Archive for Eluolu

Pärast meid tulgu veeuputus ehk nii me maa peale küll ära ei mahu

IMG_1437

Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas. 

Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!

Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.

Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.

Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.

Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?

Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.

Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub  metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.

Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.

Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.

Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!

Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.

 

 

 

 

Advertisements

4 kommentaari »

Kuidas jooksmise vihkaja hakkas jooksma

Sellel lool on kaugem ja lähedasem eellugu. Kaugem on see, et olen jooksmist vihanud kogu elu kehalise tundidest peale. Vastik, ei jõua, ajab hingeldama, pistma, näost punaseks, higiseks. Hoolimata vastikustundest selle tegevuse vastu käisin pärast keskkooli vähemalt ühel suvel väga järjepidevalt igal õhtul jooksmas ja jõudsin lõpuks sinnamaani, kus suutsin 15 kilomeetrit ilma maha suremata läbi silgata. Aga siis tuli talv ja jooksmine ununes enam kui 20ks aastaks. Nimelt ole  sellest alati paremaks pidanud kõikvõimalikke liikumisviise nagu kõndimist, suusatamist, jalgrattasõitu, ka tõuksiga sõitu, rulluisutamist jne.

Kaks kuud tagasi käisin tervisekontrollis. Tegin esimest korda elus koormustesti. See läks väga hästi ja oli üllatavalt lihtne läbida, eriti kui arvestada, et ma ei ole viimase aasta jooksul üldse klassikalises mõttes trenni teinud ja mingit võhmatrenni pole üldse kunagi teinud.

Sain sellest koormustestist innustust ja kuna ma käin väga tihti kiirkõndi tegemas, siis ükskord mõtlesin, et ma proovin õige sörkida. Et teen seda täpselt nii kaua kui ära väsin või enam ei viitsi. Viiekilomeetrine ring sai enne läbi ja ära ei väsinudki. Ei tekkinud ka tuttavat “hing-paelaga-kaelas” tunnet.

Ohhoo, äkki on mul jooksmisest täiesti vale arusaam ja see polegi nii kohutavalt vastik tegevus? Igatahes proovisin ma järgmisel pärast ja veel järgnevatel päevadel uuesti. Proovisin pikemaid distantse ja tempot lisada. Tänaseks olen ca 1,5 kuud nii 3-4 korda nädalas jooksmas käinud. Jooksen tund ja natuke peale ning läbin selle jooksul 9-10 kilomeetrit. Teotempost, ma tean, aga tempo polegi kuigi oluline, liikumine aga on. Väsimust ei ole tundnud kunagi. Hämmeldus kestab.

Leave a comment »

Suvi täistuuridel

Suve küll ei saa puhkuseks kuidagi nimetada, sest ringirallimist on oi-kui-palju.

Otsustasime, et sel suvel ei lähe Viljandisse folkima, vaid uurime hoopis, mis üritus on Seto Folk. Mina ja tüdrukud, kes ju teadupärast praeguses vanuses veel taolistele üritustele tasuta sisse saavad. Niisiis veetsime kaks päeva Värskas. Erakordselt mõnus üritus! Pole selline kommertspalagan, vaid suhteliselt väike ja nunnu olemine.

20180630_153356

Lapsed võtsid kõigest viimast. Osalesid tantsuõpitoas, ühel matkal ning meisterdasid ohjeldamatult. Tulime koju kotitäie asjadega, millest jätkus nii kingituseks kui ka oma toa kaunistamiseks. Lisaks skoorisid nad oma lemmikbändile Curly Stringsilt uuele plaadile ka autogrammid. Üritus täiega kirjas!

20180702_200551

Metsakodu

Edasi oli plaanis minna telkima. Ilm aga vedas alt ja mõte panna telk püsti märja rohu sisse ei tundnud enam väga tore. Aga siis meenus mulle imekaunis Linnajärv Hargla lähedal metsas. Kolisime hoopis üheks õhtuks sinna ja see oli superotsus.

Vihmasabinatega esmaspäevasel õhtul oli järveäärne laagripaik meie jagu. Koht on suurepärasest korras – järvele on ehitatud uus paadisild, kuuris leidus kuivi puid, magamisplats korralik ja vetsus pabergi olemas. Tegime kohe tule üles, grillisime vorste, sõime väga palju sefiiri, rääkisime õhtu otsa lugusid ja magasime kuninglikult. Hämmastaval kombel polnud isegi sääski.

IMG_20180703_094020_907

“Siin on parem magada kui kodus,” kommenteeris Hanna

IMG_7168

Hommikusöök

IMG_7171

Vaade järvele

Hommikul võtsime suuna Jurmala poole, sest olin juba ammu lastele lubanud käiku Livu Akvaparksi. Nüüd said oma isu täis möllata ja eks nendele jäi veel neljast tunnist väheks. Mina olin küll juba teise tunni lõpus täiesti surnud. Just sellest lärmist, mis seal keskuses valitseb. Peab ikka tugev tervis olema inimestel, kes seal töötavad.

