Kolm põlvkonda
Hanna tegi pilti
Andke üks puukänd ja lõbu on laialt
Archive for november, 2015
Millisest jõulukingitusest unistab 6-aastane?
Loomulikult Legodest. Ja nutitelefonist – tingimata Lottega.
Esimesest soovist saan ma väga hästi aru, aga teine on mumeelest veel liig, mis liig. Samas, jube raske on vaielda, sest argumendid, miks on tingimata vaja nutitelefoni, on tegelikult kaalukad: “Käime huvitavates kohtades ja tahame pilti teha. Sina ju oma fotokat meile kaasa ei anna ja meie praeguse telefoniga ei saa pilti teha!
Niisiis kirjutas Helena jõuluvanale kirja, kus kirjeldas ka põhjalikult ära, kuhu täpselt on vaja telefon tuua. Kirja pani aknalauale, et päkapikud selle jõuluvanale viiksid.
Esimesel päeval ei juhtunud midagi, kiri lihtsalt vedeles. Mina murdsin pead, et mida küll teha. Sest ma tõesti ei taha 6-aastastele veel nutikaid osta.
Järgmisel päeval tuli Hde issilt hea mõte – las jõuluvana kirjutab kirja vastu, miks ta praegu ei saa nutikaid tuua. Kirjutaski. Ühtlasi lisas lubaduse, et telefonid tulevad kooli minnes.
Sellega on siis teema praegu lahendatud. Jõuluvana kirja lubas Helena koguni lasteaeda kaasa võtta, et teistele nutinõudlejatele seda näidata – nad vist seal nimelt kõik tahavad endale telefone saada.
Ahjaa, pärast kirja saamist korraldas Helena kohe juurdluse, katsetades läbi kõik kättesaadavad pastakad. Et äkki ikkagi kirjutasin mina oma pastakaga selle jõuluvana-kirja.
PS. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et Helena täitsa üksi kirjutas valmis pika kirja ning selles oli vaid kaks viga. Teise kirja lugemisel ei vajanud ta ka muidugi mingit abi.
Pööning vol-ei-tea-mitmes
Pööningul on arenguid juba tükk aega, aga pole jõudnud sinna fotokaga. Nüüd natuke klõpsisin.
Paika on saanud 2 katuseakent. Nende ostmine K-Rauast võttis aega ligi 3 kuud ning tekitas meie perre inside-joke`i: “Ega ma mingi kaa-raud pole!” Seda saab siis saateks tarvitada juhul, kui naispool palub vahetada lambipirni või panna mõni pilt seina ja meespool saab selle tehtud vähem kui kolme kuuga.
Ma ei teagi, miks nende akende ostmine nii vaevaline oli, aga nüüd on nad paigas ja esimene vihmatestki tehtud – midagi vähemasti kuskilt ei leki.
Puust otsasein on samuti valmis ja ootab värvi.
Korstnajala ümber on nõuka-aegsed vannitoaplaadid, mida leidsin kuurist täpselt ringi jagu.
Järge ootavad elektritööd.
Helena ja Sibelius
See lugu on õhkamine rubriigist “küll mul on ägedad lapsed”.
Sellel seigal on eellugu. Eelmisel nädalal oli Helenal “viiulikooli” kontsert. Mängiti nii hästi kui osati, kõik tore, hea. Õpetaja esines ka. Tal on selline tore komme, et ta alati mängib midagi. Seekord mängis Sibeliuse teist romanssi.
Vahele ma ütlen, et lastele on ikka jube oluline, et nad näeksid oma õpetajat mängimas. Nad peavad teadma, et õpetaja on tegija ja päriselt ka oskab mängida. See lisab autoriteeti, innustust, võib-olla mõne paneb rohkem pilli ka kätte võtma. Nii kahju, et minu esimesed klaveriõpetajad kunagi ei esinenud. Ma ei teagi, kas nad üldse oskasid mängida.
Igatahes – lugu oma armas ja ilus. Kuulake ise.
Möödus nädalake. Olime Helenaga minu ema juures ja seal on tavaline asi, et koguaeg mängib Klassikaraadio. Oli selline tavaline hommikune melu, kui Helena äkki korraga röögatab nagu oleks teda nõelaga torgatud: “Kuulake, tuleb sama lugu, mis õpetaja mängis!”. Lugu oli jõudnud kesta vast paar takti. Nii et ta kuulab tähelepanelikult, talle jääb meelde ja ju meeldib ka, sest ega muidu ei jääks meelde. Nii äge.
