Archive for Eluolu

Kõrvale kaldumine ehk ülerahvastatus metsas

Emajõe-Suursoo: Jõmmsoo saared. NB! soo ei ole automaatselt põhjatu mülgas, kuhu kohe sisse vajud ja ära upud. Ka sellel pildil olev Jõmmsoo on praegusel aastaajal matkalise kummikute suhtes väga leebe ning ei ürita neid sugugi endale krabada.  

Meil on selja taga imeilus sügis, mis on loodusesse liikuma toonud väga palju inimesi. Ja just sellest ma tahangi kirjutada. Hea kursaõde rääkis ühel kenal laupäevaõhtul, kuidas tema lähedal Marimetsa rabaservas oli parkinud sadakond autot. Rahvas muidugi kõik rabas. Hiljaaegu kurtis mu ema ülerahvastatusest Jussi matkarajal Kõrvemaal. Ta oli sinna läinud ilusal päikeselisel laupäeval ning täiega pettunud. Parkla ja teeääred olnud tuugalt autosid täis pargitud ning matkarada inimesi nii täis, et vaata, et kellelegi kanna peale ei astu. “See ei ole kogemus, mida ma läksin sealt otsima. Kui ma lähen metsa, otsin ma mingitki privaatsust, aga seal seda küll ei olnud. Inimesed lapsevankritega, koertega, suured seltskonnad, väiksed seltskonnad, lakkamatu jutukõmin ja rahvamassi voorimine,” kurtis ta. Soovitasin tal edaspidi sellistesse kohtadesse minna nädala sees või väga halva ilmaga, ilusa ilmaga nädalavahetusel aga neist paigust eemale hoida.

Kui me juba metsa või loodusesse läheme, siis me läheme sinna privaatsust otsima. Aga privaatsust ei saa leida kohtades, kus on kõik teised inimesed ka. Privaatsuse kogemiseks on vaja julgust kalduda kõrvale peateest ja käia oma radu pidi. Ei ole mõtet minna Viru rappa, kui tahad kuulata loodushääli ja nautida looduse rikkust omaette. Ja neid viru rabasid on meil tegelikult rohkem kui see üks ja ainus Viru raba. Imestan tihti, miks inimesed käivad kohtades, kus nad on koguaeg käinud. Kas ei ole huvi minna kuhugi mujale või kogeda midagi teistsugust? Ja kas peab alati minema sinna, kus on kõik teised?

Hommik soos

Näiteks meie koduümbrus Ahunapalu ja Emajõe-Suursoo. Siin ei ole kedagi, siia suvalised juhuslikud matkalised juba naljalt ei satu. Õigupoolest ei satu nad siia isegi mitte suure meelitamise peale, sest õige kanuumatka koht on ikkagi Ahja ja rabas saab matkata ainult mööda laudu ning koos sadade teiste matkalistega. Kurb, sest nii palju oleks näidata siin.

Samas teisalt olen ma üdini tänulik, et Ahunapalu rahvas on Emajõe-Suursoo teedele tõkkepuud ette pannud. Ma ei kujuta ette, et siin oleks sama õudne laulupidu nagu Kõrvemaal või Tallinna lähedastes rabades. See paik kaotaks võlu ning siin käimine mõtte. Nimelt just salaradu pidi kulgemine ja hälbimine peateelt on see, mis tundub mulle tõeliselt ligitõmbav.

Eesti inimesed peavad end loodusrahvaks ja meile meeldib mõelda, milline suur side meil loodusega on. Seda tegelikult pole. Minu põlvkonna inimeste side on juba väga nõrk ja järgmistel seda enam. Me ei tunne taimi, ei tunne kõige elementaarsemaidki seeni ja kahjuks kardame loodust üha enam. Kardame puuke (kes elavad samamoodi linnapargis), kardame, et ilves hüppab metsas pähe (ei hüppa, garanteeritud) ja hunt tuleb (ei tule), kardame ära eksimist, pimedust, madusid. Minu käest kõige sagedamini küsitud küsimus on, et “kuidas sa ei karda siin metsas elada?” Vastata ma sellele ei oska – mida peaks õigupoolest kartma elades keset metsi?

Tüüpilise meie inimese ettekujutus matkamisest ja looduses liikumisest on see, et kõnnitakse paar tunnikest mõnel RMK rajal ja siis küpsetatakse RMK lõkkeplatsil vorsti ning kuulatakse mussi. Halvimal juhul halatakse pärast internetis, et küll oli ikka hirmus, sest naaberseltskonna muss ei sobinud mitte ja matkarajal oli musttuhat inimest. Liiga tihti jääb positiivne elamus, mida loodusest otsima minnaks, hoopiski saamata.

Järgmisel nädalal tähistatakse kogu maailmas põlislooduse päeva. Ka Eesti osaleb selles aktsioonis ja meilgi on mõned erimatkad meie põlistesse paikadesse. Sood ja rabad on üks parimaid näiteid põlisloodusest ning meil juba seda rikkust jagub. Oleks, et jaguks ka tarkust kõike seda hinnata ja julgust ning uudishimu seda uurida.

Comments (1) »

Jõhvikaaeg

Ma pean kirjutama Eesti suurimatest jõhvikavarudest, mis asuvad ju siin meie juures Emajõe-Suursoos. Marju on palju ja nad on hiiglaslikku mõõtu. Just praegu hakkavad saama päris valmiks – mõnel mättal on nad juba nii mustjad, et soo näitab neid vaid sellele, kes mätast ligemalt uurib. Siis näed, et sinna oleks justkui marjaämber ümber valatud – nii palju on hüva kraami maas!

