Aastaaruanne2020

Kohe pärast piiride avamist tuli meie juurde vabatahtlikuks Fiona Austriast. Fiona oli elukutselt muusikaterapeut ning me veetsime tunde muusikateemadel vesteldes ja pilli mängides. Ning muidugi murakal käies. 

2020. oli igatepidi eriline aasta. See oli aasta, kui meil oli ainult üks läbiv teema kogu aasta jooksul. Meie sõnavarasse tekkisid uued mõisted nagu nakkuskordaja, asümptomaatiline, eneseisolatsioon ja matusekolle. See oli aasta, kus kõige olulisemaks sai üks haigus ning ülejäänud jäid tähelepanu alt välja. Meid ei huvitanud enam, et Eesti inimesed on paksud ja liiguvad liiga vähe, et nad joovad liiga palju ja teevad väga palju enesetappe, et meie lapsed on depressioonis ja ärevil ning nad ei saa isegi abi ning et meie mehed liiga noorelt südamehaigustesse surevad.

See oli aasta, kus lapsed hakkasid käima salaja WCs nina nuuskamas, sest kartsid koroona(kooli)kiusamist ning kojusaatmist. Sel aastal polnud ERRi toimetuses kunagi vaja mõelda, mis on esiuudis, sest see oli koguaeg sama.

See oli aasta, kus lapsed ootasid kooliminekut nagu ei kunagi varem. Nutivabadest lastest said sel aastal nutisõltlased. See oli aasta, kus inimesed ootasid vaktsiini nagu messiase saabumist ning terveid inimesi hakati nimetama asümptomaatilisteks haigeteks.

Aasta, mil tahaplaanile jäi üleilmastumine ja aina teravamalt kerkis silma inimeste lammastumine. Oleme juba nii rumalad, et läheme metsa ka mask ees. Me ei saa aru, millal võib jää peale astuda ja millal mitte. Päästeamet peab seda meile ütlema. Me usume kõike, mida meile räägitakse ja oleme eriti vihased nende peale, kes päris kõike siiski ei usu. Liigume üha kiiremini punkti poole, kus keegi peab pidevalt meie eest mõtlema ja ütlema, mida me parasjagu teha tohime või tegema peame. Väga paljud naudivad seda, et oma mõtlemisorganit kasutama ei pea, sest nii ei pea ju ka vastutama ja võib alati süüdistada neid, kes teevad teisiti.

Sel aastal lasti põhja majandus. Võimust võttis hirm kõige ja kõigi ees. Aasta, mil olime me nõus tegema ükskõik mida selle nimel, et 95-aastased ei sureks kunagi. (Sry, ma kõlan karmilt, aga elage üle). Me loobusime selle eesmärgi nimel sissetulekutest, saime ärevushäired, depressiooni, ei suhelnud enam sõpradega, ei kallistanud neid enam, ei pidanud sünnipäevi ega jõulusid, ei läinud enam külla oma vanematele. See oli aasta, kus läpaka taga veinijoomist hakati nimetama zoomi-peoks ja riidelapist näo ees sai meie viimane õlekõrs. See oli aasta, kus me pidime end koguaeg kokku võtma, pingutama veel natuke, aga tulemust ei olnud ega tulnud. Kunagi varem pole me lugenud niipalju uudiseid sellest, et surid 95-aastased.

Erakordselt paljude tabude aasta. Sa ei tohi mõelda koroonast teistmoodi kui mainstream. Parem kui ei avalda arvamust. Ma tean, et need siinkirjutatud mõtted on paljudele vastukarva, sest isegi kui sa mõttes mulle kaasa noogutad, ei tohi sa sellist asja välja öelda. Ära sa jumala pärast kurda, et sa oled omadega sisuliselt pankrotis või et oled läbipõlenud ja surmani väsinud tegelemast teemaga, kuidas maksta ära järgmise kuu arved. Kui kurdad, järelikult ei hooli vanaemast. Ja ometi jätsime me needsamad vanaemad ja vanaisad üksi, nimetades seda hoolimiseks.

