Archive for Imelik

Pärast meid tulgu veeuputus ehk nii me maa peale küll ära ei mahu

IMG_1437

Teemat illustreeriv pilt on tehtud neli aastat tagasi Koiva ääres RMK puhkemajas, kus seltskond debiilikuid arvas, et puukuur on tegelikult prügikast. See prügi ei sattunud siia kosmosest, vaid selle tõi inimene, kes looduses olemise käigus muutus nii nõrgaks (või muutus prügi raskeks), et ta ei suutnud seda enam ära viia. Sellised inimesed elavad meie hulgas. 

Seda postitust ajendas kirjutama hämmastav ja ootamatu leid Savilöövilt. Mitu suurt prügikotitäit prügi, mis täiesti sorteerimata. Kotid sokutatud viisakasti kuuri taha. Hea veel, et mitte metsa loobitud. Purgid, pudelid, plast, kartong, toidujäätmed, mähkmed….you name it! Palju, väga-väga-väga palju sodi!

Ma pole kunagi mõelnud eriti tõsiselt prügisorteerimise peale, kuna maal elades on see vältimatu elementaarne tegevus. Kõik maainimesed teevad seda! Jah, me maakad ei vii oma prügi metsa ega kuuri taha nõgestesse peitu. Meil siin ei käi iga nädal prügiauto, mis selle sorteerimatu segu nimetult prügimäele viib. Mitte keegi ei viska maal tomateid kunagi prügikasti, vaid sellise kraami jaoks on igas majas olemas kompostihunnik või vähemalt koht, kuhu visatakse koored jm biolagunev kraam.

Tunnistan, et linnas ma ka prügi väga hoolega ei sorteerinud. Kui vaid niipalju, et tulehakatiseks kõlbav kraam läks ahjukütteks, taara tagastamisse ning biolagunev värk spets prügikasti, mille olemasolu on kortermajade juures kohustuslik. Ülejäänud värk aga ripa-rapa kõik kokku ja olmejäätmetesse. Selle teema üle ei juurelda linnas, sest kord nädalas tuleb prügiauto ja viib kõik minema.

Maal käib asi teistmoodi. Mõnes kohas käib prügiauto korra kuus, kuid näiteks minu praeguses elukohas lausa kord kolme kuu tagant. See tähendab, et elanikud on sunnitud prügi sorteerima, sest vastasel juhul upuksid nad oma sodi sisse lihtviisiliselt ära. Prügikasti asustaksid rotid, hiired, kärbsed jne. Me ei viska MITTE KUNAGI toidujäätmeid prügikasti, sest see tekitab sinna parasiidid. Me kõik katsume toota võimalikult vähe sodi. Sellises koguses prügi, mis siit leidsin ja mis tekkis nädalaga, ei suuda minu pere toota ühe kuugagi.

Kuidas on võimalik elada nii, et prügi tekib minimaalselt?

Loomulikult sorteerides. Sellega on aga see nipp, et seda on vaja viitsida. Jah, ma tean, et on jube mugav tagantkätt kõik kuhugi visata ja loota, et küll keegi ära koristab või et prügi maa pealt haihtub. Paraku ei kao miski niisama kuskile. Me kõik oleme näinud prügistatud metsaaluseid, mis jäävad selliseks kogu meie eluea va muidugi juhul, kui keegi hea ingel tuleb ja sodi kokku korjab.

Sisuliselt on mul maal 3 prügikotti. Ühte läheb taara, mis perioodiliselt viiakse poodi tagasi. Ükski pudel ega purk ei lenda kuskile metsa ega tavaprügikasti. Teine kott on põleva kraami jaoks. Põlevad näiteks piimapakid, leivakotis, papptaldrikud. Kui paar kotti saab täis, tehakse lõke ja need põletatakse ära. Tegemist on äärmiselt mahuka kraamiga, mille sorteerimine annab prügikastis suure ruumi võidu. Kolmas prügisektor on mittepõlev kraam, mis leiab koha prügikastis. Siia kuulub  metallkraam, klaastaara, mida vastu ei võeta, nipet-näpet taoline värk. Minu neljaliikmelisel perel tekib sellist prügi kuus mõned Prisma kilekotitäied. Neljanda jaotuse moodustab biolagunev kraam – kõiksugused koored, ka munakoored jne. Need visatakse komposti.

