Archive for Eluolu

Pronkskuju või koolitäis lapsi?

Eile toimus Mooste mõisas väga tore kontsert, kus esinesid kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste ansamblid. Saal oli puupüsti täis ja kontsert kestis 1,5 tundi. Varem pole noored rahvamuusikud täispika kontserdiga esinenudki. Mul on rõõm, et ka Helena on selles toredas seltskonnas.

Kuulake ise, kui hästi nad kõlavad.

Paraku ei ole koolitäis muusikahuvilisi lapsi, vinged õpetajad ja ka tulemused veel eriline näitaja kohalikele võimumeestele. Nimelt seesinane Mooste rahvamuusikakool on erakool ja nagu meil Eestis ikka kombeks, siis ühte erakooli tuleb ka korralikult kottida. Anda talle võimalikult vähe toetust, kärpida pearahasid ning lõpuks üldse välja suretada. Kogu selle tegevuse saab maskeerida lause taha, et “valla eelarves pole raha”.

Kui asi panna konteksti, näeb see aga üsna totakas välja. Põlva vald kärbib kooli toetusraha nii kuis jaksab (raha polevat, eks), kuid samal ajal pannakse Põlvasse püsti lõõtsalegend Karl Kikase pronkskuju. Sellisest valikust ei järeldu paraku mitte see, et vallal puudub raha, vaid see, et puudub tarkus ja soov laste haridust toetada.

Einoh, kahtlemata on kuju ka väga tore ja no ta on kindlasti ka uhke ning vallavalitsus saab sellega toredasti eputada. Näiteks teha vägeva avamisürituse ning iseennast seejuures ka vallalehes mitmel leheküljel kiita. Samas selle ligi 30 000 euroga, millega vald reservfondist kuju ehitamist toetab, saaks õpetada koolitäie lapsi neidsamu Karl Kikka lugusid vabalt mängima. Ja meil olemas huvilised lapsed ning õpetajad! Ma arvan, et Karl Kikast oleks palju rohkem rõõmustanud teadmine, et tema lood elavad päriselt edasi noore põlvkonna esituses (esimene lugu videos on justnimelt Kikka pala) ning kuju on siin küll üsna teisejärguline.

Siiski. Lisame valemisse veel ühe küllalt häiriva nüansi. Pole sellel vallal raha (või siis mõistust?!) laste huvihariduse toetamiseks, aga neil on küllalt vahedeid endale uue pleissi ehitamiseks. Nimelt on päevakorral uue vallamaja ehitamine Põlvasse. No mis sa hädaga teed, kui 54 vallavalitsuse ametnikku kuidagimoodi ei mahu enam tööruumidesse ning Põlva linnas ei olevat ka neile mitte ühtegi sobilikku vaba paika. Maavalitsuse hoone ka ei lähe loosi, sest ikka uhkem oleks ju tutikas kontoris käia istumas. Lisaks on tekkinud meeletult suures Põlva Citys ka üüratu parkimisprobleem seoses ametnikehordiga.

Rumala inimesena ei saa ma üldse aru, mispärast on vaja digiajastul üldse nii paljudel amenikel käia vallamajas internetis istumas. On ju selge, et suurem osa neist ajab oma asju netis. Seda leidub aga igal pool. Need ajad, kus töö tegemiseks (loe: neti kasutamiseks) oli vaja kuskile kontorisse sõita, said läbi üle-eelmisel kümnendil. Tänapäeval on ammu juba võimalik (arvuti)tööd teha kust iganes ning selle tegemiseks pole vaja kümnetel inimestel iga jumala päev kuhugi kohale kärutada, kulutades seejuures aega, kütust, kontoripinda, elektrit jne.

Aga Mooste lapsed mängivad kenasti. Rahvamuusika on äge!

 

 

 

Advertisements

6 kommentaari »

Mille eest olen täna tänulik? 30 päeva päevik

Olen jupp aega mõelnud, et peaks panema kirja neid väikesi tänulikkusehetki. Neid, mida leidub igas päevas ja mida ma ikka näen ka, kuid mis mõnikord päris ära ununevad. Tihtipeale on need väikesed harjunud asjad, mõttepojakesed. Need, mis tulevad mingil hetkel vilksamisi pähe ja mis kaovad pääsmatult, kui neid kinni ei hoia.

