Archive for Imelik

Aga millal tuleb Linnas Elamise Päev?

Tunnistan, et kui kuulsin algatusest tähistada Maal Elamise Päeva, hakkasin naerma. Sest see tundus umbes nagu eksootiliste loomaaialoomade tutvustamisena – vaadake, siin on maainimesed, tõesti eriline väljasurev tõug. Teisalt aga on natuke kurb, kuidas me oleme omadega jõudnud nii kaugele, et tegelikult väga loomulikku eluviisi on vaja kuidagi eraldi promoda ja tutvustada. Ei tea, kas millalgi tuleb siis Linnas Elamise Päev ka? Kus linnakodanikud avavad oma koduuksed uudishimulikele maakatele ning ilmuvad lood sellest, kui tore on elada linnas?

Millegipärast kujutatakse elu maal ette kui virelemist kuskil onnis. Küla koosneb onnidest ja neis elavad mingid totukesed, kellel pole muud hobi, kui vaadata, kuis päeva õhtusse saad. Talve veedad kindlasti lumevangis, tööd ei ole mingisugust. Valdav hobi napsi võtmine. Noored kükitavad bussikas või tuuritavad küla peal ürgvana bemmiga ringi.

Ma ei saa aru, kas kuskil on päriselt ka inimesed, kes kujutavadki maal elamist niimoodi ette? Veidi teistsugune, kuid samuti kummalisevõitu on arusaam, et maal elavad kangelased. Superherod. Mille poolest neid kangelaseks peetakse, ma aru ei saa.

Olen siin meie armsas kolkakülas elanud küll vähe aega, aga seda teravamalt tunnen kontrasti linnaeluga. Ja teate mis? See on linnaelu kahjuks. Me elame praegu palju paremini kui linnakorteris vaeveldes. Jah, see on vaevlemine, kui sul pole hetkegi vaikust, hetkegi pimedust, sa oled koguaeg kursis oma naabrite käimistega lausa selleni välja, et tead, millised kontsad kellelgi parasjagu all on. Sinu ukse taga magab mõnikord hirmuäratav kodutu mees ja su lapsed ei julge seetõttu koju tulla. Sa maksad parkimise eest nii, et heliseb, aga sul ei ole talvel ikkagi kuhugi parkida, sest lumekoristusteenus on kehv. Kunagi pole garantiid, et mõni reedeõhtune purjus idikas su autot lihtsalt naljaviluks möödaminnes jalaga ära ei mõlgi.

Ehk et olme on maal parem. On ruumi ja privaatsust. On võimalus end paremini välja puhata. Kui aga oled hästi puhanud, jaksad palju rohkem. Linnas elades ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult töö, laste ja mõnikord trenniga. Praegu on aga elu läinud täiesti ise nii kirevaks, et jaksa ainult ratta peal püsida: koorilaul, rahvatants, koeratreeningud, õpingud Luual. Mõnus!

Muidugi, auto peab olema normaalne ning igal täiskasvanud pereliikmel on vaja autot. Ma ei kujuta ette, kuidas on maal elada ilma autojuhilubadeta ja autota. Isegi ühe autoga peres on see keeruline, sest ühistranspordi peale loota ei saa. Siinkohal räägin ma päris maakohtadest, mitte suurte linnade magalaküladest. Neid ei oska kahjuks üldse maaelu alla liigitada, sest mumeelest see päris ja õige maaelu kätkeb endas ilmtingimata privaatsust.

Maal pidada olema raske elada. Ei saa aru sellest. Mis on raske? Kas see, et peab ahju kütma? No ma ei tea, ega keegi ei keela viia elamist mõnele muule vähem töömahukale küttele. Või et peab iseenda elu eest hoolitsema, mitte ei saa teenuseid sisse osta? Nojah, lumelükkamine võib ju tunduda raske, aga samas pole pärast vaja enam minna jõusaali sangpomme kangutama. Niisamuti on paljude töödega.

Olen kuulnud ka, et maal pidavat igav olema. Et kino-teater-kaubanduskeskus on kaugel ja mitte muhvigi vaba ajaga teha pole. Teate, see on täielik jura. Igasugu üritusi toimub ümbruskonnas alailma, ole ainult huviline neist osa võtma. Eesti on ka nii tilluke, et vahemaade tõttu küll ükski üritus käimata ei jää. Oleme korduvalt käinud Tallinnas kontsertidel ja see ei ole mitte midagi ületamatut. Kusjuures, ma ei saa öelda, et oleksin olnud Tallinnas elades kuidagi aktiivsem kultuuritarbija, kuigi elasin vaid kahe trammipeatuse kaugusel Estonia teatrist.

