Archive for Eluolu

On alles palju lund!

neli koera

Tulime just sõitmast!

Meie kandis on täielik lumeuputus. Teda juba on palju ja muudkui tuleb aga juurde. Ma ei mäleta, millal oli meil jaanuari alguses tali, selline lumega? Kas see võis olla 2009ndal aastal, kui mäletavasti oli lund ka hullupööra palju?

Igatahes. Kui tookord oli minu sõiduriistaks lai kaksikute vanker, millega ronisin üle lumevallide ja trügisin läbi hangede, siis nüüd on mu sõiduvahendid ikka vähe mugavamad.

suusatamas

Tayla on mu lemmikkaaslane suusatamises. Mõistlik, kogenud, sõnakuulelik, väsimatu jooksja. 

Suusad. Õigemini suusad + koer. Sest, vaadake, kui sa korra oled saanud meki kätte, kui tore on koos (vedava) koeraga suusatada, siis üksi tundub asi täitsa nüri nühkimisena. Mulle suusatamine meeldib ja olen püüdnud seda teha iga talv. Siiani aga oli sellega nõnda, et kuidagi ära väsitas. Mäletan, et 15-kilomeetrine Harku ring oli ettevõtmine, pärast ikka lõõtsutasin. Nüüd aga kulgeme me Taylaga (koer!) pikemaid ringe ja kumbki meist pole väsinud. Õigupoolest ei saa pulssigi üles. Kusjuures… ega koer eriti ei vea, vaid ikka peab ise takka lükkama ja tema roll on rohkem tempo hoidmine ning ees minemine.

aastalõpumatk

Vana-aasta õhtu veetmine. Lõke, hea ja parem, meie kaks ja hulk koeri. Vaikus, värske lumi, külmakraadid. 

Koerarakend. H. ütleb, et näeb siin esimest korda sellist talve, kus sõidab kelguga juba jõulude ajal. Jah, me tegime esimesed kelgusõidud enne jõule ja praegu käib tema (ja mõnikord ka mina või me koos) peaaegu iga päev sõitmas. Tihti ka koos turistidega.

Tingimused koertega sõitmiseks on täiesti ideaalsed. Jah, me ei saa praegu jõgedele, sest jää pole piisavalt paks, kuid meil on külluses metsaradu, kus sõita. Need metsaskäigud on nagu meditatsioon. Unustad aja, unustad kõik jama, kiirustamise, kohustused, mured. Tuled tagasi, oled tugevam, sitkem, vaimselt vastupidavam, magad paremini. Ahh…mõnus:)

otepääl

Meie seltskond Otepääl Winterplaces. 

kodutee

Kodutee

Advertisements

3 kommentaari »

Pirukakunst

Pirukad

Meil käib tihtipeale külas välismaa-inimesi. Nad hämmastuvad meie mõistes väga veidratest asjadest. Näiteks lumi on eksootika, külm ilm, pime öö, tähistaevas, kuum ruum, kus tuleb end paljaks võtta ja higistada (saun). Kui nad astuvad tuppa, siis palju imestust pälvib ka puuahi. Et kas tõesti kütab see ühe sületäie puudega soojaks terve maja, on üldiselt välismaa-inimesele arusaamatu müsteerium. Ja kui ma veel räägin, et sellessamas ahjus on võimalik ka süüa teha, siis jookseb juhe ikka täitsa kokku.

Räägin küpsetamisest. Minu vanaemal oli väga hea ahi, valgetest kahhelkivist ja suure koldega. Talvel võttis ta tihtipeale ette pirukateo. Muidugi oli olemas ka puupliidi ahi, aga seda ei kasutanud ta küpsemiseks mumeelest kunagi. Ta oli nii osav, et suutis isegi piparkoogid “suures ahjus” ilma kõrvetamata valmis teha. Veel valmisid seal õunakoogid, korbid, kaneelisaiad.

Üldiselt on puuahjuga küpsetamine suur ettevõtmine. Igasugu vormiroogi ja suppe teha on seal lihtne. Paned sisse, unustad mõneks ajaks, mida kauem sees on, seda paremaks läheb. Küpsetiste tegemine on aga närvide mäng, katse-eksitus. Lisaks on vaja tegevus ajastada. Ma ei hakka ju kütma suurt ahju, et õhtul kaneelisaiu teha, sest siis läheb kogu elamine nii palavaks, et keegi ei saa enam magada:)

Pirukategu ei võta ma tavaliselt ette rohkem kui kord-paar talve jooksul. Soovitavalt siis, kui olen kodus üksi. No seda juhtubki ehk kord-paar talvel. Pirukaid ei saa teha, kui su ümber toimub melu, sul on kiire ja kõigil on sind koguaeg vaja.

