Ahunapalu maasektori veebikodu

Kohe pärast piiride avamist tuli meie juurde vabatahtlikuks Fiona Austriast. Fiona oli elukutselt muusikaterapeut ning me veetsime tunde muusikateemadel vesteldes ja pilli mängides. Ning muidugi murakal käies. 

2020. oli igatepidi eriline aasta. See oli aasta, kui meil oli ainult üks läbiv teema kogu aasta jooksul. Meie sõnavarasse tekkisid uued mõisted nagu nakkuskordaja, asümptomaatiline, eneseisolatsioon ja matusekolle. See oli aasta, kus kõige olulisemaks sai üks haigus ning ülejäänud jäid tähelepanu alt välja. Meid ei huvitanud enam, et Eesti inimesed on paksud ja liiguvad liiga vähe, et nad joovad liiga palju ja teevad väga palju enesetappe, et meie lapsed on depressioonis ja ärevil ning nad ei saa isegi abi ning et meie mehed liiga noorelt südamehaigustesse surevad.

See oli aasta, kus lapsed hakkasid käima salaja WCs nina nuuskamas, sest kartsid koroona(kooli)kiusamist ning kojusaatmist. Sel aastal polnud ERRi toimetuses kunagi vaja mõelda, mis on esiuudis, sest see oli koguaeg sama.

See oli aasta, kus lapsed ootasid kooliminekut nagu ei kunagi varem. Nutivabadest lastest said sel aastal nutisõltlased. See oli aasta, kus inimesed ootasid vaktsiini nagu messiase saabumist ning terveid inimesi hakati nimetama asümptomaatilisteks haigeteks.

Aasta, mil tahaplaanile jäi üleilmastumine ja aina teravamalt kerkis silma inimeste lammastumine. Oleme juba nii rumalad, et läheme metsa ka mask ees. Me ei saa aru, millal võib jää peale astuda ja millal mitte. Päästeamet peab seda meile ütlema. Me usume kõike, mida meile räägitakse ja oleme eriti vihased nende peale, kes päris kõike siiski ei usu. Liigume üha kiiremini punkti poole, kus keegi peab pidevalt meie eest mõtlema ja ütlema, mida me parasjagu teha tohime või tegema peame. Väga paljud naudivad seda, et oma mõtlemisorganit kasutama ei pea, sest nii ei pea ju ka vastutama ja võib alati süüdistada neid, kes teevad teisiti.

Sel aastal lasti põhja majandus. Võimust võttis hirm kõige ja kõigi ees. Aasta, mil olime me nõus tegema ükskõik mida selle nimel, et 95-aastased ei sureks kunagi. (Sry, ma kõlan karmilt, aga elage üle). Me loobusime selle eesmärgi nimel sissetulekutest, saime ärevushäired, depressiooni, ei suhelnud enam sõpradega, ei kallistanud neid enam, ei pidanud sünnipäevi ega jõulusid, ei läinud enam külla oma vanematele. See oli aasta, kus läpaka taga veinijoomist hakati nimetama zoomi-peoks ja riidelapist näo ees sai meie viimane õlekõrs. See oli aasta, kus me pidime end koguaeg kokku võtma, pingutama veel natuke, aga tulemust ei olnud ega tulnud. Kunagi varem pole me lugenud niipalju uudiseid sellest, et surid 95-aastased.

Erakordselt paljude tabude aasta. Sa ei tohi mõelda koroonast teistmoodi kui mainstream. Parem kui ei avalda arvamust. Ma tean, et need siinkirjutatud mõtted on paljudele vastukarva, sest isegi kui sa mõttes mulle kaasa noogutad, ei tohi sa sellist asja välja öelda. Ära sa jumala pärast kurda, et sa oled omadega sisuliselt pankrotis või et oled läbipõlenud ja surmani väsinud tegelemast teemaga, kuidas maksta ära järgmise kuu arved. Kui kurdad, järelikult ei hooli vanaemast. Ja ometi jätsime me needsamad vanaemad ja vanaisad üksi, nimetades seda hoolimiseks.

Mul ei ole kunagi olnud nii hullu aastat kui lõppev. Ajapuudus, ülekoormatus, totaalne killustatus. Orav-rattas tunne. Lootusetuse tunne. Käega löömise tunne. Motivatsioonipuudus. Läbipõlemisetunne. Peaga-vastu-seina-jooksmise-tunne. Mul-ei-ole-tööd-tunne. Tunne, kuidas ma võin ju endast kõik anda, aga siis tuleb kuskilt mingi otsus, mis kogu mu tööle hetkega vee peale tõmbab. Tunne, et kõnnin serval või noateral.

Samas ei ole ma vist ka ühelgi varasemal aastal õppinud ja katsetanud niipalju kui tänavu. Tõeline mugavustsoonist väljumise aasta! Ja et ma kõige selle virr-varri keskel veel mingil kombel funktsioneerin, selle eest olen tänulik oma kallistele inimestele.

Päikeseloojang Kalli järvel. Järvel, mida ümbritseb soo ja mille ääres ei ela (enam) kedagi. Aga kus võib kuulda hüüpi.