Teine teema, millele ma mõtlesin, on raiskamine. Olen seni lasknud suhteliselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja jutud toidu ära viskamisest ning meeletutest kogustest, mis lendavad prügimäele. See teema ei puuduta mind, sest mul ei jää toitu üle. Mitte kunagi! Aga no ilmselt see on siiski tõepoolest paljude probleem, sest miks muidu on tehtud palju dokke toidumägedest, mis reaalselt prügimäele satuvad. Küll on lihtne seda raiskamist vältida – ÄRA LIHTSALT OSTA NIIPALJU SÜÜA! Osta niipalju, kui reaalselt vaja läheb. Mõtle ette, mida sa sööma hakkad. Tee ostunimekiri, kui ei suuda muidu kokkuahmimisest loobuda.

Ma ise teengi alati nii. Käin poes nimekirjaga, ei tee emotsioonoste, jälgin kuupäevi ja ei söö silmadega. Ausalt, ma pole mitte iialgi ära visanud leiba või saia! Meie kodus ei jää seda kunagi üle.

Täna on mul väga kahju meie planeedist. Jah, ma tean, et see kõlab õudselt pateetiliselt, aga kui me kõik elame nii, et sodi süüdimatult aina tekitame ja kõik segamini kuskile sokutame, siis pole ime, et me lihtsalt ei mahu oma rämpsuga siia maakerale ära. Pole mingi ime, et ookeanis hulbivad sodisaared ja et suur osa inimkonda nälgib. Ja pärast meid tuleb vaid lõputu prügiuputus, mida keegi peab harima. Kui vastik!

Aga mis sai sellest leitud sodihunnikust? Muidugi ma sorteerisin. Ega ma ei saa ju oma koju sellist prügimäge jätta. Minu prügikasti selline kogus prügi lihtsalt ei mahu ning lahtiseid toidujäätmeid ei saa sinna visata kuuks ajaks hapnema. Nutsin, kirusin ja vandusin ja sorteerisin. Mis põles, see lõkkesse. Klaaspurgid, mittepõlev ja taara välja. Mis ei põlenud, siis kaevasin suur augu ja matsin maha. Korduvalt mõtlesin ideele, et saadaks selle prügilasu järgi inimesele, kes selle siia unustas. Mitte et see oleks vähemtülikam, kui sorteerimine ja matmine.

 

 

 

 

Advertisements

4 kommentaari »

Kuidas me küll siiani keksuta saime?

20180604_145343

EV100 sünnipäevakingituseks valminud keksukast. Palju õnne, kallis Eesti riik!

See pilt ei ole kellegi hauast või kasvuhoone põhjast, vaid see on üks kümnest keksukastist, mis ehitati Kastre valda. Ma ei tea, kas sõna ehitama on üldse õige asi sellist asjandust iseloomustama. Igatahes asub see värgendus meie Võnnu kooli õuel ja on mõeldud lastele keksu mängimiseks.

Ei võta siinkohal sõna, et näeb kole välja ega tegelikult pole üldse õige keks. Ma ei võtaks üldse sõna, kui täna pole ilmund nummilugu, kus muuhulgas mainitakse ka selle projekti maksumust – nuta või naera, aga kümme sellist haud-kasvuhoonepõrand-keksu maksid ei rohkem ega vähem kui 21 000 eurot.

Tegemist on KÜSKi rahastatud projektiga ja kümnendiku maksis kinni KOV. Kuigi päev läbi on minu sõbrad sel teemal FBs arutlenud, et kuda ikka on sellist asja võimalik ehitada niisuguse hinna eest ja miks mina, kuri inimene, üldse saen nii toreda asja nagu keksukasti kallal. Olgu ma parem rõõmus, et keegi panustab lastesse, mõtleb nende vaba aja sisustamisele ning selleks ka midagi teeb. Üksiti peaks need 10 haud-põrand-keksukasti olema kingituseks EV100 sünnipäevale ja aitama rõhutada meie valla ühtsust.

Nojaa. Osav jutt. Sorav jutt. Kenjaalne idee. Muidugi – keksukast on just see asi, mis meil on puudu täiuslikust olemisest! Just selliseid rohelisi kummikuid me vajamegi siin maal! Keksukasti! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Ma tahaks minna ajas tagasi ja olla kärbes selles kohas, kus see kenjaalne mõte tekkis. Tahaks mõista selle mõtte tekkimise anatoomiat ja loogikat. Sest nimelt praegu mina, pragmaatiline ja kahe jalaga maa peal seisev inimene ei saa mitte muhvigi aru. Ma ei saa aru, kuidas see haud-põrand-keksukast peaks kedagi ühtsemaks muutma, kuidas peaks see aitama lastel aega sisustada ja mis valemiga on selle jama eest võimalik nii palju maksta? Ja miks pagana pärast meil antakse raha selliste asjade jaoks.

