Archive for märts, 2013

Ärevus, see kevadine

Maakohtades on paks lumi veel maas ja Tallinna kesklinnas on tavapärane kevadine junni- ja tolmuhooaeg. Aga miski ärevus on sees…

Kui me sügisel Savilöövilt lahkusime, terendas ees 8 kuud linnas. Tundus äärmiselt lohutu perspektiiv. Nüüd aga avastasin paar päeva tagasi, et ohhooo….märkamatult on mööda saanud talv ja me peame hakkama ennast maaelu režiimile sättima. Või noh, mis siin sättida, see käib ju automaatselt.

Ei, ma ei kasvata oma aknalaual vanades jogurtitopsikutes tomateid, paprikaid, kõrvitsaid jms ette.

Ja ma tõrjun kiivalt igakevadist mõtet, et “kus ma sel kevadel-suvel alles harin oma aeda ja mida-kõike-imelist-ma-kasvatan-ja-äkki-peaks-sel-suvel-kasvuhoonet”. Olen teinud ainult ühe käigu seemnepoodi ja rohkem ei lähe. Sest, vaadake, seemnetega on sama värk, mis lõngajääkidega – need ei saa kunagi otsa. Ja kuna seemnete “kehtivusaeg” on enamasti rohkem kui aasta, siis pole mingit mõtet igal kevadel seemnepoes hulluks minna. Nii ma ostsingi vaid lillaid porgandeid, erivärvilisi rediseid, sparglit (millest saaki saab heal juhul alles 3 aasta pärast) ja mustrõigast.

IMGP2809

 

Ma ei tõrju aga sugugi mõtet esimesest õhtust maal. Vastupidi, see on mu lemmikmõte viimasel ajal. Ja see viimane õhtuti. Mõte, mida on hea mõelda. 

Kohalejõudmise päev on enamasti väga pikk ja närviline. Esmalt tuleb linnas kogu klamott autosse toppida. Vahel on mul olnud nimekiri asjadest, mida kaasa on võtta, kuid ega see ka unustamise eest ei kaitse.  Asju on alati rohkem kui auto mahutab. Tuleb hoolega valida, mida võtta, mida jätta. Kindlapeale ununeb midagi olulist maha.

Siis sõit. Tartust “allpool” tuleb ärevus kallale. Ma arvan, et mingit sarnast tunnet võib tunda hobune, kui ta läheneb kodule. Samm läheb kiiremaks ja gaasipedaal sügavamale. Kui sõidan teist teed ehk läbi Viljandi, siis algab see tunne peale Viljandit. Viljandist Karksi-Nuia 30 kilomeetrit, Karksi-Nuiast Tõrva 30 kilomeetrit, Tõrvast Valka 29 kilomeetrit, Valgast Savilöövil 23 kilomeetrit. Mul on peas iga käänak ja kurv, iga teeviit. Loen kilomeetreid.

Piiks-piiks-piiks tervitab meid maja. Elekter sisse, ringkäik sees ja väljas. Tubades on pillerkaaritanud hiired, õues mutid. Talv läbi tühjalt seisnud majas on rõske ja seal on isemoodi “maasektori lõhn”. See on alguses harjumatu. Ahi ei tõmba, pliit ajab tingimata sisse. Aga kui tule alla saab, kaob rõskus. Ja mis meil sellest – olgu ilm, milline ta on, me oleme väljas. Sest kuldnokad laulavad nii nagu neid linnas ei kuule. Mitte et neid poleks linnas, vaid lihtsalt nad ei suuda üle laulda autode mürast. Vähemalt kesklinnas on see nii. Maal on nende soolo.

Kui on vaikne õhtu, siis on kuldnoka fraaside vahele kuulda ka oja kohinat. Laanemetsa oja on sel ajal veel suur nagu väiksem jõgi ja kohin tuleb endise veskikoha juurest. Seal on veel midagi säilinud endisest veskitammist.

Jah, ma loen päevi maale kolimiseni. Nüüd juba loen.

Advertisements

Comments (1) »