Maaelu olevat mõnus suvel, kuid talvel hirmus pime ja tüütu, kevadel ja sügisel väga porine. Tõsijutt, talvel on tõesti pime. Kuidas sellesse suhtuda on igaühe enda vaba valik. Mulle näiteks meeldivad väga pikad talveõhtud ning ka pimedusega väljas kolamine.

Poriga on ka nii ja naa. Eks teda muidugi on rohkem kui linnas ja tõepoolest igal aastaajal kuiva jalaga üle õue ei saa. Ja kui juhtub nii, et su koduni viib kruusatee, siis sõidadki kolmveerand aastat ringi totaalselt porise või tolmuse autoga nagu mina. Kusjuures, sellega ka harjub ära, maailm sellepärast veel seisma ei jää.

Maal on väga mõnus ja normaalne elada. See ei ole mingi eriline veidrus ning maal elavadki täiesti normaalsed ja tublid inimesed. Maal elades pead olema iseseisvam ja sageli ka leidlikum, sest tihtipeale tuleb hakkama saada oma jõududega ning ei saa kutsuda appi teenusepakkujat. Eks nii on alati olnud ja on ka edaspidi.

 

 

 

2 kommentaari »

Pronkskuju või koolitäis lapsi?

Eile toimus Mooste mõisas väga tore kontsert, kus esinesid kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste ansamblid. Saal oli puupüsti täis ja kontsert kestis 1,5 tundi. Varem pole noored rahvamuusikud täispika kontserdiga esinenudki. Mul on rõõm, et ka Helena on selles toredas seltskonnas.

Kuulake ise, kui hästi nad kõlavad.

Paraku ei ole koolitäis muusikahuvilisi lapsi, vinged õpetajad ja ka tulemused veel eriline näitaja kohalikele võimumeestele. Nimelt seesinane Mooste rahvamuusikakool on erakool ja nagu meil Eestis ikka kombeks, siis ühte erakooli tuleb ka korralikult kottida. Anda talle võimalikult vähe toetust, kärpida pearahasid ning lõpuks üldse välja suretada. Kogu selle tegevuse saab maskeerida lause taha, et “valla eelarves pole raha”.

Kui asi panna konteksti, näeb see aga üsna totakas välja. Põlva vald kärbib kooli toetusraha nii kuis jaksab (raha polevat, eks), kuid samal ajal pannakse Põlvasse püsti lõõtsalegend Karl Kikase pronkskuju. Sellisest valikust ei järeldu paraku mitte see, et vallal puudub raha, vaid see, et puudub tarkus ja soov laste haridust toetada.

Einoh, kahtlemata on kuju ka väga tore ja no ta on kindlasti ka uhke ning vallavalitsus saab sellega toredasti eputada. Näiteks teha vägeva avamisürituse ning iseennast seejuures ka vallalehes mitmel leheküljel kiita. Samas selle ligi 30 000 euroga, millega vald reservfondist kuju ehitamist toetab, saaks õpetada koolitäie lapsi neidsamu Karl Kikka lugusid vabalt mängima. Ja meil olemas huvilised lapsed ning õpetajad! Ma arvan, et Karl Kikast oleks palju rohkem rõõmustanud teadmine, et tema lood elavad päriselt edasi noore põlvkonna esituses (esimene lugu videos on justnimelt Kikka pala) ning kuju on siin küll üsna teisejärguline.

Siiski. Lisame valemisse veel ühe küllalt häiriva nüansi. Pole sellel vallal raha (või siis mõistust?!) laste huvihariduse toetamiseks, aga neil on küllalt vahedeid endale uue pleissi ehitamiseks. Nimelt on päevakorral uue vallamaja ehitamine Põlvasse. No mis sa hädaga teed, kui 54 vallavalitsuse ametnikku kuidagimoodi ei mahu enam tööruumidesse ning Põlva linnas ei olevat ka neile mitte ühtegi sobilikku vaba paika. Maavalitsuse hoone ka ei lähe loosi, sest ikka uhkem oleks ju tutikas kontoris käia istumas. Lisaks on tekkinud meeletult suures Põlva Citys ka üüratu parkimisprobleem seoses ametnikehordiga.

Rumala inimesena ei saa ma üldse aru, mispärast on vaja digiajastul üldse nii paljudel amenikel käia vallamajas internetis istumas. On ju selge, et suurem osa neist ajab oma asju netis. Seda leidub aga igal pool. Need ajad, kus töö tegemiseks (loe: neti kasutamiseks) oli vaja kuskile kontorisse sõita, said läbi üle-eelmisel kümnendil. Tänapäeval on ammu juba võimalik (arvuti)tööd teha kust iganes ning selle tegemiseks pole vaja kümnetel inimestel iga jumala päev kuhugi kohale kärutada, kulutades seejuures aega, kütust, kontoripinda, elektrit jne.