Kusjuures – mitte sugugi kõik KÜSKi projektid pole sellised…imelikud. Sealsamas EV100 algatuse raames on täiesti asjalikke asju. Näiteks sama palju kui see keksukastijama sai raha ka projekt, mille raames Eesti tippteadlased uurivad 100 aastaste eestlaste soolemikroobe, loodes leida sealt kedagi, kes võib olla nende inimeste pikaealisusele kaasaaitajaks. Rääkisin just hiljuti Marika Mikelsaarega sellest projektist ning see on tõeliselt põnev ja ka kasulik.

Keksukastid on ka kasulikud. Projekti väljamõtlejale, ehitajatele, kõigile manulistele. Ka poliitikutele, kes neid saavad uhkelt avada. Lastele? No ma ei tea, pakun, et pärast ühte läbihüppamist on lust läinud. Kaua sa ikka viitsid keksida. Ühiskonnale? Kahtlen sügavalt.

Kogu sellel asjal on lisaks eeltoodule juures kurb maik. On tõsi, et maalaste võimalused vaba aja veetmiseks ja ka huvihariduse saamiseks on oluliselt piiratumad, kui linnas. Jah, koolides on ringid, meil Võnnus ka on. Kõik on väga toredad ja mu lapsed osalevad neis niipalju kui vähegi jõuavad ehk väga aktiivselt. Aga ikkagi on seda neile vähe. Nad tahavad rohkem, tahavad paremal tasemel asjadega tegeleda, tahavad ka millegagi süvitsi tegeleda. Muidugi ma olen nende autojuht ja ma näen palju rohkem vaeva selle nimel, et ka minu metsas elavad lapsed saaksid võimalikult laia silmaringi.

21 000 eurot on suur raha. Selle eest saanuks 20 last käia aasta otsa siinsamas meie valla külje all asuvas Mooste rahvamuusikakoolis. Selle raha eest saanuks avada mitmeid põnevaid huviringe koolide juures. Oleks saanud hüvitada lapsevanematele kasvõi kütuseraha, mis kulub laste huviringidesse transportimisele.

Aga nüüd on meil keksukastid, mis näevad välja nii, nagu oleks nende alla keegi maetud või hakkaks keegi siia kohe omale kasvuhoonet püstitama. Võimas.

Lisaks mõtteainet: 

KÜSK jagab avalikku riigieelarvelist raha. Mingeid andmeid selle projekti kohta ei avalda.

Kohalik vald sedastab, et keksuplatside endi rajamine maksab 13 400 eurot, ülejäänud raha 21 000 eurost kulub platside avamispidudele, projektijuhtimisele ja muudele kuludele. Kahjuks pole välja toodud, kes on keksuplatside ehitajad. Seda on vaja kindlasti teha, et kroonida EV suurim rehepapp ja hoiatada selle virma edaspidiseid tellijaid totaalse haltuura eest (vt pilti).

Paar päeva hiljem väidab vallavanem FB postituses, et keksuplatside ehitamine maksis hoopiski vaid kolmandiku sellest 21 000st eurost. No ma ei tea…..ikka on palju sellise kräpi eest ju! Ütlen veelkord – tegemist on avaliku maksumaksja rahaga, mille jagamine mitte ainult ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid ta peab ka NÄIMA aus ja läbipaistev. Antud juhul ei näi see nii. Pigem paistab segase vassimise ja sogases vees kala püüdmisena.

 

 

 

 

4 kommentaari »

Mina, tülikas lapsevanem maakolkast ehk kuidas saada lapsed kõrvalvalda muusikakooli õppima (muudetud)

Meie maale kolimise läbinisti positiivse loo juures oli ka üks kurb  koht. Nimelt see, et  Helena viiuliõpingud suurepärase õpetaja Raeli juures jäid pooleli. Mõtlesime variante nii ja naa, uurisin põhjalikult Tartu muusikakoole ja bussigraafikuid. Kaalusin variandina ka Räpina muusikakooli. Logistilistel põhjustel jätsin need asjad katki – Tartu linnas muusikakoolis käia ei ole meie juurest võimalik bussiga, kuna bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Räpinasse, kui meile kõige lähemasse linna, ei ole siit üldse võimalik bussiga saada. Samuti asub Räpina täpselt vastassuunas Võnnule, kus tüdrukud koolis käivad. Lõpuks jäi raske südamega nii, et viiuliõppimine jäigi pooleli. Arvasin ka, et liiga palju muutusi korraga oleks talle ehk talle liig – isegi ju kolimine täiesti teise keskkonda sõpradest eemale, koolivahetus, uus elu…