• Talvetu olemine. Sellist ei mäleta ma oma 44 aasta jooksul ja sellepärast ei uskunud veel veebruariski, et jah, talve ei tulegi. Aga nii oli. Ei suusatamist. Ei kelgukoeramatku. Ei matkalisi. Ei jääd, ei lund. Ei pakastki.
• Vabatahtlikud workawayerid. Stephanie oli meiega terve talve ja jäi kevadel koroonalõksu. Ta tuli meie juurde üksi ja naeratades ning lahkus siis malamuudikutsikaga ja veel rohkem naeratades. See kutsikas oli pesakonna pisim, teistest kordades väiksem. Ta kasvas üles Stephanie põues. Stephaniest aga sai meile pereliige, usaldusisik, parim sõber. Hannale ja Helenale kui vanem õde, mulle kui noorem õde. Vabatahtlikke elas meie juures veelgi ja nad kõik olid omamoodi vahvad. Kahjuks on see projekt pausil.
• Ehitamine. Valmis sai üks väike maja ja algas suure maja renoveerimine/ehitamine. Selle kallal jätkub tööd ilmselt aastateks, aga algus on ilus ja ma näen, millised võimalused meile avanevad, kui see kord valmis saab. Ehitajaks üks kuldsete kätega naaberküla mees ja mõnikord abiks tema tubli poeg.
• Põllupidamine. Esimest korda elus oli mul põld. Kartulid, köögiviljad. Rohimine, kastmine. Ja saagikoristamine – kasvasid uskumatult suured porgandid, täiesti korralikud peedid ja sibulad ning ilusad oad, aga kartuliga pole mõtet jännata.

Hüva kraami Palgi talu põllult

• Kanuutamine. Ostsin kanuud, mida usinasti ise kasutasime ja millega Emajõe-Suursoo jõgedel-järvedel matku tegime. Ilusaim elamus on vast soolokanuutamine ühel kevadisel päikesetõusul. Soo heliseb tedremängust ja vesi on peegelsile. Õigupoolest on veel kohati lausa jääkirme.
• Kooskolamine H.ga. Kevad on selleks parim aeg ja me tegime seda ohtralt. Uued paigad, matkamarsruutide paika panemine ja nende läbiproovimine. Need esimesed kanuumatkad, kus me läksime jõele kanuu kõrvalt labidaga jääd lõhkudes.

Päikesetõusul Meerapalu soos

• Nature Tours Estonia. Nii sa ju googeldad, kui tahad leida loodusmatku Eestis? H. nikerdas valmis lehekülje ning alustasime Facebookiga. Algus väga-väga kehv. Sügisepoole siiski veidi paremaks. Võibolla saab Eesti rahvas ka millalgi aru, et niipea ei pääse nad maailma ringi kosserdama, Viru rappa nad ka kõik ära ei mahu ja et leidub ka muid põnevaid kohti lisaks Tallinna-lähedastele moepaikadele.
• Kevadine distantsõpe. Kehv kogemus. Pole töövahendeid, pole korralikku internetti, pole tuge koolist.  Stress, mure, ületöötamine. Lastel täielikult siiber kodus konutamisest. Ja kõige hullem – ei näinud mõtet kogu sellel võimlemisel. Detsembrikuus läks vähe ladusamalt, sest harjutanud olid ju nii lapsed kui ka õpetajad.
• Vaimne pinge. Olen üliväsinud koroonajauramisest. Edasi lükkamisest, pausile panemisest, ärajätmisest,  piirangutest, põdemisest, kartmisest. Lõputust surma eest ära jooksmisest, millega tegeleb terve ilm ja mis ei lase enam elusatelgi elada.
• Kaugenemine linnatutvusringkonnast. Muidugi ma arvasin maale kolides, et mul õnnestub hoida sidemeid linna jäänud sõpradega. Ma eksisin. Kahjuks on neid, kelle jaoks elan nüüd liiga kaugel või ilmselt olen ka liiga maakas. Teistsugune.

Sünnipäevamatkalised. 

• Hakkasin ise matku korraldama. Tasapisi ja vaikselt ning mida aasta lõpu poole, seda tihemini. Kanuuga, jalgsi, marju korjates, räätsadel. Ise olen palju ringi kolanud ja põnevaid teekondi avastanud ning nüüd julgen ka teisi endaga kaasa kutsuda.
• Räätsamatkamine. Alguses ostsin räätsad endale ja hiljem ostsin neid juurde. Ikka selleks, et saaksin ka teisi inimesi endaga kaasa kutsuda.

