Archive for jaanuar, 2015

Suur sünnipäevapidu

IMG_2008

See ei ole pilliladu, vaid minu ema sünnipäev.

Minu ema pidas sünnipäeva ja, nagu tavaliselt, kujunes asi lisaks suurele söömingule ka suureks pillimänguks. Sedapuhku sai kokku varasemast suurem perebänd koosseisus: minu ema (klaver), Gunnar – minu onu (viiul), Margit – Gunnari tütar (viiul), Helena (viiul), Marek – Gunnari poeg (kitarr), Kuldar – minu vennas (kitarr), Hanna (laul ja flööt). Nagu varasematel aastatel jälgis seinalt kogu möllu stoilise rahuga Frederyk Chopin. Kavas olid peamiselt rahvaviisid.

IMG_2018

Hanna laulis nii palju ja kõvasti, et järgmisel päeval oli üsna hääletu.

IMG_2022

Kogu bänd ei mahtunud kaadrisse.

IMG_2021

Advertisements

Leave a comment »

Milline on sinu karjääriunistus?

Üle ma-ei-tea mitme aasta oli mul arenguvestlus ning selleks ette valmistades pidin mõtlema ka karjääriküsimusele. Tunnistan, et kõigepealt hakkasin naerma ja siis valdas mind kimbatus. Mis karjäär? Ja mis unistus?

Lähen ajas nii 15 aastat tagasi. Vot siis olid mul tõesti karjäärialased unistused. Tahtsin toimetajaks saada, sest mulle tundus, et nad saavad niisama passimise (no mis see teiste kirjavigade parandamine ja lõikude ümbertõstmine ikka siis on) eest ikka väga head palka ja üldse tundus kuidagi uhke see toimetajavärk. Ega ma midagi ei teinud, et toimetajaks saada, aga ometi paari aasta pärast olingi toimetaja. Selgus, et niisama passimisest on asi väga kaugel.

Siis oli mul veel igasuguseid karjäärialaseid unistusi. Nimelt kujutasin ette, et kindlasti pakutakse mulle varsti tööd, kus midagi eriti tegema ei pea, aga raha jookseb ning au & kuulsus ka. Õppisin isegi trendikat ärikorraldust ja tegin näo nagu huvitaks mind majandusanalüüs ja finantsaruandlus. Töö oli laias laastus kogu see mu olemise mõte.

Ma ei unistanud 5 aastat tagasi, et olen aastal 2015 iseendale tööandja, saan valida huvitavaid töid ja teha neid mulle sobivas tempos ning viisil. Õigupoolest tundus tollal selline pidetu olek üsna hirmutav.

Nüüd kui praegu asjadele vaadata, siis ainult töö või karjäär olemise mõttena tundub ikka üsna kurb perspektiiv. See on just see, mida inimesed oma surmatunnil kõige enam kahetsevad – et miks ma küll töötasin nii palju.

Tulles tagasi pealkirjaküsimuse juurde, siis minu karjääriunistus on lihtne:

  • elada majanduslikus mõttes normaalselt
  • teha tööd niipalju, et jõud üle käib
  • teha oma tööd nii, et teistel on sellest rõõmu. Tunda rõõmu sellest, mida teen ja saada tehtu eest vahest kiita.
  • säilitada seejuures iseseisvus ise otsustada, kas töötan, millal ja kuidas töötan
  • mitte töötada öösiti ega nädalavahetustel
  • vältida kellast-kellani kontorispassimist
  • ja halbu ülemusi.

Mõnikord mulle tundub, et olen juba oma unistusele üsna lähedal:)

2 kommentaari »

Loll-Ivan, Lotte ja Sipsik ehk mida loevad 5-aastased

Tihti kuuleb lapsevanemaid omavahel arutamas, et millised on nende laste lemmikraamatud. Põnev on ju teada, mida loevad teised ja nii saab ka ise häid lugemisideid.

