Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb koht. Nimelt see, et Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…
Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.
Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.
Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.
Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!
Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.
Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.
Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).
Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:
Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
- KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
- KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
- KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.
LISAKS
Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?
Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.
Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.
Hiljem:
Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.
Ahunapalu maasektori veebikodu 