Ahunapalu maasektori veebikodu

Suvekooli lõpukontsert Rasina külamajas

Hanna ja Helena lõid kaasa rahvamuusika- ja draama suvekoolis Moostes. Tulid koju hoopis teistsugustena. Parema pillimänguoskusega ja kuidagi iseteadlikena. Neile väga-väga meeldis. Isegi see olevat lahe olnud, et laagris kehtis nutikeeld. “Me saime niipalju omavahel mängida ja kõigiga sõpradest,” hõiskas Hanna. Mõlemad broneerisid minu käest endale võimaluse ka järgmisel aastal samas laagris osaleda.

Suvekool lõppes pööripäevapeoga Rasina külakeskuses. Lapsed olid valmistanud ülimaitsvat küpsisetorti ja no need pillilood – kontsert oli täispikk. Mõni lugu kummitab niimoodi siiani, et seda aina mängitakse ja ümisetakse.

Mängimise tähe all läks meil sel aastal ka jaaniõhtu. Milline imeline olemine! Pole vaja palju – täiesti piisab oma kallistest inimestest, lihtsast söögist, kuumast saunast ja külmast tiigist. Ilm hellitas meid tänavu – soe, aga mitte liiga palav õhtu. Tuul, mis puhus laiali sääsed. Päikesepaiste, pärnaõitelõhn ja mesilaste toimekas sumin. Ja pillimäng – ei mäletagi, millal oli jaaniõhtul viimati nii mõnus ilm, et sai väljas lõkke ääres pilli mängida. Aga niisiis Helena viiulil, minu ema karmoškal, vennas kitarril, mina handpanil. Hanna laulis. Video tegemise keelas aga Helena kahjuks ära ja ma ei saa tema keelust üle astuda.

Üks esimesi kordi, kui oma seeliku pittu viisin. Aasta 2013

Viimase aasta jooksul olen saanud mitmeid kordi kanda rahvariideid. Minu jaoks on see suur asi, sest varem polnudki ma kunagi neid kandnud. Kes pole proovinud, siis see on ütlemata uhke tunne, lausa kuidagi väärikas olemine. Teekond rahvariieteni algas aga väga juhuslikult ühe triibulise seelikuga.

See võis olla 6-7 aastat tagasi, kuid ühel vihmasel hommikul Tallinnas vana Ajakirjandusmaja taga asuvasse Uuskasutuskeskusesse sisse astusin. Elasin sealsamas ümbernurga ja kui mööda juhtusin minema, siis alati astusin sealt ka läbi. Enamasti ei leidnud ma sealt midagi ostmisväärset.

Seekord aga köitis miski keset poodi minu pilku juba uksel. Kahe sammuga olin eseme juures. See oli villane rahvariidesseelik. Selline raske ja paks. Väga ilusad värvid. Hind 2 eurot. Ma ei mõelnud kahte sekundit ka, rabasin ta kaasa ning ostsin ilma proovimata ära.

Kodus proovides selgus, et ta oli mulle täpselt paras. Ilmselt ootas see triibuline iludus seal poes just mind.

Edasi läks nii, et kuidagi hakkas pärimuse teema minu ellu imbuma. Kandsin uhkelt oma seelikut Uma Pidol, esimesel korral kuulajana, edaspidi juba lauljana. Seelikuga sai käia tantsupeojärgsel simmanil ja veel mitmelgi taolisel üritusel. Mu lapsed hakkasid tegelema rahvatantsuga ning kogu see teema tuli veel rohkem meie ellu. Nemad olid kaks aastat tantsinud ja mina olin neid vaadates heldimuspisaraid tagasi hoidnud. Hakkasin ise ka rahvatantsuga tegelema. Selleks on nüüd juba päris rahvariidekomplekt, kuid alguse sai kõik sellest triibulisest kaltsukaseelikust. Ta tundub olevat pärit Kodavere kihelkonnast Peipsi äärest. Ehk et mitte väga kaugelt meie praegusest kodust.

Võib-olla pole juhused üldsegi juhused, vaid lihtsalt nii peab minema.

Suvevaheaeg on lõpuks käes!

Palju rõõmu on Hanna ja Helena mulle toonud. Rõõm on vaadata nii ilusaid tunnistusi, kus viied puha reas. Hannal vaid üks neli (inimeseõpetus), aga ta arvab, et see on ajutine nähtus ning järgmisel aastal on ta jälle üdini viieline. Näis.

Eile käisime Kastre vallavanema vastuvõtul, kuhu olid kutsutud meie valla kolme kooli helgemad pead. Helena nende hulgas. Neid oli palju ja igaüks neist sai aukirja, väikse kingituse ja käepigistuse vallavanemalt. Ja lõpuks kringlit ning muud head-paremat niipalju kui sisse mahtus. Nii personaalne ongi suhtumine maal. Tundsin end väga hästi, et olen sattunud nii toredasse perre.