Võtsime ühel õhtul ette raamaturiiuli korrastamise, mille käigus palusin oma 5-aastastel lugemisfännidel välja valida neile kõige enam meeldinud raamatud. Sain vastuseks terve nimekirja neile väga meeldinud raamatutest. Ühes põhjendustega, miks just raamat meeldis või mis selles kõige meeldejäävamat oli. Need on siis raamatud, mida fännavad 5-aastased:

  • Andrus Kivirähk „Kaka ja kevad“. „Kõige naljakam lugu oli seal sellest, kuidas kaka ja võilill hakkasid teineteist armastama. Päriselt ei saa ju nii olla, et kaka hakkab kedagi armastama?“
  • Ralf Parve „Karsumm“. „See oli täielik naljalugu. Üks melon kukkus puu otsast vette pläraki ja kõik loomad kartsid hullupööra seda sulpsu.“
  • Koolibri kirjastuse Fookuses sarja raamat dinosaurustest. „Meile lihtsalt väga meeldivad dinosaurused. Nad on väga õudsed ja meile meeldivad õudsed lood.“
  • Vene muinasjutud sarjast Saja Rahva Lood. „Seal on ju Loll-Ivan. Ta oli ikka päris lollike, muudkui sõitis ahjuga ringi ja lasi asju teha „Heeringa käsul, minu tahtel“.“
  • Ellen Niit „Krõlliraamat“. „Meie lemmikkoht on see, kus koll istub koorekirnu otsas ja kardab lapsi.“
  • Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutud“. „Selles raamatus on palju häid lugusid, mis kõik on õudsed. Mida õudsem, seda parem. Ja pildid on ka huvitavad.“
  • Andrus Kivirähk „Lotte reis lõunamaale“. „Lotte on meie suur lemmik, meile meeldivad kõik Lotte-asjad.“
  • Eno Raud „Sipsik“. „Sipsik oli tegelikult tavaline kaltsunukk, aga ta oskas inimese häälega rääkida. Ja temaga juhtus igasuguseid asju, ükskord ta kukkus peaaegu katuselt alla.“
  • Tove Appelgren, Salla Savolainen „Vesta Linne on murest murtud“. „Vesta-Linne läks seal kõigiga tülli ja ema muutus tal naaritsaks. Aga pärast leppisid ikka ära.“
  • Astrid Lindgren „Pipi Pikksukk“. „Pipiga juhtus igasuguseid imelikke lugusid, sest tema elas täiesti üksi. Ja ta oli nii tugev, et jõudis hobuse üles tõsta. Ühe käega!“
  • Astrid Lindgren „Bullerby lapsed“. „Mulle kõige rohkem meeldis see koht, kus nad pidid väikest Kerstinit hoidma, aga Kerstin ronis salaja ahju ja määris ennast tuhaga kokku. Nagu mingi tahmakoll!“
  • Marta Sillaots „Trips, Traps, Trull ja teised“. „Trips, Traps ja Trull olid kolmikud. Aga nad ei olnud üldse ühesugused. Neil oli palju seiklusi, ükskord nad kadusid linnas ära ja teinekord kadusid laulupeol ära.“

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

Leave a comment »

Kuidas teha nii, et lastele asjad paremini meelde jääksid

Milline harjutus sul täna trennis kõige paremini välja tuli? Ei mäleta. Aga mida lõunaks sõite? Ei mäleta. Mida õues mängisite? Ei mäleta.

Sellised näevad välja meie tavalised „vestlused“ päevateemadel. Imestan tihti, et kuidas küll mu 5-aastastel no kohe mitte midagi meelde ei jää. Kas nendele mõeldes ongi tekkinud ütlus „nagu haugi mälu“?