Aga Mooste lapsed mängivad kenasti. Rahvamuusika on äge!

 

 

 

6 kommentaari »

Miks peab inimene olema kuri?

See küsimus vaevab mind aeg-ajalt. Miks on nii, et millegi saavutamiseks (et keegi teine, nt ametnik, teenusepakkuja vms teeks midagi, mis on tema töö) pead sa olema ebaviisakas, pealekäiv, irooniline, nähvav, no üldse igatepidi vastik? Sest kui sa palud ilusasti, siis ei toimu mitte midagi.

Lihtne näide hiljutisest elust. Soovisin hakata kasutama ühe teenusepakkuja teenuseid, kuid regamisel tegin midagi valesti ning seda muuta sai tema, mitte mina. Niisiis kirjutasin alguses viisaka kirja klienditeenindusse, selgitasin probleemi, palusin ära muuta. Ei midagi. Tuli robotlikke vastuseid erinevatelt klienditeenindajatelt. Need polnud üldse vastused minu küsimustele, vaid KKKst mahakopitud tühjad laused. Sisuliselt probleemiga ei tegeletud.

Kulus nädal ja umbes 10 ping-pongina edasi-tagasi saadetud kirja. Lahendusele lähemal kõige selle tulemusena mitte millimeetrit ka. Teise nädala keskel sai mu mõõt täis ja loobusin olemast viisakas, nummi, kannatlik. “Kaua sa jaksad idiootidega suhelda?,” imestas H. Ka mõõdukas ebaviisakus ja juba harkisjalu oma probleemile lahenduse nõudmine ei pannud neid kodanikke veel tegutsema. Saaga lõpp saabus alles pärast seda, kui olin juba käega lüües hakanud otsima uusi teenusepakkujaid ja sellest ka nimetatud kodanikele teada andnud. Selleks ajaks olin juba kahjuks minetanud igasuguse viisakuse ja suhtlesingi nii nagu räägiksin idioodiga. Ja ennäe – asi sai korda!

Miks, miks ei hakka inimesed liigutama siis, kui nendega rääkida normaalselt ja viisakalt? Miks nad ei liiguta lillegi enne, kui kaevata, õiendada, ähvardada, irvitada?

Olen sedasama põhimõtet kogenud nii paljude asutustega suheldes, olgu selleks siis pank, postiteenuse pakkuja, sideoperaator või kes iganes. Ikka pead sa ennast vihastama siniseks enne, kui midagi toimuma hakkab. Seevastu viisakalt paludes võidki jääda ootama, et keegi sinu murega tegeleks.

2 kommentaari »

Pärast meid tulgu veeuputus ehk nii me maa peale küll ära ei mahu

IMG_1437

Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas. 

Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!

Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.

Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.

Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.

Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?

Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.

Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub  metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.

Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.

Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.

Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!

Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.

 

 

 

 

6 kommentaari »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Ühistransport maal – peamiselt iluasi

Pidin täna hommikul Tallinna sõitma. Seda teen tavalisele nii, et jätan auto Tartusse jaama ja liigun sealt edasi rongiga. Tänase sõiduga oli ka mõte, et katsuks minna täiesti ühistranspordiga – käib ju meie külast varahommikul linna isegi mingi buss.

Bussigraafikut uurides selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. Buss läheb hommikul 6 ajal ning tal kulub 45 kilomeetri kaugusele Tartu linna jõudmiseks aega 1,5 tundi. Sinna see bussisõit jäigi. Tobe olukord tegelikult – kodust välja keerates jõudsin peatselt bussile järele ja mõnda aega sõitsimegi nii, et inimtühi buss ees, mina järel.

Ühistranspordi teema ei huvitaks mind mitte kõige vähematki, kui ma sellega poleks teravalt põrkunud praeguse kooliaasta eel. Nimelt on meil Eestis kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada laste koolitee, et ka kaugemad tulijad saaksid kooli. Et meie elamine asub siiski täitsa maantee ääres ja mingil ajal mingid bussid seal liiguvad, arvasin naiivselt, et no kui keeruline saab see siis olla korraldada.

Selgus, et see on võimatu! Pärast mitut kuud kirjavahetust vallavalitsusega selgus, et nende ettepanekut muuta veidike maakonnaliini, et buss sõidaks sobival ajal meie külla ning võtaks siit peale kaks koolilast, ei olevat võimalik ellu viia.