Mul ei ole kunagi olnud nii hullu aastat kui lõppev. Ajapuudus, ülekoormatus, totaalne killustatus. Orav-rattas tunne. Lootusetuse tunne. Käega löömise tunne. Motivatsioonipuudus. Läbipõlemisetunne. Peaga-vastu-seina-jooksmise-tunne. Mul-ei-ole-tööd-tunne. Tunne, kuidas ma võin ju endast kõik anda, aga siis tuleb kuskilt mingi otsus, mis kogu mu tööle hetkega vee peale tõmbab. Tunne, et kõnnin serval või noateral.

Samas ei ole ma vist ka ühelgi varasemal aastal õppinud ja katsetanud niipalju kui tänavu. Tõeline mugavustsoonist väljumise aasta! Ja et ma kõige selle virr-varri keskel veel mingil kombel funktsioneerin, selle eest olen tänulik oma kallistele inimestele.

Päikeseloojang Kalli järvel. Järvel, mida ümbritseb soo ja mille ääres ei ela (enam) kedagi. Aga kus võib kuulda hüüpi.

  • Talvetu olemine. Sellist ei mäleta ma oma 44 aasta jooksul ja sellepärast ei uskunud veel veebruariski, et jah, talve ei tulegi. Aga nii oli. Ei suusatamist. Ei kelgukoeramatku. Ei matkalisi. Ei jääd, ei lund. Ei pakastki.
  • Vabatahtlikud workawayerid. Stephanie oli meiega terve talve ja jäi kevadel koroonalõksu. Ta tuli meie juurde üksi ja naeratades ning lahkus siis malamuudikutsikaga ja veel rohkem naeratades. See kutsikas oli pesakonna pisim, teistest kordades väiksem. Ta kasvas üles Stephanie põues. Stephaniest aga sai meile pereliige, usaldusisik, parim sõber. Hannale ja Helenale kui vanem õde, mulle kui noorem õde. Vabatahtlikke elas meie juures veelgi ja nad kõik olid omamoodi vahvad. Kahjuks on see projekt pausil.
  • Ehitamine. Valmis sai üks väike maja ja algas suure maja renoveerimine/ehitamine. Selle kallal jätkub tööd ilmselt aastateks, aga algus on ilus ja ma näen, millised võimalused meile avanevad, kui see kord valmis saab. Ehitajaks üks kuldsete kätega naaberküla mees ja mõnikord abiks tema tubli poeg.
  • Põllupidamine. Esimest korda elus oli mul põld. Kartulid, köögiviljad. Rohimine, kastmine. Ja saagikoristamine – kasvasid uskumatult suured porgandid, täiesti korralikud peedid ja sibulad ning ilusad oad, aga kartuliga pole mõtet jännata.

Hüva kraami Palgi talu põllult

  • Kanuutamine. Ostsin kanuud, mida usinasti ise kasutasime ja millega Emajõe-Suursoo jõgedel-järvedel matku tegime. Ilusaim elamus on vast soolokanuutamine ühel kevadisel päikesetõusul. Soo heliseb tedremängust ja vesi on peegelsile. Õigupoolest on veel kohati lausa jääkirme.
  • Kooskolamine H.ga. Kevad on selleks parim aeg ja me tegime seda ohtralt. Uued paigad, matkamarsruutide paika panemine ja nende läbiproovimine. Need esimesed kanuumatkad, kus me läksime jõele kanuu kõrvalt labidaga jääd lõhkudes.