Sattusin Psychology Todayst lugema soovitusi, kuidas teha nii, et neil väikestel udupeadel asjad paremini meelde jääks. Seda enam, et koolis ju ii ei saa, et kõik sekunditega peast haihtub ja emme pakub meelespidamisteenust. Jagan mõnda neist soovitustest ka teiega:

Õpeta laps visualiseerima. Loetud lugu jääb paremini meelde, kui joonistada süžee läbi. Kuidas Maa käib ümber päikese võib olla keeruline meelde jätta, aga kui seda läbi mängida, jääb see paremini meelde. Nõnda aktiviseeruvad aju erinevad osad ning mida enam neid on, seda tõenäolisemalt jääb asi ka meelde.

Püstita küsimused juba eelnevalt. Tagantjärele millegi kohta küsides on laste tüüpvastus „ei mäleta“. Aga püstitage koos või lase lapsel küsimused püstitada juba enne teksti lugemist. Siis saab lugemisest vastuste otsimise mäng ja loetu jääb ka paremini meelde.

Kasuta ära lapse loomupärast uudishimulikkust. Näiteks kui ta on koolis just midagi uut õppinud ja teda asi väga huvitab, siis loo siit edasi seosed veel millegi uue õppimiseks. Kasuta tema õhinat kindlasti ära, mitte ära mühata lihtsalt tülpinult ja hajameelselt „mhmh“, kui ta sulle säravate silmadega näiteks indiaanlaste elust jutustab. Aga kus need indiaanlased siis elasid? Suurepärane hetk kutsuda ta kaardi juurde ja näidata täpselt kätte.

Õppige teistmoodi. Õppimine ei pea alati toimuma klassikalisel viisil kirjutuslaua taga küürutades. Tehke midagi teisiti – las laps koostab kuivadest faktidest päris oma loo, teeb jutustusest pantomiimi või vahetage hoopis osad – las tema õpetab koolitükki hoopis sinule.

Puhkust ajule. Ööuni peab olema piisav ja kvaliteetne. Endagi pealt teame, et kui selja taga on magamata öö (või mitmed ööd), siis kipume unustama ja oleme hajevil. Lastega on samamoodi. Kuid puhata on vaja ajul lasta ka õppimise vahel – väiksemad lapsed vajavad pausi lausa iga 10 minuti tagant, suuremad peaksid ajule puhkust andma 15-30 minutise kontsentreeritud töö järel.

See lugu ilmus Naine24 kolumnina.

Leave a comment »

Lihtne inimesekeelne jutt

Suhtlen oma töö tõttu iga päev paljude ja erinevate inimestega. Lõviosa sellest suhtlusest on puhas rõõm ja mõnikord lausa nii, et hing laulab sees. Neil puhkudel kiidan mõttes oma tööd, teisi inimesi ja elu.

Aga mõnikord hämmastavad inimesed mind väga-väga. Just sellega, kuidas ei osata suhelda või ei osata lihtsas inimestekeeles suhelda.

Mõni aeg tagasi ilmus minu miski võrdlemisi suvalise FB postituse alla tulivihane kommentaar. Keegi väitis, et mina ajakirjanikuna olen temale räigelt liiga teinud, tsiteerides teda nimeliselt ilma loata ning seetõttu olen ma oma tegevusega temale loonud kõikidest ajakirjanikest ebameeldiva kuvandi.

Ma kirjutan palju ja kõiki inimesi paugupealt ei mäleta, kellega lugusid tehes olen rääkinud. Niisiis googeldasin seda kurjustajat. Välja tuli, et ta on ühes 3 aastat tagasi tehtud loos rääkinud paar lauset sellest, kuidas oma lapse sünnipäeva kodus peab. Täiesti normaalne ja neutraalne jutt. Kolm aastat on see inimene vaikinud ja kandnud endas solvumist minu ja seega kõikide teiste ajakirjanike suhtes. No milleks? Kas tõesti oli nii raske kohe öelda, et sa tsiteerisid mind ilma loata ja tegid mulle liiga. Vahemärkusena – kui inimene intervjuud tehes ei ütle, et teda EI TOHI nimega tsiteerida, siis ta läheb nimega. See inimene seda muidugi ei öelnud, sest vastasel juhul poleks ju tema nimi lehte sattunud. Reegel on ka see, et mitte kunagi ei intervjueeri ma ühtegi inimest ilma eelneva hoiatuseta, et “olen ajakirjanik, see on intervjuu, kirjutan seda ja seda lugu”.