Kohe selgitan. Siitkandi lapsed käivad kooli maakonnaliini bussiga. Koolilapsed moodustavad suure osa selle liini sõitjatest, liin ise on aga selline, et algab poole öö ajal kuskilt ning buss sõidab läbi pool maailma. Valdavalt tühjalt. Et meie külast varem koolikäijaid lapsi polnud, siis buss meie külla ka ei sõitnud, küll aga 6 kilomeetri kaugusele naaberkülla. Sinna viimegi nüüd igal hommikul Hd. Ettepanek muudatuseks oli selline, et buss hakkaks sõitma meie külla (tee pikeneb 12 km ehk ca 15 minutit). Ma ei tea, mis oli maavalitsuse keeldumise põhjus.

Et bussiliini kuidagi ümber teha polnud võimalik, pakkus KOV välja hüvitise iga sõidukilomeetri kohta, mis kulub laste vedamisele meie kodu ja naaberküla vahel. Hüvitise suuruseks on väljapakutult 20 senti kilomeetri kohta. See ei lahenda probleemi, sest a)ei kata reaalseid kulutusi, mis kuluvad transpordile ning b) ei lahenda koolisaamise probleemi juhul, kui kodune autojuht puudub. Veel pakuti välja, et tehku ma diil mõne külast linna tööle käiva inimesega. No ma ei tea, alles kolisin siia ja esimese asjana lähen kohe küla peale lunima, et äkki keegi veaks mu lapsi? Veidi nagu kummaline. Rääkimata sellest, et ega me ei teagi, et siit külast sobilikul ajal keegi linna tööle käiks.

Ka õhtuse kojusaamisega oli sama kamm. Vormiliselt justkui kõik toimib, Võnnust tuleb sobilikul ajal buss. Paraku siirdub ta meist eelmises külast tuurile mööda Eestit, mis tähendab, et koolist koju ca 20 km kaugusele koju jõudmiseks pidanuks lapsed kulutama iga päev 1 tund 40. Septembris paar korda Hd sõitsid selle tiiru kaasa ning rääkisid, kuidas buss enamuse aja täiesti tühjalt metsade vahel rallis. See ei ole OK. Õnneks sellele probleemile leidus siiski mõistlik lahendus – kolmel päeval nädalas toob takso mu lapsed koju, vabastades mind niimoodi transateenuse osutamisest. See on väga mõistlik lahendus.

Jah, meil on võimalus lapsi vedada autoga naaberkülla. Aga mitte alati. Ja nii ongi – kui kodus pole kedagi, kes oleks autojuhimisvõimeline (nt vaataks lapsi minu ema), siis jääbki kooli minemata. Või kui juhtub midagi emma-kumma autoga. Või kui ei saa teeolude tõttu sõitma minna (meil on siin nimelt nii vinged riigimaanteed, kuhu jääd kevadel autoga lihtviisiliselt kinni), siis jääb kooli minemata. Seda on juhtunud, et ma pean lapsele kirjutama e-kooli puudumistõendi põhjusega, et kooli ei saanud tulla, kuna puudus autojuht. Ja see ei ole minumeelest normaalne.

Veel bussiteemast. Meie külast läheb Tartu linna buss hommikul kell 6. Tagasi saab lõuna ajal – istud 14.40 Tartust bussi ja voilaa – vaid 2,5 tundi hiljem oledki 45 kilomeetri kaugusel kodus tagasi. Muuhulgas oled põhjalikult tutvunud Tartu maakonna kõigi küladega, kust enamasti ei tule peale ega lähe maha ainsatki inimest. No ma ei tea, mul küll sellist aega muidugi kunagi pole, aga vormiliselt on ju kõik korras – ühistransport toimib, buss ju sõidab.

Ei mõista, miks ei võiks bussid liikuda inimeste vajadusi arvestades. Vähemalt veidigi. Vähemalt koolilapsi arvestades. Ma sõidaks isegi hea meelega bussiga, kui see sõidaks mingil mõistlikul ajal, aga kell 6 hommikul linna minna…no ma ei tea….isegi enamik tööpäevi ei alga nii vara.

Kogu selle kogemuse pealt ei oska muud järeldada, kui et ühistransport maal on tegelikult lihtsalt iluasi, ta on lihtsalt vormitäide. Kui soovite, siis suured sõnad stiilis “maakohtade inimesed peavad ka liikuda saama”. Reaalselt on temast kasu väga vähe ning ainult tugevad või töötud, kellel on meeletult vaba aega, suudavad taluda sobimatuid graafikuid. Reaalsus on see, et ilma autota ja juhilubadeta ei ole võimalik maal elada. Auto peab olema igal täiskasvanud pereliikmel ehk et ühe autoga peres ei majanda ära. Bussid jäävadki tühjadeks, kui neid ei panda käima inimeste vajadusi arvestades. Ma ei hakka mitte kunagi sõitma linna asju ajama kl kuuese bussiga, et koju tagasi jõuda 12 tunni pärast.

4 kommentaari »