Päikesetõusul Meerapalu soos

  • Nature Tours Estonia. Nii sa ju googeldad, kui tahad leida loodusmatku Eestis? H. nikerdas valmis lehekülje ning alustasime Facebookiga. Algus väga-väga kehv. Sügisepoole siiski veidi paremaks. Võibolla saab Eesti rahvas ka millalgi aru, et niipea ei pääse nad maailma ringi kosserdama, Viru rappa nad ka kõik ära ei mahu ja et leidub ka muid põnevaid kohti lisaks Tallinna-lähedastele moepaikadele.
  • Kevadine distantsõpe. Kehv kogemus. Pole töövahendeid, pole korralikku internetti, pole tuge koolist.  Stress, mure, ületöötamine. Lastel täielikult siiber kodus konutamisest. Ja kõige hullem – ei näinud mõtet kogu sellel võimlemisel. Detsembrikuus läks vähe ladusamalt, sest harjutanud olid ju nii lapsed kui ka õpetajad.
  • Vaimne pinge. Olen üliväsinud koroonajauramisest. Edasi lükkamisest, pausile panemisest, ärajätmisest,  piirangutest, põdemisest, kartmisest. Lõputust surma eest ära jooksmisest, millega tegeleb terve ilm ja mis ei lase enam elusatelgi elada.
  • Kaugenemine linnatutvusringkonnast. Muidugi ma arvasin maale kolides, et mul õnnestub hoida sidemeid linna jäänud sõpradega. Ma eksisin. Kahjuks on neid, kelle jaoks elan nüüd liiga kaugel või ilmselt olen ka liiga maakas. Teistsugune.

Sünnipäevamatkalised. 

  • Hakkasin ise matku korraldama. Tasapisi ja vaikselt ning mida aasta lõpu poole, seda tihemini. Kanuuga, jalgsi, marju korjates, räätsadel. Ise olen palju ringi kolanud ja põnevaid teekondi avastanud ning nüüd julgen ka teisi endaga kaasa kutsuda.
  • Räätsamatkamine. Alguses ostsin räätsad endale ja hiljem ostsin neid juurde. Ikka selleks, et saaksin ka teisi inimesi endaga kaasa kutsuda.

Soosaartelt võib leida nii uhkeid põdrasarvi

  • Kohtumiste kogu. Igalt metsarännakult (ja ma teen neid iga nädal mitu korda) toon midagi kaasa. Olen imetlenud soo kohal lendlevaid merikotkaid ning olnud (kogemata) tunnistajaks nende noorukite pesaskäratsemisele. Olen leidnud mägralinnu ja seapesi. Karu magamiskoha. Mitmeid põdrasarvi. Peotäiteviisi igas mõõdus kotkasulgi. Nautinud öösel ilvese kränumist akna taga. Kohtunud lähedalt metsseaperega. Näinud seda, kuidas metsseakari ületab kiirrongina jõge. Kuulnud karu matsutamist teisel pool pajustikku. Vaadanud jõe ääres põdraga tõtt. Näinud limatünnikut, siberi võhumõõkade aasa ning kanuutanud luigelillede vahel. Leidnud kuutõverohtude metsalagendiku. Kõike seda näeb ja kogeb ainult siis, kui julged tulla kõrvale peateelt.
  • Õpingud Luua metsanduskoolis. On kirjeldamatu, kui palju olen ma saanud Luua koolist. Meil on supertore ja ühtehoidev kursus. Oleme teinud koos toredaid matku ja olemisi. Meie kursusel on palju inimesi, kellega olen nõus iga kell koos matkale minema. Peaaegu igalt sessilt olen tulnud koju värskete ideedega ja mõtetega, mis tulevad kas loengutest või õhtustel ühistel õppimistel, saunaõhtutel, maailmaparandamistel. Leidub ikka ägedaid inimesi siin ilma peal:)
  • Pilliõpingud. Üks väljaöeldud uitmõte viis sinnamaani, et mul on nüüd kodus mängimiseks meie oma küla mehe Aksel Tähnase valmistatud päkarauakannel. Omast tarkusest ma seda mängida ei oskaks, aga abi saab Mooste Rahvamuusikakoolist. Ehk jah, ma õpin üle aastakümnete taas pilli ja tegelen harjutamisega.
  • Klaverimäng. See on kuidagi tahaplaanile jäänud. Aga….meie kodus on kõlanud mitmeid uudisteoseid tundmatu Ahunapalu helilooja sulest. Ja jätkuvalt ei saa ma aru, kuidas ta seda teeb. Lugude kirjutamist siis.
  • Korilus. Ma pole kunagi korjanud niipalju marju kui tänavu. Jaanipäevast kuni aasta lõpuni veetsin iga viimase kui vaba hetke midagi korjates. Murakad, vaarikad, kitsemurakad, mustikad, jõhvikad – tassisin neid metsast välja sadu liitreid. Patt oleks seda mitte teha, kui elad otse sellise rikkuse kõrval. Sel aastal oli võrratu muraka-aasta! Olen rabale, soole ja metsale ülimalt tänulik nende andide eest. Seeni tassis H. koju ämbrite viisi ning meil on neid nüüd igal kujul: kuivatatult, marineeritult, seeneseljanka sees, seeneletšona, külmutatult.

