Archive for juuni, 2019

Maasikapäev

Maasikad1

Maasikateaeg on praegu haripunktis ning juba mitu aastat korjame endale ise mõne lähedalasuva maasikakasvataja põllult talveks maasikad. Nii ka tänavu.

Maasikad olid väga ilusat ja neid oli meeletult. Sort Polka. Kokku tõime kolmepeale ära 15 kg ja ega rohkem poleks jaksanud ka küürutada. Ei ole kerge maasikatekorjamine ja siinkohal minu imetlus kõigile, kes suudavad vagude vahel päevade viisi küürutada. Ma olen nii nõrk inimene, et piisab ka kahest tunnist.

maasikad

Ülejäänud päev kulus köögis marju prepareerides. Puhastamine toidu- ja veterinaarkontrolli valvsa silma all. Nimelt kontroll koristab meil koheselt kõik põrandale kukkuva.

Osa marju läksid karpi ja külma, osa moosiks, osa niisama kõhtu ja osa Pavlovasse. Moosi peaks jätkuma nüüd kuni järgmise maasikaajani, sest keegi tubli oli juba käinud ka metsmaasikal ning neid hea hulga koju toonud.

pavlova

Pavlova on minu esimene! Tegin Nami-nami retsepti järgi, kuid kahekihilise. Õnnestus väga hästi ja kõik kiitsid:) Tasub proovida kindlasti veel ja ka mõnede teiste marjadega.

 

Advertisements

Leave a comment »

Suvekool, pööripäev ja jaanipäev

Suvekool

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Suvekool3

Suvekool2

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Jaanituli

Kahrunina

 

Leave a comment »

Juhuslik kohtumine triibuseelikuga

Üks esimesi kordi, kui oma seeliku pittu viisin. Aasta 2013

Viimase aasta jooksul olen saanud mitmeid kordi kanda rahvariideid. Minu jaoks on see suur asi, sest varem polnudki ma kunagi neid kandnud. Kes pole proovinud, siis see on ütlemata uhke tunne, lausa kuidagi väärikas olemine. Teekond rahvariieteni algas aga väga juhuslikult ühe triibulise seelikuga.

See võis olla 6-7 aastat tagasi, kuid ühel vihmasel hommikul Tallinnas vana Ajakirjandusmaja taga asuvasse Uuskasutuskeskusesse sisse astusin. Elasin sealsamas ümbernurga ja kui mööda juhtusin minema, siis alati astusin sealt ka läbi. Enamasti ei leidnud ma sealt midagi ostmisväärset.

Seekord aga köitis miski keset poodi minu pilku juba uksel. Kahe sammuga olin eseme juures. See oli villane rahvariidesseelik. Selline raske ja paks. Väga ilusad värvid. Hind 2 eurot. Ma ei mõelnud kahte sekundit ka, rabasin ta kaasa ning ostsin ilma proovimata ära.

Kodus proovides selgus, et ta oli mulle täpselt paras. Ilmselt ootas see triibuline iludus seal poes just mind.

Edasi läks nii, et kuidagi hakkas pärimuse teema minu ellu imbuma. Kandsin uhkelt oma seelikut Uma Pidol, esimesel korral kuulajana, edaspidi juba lauljana. Seelikuga sai käia tantsupeojärgsel simmanil ja veel mitmelgi taolisel üritusel. Mu lapsed hakkasid tegelema rahvatantsuga ning kogu see teema tuli veel rohkem meie ellu. Nemad olid kaks aastat tantsinud ja mina olin neid vaadates heldimuspisaraid tagasi hoidnud. Hakkasin ise ka rahvatantsuga tegelema. Selleks on nüüd juba päris rahvariidekomplekt, kuid alguse sai kõik sellest triibulisest kaltsukaseelikust. Ta tundub olevat pärit Kodavere kihelkonnast Peipsi äärest. Ehk et mitte väga kaugelt meie praegusest kodust.

Võib-olla pole juhused üldsegi juhused, vaid lihtsalt nii peab minema.