Niisiis katsun iga päev panna kirja ühe asja, milles eest olen tänulik täna. See ei ole mingi pastakast väljaimetud mõte vaid päriselt olnud olukord. Miks seda teha? Aga selleks, et hoida meeles, kui mõnusat elu ma tegelikult elan ja kui palju head on minu ümber. Oska ainult hinnata, märgata ja MITTE pidada seda elementaarseks.

Alustan täna (20. märtsil) ja täiendan nimekirja jooksvalt. Katsun seda teha iga päev. Ehk saab blogile ka nõnda eluvaimu jälle sisse (jah, omad kasud mängus nagu alati, eks:).

  1. Kõndisin metsas ja leidsin sealt vägeva pohlakoha, mida pole varem märganudki. Ja korilane ootab juba, et saaks minna roobitsema:) Aitäh!
  2. Kui Hanna tuli eile longates koolist ning terve õhtu ühel jalal hüples, pelgasin juba, et tuleb veeta pool päeva EMOs + temal nädalaid kipsis. Ei miskit sellist:) EMOs kulus vaid pool tundi ja kipsi ka ei pandud. Jalg saab ise terveks.
  3. Siis, kui uuest elektriahjust tuleb välja esimene küpsetis. See rõõm, kui koogiküpsetamiseks ei pea enam suure puuahju kütmist planeerima, vaid vabalt piisab nupu keeramisest.
  4. Tuled koju ja toast kostab klaverihelisid. Midagi on loomisel…
  5. Selline hommik, kus päike lihtsalt tirib su välja. Linnuparved lendavad üle. Tulevad-tulevad!
  6. See tunne, kui vaatad koos tütrega, kuidas raheterad maas üles põrkavad. Kas olete seda märganud? See on ilus. Nagu väikesed pallikesed.
  7. Tossud jalga ja koduukselt metsa jooksma. Selle kevade esimene jooksutiir. Täielik eufooria – nii mõnus:)

IMG_7769 (2)

8. Kui kohtud põdraga, kes ei lase end üldse häirida noore männipuu ära söömiselt.

9. Hetk, kui jõuad koju sõites teekäänule, kust juba paistab tuli koduaknas. Nad on kodus! Veel viiv ja mina olen ka!

10. Et see päev ka ükskord läbi saab.

11. Üks peaaegu 3 nädalat kestnud saaga sai läbi. Üllatavalt positiivselt. Olin juba mõtte käega löönud ja otsinud alteranatiivseid lahendusi (loe konkurente, kes pakuvad sama teenust).

12. Kala liigub. Teinepool on terved päevad “kadunud” ja kodus leidub häid-paremaid kalahõrgutisi.

13. Naadid! Ja võilillelehed!

14. Teed tolmavad! Me ei suple sel aastal poris ega jää autoga riigimaanteele kinni:)

15. Tehtud! Ettelauldud! Näeme laulupeol:)

16. Need pikad arutlused muusika üle. Ei saa küllalt:)

17. Päev, kui kuhugi ei pea sõitma ja pole isegi ühtegi proovi. See päev, kui lõunaks on sul valmis juba kolm lugu ning oled oma töödega nii mäel, et võid rahulikult arvutikaane kl 14 kinni panna.

18. Et mõnikord ma võin ka laisk olla.

19. Esimene kevadine mullasonkimine on ju ometi midagi erilist, eks?! Ja maakaevamine lausa rituaalne tegevus (ühes juurdekäiva igakevadise tõotamisega endale, et sel aastal olen ma korralik “põllupidaja” ja võidan naadi!)

Leave a comment »

Kuidas ma Norras ei käinud (või siis käisin)

HeinrichFL

Nii nad startisid. Pilt: FL

Projekt “Norra Finnmarkslopeti kelgukoerte võistlusele võistlema” on selleks korraks läbi. Ta ei lõppenud nii nagu me lootsime, sest H. on juba koduteel, kuid tema konkurendid rühivad alles finiši poole.