Rabakuld. Sel aastal ei tulnud ma murakalt kunagi koju vähem kui pangitäie murakatega. Ja käisin nii marjul 3 nädalat järjest. 

  • Must kogu Kusti. Minu hingesugulane, terapeut, kaisuloom, kaaslane, töövari, matkasõber. Kustist sai juuniortšempion ning osalesime kahel näitusel väga heade tulemustega. Aasta otsa oleme harjutanud kuulekust ja kaitset, neist esimene ikka juba läheb, aga no kaitsetrenn temaga on paras huumor. Ta on ilmselt liiga nummi, sobiks vist paremini raamatukogukoeraks, kui varrukameest hammustama. Osalesime paaril kuulekusevõistlusel, millest ühel läks väga hästi – ilusasti tehtud, kõrged punktid ja hea koht. Kõige toredam on aga see, et keegi meist ei kujuta enam elu ette ilma Kustita. Ta on meil täieõiguslik pereliige ja kõigi lemmik, kellele pole keelatud isegi diivanil pikutamine.

Kusti saak kahelt Tartu koernäituselt – 2x tõu parim. 

  • Minu tublid tütred. Kevadine koduõpe oli neile väga raske, nad igatsesid sõpru ja päristegutsemist. Aga nad said hakkama. Helena lõpetas klassi kiitusega, Hanna ühe neljaga. Nad õppisid sisuliselt koguaeg iseseisvalt ja hoidsid end järje peal. Pillitundidega oli väga raske hoida motivatsiooni. Tunde ei saanud teha laivis, sest internet ei vea välja. Nad on H. juhendamisel õppinud koerte eest hoolitsema ning tegema mitmesuguseid töid. Saavad hakkama 30 koera ära toitmise ja nende järelt koristamisega, saavad hakkama meie külastajate abistamise ja juhendamisega, on igati iseseisvad ja tublid.
  • Minu matkatüdrukud. Me oleme koos palju käinud. Hga käisid nad aprillis 2-päevasel kanuumatkal. Ööbisid jõe ääres telgis, toitu sisuliselt kaasa ei võtnud, vaid püüdsid kala ning elasid sellest. Suppi keetsid jõeveest. Veel oleme käinud mitmel rabamatkal ning nemad on küll inimesed, kellega ma lähen iga kell matkama. Meil ei ole kunagi igav. Jõulukingiks sooviti omale hammockeid, et metsa elama minna. Normaalne.