Või siis potsatas hiljuti minu postkasti ametlik, et mitte öelda lausa kuri kiri ühelt ametkonnalt. Kusjuures inimene, kes mulle selle kirja saatis, on mulle tuttav, me oleme sina peal, tervitame ja vahetame ikka mõne sõna, kui kohtume. Aga see kiri oleks tulnud nagu automaadilt (milleks?). Kirjutasin mitteautomaadina vastu, küsisin, et milline peab olema nõutud avaldus. Vastus tuli jälle automaadilt: võite esitada vabas vormis. Saatsin avalduse ja rohkem automaat ei vastanud.

Hiljuti käisin Savilöövil ja leidsin postkastist väga üllatava jõulukaardi. Olen seda kaarti keerutanud sõrmede vahel ja peas mitu nädalat ning ei saa aru selle saatmise mõttest. Jõulukaarte saadetakse minuteada inimestele, kellega sa tahad suhelda, kes on su sõbrad ja lähedased, kellest sa hoolid ja midagi pead. Aga miks saata kaarti kellelegi, kelle telefonikõnesidki sa vastu ei vaevu võtma või kelle sa sõnagi lausumata FBs blokkisid, kuigi teadsid hästi, et sind sõbrana võetakse? Imelik.

Leave a comment »

Laulab ja rrrrrr

Kirjutan natuke Helena edusammudest.

Ta käib kolmandat talve iganädalaselt logopeedi juures. Praeguseks on tööga jõutud nii kaugele, et tema jutus on kuulda õrna r-tähte, selline inglise keele oma. Muidugi ta kipub tihti unustama ja räägib ikka vanamoodi “aivan” ja “aimastan”, aga kui meelde tuletada, siis hakkaks nagu looma. Mis on supertore, sest kolme kuu pärast saab ta ju juba 6-aastaseks.

Nüüd ei maksa muidugi arvata, et kõik need kolm aastat on õpitud r-tähe ütlemist. Ei sugugi. Selleks, et jõuda r-ni, oli vaja kõigepealt tal õppida ütlema hulka muid häälikuid. Eelmisel talvel nägi ta kõvasti vaeva l-tähega. Tal nimelt on olnud mingi jama suulihastega, mis on nõrgavõitu ja mida nad logopeedi juures spetsiell harjutustega treenivad. Aga vat kui sul on ikka suu pehme nagu kartulipuder, siis on väga raske öelda häälikuid, kuid on vaja tugevat keeletippu.

Sügisel küsis Helena viiuliõpetaja minult, et kas ta ikka viisi peab. Kehitasin õlgu, sest kohati mulle tundus mulle tõesti, et ta ei pea viisi. Joriseb kuidagi ühel noodil ja sedagi oktav altpoolt või ka suvalise koha peal. Aga nüüd on ta mitu päeva laulnud kodus Curly Stringsi “Jooksen randa, koduküla randa…” ja täiesti viisiga. Te ei taha teada, kuidas see laul kõigil meil neil päevil kummitab:)

2 kommentaari »

Uisutavad

IMG_1988

2×5-aastased uisutajad.

Uisukohting Pärnu sõpradega Jeti jäähallis kujunes uskumatult sportlikuks. Naha said kõik märjaks ja tund aega möödus linnutiivul. 5-aastastel Karinal ja Karital on uisutamine päris hästi käpas, Hanna ja Helena aga viljelevad liuglemise asemel veel koperdavat stiili. Aga pole viga – edusammud on olemas, sest eelmisel aastal jaksasid nad vaid pool tundi ja sedagi minust või seinast kinni hoides. Nüüd julgevad ise ka jääl liikuda.

IMG_1986 IMG_1989 IMG_1990 IMG_1991

Leave a comment »