Alustan sellega, et teen pliidi alla tule. Üksiti panen pliidiservale taina kerkima. Pliidi ääres kerkib see alati imehästi. Samal ajal teen tule ahju ja valmistan pirukatäidise. Seni, kuni tuli ahjus põleb, tainas kerkib. See on kokku max 2 tundi. Ahju sulgemise ajaks peavad pirukad olema valmis ahju minema. Paitan neid natuke veel munaga, ootan 10 minutit, lükkan söed ahjus tahapoole (panni ei tohi panna sütele, sest siis kõrbeb kraam alt sekunditega ära) ja pirukalaar läheb ahju. Viie minuti pärast kontrollin. Võibolla on vaja pann ringi keerata, kuid võimalik, et on ka juba valmis. Ega tea ju, sest ahjutemperatuurist pole aimugi. Järgmine pannitäis on ahjus alguses 10 minutit, sest vahepealse lahtitegemisega on koldes temperatuur langenud. Võimalik, et tuleb hoida veel kauemgi.

Niimoodi katsetades valmivad tõelised vanakooli pirukad. Jah, need, mida vormitakse õhukese klaasiga. Ahjust tulles tuleks nad piimaga üle pintseldada (tavaliselt selle unustan:)) ja panna kohe rätiku alla. Nõnda ei muutu nad jahtudeski kõvaks plönniks. Iseasi, kas nad üldse jõuavad maha jahtuda, sest on suur oht, et enne veel on nad juba otsas.

Täna pirukaid tehes mõtlesin oma vanaema peale. Tema tegi ahjus imelisi pekipirukaid, millest ei saanud kunagi küll ja mida oli alati liiga vähe. Kuidas me ootasime neid pirukapäevi! Ei mäleta, et ta oleks mulle otseselt pirukategu õpetanud, aga praegu teen mina neid enamvähem samamoodi nagu temagi. Ja ikka suures puuahjus. Ilma näidikute, mõõdikute ja anduriteta. Puhtalt tunde järgi.

Leave a comment »

Aastaaruanne 2018 ehk veel kiiremad pöörded

20180120_133937

Koertega Kalli järvel Emajõe Suursoos, veebruar 2018.

Keeruline on kokkuvõtet kirjutada, sest mul hakkab pea ringi käima. Nagu ta tihti on käinud ringi, sest mulle tundub, et elu võtab aina kiiremaid tuure. Aega jääks nagu koguaeg vähemaks ja toimetusi tuleks juurde.

Sel aastal tundub mulle, et olen ülekoormatum kui kunagi varem. Ma ei tea, mis on oma aeg või vaba aeg. Minu suurim soov on lihtsalt molutada, ilma, et keegi mind tülitaks, minult midagi sooviks, tahaks, eeldaks. Tahaks keset päeva pugeda voodisse, lugeda raamatut ja võibolla lihtsalt magada. Olla ilma, et kuklas tiksust ainsatki tähtaega, maksmata arvet või tegemist ootavat kohustust. Ja ma ei räägi ainult töökohustustest, vaid üldse.

Reaalsus on aga see, et sellist aega ei tule (vist) mitte kunagi. Mul on nimelt suurepärane võime täita kõik hetked, mis võiksid kuluda molutamisele, tiheda sebimisega. Sest kui ma parasjagu midagi ei tee, tunnen end justkui süüdi. Sest niisama passimine ei ole ju sobilik. Inimene peab koguaeg olema toimekas ja tingimata tubli. Sest kui ta seda pole, on ta luuser, vana või haige. Oeh.

20180318_112136

Laste kamber

Mis siis oli lõppeval aastal?

  • Harjumine eluga Palgil. Pealtnäha oli see mulle lihtne. Tegelikult aga mitte. Kõik uus. Elamise viis, inimesed ümberringi või ka nende puudumine. Raskused, mida varem polnud kohanud. Väga külm talv. Niisked küttepuud. Külm tuba. Pidev kütmine. Vesi õues. Kemps ka. Poolikud ehitustööd igalpool. Kuhjuvad tööd.
  • Imelised retked külmunud Emajõe-Suursoos. Mina, H. ja terve hulk kelgukoeri. Suur valge vaikus. Kelgujalaste sahin. Käigud kohtadesse, kuhu saabki minna vaid külmal talvel mööda jääd.