Elu loksus paika ja Helena hakkas mulle vaikselt rääkima, et tahaks ikka viiulit edasi õppida. Samuti tahtis ta, et ma talle klaverit õpetaksin. Sellega ma saan hakkama – olen ju kunagi ammu lausa õppinud õpetamiskunsti ning meil on kodus palju algajate noote, kust Helena nüüd pusibki minu abiga lugusid mängida. Aga vot viiulist ma küll mitte midagi ei tea.

Hanna hakkas mingil ajal jutustama soovist kitarri mängida. Tal on lausa kitarrgi olemas. Vaatasin jälle ringi, et kust leida viiuliõpetajat ja kitarriõpetajat ning keegi soovitas Mooste Rahvamuusikakooli. Juhtumisi on see meie kodule kõige lähemal – vaid 20 km sõita. Rahvamuusika sobib meie mõttelaadiga ka suurepäraselt.

Rääkisin kooliga ja kõik tundus sujuvat – mõlemad lapsed saaksid alustada kohe poole aasta pealt ja isegi sobilik kellaaeg tundideks on leitud. Aga siis hakkas teele veerema ohtralt takistusi meie uuelt ja suurelt Kastre vallalt.

Üldjuhul käib asi nii, et kui laps tahab muusikat õppida ja oma vallas võimalust pole, siis katab vald muusikakooli pearaha ning laps saab õppida lihtsalt mõne teise valla koolis. Kastre vallas pole ühtegi muusikakooli. Mooste kool asub naabervallas, kuid oh häda ja õnnetust, ta on MTÜ ja mitte munitsipaalmuusikakool. Selle põhjalt kõik hädad hakkasidki – Kastre vallal ei olevat võimalik maksta erakooli kohatasu!

Teadmiseks – Moostes, millest on kujunenud oluline rahvamuusikakeskus, käivad õppimas ümberkaudsete valdade lapsed ja nende puhul millegipärast ei ole teiste valdade puhul seda pearahaprobleemi kerkinud. Tõsi küll, Kastre vallast ei õpi seal koolis praegu mitte kedagi. Seega – küsimus taandub siiski vaid tahtele ja soovile oma lapsi toetada.

Aga edasi. Küsisin vastavalt vallaametnikult, mis on siis tema lahendus asjale, kui minu lapsed tahavad õppida pilli, kuid meie vallas sellist võimalust pole. Vastuses seisis terve loetelu Tartu maakonna muusikakoolidest, kus õppides maksab Kastre vald asja kinni ja jutul lõpp. Sel nimekirjas seisid Tartu kaks muusikakooli, Ülenurme muusikakool, Räpina muusikakool, Põlva muusikakool või Alatskivi kaunite kunstide kool. Vallamaja kabinetist paistavad need pakkumised tõepoolest kui lahendused, kuid vaatame asja lähemalt ja sisuliselt.

Mulle on oluline, et lapsed saaksid õppida kodule kõige lähemas kohas. Nagunii sõidavad nad iga päev kooliskäimise tõttu maha 50 km ja pillitundide pärast teist samapalju või veelgi rohkem sõita on liig, mis liig nii lastele kui ka transpordiüksusele (loe: mulle).

Väljapakutud koolide kaugus meie kodust (jah, meie kodust Ahunapalus, mitte 40 km kauguselt Kurepalus asuvast vallamajast) on järgmine:

Ülenurme – 45 km
Põlva – 38 km
Räpina 33 km
Tartu 46 km
Alatskivi – 77 km (sic!!!!!! Valla huvihariduse spetsialist tõsimeeli käis ka selle variandi mulle välja:)))
Võrdluseks: Mooste – 20 km
Vaatame asja veel lähemalt. Lisaks sellele, et vald surub mulle peale kaugemaid koole, tahab ta ise võtta ka suuremaid kohustusi, sest nii kummaline kui see ka pole, on munitsipaalkoolide kohatasumaks suurem kui Mooste erakoolis. Kusjuures vahe on lausa märkimisväärne – nt Mooste vs Põlva muusikakool 95.00 eurot vs üle 200 euro kuus lapse kohta.
Selle info peale jookseb minul juhe kokku, sest kogu lugu muutub arenedes järjest ebaloogilisemaks. Kogu kammist järeldub:
  • KOV eelistab, et ma paneksin oma lapsed kaugemale kooli.
  • KOV on nõus maksma kordades suuremat kohatasumaksu kaugemates koolides käimise eest.
  • KOV keeldub olematutele põhjendustele tuginedes tasumast lähima kooli kohatasu maksu, mis oleks ka vallale odavam lahendus.