Ega ma ei ole varem väga metoodiliselt jõhvikakorjamisele lähenenud. Olen korjanud endale mõne liitri ja aitab kah. Tänavu läksin juba esimese sooskäiguga nii hoogu, et kaotasin ajataju täielikult. Oleksingi sinna rikkusesse jäänud, kui kõik nõud poleks täis saanud.

Suur lage soo. Tuul on põdrakärbsed laiali puhunud, taevalaotuses laperdab üks merikotkas. Jalge all jõhvikavaip. Puhas õnn!

Jõhvikakorjamiseks on oma nõksud. Koht peab olema muidugi hea. Nendega on aga see lugu, et võib küll tunduda, et soo on ju suur ja lai ning mine ja hakka aga roobitsema, aga tegelikult on vaja kohta, mis oleks kergesti ligipääsetav. Sellised kohad on aga populaarsed ja ülerahvastatud. Selgi nädalavahetusel käis tohutu voorimine soo poole. Noh, mul on muidugi oma salakohad ja seal polnud küll hingelistki.

Probleem võib olla ka soole ligipääsetavuses. Mul on selleks puhuks räätsad. Nendega läheb läbi kohtadest, mis muidu su kummikut omale tahavad krabada. Teisalt aga räätsad lisaraskus, mida kaasas tassida. Mugavus maksab.

Kusti aitab mul marju korjata

Marjakohad on väga erinevad. Kidurate kaskedega siirdesoo jõhvikad pole pooltki nii vägevad, kui lõõtsuvate tuultega lageraba marjad. Samuti on lagedale mõnus räätsadega minna, ei jää põõsastesse kinni. Kui aga räätsasid pole, siis on päris keeruline ja vajuv seal.

Ma löön soos alati püsti laagri. Sean midagi puu otsa, näiteks räätsa või kilekoti. Ilma selleta võib oma asjad juba 50 meetri pealt ära kaotada, nõnda on aga kaugelt näha, kus kraam on.

Soopäevaks vajalik instrumentaarium

Soos orienteerumiseks on abiks mõni kõrgem saar või kõrgem puu sooservas. Lühematele soohulkumistele ma GPSi ega kaarti ei võta, kui aga on plaanis päev otsa liikuda, siis kindlasti. Telefoniga orienteerumise peale ma seal ei looda, sest levi on heitlik.

Marjapuhastamissüsteem

Milleks jõhvikas hea on?

  • Põieabi. Jõhvikamahlast saab abi, kui põiepõletik tahab tulla. Uuemal ajal võib muidugi osta apteegist jõhvikatablette, kuid mulle tundub usaldusväärsem tarvitada päris jõhvikad.
  • Tahad noor olla – söö jõhvikaid! Punased on nad sellepärast, et sisaldavad kõvasti antioksüdante, mis teadupärast vananemist edasi lükkavad. Uuringud on näidanud jõhvika tõhusust ateroskleroosi, vähi ja teiste degeneratiivsete haiguste ennetajana. Degeneratiivsed haigused on need, mis on seotud kudede, rakkude, organite jm taandarenguga, nt kulumisega.
  • Teeb seedimise korda, kuna sisaldab kiudaineid.
  • C-vitamiinist pungil.
  • Hea rauaallikas.

Kuna minu korilussoov on kaugelt suurem, kui meie pere ära jõuab tarbida, siis võib minu käest jõhvikaid küsida:

  • Korjan vastutustundlikult jõhvikataimi ja sood lõhkumata
  • Marjad on alati puhastatud
  • Saadan üle Eesti

5 kommentaari »

Viie soosaare matk Emajõe-Suursoos

Olen juba mitu nädalat soo poole kügelenud ja maa-ameti kaarte skrollinud. Ikka selleks, et minna sohu nii põhjalikult, et kella pole vaja vaadata ning tegemata tööde hunnik samal ajal kuklas ei tiksu. Sellise ootuse kohta käib ütlus “esimesel võimalusel”, mis tähendab, et ma kasutangi ära esimese võimaluse.

Muideks, see esimese võimaluse kasutamine on luksus. Valdavat osa inimeste kammitseb kaks asja: ilm ja töögraafik. Need kaks ei sobi üldse kokku, mis on ammuteada fakt. Tüüpiline – ilm on mõnus looduses kolamiseks, aga sa pead kükitama kontoris. Ja kui saabub nädalavahetus või puhkus, kallab vihma või on muidu pigem toasolemise ilm. Ja nii kulubki aeg ning lõpuks ei jaksa enam unistadagi.

Aga asjast. Mul mõlgub meeles mitu matkaringi meie lähikonnas. Mõned neist on kindlasti sellised privaatsed, kuhu ma tahangi minna üksi või äärmisel juhul omadega (või siis väga väikse matkaseltskonnaga), aga mõned on sellised, mida mul on vaja testida. Võtsime Hanna ja Helena ja Kustiga ette neist ühe, mis läbib viis soosaart. Ristisime selle ringi Viie Saare Matkaks.

Praegune aeg on parim soodes ringi kolamiseks. Pole liiga märg ja isegi need kohad, mis olid kevadel ligipääsmatud, on nüüd juurdepääsetavad. Pole parme, sääski. Tõsi, on põdrakärbsed, aga neid ei ole kunagi nii massiliselt nagu suviseid tüütusi. Meil olid jalas täitsa tavalised kummikud ning sellest piisas vägagi.

Need hiigelseened ootasid meid Apnasaarel 

Soosaared olid täis seeni. Sirmikud, puravikud, muidugi kukeseened. Suureks rõõmuks ka metsašampinjonid, mille Hanna tundis eksimatult ära. Ehh, mina korjasin veel eelmisel aastal valgeid kärbseseeni nende pähe. “Aniisilõhn on? Kollaseks läheb, kui sõrmega tõmbad? Järelikult šampinjon,” õpetas Hanna. Sirmikud avastas ka tema. Tal on hea silm seente peale.

