Ahunapalu maasektori veebikodu

Viimasel ajal olen tegelenud oma elus sisekaemuse ja inventuuriga. Võiks isegi öelda, et sanitaarpäevaga. Igatahes olen selle tulemusena peatselt taas tagasi kirjutamisradadel ning ootan juba kannatamatult aega, kui saan jälle olla oma isekirjutavate lugudega, inspireerivate intervjuude ja mõtlemapanevate teemadega.

Vahepealsed ligi neli kuud on  möödunud õppides äärmiselt intensiivselt ja mitmekesiselt. Õpetajatöö on olnud tore ja ma õppisin ka enda kohta väga palju. Sain teada, kes ma olen ja kes ma ei ole. Eks ma kahtlustasin seda ka enne, aga no on ju ikka inimesel vaja katsetada, et äkki ma olen kuidagi muutunud. Vanemaks, targemaks, paindlikumaks ja muidu nummimaks.

Millegipärast kipub üleüldises tormamises meelest minema lihtne tõde: et tunda ära rõõmu, tuleb olla vahepeal ka kurb. Et kogeda head, pead saama tunda ka halba. Sest muidu ei tunne sa ei üht ega teist ära.

Loogiline. Just sellepärast ma otsustasingi palgatöölt ära tulla. Selle mõne kuuga sain teada, kui hästi elab üks ettevõtja ja iseenda tööandja tegelikult. Olin sellega aastate jooksul nii harjunud, et ei märganudki enam, kui toreda elu olin ma endale täiesti ise loonud.

