Archive for juuni, 2017

I klassi lõpp

Viimane päev I klassi õpilastena

Ajaloo huvides tuleb kirjutada paar sõna ka Hde kooliskäimisest. I klass on nüüd õnnelikult seljatatud. On olnud nii ja naa. Mõni päev on väga raske. Teadagi, hommikused kella pealt ärkamised. Need ongi vast olnud kõige keerulisemad.

Õppimisega on saadud toime. Peaasjalikult on nad ise õppinud, vaid mõnikord on minult abi küsitud mõnest ülesandest aru saamisel. Reeglipäraselt ma pole kontrollinud nende õppetükke ja ümber pole ka lasknud teha, va juhtudel, kui on ilmselgelt kohutavalt valesti.

Oma kooliasjade eest on nad täielikult ise hoolitsenud. Mingi valemiga on peaaegu alati saanud õiged asjad kaasa ja ka kooli ära pole märkimisväärselt asju kadunud. Ainult üks koolivormi vest:)

Korralikkusega on nii ja naa. Hannat see teema lihtsalt ei huvita. Teda ei häiri, kui käekiri on loetamatu või vihik ranitsasse toppimisest kapsastunud. Ta segavat palju tundi ja üldse on suur sahmerdaja. Helena seevastu on ülikorralik, tal on alati kõik asjad kaasas ja korras.

Nagu arvata oligi, on kõige raskem nende jaoks eesti keel ja kirjatehnika. G, b, d on üsna lootusetult sassis, veel. Kirjatehnika on pähkel Hannale, seevastu õigekiri on tal isegi parem kui Helenal.

Seevastu lota ja mata lähevad neil väga hästi, Hanna sai loodusõpetuse töös koguni maksimumpunktid, mis mind väga rõõmustab. Kehalises on nende lemmik muidugi rahvastepalli mängimine. Rütmikas on hoolega harjutud tantsupeo tantse ja kuu lõpus ootabki ees tantsupeole minek.

Klassikaaslastega läbisaamine tundub olevat üldjoontes sõbralik. Eks nägelemisi ja ütlemisi tuleb ikka ette, aga reeglipärast kiusamist pole täheldanud. Ka ühisel lõpupeol olid kõik koos väga sõbralikud ning üritus kujunes totaalselt ühistantsimiseks. Kusjuures hämmastav, millised ägedad tantsulõvid on nende klassi poisid, tüdrukutest muidugi rääkimata.

Kokkuvõtteks – ma kartsin hullemat kooliminemisest. Kõik on läinud üsna sujuvalt ja hästi, palju on olnud hetki, kus olen heldinud ja uhke olnud. Laseme samas vaimus edasi. Küll aga juba väiksemas maakoolis, sest paberid võtsin linnast juba välja.

Advertisements

Comments (1) »

Kohtumine kolme mõmmikuga

19105910_1564886076878769_7494582872816287652_n

Kahe karupoja väga värsked jäljed

Mul oli kodulähedases metsas tõeliselt harukordne kohtumine. Longin kenal suvisel laupäeva õhtul metsast kodupoole, kott põdrasammalt (jah, ma tean, see on Islandi käokõrv!) täis ja peas tuhanded mõtted ringi kihutamas. Kuskile teiste vahele mahtus korraks ka tähelepanek, et näe – täna märkasin oma teel lausa kaht karuhunnikut. Et ju nad ikka siin suurtes metsades omi asju ajavad.

Mind äratas mõtetest ragin. Ca 20 meetri kaugusel välgatas hiiglaslik pruun kogu, mis pani hirmsa raginaga metsa. Kaks väiksemat kogu hüppasid lähimale puutüvele. Karupere! Mida ma nüüd teen – panen jooksu, taganen, hakkan karjuma, teen näo, et ei näinud ja kõnnin edasi, käis mul korraga peast läbi. Selle paari sekundi jooksul, mis ma seisatasin, kargasid karupojad puu otsast alla ja panid hirmsa raginaga mamslile järgi. Nende minekut kuuldus veel tükk aega.

Ma sammusin edasi, kohtumisest täiesti vapustatud. Nad on siinsamas, umbes poole kilomeetri kaugusel majast. Ei, ma ei tundnud hirmu. Pigem ikka rõõmu harukordsest kohtumisest.

Ahjaa…nõrganärvilistele – see lugu ei juhtunud Savilöövi kandis, vaid Tartumaal Emajõe Suursoo metsade lähikonnas. Mis nüüd edasi ja kas ma enam metsa ei lähe? No ikka kindlasti lähen. Ainult et fotoka peab ikka alati kaasa võtma (ja sellega peaks ka olema välistatud, et kunagi enam karuga kohtun:)).

Nädal hiljem: Hulkusin koeraga keskpäeval samas paigas, kui jälle kostis teiselpool kuivenduskraavi rabistamist ja karupoeg ronis krabinal puu otsa. Kohe tema järel kargas teise puu otsa ka teine. Vaatasime jälle tõtt, enne kui nad jalga taipasid lasta.

 

 

 

 

Leave a comment »