Viletsate kaskedega ja põtrade poolt ümaraks pügatud pajupõõsastega Luutsnasaaresoo. Palju hiigelsuuri jõhvikaid!

Soo oli punane. Just nagu oleks keegi sinna marjaämbri maha ajanud ja nii koguaeg. Puhas rikkus! Siiski, kohe ei ole veel mõtet jõhvikale minna, nad on toorevõitu veel. Aga varsti juba saab.

Saared, millel käisime, olid üsna eriilmelised. Jah, tavalisele inimesele vist üks padrik kõik, kuid mind võluvad need vanad metsad, kus kasvavad hiiglaslikud haavad, kuused nii jämedad, et kolmekesi annab ümbert kinni võtta ja mille vanade mändide otsas võib peita kotkapesa. Oska vaid õigel ajal pilku tõsta ja üles vaadata. Sellised metsad ongi soosaartel. Seal ei ole inimene kunagi midagi teinud ja loodus on saanud omasoodu areneda. Neisse kohtadesse ei vii ühtegi rada ega ole seal infotahvleid ning see ongi kõige võluvam.

Obussaare sõnajalatihnikus

Lõunapaus Astlassaarel. Tatra-kanagurmee, magustoiduks banaanilaastud ja kondenspiim.

Meie matk käis kõigepealt mõned kilomeetrid mööda metsateed ja seejärel juba mööda loomaradu üle soosaarte. Soo läbisime lihtsalt otse, ilma mingeid radu otsimata. Praegusel aastaajal on ta enamasti kuiv, st kummikut ära ei kaota. Aga ettevaatlik peab ikkagi olema. Õnneks on Hanna ja Helena juba täitsa kogenud soos liikujad ja Kusti – tema lihtsalt tormab ringi nagu pöörane, ise märg, mudane, samblane ning üdini õnnelik.

Matka pikkuseks tuli 9 km, ajaliselt koos väikeste ja suuremate pausidega 6 tundi. Soos ja rabas ei läbita kilomeetreid tempos 6 km/h nagu normaalne inimene kõnnib, vaid oluliselt aeglasemalt. Mis mulle aga sobibki, sest mu eesmärk ei ole korjata kilomeetreid, vaid nautida loodust ja tunda end selle osana. Ahhetada ja ohhetada, vahtida ringi, hulkuda sihitult ja sihiga. Uurida ja näha. Kuulata, lihtsalt niisama passida. Olla kella vaatamata ja ilma levita.

Veider, kuidas sellest ei saa küllalt. Mõnes mõttes ma imestan neid inimesi, kes käivad paaril nädalavahetusel AASTA jooksul mõnel matkarajakesel ning see ongi kogu lugu. Imetlen, kuidas nii vähesega on võimalik vaimselt tasakaalus ja terve püsida. Ma vist ei suudaks. Ära närtsiksin täitsa. Mul on vaja oluliselt suuremat doosi loodust. Aga võib-olla ka asi selles, et kui kord oled maitse kätte saanud, kuidas lihtviisiline looduses hulkumine loob mõtteerksust, loovust, töövõimet, rahu ja paremat und, siis lihtsalt ei lepi enam kehvemaga. See on lihtsalt selline elukvaliteet, mida ei sobi asendama ükski tablett.

Igatahes. Me tulime koju ja mu hing heliseb. Ootan kannatamatult järgmist esimest võimalust, millal jälle minna ning seda, millal saan seda kaunist rännakut jagada ka teiste inimestega. Juba varsti!

Polnud plaanis midagi korjata, aga kui lahkelt antakse, tuleb tänulikult vastu võtta!

Leave a comment »

Suvi lendab

Suvi 2020 on peaaegu läbi ja nagu viimasel ajal tavaks, on ta möödunud välgukiirusel. Sel aastal olin kaval – ma ei teinud mingisuguseid suveplaane, et mitte pettuda. Sest muidu on plaanid, kuid tehtud neid ei saa. Niisiis hakkasime lihtsalt pihta.

Aiamaa

Esimese aasta uudismaa. Olen üllatunud, et midagi sellel isegi kasvab, sest maa on tõeliselt kehva ja liivane. Aga sibulaid tuli palju ja suured, porgandid on mürakad. Isegi kaalikad, peedid ja nuikapsad on täiesti OK, ubadest rääkimata. Kartulikasvatus aga oli küll mõttetu. Ilmselt on maal rammu liiga vähe. Kahjuks puudu jäi ka niiskusest, sest tiik kuivas ära ca kuu aega tagasi.

Sellegipoolest on väga tore olla köögivilja osas täiesti isemajandav.

Ehitus

Pika maja ehitamine on edenenud jõudsalt ja värviproovidest on asi juba kaugemale jõudnud.

Koer Kustas

Käisin temaga näitustel (2xTõu Parim) ja ühel võistlusel. Viimase tulemuse rikkusin ise oma sahmerdamisega ära, aga ikkagi kogunes punkte rohkem kui kunagi varem. Aga noh, ega seegi pole maailmalõpp. Kusti roll on ikkagi peaasjalikult olla minu töövari ning rõõmutooja ja seda ta ongi. Sellel pildil on näha, milline on Kusti pärast tõsist abi osutamist marjakorjamisel.

Lapsed

Nemad on suvel mitu tretti Tallinna vahet käinud, kuid üldiselt on nende suvi möödunud sügist oodates. Nad väga tahavad minna kooli ning loodavad kõigest hingest, et mingit digiõpet enam ei tule. Kahjuks on neil jälle sügisest uus klassijuhataja. See on siis viies viie aasta jooksul.

Matkamine

Mõned matkad on toimunud nii kanuuga kui jalgsi, aga tahaks rohkem. Energiat on palju enamaks ja tühikäik häirib.