Sellise, kus

1. sa teed täpselt seda tööd, mida sa tahad
2. võid tööst ära öelda ja keegi ei saa sulle seda pahaks panna
3. sa ei pea isegi põhjendama, miks sa seda tööd vastu ei võta
4. sa ise otsustad, millal sa töötad.
5. kui sinu töö millegipärast kellelgi ei sobi, siis sa ei pea rohkem selle inimesega suhtlema
6. sa ei pea töö tegemiseks kuhugile minema
7. sa saad luua endale katkestustevaba töökeskkonna
8. ülemus ei saada sulle öösel e-kirju
9. käid töö tõttu erinevates paikades ja kohtud toredate inimestega. Oma graafiku lepid kokku ise.
10. ei pea üldse kellegagi suhtlema, kui ei taha või on kiire
11. sa võid keset tööpäeva külalisi vastu võtta või ise külla minna ja see ei ole mitte kellegi asi.
12. võid kasvõi päev läbi Facebookis passida, seal kommenteerida ja möllata niipalju kui kulub
13. võid kirjutada ja postitada blogisse siis kui parasjagu soov tuleb ja võimalust on, mitte aga siis, kui see kellaajaliselt sobib ja viisakas on
14. mitte keegi peale sinu ei saa sulgeda su arvuti kaant
15. kui saad töö varem valmis (ja enamasti sätid sa just nii, et saaks), on sul a) rohkem vaba aega ükskõik mille jaoks või b) aeg, mille võid kasutada lisaraha teenimiseks
16. sul ei ole mitte ühtegi tagumikuminutit, rääkimata tundidest.
17. kui tahad võid päev otsa Bachi kuulata. Jah, kõrvaklapid peas. Täiesti asotsiaalselt, kuid legaalselt.
18. sa saadad lapsed kooli (ja sul on aega saata nad kooli rahulikult) ning lõpetad siis oma kohvijoomise. Sa ei pea hommikukohvi kallama sisse jooksupealt või vähemalt ei ole see reegel. Sa saad sättida oma töö nii, et oled kodus ajal, kui lapsed koolist tulevad.
19. sa saad pühendada oma kõige produktiivsema aja sellele, mis tuleb välja kõige paremini. Need imelised varahommikud, kui sa oled oma lugudega. Kõik edeneb  jõudsalt, lood kirjutavad end justkui ise.
20. mitte mingit probleemi ei teki sellest, kui sa pärast eriti tõhusat hommikut lõpetadki tööpäeva kell 12. See on normaalne. Nii peabki.
21. sul pole aimugi, mitu töötundi sa nädalas teed. Kas metsas käies mõtlemine on töö või puhkus? Või teise omasugusega teemade üle arutamine? Või inspireeriva doki vaatamine? Raamatu lugemine? Sa ise ei loe oma tunde ja keegi teine ka ei loe.
22. sa võid südamerahus keset päeva klaveri taha istuda ja end sinna mõneks ajaks unustada. Maailm ei jää sellest seisma. Muutub ainult paremaks.
23. on normaalne, et sa pärast tõhusat hommikut lähed tunnikeseks välja jooksma/suusatama/rattaga sõitma. Sinu tööandja peab seda investeeringuks.
24. mitte kunagi ei pea sa kellelegi aru andma, millal sa lähed või tuled.
25. mitte keegi ei heida sulle kunagi ette, et sa käisid tööajal poes/raamatukogus/seenel/magasid niisama/niitsid muru.
26. sa oled oma kalendri omanik. Sinu aeg on sinu oma.
27. sa saad oma töögraafikut korraldada vastavalt loodusele. Kui rabas on murakad või metsas seened, siis sa korjad neid ja töötad mingil muul ajal. Sa paned ise paika oma prioriteedi.
28. sul on aega näha, et su kõrval elavad imelised inimesed
29. sa võid keset päeva magada
30. või kallistada mõnda oma kallist
31. sa naudid parasjagu käesolevat tegevust, mitte ei tegele nädalavahetuse/vaba päeva/puhkuse ootamisega
32. puudub näiline töö. Kui parasjagu on rahulikum aeg, siis nii ongi ja sellepärast pole vaja muretseda ning luua endale juurde näilist tööd.
33. sinu palk sõltub ainult sinust, mitte kellegi teise suvast
34. kui töötad tublisti, siis kajastub see ka rahanumbrites
35. sa võid teha nädalas vähem tööpäevi. Kaks aastat tagasi oli mul siht, et teen igal nädalal tööd ainult neljal päeval (töötan lihtsalt kiiremini). Mõnda aega toimis, aga siis läksin ahneks ja võtsin muudkui tööd juurde ning pikad nädalavahetused kadusid päris olematuteks.
36. sul jätkub aega elamiseks ja eraeluks
37. sul on hobid päriselt, mitte ainult mõtetes ja unistustes
38. sul on aega kodu korras hoida
39. sul on aega kodus asju arendada. Rubriik vana-maja-remont-see-ei-lõpe-kunagi
40. saad endale teha graafiku “iga päev teen talu juures mõne koha korda” ja seda graafikut ka pidada.
41. sul on aega sõpradega suhtlemiseks.
42. sa võid terve päeva vaikida, kui tahad
43. mõnel päeval ei pea kella üldse vaatama
44. võtad vaba aja siis, kui tahad või vajad seda
45. sa tunned ennast tervena, sest saad teha seda, mida ise tahad ja mis teeb õnnelikuks
46. sa oled oma elu omanik
47. ja seetõttu oled sa õnnelik, rõõmus ning hea kaaslane
48. hea unega
49. suurepärase töövõimega
50. terve

Ilmselt võiksin seda nimekirja jätkata veel paar meetrit.

Igatahes. Päeval, kui otsustasin taas kirjutamisele pühenduda, oli meil kodus pidu. Sain aru, kuiväga on mind oodatud tagasi. Nii füüsilises, kui ka mentaalses mõttes. Kõik me neli tundsime ennast nii nagu oleks seljast langenud määratult suur koorem. “Sa oled harukordselt kannatlik, ma arvasin, et tuled palju kiiremini tagasi,” ütles mu kaasa. Mina olen tänulik, et tema oli nii kannatlik.

Tunnistan, et enne äratulemise otsustamist mõtlesin korduvalt teemal “läbikukkumine ja selle enesele tunnistamine”. Kas ma olen läbikukkunud, et mulle ei sobi palgatöö? Et mulle ei sobi see, kui mul puudub autonoomsus ja iseotsustamisvõimalus? Ei tea. Pigem vast teistmoodi ja liiga kaua saanud maitsta iseotsustamise vabadust. Ma ei suuda vahetada oma paremat varianti (minu jaoks) kehvema eluversiooni vastu. Seega pole läbikukkumist, on lihtsalt äratundmine, et nii lihtsalt on.