 

Comments (1) »

Kolmas klass on läbi!

 

Suvevaheaeg on lõpuks käes!

Palju rõõmu on Hanna ja Helena mulle toonud. Rõõm on vaadata nii ilusaid tunnistusi, kus viied puha reas. Hannal vaid üks neli (inimeseõpetus), aga ta arvab, et see on ajutine nähtus ning järgmisel aastal on ta jälle üdini viieline. Näis.

Eile käisime Kastre vallavanema vastuvõtul, kuhu olid kutsutud meie valla kolme kooli helgemad pead. Helena nende hulgas. Neid oli palju ja igaüks neist sai aukirja, väikse kingituse ja käepigistuse vallavanemalt. Ja lõpuks kringlit ning muud head-paremat niipalju kui sisse mahtus. Nii personaalne ongi suhtumine maal. Tundsin end väga hästi, et olen sattunud nii toredasse perre.

Veel rõõmustas mind väga, et J. sõitis kohale Tallinnast, et jagada laste rõõmu- ja uhkusehetki. Lastele on nii oluline teada, et vanemad on nende üle uhked.

Mis siis edasi? Suvi tuleb kirju. Juba täna sõitis Helena kooli tublimatega preemiareisile Viljandisse. Oi, kui kade oli Hanna. “Ma pean üksi kodus igavlema,” oigas ta. “Elu on nii karm.”

Edasi ootab neid juba järgmisel nädalal muusika- ja draama suvekool Moostes. Veel on juba nädala pärast rahvatantsuga esinemine Võõpstes laulupeotule tulemise tseremoonial ja pööripäevapidu Rasinal. Edasi juba Seto Folk, Tantsupidu Tallinnas, reis Pipi koju Rootsimaal ja veel igasuguseid väiksemaid asju. Kindlasti ka niisama suvist chilli, lebo Peipsi ääres ja veemöllu koduses tiigis. Kustiga ringikolamist, rahateenimist marjakorjamisega, sõprade võõrustamist ja külaskäimisi.

Ilusat suve kõikidele meie sõpradele!

 

Comments (1) »

Loomaelu

Kusti peesitab rabas

Meil siin üks asjapulk peab sünnipäeva – Kusti juba pool aastat vana!

Oi, ma ei jõua seda koera ära imestada ja ära kiita. No ongi selline kutsikas, kellega võid peaaegu ära unustada, et ta on kutsikas. Nii mõistlik! Pahanduste skooriks on küll läbinäritud tolmuimeja voolik, aga ma ei hakka isegi pahandama selle pärast – tegemist oli ühe äärmiselt lärmaka, vähetõhusa ja ebamugava imejaga.

Ka mingit kodust lõhkumist pole. Ta vist ei tule selle pealegi, et diivanit saaks hävitada või klaverit närida. Või et teha külmkapi uks lahti ja sealt võtta, mida meeldib. Muidugi on mul omad nipid ka, et asja joone peal hoida. See on tegelikult lihtne.

  • Energia peab olema hästi suunatud. Maakeeli öeldes – väsita koer ära ja ta ei jaksagi sul laamendada. Väsitamiseks ei pea sugugi teda kilomeetrite viisi jooksutama. Väga väsitav on näiteks suuremas seltskonnas viibimine või linnaskäik. Ujumaskäik ja muidugi tund-paar metsas ka.
  • Ei anna võimalust lõhkuda ega asjast maiku suhu saada. Kutsil on toas hiigelsuur puur, kus on tema pesa. Seal on ta öösel ja siis, kui ta üksi kodus on. Enamuse aja on tal aga vaba voli käia kõikjal, lihtsalt mul on silm peal. Ja näidake mulle lolli koera, kes perenaise silma all tihkaks mingit sigadust korda saata? Olen proovinud teda üksi lahtiselt ka koju jätta ja see toimib samuti. Tundideks veel ei usalda, aga kuni tund aega vabalt.
  • Ta on unustanud kingafetiši. Kui Kusti meile tuli, oli tal eriline armastus jalanõude vastu. Esikust haaras möödaminnes ikka mõne kalossi hambu. Pärast korduvat keelamist ei tee ta jalanõudest enam väljagi. Keelan ja pakun asemele tema enda mänguasja. Ei kulunud palju aega, kui ta kohe eelistas mänguasja ning keelata polnud enam vaja.