Kirjatööd

Mul ei ole vist iialgi olnud nii vähe tööd, kui praegu. Kevadel algama pidanud suuremad projektid jäid ära ja nende asemel polegi midagi. Kirjutaksin palju enam, aga tellimusi ei ole. Tavaliselt olen augustis juba uppunud töödesse ning ees on paistnud tihe ja tegutsemist täis sügis, kuid praegu ei ole aga midagi. Täpselt sama nagu turismialal – on vist loobutud igasuguste plaanide tegemisest ja sellepärast pole ka päringuid. Kas me tõesti olemegi nüüd lõpetanud elamise?

Kool

Olen oma asjadega järje peal ja võlgu pole. Õppida on äge ja veel ägedam seda kõike rakendada.

Tingel-tangel

Sügisest hakkavad pihta igasugused huviringid. Koorilauluga teen pausi, mul lihtsalt pole kõigeks aega ega energiat. Rahvatantsuga vast siiski mitte. Vahepeal on minu juurde huvitavaid radu pidi tulnud üks päkarauakannel, mida tahaksin õppima hakata. Kas ma tahtmisest ka kaugemale jõuan, eks näis. Kannel on vaja kõigepealt pillimeistri juurde hooldusesse viia. Lapsed jätkavad Mooste pilliõpinguid ja Kustiga käin endiselt trennis.

 

 

Leave a comment »

Rabakuulamisekunst

Rabakuld

Olen käinud rabas viimase 20 päeva jooksul…….20 korda. Teadagi – murakaaeg. Viimase nädala olen iga kord lubanud, et ei tassi enam marju koju, kuid ikkagi rappa tagasi pöördunud. Mul on rabaga oma suhe – ta lihtsalt kuidagi kutsub mind marju korjama. Igal hommikul kella 5 ajal tunnen vastupandamatut soovi minna. Ega siis midagi, seljakott selga ja minekut.

Täna marju korjates ja pea kohal tiirutavat merikotkast imetledes mõistsin, et loodus ju hoolitseb meie eest. Ta annab meile kuldaväärt marju ajal, kui turismiettevõtjatel on vist aegade õhem leib üldse. Ja ma olen nii tänulik selle imelise muraka-aasta eest. Pole olnud meil kunagi kodus sellist ladu murakamoosi ja enne tänavust aastat ma küll ei arvanud, et võiksin suuta korjata murakaid rohkem kui liitrikest kümme.

Kotkastest rääkides, siis tänavusi murakalkäike on saatnud lähedalasuvalt rabasaarelt kostev lindude kisa. Põhimõtteliselt non-stop toimetamine, segu näljakisast ja muidu jutustamisest. Väga vali. Kuuldub täpselt selline nagu allolevast videost, mis filmitud merikotkaste pesast.

Kuna ma neid toimetajaid kunagi ei näinud, ei uskunud, et need võivad olla kotkapojad. Oma vist viimsel selleaastasel murakalkäigul aga kohtasin kahte noort kotkast rabasaare servas puu otsas pesal istumas. Nad jälgisid üllatunult 50 meetri kaugusele ilmunud rabavärvi inimest. Keerasin selja ja lahkusin, nemad aga liikusid rabasaare keskele ning seal jätkus kogu lärm harjunud viisil. Vahepeal libises rabasaarele ka vanalind. Korjasin vaikselt marju ja olin üdini tänulik selle imelise looduskogemuse eest – sain olla tunnistajaks nende tavalistele argipäevatoimetustele.

Rappaminek. Kell on 6 paiku. Varajasel kohalejõudmisel on väga praktiline väärtus. Rappa tuleb jõuda esimesena ja hõivata parimad marjakohad:)

Kuidas leida murakaid?

Seda küsimust on minult väga palju küsitud. Nad kasvavad kõrgsoos, mida me enam tunneme raba nime all. See on selline koht, kus kasvavad veel kidurad männid, aga mingeid muid puid seal pole. Õige murakaraba tunneb ära muidugi rabalõhna järgi. See on segu sookailust ja vist ka turba niiskusest, see, mis jääb ninna, riiete ja koera külge.

Murakakohta saab otsida aastaringselt. Nt mina otsisin oma vingemad kohad üldsegi mitte marjade, vaid maas leiduvate vanade murakalehtede ja kasvukoha järgi. Ei pannud mööda.

Millal on murakaaeg?

Väga keeruline öelda. Ma ise ei jälgi mingisuguseid kalendrikuupäevi, vaid vaatan ainult looduse järgi. Aastad on väga erinevad ja kohad on erinevad. Isegi samas rabas on arenevad päikesepoolsel küljel marjad kiiremini kui varjus. Et õiget aega välja peilida, lähen alati umbes nädal enne jaanipäeva vaatama, kuidas asjad rabas arenevad. Sel aastal hakkasin murakaid korjama mõned päevad pärast jaanipäeva, aga olen alustanud ka juulis.

Suvi on tänavu olnud täiesti ideaalne murakate jaoks. Parajalt soe, aga mitte liiga kuum. Marjad küpsevad tasapisi. Vihm pole neid lõhkunud. Kõige sellepärast ongi marjaaeg kestnud kaua.

Helena oli minu vapper abiline mitmetel hommikutel. Ta teenis endale taskuraha. 

Toored või küpsed?

See teema kütab murakate puhul vist igal aastal kirgi. Mumeelest on selle asjaga nii, et sõltub, mida sa saada tahad. Kui sa tahad korjata endale 2 liitrikest, siis muidugi oota, kuni marjad valmis saavad. Kui veab, saadki oma 2 liitrit küpseid marju, mida keegi pole veel ära korjanud. Ahjaa…ka ilmaga peab vedama, sest kui su marjavalmimise päeval vihma uputab, siis ei korja sa tuhkagi.