LISAKS

Miks on üldse oluline tegeleda muusika ja pillimängu õppimisega?

Minu jaoks on need teemad äärmiselt olulised. Nimelt pilliõppimine annab kogu eluks vajalikud oskused, mida läheb tarvis mistahes tööd tehes. See annab sihikindluse, järjepidevuse, visaduse, kontsentreerumisvõime. Isegi kui väikesest pilliõppurist ei saa muusikut, siis palun näidake mulle elukutset, kus neid omadusi vaja ei lähe? Ka minust ei saanud muusikut, kuid 12 aastat Tallinna Muusikakeskkoolis on andnud mulle hindamatu kogemuse ja oskused, mida kasutan iga jumala tund.

Rääkimata sellest, et ma pean sügavalt lugu muusikast, olgu selleks siis klassika või meie oma rahvapärimus. See on osa kultuurist ja iga püüdlust sellega tegeleda, tuleb toetada. Ma ei kujuta oma elu ette ilma klaverimänguta, noodikuhjade ja pideva muusikakuulamiseta. Ka minu lapsed kasvavad selles keskkonnas ja ma leian, et see on väga OK.

 

Hiljem:

Olen selle teema peale palju mõelnud ja ka erinevaid seadusi ning õigusakte lugenud. Kokkuvõttes olen kurb, sest ükski seadus ega määrus ei keela taolises keissis pearaha tasumist. Ei keela, kuid ka ei kohusta. Mis tähendab, et KOVil on laiad piirid otsustada ise, mida ta teeb või ei tee. Mis omakorda tähendab, et kõik taandub ära KOVi tahtele – kas ta tahab toetada või ta ei taha toetada.

 

 

 

 

 

 

9 kommentaari »

Ühistransport maal – peamiselt iluasi

Pidin täna hommikul Tallinna sõitma. Seda teen tavalisele nii, et jätan auto Tartusse jaama ja liigun sealt edasi rongiga. Tänase sõiduga oli ka mõte, et katsuks minna täiesti ühistranspordiga – käib ju meie külast varahommikul linna isegi mingi buss.

Bussigraafikut uurides selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. Buss läheb hommikul 6 ajal ning tal kulub 45 kilomeetri kaugusele Tartu linna jõudmiseks aega 1,5 tundi. Sinna see bussisõit jäigi. Tobe olukord tegelikult – kodust välja keerates jõudsin peatselt bussile järele ja mõnda aega sõitsimegi nii, et inimtühi buss ees, mina järel.

Ühistranspordi teema ei huvitaks mind mitte kõige vähematki, kui ma sellega poleks teravalt põrkunud praeguse kooliaasta eel. Nimelt on meil Eestis kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada laste koolitee, et ka kaugemad tulijad saaksid kooli. Et meie elamine asub siiski täitsa maantee ääres ja mingil ajal mingid bussid seal liiguvad, arvasin naiivselt, et no kui keeruline saab see siis olla korraldada.

Selgus, et see on võimatu! Pärast mitut kuud kirjavahetust vallavalitsusega selgus, et nende ettepanekut muuta veidike maakonnaliini, et buss sõidaks sobival ajal meie külla ning võtaks siit peale kaks koolilast, ei olevat võimalik ellu viia.

Kohe selgitan. Siitkandi lapsed käivad kooli maakonnaliini bussiga. Koolilapsed moodustavad suure osa selle liini sõitjatest, liin ise on aga selline, et algab poole öö ajal kuskilt ning buss sõidab läbi pool maailma. Valdavalt tühjalt. Et meie külast varem koolikäijaid lapsi polnud, siis buss meie külla ka ei sõitnud, küll aga 6 kilomeetri kaugusele naaberkülla. Sinna viimegi nüüd igal hommikul Hd. Ettepanek muudatuseks oli selline, et buss hakkaks sõitma meie külla (tee pikeneb 12 km ehk ca 15 minutit). Ma ei tea, mis oli maavalitsuse keeldumise põhjus.