Soosaartelt võib leida nii uhkeid põdrasarvi

• Kohtumiste kogu. Igalt metsarännakult (ja ma teen neid iga nädal mitu korda) toon midagi kaasa. Olen imetlenud soo kohal lendlevaid merikotkaid ning olnud (kogemata) tunnistajaks nende noorukite pesaskäratsemisele. Olen leidnud mägralinnu ja seapesi. Karu magamiskoha. Mitmeid põdrasarvi. Peotäiteviisi igas mõõdus kotkasulgi. Nautinud öösel ilvese kränumist akna taga. Kohtunud lähedalt metsseaperega. Näinud seda, kuidas metsseakari ületab kiirrongina jõge. Kuulnud karu matsutamist teisel pool pajustikku. Vaadanud jõe ääres põdraga tõtt. Näinud limatünnikut, siberi võhumõõkade aasa ning kanuutanud luigelillede vahel. Leidnud kuutõverohtude metsalagendiku. Kõike seda näeb ja kogeb ainult siis, kui julged tulla kõrvale peateelt.
• Õpingud Luua metsanduskoolis. On kirjeldamatu, kui palju olen ma saanud Luua koolist. Meil on supertore ja ühtehoidev kursus. Oleme teinud koos toredaid matku ja olemisi. Meie kursusel on palju inimesi, kellega olen nõus iga kell koos matkale minema. Peaaegu igalt sessilt olen tulnud koju värskete ideedega ja mõtetega, mis tulevad kas loengutest või õhtustel ühistel õppimistel, saunaõhtutel, maailmaparandamistel. Leidub ikka ägedaid inimesi siin ilma peal:)
• Pilliõpingud. Üks väljaöeldud uitmõte viis sinnamaani, et mul on nüüd kodus mängimiseks meie oma küla mehe Aksel Tähnase valmistatud päkarauakannel. Omast tarkusest ma seda mängida ei oskaks, aga abi saab Mooste Rahvamuusikakoolist. Ehk jah, ma õpin üle aastakümnete taas pilli ja tegelen harjutamisega.
• Klaverimäng. See on kuidagi tahaplaanile jäänud. Aga….meie kodus on kõlanud mitmeid uudisteoseid tundmatu Ahunapalu helilooja sulest. Ja jätkuvalt ei saa ma aru, kuidas ta seda teeb. Lugude kirjutamist siis.
• Korilus. Ma pole kunagi korjanud niipalju marju kui tänavu. Jaanipäevast kuni aasta lõpuni veetsin iga viimase kui vaba hetke midagi korjates. Murakad, vaarikad, kitsemurakad, mustikad, jõhvikad – tassisin neid metsast välja sadu liitreid. Patt oleks seda mitte teha, kui elad otse sellise rikkuse kõrval. Sel aastal oli võrratu muraka-aasta! Olen rabale, soole ja metsale ülimalt tänulik nende andide eest. Seeni tassis H. koju ämbrite viisi ning meil on neid nüüd igal kujul: kuivatatult, marineeritult, seeneseljanka sees, seeneletšona, külmutatult.

Rabakuld. Sel aastal ei tulnud ma murakalt kunagi koju vähem kui pangitäie murakatega. Ja käisin nii marjul 3 nädalat järjest. 

• Must kogu Kusti. Minu hingesugulane, terapeut, kaisuloom, kaaslane, töövari, matkasõber. Kustist sai juuniortšempion ning osalesime kahel näitusel väga heade tulemustega. Aasta otsa oleme harjutanud kuulekust ja kaitset, neist esimene ikka juba läheb, aga no kaitsetrenn temaga on paras huumor. Ta on ilmselt liiga nummi, sobiks vist paremini raamatukogukoeraks, kui varrukameest hammustama. Osalesime paaril kuulekusevõistlusel, millest ühel läks väga hästi – ilusasti tehtud, kõrged punktid ja hea koht. Kõige toredam on aga see, et keegi meist ei kujuta enam elu ette ilma Kustita. Ta on meil täieõiguslik pereliige ja kõigi lemmik, kellele pole keelatud isegi diivanil pikutamine.

Kusti saak kahelt Tartu koernäituselt – 2x tõu parim. 

• Minu tublid tütred. Kevadine koduõpe oli neile väga raske, nad igatsesid sõpru ja päristegutsemist. Aga nad said hakkama. Helena lõpetas klassi kiitusega, Hanna ühe neljaga. Nad õppisid sisuliselt koguaeg iseseisvalt ja hoidsid end järje peal. Pillitundidega oli väga raske hoida motivatsiooni. Tunde ei saanud teha laivis, sest internet ei vea välja. Nad on H. juhendamisel õppinud koerte eest hoolitsema ning tegema mitmesuguseid töid. Saavad hakkama 30 koera ära toitmise ja nende järelt koristamisega, saavad hakkama meie külastajate abistamise ja juhendamisega, on igati iseseisvad ja tublid.
• Minu matkatüdrukud. Me oleme koos palju käinud. Hga käisid nad aprillis 2-päevasel kanuumatkal. Ööbisid jõe ääres telgis, toitu sisuliselt kaasa ei võtnud, vaid püüdsid kala ning elasid sellest. Suppi keetsid jõeveest. Veel oleme käinud mitmel rabamatkal ning nemad on küll inimesed, kellega ma lähen iga kell matkama. Meil ei ole kunagi igav. Jõulukingiks sooviti omale hammockeid, et metsa elama minna. Normaalne.