Hakkasin temaga käima sõnakuulelikkuse trennis. Hästi läheb, õpib väga-väga kiiresti. Ja nagu kasvataja ütles, see loom on toidu nimel tõepoolest tegema ükskõik mida:)

See koer armastab vett hullupööra. Ei möödu ühtegi jalutuskäiku, kui ta ennast märjaks ei kasta. Kraavid on loodud ilma selleks, et sinna sisse karata või kraave mööda joosta kihutada nii, et vesi lendab. Ja kui teda veel Peipsi äärde kaasa võetakse, siis see on täielik õnnepäev.

Ta sööb sama toitu, mis kelgukoeradki. Ehk lõhekala ja lisaks natuke krõbinaid ka. Kõik maitseb ja tervis on väga hea.

Karva sisuliselt ei aja, kuid habe vajab küll pidevat harimist.

Kusti Võnnu koolis lastekaitsepäeval. See oli küll koeral õnnepäev, sest nunnutamist sai tervelt koolitäielt lastelt ja no temal ei saa ju tähelepanust kunagi küll. Lastega leidsime, et Kusti võiks vabalt olla koolipsühholoog – küll tema alati rõõmustaks tulijate üle, kuulaks kõik mured ära ja mitte kunagi ühtegi saladust välja ei lobiseks.  

Võtan teda võimalikult palju igale poole kaasa. Autoga sõitmine on läinud oluliselt paremaks. Vabatahtlikult ta autosse ei hüppa, aga vähese abi korral saab mindud. Enam ei oksenda ka.

Kodus on ta mul kui vari. Isegi WCsse trügib kaasa ja ta on valmis tundide viisi mu jalge ees vaikselt magama ning ootama, kuna kirjatööd valmis saavad ning temaga metsa minnakse.

 

 

 

Leave a comment »

Põlvamaa laulu- ja tantsupidu Intsikurmus

Põlva rahvariided on üleni valged. Ja kaelas hõbe – mida suurem sõlg, seda rikkam perenaine. 

Toimus selline üritus siin meie kandis. Osalesin ka Mai naiskoori ridades ning osales ka Helena koos Mooste rahvamuusikutega.

Pidu oli nii ja naa. Korralduselt üsna kummaline. Ma polegi veel kunagi varem sõna otseses mõttes kükitanud lava peal neli tundi. Peokorraldajad võiks seda omal nahal järgi proovida ja vaadata, kas on tore.

Laulud mulle kõik ei meeldinud. Sellised lihtsakoelised ühehäälsed kolmeduurilood pole nagu väga mokkamööda. Puudub väljakutse ja sisu. Õnneks selliseid laule meie repertuaaris oli vaid paar tükki ja no ega nende õppimise peale ju aega ei kulu – võtad mõne korra läbi ja ongi tehtud.

Rahvatantsijad tantsisid küll kõik väga-väga hästi. Oti rattad ei läinud sugugi kuidagi kõveraks või sassi ja Kirisabalind oli täitsa tantsupeovääriline.

Helena osales koos Mooste Rahvamuusikakooli rahvaga ja lõi kaasa kolmes loos. Ta ootas seda esinemist väga ning harjutas ka hoolega. Ikkagi esimest korda elus sai ta mängida tantsuks. Kõik nad harjutasid ja kõlasidki imeliselt kokku. Paraku publik seda ei kuulnud, sest rahvamuusikutele kas unustati või sihilikult ei pandudki võimendust külge. Mis te arvate, kas kannel kostab üle suure platsi ilma võimuta? Või viiul? No mitte midagi ei kosta, täispantomiim.

Kõige suurem möödalaskmine oligi peo heli. Terve päev otsa proovides loivasid helimehed ringi ja midagi toimetasid. Juba proovis imestasin, et rahvamuusikutel lasti mängida ilma võimenduseta. Aga no midagi nad kruttisid ja näis, et päris peo ajaks ehk saavad ikka oma mikrid tööle. Tuhkagi – 15 sekundit pärast loo algust käis klõps ja algas pantomiim. Samal ajal pidi platsitäis rahvast tantsima. Ja nad tantsisidki, ilma saateta. Helimehed mitte ei jooksnud, vaid loivasid ringi. Etendust seisma ei pandud ja kulus minuteid enne kui õnnestus mingil moel heli taastada.

Mooste orkester proovis

Siis see laval kükitamine. Ma väga loodan, et Tallinna peol pole kellelgi pähe tulnud mõte, et ajame koorid rongkäigust lavale ja las passivad seal kuni peo lõpuni. Täpselt nii Põlvas oli. Peole eelnes ka läbimäng ehk et 4 tundi kükitamist. Istumiseks seda väga nimetada ei saa.

Rongkäik. Mumeelest oleks võinud olemata. Inimesi ei huvita selline kammaijaa. Nad ei tule toast välja, ei tule tänavale. Neil on toas ekraanid, mida vahtida ja neid nad seal vahivadki. Ehk et kogu Põlva linna peale oli rongkäiku vaatama tulnud ehk sadakond inimest. Väga piinlik.

Siiski – oli ikka ka häid asju. Ilmaga vedas! Ei olnud ei külm, vihmane ega ka mitte liiga palav:) Toit oli peol ka täiesti söödav ning mulle väga meeldis, et alkoholi ei müüdud.

Vaade lavalt

Leave a comment »

Looduskaitse, rumalus või lihtsalt tähelepanupuudus?

Kevad käes ja ootuspäraselt levib vaat et iganädalaselt lugusid sellest, kuidas metsast on “leitud ja päästetud” väikesi haledaid loomapojakesi. Just viskas FBs ette kellegi postitatud pilt uruservalt maailma uudistavast rebasekutsikast. Pildiga koos küsimus, et kuhu peaks teatama – loomake üksi ja karv pulstunud! Kohe leidus hulgaliselt “tarku”, kelle arvates oleks väga hea mõte kutsuda kohale miski päästeühing ja tassida rebasekutsikas hirmsast metsast välja. Päästa ta.

Alles hiljuti levis lugu põdravasikatest, kes tassiti linna ära, kuna nende emad olevat Kevadtormi paugutamise tõttu pojad hüljanud.

Möödunud nädalal oli nett täis haledate silmadega mõmmiku pilte, mille juures mitme-meetri pikkune kirjeldus sellest, kuidas mõmmik tulnud (sic!) inimeste juurde abi otsima, olla tuigerdanud ringi ja hädas, mis hädas. Meil on olemas mingid ühingud (ma meelega ei viita sellele loole, sest minumeelest pole õige lollusi levitada), kes tegelevad muuhulgas taoliste “päästetöödega”. Igatahes tõusnud suur skandaal, sest loomapäästjad toonud mõmmiku metsast ära, aga keskkonnainspektsioon, va paha, käskinud karupoja hoopiski sinna tagasi viima. Surema või mida iganes!

Või siis oli keegi somesse postitanud pildi kitsekorjusest vedelemas metsalangil harvesterijäljes. Juures tekst, kuidas kitseke on metsaraie ohver. Mustmiljon kommentaari ja hüsteeriani paisuv pahameeletorm. Oeh! See seal pildil oli ju terve hulga elajate pidusöögilaud. Miks ei postita keegi pilti sellest, kuidas hundid või kotkad taolise korjuse kallal maiustavad? Miks on ilus arvata, et surm, see on kõige lõpp. Tegelikult on ju ühe surm teisele elu.