IMG_20180123_115511_283

See on Tayla, talle meeldib ka väga metsas hulkuda. 

  • Privaat-suusaretked rappa, kaaslaseks muidugi üks koer.
  • Kohtumised loomadega. Saarmas lipsamas jää alla. Kaks mäkra tuterdamas auto ees. Põdraga tõtt vaatamine. Hundikutsika ehmatamine. Karujäljed otse kodu all. Ilves kräunumas sauna taga.
  • Toredad päevad kogu meie tiimiga Otepääl Winterplaces rahvast sõidutamas.
  • Lugematu hulk õhtuid klaveri taga, kahekesi ja üksinda. Sõrmede alt tulemas Bachi või Beethovenit või Chopini või hoopis mõni H. tuliuus lugu.
  • Rõõm laste tegemistest. Kuidas nad tantsivad ja laulavad ja pilli proovivad mängida. Ja kuidas õpivad vaid viitele. Õpivad ise, enamasti ilma sunduseta. Kuidas neile meeldib käia koolis ja kõiges kaasa lüüa. Kuidas nad on iseseisvad ja mõistlikud.

 

Mooste jõulupidu

Mooste Rahvamuusikakooli kõikidest pillilastest koosnev orkester esinemas Mooste Folgikojas jõulupeol. Tagareast paistab viiuldaja Helena.

  • Hanna alustas õpinguid Tartu I muusikakoolis ja mõni kuu hiljem ei suutnud Helenagi enam rahulikult seda pealt vaadata. Tema jätkab viiuliga Mooste rahvamuusikakoolis.
  • Suvi, mis algas mais ja lõppes oktoobris. Ei ole kunagi kogenud nii pikka suvi

10322733_765235043510547_212405767315035137_n

Nurmenukud Savilöövi talu õuel. Nurmenukkudel on nüüd uued omanikud.

  • Savilöövi talu müümine. See oli raske otsus, kuid ainuõige. Veetsin palju unetuid öid selle müümise pärast. Huvilisi käis väga palju vaatamas ja mul on ostjate üle hea meel – nad tundusid olevat õiged inimesed! Loodetavasti kõlab Savilöövil ka edaspidi mõnikord pillihääl.
  • Pidev kiirustamine. Lugu kirjutama, intervjuud tegema, heina niitma, marjule, seenele, lastele järele jne jne. See on tegelikult väga kurnav ja ma tohutult naudin neid päevi, kui mitte kuhugile minema ei pea. Paraku on selliseid päevi liiga vähe.
SF-f1e0827e99f1d41393aae4214282e5bf

Poolmaraton Tartus

  • Jooksutrennid. Kogemata kombel hakkasin proovima jooksmist ning asi päädis poolmaratoni läbimisega oktoobris. Tunne on hea, aga sain ka teada, et mulle ei meeldi joosta linnas ja mulle ei meeldi rahvaspordiüritused. Palju mõnusam on joosta omaette, kui kuskil summas ja autode vahel.

20180705_113119

Paar tundi kvaliteetaega murakarabas. 

  • Murakaparadiis. Kvaliteetaeg suvises soos ühes murakate, väga paljude murakatega. Tassisin neid välja ämbrite viisi. Selline salakoht.
  • Öö Linajärve ääres. Kahtlemata oli see meie kolme tüdruku sellesuvistest ettevõtmistest üks ägedamaid ja meeldejäävamaid. Lõime ennast järve äärde laagrisse, tegime lõkkel õhtusöögi, ujusime siidises metsajärves ning ööbisime RMK onnis. Muidugi kuulus repertuaari ka veel lambivalgel raamatute lugemine ja natuke õudsete lugude jutustamine.

IMG_7168

Metsaöö Linajärvel. 

  • Hulk toredaid kontserte. Seto Folgil, Niguliste kirikus, Mooste folgikojas.
  • Tohutu hulk kirjatööd. Liiga palju kogemusi ülelaskmistega. Pettumine ajakirjanduses. Võibolla on see läbipõlemine?
  • Tööalane kannapööre kooli. Novembrist olen Mooste koolis infojuht-huvijuht-informaatikaõpetaja. Mulle meeldib! Lapsed on ägedad:) Ja ma ise õpin iga päev midagi uut.

IMG_7355

Meie kodus on 100-aastased palgid au sees. Neid näeb igas toas. 