Et bussiliini kuidagi ümber teha polnud võimalik, pakkus KOV välja hüvitise iga sõidukilomeetri kohta, mis kulub laste vedamisele meie kodu ja naaberküla vahel. Hüvitise suuruseks on väljapakutult 20 senti kilomeetri kohta. See ei lahenda probleemi, sest a)ei kata reaalseid kulutusi, mis kuluvad transpordile ning b) ei lahenda koolisaamise probleemi juhul, kui kodune autojuht puudub. Veel pakuti välja, et tehku ma diil mõne külast linna tööle käiva inimesega. No ma ei tea, alles kolisin siia ja esimese asjana lähen kohe küla peale lunima, et äkki keegi veaks mu lapsi? Veidi nagu kummaline. Rääkimata sellest, et ega me ei teagi, et siit külast sobilikul ajal keegi linna tööle käiks.

Ka õhtuse kojusaamisega oli sama kamm. Vormiliselt justkui kõik toimib, Võnnust tuleb sobilikul ajal buss. Paraku siirdub ta meist eelmises külast tuurile mööda Eestit, mis tähendab, et koolist koju ca 20 km kaugusele koju jõudmiseks pidanuks lapsed kulutama iga päev 1 tund 40. Septembris paar korda Hd sõitsid selle tiiru kaasa ning rääkisid, kuidas buss enamuse aja täiesti tühjalt metsade vahel rallis. See ei ole OK. Õnneks sellele probleemile leidus siiski mõistlik lahendus – kolmel päeval nädalas toob takso mu lapsed koju, vabastades mind niimoodi transateenuse osutamisest. See on väga mõistlik lahendus.

Jah, meil on võimalus lapsi vedada autoga naaberkülla. Aga mitte alati. Ja nii ongi – kui kodus pole kedagi, kes oleks autojuhimisvõimeline (nt vaataks lapsi minu ema), siis jääbki kooli minemata. Või kui juhtub midagi emma-kumma autoga. Või kui ei saa teeolude tõttu sõitma minna (meil on siin nimelt nii vinged riigimaanteed, kuhu jääd kevadel autoga lihtviisiliselt kinni), siis jääb kooli minemata. Seda on juhtunud, et ma pean lapsele kirjutama e-kooli puudumistõendi põhjusega, et kooli ei saanud tulla, kuna puudus autojuht. Ja see ei ole minumeelest normaalne.

Veel bussiteemast. Meie külast läheb Tartu linna buss hommikul kell 6. Tagasi saab lõuna ajal – istud 14.40 Tartust bussi ja voilaa – vaid 2,5 tundi hiljem oledki 45 kilomeetri kaugusel kodus tagasi. Muuhulgas oled põhjalikult tutvunud Tartu maakonna kõigi küladega, kust enamasti ei tule peale ega lähe maha ainsatki inimest. No ma ei tea, mul küll sellist aega muidugi kunagi pole, aga vormiliselt on ju kõik korras – ühistransport toimib, buss ju sõidab.

Ei mõista, miks ei võiks bussid liikuda inimeste vajadusi arvestades. Vähemalt veidigi. Vähemalt koolilapsi arvestades. Ma sõidaks isegi hea meelega bussiga, kui see sõidaks mingil mõistlikul ajal, aga kell 6 hommikul linna minna…no ma ei tea….isegi enamik tööpäevi ei alga nii vara.

Kogu selle kogemuse pealt ei oska muud järeldada, kui et ühistransport maal on tegelikult lihtsalt iluasi, ta on lihtsalt vormitäide. Kui soovite, siis suured sõnad stiilis “maakohtade inimesed peavad ka liikuda saama”. Reaalselt on temast kasu väga vähe ning ainult tugevad või töötud, kellel on meeletult vaba aega, suudavad taluda sobimatuid graafikuid. Reaalsus on see, et ilma autota ja juhilubadeta ei ole võimalik maal elada. Auto peab olema igal täiskasvanud pereliikmel ehk et ühe autoga peres ei majanda ära. Bussid jäävadki tühjadeks, kui neid ei panda käima inimeste vajadusi arvestades. Ma ei hakka mitte kunagi sõitma linna asju ajama kl kuuese bussiga, et koju tagasi jõuda 12 tunni pärast.

4 kommentaari »

Kuidas Johann Sebastian Bach keeras kõik peapeale

Aasta tagasi kalli pinginaabri Evelyniga Tallinna Muusikakeskkooli kokkutulekul.

Aasta tagasi oli laste esimene koolivaheaeg just lõppemas. Kiirustasime Tallinna, sest pinginaaber oli mulle rääkinud pähe augu, et ilmtingimata on vaja ennast lille lüüa ja minna kooli kokkutulekule. Lõime, läksime ja olimegi. Väga vahva üritus.

Järgmiseks päevaks olin kokku leppinud intervjuu metsa. Pidime rääkima koertest ja sellest pidi saama artikkel. Et me tegelikult olime jõudnud juba enne kohtumist vahetada vist küll tuhandeid sõnumeid kõikvõimalikel (ka väga isiklikel) teemadel, vaevas mind enne seda sõitu palju küsimusi:

Kas see on tavaline intervjuu?

Kas see on artikkel või on see ettekääne kokkusaamiseks?

Kas see on vaid minu ettekääne?

Või ta on hoopis kohting?

Kas seal on väga mudane? Säärikud on vaja jalga panna või? (ei pannud ja kahetsesin).

Kas lüüa ennast lille (juhul, kui see peas oma olema kohting) või minna suvalt mütsiga lööma (kui see on lihtsalt intekas)?

Et see (vist ikkagi) pole (päris) tavaline intervjuu, oli selge tegelikult juba paar päeva tagasi. Mingil ajal räägivad inimesed ikka muusikamaitsest. See on tüüpiline jutujätkuteema, ei-midagi-erilist. Tema küsis: “mida kuulad?” Jäin mõttesse. Istusin just Savilöövil oma ümmarguse köögilaua taga ja olin ennast ühe looga täiesti pöördesse ajanud. Kas panna talle siis nüüd see link või otsida mingi laiatarbekaup? Ehmatab viimati päriselu peale vaikseks ja minema. Aga no, ma olen ju tuntud mütsiga lööja ja kopisingi youtubest selle lingi:

Vastu tuli kergendusohe ja veel üks viide Bachile, BVW 582. Milline kergendus! Kohata suvalises metsas täiesti suvaliselt inimest, kes midagi teab Bachist ja lausa suurt hulka tema teoseid on mänginud (olemata seejuures proff muusik), oli imeline. Üllatav. Ei sobi kuidagi kokku tüüpilise maamehe kuvandiga, kes autos õlut juues tümmi kuulab, nii et 10-kilomeetri raadiuses puudel lehed langevad.

Bachi loodu on minu jaoks puhas kuld. Ma ei tea ühtegi kehva teost tema loomingust. Ei tea ühtegi, mis ei haaraks sind jäägitult. Ta on kahtlemata inimkonna suurim geenius. Inimesi, kes arvavad samamoodi, leiab üldjuhul Muusikaakadeemiast, mitte aga Tartu tagant sooservalt.

Igatahes. Tollel intervjuu hommikul polnud mul muidugi vastust ühelegi oma küsimusele ja asusin lihtsalt teele, paak täis, diktofon taskus, telefon laetud, autos Bachi Brandenburgi kontserdid mängimas. Nii nagu ikka minnakse lugu tegema.

Muidugi ma üllatusin kui kohale jõudsin. Pilt petab palju. Eriti kui lisada siia veel hea fantaasia. Hirmutav oli – nii palju koeri! Küll ikka lärmavad! Kas neil on tõesti võimalik vahet teha?! Kõik on ju täiesti ühte nägu!! Nii palju on tööd! Kes jõuab neid nunnutada-jalutada-õpetada-kasida-kammida?

Olgu, ma ei pööra kohe ringi, vaatame, mis sest saab, mõtlesin. Rääkisime. Jõudsin korduvalt kahelda, kas siin ikka on teemat ajalehelooks. Läksime koertega metsa. Lendasin võssa esimese hooga. Teine katse minna siiski õnnestus. Tegime lõket, sõime suppi. Oi kui hea! Sellist suppi oskab ise keeta või?! Läks pimedaks, juttu ikka jätkus ja jätkus. Ma ei märganudki, et vihma oli sadama hakanud. Äkki oli kell saanud juba üheksa õhtul. “Kuhu sa nüüd vastu õhtut enam lähed, siin on ruumi küll,” ütles ta.

Mitte et ma poleks mõelnud terve päeva, et kuidas ajada asjad nii kaugele, et ma kohe sama teed pidi tagasi sõitma ei peaks…

Ah et mis sai sellest artiklist? Selle kirjutasin valmis ning muidugi ta ilmus. Võõrale pilgule on see tavaline lugu ajalehes. Minu jaoks on see kannapöörde algus ja see kannakas on mul kohati võtnud pea ringi käima ning pannud nii mõnigi kord pinna jalge alt kaduma. Tavaliselt täiskasvanud, soliidses keskeas (ikkagi 40+) lapsevanemad vist nii ei tee. Samas ma pole midagi ühelgi hetkel kahetsenud.