Veel rõõmustas mind väga, et J. sõitis kohale Tallinnast, et jagada laste rõõmu- ja uhkusehetki. Lastele on nii oluline teada, et vanemad on nende üle uhked.

Mis siis edasi? Suvi tuleb kirju. Juba täna sõitis Helena kooli tublimatega preemiareisile Viljandisse. Oi, kui kade oli Hanna. “Ma pean üksi kodus igavlema,” oigas ta. “Elu on nii karm.”

Edasi ootab neid juba järgmisel nädalal muusika- ja draama suvekool Moostes. Veel on juba nädala pärast rahvatantsuga esinemine Võõpstes laulupeotule tulemise tseremoonial ja pööripäevapidu Rasinal. Edasi juba Seto Folk, Tantsupidu Tallinnas, reis Pipi koju Rootsimaal ja veel igasuguseid väiksemaid asju. Kindlasti ka niisama suvist chilli, lebo Peipsi ääres ja veemöllu koduses tiigis. Kustiga ringikolamist, rahateenimist marjakorjamisega, sõprade võõrustamist ja külaskäimisi.

Ilusat suve kõikidele meie sõpradele!

Põlva rahvariided on üleni valged. Ja kaelas hõbe – mida suurem sõlg, seda rikkam perenaine. 

Toimus selline üritus siin meie kandis. Osalesin ka Mai naiskoori ridades ning osales ka Helena koos Mooste rahvamuusikutega.

Pidu oli nii ja naa. Korralduselt üsna kummaline. Ma polegi veel kunagi varem sõna otseses mõttes kükitanud lava peal neli tundi. Peokorraldajad võiks seda omal nahal järgi proovida ja vaadata, kas on tore.

Laulud mulle kõik ei meeldinud. Sellised lihtsakoelised ühehäälsed kolmeduurilood pole nagu väga mokkamööda. Puudub väljakutse ja sisu. Õnneks selliseid laule meie repertuaaris oli vaid paar tükki ja no ega nende õppimise peale ju aega ei kulu – võtad mõne korra läbi ja ongi tehtud.

Rahvatantsijad tantsisid küll kõik väga-väga hästi. Oti rattad ei läinud sugugi kuidagi kõveraks või sassi ja Kirisabalind oli täitsa tantsupeovääriline.

Helena osales koos Mooste Rahvamuusikakooli rahvaga ja lõi kaasa kolmes loos. Ta ootas seda esinemist väga ning harjutas ka hoolega. Ikkagi esimest korda elus sai ta mängida tantsuks. Kõik nad harjutasid ja kõlasidki imeliselt kokku. Paraku publik seda ei kuulnud, sest rahvamuusikutele kas unustati või sihilikult ei pandudki võimendust külge. Mis te arvate, kas kannel kostab üle suure platsi ilma võimuta? Või viiul? No mitte midagi ei kosta, täispantomiim.

Kõige suurem möödalaskmine oligi peo heli. Terve päev otsa proovides loivasid helimehed ringi ja midagi toimetasid. Juba proovis imestasin, et rahvamuusikutel lasti mängida ilma võimenduseta. Aga no midagi nad kruttisid ja näis, et päris peo ajaks ehk saavad ikka oma mikrid tööle. Tuhkagi – 15 sekundit pärast loo algust käis klõps ja algas pantomiim. Samal ajal pidi platsitäis rahvast tantsima. Ja nad tantsisidki, ilma saateta. Helimehed mitte ei jooksnud, vaid loivasid ringi. Etendust seisma ei pandud ja kulus minuteid enne kui õnnestus mingil moel heli taastada.

Mooste orkester proovis

Siis see laval kükitamine. Ma väga loodan, et Tallinna peol pole kellelgi pähe tulnud mõte, et ajame koorid rongkäigust lavale ja las passivad seal kuni peo lõpuni. Täpselt nii Põlvas oli. Peole eelnes ka läbimäng ehk et 4 tundi kükitamist. Istumiseks seda väga nimetada ei saa.

Rongkäik. Mumeelest oleks võinud olemata. Inimesi ei huvita selline kammaijaa. Nad ei tule toast välja, ei tule tänavale. Neil on toas ekraanid, mida vahtida ja neid nad seal vahivadki. Ehk et kogu Põlva linna peale oli rongkäiku vaatama tulnud ehk sadakond inimest. Väga piinlik.

Siiski – oli ikka ka häid asju. Ilmaga vedas! Ei olnud ei külm, vihmane ega ka mitte liiga palav:) Toit oli peol ka täiesti söödav ning mulle väga meeldis, et alkoholi ei müüdud.

Vaade lavalt