  • Palgi talu kodustamine. Iga ruutmeeter, mis siin saab võsast puhtaks ja korda, on mulle nagu töövõit. Suur rõõm on seda kõike teha, aga no ma olen ju kärsitu – ma tahan kõike kiiresti, veel parem korraga.
  • Veevärgi suurprojekt. Vesi toas, solk väljas – jaa!! Mul on esimest korda elus nõudepesumasin!! Projekt jätkub.

Seinad

Paik tulevase vannitoa ja WC jaoks. Nüüdseks sellist pilti enam ei näe.

  • Koorilaul ja rahvatants. Kreisi värk, aga tahaks nii laulupeole kui tantsupeole. Liitusin kohaliku rahvatantsurühmaga ja naiskooriga Põlvast. Rahvatants on üks kummaline asi – ta ei ole üldse mitte lihtne. Mõnikord on tunne, et pea plahvatab kohe:)

IMG_7203

Kuuki võitis lühikese ajaga isegi minusuguse koerainimese südame. 

  • Kuuki. Millalgi augustis hakkas meie maja ümber luusima üks triibuline väga kõhna kassipoeg. Andsin talle korra süüa ja järgmisel päeval ootas ta mind samal ajal samas kohas. Ta jäigi meile, sai nimeks Kuuki ehk Cookie. Püüdis hiiri, sai kõigiga sõbraks. Istus truult ukse taga ja ootas kõiki tulijaid sääri silitades. Kuukit aga enam meil ei ole, sest ta ei elanud üle steriliseerimisoperatsiooni.
  • Rikkuse-hetked. Kui tuled saunast ja seisatad tähistaeva all ning kuulad, kuidas toas mängitakse klaverit. Kui huikad metsa nagu öökull ja mets huikab vastu. Kui teed äsjasadanud lumele ingli. Kui kuuled lumehelbe langemist jopele. Kui veedad päeva nii, et kella ei vaata. Taolisi hetki on palju ja neil tunnen, et olen tõeliselt rikas. Mis siis, et mõnikord võib arvel olla vaid kaks senti:)

20181209_112728

Asjatundjad valivad kuuske

Peramaa

Kuldne sügis 2018

Mida soovin uuelt aastalt?

Tahan rohkem aega kõigeks. Lähedaste jaoks ja iseendale. Niisama molutamiseks. Rõõmu tundmiseks. Pilvede vahtimiseks. Mõtlemiseks. Keskendumiseks.

Sedasama soovin ka teile, mu lugejad!

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »

Jõulud Palgil ja varajane jõulukink

IMG_7355

Vaikselt lööme Palgi tallu ka lille. Meil on igas toas nii ilusad palkseinad ja seda tausta lihtsalt peab kasutama/näitama. Ehk siis imelihtne jõulutuledest kaunistus seinale – vaja on vaid valgusketti, peotäis knopkasid, mõni ise heegeldatud lumehelves ja nii ongi.

IMG_7349

Käepärastest materjalidest kaunistus minu kodukontori uksel. Vana aknaraam kuskilt kuuri alt, peotäis lehiseoksi ja minu vanaema jõuluehted. Need on 1950ndatest aastatest ning need on näinud kümneid nääre ja jõule. Ah et miks lehiseoksad ja mitte kuuseoksad? Aga sellepärast, et olen laisk ja ei viitsi koristada pudisevaid okkaid. Lehise küljest ei pudise midagi.

20181209_151159

Veidike kaneeli, paelu ja vana uks.

20181209_112728

Kuuske otsisime suure seltskonnaga. Neljajalgsed olid muidugi valmis otsima ükskõik-mida, aga me ei andnud enne alla, kui olime leidnud kõige ilusama seina äärde panemise kuuse ehk siis sellise, mis on ilus vaid ühelt poolt:)

20181209_150958

Jõulukingituse olen mina juba kätte saanud, aga see on nii vägev, et sellest tuleb kunagi eraldi postitus:)

 

Leave a comment »

Vinge leid vanakraami poest

IMG_7353

 

Leidsin vanakraamipoest omale jõulukingituse! Otsisin seda aastaid – just sellist vanaaegset klaveritooli, mis sobiks mu 1923. aasta klaveri juurde.

Ja siin ta nüüd ongi – natuke küll kriimuline, kruvide ja liimiga paigatud, kuid täiesti mittelogisev ning liivapaberi ja värvi abil kordatehtav! Tegemist on Luterma klaveritooliga, mis võib olla umbes sama vana, kui klaver.