Kanuutamine ja kalapüük aprillikuisel Kalli jõel

• Kirjatööd. Ma pole aastaid teinud seda nii vähe, kui lõppenud aastal. Pikaajalised projektid kukkusid märtsis muidugi kohe ära ning et asi võiks taas liikuma hakata, see tunne tekkis mul alles aasta lõpus uuesti. Sel aastal pole ma ära öelnud ühtegi pakkumist, vaid kõik tänuga vastu võtnud. Aitäh, mu head tellijad!
• Turundus. Oma kirjutamist ei ole ma kunagi pidanud turundama ega reklaamima. Kodulehekülgki on alles mõni aasta tagasi tehtud. Matkakorraldus aga nõuab turundamist iga päev. Ma arvan, et me oleme mõlemad Hga seda sel aastal õppinud palju rohkem kui varem. Ja muidugi ka kohe ellu rakendanud. Endalegi ootamatult olen sattunud loodusturismi ettevõtjate seltskonda, kellega koos tegime kaks üle-eestilist matkapäeva. Jah, ühisturundusel ja ühisaktsioonidel on jumet. Kogu see maailm on väga põnev:)
• Koostöö. Kuni selle aasta alguseni ei olnud meil Hga head plaani, kuidas kasutada kõike seda kaunist, mis meie ümber on. Nimelt puutumatut loodust – mida teha matkamajandusega, mida siin veel võiks korraldada, mida ette võtta loodusandidega, kuidas kasutada oma teadmisi ja kogemusi jne. Sel aastal oleme pidanud lugematuid ja peaaegu igapäevaseid ideekoosolekuid, vaielnud ja proovinud. Pilt on palju selgem. Üksi ei jõua siin palju ära teha, aga kui me ühendame jõud – siis 1+1 on palju rohkem kui 2! Ja see on väga-väga tore.

Koiva jõgi Eesti-Läti piiril

Mis järgmisel aastal?

• Majaehitus peab jätkuma. Meil on seda suurt saali väga-väga vaja.
• Marju tuleb roobitseda veel rohkem. Murakaid, metsvaarikaid, mustikaid, jõhvikaid. Kõike, mida loodus lahkelt pakub.
• Kustiga KK1 eksam ära teha. Osaleda temaga mõnel näitusel.
• Koival teha vähemalt 3-päevane kanuumatk. See on minu unistuste matk ja ma kavatsen selle kasvõi üksi ette võtta, kui keegi tulla ei viitsi/ei saa/ei julge. Tegelikult on mul muidugi 2 kindlat kaaslast juba olemas. Aga 3 paati veel tühjad.
• Õppida päkarauakannelt
• Lõpetada Luua metsanduskool.
• Saada matkavärk päriselt käima
• Kolada looduses igal vabal hetkel (nagu senini).
• Kirjutada nagu pöörane:) Nagu ikka!
• Ajada ikka oma rida ja kalduda kõrvale peateedest. Kui on liitujaid ja kaasatulijaid, siis see on tore. Kui mitte….siis on ikka tore.
• Oh…ja äkki tuleb ka talv! Ma pole juba 2 aastat suusatanud ning ootan kannatamatult, et saaks võtta Tayla või Naila ja minna.

Melu meie tiigil. Keegi sõpradest ütles selle kohta tabavalt “nagu Eia jõulud Tondikakul”

Mida soovin oma sõpradele ja lugejatele?

Olge terved!

Ärge kartke!

Mõelge oma peaga!

Minge igal vabal hetkel loodusesse!

E-viiulitund

Esimene üleriigilie e-õppe nädal on läbi. Igasugu mõtteid on lapsevanemal seoses sellega tekkinud. Panen need siia kirja, sest tegelikult on hetk ajalooline – mitte kunagi varem ei ole me saanud sellist eksperimenti katsetada.

See on raskem, kui ma arvasin. Ja raskem on ta väga mitmel põhjusel. Esiteks tehniline võimekus, millest on palju räägitud. Ma olen nende päevade jooksul mõistnud, et tegelikult on meie e-riik nii habras, nii habras. E-kooli nimelise infosüsteemi olemasolu ei ole tegelikult ju eriline e-riigi tunnus, vaid tegemist on üsna vana süsteemiga. Pealegi kukkus see kohe esimese päeval kolinal kokku ning on tõrkunud terve nädala.

Ka meie kodune digivõimekus pole liiga suur nagu välja tuleb. Ma kasutan oma töös väga kindlaid programme ja üldiselt ei tunne ülemäära suurt huvi kõikvõimalike äppide ja programmide vastu. Ma ei viitsi end kursis hoida kõige uuemate sotsiaalmeediakeskkondade või -tegelastega. Mulle ei ole vaja sadat failivahetus või kollaažitegemisprogrammi. Mul lihtsalt pole kõigi nende imeliste võimaluste kasutamiseks soolikat ega aega ja mulle meeldivad pigem reaalsed asjad nagu koera sügamine, looduses hulkumine või klaverimäng. Lastelgi pole kummalgi oma arvutit ja nende oskused üsna elementaarsed – meili saatmine, internetist otsimine, google drive, natuke tekstitöötlust, natuke sotsiaalmeediat. Meil ei ole kõigil oma arvutit. Koolist küsisin, kuidas siis seda olukorda lahendada, aga info edastamise eest ainult tänati. Mingit vastust ma ei saanudki.

Nüüd on aga korraga tulnud peale tohutu hulk infot erinevaid kanaleid pidi. Ülesanded, mis on pandud üles e-koolis. Ülesanded, mis tulevad lastele meiliga. Kuskil on veel mingi opiq keskkond. Igasugused uued FB grupid õpetajatega suhtlemiseks, jagatud dokumendid jne. Iga õpetaja annab ülesandeid erinevalt ja eri kanalites. Osad ülesanded on mulle näha e-koolis, osad ainult lastele. Ma ei tea, miks ei ole kokku lepitud ühtset suhtlemisstiili- ja -kanalit. See kõik kokku tekitab suurt lisastressi, sest ma lihtsalt ei jõua järge pidada. Lisaks ülesanded, millest on päris raske aru saada. Killustatus hävitab keskendumisvõime ja nii ei saa tegelikult õppida. Kui me esimese nädala lõpus tunneme ennast sellest möllust surmväsinuna, siis mis saab edasi – 2, 3, 4 või 6 nädala pärast? Kahjuks on praegu tekkinud ja loodud väga hea pinnas kõigi läbipõlemiseks (õpetajad, lapsed ja lapsevanemad).

Koolipäevade pikkus. Tulenevalt eelpool nimetatust on need veninud väga palju pikemaks, kui tavaolukorras. Ja ma loen koolipäevaks ka seda, kui laps (või vanem) mõtleb kooliasjade peale – näiteks muretseb, et ei tea, kas õpetaja ikka sai tehtu kätte, et kas e-kool homme töötab ja ega ma jumala pärast ei maga maha ühtegi ülesannet, mis kõik tabavad mind täiesti erinevaid teid pidi. Aju töötab mõeldes kooliasju. Inimesed on sisuliselt koguaeg koolis. Ka füüsiliselt võtab vähemalt meie peres ülesannete tegemine korralikult aega. Kuna meil on ainult üks arvuti, peame seda jagama. Lisaks on meil väga vilets internet, mis tähendab, et kui keegi vaatab youtubei videot (teeb näiteks keka tunni harjutusi selle järgi), siis teised inimesed midagi internetis teha ei saa. Meil on olnud päevi, mis algavad kl 8 ja lõpevad kl 16. Aga nad on alles 10-aastased! See ei ole normaalne.

Siia lisandub veel üks väga oluline osa meie elu toimimisest – minu töö. Nimelt ma ei magagi päevad läbi kodus, vaid ma täiesti reaalselt teen kodus IGA PÄEV tööd. Seda, mille abil ma endale palka ja riigile makse maksan. Kui ma seda ei tee, siis ei ole midagi. Ma ei saa lükata seda edasi või jätta ära. Selline on vabakutselise ettevõtja elu – kui tööd ei tee, ei saa ka palka. Kuidas seda teha, kui samal ajal tegeled laste aitamisega igas mõttes? Ja praegu, kriitiliselt ajal, on töö tegemine võtmetähtsusega, sest tulevik on selles osas tume. Kusjuures – minu lapsed on erakordselt iseseisvad ning vajavad väga vähe minu abi. Ma ei ole neil kunagi õppimise juures pidanud istuma. Kuidas tulevad toime need pered, kus lapsed vajavad rohkem abi, aga vanemad peavad samal ajal tööd tegema?

Inimeste vahelised suhted ja suhtlemine. E-kanaleid pidi suhtlemine on väga erinev silmast-silma rääkimisega. Kui varem ei morjendanud mind need nn üldmärkused, mida õpetajad saadavad e-kooli kaudu kõigile, kuid mis tegelikult on mõeldud vaid mõnele. Aga nüüd ei taha ma lugeda hurjutamist, kuidas kodus tuleb tegeleda kooli õppetükkidega, mitte niisama hängida. Ma tunnen ebaõiglust, sest näen, kuidas mu lapsed pingutavad. Näiteks oli ülesanne alustada kaltsunuku tegemist. Õpetajale pidi saatma kavandi ja pildi pooleliolevast nukust. Aga minu laps õmbles täiesti ise nuku valmis. Ta küsis minu käest ainult seda, kuhu oleks mõistlik jätta auk, millest nukk lõpuks täis topitakse. Kõik. Kas ma oleksin pidanud teda pidurdama ? Võtma töö 45 minuti möödudes käest ära ja panema kappi lugu taha? Muidugi mitte, sest ta oli tööõhinas ja soovis seda lõpetada. 2 tundi hiljem oligi nukk valmis. Väga ilus ja korralikult tehtud. Laps tegi pildi ja saatis õpetajale. Järgmisel hommikul avan e-kooli, kus on pikk lugu nendele, kes nukuga polnud (vist) algust teinud. Misjaoks saata selliseid teateid nendele, kellega on asi korras? Mul on valus lugeda süüdistusi, kui olen näinud, kuidas lapsed päevad läbi töötavad. Ja teevad rohkem, kui tegelikult nõutud sest nad on TAHTNUD teha. Küllap need süüdistused polnud üldse mõeldud nii, kuid kirjalikult nii nad mõjuvad ning niigi kõrge stressitase lisab siia veel oma koefitsendi.

Olen kodus töötanud üle 10 aasta ning aeg-ajalt kohanud suhtumist, kui kahtlustatakse, et äkki kodus töötav inimene hoopis magab päevad läbi. Selle nimi on usaldamatus ning kahjuks tunnetan ma seda ka praeguses olukorras laste puhul. On ju teada, millised lapsed on tublid ja kes õpivad. Samamoodi on teada ka need, kes igal võimalusel viilivad, sest nad teevad seda ka koolis. On teada ka vanemad, kes on vastutustundlikud ja kes mitte. Mispärast siis kirjutada teateid ja märkusi, mis tegelikult mõeldud nendele viilijatele ja saata neid usinatele? Ega usinad ei muutu sellest mitte usinamaks, vaid hoopis kurvemaks ja vähem motiveeritumaks. Nad tunnevad samamoodi ebaõiglust. Usinuse hoidmiseks on vaja kiitust ja märkamist, mitte kõikide ühe mõõdupuu järgi võtmist. Kiitus peab olema personaalne, mitte kõigile copy-paste sama nagu õpetajad sageli teevad. Ja kahtlustamine, et äkki eemal olev muidu usin ja vastutustundlik töötaja-õpilane ei tegele sellega, millega ta peaks tegelema, tapab tahte midagi paremini või hästi teha. Mäletan, kuidas mu töötahe sulas kui kevadine lumi, kui mul oli kord ülemus, kes kahtlustas, et äkki ma ei tee tööd.

Töötempo. Ebareaalne on eeldada, et meie lapsed õpivad samas tempos nüüd täiesti uues olukorras ja kohe päevast number üks. Olukorras, kus neil puuduvad tehnilised vahendid ja sujuvad digioskused. Olukorras, kus vanem ei ole neil kodus mitte täiskohaga õpetaja ja abistaja ega ka mitte puhkusel olev inimene, vaid täiskohaga oma tööd tegemas. Ebareaalne on eeldada, et kogu süsteem jookseb nagu õlitatult. See lihtsalt pole nii. Olukord vajab harjumist, uued digioskused lihvimist. Võib-olla ei peaks lastele praegu hindeid laduma nii nagu varem. Riiklikult ongi selline soovitus antud, kuid meie koolis seda ei jälgita. Meil on hindelised tööd, kontrolltööd. Justkui jääks maailm seisma sellest, kui nüüd midagi hindamata jääb. Andma aega lastele ja vanematele ka. Sest paraku on viimased suurel määral vastutavad selle eest, kuidas süsteem toimib või ei toimi.

Kiitused ja märkamised. Kas keegi on lapsi kiitnud ka selle eest, et nad päriselt enam-vähem saavadki hakkama? Ei. Ma näen e-koolist vaid seda, mis kõik on vaja teha, kuid mitte sõnagi sellest, et oi, küll on tore, et sa tegidki juba ära selle töö, mida pidid tegema kolme nädala jooksul. Miks keegi ei kiida selle eest, kui saadetakse töö näiteks ennetähtaegselt?  Teisalt – see on kui kiirõppetund tulevaseks tööeluks, kus on paraku kahjuks enamasti samuti nii, et kui asi on hästi tehtud, siis ei näe seda keegi (või vähemalt ei peeta vajalikuks ütelda), kui aga on mingigi tilluke probleem, siis see puhutakse hästi suureks.

Meil läksid väga hästi pillitunnid. Just inimliku suhtumise poolest. Tehnika vedas muidugi alt – internetti pole lihtsalt niipalju, et teha pillitund ära videokõnena. Aga õpetajad leiutasid kohe alternatiivid, mis kokkuvõttes lastele hästi meeldisid. Näiteks oma pillimängu salvestamine, selle analüüs ning õpetajale saatmine. Jah, ühe enamvähem korraliku salvestuse saamiseks on vaja lugu päris mitu korda mängida. See aga on ju harjutamine, mida vist küll keegi ülemäära palju ei salli. Ning lõppeks – isegi kui ema jutt sellest, et fis on pidevalt liiga madal ei jõuagi kohale, siis kui sa ise seda oma mängust kuuled, siis ei olegi enam muud midagi teha, kui edaspidi õigesti mängida. Loovus ja empaatia ongi ilmselt praegu märksõnad. Miski ei ole ju nii nagu oli eile.

Loodetavasti hakkab edaspidi minema ladusamalt.

E-kitarritund. Pildi edastamist ei vea Telia internet välja. 

Pärast õnnestunud esinemist – Age Juurikas, Risto Joost ja ERSO.

Käisin ajarännakul ehk koolikokkutulekul. Pole sellisel üritusel kunagi käinud, aga õnneks mu kallis pinginaaber meelitas mind kaasa.

Oiappi! Juba juubelikontsert oli superluks. Saal puupüsti täis, laval parimad TMKK kasvandikud. Kõiki kutsuti kordi ja kordi lavale tagasi, braavohüüded ja jalgade tunnustav müdin.

Minul elustusid muidugi kohe mälestused koolikontserditest, kus me pidime käima kohustuslikus korras. Muidugi sai seal ka nalja. Tavaline oli, et kõige vingema aplausi pälvis mõni viimase klassi poiss, kelle ülesanne oli klaverikaant tõsta. No polnud kade ka, kummardas ka ikka saalile viisakalt.

Edasi tervitasime kõiki, keda vähegi ära suutsime tunda. Paljud õpetajad olid väga vanaks jäänud, meenutamisega oli raskusi – ei tulnud minul nimed meelde, ammugi mäletas keegi mind. Olin koolis ju täiesti hall hiir ja mööda seinaääri käija. Sellised ei jää lihtsalt meelde. Aga ikkagi – kekaõps, solfiõps, koorilauluõps, esimene klaveriõps jne jne.

Kui palju mälestusi! Kuidas ma vaevlesin koorilaulus II häälega, kuidas ma diktaati kirjutada ei osanud, kuidas ma olin suur sõber kehalise õpetajaga (millegipärast), kuidas ma eelkoolis klaveri alla põgenesin selle asemel, et noote tudeerida jne. Kahjuks polnud kohal ühtegi eesti keele õpetajat, et oleks saanud nostalgitseda, kuidas ma tunnist poppi panin ja saabusin vaid kontrolltööks v kirjandi kirjutamiseks. Alati viied.

Minu kallis pinginaaber Evelyn, kellega olime lahutamatud kogu kooliaja. Muuhulgas lõhkusin ma iga nädal ära tema viiuli. See lugu on juba nii kuulus, et seda teab isegi järgmine põlvkond.

Ma olen aegade jooksul palju mõelnud muusikakeskkoolis õppimise peale. Muusikut minust ju ei (õnneks) saanud, sest polnud mul annet ja pilli harjutasin hädapäraselt. Aga palju muud ma sain ikkagi ja neid oskusi-omadusi kasutan ma edukalt iga päev.

Õppisin töökust ja visadust. Iga päev ma ikkagi harjutama pidin, sest muidu oleks ju päris karauul lahti olnud. See on üsna nüri töö, aga see õpetab järjekindlust ja sihipärasust. Omadust, mida hinnatakse absoluutselt igal elualal ja igas töös.

Pilli õppimine teeb inimesest keskendumise maailmameistri. Muusikuid võib ju pidada boheemlasteks ja nad tihti ongi, aga keskenduda oskavad nad kõik. Ei ole võimalik mängida, kui sa ei ole mõtetega selle asja juures. Sedagi oskust läheb vaja kõikjal. Ka tekstiloomine on eelkõige keskendumine teemale ja enese mobiliseerimine.

Õppisin tundma muusikat. See teekond oli ülimalt põnev, sest eks meil olid ka parimad õpetajad. Heliloojate elulugusid oli väga põnev uurida ja ma oleksin palju vaesem, kui ei tunneks seda valdkonda. Ja mul on mida oma lastele rääkida ja millega nende kõrvu “piinata”.

Õppisin muusikat kuulama. Kaua aastaid ei kuulanud ma üldse klassikat, aga viimasel ajal järjest rohkem. Tegelikult ei möödu päevagi, kui ei kuulaks. Ja kui hea on kuulata, kui taipad märgata harmooniat, saad aru struktuurist. Kõik on selge, loogiline.  Kooliajal vihkasin Bachi, mida pidi koguaeg mängima ja mis käis ikka täiesti ajudele. Praegu jumaldan.

Vaeva oli palju, aga mida aasta edasi, seda enam naudin selle vilju.

Kui mu vanaema veel elas, sõitsime koguaeg Tallinna-Valga vahet rongiga. See oli hiina piin. Rongi nimi oli Tšaika ja ta kurseeris Tallinna-Minski vahet. Olid puruvenelastest mornid vagunisaatjad, raudteeklaasid, hirmrõvedad peldikud ning ühest vagunist teise ma minna ei julgenud, sest vahepealt paistsid rööpad. Tore oli rongisuhkur – kaks tükki paberist pakis, mille ümber oli värviline rongipilt. See pisike pilt suhkrutükil oli ka väheseid värvilaike rongis, sest sisekujundus oli pruun või tumesinine ning töötajate vorm ka tumesinine nagu koolilastel. Selleks, et Tallinnas rongi pääseda, tuli teha suur hüpe üle perrooni ja rongi haigutava vahe ning Valgas ronida üles rongi viivast raudtrepist. Teekond Tallinnast Valka võttis aega 5-6 tundi ja tundus igavene. See rong logistas ja passis pidevalt mingites jaamades, kus tuli kaubaronge mööda lasta.

Miks ma äkki seda rongijuttu ajan? Lihtsalt sõitsin üle 100 aasta Valgast Tallinna rongiga ja elustus hulgaliselt rongimälestusi. Nüüd kestab sõit 3h20 minutit ja alla 120 rong naljalt ei sõida. Mõnus!

Aga enne. Ükskord 1986ndal aastal, kui oli überkülm talv, võttis sõit aega veel kauem kui 6 tundi. Me läksime Valgast liikvele 7 ajal ja peale südaööd pidi rong Tallinnas olema. Aga raudtee oli vist täistuisanud ja ta lihtsalt seisis-seisis-seisis. Lõpuks hakkas vist kütus ka otsa saama ja rong muutus ilgelt külmaks. Vagunisaatjad tuhisesid alguses vihaselt ringi, aga sõidu lõpupoole olid hoopis kadunud – küllap magasid. Tallinna jõuti nii peale 3 öösel. Ma ei mäleta, mismoodi me Balti jaamast koju Kivimäele saime, äkki taksoga? Takso saamine neil kaugetel aegadel oli muide paras kunsttükk.

Teinekord oli mul jällegi rongis kaasas spordikotitäis kutsikaid. Selliseid pooleteistkuuseid oma kuus tükki vist. Vanaema koer oli jälle poeginud ja ma mõtlesin penidega äri teha ning nad Nõmme turu väravas maha müüa. Müüsin ka. Aga enne oli vaja nad Tšaikaga Tallinna saada. Rong oli rahvast täis nagu alati ja kutsikad ei olnud sugugi nõus 5 tundi kotis kükitama. NIi nad siis väljusid kotist igaüks ise suunda, pidevalt pissides. Ma tegelesin siis rongis nende karjatamisega.

Me vedasime rongis kõike – hoidiseid, õunamahla suurtes kolmeliitristes purkides, väiksemaid mööblitükke ja tihtipeale ka kotiga talvekartuleid. Inimeste kandevõime noil aegadel oli hämmastav.

Peldikusse (ma nimelt ei nimeta seda ruumi WCks, sest see ei andnud WC mõõtu välja) minek oli asi, mida kõik lükkasid viimse hetkeni edasi. Tallinnast sõitma hakates oli aga Puka juures viimane piir. Oli vaja võtta ette kohutav teekond läbi terve rongi esimesse vagunisse. Peldikus oli vaja alla suruda kõik vastikusaistingud ja toimetada….kuidagi. Lõpuni ei saanud aru, kas seal potil pidi otsas seisma või mismoodi asjatoimetus täpselt mõeldud oli. Tasakaalu hoida oli raske, sest rong loksus igal rööpavahel. Käte pesemiseks oli mingi valemiga võimalik kraanist välja meelitada väike veenire. Paberist võis vaid unistada.

Kõige kiirem viis noil aastakümnete tagusel ajal kirja saata (jah, me saatsime siis postiga kirju, ei helistanud, sest telefoni polnud) oli kiri viia õhtuse Tšaika peale. Käisin tihti vanaemaga jaamas kirja viimas. Kiri tuli lasta veduri küljes olevasse pilusse ning hommikul oli see saajal käes. Muidu läks kiri Valgast Tallinna mitu päeva.

 Meie klass 2014. Istuvad: Ann Ojala, Enna Audova, Evelyn Minn-Arukask, mina, Keit Pentus-Rosimannus. Seisavad: Arne Laansoo, Kristjan Sommer, Jüri Liiva, Tarmo Sillaots, Mihkel Mattisen, Rene Sepalaan.

Uskumatu lugu, aga keskkooli lõpetamisest möödus sel aastal 20 aastat. Ja mitte ühtegi klassikokkutulekut polnud meie klassil selle aja jooksul olnud. Nüüd aga võttis meie klassi tubli Enna asja ette ja kutsus seltskonna jälle kokku. Õnneks on olemas Facebook, mille kaudu üksteist leida. Suuremalt jaolt me siis leidsimegi, kuigi on kummalisel kombel meie klassis ka inimesi, kellest googles mitte ridagi välja ei tule. Nagu oleks inimene maapealt kadunud.

Kui minna ajas tagasi, siis me polnud kooliajal ülemäära üksmeelne klass. Igaüks ajas mingeid oma asju ja eriti ei seltsitud. Eks vast sellepärast polegi me siiani tundnud põletavat vajadust kokku saada. Ka nüüd läksin ma kokkusaamisele väga segaste tunnetega – mis siis, kui me oleme endiselt igavad igaüks-oma-nurgas-istujad?

Aga igav küll ei olnud sugugi. Vastupidi, aeg kulus vanu aegu meenutades ja praegustest tegemistest rääkides ülikiiresti käes ja varsti tuli juba närviline ettekandja tüdruk teatama, et restorani tahetakse kinni panna. Kokkutulnutest kõik ei lõpetanud muusikakeskkooli, kuid kõik, kes kohale tulid, on suurepäraselt leidnud oma koha elus. Meie hulgas on teadlane, minister, põllumees, õpetaja, transpordispetsialist, IT-inimene ja muidugi ka mõned väga arvestatavad muusikud. Ja üks ajakirjanik. Kõik rääkisid oma tööst lausa kirega ja ilmselgelt teeme me kõik seda, mida me just parasjagu tahame ja kõige paremini oskame.

Natuke kahju on sellest, et järeltulijate poolest esineme väga nõrgal tasemel. Vähestel on lapsi ja keegi ei paista silma erilise paljulapselisusega. Aega muidugi veel on.

Kaasas olid ka vanad kooliajal tehtud pildid, mille puhul mina ei jõua ära imestada seda, kuidas on võimalik teha lastest niivõrd jubedaid pilte. Esimese klassi juntsud peaksid ju ometi olema nunnud ja rõõmsad? Mitte aga äravaevatud nägudega ja surmtõsised:) Või et kas seitsmenda klassi poisid peavad tingimata pildil välja nägema nagu grupp paadialuseid või narkareid? Äärmiselt kummaline.

Laiali läksime kindla plaaniga, et järgmine kokkutulek toimub varem kui aastal 2034.

Sõbrantsid 20 aastat hiljem:) Pilti tegi Enna.

Üks pilt meie lõpetamisest.