Vastupidi. Kui palju kordi olen ma ennast mõttes näpistanud ja küsinud, et kas päriselt see toimub minuga? Sest minuga ju ei juhtu selliseid lugusid. Või üldse – see on mingi lugu kuskilt raamatust või filmist, mitte päriselust. Olen kahelnud, et kas ma kõige selle värgi olen lihtsalt enda jaoks välja mõelnud? Hea fantaasiaga nagu ma olen… Aga ei, kõik on täitsa päris. Selle aasta jooksul olen tundnud ennast väga rikka, hoitu ja õnnelikuna ning kõige kummalisem – see kasvab koguaeg. Ning see peitub absoluutselt pisikestes asjades, mida ainult meie oskame näha.

Aitäh, Johann Sebastian!

 

2 kommentaari »

Päev X

Olen oodanud tänast päeva nagu hingeõnnistust. Juba aastaid tagasi ootasin seda hetke, kui ma linnast ära kolin ja siia sügisel enam tagasi ei tule. Alguses oli see hüpoteetiline teadmine, milles puudus tegutsemisjulgus ja ettevõtlikkus. Ettekäändeid, miks midagi MITTE teha, on ju äärmiselt lihtne leida. Mul oli ka neid hulgaliselt. Kuni selle aasta alguseni, kui mul polnud enam ühtegi. Siis oli selge, et niimoodi kahepaikse elu linna ja maa vahel enam jätkata pole võimalik. Hakkasin lugema päevi augusti keskpaigani. Olen rõõmustanud iga päeva üle, mis ootamisereas vähemaks on jäänud.

Nüüd on siis see päev X käes. Ma olen oma linnakodus ja üritan asju pakkida. Just üritan. Käed ei liigu ja mõtted on kokku jooksnud. Kummaline on oma asju kokku panna. Kurb kuidagi.

Olen siin elanud 10 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud. Alates kasvõi sellest, et meid on siin 3x rohkem kui 10 aastat tagasi ja ega me juba ammu siia õigupoolest ei mahu. Ruumikitsikusest muutuvad inimesed närviliseks, unetuks ja kurvaks (või kurjaks).

Asjade ära viskamist on palju, sest 10 aasta jooksul tekib inimesel ikka uskumatult palju nodi. Huvitav – ma ei mäleta, et siia kolides oleksin eriti mingi kastimajandusega ennast vaevanud. Ma lihtsalt tulin siia tühja korterisse ja asjad tulid kuidagi ise järele. Ei mäleta, et mul oleks olnud märkimisväärselt raamatuid, nootidest rääkimata. Oli pool kapitäit riideid ja mõni lauanõu.

Õigupoolest pole me Hdega juba jaanipäevast saadik Tallinna elanikud. Oleme nüüd Võnnu valla hingekirjas. Seal kuskil soo servas, viimases külas enne lõputuid metsi, milles isegi mina ära suudan eksida. Ja see ongi rikkus.

 

3 kommentaari »

Kevad igal pool

img_2089

Varsti hakkab mahl puude sees jooksma. Või juba jookseb? Pilt ülemöödunud kevadest

Mitte et talv ei oleks tore, aga alati millalgi veebruaris tabab mind mingi seletamatu ärevus. See juhtub siis, kui päevad on juba muutunud veidi pikemaks ja kui tihased hakkavad “sitsikleiti” hüüdma. No täna ma veel ei kuulnud, et nad hüüaks, aga see tundub olevat paari lähema päeva küsimus.

Niisiis. Tunne on selline, et vaja on selga panna talvisest lühem ja värvilisem kleit ning siirduda linna peale patseerima. Naeratada võrdlemisi totakalt omaette ja võõrastele inimestele. Liikuda ringi talvisest lennukama sammuga. Panna ette päikeseprillid. Mõelda teemal “seemned ja peenrad”. Mõelda teemal kasvuhoone. Ja kasemahl. Vahtramahl. Nõgesed ja naadid. Nurmenukud. Kuusekasvud. Kogritsad. Suvevaheaeg. Maasikad, vaarikad ja kukeseened. Remont. Maal elamine.

Sellisel kevadpäeval edeneb kõik. Päikese jõud on hämmastav – see paneb inimese poole kiiremini tööle, suunurgad kerkima ja teeb sammu kiiremaks ning pikemaks. Klaasi täidab hoobilt pooltühjast levelile pooltäis.

Head kevadist sõbrapäeva kõigile mu blogisõpradele!

 

Leave a comment »