Archive for Ajalugu

Nädal e-koolis

E-viiulitund

Esimene üleriigilie e-õppe nädal on läbi. Igasugu mõtteid on lapsevanemal seoses sellega tekkinud. Panen need siia kirja, sest tegelikult on hetk ajalooline – mitte kunagi varem ei ole me saanud sellist eksperimenti katsetada.

See on raskem, kui ma arvasin. Ja raskem on ta väga mitmel põhjusel. Esiteks tehniline võimekus, millest on palju räägitud. Ma olen nende päevade jooksul mõistnud, et tegelikult on meie e-riik nii habras, nii habras. E-kooli nimelise infosüsteemi olemasolu ei ole tegelikult ju eriline e-riigi tunnus, vaid tegemist on üsna vana süsteemiga. Pealegi kukkus see kohe esimese päeval kolinal kokku ning on tõrkunud terve nädala.

Ka meie kodune digivõimekus pole liiga suur nagu välja tuleb. Ma kasutan oma töös väga kindlaid programme ja üldiselt ei tunne ülemäära suurt huvi kõikvõimalike äppide ja programmide vastu. Ma ei viitsi end kursis hoida kõige uuemate sotsiaalmeediakeskkondade või -tegelastega. Mulle ei ole vaja sadat failivahetus või kollaažitegemisprogrammi. Mul lihtsalt pole kõigi nende imeliste võimaluste kasutamiseks soolikat ega aega ja mulle meeldivad pigem reaalsed asjad nagu koera sügamine, looduses hulkumine või klaverimäng. Lastelgi pole kummalgi oma arvutit ja nende oskused üsna elementaarsed – meili saatmine, internetist otsimine, google drive, natuke tekstitöötlust, natuke sotsiaalmeediat. Meil ei ole kõigil oma arvutit. Koolist küsisin, kuidas siis seda olukorda lahendada, aga info edastamise eest ainult tänati. Mingit vastust ma ei saanudki.

Nüüd on aga korraga tulnud peale tohutu hulk infot erinevaid kanaleid pidi. Ülesanded, mis on pandud üles e-koolis. Ülesanded, mis tulevad lastele meiliga. Kuskil on veel mingi opiq keskkond. Igasugused uued FB grupid õpetajatega suhtlemiseks, jagatud dokumendid jne. Iga õpetaja annab ülesandeid erinevalt ja eri kanalites. Osad ülesanded on mulle näha e-koolis, osad ainult lastele. Ma ei tea, miks ei ole kokku lepitud ühtset suhtlemisstiili- ja -kanalit. See kõik kokku tekitab suurt lisastressi, sest ma lihtsalt ei jõua järge pidada. Lisaks ülesanded, millest on päris raske aru saada. Killustatus hävitab keskendumisvõime ja nii ei saa tegelikult õppida. Kui me esimese nädala lõpus tunneme ennast sellest möllust surmväsinuna, siis mis saab edasi – 2, 3, 4 või 6 nädala pärast? Kahjuks on praegu tekkinud ja loodud väga hea pinnas kõigi läbipõlemiseks (õpetajad, lapsed ja lapsevanemad).

Koolipäevade pikkus. Tulenevalt eelpool nimetatust on need veninud väga palju pikemaks, kui tavaolukorras. Ja ma loen koolipäevaks ka seda, kui laps (või vanem) mõtleb kooliasjade peale – näiteks muretseb, et ei tea, kas õpetaja ikka sai tehtu kätte, et kas e-kool homme töötab ja ega ma jumala pärast ei maga maha ühtegi ülesannet, mis kõik tabavad mind täiesti erinevaid teid pidi. Aju töötab mõeldes kooliasju. Inimesed on sisuliselt koguaeg koolis. Ka füüsiliselt võtab vähemalt meie peres ülesannete tegemine korralikult aega. Kuna meil on ainult üks arvuti, peame seda jagama. Lisaks on meil väga vilets internet, mis tähendab, et kui keegi vaatab youtubei videot (teeb näiteks keka tunni harjutusi selle järgi), siis teised inimesed midagi internetis teha ei saa. Meil on olnud päevi, mis algavad kl 8 ja lõpevad kl 16. Aga nad on alles 10-aastased! See ei ole normaalne.

Siia lisandub veel üks väga oluline osa meie elu toimimisest – minu töö. Nimelt ma ei magagi päevad läbi kodus, vaid ma täiesti reaalselt teen kodus IGA PÄEV tööd. Seda, mille abil ma endale palka ja riigile makse maksan. Kui ma seda ei tee, siis ei ole midagi. Ma ei saa lükata seda edasi või jätta ära. Selline on vabakutselise ettevõtja elu – kui tööd ei tee, ei saa ka palka. Kuidas seda teha, kui samal ajal tegeled laste aitamisega igas mõttes? Ja praegu, kriitiliselt ajal, on töö tegemine võtmetähtsusega, sest tulevik on selles osas tume. Kusjuures – minu lapsed on erakordselt iseseisvad ning vajavad väga vähe minu abi. Ma ei ole neil kunagi õppimise juures pidanud istuma. Kuidas tulevad toime need pered, kus lapsed vajavad rohkem abi, aga vanemad peavad samal ajal tööd tegema?

Inimeste vahelised suhted ja suhtlemine. E-kanaleid pidi suhtlemine on väga erinev silmast-silma rääkimisega. Kui varem ei morjendanud mind need nn üldmärkused, mida õpetajad saadavad e-kooli kaudu kõigile, kuid mis tegelikult on mõeldud vaid mõnele. Aga nüüd ei taha ma lugeda hurjutamist, kuidas kodus tuleb tegeleda kooli õppetükkidega, mitte niisama hängida. Ma tunnen ebaõiglust, sest näen, kuidas mu lapsed pingutavad. Näiteks oli ülesanne alustada kaltsunuku tegemist. Õpetajale pidi saatma kavandi ja pildi pooleliolevast nukust. Aga minu laps õmbles täiesti ise nuku valmis. Ta küsis minu käest ainult seda, kuhu oleks mõistlik jätta auk, millest nukk lõpuks täis topitakse. Kõik. Kas ma oleksin pidanud teda pidurdama ? Võtma töö 45 minuti möödudes käest ära ja panema kappi lugu taha? Muidugi mitte, sest ta oli tööõhinas ja soovis seda lõpetada. 2 tundi hiljem oligi nukk valmis. Väga ilus ja korralikult tehtud. Laps tegi pildi ja saatis õpetajale. Järgmisel hommikul avan e-kooli, kus on pikk lugu nendele, kes nukuga polnud (vist) algust teinud. Misjaoks saata selliseid teateid nendele, kellega on asi korras? Mul on valus lugeda süüdistusi, kui olen näinud, kuidas lapsed päevad läbi töötavad. Ja teevad rohkem, kui tegelikult nõutud sest nad on TAHTNUD teha. Küllap need süüdistused polnud üldse mõeldud nii, kuid kirjalikult nii nad mõjuvad ning niigi kõrge stressitase lisab siia veel oma koefitsendi.

Olen kodus töötanud üle 10 aasta ning aeg-ajalt kohanud suhtumist, kui kahtlustatakse, et äkki kodus töötav inimene hoopis magab päevad läbi. Selle nimi on usaldamatus ning kahjuks tunnetan ma seda ka praeguses olukorras laste puhul. On ju teada, millised lapsed on tublid ja kes õpivad. Samamoodi on teada ka need, kes igal võimalusel viilivad, sest nad teevad seda ka koolis. On teada ka vanemad, kes on vastutustundlikud ja kes mitte. Mispärast siis kirjutada teateid ja märkusi, mis tegelikult mõeldud nendele viilijatele ja saata neid usinatele? Ega usinad ei muutu sellest mitte usinamaks, vaid hoopis kurvemaks ja vähem motiveeritumaks. Nad tunnevad samamoodi ebaõiglust. Usinuse hoidmiseks on vaja kiitust ja märkamist, mitte kõikide ühe mõõdupuu järgi võtmist. Kiitus peab olema personaalne, mitte kõigile copy-paste sama nagu õpetajad sageli teevad. Ja kahtlustamine, et äkki eemal olev muidu usin ja vastutustundlik töötaja-õpilane ei tegele sellega, millega ta peaks tegelema, tapab tahte midagi paremini või hästi teha. Mäletan, kuidas mu töötahe sulas kui kevadine lumi, kui mul oli kord ülemus, kes kahtlustas, et äkki ma ei tee tööd.

Töötempo. Ebareaalne on eeldada, et meie lapsed õpivad samas tempos nüüd täiesti uues olukorras ja kohe päevast number üks. Olukorras, kus neil puuduvad tehnilised vahendid ja sujuvad digioskused. Olukorras, kus vanem ei ole neil kodus mitte täiskohaga õpetaja ja abistaja ega ka mitte puhkusel olev inimene, vaid täiskohaga oma tööd tegemas. Ebareaalne on eeldada, et kogu süsteem jookseb nagu õlitatult. See lihtsalt pole nii. Olukord vajab harjumist, uued digioskused lihvimist. Võib-olla ei peaks lastele praegu hindeid laduma nii nagu varem. Riiklikult ongi selline soovitus antud, kuid meie koolis seda ei jälgita. Meil on hindelised tööd, kontrolltööd. Justkui jääks maailm seisma sellest, kui nüüd midagi hindamata jääb. Andma aega lastele ja vanematele ka. Sest paraku on viimased suurel määral vastutavad selle eest, kuidas süsteem toimib või ei toimi.

Kiitused ja märkamised. Kas keegi on lapsi kiitnud ka selle eest, et nad päriselt enam-vähem saavadki hakkama? Ei. Ma näen e-koolist vaid seda, mis kõik on vaja teha, kuid mitte sõnagi sellest, et oi, küll on tore, et sa tegidki juba ära selle töö, mida pidid tegema kolme nädala jooksul. Miks keegi ei kiida selle eest, kui saadetakse töö näiteks ennetähtaegselt?  Teisalt – see on kui kiirõppetund tulevaseks tööeluks, kus on paraku kahjuks enamasti samuti nii, et kui asi on hästi tehtud, siis ei näe seda keegi (või vähemalt ei peeta vajalikuks ütelda), kui aga on mingigi tilluke probleem, siis see puhutakse hästi suureks.

Meil läksid väga hästi pillitunnid. Just inimliku suhtumise poolest. Tehnika vedas muidugi alt – internetti pole lihtsalt niipalju, et teha pillitund ära videokõnena. Aga õpetajad leiutasid kohe alternatiivid, mis kokkuvõttes lastele hästi meeldisid. Näiteks oma pillimängu salvestamine, selle analüüs ning õpetajale saatmine. Jah, ühe enamvähem korraliku salvestuse saamiseks on vaja lugu päris mitu korda mängida. See aga on ju harjutamine, mida vist küll keegi ülemäära palju ei salli. Ning lõppeks – isegi kui ema jutt sellest, et fis on pidevalt liiga madal ei jõuagi kohale, siis kui sa ise seda oma mängust kuuled, siis ei olegi enam muud midagi teha, kui edaspidi õigesti mängida. Loovus ja empaatia ongi ilmselt praegu märksõnad. Miski ei ole ju nii nagu oli eile.

Loodetavasti hakkab edaspidi minema ladusamalt.

E-kitarritund. Pildi edastamist ei vea Telia internet välja. 

5 kommentaari »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Täitsa tavaline päev

Olen aeg-ajalt revideerinud oma päevi ja pannud täht-tähelt kirja, mida ma teen. Tagantjärele on seda vägagi huvitav lugeda, et kuidas ma mingil ajahetkel olen toimetanud.

Siin on minu üks täitsa tavaline kolmapäev:

6.00 Ärkan naerdes, sest nägin just vist küll kõige naljakamat unenägu. Kella helisemiseni on veel aega.

6.45 Kell heliseb ja nüüd ma ärkan ametlikult. Kargan voodist.

6.50 Pistan tule pliidi alla, kohvivee keema. Pudruvee ka. Teen hommikusöögi.

7.15 Sööme koolilastega hommikust. Hommikud on ikka paras tohuvabohu. Mõnel on midagi kadunud, mõni magab alles püstijalu, mõni tahab minna kooli sobimatute riietega.

7.40 Aeg on üleriided selga panna ja auto poole liikuda. Auto asub meil täna 400 meetri kaugusel naabertalu õues, sest tee kahe majapidamise vahel on suurest sõitmisest ja vihmadest muutunud olematuks ning ei taha seda niisama lõhkuda. Liikumine pidavat olema naise tervise ja ilu pant.

7.50 Stardime teise talu õuest naaberkülla, kust buss lapsed kooli viib. Igahommikune rutiin, mis täna on minu sõita.

8.10 Jõuan tuppa tagasi. Kohv on ära jahtunud, tuli pliidi all kustunud. Joon külma kohvi ja teen uuesti tule. Koristan köögi. Teine ettevõtja meie majas on juba sukeldunud oma tööasjadesse.

8.30 Avan arvuti. Vastan kirjadele. Tegelen arvetega Vaatan märkmikust, mis täna teha on vaja.

9.00 Saadan laiali mõned kirjad ja lepin homseks ühe loo osas kohtumise kokku. Tore, saab kodust välja.

9.30 Toimetan ühe saabunud loo. Hea artikkel on, kuigi komasid on kohe peoga sinna pandud. Kustutan neist palju ära.

10.00 Asun ise lugu kirjutama. Materjal selleks on olemas. Mul on vaja teha ports lugusid ühe projekti raames ning olen endale seadnud eesmärgiks järgmise nädala lõpus need lõpetada. Kümnest loost on neli valmis ja täna teen veel kaks. Katsun saada jälle oma tavapärasesse rütmi, et projektid lõpetan kõik ennetähtaegselt. See annab väga hea tunde ja loob illusiooni, et toodan endale vaba aega juurde.

10.30 Tuba on nii külm, et sõrmed lausa hanguvad. Teen tule ahju, aga see vaevu võtab vedu. Puud on toored ja märjad. Visisevad. Kuidagi saab ikka käima.

11.30 Lugu on valmis ja sai vist päris hea. Teen väljas tiiru. Tassin tuppa 10 sületäit puid, et nad natukenegi enne kütmist kuivada saaksid. Selle tööga saab vähemalt sooja.

12.00 Sunnin ennast ühte intekat diktofonilt kirjutama. See on kõige tüütum töö üldse, aga no peab.

13.00 Panen teise ahju ka tule, et lastel oleks koolist tulles hea soe koht. Te ei taha teada, kui ära tüüdanud on mind pidev kütmine ja puudega mässerdamine. Samas – tasuta trenn iga jumala päev. Võib-olla just sellepärast saan viimasel ajal süüa ükskõik mida nii, et juurde kuskile midagi ei tule.

13.30 Olen ikka tubli ja teen selle teise loo ka täna valmis.

14.30 Jalutan maantee äärde koolilastele vastu ja üllatan neid. Hah….nad ju tulevad taksoga mul koolist. Kuna mingil muul moel ei õnnestunud vallal korraldada nende koolist koju saamist, siis nüüd sõidutab neid takso. Aga 2 kuud tegime neile iga päev ise taksoteenust hommikul naaberkülla ja õhtul sealt tagasi. Nimelt puudub vallavalitsusel võimekus ja maavalitsusel tahe muuta üht maakonnaliini, mis nagunii sõidutab tühjasid busse, väikese jõksu võrra, et kaks koolilast saaksid kooli ja koju. Ega meil Eesti riigis inimesed ju tähtsad pole.

15.00 Teeme lõuna, pärast koolilapsed õue, mina tööle. Ühele eilsele tööle on tulnud parandusettepanekud. Suhtlen töö tellijaga ja lõpetame selle ära. Hästi läks. Kiire ja konstruktiivne koostöö.

16.00 Kontor kinni, väike tiir õues ja stardin trenni. Üle-üle-üle-ülejärgmises külas toimub kolmapäevaõhtuti pilates. Ma ei saa ilma pilateseta. Kord nädalas on ülivähe, kuid parem kui mitte midagi. Lastele loen sõnad peale, et nad koolitükid ära õpiks.

19.30 Jõuan koju. Oi kuidas mind on oodatud. Teeme kallistamisõhtu (loe: poetakse voodisse telekat vaatama, kallistatakse iga reklaamipausi ajal).

20.15 Koolilastest kallistajad magama, ise ka horisontaali. Pea hakkab alles nüüd ketrama kõikidest tegemata töödest. lähenevatest tähtaegadest ja eelarvetest. Mida ja millises järjekorras teha ning kust kõige selle jaoks leida aega ja vahendeid, see on pidev teema, mis ei lõpe vist kunagi. Nii kurnav, aga samas nii väljakutsuv.

 

Tegelikult oli see päris rahulik päev. Kolm aastat tagasi linnas jooksin nii.

 

 

 

Leave a comment »

I klassi lõpp

Viimane päev I klassi õpilastena

Ajaloo huvides tuleb kirjutada paar sõna ka Hde kooliskäimisest. I klass on nüüd õnnelikult seljatatud. On olnud nii ja naa. Mõni päev on väga raske. Teadagi, hommikused kella pealt ärkamised. Need ongi vast olnud kõige keerulisemad.

Õppimisega on saadud toime. Peaasjalikult on nad ise õppinud, vaid mõnikord on minult abi küsitud mõnest ülesandest aru saamisel. Reeglipäraselt ma pole kontrollinud nende õppetükke ja ümber pole ka lasknud teha, va juhtudel, kui on ilmselgelt kohutavalt valesti.

Oma kooliasjade eest on nad täielikult ise hoolitsenud. Mingi valemiga on peaaegu alati saanud õiged asjad kaasa ja ka kooli ära pole märkimisväärselt asju kadunud. Ainult üks koolivormi vest:)

Korralikkusega on nii ja naa. Hannat see teema lihtsalt ei huvita. Teda ei häiri, kui käekiri on loetamatu või vihik ranitsasse toppimisest kapsastunud. Ta segavat palju tundi ja üldse on suur sahmerdaja. Helena seevastu on ülikorralik, tal on alati kõik asjad kaasas ja korras.

Nagu arvata oligi, on kõige raskem nende jaoks eesti keel ja kirjatehnika. G, b, d on üsna lootusetult sassis, veel. Kirjatehnika on pähkel Hannale, seevastu õigekiri on tal isegi parem kui Helenal.

Seevastu lota ja mata lähevad neil väga hästi, Hanna sai loodusõpetuse töös koguni maksimumpunktid, mis mind väga rõõmustab. Kehalises on nende lemmik muidugi rahvastepalli mängimine. Rütmikas on hoolega harjutud tantsupeo tantse ja kuu lõpus ootabki ees tantsupeole minek.

Klassikaaslastega läbisaamine tundub olevat üldjoontes sõbralik. Eks nägelemisi ja ütlemisi tuleb ikka ette, aga reeglipärast kiusamist pole täheldanud. Ka ühisel lõpupeol olid kõik koos väga sõbralikud ning üritus kujunes totaalselt ühistantsimiseks. Kusjuures hämmastav, millised ägedad tantsulõvid on nende klassi poisid, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Kokkuvõtteks – ma kartsin hullemat kooliminemisest. Kõik on läinud üsna sujuvalt ja hästi, palju on olnud hetki, kus olen heldinud ja uhke olnud. Laseme samas vaimus edasi. Küll aga juba väiksemas maakoolis, sest paberid võtsin linnast juba välja.

Comments (1) »

Lugemisklõps

Kulus 7,5 aastat, et Hd avastaksid, et raamatuid on lugeda äge. Ja kui tore on, kui seda saab ise teha, mitte ei pea lunima, et ette loetaks.

Niisiis. Mõlemad mu tüdrukud on viimastel nädalatel vaat et igapäevased külalised kooli raamatukogust. Võetakse järjest endale raamatuid ning loetakse neid kodus igal vabal minutil. Koolis olevat neil lausa omaalgatuslik lugemisklubi, kus kõik raamatusõbrad koos.

Eriti hoos on Helena, kuid ka Hanna proovib ikka õega sammu pidada ja tassib ka muudkui raamatuid koju.

20161120_203652

Helena esimene omaalgatuslikult ja vabatahtlikult läbi loetud raamat. Selles on kooliteemalised loriluuletused, mis tekitasid hulgaliselt naerupahvakuid.

Leave a comment »

Ajarännak ehk TMKK 55 juubeliüritus

tmkk55

Pärast õnnestunud esinemist – Age Juurikas, Risto Joost ja ERSO.

Käisin ajarännakul ehk koolikokkutulekul. Pole sellisel üritusel kunagi käinud, aga õnneks mu kallis pinginaaber meelitas mind kaasa.

Oiappi! Juba juubelikontsert oli superluks. Saal puupüsti täis, laval parimad TMKK kasvandikud. Kõiki kutsuti kordi ja kordi lavale tagasi, braavohüüded ja jalgade tunnustav müdin.

Minul elustusid muidugi kohe mälestused koolikontserditest, kus me pidime käima kohustuslikus korras. Muidugi sai seal ka nalja. Tavaline oli, et kõige vingema aplausi pälvis mõni viimase klassi poiss, kelle ülesanne oli klaverikaant tõsta. No polnud kade ka, kummardas ka ikka saalile viisakalt.

Edasi tervitasime kõiki, keda vähegi ära suutsime tunda. Paljud õpetajad olid väga vanaks jäänud, meenutamisega oli raskusi – ei tulnud minul nimed meelde, ammugi mäletas keegi mind. Olin koolis ju täiesti hall hiir ja mööda seinaääri käija. Sellised ei jää lihtsalt meelde. Aga ikkagi – kekaõps, solfiõps, koorilauluõps, esimene klaveriõps jne jne.

Kui palju mälestusi! Kuidas ma vaevlesin koorilaulus II häälega, kuidas ma diktaati kirjutada ei osanud, kuidas ma olin suur sõber kehalise õpetajaga (millegipärast), kuidas ma eelkoolis klaveri alla põgenesin selle asemel, et noote tudeerida jne. Kahjuks polnud kohal ühtegi eesti keele õpetajat, et oleks saanud nostalgitseda, kuidas ma tunnist poppi panin ja saabusin vaid kontrolltööks v kirjandi kirjutamiseks. Alati viied.

evelyniga

Minu kallis pinginaaber Evelyn, kellega olime lahutamatud kogu kooliaja. Muuhulgas lõhkusin ma iga nädal ära tema viiuli. See lugu on juba nii kuulus, et seda teab isegi järgmine põlvkond.

Ma olen aegade jooksul palju mõelnud muusikakeskkoolis õppimise peale. Muusikut minust ju ei (õnneks) saanud, sest polnud mul annet ja pilli harjutasin hädapäraselt. Aga palju muud ma sain ikkagi ja neid oskusi-omadusi kasutan ma edukalt iga päev.

Õppisin töökust ja visadust. Iga päev ma ikkagi harjutama pidin, sest muidu oleks ju päris karauul lahti olnud. See on üsna nüri töö, aga see õpetab järjekindlust ja sihipärasust. Omadust, mida hinnatakse absoluutselt igal elualal ja igas töös.

Pilli õppimine teeb inimesest keskendumise maailmameistri. Muusikuid võib ju pidada boheemlasteks ja nad tihti ongi, aga keskenduda oskavad nad kõik. Ei ole võimalik mängida, kui sa ei ole mõtetega selle asja juures. Sedagi oskust läheb vaja kõikjal. Ka tekstiloomine on eelkõige keskendumine teemale ja enese mobiliseerimine.

Õppisin tundma muusikat. See teekond oli ülimalt põnev, sest eks meil olid ka parimad õpetajad. Heliloojate elulugusid oli väga põnev uurida ja ma oleksin palju vaesem, kui ei tunneks seda valdkonda. Ja mul on mida oma lastele rääkida ja millega nende kõrvu “piinata”.

Õppisin muusikat kuulama. Kaua aastaid ei kuulanud ma üldse klassikat, aga viimasel ajal järjest rohkem. Tegelikult ei möödu päevagi, kui ei kuulaks. Ja kui hea on kuulata, kui taipad märgata harmooniat, saad aru struktuurist. Kõik on selge, loogiline.  Kooliajal vihkasin Bachi, mida pidi koguaeg mängima ja mis käis ikka täiesti ajudele. Praegu jumaldan.

Vaeva oli palju, aga mida aasta edasi, seda enam naudin selle vilju.

 

Leave a comment »

Iseseisvumine

Hanna ja Helena on viimast kuud lasteaialapsed. Nad ootavad väga juba kooli minekut ja on viimase kuuga muutunud hüppeliselt iseseisvamaks.

Nurga taga poes piima-leiva järel käis Helena juba mõnda aega. Nende viimase aja julgustükk on aga ise trenniminek ja sealt koju tulek. See on ettevõtmine, kus tuleb Tallinna kesklinnas seigelda mitme liiklusvahendiga.

Kõigepealt tuleb Koidu peatuses valida õige sõiduriist ja sellest kaks peatust hiljem väljuda. Siis ületada pool Pärnu maanteed, istuda Trammi peale ja sõita veel kaks peatust. Seejärel ületada pool Narva maanteed ja trennis ongi. Tagasitee õnneks on veidi vähemate teeületamistega – buss peatub otse Foorumi keskuse eest ja sealt tuleb sõita neli peatust.

Nende esimene käik nägi välja umbes nagu spioonimäng. Kõigepealt läks Helena üksi bussi peale. Hanna veel ei julgenud, läksime koos järgmise bussi peale. Õnnetuseks saime Helena bussi kätte ja pidime mahtuma ühte trammi. Helena oli üksi trammi eesotsas ja tegi näo, et meid ei tunne.

Pärast trenni pidin mina kadunud olema. Muidugi ma luurasin neid Foorumis kangi all. Kui nägin, et nad ootavad viksilt bussi, hiilisin trammipeatusesse ja lipsasin märkamatult trammi. Olin neile öelnud, et istugu nr 5 ja mitte mingite teiste busside peale. Noh, trammiaknast nägin, et istuvad 20A bussis. Aga see on ka väga õige ja toob ka koju. Kui küsisin, et kuidas nii – rääkisin ju viiest, kostis Helena väga iseteadlikult: “Emme, mul on aju ka. Ma ju tean, et 20A toob ka koju, me sõidame sellega ju peaaegu alati, kui viiest maha jääme.”

Järgmisel päeval tahtis Hanna üksi 2 peatust trammiga linna sõita, et seal mammaga kokku saada. Kohtas trammis oma sõbrantsi ja unustas ära, kus maha pidi minema. Sõitis peatuse mööda. Õnneks said ikka mammaga Viru juures kokku.

Täna keelati mul trennist tulemise luuramine ära ja kästi koju minna.

Kuidas vanemad vanasti murest halliks ei läinud, kui polnud mobiiltelefone?

 

 

 

Comments (1) »

Siis kui rong sõitis Valgast Tallinna pool päeva

Kui mu vanaema veel elas, sõitsime koguaeg Tallinna-Valga vahet rongiga. See oli hiina piin. Rongi nimi oli Tšaika ja ta kurseeris Tallinna-Minski vahet. Olid puruvenelastest mornid vagunisaatjad, raudteeklaasid, hirmrõvedad peldikud ning ühest vagunist teise ma minna ei julgenud, sest vahepealt paistsid rööpad. Tore oli rongisuhkur – kaks tükki paberist pakis, mille ümber oli värviline rongipilt. See pisike pilt suhkrutükil oli ka väheseid värvilaike rongis, sest sisekujundus oli pruun või tumesinine ning töötajate vorm ka tumesinine nagu koolilastel. Selleks, et Tallinnas rongi pääseda, tuli teha suur hüpe üle perrooni ja rongi haigutava vahe ning Valgas ronida üles rongi viivast raudtrepist. Teekond Tallinnast Valka võttis aega 5-6 tundi ja tundus igavene. See rong logistas ja passis pidevalt mingites jaamades, kus tuli kaubaronge mööda lasta.

Miks ma äkki seda rongijuttu ajan? Lihtsalt sõitsin üle 100 aasta Valgast Tallinna rongiga ja elustus hulgaliselt rongimälestusi. Nüüd kestab sõit 3h20 minutit ja alla 120 rong naljalt ei sõida. Mõnus!

Aga enne. Ükskord 1986ndal aastal, kui oli überkülm talv, võttis sõit aega veel kauem kui 6 tundi. Me läksime Valgast liikvele 7 ajal ja peale südaööd pidi rong Tallinnas olema. Aga raudtee oli vist täistuisanud ja ta lihtsalt seisis-seisis-seisis. Lõpuks hakkas vist kütus ka otsa saama ja rong muutus ilgelt külmaks. Vagunisaatjad tuhisesid alguses vihaselt ringi, aga sõidu lõpupoole olid hoopis kadunud – küllap magasid. Tallinna jõuti nii peale 3 öösel. Ma ei mäleta, mismoodi me Balti jaamast koju Kivimäele saime, äkki taksoga? Takso saamine neil kaugetel aegadel oli muide paras kunsttükk.

Teinekord oli mul jällegi rongis kaasas spordikotitäis kutsikaid. Selliseid pooleteistkuuseid oma kuus tükki vist. Vanaema koer oli jälle poeginud ja ma mõtlesin penidega äri teha ning nad Nõmme turu väravas maha müüa. Müüsin ka. Aga enne oli vaja nad Tšaikaga Tallinna saada. Rong oli rahvast täis nagu alati ja kutsikad ei olnud sugugi nõus 5 tundi kotis kükitama. NIi nad siis väljusid kotist igaüks ise suunda, pidevalt pissides. Ma tegelesin siis rongis nende karjatamisega.

Me vedasime rongis kõike – hoidiseid, õunamahla suurtes kolmeliitristes purkides, väiksemaid mööblitükke ja tihtipeale ka kotiga talvekartuleid. Inimeste kandevõime noil aegadel oli hämmastav.

Peldikusse (ma nimelt ei nimeta seda ruumi WCks, sest see ei andnud WC mõõtu välja) minek oli asi, mida kõik lükkasid viimse hetkeni edasi. Tallinnast sõitma hakates oli aga Puka juures viimane piir. Oli vaja võtta ette kohutav teekond läbi terve rongi esimesse vagunisse. Peldikus oli vaja alla suruda kõik vastikusaistingud ja toimetada….kuidagi. Lõpuni ei saanud aru, kas seal potil pidi otsas seisma või mismoodi asjatoimetus täpselt mõeldud oli. Tasakaalu hoida oli raske, sest rong loksus igal rööpavahel. Käte pesemiseks oli mingi valemiga võimalik kraanist välja meelitada väike veenire. Paberist võis vaid unistada.

Kõige kiirem viis noil aastakümnete tagusel ajal kirja saata (jah, me saatsime siis postiga kirju, ei helistanud, sest telefoni polnud) oli kiri viia õhtuse Tšaika peale. Käisin tihti vanaemaga jaamas kirja viimas. Kiri tuli lasta veduri küljes olevasse pilusse ning hommikul oli see saajal käes. Muidu läks kiri Valgast Tallinna mitu päeva.

Comments (1) »

20 aastat hiljem

 IMG_7140Meie klass 2014. Istuvad: Ann Ojala, Enna Audova, Evelyn Minn-Arukask, mina, Keit Pentus-Rosimannus. Seisavad: Arne Laansoo, Kristjan Sommer, Jüri Liiva, Tarmo Sillaots, Mihkel Mattisen, Rene Sepalaan.

Uskumatu lugu, aga keskkooli lõpetamisest möödus sel aastal 20 aastat. Ja mitte ühtegi klassikokkutulekut polnud meie klassil selle aja jooksul olnud. Nüüd aga võttis meie klassi tubli Enna asja ette ja kutsus seltskonna jälle kokku. Õnneks on olemas Facebook, mille kaudu üksteist leida. Suuremalt jaolt me siis leidsimegi, kuigi on kummalisel kombel meie klassis ka inimesi, kellest googles mitte ridagi välja ei tule. Nagu oleks inimene maapealt kadunud.

Kui minna ajas tagasi, siis me polnud kooliajal ülemäära üksmeelne klass. Igaüks ajas mingeid oma asju ja eriti ei seltsitud. Eks vast sellepärast polegi me siiani tundnud põletavat vajadust kokku saada. Ka nüüd läksin ma kokkusaamisele väga segaste tunnetega – mis siis, kui me oleme endiselt igavad igaüks-oma-nurgas-istujad?

Aga igav küll ei olnud sugugi. Vastupidi, aeg kulus vanu aegu meenutades ja praegustest tegemistest rääkides ülikiiresti käes ja varsti tuli juba närviline ettekandja tüdruk teatama, et restorani tahetakse kinni panna. Kokkutulnutest kõik ei lõpetanud muusikakeskkooli, kuid kõik, kes kohale tulid, on suurepäraselt leidnud oma koha elus. Meie hulgas on teadlane, minister, põllumees, õpetaja, transpordispetsialist, IT-inimene ja muidugi ka mõned väga arvestatavad muusikud. Ja üks ajakirjanik. Kõik rääkisid oma tööst lausa kirega ja ilmselgelt teeme me kõik seda, mida me just parasjagu tahame ja kõige paremini oskame.

Natuke kahju on sellest, et järeltulijate poolest esineme väga nõrgal tasemel. Vähestel on lapsi ja keegi ei paista silma erilise paljulapselisusega. Aega muidugi veel on.

Kaasas olid ka vanad kooliajal tehtud pildid, mille puhul mina ei jõua ära imestada seda, kuidas on võimalik teha lastest niivõrd jubedaid pilte. Esimese klassi juntsud peaksid ju ometi olema nunnud ja rõõmsad? Mitte aga äravaevatud nägudega ja surmtõsised:) Või et kas seitsmenda klassi poisid peavad tingimata pildil välja nägema nagu grupp paadialuseid või narkareid? Äärmiselt kummaline.

Laiali läksime kindla plaaniga, et järgmine kokkutulek toimub varem kui aastal 2034.

 

IMG_7086Sõbrantsid 20 aastat hiljem:) Pilti tegi Enna.

IMG_1858Üks pilt meie lõpetamisest.

Leave a comment »

Uma Pido

IMGP3150

Tõmbasime pikad undrukud selga ja läksime Võrru pittu. Tunnistan, et suhtusin sellesse ettevõtmisesse teatava eelarvamusega – et nagunii on mingi memmekeste üritus, kus vaid vanu rahvalaule leelotatakse. Aga ei midagi sellist!

Kõik laulud va hümn lauldi võro keeles. Ja sugugi mitte polnud need vaid vanad rahvalaulud, vaid enamasti uued täiesti päevakohased laulud. Rahvast oli murdu ja sugugi mitte ainult memme-taadiealisi, vaid ka väga palju noori. Rahvamurd oli nii suur, et parkivate autode rivi Võru-Valga maantee ääres ulatus küll vist kilomeetri linnapiirist välja. Ja Kubija laululava tee oli täiesti umbes.

Kaks aastat tagasi ei õnnestunud Hanna ja Helenaga tollasele üritusele minna, aga nüüd pidasid nad 2-tunnise kontserdi vapralt ja vaikselt vastu ning olid esimeste hulgas, kes simmaniplatsile jalgu keerutama tormasid. Kontserdi lõpetanud Pikse palve ajal küsis Hanna mult, et “emme, kas nüüd hakkab vihma sadama, kui nad niimoodi nõiuvad?” Oli tõesti väga mõjuv, maagiline.

EDIT: Vihm tuli! Kahe päeva pärast, suure äiksega. Niiet palve oli tõepoolest mõjuv!

Pikse palvega on seotud uskumus, et Pikne elab Võhandus, ammusest ajast pühaks peetud jões. Jõge pidi hoidma ja Pikset jões ei tohtinud mingil moel pahandada ega häirida. Talumehed panid tähele, et pärast jõele Osula veski ehitamist läks ilm eriti halvaks – vili ikaldus kaks aastat, sest vihma ei tulnud. Talumehed põletasid “halva” veski maha ja too ei olnud mitte esimene veski Võhandul, mida säändene saatus tagas. Vähe sellest, ärapahandatud Piksele tuli ohverdada, andma talle härja lepituseks. Kui üks härg aga ei aidanud, anti teinegi ning kui toogi es avita, sõs anti lats. Pikse palve kirjutas 1644ndal aastal üles kirikuõpetaja Johann Gutslaff ning härgade jõele ohverdamise komme oli tol ajal veel täiesti alles.

Täiesti imeline õhtupoolik igatahes:) Sume, soe, ei ainsatki sääske. Ega pilve taevas.

IMGP3154

IMGP3157

IMGP3163

Kivipill – tehke järgi!

IMGP3164

Leave a comment »