See asi tundus hull juba alustades, aga et ta on nii pöörane, seda ei osanud me arvata. Ettevalmistus on väga keeruline. See ei ole sugugi nii, et lihtsalt jooksed, jooksed, jooksed. See koosneb tuhandest pisiasjast, mis kõik nõuavad tähelepanu, aega. Lisaks peab valemisse mahtuma veel ka igapäevaelu kõigi oma tahkudega.

Meid hellitas sügis, mis oli kuiv ja sai enam-vähem trenni teha. Ka talv oli ju otsekui unistuste talv – lumi tuli detsembris maha ja kuni veebruari keskpaigani oli täitsa OK. Aga….

Nokk kinni, saba lahti. Talv läks väga hästi, meil käis hästi palju toredaid külalisi sõitmas. Ilmselt rohkem kui kunagi varem. Trenni eest aga need 15-kilomeetrised ringid isegi, kui neid oli päeva jooksul mitu, ei loe. Liiga lahja värk. Ehk et nuta või naera, aga ilus talv rikkus trennitegemise, sest selleks, et minna võitlema, on vaja teenida raha, aga kui sa teenid raha, siis ei jää sul aega treenimiseks.

Võib-olla oleks asi olnud vähe leebem, kui ma sel talvel oleksin olnud kodus ja oleksin saanud osa matku enda peale võtta. Oleks. Aga ma ei olnud kodus. Ma olin tööl. Uhh.

Trenn üksi ei tähenda veel. Vaja on varustust. Kelku. Sadu papusid koertele. Eririideid. Sellist, millega peab vastu arktilistes oludes. Eestis sellist sisuliselt ei müüda. Kõik vaja maailma pealt kokku otsida ja muidugi ei maksa varustus vähe. Hea on küll see, et pärast seda projekti on olemas kogu varustus, et proovida asja uuesti. Ei pea enam alustama täiesti nullist.

Kui sügisel ettevalmistus algas, olin ma ikka väga pabinas. Kohe otsustasime ära, et mina ei lähe Norra, vaid jään kojujääjaid kantseldama. Oi, ma pabistasin. Mis siis, kui midagi juhtub? Jäävad tormi kätte, eksivad täiesti lootusetult ära, külmuvad surnuks.

Kui võitlus kätte jõudis, polnud minus enam pabinaraasugi. Vähemasti varustuse poolt oli tehtud kõik, mis vaja. Ja H. ei ole mingi papist poiss, kelle pärast peab muretsema. Ta teab väga täpset, mida ta teeb. Ehk et pabinas ma polnud, aga kaasa elasime igale sammule ja infokillule, mis Norrast tuli, meie kõik kolm kojujäänut. Laste viimane küsimus õhtul enne magamaminekut oli, et kuidas Norral sõitmine läheb ja mina veetsin need päevad GPS trackingut refreshides. Õnneks on selline asi olemas, et sa saad koguaeg jälgida, mis toimub. Ja no händler oli ka hea – H. sõber Soomest.

Finnmarks

Sellised tõusud ja nii kilomeetrite viisi. 

See võistlus oli 560 km pikk, kui H. pidi rajalt ära tulema 140ndal kilomeetril. Polnud mõtet enam edasi punnida. Juhtkoer oli juba käpavigastusega mängust väljas ning teised üliväsinud ja ei liikunud enam. Põhja-Norra mäestikud said neist seekord jagu. Eks siin on mõttekoht, et kuidasmoodi üldse meie oludes nii trenni teha, et meie saaks mägedest jagu.

Igatahes – palju väärtuslikke kogemusi, mida ei saa kodus istudes või kelleltki küsides, vaid ainult asja ise läbi tehes. Elu on põnev:)

Oh ja kui veel korraks rääkida mittepapist poistest, siis tolle võistluse pikem distants on ju 1200 km! Nad teevad selle läbi, koerad jäävad ellu, mehed-naised ka. Ja lastele on seal ka võistlus – 200 km metsikut mägimaastikku koerarakendiga. Imetlen neid 14-15-aastaseid!

out of jotka

Minek II päeva hommikul. 

