Suhtlen oma töö tõttu iga päev paljude ja erinevate inimestega. Lõviosa sellest suhtlusest on puhas rõõm ja mõnikord lausa nii, et hing laulab sees. Neil puhkudel kiidan mõttes oma tööd, teisi inimesi ja elu.
Aga mõnikord hämmastavad inimesed mind väga-väga. Just sellega, kuidas ei osata suhelda või ei osata lihtsas inimestekeeles suhelda.
Mõni aeg tagasi ilmus minu miski võrdlemisi suvalise FB postituse alla tulivihane kommentaar. Keegi väitis, et mina ajakirjanikuna olen temale räigelt liiga teinud, tsiteerides teda nimeliselt ilma loata ning seetõttu olen ma oma tegevusega temale loonud kõikidest ajakirjanikest ebameeldiva kuvandi.
Ma kirjutan palju ja kõiki inimesi paugupealt ei mäleta, kellega lugusid tehes olen rääkinud. Niisiis googeldasin seda kurjustajat. Välja tuli, et ta on ühes 3 aastat tagasi tehtud loos rääkinud paar lauset sellest, kuidas oma lapse sünnipäeva kodus peab. Täiesti normaalne ja neutraalne jutt. Kolm aastat on see inimene vaikinud ja kandnud endas solvumist minu ja seega kõikide teiste ajakirjanike suhtes. No milleks? Kas tõesti oli nii raske kohe öelda, et sa tsiteerisid mind ilma loata ja tegid mulle liiga. Vahemärkusena – kui inimene intervjuud tehes ei ütle, et teda EI TOHI nimega tsiteerida, siis ta läheb nimega. See inimene seda muidugi ei öelnud, sest vastasel juhul poleks ju tema nimi lehte sattunud. Reegel on ka see, et mitte kunagi ei intervjueeri ma ühtegi inimest ilma eelneva hoiatuseta, et “olen ajakirjanik, see on intervjuu, kirjutan seda ja seda lugu”.
Või siis potsatas hiljuti minu postkasti ametlik, et mitte öelda lausa kuri kiri ühelt ametkonnalt. Kusjuures inimene, kes mulle selle kirja saatis, on mulle tuttav, me oleme sina peal, tervitame ja vahetame ikka mõne sõna, kui kohtume. Aga see kiri oleks tulnud nagu automaadilt (milleks?). Kirjutasin mitteautomaadina vastu, küsisin, et milline peab olema nõutud avaldus. Vastus tuli jälle automaadilt: võite esitada vabas vormis. Saatsin avalduse ja rohkem automaat ei vastanud.
Hiljuti käisin Savilöövil ja leidsin postkastist väga üllatava jõulukaardi. Olen seda kaarti keerutanud sõrmede vahel ja peas mitu nädalat ning ei saa aru selle saatmise mõttest. Jõulukaarte saadetakse minuteada inimestele, kellega sa tahad suhelda, kes on su sõbrad ja lähedased, kellest sa hoolid ja midagi pead. Aga miks saata kaarti kellelegi, kelle telefonikõnesidki sa vastu ei vaevu võtma või kelle sa sõnagi lausumata FBs blokkisid, kuigi teadsid hästi, et sind sõbrana võetakse? Imelik.
Ahunapalu maasektori veebikodu 