Aga kui soov neid rohkem korjata, siis tuleb alustada poolvalminute korjamisega. Nad saavad suurepäraseks moosiküpseks ka toas päeva-paar seistes.

Kahe nõuga korjamine säästab ülimalt tüütust marjapuhastamisest. NB! rabas ei ole sääski ega parme ja võibki vabalt käia lühikeste varrukatega.

Kuidas korjata?

Mulle ei meeldi metsast prahti koju vedada ja marjade puhastamisega teine samakaua tegeleda, kui ma metsas olin. Seega katsun korjata võimalikult puhtalt. Jah, esimesed marjad tulevad koos tupsudega, aga varsti juba ilma. Kui osa marju jõuab täisküpsuseni, korjan alati korraga kahte nõusse – ühte kuldkollased, mille saab kohe potti või külma pista ja teise järelvalmimist vajavad.

 

Mida murakast saab?

Muidugi moosi. Seltsiks kitsejuustule, kreeka jogurtile või eriti luksuslikule pannkoogile.

Siis võib neid karbiga külma panna. Aga sinna ainult täiesti küpsed marjad, eks.

Likööri. Viin ja suhkur peale ning pimedasse-jahedasse seisma.

Muraka tupsudest (nendest, mis marjade küljes) saab imehead teed. Kuivatan need alati talveks.

Mida rabast veel saab?

Mina leian sealt rõõmu ja rahu. Puhtust. Rappa minnes olen alati elevil ning sealt tulles tänulik. Jah, ma tänan alati metsa ja raba andide eest. Rabakuulamine on kunst. Umbes sama nagu kukeseentekuulaminegi, mida me ju eestlastena oskame.

See hetk, kui astud metsast rappa, on alati kuidagi eriline. Üleminek ühelt koosluselt teisele on järsk, alles oli metsa ja mustikad, nüüd on raba ja murakad. Koer on ka muidugi õnnelik.

 

 

2 kommentaari »

Jõel, rabas ja Ullusaarel

Vist peaksin selle blogi ümbernimetama rabas ja metsas kolamise blogiks. Sest muust ma ju viimasel ajal siin eriti ei kirjuta.

Igatahes. Kolm päeva ja kolm toredat matka.

Reede õhtul rahvaga jõe peal kanuutamas. Päikeseloojang kui sulakuld, koprad toimetamas, ööbikud laksutamas. Täiuslik meditatsioon.

Minek!

Tagasi jõudes oli päike juba loojunud. 

Laupäeval trampisime Hga rabas ühelt saarelt teisele ja ringi ümber raba. Hea ring, väga mõnus jalutamine 4 tundi. Rabas kõik õitseb – murakad, sookail, küüvitsad. Uimastav lõhn, mis jääb külge riietele ja koerale. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju lendas raba kohal merikotkaid, aga kümmekond võis neid küll olla.

Ja muidugi selle retke nael – suur põdrasarv. Olen ammu unistanud, et leiaks ometi mõne sarve, ning sättinud oma käike sinna, kus põdrad käivad. Skoor ümmargune null kuni praeguseni.

Uhke sarv

Juba eelmisel nädalal tahtsin ühe siinkandis toimuma pidanud matkaga liituda ja rännata Ullusaarele. Ära jäi, sest rahvast ei saanud kokku. Ära jäi ka sellel pühapäeval toimuma pidanud ametlik matk. Aga me tegime asja Hannaga mitteametlikult ära ning rändasime ikkagi Ullusaarele Jõmmsohu.

Kõigepealt ma pean aga selle Ullusaare värgi ära seletama. Et mis hull ja mis saar. Tegelikult on selle soosaare nimi Pikassaar, aga Ullusaareks hakati teda kutsuma siis, kui üks hull seal end päriselt sisse seadis. Nimelt põgenenud Piirissaarelt pärit Arnold Karila kuskil 1960ndate lõpus Tartust hullumajast ja elanud seal kaugel soosaarel tükk aega. Segased ajad ja metsavendadega oli veel probleeme. See, et kuskil soosaarel elab mingi kahtlane isik, ei sobinud kohe mitte. Niisiis korraldati haarang ja võeti Karila kinni. Tema aga polnud üldse nõus saarelt vabatahtlikult ära tulema ja nii pidid miilitsad ta soost nagu karu kinniseotuna välja tassima. Selgus, et poliitikaga pole tal aga midagi pistmist, oli lihtsalt vaimsete probleemidega inimene.

Matkakaaslane tõmbab mätta peal natuke hinge
Mingit teed või selgestinähtavat rada Ullusaarele ei lähe. Meie läksime Hannaga otse üle soo ja soosaarte: ikka Põdranõnalt Perässaarde, sealt Kõrgessaare kaudu Ullusaarele ja tagasi Põdranõnale. GPS näitas kokku ringiks 10 km ja vantsisime seda 5 tundi. Maastik madalsoole kohaselt väga raske, ainult ekstremistidele. Sain säärikust korralikult vett välja kallata, sest kui hooletult astudes võid sääriku lausa sohu ära kaotada.

Ebaküdooniad metsas

Aga asi juba algas Põdranõnal toredasti. Seal on kaks vana talukohta (Viira ja Põdranõna), kus olen ennegi kolamas käinud. Aga et ühe juures on kaasik, mille alustaimestiku moodustab ebaküdoonia, see oli küll üllatus.

Edasi need soosaared. Need on muidugi müstilised. Igivanad ja ilmatu jämedad puud, puntras tormimurrud, kõikjal sigade tegutsemisjäljed. Leidsime ka arvatava karu magamiskoha. Ullusaarel polnud midagi. Ei saanud me Hannaga kumbki aru, mispärast ei võinud inimene nii toredas kohas elada. See ju täitsa paradiis. Tagasi tulime juba otse üle soo ning enne kojusõitmist pakkus Hanna välja, et me peaks ikka kuusekasve ka korjama. Et kuda me lähme niimoodi täiesti tühjade kätega koju. Nii saigi. Nendest kuusekasvudest saab limonaad ja siirup.

Ubaleht, madalsoode taim

Neist saab hüva kraami talveks!

 

Matkalised Ullusaarel

2 kommentaari »

Kanuu- ja matkajuttu

Ilus elu jõe ääres. Ülevalt on hea ka näha, kui ulatuslikult on koprad ette võtnud puude langetamise. 

Jätkan ikka oma matkateemaliste lugudega.

Vahepeal on kõvasti matkatud ja soodes ümberhulgutud. Matkanud oleme me kõik, ka kõige pisemad. Nimelt nemad võtsid H.ga ette lausa 2-päevase robinsonistiilis olemise. Kaasa võeti õnged ning elati mõnusasti jõeääres. Lapsed õppisid lugu pidama jõeveest keedetud kalasupist, mis pidada olema hiiglama maitsev. Said ka veidi kalapüügiga käe valgeks.

Ma ise jäin seekord koju, sest keegi peab ka suure koerapere eest hoolitsema. Sellegipoolest on mulle väga oluline, et lapsed oleksid võimalikult palju lähikontaktis loodusega. See on vajalik ja see on asi, mis päriselt oluline. Sellised elamused on palju tähtsamad kui mistahes materiaalsed väärtused.

Supp maitseb palju paremini, kui oled selle valmistamisel ise ka vaeva näinud. Näiteks kartuleid koorinud. 

Kanuutamine aprillikuises Emajõe-Suursoos

Ise olen palju kolanud ümbruskonna erinevates rabades ja soodes. Mitme eesmärgiga – leida uusi põnevaid (ja läbitavaid) radu ja paiku ning leida teatavaid kuivanud lehti. Sinna kuivalehekohtadesse tekivad nimelt 2 kuu pärast imelised kollased rabamurakad. Oeh, mul ainuüksi nende lehtede nägemisest ja nende peale mõtlemisest tõuseb vererõhk. Ei ole kerge olla paadunud korilane.

Õigupoolest olen korilusega juba alustanud. Ei suutnud vastu panna kogritsapiltidele, millega sõbrad sotsiaalmeedias ahvatlevad ja käisime Hannaga neid tegelasi otsimas. Leidsime ka. Mitte just palju, aga ehk on häda valedes kohtades või liiga külmas kevades. Aga noh, õnneks keegi teine neid meie peres millegipärast ei söö.

Koriluse alla läheb vast ka islandi käokõrv, mida hea hulga koju tassisin ja siirupiks võlusin. Köharohumaitseline ja metsalõhnaline mõnus värk.

Minu ustav ja väsimatu kaaslane sooseiklustel

Tagasi rabajuttude ja vererõhukergitamise juurde. See viimane tõuseb ka siis, kui leida mõni uus eriti äge soosaar või seniavastamata paik. Ja neid ikka on. Matkasime kord Kustiga üle lageda raba ühele saarele. Andis ikka minna. Raba kohal tiirles hulgaliselt kotkaid (nagu alati). Üks kodanik lahkus kiiruga ka sellelt saarelt. Kohalejõudes taipasin, mis värk – see on vist tema saar. Igatahes oli paik täis pruune igas suuruses kotkasulgi (rõõmustagem kohalikud indiaanlased!) ja kotkaväljaheiteid. Jah, ma olen jõudnud nii kaugele, et rõõmustan, kui näen metsas mõne looma-linnu s**ta. Igatahes lasime sealt saarelt kiiresti jalga. Ei tahtnud pererahvast rohkem segada.

Kohtumisi loomade-lindudega on tegelikult viimasel ajal olnud sisuliselt iga päev. Huvitav, kuidas ma varem nagu ei osanud neid märgata. Soojõe ääres nägin hiljuti jäälindu, kes tegelikult üldse ei peaks siin olema, sest tema armastab kõrgeid kaldaid, kuid soojõgi voolab mätastarnade ehk pokude vahel. Kord ärkasime öösel akna tagant kostva jõletuma kräunumise peale. Seal kräunus metsakass ilves. Teda pole küll umbes aastajagu näinud, aga hea teada, et ta on endiselt ümbruskonnas liikumas. Kitse “haukumine” kuskil maja taga metsas on ka tavaline. Lisaks on meie lähikonda sisse seadnud üks seapere – hulk triibulisi põrsaid ja vähemalt 2 suurt looma. See mind väga ei rõõmusta (ehk nad võiksid kolida kaugemale kui 200 meetrit majast), sest me kartulipõld on reaalses ohus. Veel avastasin ühelt saarelt mägralinna, aktiivne ja käigus. Karumõmmi pole kohanud, aga tema s**ta küll. Viimase aja sügavaim elamus on aga vast hüüp. Puhu ja saad teada, millist häält teeb see soolind, kes ohtu korral püüab sarnaneda pillirootuustakaga. Tema hääl on tontlik ja sellepärast kutsub vanarahvas teda sookuradiks või ööhirmutajaks.

Varahommikune raba.

Kell on 5.30. Raba kajab tedremängust ja aegajalt kostab sookuradi tontlik huige. Jõekäärus toimetab kobras. Milline rõõm ja rikkus on olla kõige selle keskel. 

Kogun ja talletan neid kogemusi ning kibelen neid teistegagi jagama. Meie kanuud ootavad matkalisi ja matkakalender on paika pandud. Meil on tasapisi täienev Facebooki lehekülg ja ettevõtte veebisait. Tõsi, see viimane on (ja arvatavasti ka jääb) ainult inglise keelseks.

 

4 kommentaari »

Eriolukorras pole enam midagi erilist

Tõesti! Oleme nüüd 6 nädalat kodus istunud. Istuma on loomulikult suhteline mõte, sest vähemalt minu jaoks on eriolukord küll igatepidi tavaolukorrast intensiivsem “istumine”.

Kui kodusistumine algas, mõtlesin nii nagu paljud, et oh – kus nüüd jõuab alles palju ära teha seda, milleks pole tavapäraselt aega. Sest enam pole ju seltsielu ega tööasjus ringisõitmist. Arvasin, et jõuan lugeda raamatuid, jõuan koristada, kaevata, meisterdada, klaverit mängida, treenida kõiki koeri, matkata iga päev jne. Tuhkagi! Reaalsus on hoopis midagi muud.

Tegelikult olen ma endiselt ajahädas. Hädavaevalt jõuan end kursis hoida laste õppimiseasjadega. Uskumatult keeruline on olnud korraldada kogu selle koduõppe masinavärgi toimimist. Aga muidu – trennidega pole alustanud, maa on kaevamata, kuurid koristamata, koer endiselt totuke jne. Kirjatööga on nii hästi, et märkamatult olen kaotanud nädalavahetused. Kuigi mõned projektid kukkusid kohe eriolukorra alguses ära või lükkusid edasi, täitus neist vabaks jäänud aeg kohe uute töödega. Mõnus:)

Matkavärgiga on asjad stopi peal. Lõin kanuud lille, panime üles kodulehekülje ja FB saidi. Üritame igal võimalusel luua pildimaterjali mõlema jaoks. Testime erinevaid marsruute ja mina otsin mõnusaid marja-seenekohti, et alustada esimesel võimalusel retkedega. Ootan kannatamatult marjaaja algust. Võimalus kanuutada on ka välja kuulutatud, kuid inimesed on nii ära hirmutatud. Vaesekesed ei julge isegi perekonniti kanuuga sõitma tulla.

Hirmutamisest. Aina enam loen FBst muidu mõistlike inimeste seisukohti, kuidasmoodi kõik peaksid käima maskidega või muidu…. No ma ei tea. Mismoodi see higine lapakas peaks kedagi kaitsma? Kui ma olen haige, siis ma ju nagunii välja ei lähe. Tundub, et oleme koroonavärgiga jõudnud sinnamaale, et valitsus kasutab seda ära rahvamasside kontrollimiseks. Hirmu all hoidmine on suurepärane võimalus seda teha.

Mõni peseb kodus piimapakke ja desinfitseerib leivakotte. Me pole selle peale tulnudki, samuti käime ikka vajadusel poes, sest ei ole maainimesel võimalik omale Selvereid ja Maximaid koju kutsuda.

Kui eriolukorra alguses üritasin uudiseid jälgida, siis ammu enam ei viitsi. Mu mõõt sai täis, kui lugesin lugu sellest, kuidas 99-aastane suri koroonaga. Või kuidas märtsis suri Eestis 1405 inimest ja neist 5 koroonadiagnoosiga. Oeh. Ja me oleme kõik pannud stopi peale.

Olen unfriendinud hüsteerikutest FB tuttavad, kes iga päev kirjutavad postitusi, kuidas neile keegi liiga lähedale tuli. Aina rohkem meeldivad mulle nende pragmaatikute arvamused, kes leiavad, et me oleme vindi üle keeranud.

 

 

 

 

 

 

8 kommentaari »

Kuidas eriolukord lapsed ebavõrdseks muutis

Juba mõnda aega võib siit-sealt kuulda koolilõunapakkidest, mida koolid soovijatele jagavad. Et iga omavalitsus võib asja korraldada omatahtsi, on tekkinud laste vahele ebavõrdsus, mida tavaolukorras sellisel kombel pole. Paljud koolid jagavad pakke nimekirjade alusel ilma esitamata liigseid küsimusi perekonna tulude-kulude kohta. Mumeelest on see normaalne, seda enam, et eelarves on olemas raha koolilõuna jaoks ning valitsus eraldas näpuotsaga ka iga lapse kohta omavalitsustele lisaraha. Koolisööklas ju ka ei küsita, et kui palju või vähe kellegi vanemad teenivad.

Mingi osa omavalitsusi üritab kõigest väest kõigile lastele ettenähtud koolilõuna arvelt inimeste varandusliku klassifitseerimisega tegeleda. Väga levinud on praegu siltide kleepimine. Võtad paki vastu või annad oma nime soovijate nimekirja, oled kohe “abivajaja”, “riskirühm” või “majanduslikult raskes olukorras”. Ollakse justkui unustanud, et selliseid silte ei kleebita koolisööklas lastele, kes oma suppi söövad. Ei ole nii, et supp on mõeldud ainult riskirühmadele, vaid KÕIGILE lastele on ette nähtud koolitoit. Sellepärast on praeguses olukorras taoline sildistamine vastik, alandav ja täiesti mõttetu. Ja ei pea sugugi olema majanduslikult põhjas selleks, et rõõmustada natukesegi abi eest, mida koolilõunapakk pakub. Ma küll rõõmustaks. Seda enam, et need pakid, mida olen näinud piltidelt, sisaldavad täiesti mõistlikke ja söödavaid toiduaineid. Puuviljad ja puhad.

Mõni omavalitsus ei tee üldse midagi. Meie oma kuulub ka selliste hulka. Koolilõuna korraldamise asemel poetakse igasuguste ettekäänete taha, miks mitte midagi korraldada ei saa. Küll on viiruseoht, küll on suured personalikulud, raske logistikat välja mõelda ja väike eelarve. Kuus nädalat on möödas koolide sulgemisest ja nad on suutnud välja mõelda ainult selle, et nad midagi välja mõelda ei suuda. Ning isegi sellest, et mingeid otsuseid neilt ei tule ja koolilõunapakke jagama ei hakata, pole neil tulnud pähe inimesi teavitada.

Võrdluseks. Samal ajal on meil kõrval omavalitsus, kus on asjad nii korraldatud, et iga koolilaps, kes soovib, saab lausa sooja koolilõuna. Küll see võib ikka olla tülikas korraldada! Palju lihtsam oleks pood kinni panna ja inimestele ainult alandusvoor välja kuulutada.

Nüüd sellest alandusvoorust. Oi, mulle meeldib see sõna. Olgu kiidetud ajakirjanik, kes mõtles nii tabava väljendi välja! See kirjendab väga täpselt seda, kuidas asi tundub kodaniku poolt. Räägin jälle meie valla näitel, sest seda tean kõige paremini.

Niisiis mingit koolilõunaalternatiivi pole, küll aga saadeti lapsevanematele kirjad, et kellel häda käes, tehku taotlus valda ja saab erakorralist toiduabi. Niisama naljapärast ei või taotlust teha, vaid pead olema töö kaotanud, palgas kaotanud vms. Taotluses tuleb esitada ülevaade oma möödunud kuu vaesusest: tulude ja kulude väljavõte ning põhjendus, mispärast on toidupakki vaja. Mida see toidupakk sisaldab, ei tea. Küll aga õnnestus välja uurida, et igale kitsikuses olijale on ette nähtud üks pakk kuus. Kui tahad saada ka järgmisel kuul abi, läbi uuesti alandusvoor ja tõesti oma mittehakkamasaamist.

 

2 kommentaari »

Distantsi hoidmisest või siis mitte

Päikesetõus Kalli jõel. 

Mul ei ole suuri raskusi sotsiaalse distantsi hoidmisega. Võin päevade viisi vabalt vaid oma koeraga rääkida või hoopis vait olla. Kaubanduskeskustes kolamisest pole kunagi midagi arvanud ning poes olen juba aastaid käinud ainult asja pärast (ning võimalikult vähe). Suured rahvaüritused mind ei tõmba. Kui siis mõni klassikakontsert. Kino – no võib vabalt ka olemata olla. Igasugu laadad ja kogunemised ….mkmmm. Pole minu teetass. Laulupidu oli väga tore küll, aga pärast seda olin lihtsalt meeletult väsinud inimeste hulgas olemisest. Reisimine…ei viitsi viimastel aastatel nagunii, sest kodus on lihtsalt nii hea. Eriti kohutavad on suurlinnad ja lennujaamad. Katsun neid vältida niipalju kui võimalik. Sünnipäevatamine-sõbrannatamine – no ma olen vist nii asotsiaalseks muutunud, et ei mäletagi enam, millal keegi viimati mind kuskile sünnipäevataolisele üritusele kutsus. Pole midagi õudsemat pika laua taga istumisest või kuskil üritusel šampanjaklaas peos mõttetut small talki ajada. Jah, ma suudan muidugi kõike seda, aga pole iial nautinud ega vabatahtlikult sellistest ettevõtmistest osa võtnud.

Mulle meeldib eraviisiline suhtlemine. Südamest-südamesse jutuajamine või intervjuu – jaa. Teist inimest kuulates – jaa! Väikeses ringis sõpradega maailmaparandamine – jaa, kuid peab olema võimalus lahkuda siis, kui tahan. Inimestega suhtlemine minu tingimustel ja piiratud aja jooksul – jaa, väga-väga mõnus. Minu tüüpi inimestega koosolemine – jaa, muidugi! Inimesed on väga toredad ja ma armastan neid (enamasti).

Kell on poole kuue paiku hommikul. Päike tõuseb 6.03.

On aga üks asi, milleta ma üldse ei saa. Ma vist kängun siis täitsa ära. Mul on vaja seda lähikontakti, võiks öelda isegi intiimsuhet. Jah, loodusega!

Nii kaua kui end mäletan, olen otsinud lähedust loodusega aina enam ning kui seda pole olnud parasjagu võimalik saavutada, siis tundnud end ahistatult, nõrgalt, halvasti. Isegi magada ei saa normaalselt, kui pole saanud ära käia. Oluline on võimalus minna. Või ka teadmine, et võimalus minna on olemas.

Näiteks täna me läksime. Me startisime kell 5, et näha päikesetõusu soos. H. jäi jõekääru kala püüdma, mina aga kanuuga ümberkaudseid järvi avastama. Päike tõusis. Selle tunnikese jooksul aeti soos ära palju asju. Tedred mängisid, luigepaar tiirutas järve kohal tiibade vihinal-kohinal-mühinal. Laulurästad, pahandava prääksatusega roostikust lendu tõusvad pardid ja peegelsile järv. Ei mingeid muid helisid peale kohalike asukate toimetamist. Kanuuga liigud hääletult ja kuuled kõike. Eriti tore on minna üksi, olla väga väike keset suurt järve ja sood. Tunda meeletut rikkust, tänulikkust ja õnne. Tundide viisi ringi uidata ilma kella vaatamata.

Kõige selleta ma ei saa! Taoline ärakäimine parandab hinge ja paneb mõistma, mis on tegelikult oluline. Loodust on meil kõigil just praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Aga mitte kujul, kus minnaks massiliselt ühte kohta, lärmatakse, läbustatakse ja levitatakse seal kambakesi viirust. Vaja on enda sisse vaadata. Seda saab teha üksi. Eestis on piisavalt kohti, kus kogeda loodusega kahekesiolemist.

Enne päikesetõusu on maailm selline must-valge. 

Öö on olnud nii krõbe, et jõe peal on jääkiht

Hetk hiljem. Täpp põõsa kohal on möödalendav kotkas.

Päev on käes ja kõik hommikused toimetajad on tasa jäänud. 

Comments (1) »