3 kommentaari »

Viiuldab

Viiul

Helena oli 5-aastane, kui ta vanaemaga Mõniste rahvapillilaagris käis ja seal vaimustus ühe suurema tüdruku viiulimängust. Otsustas seal, et tema tahab ka õppida niimoodi viiulit mängima. Sel samal sügisel ta siis kohe õppima hakkaski. Eks ta muidugi sai üsna ruttu aru, et viiulimäng polegi niisama lihtne asi, et kahe nädalaga asi selge. Aga Helena on järjekindel ja visa, ei olnud mingi hinna eest nõus pooleli jätma põhjusel, et raske on.

Maale kolimisega jäi viiulimäng ligi kaheks aastaks soiku. Laenupilligi andis ära. Kuni möödunud aasta novembrini, kui Helenast sai Mooste rahvamuusikakooli õpilane. Õpetaja Kristaga tekkis tal kohe esimeses tunnis hea klapp. Sestsaadik ootab ta viiulitunde väga ning tuleb tunnist alati rõõmsa meele ja uue looga. Harjutab ka kodus ilma suurema sunnita ning demostreerib hea meelega oma oskusi.

Mul on hea meel, et ta on juba saanud esineda ja et tegi ära esimese taseme eksami. Seal oli vaja mängida:

3 heliredelit + kolmkõlad

3 õpitud pala

1 pala noodist

1 pala kuulmise järgi

Kokku tulemus: 99 punkti 100st. Tubli, Helena!

Mis koht on Mooste rahvamuusikakool, saab vaadata näiteks viimasest Maahommiku saatest (esimene lugu).

 

 

 

Leave a comment »

Läbisegi

Blogipidamine on jäänud täiesti unarusse. Siis, kui tahaks midagi kirjutada, pole parasjagu aega ning hiljem tundub juba, et ah, mis ma ikka kirjutan, keda see kõik ülse huvitab.

Niisiis kirjutan ma siia lihtsalt enda jaoks ja võibolla veel paari kaugema lähedase jaoks, kellega me ei suhtle igapäev, kuid kes (võib-olla) tahavad meie eluga kursis olla.

  • Loen 22. veebruari oma teiseks sünnipäevaks. Tulin töölt ja naabrimees koperdas autoga ees. Kulus hea mitu minutit enne kui sain tast mööda ja omas tempos lendama. Aga see viivitus mind päästis, sest ühes väga järsus kurvis oli just enne minu tulekut vastutulev täislastis metsarekka kraavi lennanud. Kui ma oleksin hetk varem seda kurvi läbinud, oleksime kokkupõrganud. Raske arvata, kes oleks seal kaotaja olnud.
  • Koolivaheaja veetsin kirjutades, lapsed olid Tallinnas ja maja vaikne. Käisin igasuguste inimeste kohtumas ja kogesin jälle vana head “küll mul on ikka tore töö” tunnet. No kuidas teisiti, kui lähed karjakasvatajat intervjueerima ja selle napi poole tunni jooksul sünnib uus vasikas. 10-minuti vanust vasikat polnud ma varem näinudki. Üliarmas!
  • Laste kojutulemisega on enamasti nii ja naa. Ma ootan neid alati pikisilmi, kuid samas liiga tihti tulevad nad lugudega, kuidas üks või teine asi nende juures ikka ei sobinud. See teeb mind väga kurvaks ja äratab minus emalõvi, kes peab oma lapsi kaitsma kõige ebameeldiva eest. Kärgperede probleemid, kus kannatajaks on lapsed. Ma olen küll seda meelt, et halvim, mida kärgperedes võidakse teha, on ekside või ka nende uute kaaslaste kritiseerimine. Mis sa kritiseerid kedagi, keda sa pole näinudki ja tänu kellele on sul suurepärane mees (või naine)?! Hahh.
  • Pakkimine. H. asus eile teele Norra poole. Kogu eelnev nädal kulus pakkimisele ja ettevalmistusele ning tunne oli ikka selline, et jääb puudu üks päev ja üks tund. Nagu alati. Auto sai igatahes ääreni asju täis ja nüüd pole muud, kui hoida pöialt, et kõik sujuks. Mina seekord kaasa ei läinud, vaid meie kolmekesi hoiame korras kodu ja hoolitseme kojujäänud 20+ koera eest.
  • Laulupeole ja tantsupeole. Väga raske! Laulan naiskooris ja esimene ettelaulmine oli juba ära. Meil läks hästi, võrreldes sellega, kui halvasti laulud veel paar päeva enne ettelaulmist välja tulid. Kindlasti saame laulupeole:) Tantsimine on aga vähemalt minu jaoks keerulisem kui laulmine. II ettetantsimine on juba selle kuu lõpus. Samuti on lastel. Kõik see tähendab, et proove on väga palju ja puududa ei tohi. Aga no saame hakkama, sest asi on seda kindlasti väärt:)
  • “Tõde ja õigus”. Väga hea film! Päriselt ka, varesed ei kraaksunudki nagu tavaliselt Eesti filmides. Minge, vaadake ja mõelge, mis juhtub inimesega, kes elab ainult töötegemise nimel ja ei näe enda ümber enam üldse. Kõik inimlik kidub, kängub. Ei tule õnne ega armastust. Päeva lõpus oled üksi oma sooga.