Mulle ei meeldi sellised lood. Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad päästma sinna, kus pole vaja päästa. Kus üldse pole vaja midagi torkida. Kas tõesti mõni arvab, et rebaseema kükitab 24/7 oma kutsikate juures nagu lapsehoolduspuhkusel inimese ema? Kui ta seda teeks, ei kasvataks ta üles mitte üht poega. Rebaseema peabki enamuse ajast pidama jahti, et poegadele süüa hankida ning pojad peavadki olema üksi. Ja neil ei ole sugugi hirmus olla üksi seal metsas. Neid ei ole vaja sealt ära tassida. Kui aga mõni neist peaks väljuma valel ajal või vastu ema õpetust urust ning hukka saama, saab temast toit järgmistele toiduahelas. Röövlindudele, kiskjatele.

Jah, võibolla need põdravasikad oleks ka hukka saanud. Aga seegi on looduslik valik, nende emal polnud õnne või ka tarkust otsida vaiksem paik toimetamiseks. Parem on, kui need geenid ei paljune. Loodusliku valiku tulemusena saavad süüa toiduahelas järgmised – hundid, rebased, ilvesed, röövlinnud. Kes on inimene, et tema otsustab just need loomad toidust ilma jätta?

Me kõik oleme õppinud loodusliku valiku toimimist pakun et kuskil algklassides. Sellel põhineb kogu loodus. Nii on olnud tuhandeid aastaid ning nii ka jääb. Ellu jääb tugevam, targem ja mõnikord ka õnnelikum. Kes ellu ei jää, sellest saab teiste toit. Jah, see võib tunduda väga julm, et seesama kurbade silmadega mõmmik võibki vabalt jääda kellelegi toiduks. Kasvõi ainult sellepärast, et ta sündis nii suurde perre, et ema ei jõua teda ära toita.

Selliste lugude üks ühine nimetaja on enesele vastu rinda tagumine ning tohutu kommentaaride hulk. Lai kõlapind. Allkirjade kogumine, pöördumiste kirjutamine. Kahjuks suurem osa kommentaare on lauslollid, need on kirjutanud inimesed, kes on loodusest võõrdunud ja kes tõenäoliselt pole lähedalt ega oma loomulikus keskkonnas kunagi näinud seda looma, keda nad parasjagu päästavad või kelle poolt nad hääletavad. Neil ei ole õrna aimugi, kuidas elu käib metsikus looduses. Nende kokkupuude loodusega on paar korda aastas mõned tunnid matkamine või sügisel sõpradega seenel käimine. Tavaline on, et sellistes lugudes poogitakse loomadele külge inimlikke omadusi, tavaliselt tänulikkust inimesele päästmise eest. No nii on muidugi uhke ja ilus mõelda, kuid vaevalt et see ka päriselt nii on.

Veel hämmastab mind jutt, kuidas loomadel polevat mitte kuskil elada ja see andvat inimesele justkui põhjuse neid “päästa”. Päriselt ka arvate, et Eestimaal pole ruumi? Olukorras, kus rahvas on valdavalt nagunii linnadesse elama läinud? Tulge Tallinnast välja, keerake maanteelt kõrvale, sõitke natuke kaugemale, päriselt maale, mitte linnalähedasse karbikülla. Ruumi on maa ja ilm. Muide, seesama põder või metskits elab ju suurima rõõmuga metsanoorendikus, mida meil on palju, sest vana metsa on kõvasti maha võetud.

See postitus ei ole rubriigist “mul on loodusest savi”, vaid vastupidi. Mul on tõeliselt kurb vaadata, kuidas talupojatarkus kaob sama kiirusega nagu lumi kevadel sulab. Taolised päästmislood paraku vaid võimendavad rumala eneseupituse levikut, sest laike ja jagamisi saavad need lood alati meeletult. Ning laik ja sheer on teadupärast see, mis praeguse aja inimest toidab ning talle elumõtte annab.

 

2 kommentaari »