Archive for märts, 2018

Isetehtud jäätis

 

20180321_180140 (2)

Varem potsatas ikka poes vahest korvi ka karbike jäätisega, aga nüüd kõnnin tuimalt jäätiselettidest mööda. Põhjus on selles, et poejäätis ei suuda mingi valemiga konkureerida isetehtud maiusega. Kogu meie pere on sellest sõltuvusest ja karbitäis hõrgutist kaob otse lennult.

Võin muidugi süüdistada sõltuvuses tekkes Ragnet, kelle blogist leidsin jäätise põhiretsepti. See koosneb täpselt kahest komponendist – vahukoorest ja kondenspiima. Unustage kõik stabilisaatorid, toiduvärvid, maitse- ja lõhnaparandajad, sest see kooslus ei vaja mingit tuuningut ega parandamist, vaid on suurepärane alus mistahes toidukatsetusteks.

Pildil olev jäätis on piparmündišokolaadi ja põdrasamblasiirupiga. Seda teen ma ise igal suvel ja see kõlbab nii köha ravimiseks, pannkoogi peale ja tuleb välja, et ka jäätise sisse.

Veel on väga hea kooslus 70-protsendine tume šokolaad ja vaarikamoos. Neid tuleb panna jäätise sisse ohtralt. Uskuge mind, selle kraamiga ei suuda konkureerida ükski tööstuslikult valmistatud poejäätis.

 

 

 

Leave a comment »

Rahvatants

20180318_205640

“Minumeelest on rahvatants kõige ägedam asi. Ja see oli kõige toredam pidu,” ütles Hanna pärast tantsimist Tartumaa Vaba Sada tantsupeol. Helena kiitis samuti takka.

Muidugi on neil õigus. Istusin ja vaatasin üritust ning mõtlesin, et kui vähe on ikka eestlastele vaja. Anna talle kasvõi parmupilli pinin, triibuline seelik/põlvpüksid ja hulk omataolisi ning ta ongi õnnelik. Ma ei näinud mitte ühtegi tantsijat, kelle näost ei oleks paistnud puhast rõõmu ja suurt õnnetunnet. Ja see õnnetunne on nakkav. Veel järgmiselgi päeval pole asjast “üle” saanud:)

Jutt käib pühapäeval toimunud Vaba Sada tantsupeost, kus tantsisid Tartumaa rahvatantsukollektiivid. Kokku lausa 100 tükki 1600 tantsijaga. Nende hulgas ka Võnnu Väänikud ehk 1-2. klasside segarühm.

20180318_200924

Rong

Asjale mängis väga hästi kaasa äge valguslahendus ja heliefektid. 100-minutise etenduse kestel läbiti Eesti 100-aastane ajalugu. Kuskil ürituse keskpaigas avastasin pisara silmanurgast. Jah, eestlane on ikka imelik inimene küll – kuuleb kaubarongi rongirataste lõginat ja pisardab.

Üritust saab järelvaadata siit. Võnnu punt on vasakul tagumises reas.

Hiljem: Meenutan, et needsamad õhkajad olid sügisel tulised rahvatantsuvastalised ja neid tuli poolvägisi proovi ajada. Neile tundus, et kuna nemad on aasta otsa juba rahvatantsus käinud, siis lihtsalt nendel ongi kõik selge ja üleüldse on nad nii kõvad tuusad. Kõik lollitavad ja meil ei tule midagi välja, oigasid mu tüdrukud. Pärast terve nädalavahetuse kestnud proovimelu, mis neile hirmsasti meeldib, on mõlemad täitsa veendunud, et tantsivad ka suurtena ja siis ikka Tuljakut koos meestega. Näis-näis.

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Kevadet ei ootagi?

received_1828825127137434

Läkiläkid on sel aastal moes! Me ei leppinud Eikega kokku, et kanname ühesuguseid, nii lihtsalt juhtus:) 

Juba mõnda aega olen mõelnud, et midagi oleks nagu valesti. Siis äkki aga turgatas – nojah, selle aja peale ehk veebruari lõpuks-märtsi alguseks on mul alati talvest täiesti kopp ees olnud ja ootan juba pikisilmi kevadet. Sel aastal on kuidagi teisiti.

Võimalik, et asi on selles, et esimest korda elus saan nautida päris talve. Mitte vaevlemist talvel, kus kahlad pidevalt pruuni lumesopa sees ja puhastad saapaid soolatriipudest, kus vaevled autoga talv läbi kestvas parkimisdraamas, sest Tln kesklinnas käib talviti alati kõva võitlus parkimiskohtade pärast. Kus pead kael kange üles passima, et mõni purikas räästast kaela ei kukuks. Kus suusatamaminek on suuremat sorti ettevõtmine, mis eeldab enne suusarajale jõudmist kas a) autoga linnaserva sõitmist või b)bussiga linnaserva sõitmist.

Sel aastal on kõik kardinaalselt teisiti. On puhas lumi, piiramatu võimalus kelgutada, suusatada, sõita tõukekelguga, matkata niisama. Võid sõita metsas, võid sõita jõgedel. Suusaradu küll pole, kuid kruusateed on imeliselt hästi lahti aetud ning sisuliselt ongi need nagu vabastiili suusarajad. Ilmselt olen sel talvel suusatanud rohkem, kui ühelgi talvel täiskasvanueas. Isu ei saagi otsa ja ei väsigi. 15-kilomeetrise ringi lõpus on tavaliselt kahjutunne, et pole aega rohkemaks.

Millegipärast kujutatakse talvist maaelu ette kui pidevat lumevangis olemist. Teate, see on täielik jama. Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri. On imetlusväärne, KUI tihti on näha lumesahka. Ta ei peaks käima pärast iga keskmise suurusega lumesadu, aga ta käib.

Ainuke tüütu asi on talve juures puudega kütmine. Puid läheb meeletult palju ning vahepeal oli päevi, kus hoidsin tuld koguaeg pliidi all, sest hoolimata korralikest akendest ja soojustusest jahtub elamine ikkagi kiiresti. Samas – puudega kütmine on hea füüsiline trenn, sest havi, kes puud kuuris ära lõhuks ja tuppa tooks, meil pole. Tuleb ise teha. Pole raske, aga võtab aega.

Niisiis ma ei oota veel kevadet. Pole vaadanud veel seemnelette ega teinud mingeid plaane, mida sel aastal kasvatada ja kus üldse kasvatada. Loodan, et imeilus talv kestab veel mõne nädala. Selle jooksul tuleb moraalselt ettevalmistada mudamülkaks, mis peatselt saabumas on.

Ühel varakevadisel õhtul tulid meile külla sõbrad linnast. Panime 12 koera ette, kaks kelku sleppi ning läksime päikeseloojanguks sohu. Imeline! Vaadake ise:)

IMG_20180304_085552_136 (2)

 

Pilti tegid Eike ja Ergo.

 

Comments (1) »