 

 

 

Leave a comment »

Maasektori special: hiirelõksude test

Arvatavasti on vähe maasektoreid, mida ei tabaks sügiseti hiirenuhtlus. Nii ka meil. Mõnel ööl tundub mulle, et hommikul ärgates on majast järel vaid hunnik saepuru, sest rämedat närimist kostab kõikjalt. Hiirerahvas on nii ülbe, et ta ei häbene end sugugi näidata ka päise päeva ajal.

Kuna Kuukit pole meiega enam mõnda aega (juhtus õnnetus, kevadel tuleb uus Kuuki), siis pole muud võimalust, kui olla ise kassi eest. Mürki olen kodanikele sisse söötnud pakkide viisi ja ei näe ma rünnakute vähenemist. OK, võibolla on tegemist eriti pikatoimelise mürgiga, mille kätte surraks alles nädalate pärast. Seniks aga tegeleme lõksudega hiirte püüdmisega.

Hiirelõksude valik poodides on väga lai ja meie kodus leidub neid ka igasuguseid. Põhjus on väga lihtne – terve hulk müüdavaid lõkse ei ole tegelikult tõhusad – nendega ei saa hiirt kätte. Tegime lihtsa testi – lõks läks üles 24-tunniks ning tulemused on siin.

Supercat rotilõks, müügil ehituspoodides. Näeb väga hirmuäratav välja ja kirjade järgi pole siit kellelgi pääsu. Aga võta näpust – pärast paari püügikatset on lõks juba kasutamiskõlbmatu. Nimelt läheb kavalam elukas siia sisse nii, et lõks püüab ta elusalt. Edasi on juba lihtne – rott (hiir) närib ennast plastmasslõksust välja! Edaspidi on sul auguga hiirelõks, mis läheb küll kinni, kuid kui looma kinniminemise hetkel ei tapa, siis laseb tegelane jalga.

Supercat hiirelõks, 2 tk pakis. Saab ka ehituspoodidest. See on mõeldud hiirepoegade püüdmiseks või on tegemist laste mänguasjaga. Pole temaga kunagi ühtegi hiirt kätte saanud, sest ta on liiga väike – ei hoia hiirt kinni. Kindlasti tuleb lõks nööriga kuskile kinni siduda, sest hiir võib lahkuda lõks jala küljes. Ei ole õnnestunud sellega kunagi kedagi kätte saada.

Hiire liim-maja. Midagi neile, kes ei julge surnud hiirt lõksust välja võtta. Voldid liimiga kaetud papist kolmnurkse maja, paned keskele tüki juustu ja voilaa – loll hiir tuleb juustu sööma, jääb liimi külge kinni ja heidab hinde. Viskad maja koos surnud elukaga prügikasti. Teoorias ja kirjade järgi käib asi nii. Praktikas tuleb hiir juustu sööma, sööb juustu ära, laamendab ja kolistab tükk aega liimi peal ning lahkub liimiste jalgadega, olles papitükile jätnud salgu karvu. Ei ole kunagi õnnestunud ühtegi hiirt sellega kätte saada, küll aga olen näinud hulgaliselt lahkumisejälgi papitükil.

Vanakooli puust hiirelõks. Muidu tore lõks, aga uimane ja mõeldud väga kobadele hiirtele. Meie hiired sellesse ei lähe, küll aga söövad ära juustu nõnda, et lõks kinni ei lähe. Täpselt nagu pildil näha. Täiesti neitsilik lõks, millega lihtsalt toidan hiirepopulatsiooni.

Rotilõks Magaziinist. Kiidan! Väga erk ja tugeva vedruga, kui kinni virutab, siis pole loomal mingit pääsu. Sööta ei saa ära varastata, sest see surutaks vastavasse kohta tihedalt sisse. On küll rotilõks, kuid püüab edukalt neid hiire ja roti vahepealseid tegelasi, mis väikesest lõksust välja pääsevad ja suurt lõksu kinni ajada ei suuda. Püügikiirus – seni pole veel keegi eluga pääsenud, esimene elukas läks lõksu vaid 5 minutit pärast selle üles panemist.

Pildid netist.

 

 

 

 

2 kommentaari »

Kodustamistööd Palgil

Peramaa

Naaberkülas on selline vaatetorn

Ajaloo ilu huvides kirjutan natuke remondijuttu.