Igatahes. Akvaparksist tagasi ja järgmisel päeval ootas Hsid juba võru keele laager. Ja mina läksin muidugi kohe metsa närve parandama.

20180705_113119

 

 

Leave a comment »

Õiguskantsleri vastus kooliteemal

Mõned blogilugejad võib-olla mäletavad, et tahtsin lapsi panna õppima meie kodulähedasse Mooste Rahvamuusikakooli ja kuidas tookordne lugu suubus ära paragrahvide rägastikku: seesinane kool on erakool ja meie kohaliku omavalitsuse  tõlgendus omaenda loodud paragrahvipurust ei andvat õigust taolise asutuse pearahamaksu maksta.

Ma mõtlesin teemat edasi. Kirjutasin õiguskantslerile, et ta annaks sellele olukorrale hinnangu. Vastus on üllatavalt  konkreetne ja toon selle täies mahus siin ära.

 

Laste huvihariduse toetamine

Lugupeetud Kristina Traks

Pöördusite õiguskantsleri poole, kuna Te pole rahul sellega, kuidas Kastre vald toetab laste huvitegevust. Kirjutasite, et vald ei toeta Teie laste õppimist teises vallas asuvas muusikakoolis, kuna see on erakool. Vald hüvitavat üksnes munitsipaalhuvikoolis õppivate laste õppekulud.

Leian, et vald ei saa huviõppe toetamisest keelduda üksnes seetõttu, et laps käib eraõiguslikus huvikoolis. Kastre Vallavolikogu 19.12.2017 määrus nr 9 „Kastre valla eelarvest huvihariduse ning huvi- ja sporditegevuse toetamise kord“ (edaspidi: määrus) ei näe ette, et toetuste maksmisel saaks lähtuda huvikooli omandivormist. Vald peab toetuste määramisel tuginema õigusaktidele.

Igal lapsel on õigus saada huviharidust, kuid kohalikul omavalitsusel on üpris suur otsustusõigus, kuidas teha huviharidus lastele kättesaadavaks. Õigus huviharidusele ei tähenda, et inimene võib nõuda kohaliku omavalitsuse toetust ükskõik millisele huvitegevusele. Vald või linn võib ise otsustada, kas ja kuidas toetada erahuvikoole või peret, kelle laps käib erahuvikoolis. Niisiis on oluline, kuidas vald või linn on huvihariduse toetamise kohustuse oma õigusaktis kehtestanud.

Määruse § 2 p-de 1 ja 2 järgi toetab vald laste huviharidust ja -tegevust kahel moel. Ühel juhul hüvitab vald huvikoolile (mis on nimetatud määruse § 1 lg-s 4) õpilaskoha arvestusliku maksumuse. Teisel juhul makstakse perele huvitegevuse osalustasu toetust.

Vald selgitas õiguskantsleri nõunikule, et määruse mõiste järgi on huvikool munitsipaalhuvikool (huvikooli seaduse § 1 lg 2). Selline tõlgendus ei vasta aga määrusele. Määruse § 1 lg-s 4 on küll sätestatud huvikooli mõiste, mille õpilaskoha arvestusliku maksumuse vald hüvitab, ent sellest sättest ei ilmne, et tegu on üksnes munitsipaalhuvikooliga. Niisiis pole praegu kehtiva määruse järgi vallal alust huvikooli omandivormi tõttu huviõppe toetamisest keelduda.

Kastre vallast saadud info kohaselt plaanib vald sel suvel määrust muuta ja kehtestada senisest paindlikum laste huvihariduse toetamise süsteem. Kuidas täpselt huvitegevuse toetamine ümber korraldatakse, otsustab volikogu. Uuel õppeaastal toetust taotledes tuleks seega lähtuda sel ajal kehtivast määrusest.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

 

 

 

Leave a comment »

Juuni piltides ehk kuidas täituvad Lõuna-Eesti sahvrid

IMG_20180618_110305_452

Juuni möödus peamiselt marjakorjamise tähe all. Alustasin metsmaasikatega. Tegelikult jäin nendega üsna hilja peale, sest nad hakkasid kuumal raiesmikul juba korjama. Aga ikka oli neid täpselt nii nagu marju peabki olema – massiliselt ja hiiglasuured. Korjasin terve pange.

20180620_122606

Need on murakad ja nende järel olen käinud ka mõned korrad. Kokku samuti vast ämbritäis.

20180627_125700

15 kg maasikaid läheduses asuva maasikakasvataja põllult. Mul olid tublid abilised korjamas.

20180626_122516

Kolm suurt koormat puid kahe talu peale. Puutalgud alles käivad. Kahjuks pole lugu puudega nii nagu võis näha miskit maaelu reklaamivas klipis, kus külarahvas tuli ja ladus puud ise riita. Tasuta.

IMG_20180615_194005_581

Suplus Saadjärves. Meil ujutakse lestadega.

20180623_192345

Jaanilõke. Kustuti ootab tuleohutusharjutuse algust. Katse tulemusena selgus, et autokustutiga jaanilõket ära kustutada ei saa.

20180623_114348

Jaanipäeva matkalised. Minu vend, Hanna ja Helena ning kelgukoerad.

received_654741258214150

Nii käib matkamine koertega – koer rihmaga vöö küljes ja muudkui tirib matkalist edasi. Nad kuuletuvad häälkäsklustele nagu “parem”, “vasak”, “otse” jne

 

 

Leave a comment »

Mis juhtub siis, kui nutitelefoni pole terve kuu?

Hdega nii juhtus. Nimelt oli meie kodus juba mõnda aega kujunenud nii, et kõik vabad hetked passisid nad telefonis. Sinna tõmmatud hulgaliselt igasuguseid mänge, mis teadupärast ei lõpe ju kunagi.

Alguses üritasin leebemalt – et teeme kellaajalised piirangud telefoniga mängimiseks. See ei toiminud, vaid selle asemel hakati hoopis mind üle kavaldama ja suisa näkku valetama. Näiteks mängisid nad poole ööni telefonis, istusid oma toas alailma telefonis ja kui mina sisenesin tuppa, siis haarati kähku mingi mänguasi (mis oli kenasti käeulatusse sätitud) pihku ja teeseldi mängimist. Õues olemiseks üldse aega enam polnud, samuti kippus aega nappima õppimiseks. Keegi ei joonistanud ega meisterdanud. Asi päädis ühe seigaga, mille tulemusena asendasin nende nutitelefonid kuuks ajaks tavaliste nutitelefonidega.

Esimesed päevad olid väga rasked. Nad üritasid iga hinna eest nende telefonidega netti saada ja mängude juurde pääseda. Kuna ma nutikaid ära ei peitnud, vaid need on avalikult riiulis, üritati neid ka taas käima saada. Eks saadigi. Paraku iga sellise üritusega pikenes telefonikeeld päeva võrra. Lõppskooriks kujunes kuu ja 3 päeva.

Muutused hakkasid toimuma umbes nädal pärast võõrutuse algust. Ausalt – ma ei tunne oma lapsi ära! Me räägime jälle omavahel. Nad käivad õues. Nad käivad koertega jalutamas, tulevad minuga kaasa jooksma. Unustavad ennast tundideks õue nii nagu vanasti. Nad meisterdavad, mängivad legodega, isegi nukkudega. Ja nad LOEVAD! Vabatahtlikult ja iga päev, Helena lausa igal vabal hetkel. Nad on avastanud enda jaoks “Saja rahva lood” ja otse neelavad neid raamatuid.

Ja teate mis – nad ei olegi ilma nutitelefonita igavusse surnud! Eks näis, mis saab siis, kui nad jaanipäeval telefonid tagasi saavad.

Leave a comment »

II klass kiitustega

20180612_112610

Ajaloo ilu huvides märgin ära, kuidas läks Hdel sel aastal kooliga. Läks tunduvalt paremini kui eelmisel aastal. Tunnistused on läbiviielised, jooksvalt oli neil vaid väheseid neljasid. Peaasjalikult Hannal ja tingituna tema tuulepäisusest – ei loe korralikult tööjuhendit läbi, lõpetab ülesanded küll esimesena, kuid ei kontrolli üle jne.

Rõõmu teeb, et sisuliselt on õppimistulemus nende endi tehtud, sest olen neid kodutöödega minimaalselt aidanud. Ei istunud ma neil esimeses klassis õppimisega kõrval, ega istu nüüd ammugi. Kui jäävad millegagi hätta, siis küsivad ja aitan. Tihtipeale pole midagi küsida ning minu roll on neile lihtsalt mõnikord meelde tuletada, et teeksid õpetükid ära enne, kui on päris hiline õhtu käes. Olen katsunud teha nii, et kodutööd tehakse ära siis, kui pea veel võtab, mitte aga poolmagades une arvelt.

Kummalisel kombel nimetavad nad kõige raskemaks ja ebameeldivamaks loodusõpetust. Ma polegi aru saanud, miks see neile ei meeldi. Helena lemmik on matemaatika ja Hannal kehaline. Muusika meeldib ühtviisi mõlemale ja koorilaul ja rahvatants ka.

Nüüd aga ei ühtki koolimõtet enam enne kui 1. septembril. Tere, suvi!

 

PS. Kook on tiramisu.

 

 

Leave a comment »