Päevik
Helena palus, et ostaksin talle vihiku ja siis tema hakkab sinna kirjutama. Nüüd ongi tal imenunnu kiisupojaga vihik, kuhu ta peaaegu igal õhtul selle päeva sündmusi üles kirjutab. Ise mõtleb, mida tahab kirjutada, mis jäi meelde ja mis on oluline ning hakkab aga otsast peale. Ja kirjutamine läheb iga päevaga kiiremini ning õigemini. Lihtsamate sõnade pole üldse muret, sassi kipuvad aga minema nõrgad ja tugevad häälikud. Samas tundub Helenal olevat väga hea mälu ehk et kui midagi on juba õigesti kirjutatud, siis järgmisel korral enam ei eksi.
Reis maa alla
Mina olin Kohtla kaevanduspargis käinud umbes 10 aastat tagasi ja juba siis jätsid hämarad, kopituse järele haisevad ja niisked kaevandusekäigud kustumatu mulje. Kaevurite elu ja töö on mulle alati tundnud ühtaegu põnev, õudne ja masendav ning Zola “Söekaevurid” on üks mu lemmikraamatutest juba ilmatuma aeg. Just masendava, nüri ja jubeda töö kirjelduste tõttu.
Praegune uus Kohtla Kaevanduspark-Muuseum lahti külastajatele olnud vaid pool aastat. Maa-alune kaevanduseosa on väike tükike Kohtla kaevandusest, mis suleti 2001. aastal. Kohtla kaevandus avati 1937. aastal ja kogu 64-aastase tegevusaja jooksul kaevati siit välja 48 329 542 tonni põlevkivi. Sellest jätkus kogu Eestimaale elektrienergiaks 13 aastaks.
Siin liini ääres sorteerisid naised põlevkivi
Uue osana on külastajatele avatud põlevkivi rikastusvabrik, mis maakeeli öeldes on üks külm ja kõle koht, kus sorteeriti maa alt välja toodud põlevkivi seest välja paekivi. Sorteerimine oli muide naistetöö ja normaalne oli, et ühe vahetuse jooksul naine 25 tonni kive läbi sorteeris. Masendavalt õudne ja nüri tegevus.
Vabrikus saab vaadata vanu filme põlevkivi kaevandamisest ja kuulata endisaegsete kaevurite mälestusi. Üks oli ligi 50 aastat kaevanduses erinevatel ametitel töötanud….
Ehtsad kaevurid!
Kui maapealse värgi olime läbi uurinud, anti selga kaevurijoped ja pähe kiivrid. Istusime imekitsasse rongi, mis kuhugi käikudesse logistas. Kottpime seal muidugi pole, vaid hämar ja väga rõske.
Giid, sama kaevanduse kunagine töötaja, rääkis meile töödest, mis maa all tehti, näitas erinevaid masinaid. Pani käima ka, mis Hd väga ära ehmatas, sest müra oli kõrvulukustav. Jah, palka said nad seal maa all rabamise eest küll 4 korda rohkem kui nt õpetajad, aga töö oli ränkraske ja kuni viimase ajani ka palju käsitsi. Tänapäeval teistes töötavates kaevandustes muidugi miskit käsitsi vagonettide lükkamist või põlevkivi sorteerimist ammugi enam ei toimu, aga meelakkumine see maa all olemine pole.
Mis juhtub siis, kui jätad lapse üksi koju ja telekas ei lähe käima?
Lühike vastus on see, et sa võid üllatuda.
Hanna jäi eile koduvalvuriks, samal ajal kui ma Helenaga tantsutrennis käisin. Alguses oli lihtne – pani omale “Frozeni” mängima, tegi paar võileiva ja nautis filmi. Aga pooleteise tunni pärast sai film läbi ja teleka kodukino režiimile TV režiimi lülitamine käis lapsel üle jõu. Ei osanud mina telefoni teel juhendada ka. Niisiis pidi ta appi võtma oma leidlikkuse.
Tunni jooksul jõudis ta mulle lugematuid kordi helistada.
“Emme, telekas ei lähe käima. Mul on nii igav! Mida ma võiksin teha?”
“Emme, kas ma võin teile juba vastu hakata tulema?”
“Emme, mida ma võiksin meisterdada?”
“Emme, mul on ikka nii igav. Kas trenn lõpeb varsti?”
jne jne jne
Aga kui me Helenaga 2,5 tunni pärast koju jõudsime, pidime üllatusest pikali kukkuma. Hanna oli kogu elamise ära koristanud. Kingad esikus pole kunagi olnud nii sirges reas. Tüdrukute toa põrand on harva nõnda tühi mänguasjadest. Diivanil ei vedelenud riidehunnikuid ega diivanilaual lugetuid meisterdusi nagu tavaliselt.
Helenat ootas köögis värskelt valmistatud võileib ning kaetud laud.
Ja välisuksest viis kogu selle toreduseni roosi õielehtedest tee.
Mul on imeline tütar!
Ahunapalu maasektori veebikodu 