2 kommentaari »

50 põhjust, miks olla iseendale tööandja (ja kuidas ma sellest aru sain)

Viimasel ajal olen tegelenud oma elus sisekaemuse ja inventuuriga. Võiks isegi öelda, et sanitaarpäevaga. Igatahes olen selle tulemusena peatselt taas tagasi kirjutamisradadel ning ootan juba kannatamatult aega, kui saan jälle olla oma isekirjutavate lugudega, inspireerivate intervjuude ja mõtlemapanevate teemadega.

Vahepealsed ligi neli kuud on  möödunud õppides äärmiselt intensiivselt ja mitmekesiselt. Õpetajatöö on olnud tore ja ma õppisin ka enda kohta väga palju. Sain teada, kes ma olen ja kes ma ei ole. Eks ma kahtlustasin seda ka enne, aga no on ju ikka inimesel vaja katsetada, et äkki ma olen kuidagi muutunud. Vanemaks, targemaks, paindlikumaks ja muidu nummimaks.

Millegipärast kipub üleüldises tormamises meelest minema lihtne tõde: et tunda ära rõõmu, tuleb olla vahepeal ka kurb. Et kogeda head, pead saama tunda ka halba. Sest muidu ei tunne sa ei üht ega teist ära.

Loogiline. Just sellepärast ma otsustasingi palgatöölt ära tulla. Selle mõne kuuga sain teada, kui hästi elab üks ettevõtja ja iseenda tööandja tegelikult. Olin sellega aastate jooksul nii harjunud, et ei märganudki enam, kui toreda elu olin ma endale täiesti ise loonud.