Mõistagi on Palgi talu seni olnud veevärgita. Nagu ikka sellised maasektorid. Õigupoolest polnud siin ka vett, sest vana kaev oli sisse varisenud. Aga kaevu lasime teha eelmisel suvel ja nii sai vähemasti veemure lahendatud. Kanalisatsiooniteema ja kogu sellega avaneva kodumasinate-mugavuste imedemaa loomine aga lükkus edasi. Kogu tänavuse aasta on mul kuklas tiksunud mõte vannitoa ehitusest. Nüüd on asi vaikselt edenema hakanud.

 

Kopp

Päev, kui ehitati kanalisatsioonivärki ja majja jõudis vesi. 

Väline värk ehk kaev+vee- ja kanalisatsioonitrass kõige suurdekäivaga, on valmis. Eks mul on pähe tekkinud väga palju halle karvu seoses sellega, sest küsisime raha hajaasustusprogrammist ning see on just selline halliksajav tegevus. Mul vererõhk ja stressitase tõuseb taevasse, kui keegi mainib Ehitisregistrit, projekti koostamist,  kuluaruandeid vms formaalsusi. Aga no läbi närisime. Abiks!

Vannitoa valmisehitamine aga pole niisama lihtne. Jah, koht oli meil valmis vaadatud ammu ja mingi plaangi paberi peal. Aga need eeltööd! Oehh. Palgi talu eelmine omanik pidi olema äärmiselt alalhoidlik tegelane, sest paistab, et kogu elu jooksul pole ta ühtainsatki asja ära visanud. Kõik kraami ladustas ta rehealla ehk sinna, kuhu me vannituba tahame ehitada. Lõputu hulk kodumasinaid (vist oma 5 külmkappi!), kohutavat nõukaaegset polüestermööblit, prügi ja tühje pudeleid, väga palju tühje viinapudeleid. Kõik see tuli sorteerida ja a)lasta ära vedada, b)põletada või c)ladustada kuhugi mujale.

Koristamisele järgnes meeletu tolmutamistöö. Tulevases vannitoas hakkab osaliselt näha olema palksein, see aga oli täiesti tahmunud. Ju nad siis tossutasid seal ja kuivatasid vilja või midagi. Ega muud kui saun kütte, tolmumask ette ja relakaga seinu puhastama. Tõenäoliselt on tegemist maailma ühe vastikuma tööga:) Seda suurem on rõõm, kui see tehtud sai. Mulle meeldib mõte: sa ei pea seda seina niimoodi enam kunagi puhastama.

tolmuaff

Päev, kui maskeerisin end tolmuaffiks ja ei lõpetand enne, kui terve maailm oli korralikult tolmu täis tehtud.

Seinad

Siia tuleb vannituba ja WC. Seinad on puhastatud. Võrdluseks – uks on puhastamata. Palgi talus peab nime kohaselt igas ruumis ka natuke palki näha olema. Vannitoas ja WCs ka. 

Põhimõtteliselt olengi kogu sügise koristanud. Tühjendanud kuure ja kõrvalhooneid eelpoolnimetatud prügist. Teinud palju lõket. Rõõmustanud iga puhtaks saanud ruutmeetri üle, sest on äärmiselt masendav elada kellegi teise asjade keskel. Kodustanud niimoodi Palgi talu.

Mis veel? Muidugi see pole kõik.

Hanna õpib nüüd kitarri Tartus muusikakoolis. Mõlemad jätkavad ratsutamisega. Lisaks käivad kõikvõimalikes ringides, mis kooli juures tegutsevad.

Mina käin korra nädalas laulukooris (mul on vaja minna laulupeole, eks!) ja rahvatantsus. Haa….teate, see rahvatants – see pole sugugi mingi memmekeste värk, vaid täiesti kõva peamurdmine. Ütleme nii, et ma olen käinud mõned korrad ja tunnen ennast ikka täiesidioodina seal tunnis. Mitte midagi ei taipa:) Aga võib-olla see läheb üle.

20181014_143633

Kutsikaaias on nunnuajad. Praeguseks on väikesi küll juba vähem, kuid paarile tegelasele otsime ikka uusi kodusid.

Järvselja

See vahva seltskond treenib märtsikuiseks suurvõistluseks – 500-kilomeetrise Finnamarkslopeti jaoks Põhja-Norras. H. on esimene eestlane, kes sellise katsumuse ette võtab. Teekonda võistlusele saab jälgida siin. Pilt on tehtud Järvselja Ürgmetsa sissekäigu juures. 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 kommentaari »