas pidi aluseks hästi kõlbama. Tema isagi olevat niimoodi pihlakaid ja õunu kokkupannud. Vanale õunapuule panime niisama naljaviluks ja käe harjutamiseks mõned silmad külge. Kui läheb kasvama, saab see puu kunagi omale punased oksad.
Silmastamine on paras kirurgitöö. Kõik vahendid peavad olema täiesti puhtad, muidu ei lähe midagi kasvama. Koore sisse lõigatakse t-kujuline lõige (b) ning oksa küljest sama mõõtu silm (a). Viimane libistatakse ülevalt kooreprakku (c) ja seotakse lõnga vms-ga kinni. Paistma jääb silmast vaid väike leherootsuke (d), mis on indikaator – kui see nüüd mõne nädala pärast maha kukub, siis tähendab, et silm on kasvama läinud. Ja kunagi kasvab sellest uus oks.
Pihlakatele panime silmad võimalikult maa lähedale, et kui see värk tõesti õnnestub, siis lõikame pihlaka pealt ära ning silmast kasvab kunagi loodetavasti õunapuu. Obusemoodi peab kannatust muidugi olema.
Ahunapalu maasektori veebikodu 