Sellise, kus

  1. sa teed täpselt seda tööd, mida sa tahad
  2. võid tööst ära öelda ja keegi ei saa sulle seda pahaks panna
  3. sa ei pea isegi põhjendama, miks sa seda tööd vastu ei võta
  4. sa ise otsustad, millal sa töötad.
  5. kui sinu töö millegipärast kellelgi ei sobi, siis sa ei pea rohkem selle inimesega suhtlema
  6. sa ei pea töö tegemiseks kuhugile minema
  7. sa saad luua endale katkestustevaba töökeskkonna
  8. ülemus ei saada sulle öösel e-kirju
  9. käid töö tõttu erinevates paikades ja kohtud toredate inimestega. Oma graafiku lepid kokku ise.
  10. ei pea üldse kellegagi suhtlema, kui ei taha või on kiire
  11. sa võid keset tööpäeva külalisi vastu võtta või ise külla minna ja see ei ole mitte kellegi asi.
  12. võid kasvõi päev läbi Facebookis passida, seal kommenteerida ja möllata niipalju kui kulub
  13. võid kirjutada ja postitada blogisse siis kui parasjagu soov tuleb ja võimalust on, mitte aga siis, kui see kellaajaliselt sobib ja viisakas on
  14. mitte keegi peale sinu ei saa sulgeda su arvuti kaant
  15. kui saad töö varem valmis (ja enamasti sätid sa just nii, et saaks), on sul a) rohkem vaba aega ükskõik mille jaoks või b) aeg, mille võid kasutada lisaraha teenimiseks
  16. sul ei ole mitte ühtegi tagumikuminutit, rääkimata tundidest.
  17. kui tahad võid päev otsa Bachi kuulata. Jah, kõrvaklapid peas. Täiesti asotsiaalselt, kuid legaalselt.
  18. sa saadad lapsed kooli (ja sul on aega saata nad kooli rahulikult) ning lõpetad siis oma kohvijoomise. Sa ei pea hommikukohvi kallama sisse jooksupealt või vähemalt ei ole see reegel. Sa saad sättida oma töö nii, et oled kodus ajal, kui lapsed koolist tulevad.
  19. sa saad pühendada oma kõige produktiivsema aja sellele, mis tuleb välja kõige paremini. Need imelised varahommikud, kui sa oled oma lugudega. Kõik edeneb  jõudsalt, lood kirjutavad end justkui ise.
  20. mitte mingit probleemi ei teki sellest, kui sa pärast eriti tõhusat hommikut lõpetadki tööpäeva kell 12. See on normaalne. Nii peabki.
  21. sul pole aimugi, mitu töötundi sa nädalas teed. Kas metsas käies mõtlemine on töö või puhkus? Või teise omasugusega teemade üle arutamine? Või inspireeriva doki vaatamine? Raamatu lugemine? Sa ise ei loe oma tunde ja keegi teine ka ei loe.
  22. sa võid südamerahus keset päeva klaveri taha istuda ja end sinna mõneks ajaks unustada. Maailm ei jää sellest seisma. Muutub ainult paremaks.
  23. on normaalne, et sa pärast tõhusat hommikut lähed tunnikeseks välja jooksma/suusatama/rattaga sõitma. Sinu tööandja peab seda investeeringuks.
  24. mitte kunagi ei pea sa kellelegi aru andma, millal sa lähed või tuled.
  25. mitte keegi ei heida sulle kunagi ette, et sa käisid tööajal poes/raamatukogus/seenel/magasid niisama/niitsid muru.
  26. sa oled oma kalendri omanik. Sinu aeg on sinu oma.
  27. sa saad oma töögraafikut korraldada vastavalt loodusele. Kui rabas on murakad või metsas seened, siis sa korjad neid ja töötad mingil muul ajal. Sa paned ise paika oma prioriteedi.
  28. sul on aega näha, et su kõrval elavad imelised inimesed
  29. sa võid keset päeva magada
  30. või kallistada mõnda oma kallist
  31. sa naudid parasjagu käesolevat tegevust, mitte ei tegele nädalavahetuse/vaba päeva/puhkuse ootamisega
  32. puudub näiline töö. Kui parasjagu on rahulikum aeg, siis nii ongi ja sellepärast pole vaja muretseda ning luua endale juurde näilist tööd.
  33. sinu palk sõltub ainult sinust, mitte kellegi teise suvast
  34. kui töötad tublisti, siis kajastub see ka rahanumbrites
  35. sa võid teha nädalas vähem tööpäevi. Kaks aastat tagasi oli mul siht, et teen igal nädalal tööd ainult neljal päeval (töötan lihtsalt kiiremini). Mõnda aega toimis, aga siis läksin ahneks ja võtsin muudkui tööd juurde ning pikad nädalavahetused kadusid päris olematuteks.
  36. sul jätkub aega elamiseks ja eraeluks
  37. sul on hobid päriselt, mitte ainult mõtetes ja unistustes
  38. sul on aega kodu korras hoida
  39. sul on aega kodus asju arendada. Rubriik vana-maja-remont-see-ei-lõpe-kunagi
  40. saad endale teha graafiku “iga päev teen talu juures mõne koha korda” ja seda graafikut ka pidada.
  41. sul on aega sõpradega suhtlemiseks.
  42. sa võid terve päeva vaikida, kui tahad
  43. mõnel päeval ei pea kella üldse vaatama
  44. võtad vaba aja siis, kui tahad või vajad seda
  45. sa tunned ennast tervena, sest saad teha seda, mida ise tahad ja mis teeb õnnelikuks
  46. sa oled oma elu omanik
  47. ja seetõttu oled sa õnnelik, rõõmus ning hea kaaslane
  48. hea unega
  49. suurepärase töövõimega
  50. terve

Ilmselt võiksin seda nimekirja jätkata veel paar meetrit.

Igatahes. Päeval, kui otsustasin taas kirjutamisele pühenduda, oli meil kodus pidu. Sain aru, kuiväga on mind oodatud tagasi. Nii füüsilises, kui ka mentaalses mõttes. Kõik me neli tundsime ennast nii nagu oleks seljast langenud määratult suur koorem. “Sa oled harukordselt kannatlik, ma arvasin, et tuled palju kiiremini tagasi,” ütles mu kaasa. Mina olen tänulik, et tema oli nii kannatlik.

Tunnistan, et enne äratulemise otsustamist mõtlesin korduvalt teemal “läbikukkumine ja selle enesele tunnistamine”. Kas ma olen läbikukkunud, et mulle ei sobi palgatöö? Et mulle ei sobi see, kui mul puudub autonoomsus ja iseotsustamisvõimalus? Ei tea. Pigem vast teistmoodi ja liiga kaua saanud maitsta iseotsustamise vabadust. Ma ei suuda vahetada oma paremat varianti (minu jaoks) kehvema eluversiooni vastu. Seega pole läbikukkumist, on lihtsalt äratundmine, et nii lihtsalt on.

 

8 kommentaari »

On alles palju lund!

neli koera

Tulime just sõitmast!

Meie kandis on täielik lumeuputus. Teda juba on palju ja muudkui tuleb aga juurde. Ma ei mäleta, millal oli meil jaanuari alguses tali, selline lumega? Kas see võis olla 2009ndal aastal, kui mäletavasti oli lund ka hullupööra palju?

Igatahes. Kui tookord oli minu sõiduriistaks lai kaksikute vanker, millega ronisin üle lumevallide ja trügisin läbi hangede, siis nüüd on mu sõiduvahendid ikka vähe mugavamad.

suusatamas

Tayla on mu lemmikkaaslane suusatamises. Mõistlik, kogenud, sõnakuulelik, väsimatu jooksja. 

Suusad. Õigemini suusad + koer. Sest, vaadake, kui sa korra oled saanud meki kätte, kui tore on koos (vedava) koeraga suusatada, siis üksi tundub asi täitsa nüri nühkimisena. Mulle suusatamine meeldib ja olen püüdnud seda teha iga talv. Siiani aga oli sellega nõnda, et kuidagi ära väsitas. Mäletan, et 15-kilomeetrine Harku ring oli ettevõtmine, pärast ikka lõõtsutasin. Nüüd aga kulgeme me Taylaga (koer!) pikemaid ringe ja kumbki meist pole väsinud. Õigupoolest ei saa pulssigi üles. Kusjuures… ega koer eriti ei vea, vaid ikka peab ise takka lükkama ja tema roll on rohkem tempo hoidmine ning ees minemine.

aastalõpumatk

Vana-aasta õhtu veetmine. Lõke, hea ja parem, meie kaks ja hulk koeri. Vaikus, värske lumi, külmakraadid. 

Koerarakend. H. ütleb, et näeb siin esimest korda sellist talve, kus sõidab kelguga juba jõulude ajal. Jah, me tegime esimesed kelgusõidud enne jõule ja praegu käib tema (ja mõnikord ka mina või me koos) peaaegu iga päev sõitmas. Tihti ka koos turistidega.

Tingimused koertega sõitmiseks on täiesti ideaalsed. Jah, me ei saa praegu jõgedele, sest jää pole piisavalt paks, kuid meil on külluses metsaradu, kus sõita. Need metsaskäigud on nagu meditatsioon. Unustad aja, unustad kõik jama, kiirustamise, kohustused, mured. Tuled tagasi, oled tugevam, sitkem, vaimselt vastupidavam, magad paremini. Ahh…mõnus:)

otepääl

Meie seltskond Otepääl Winterplaces. 

kodutee

Kodutee

3 kommentaari »