Kanuutamine ja kalapüük aprillikuisel Kalli jõel

  • Kirjatööd. Ma pole aastaid teinud seda nii vähe, kui lõppenud aastal. Pikaajalised projektid kukkusid märtsis muidugi kohe ära ning et asi võiks taas liikuma hakata, see tunne tekkis mul alles aasta lõpus uuesti. Sel aastal pole ma ära öelnud ühtegi pakkumist, vaid kõik tänuga vastu võtnud. Aitäh, mu head tellijad!
  • Turundus. Oma kirjutamist ei ole ma kunagi pidanud turundama ega reklaamima. Kodulehekülgki on alles mõni aasta tagasi tehtud. Matkakorraldus aga nõuab turundamist iga päev. Ma arvan, et me oleme mõlemad Hga seda sel aastal õppinud palju rohkem kui varem. Ja muidugi ka kohe ellu rakendanud. Endalegi ootamatult olen sattunud loodusturismi ettevõtjate seltskonda, kellega koos tegime kaks üle-eestilist matkapäeva. Jah, ühisturundusel ja ühisaktsioonidel on jumet. Kogu see maailm on väga põnev:)
  • Koostöö. Kuni selle aasta alguseni ei olnud meil Hga head plaani, kuidas kasutada kõike seda kaunist, mis meie ümber on. Nimelt puutumatut loodust – mida teha matkamajandusega, mida siin veel võiks korraldada, mida ette võtta loodusandidega, kuidas kasutada oma teadmisi ja kogemusi jne. Sel aastal oleme pidanud lugematuid ja peaaegu igapäevaseid ideekoosolekuid, vaielnud ja proovinud. Pilt on palju selgem. Üksi ei jõua siin palju ära teha, aga kui me ühendame jõud – siis 1+1 on palju rohkem kui 2! Ja see on väga-väga tore.

 

Koiva jõgi Eesti-Läti piiril

Mis järgmisel aastal?

  • Majaehitus peab jätkuma. Meil on seda suurt saali väga-väga vaja.
  • Marju tuleb roobitseda veel rohkem. Murakaid, metsvaarikaid, mustikaid, jõhvikaid. Kõike, mida loodus lahkelt pakub.
  • Kustiga KK1 eksam ära teha. Osaleda temaga mõnel näitusel.
  • Koival teha vähemalt 3-päevane kanuumatk. See on minu unistuste matk ja ma kavatsen selle kasvõi üksi ette võtta, kui keegi tulla ei viitsi/ei saa/ei julge. Tegelikult on mul muidugi 2 kindlat kaaslast juba olemas. Aga 3 paati veel tühjad.
  • Õppida päkarauakannelt
  • Lõpetada Luua metsanduskool.
  • Saada matkavärk päriselt käima
  • Kolada looduses igal vabal hetkel (nagu senini).
  • Kirjutada nagu pöörane:) Nagu ikka!
  • Ajada ikka oma rida ja kalduda kõrvale peateedest. Kui on liitujaid ja kaasatulijaid, siis see on tore. Kui mitte….siis on ikka tore.
  • Oh…ja äkki tuleb ka talv! Ma pole juba 2 aastat suusatanud ning ootan kannatamatult, et saaks võtta Tayla või Naila ja minna.

Melu meie tiigil. Keegi sõpradest ütles selle kohta tabavalt “nagu Eia jõulud Tondikakul”

 

Mida soovin oma sõpradele ja lugejatele?

Olge terved!

Ärge kartke!

Mõelge oma peaga!

Minge igal vabal hetkel loodusesse!

 

2 kommentaari so far »

  1. 1

    Monika said,

    Mulle võid hõigata kui Koivale minema hakkad… olen aastaid varakevadel ja hilissügisel mööda eestimaa jõgesid ööbimisega kanuumatkadel käinud ja kanuuga 3x ka Võhandu 100 läbi sõitnud. Kaaslase leian ka!! Igatahes ma juba ootan 🙂

  2. 2

    LoetuKaja said,

    Sa panid need mõtted, mis minu peaski valitsevad, kõik kenasti kirja. See aasta on olnud tõepoolest oma arvukates iseärasustes väga teistsugune. Aga Sinu postitusest jäi siiski kõlama positiivne noot (kuigi et jah, sel aastal kõlab see positiivne ka nagu negatiivne 🙂 ) . Häid jõule, ja tegutsemisindu uuel aastal!


Comment RSS · TrackBack URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: