Archive for Ajalugu

Täitsa tavaline päev

Olen aeg-ajalt revideerinud oma päevi ja pannud täht-tähelt kirja, mida ma teen. Tagantjärele on seda vägagi huvitav lugeda, et kuidas ma mingil ajahetkel olen toimetanud.

Siin on minu üks täitsa tavaline kolmapäev:

6.00 Ärkan naerdes, sest nägin just vist küll kõige naljakamat unenägu. Kella helisemiseni on veel aega.

6.45 Kell heliseb ja nüüd ma ärkan ametlikult. Kargan voodist.

6.50 Pistan tule pliidi alla, kohvivee keema. Pudruvee ka. Teen hommikusöögi.

7.15 Sööme koolilastega hommikust. Hommikud on ikka paras tohuvabohu. Mõnel on midagi kadunud, mõni magab alles püstijalu, mõni tahab minna kooli sobimatute riietega.

7.40 Aeg on üleriided selga panna ja auto poole liikuda. Auto asub meil täna 400 meetri kaugusel naabertalu õues, sest tee kahe majapidamise vahel on suurest sõitmisest ja vihmadest muutunud olematuks ning ei taha seda niisama lõhkuda. Liikumine pidavat olema naise tervise ja ilu pant.

7.50 Stardime teise talu õuest naaberkülla, kust buss lapsed kooli viib. Igahommikune rutiin, mis täna on minu sõita.

8.10 Jõuan tuppa tagasi. Kohv on ära jahtunud, tuli pliidi all kustunud. Joon külma kohvi ja teen uuesti tule. Koristan köögi. Teine ettevõtja meie majas on juba sukeldunud oma tööasjadesse.

8.30 Avan arvuti. Vastan kirjadele. Tegelen arvetega Vaatan märkmikust, mis täna teha on vaja.

9.00 Saadan laiali mõned kirjad ja lepin homseks ühe loo osas kohtumise kokku. Tore, saab kodust välja.

9.30 Toimetan ühe saabunud loo. Hea artikkel on, kuigi komasid on kohe peoga sinna pandud. Kustutan neist palju ära.

10.00 Asun ise lugu kirjutama. Materjal selleks on olemas. Mul on vaja teha ports lugusid ühe projekti raames ning olen endale seadnud eesmärgiks järgmise nädala lõpus need lõpetada. Kümnest loost on neli valmis ja täna teen veel kaks. Katsun saada jälle oma tavapärasesse rütmi, et projektid lõpetan kõik ennetähtaegselt. See annab väga hea tunde ja loob illusiooni, et toodan endale vaba aega juurde.

10.30 Tuba on nii külm, et sõrmed lausa hanguvad. Teen tule ahju, aga see vaevu võtab vedu. Puud on toored ja märjad. Visisevad. Kuidagi saab ikka käima.

11.30 Lugu on valmis ja sai vist päris hea. Teen väljas tiiru. Tassin tuppa 10 sületäit puid, et nad natukenegi enne kütmist kuivada saaksid. Selle tööga saab vähemalt sooja.

12.00 Sunnin ennast ühte intekat diktofonilt kirjutama. See on kõige tüütum töö üldse, aga no peab.

13.00 Panen teise ahju ka tule, et lastel oleks koolist tulles hea soe koht. Te ei taha teada, kui ära tüüdanud on mind pidev kütmine ja puudega mässerdamine. Samas – tasuta trenn iga jumala päev. Võib-olla just sellepärast saan viimasel ajal süüa ükskõik mida nii, et juurde kuskile midagi ei tule.

13.30 Olen ikka tubli ja teen selle teise loo ka täna valmis.

14.30 Jalutan maantee äärde koolilastele vastu ja üllatan neid. Hah….nad ju tulevad taksoga mul koolist. Kuna mingil muul moel ei õnnestunud vallal korraldada nende koolist koju saamist, siis nüüd sõidutab neid takso. Aga 2 kuud tegime neile iga päev ise taksoteenust hommikul naaberkülla ja õhtul sealt tagasi. Nimelt puudub vallavalitsusel võimekus ja maavalitsusel tahe muuta üht maakonnaliini, mis nagunii sõidutab tühjasid busse, väikese jõksu võrra, et kaks koolilast saaksid kooli ja koju. Ega meil Eesti riigis inimesed ju tähtsad pole.

15.00 Teeme lõuna, pärast koolilapsed õue, mina tööle. Ühele eilsele tööle on tulnud parandusettepanekud. Suhtlen töö tellijaga ja lõpetame selle ära. Hästi läks. Kiire ja konstruktiivne koostöö.

16.00 Kontor kinni, väike tiir õues ja stardin trenni. Üle-üle-üle-ülejärgmises külas toimub kolmapäevaõhtuti pilates. Ma ei saa ilma pilateseta. Kord nädalas on ülivähe, kuid parem kui mitte midagi. Lastele loen sõnad peale, et nad koolitükid ära õpiks.

19.30 Jõuan koju. Oi kuidas mind on oodatud. Teeme kallistamisõhtu (loe: poetakse voodisse telekat vaatama, kallistatakse iga reklaamipausi ajal).

20.15 Koolilastest kallistajad magama, ise ka horisontaali. Pea hakkab alles nüüd ketrama kõikidest tegemata töödest. lähenevatest tähtaegadest ja eelarvetest. Mida ja millises järjekorras teha ning kust kõige selle jaoks leida aega ja vahendeid, see on pidev teema, mis ei lõpe vist kunagi. Nii kurnav, aga samas nii väljakutsuv.

 

Tegelikult oli see päris rahulik päev. Kolm aastat tagasi linnas jooksin nii.

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

I klassi lõpp

Viimane päev I klassi õpilastena

Ajaloo huvides tuleb kirjutada paar sõna ka Hde kooliskäimisest. I klass on nüüd õnnelikult seljatatud. On olnud nii ja naa. Mõni päev on väga raske. Teadagi, hommikused kella pealt ärkamised. Need ongi vast olnud kõige keerulisemad.

Õppimisega on saadud toime. Peaasjalikult on nad ise õppinud, vaid mõnikord on minult abi küsitud mõnest ülesandest aru saamisel. Reeglipäraselt ma pole kontrollinud nende õppetükke ja ümber pole ka lasknud teha, va juhtudel, kui on ilmselgelt kohutavalt valesti.

Oma kooliasjade eest on nad täielikult ise hoolitsenud. Mingi valemiga on peaaegu alati saanud õiged asjad kaasa ja ka kooli ära pole märkimisväärselt asju kadunud. Ainult üks koolivormi vest:)

Korralikkusega on nii ja naa. Hannat see teema lihtsalt ei huvita. Teda ei häiri, kui käekiri on loetamatu või vihik ranitsasse toppimisest kapsastunud. Ta segavat palju tundi ja üldse on suur sahmerdaja. Helena seevastu on ülikorralik, tal on alati kõik asjad kaasas ja korras.

Nagu arvata oligi, on kõige raskem nende jaoks eesti keel ja kirjatehnika. G, b, d on üsna lootusetult sassis, veel. Kirjatehnika on pähkel Hannale, seevastu õigekiri on tal isegi parem kui Helenal.

Seevastu lota ja mata lähevad neil väga hästi, Hanna sai loodusõpetuse töös koguni maksimumpunktid, mis mind väga rõõmustab. Kehalises on nende lemmik muidugi rahvastepalli mängimine. Rütmikas on hoolega harjutud tantsupeo tantse ja kuu lõpus ootabki ees tantsupeole minek.

Klassikaaslastega läbisaamine tundub olevat üldjoontes sõbralik. Eks nägelemisi ja ütlemisi tuleb ikka ette, aga reeglipärast kiusamist pole täheldanud. Ka ühisel lõpupeol olid kõik koos väga sõbralikud ning üritus kujunes totaalselt ühistantsimiseks. Kusjuures hämmastav, millised ägedad tantsulõvid on nende klassi poisid, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Kokkuvõtteks – ma kartsin hullemat kooliminemisest. Kõik on läinud üsna sujuvalt ja hästi, palju on olnud hetki, kus olen heldinud ja uhke olnud. Laseme samas vaimus edasi. Küll aga juba väiksemas maakoolis, sest paberid võtsin linnast juba välja.

Comments (1) »

Lugemisklõps

Kulus 7,5 aastat, et Hd avastaksid, et raamatuid on lugeda äge. Ja kui tore on, kui seda saab ise teha, mitte ei pea lunima, et ette loetaks.

Niisiis. Mõlemad mu tüdrukud on viimastel nädalatel vaat et igapäevased külalised kooli raamatukogust. Võetakse järjest endale raamatuid ning loetakse neid kodus igal vabal minutil. Koolis olevat neil lausa omaalgatuslik lugemisklubi, kus kõik raamatusõbrad koos.

Eriti hoos on Helena, kuid ka Hanna proovib ikka õega sammu pidada ja tassib ka muudkui raamatuid koju.

20161120_203652

Helena esimene omaalgatuslikult ja vabatahtlikult läbi loetud raamat. Selles on kooliteemalised loriluuletused, mis tekitasid hulgaliselt naerupahvakuid.

Leave a comment »

Ajarännak ehk TMKK 55 juubeliüritus

tmkk55

Pärast õnnestunud esinemist – Age Juurikas, Risto Joost ja ERSO.

Käisin ajarännakul ehk koolikokkutulekul. Pole sellisel üritusel kunagi käinud, aga õnneks mu kallis pinginaaber meelitas mind kaasa.

Oiappi! Juba juubelikontsert oli superluks. Saal puupüsti täis, laval parimad TMKK kasvandikud. Kõiki kutsuti kordi ja kordi lavale tagasi, braavohüüded ja jalgade tunnustav müdin.

Minul elustusid muidugi kohe mälestused koolikontserditest, kus me pidime käima kohustuslikus korras. Muidugi sai seal ka nalja. Tavaline oli, et kõige vingema aplausi pälvis mõni viimase klassi poiss, kelle ülesanne oli klaverikaant tõsta. No polnud kade ka, kummardas ka ikka saalile viisakalt.

Edasi tervitasime kõiki, keda vähegi ära suutsime tunda. Paljud õpetajad olid väga vanaks jäänud, meenutamisega oli raskusi – ei tulnud minul nimed meelde, ammugi mäletas keegi mind. Olin koolis ju täiesti hall hiir ja mööda seinaääri käija. Sellised ei jää lihtsalt meelde. Aga ikkagi – kekaõps, solfiõps, koorilauluõps, esimene klaveriõps jne jne.

Kui palju mälestusi! Kuidas ma vaevlesin koorilaulus II häälega, kuidas ma diktaati kirjutada ei osanud, kuidas ma olin suur sõber kehalise õpetajaga (millegipärast), kuidas ma eelkoolis klaveri alla põgenesin selle asemel, et noote tudeerida jne. Kahjuks polnud kohal ühtegi eesti keele õpetajat, et oleks saanud nostalgitseda, kuidas ma tunnist poppi panin ja saabusin vaid kontrolltööks v kirjandi kirjutamiseks. Alati viied.

evelyniga

Minu kallis pinginaaber Evelyn, kellega olime lahutamatud kogu kooliaja. Muuhulgas lõhkusin ma iga nädal ära tema viiuli. See lugu on juba nii kuulus, et seda teab isegi järgmine põlvkond.

Ma olen aegade jooksul palju mõelnud muusikakeskkoolis õppimise peale. Muusikut minust ju ei (õnneks) saanud, sest polnud mul annet ja pilli harjutasin hädapäraselt. Aga palju muud ma sain ikkagi ja neid oskusi-omadusi kasutan ma edukalt iga päev.

Õppisin töökust ja visadust. Iga päev ma ikkagi harjutama pidin, sest muidu oleks ju päris karauul lahti olnud. See on üsna nüri töö, aga see õpetab järjekindlust ja sihipärasust. Omadust, mida hinnatakse absoluutselt igal elualal ja igas töös.

Pilli õppimine teeb inimesest keskendumise maailmameistri. Muusikuid võib ju pidada boheemlasteks ja nad tihti ongi, aga keskenduda oskavad nad kõik. Ei ole võimalik mängida, kui sa ei ole mõtetega selle asja juures. Sedagi oskust läheb vaja kõikjal. Ka tekstiloomine on eelkõige keskendumine teemale ja enese mobiliseerimine.

Õppisin tundma muusikat. See teekond oli ülimalt põnev, sest eks meil olid ka parimad õpetajad. Heliloojate elulugusid oli väga põnev uurida ja ma oleksin palju vaesem, kui ei tunneks seda valdkonda. Ja mul on mida oma lastele rääkida ja millega nende kõrvu “piinata”.

Õppisin muusikat kuulama. Kaua aastaid ei kuulanud ma üldse klassikat, aga viimasel ajal järjest rohkem. Tegelikult ei möödu päevagi, kui ei kuulaks. Ja kui hea on kuulata, kui taipad märgata harmooniat, saad aru struktuurist. Kõik on selge, loogiline.  Kooliajal vihkasin Bachi, mida pidi koguaeg mängima ja mis käis ikka täiesti ajudele. Praegu jumaldan.

Vaeva oli palju, aga mida aasta edasi, seda enam naudin selle vilju.

 

Leave a comment »

Iseseisvumine

Hanna ja Helena on viimast kuud lasteaialapsed. Nad ootavad väga juba kooli minekut ja on viimase kuuga muutunud hüppeliselt iseseisvamaks.

Nurga taga poes piima-leiva järel käis Helena juba mõnda aega. Nende viimase aja julgustükk on aga ise trenniminek ja sealt koju tulek. See on ettevõtmine, kus tuleb Tallinna kesklinnas seigelda mitme liiklusvahendiga.

Kõigepealt tuleb Koidu peatuses valida õige sõiduriist ja sellest kaks peatust hiljem väljuda. Siis ületada pool Pärnu maanteed, istuda Trammi peale ja sõita veel kaks peatust. Seejärel ületada pool Narva maanteed ja trennis ongi. Tagasitee õnneks on veidi vähemate teeületamistega – buss peatub otse Foorumi keskuse eest ja sealt tuleb sõita neli peatust.

Nende esimene käik nägi välja umbes nagu spioonimäng. Kõigepealt läks Helena üksi bussi peale. Hanna veel ei julgenud, läksime koos järgmise bussi peale. Õnnetuseks saime Helena bussi kätte ja pidime mahtuma ühte trammi. Helena oli üksi trammi eesotsas ja tegi näo, et meid ei tunne.

Pärast trenni pidin mina kadunud olema. Muidugi ma luurasin neid Foorumis kangi all. Kui nägin, et nad ootavad viksilt bussi, hiilisin trammipeatusesse ja lipsasin märkamatult trammi. Olin neile öelnud, et istugu nr 5 ja mitte mingite teiste busside peale. Noh, trammiaknast nägin, et istuvad 20A bussis. Aga see on ka väga õige ja toob ka koju. Kui küsisin, et kuidas nii – rääkisin ju viiest, kostis Helena väga iseteadlikult: “Emme, mul on aju ka. Ma ju tean, et 20A toob ka koju, me sõidame sellega ju peaaegu alati, kui viiest maha jääme.”

Järgmisel päeval tahtis Hanna üksi 2 peatust trammiga linna sõita, et seal mammaga kokku saada. Kohtas trammis oma sõbrantsi ja unustas ära, kus maha pidi minema. Sõitis peatuse mööda. Õnneks said ikka mammaga Viru juures kokku.

Täna keelati mul trennist tulemise luuramine ära ja kästi koju minna.

Kuidas vanemad vanasti murest halliks ei läinud, kui polnud mobiiltelefone?

 

 

 

Comments (1) »

Siis kui rong sõitis Valgast Tallinna pool päeva

Kui mu vanaema veel elas, sõitsime koguaeg Tallinna-Valga vahet rongiga. See oli hiina piin. Rongi nimi oli Tšaika ja ta kurseeris Tallinna-Minski vahet. Olid puruvenelastest mornid vagunisaatjad, raudteeklaasid, hirmrõvedad peldikud ning ühest vagunist teise ma minna ei julgenud, sest vahepealt paistsid rööpad. Tore oli rongisuhkur – kaks tükki paberist pakis, mille ümber oli värviline rongipilt. See pisike pilt suhkrutükil oli ka väheseid värvilaike rongis, sest sisekujundus oli pruun või tumesinine ning töötajate vorm ka tumesinine nagu koolilastel. Selleks, et Tallinnas rongi pääseda, tuli teha suur hüpe üle perrooni ja rongi haigutava vahe ning Valgas ronida üles rongi viivast raudtrepist. Teekond Tallinnast Valka võttis aega 5-6 tundi ja tundus igavene. See rong logistas ja passis pidevalt mingites jaamades, kus tuli kaubaronge mööda lasta.

Miks ma äkki seda rongijuttu ajan? Lihtsalt sõitsin üle 100 aasta Valgast Tallinna rongiga ja elustus hulgaliselt rongimälestusi. Nüüd kestab sõit 3h20 minutit ja alla 120 rong naljalt ei sõida. Mõnus!

Aga enne. Ükskord 1986ndal aastal, kui oli überkülm talv, võttis sõit aega veel kauem kui 6 tundi. Me läksime Valgast liikvele 7 ajal ja peale südaööd pidi rong Tallinnas olema. Aga raudtee oli vist täistuisanud ja ta lihtsalt seisis-seisis-seisis. Lõpuks hakkas vist kütus ka otsa saama ja rong muutus ilgelt külmaks. Vagunisaatjad tuhisesid alguses vihaselt ringi, aga sõidu lõpupoole olid hoopis kadunud – küllap magasid. Tallinna jõuti nii peale 3 öösel. Ma ei mäleta, mismoodi me Balti jaamast koju Kivimäele saime, äkki taksoga? Takso saamine neil kaugetel aegadel oli muide paras kunsttükk.

Teinekord oli mul jällegi rongis kaasas spordikotitäis kutsikaid. Selliseid pooleteistkuuseid oma kuus tükki vist. Vanaema koer oli jälle poeginud ja ma mõtlesin penidega äri teha ning nad Nõmme turu väravas maha müüa. Müüsin ka. Aga enne oli vaja nad Tšaikaga Tallinna saada. Rong oli rahvast täis nagu alati ja kutsikad ei olnud sugugi nõus 5 tundi kotis kükitama. NIi nad siis väljusid kotist igaüks ise suunda, pidevalt pissides. Ma tegelesin siis rongis nende karjatamisega.

Me vedasime rongis kõike – hoidiseid, õunamahla suurtes kolmeliitristes purkides, väiksemaid mööblitükke ja tihtipeale ka kotiga talvekartuleid. Inimeste kandevõime noil aegadel oli hämmastav.

Peldikusse (ma nimelt ei nimeta seda ruumi WCks, sest see ei andnud WC mõõtu välja) minek oli asi, mida kõik lükkasid viimse hetkeni edasi. Tallinnast sõitma hakates oli aga Puka juures viimane piir. Oli vaja võtta ette kohutav teekond läbi terve rongi esimesse vagunisse. Peldikus oli vaja alla suruda kõik vastikusaistingud ja toimetada….kuidagi. Lõpuni ei saanud aru, kas seal potil pidi otsas seisma või mismoodi asjatoimetus täpselt mõeldud oli. Tasakaalu hoida oli raske, sest rong loksus igal rööpavahel. Käte pesemiseks oli mingi valemiga võimalik kraanist välja meelitada väike veenire. Paberist võis vaid unistada.

Kõige kiirem viis noil aastakümnete tagusel ajal kirja saata (jah, me saatsime siis postiga kirju, ei helistanud, sest telefoni polnud) oli kiri viia õhtuse Tšaika peale. Käisin tihti vanaemaga jaamas kirja viimas. Kiri tuli lasta veduri küljes olevasse pilusse ning hommikul oli see saajal käes. Muidu läks kiri Valgast Tallinna mitu päeva.

Comments (1) »

20 aastat hiljem

 IMG_7140Meie klass 2014. Istuvad: Ann Ojala, Enna Audova, Evelyn Minn-Arukask, mina, Keit Pentus-Rosimannus. Seisavad: Arne Laansoo, Kristjan Sommer, Jüri Liiva, Tarmo Sillaots, Mihkel Mattisen, Rene Sepalaan.

Uskumatu lugu, aga keskkooli lõpetamisest möödus sel aastal 20 aastat. Ja mitte ühtegi klassikokkutulekut polnud meie klassil selle aja jooksul olnud. Nüüd aga võttis meie klassi tubli Enna asja ette ja kutsus seltskonna jälle kokku. Õnneks on olemas Facebook, mille kaudu üksteist leida. Suuremalt jaolt me siis leidsimegi, kuigi on kummalisel kombel meie klassis ka inimesi, kellest googles mitte ridagi välja ei tule. Nagu oleks inimene maapealt kadunud.

Kui minna ajas tagasi, siis me polnud kooliajal ülemäära üksmeelne klass. Igaüks ajas mingeid oma asju ja eriti ei seltsitud. Eks vast sellepärast polegi me siiani tundnud põletavat vajadust kokku saada. Ka nüüd läksin ma kokkusaamisele väga segaste tunnetega – mis siis, kui me oleme endiselt igavad igaüks-oma-nurgas-istujad?

Aga igav küll ei olnud sugugi. Vastupidi, aeg kulus vanu aegu meenutades ja praegustest tegemistest rääkides ülikiiresti käes ja varsti tuli juba närviline ettekandja tüdruk teatama, et restorani tahetakse kinni panna. Kokkutulnutest kõik ei lõpetanud muusikakeskkooli, kuid kõik, kes kohale tulid, on suurepäraselt leidnud oma koha elus. Meie hulgas on teadlane, minister, põllumees, õpetaja, transpordispetsialist, IT-inimene ja muidugi ka mõned väga arvestatavad muusikud. Ja üks ajakirjanik. Kõik rääkisid oma tööst lausa kirega ja ilmselgelt teeme me kõik seda, mida me just parasjagu tahame ja kõige paremini oskame.

Natuke kahju on sellest, et järeltulijate poolest esineme väga nõrgal tasemel. Vähestel on lapsi ja keegi ei paista silma erilise paljulapselisusega. Aega muidugi veel on.

Kaasas olid ka vanad kooliajal tehtud pildid, mille puhul mina ei jõua ära imestada seda, kuidas on võimalik teha lastest niivõrd jubedaid pilte. Esimese klassi juntsud peaksid ju ometi olema nunnud ja rõõmsad? Mitte aga äravaevatud nägudega ja surmtõsised:) Või et kas seitsmenda klassi poisid peavad tingimata pildil välja nägema nagu grupp paadialuseid või narkareid? Äärmiselt kummaline.

Laiali läksime kindla plaaniga, et järgmine kokkutulek toimub varem kui aastal 2034.

 

IMG_7086Sõbrantsid 20 aastat hiljem:) Pilti tegi Enna.

IMG_1858Üks pilt meie lõpetamisest.

Leave a comment »