Archive for august, 2017

Oli suvi, vist

Ma olen iga suve lõpus teinud siia postituse lõppenud aja hailaitidest. Midagi peaks ja võiks ju kirjutada ka sel aastal. Tõsi küll, see jutt on hoopis teistmoodi kui eelnevatel aastatel. Suvi oleks nagu jäänud vahele. Igas mõttes.

  • Savilöövi. Ma olen sel suvel olnud Savilöövil nii vähe, et mul on lihtsalt valus sellepärast. See on see tunne, kui sind rebitakse pooleks – tahaks olla korraga kahes kohas olla, kui see on ju võimatu. Nii olengi Savilöövile jõudnud iga kuu paar korda, niitnud ära kõik muru ja lennanud jälle minema. Ahjaa, sauna kütsin ka paar korda. Porgandipeenra ja lillede eest hoolitses mu ema.
  • Süümekad on minu tavaline olek praegu. Oma laste ees peamiselt, sest mul pole olnud nende jaoks sel suvel piisavalt aega. Me ei käinud ei mere ääres, ei Ahhaa-keskuses, ei metsas ööbimas, isegi mitte matkamas või sõpradel külas. Ainult Viljandis folgil käisime ja see oli tore.
  • Tantsupidu. Hanna ja Helena osalesid tantsupeol ja pidasid selle tralli nii hästi vastu. Rõõmsalt ja hoogsalt. Aga nagu ikka, keeras vihm ka selle asja pekki ja oma lapsi ma tantsimas ei näinudki, sest just see etendus jäeti (olematu) vihma tõttu ära. Aga selle-eest nägime me Vabaduse platsil isetekkelist tantsupidu.
  • Kolimine. See läks lihtsamalt, kui ma arvata oskasin. Minu põhiline mure puudutas klaveri ära toomist, aga nüüd on ta minu juures. Ja kõik muud asjad ka.
  • Palgi talu. Lausa kummaline on vaadata aasta alguses Palgi talust tehtud pilte. Millised hirmsad kappe täis toad, kuhu seintele naelutatud (!) ohtralt tapeeti ning keegi nupumees oli isegi ilusad laetalad ära tapetseerinud. Oleme aina mõelnud ja ehitanud, kuid nii palju on veel teha. Siiski – kõik, mis tehtud, pole enam tegemata ning neid asju pole siin vaja enam kunagi teha.
  • Kaev. Jah, jälle kaev. Uues kohas, samade tegijate tehtud, kes Savilöövilegi kaevu kaevasid. Töö kiire ja korralik. Üks mure vähem (Prisma).
  • Metsas käimine. Piinlik tunnistada, et seegi jääb sõnapaari taha “pole aega”. Oleksin tahtnud käia rohkem imelisel maasikaraiesmikul, mille mu ema avastas ja kust mõne tunniga tõin ära pool ämbrit metsmaasikaid. See polnudki raiesmik, see on metsmaasikapõld.
  • Murakad ja soo. Soos murakal käimine oli kindlasti üks selle suve hitte. Ja milline moos!!!
  • Mu lemmikmarjad on metsvaarikad ja neid olen alati korjanud. Aga kas sel aastal neid ei tulnudki? Otsisin ja otsisin ja alguses nad olid justkui kohe tulemas, kuid siis korraga juba põõsaste otsa ära mädanenud. Jäi ära. Käisime selle asemel hoopis Räpina aiandis vaarikal.
  • Puhkus. Seda pole mul olnud. Sisuliselt iga päev olen tegelenud kirjatööga ja kui mitte seda, siis kõige muu sebimisega. Ainukesed päevad, mida võib nimetada puhkuseks, olid paar augusti päeva, kui meil polnud elektrit. Esimesed 12 tundi elektrikatkestust on tegelikult täiesti mõnus puhkus, kuid sealt edasi tekib juba mure sulavate külmikute ja kuhjuvate tööde pärast.
  • Kirjatöö. Ise ka ei usu, et kõige selle sebimise juures olen iga kuu kirjutanud paarkümmend lugu, seadnud kokku ühe 92-leheküljelise ajakirja, loonud pea kogu sisu ühele erilehele ning toimetanud ei-tea-kuipalju tekste. On päevi, kus tunnen ennast nii, et kohe kärssan läbi, kuid endiselt on ka palju neid kohtumisi, millelt tulles mõtlen, et “küll mul on ikka äge töö!” Mida ta kahtlemata ongi!
Advertisements

Leave a comment »

Vanad päevikud ja kirjad

Kolimine on üldiselt tüütu, aga siin on ka väga huvitavaid momente. Näiteks leiud – vanad pildid, kirjad, päevikud, dokumendid. Asjad, mille olemasolu oled juba ammu unustanud. Mälestused, mis on tuhmunud ja elavadki ainult nendel paberitükkidel.

Kõigepealt ilmus välja paarikümne aastatagune kirjavahetus minu parima sõbrannaga. Me tunneme üksteist aastakümneid, oleme kõik see aeg olnud teineteise eludega kursis ja kohtunud tihti. Aga et meil oli selline kirjavahetus, see meenus mulle alles nüüd. Tol ajal üle 20 aasta tagasi ei olnud e-kirju, MSNi ega õieti arvutitki. Mis me arvutist räägime – meil ju polnud kodus kõige tavalisemat telefonigi. Järjekorras me olime, kuid sinna me ka jäime. Niisiis oli ainuke võimalus kirjutada päris kiri! Ja me kirjutasime – lehekülgede viisi, alla 4 ei olnud ükski neist. Tihedalt täis mõtteid, mis kirja pandud selgelt, läbimõeldult. Nagu loeks kirjandit.

Siis veel üks kirjavahetus ühe teise kalli sõbrannaga sellest, kuidas ta otsis pärast kutsekooli lõpetamist omale tööd. Praegu loen ja mõtlen, et uskumatu ikka, mis oli tollal inimestele tähtis.

Aga kõige enam üllatusin ma iseenda päeviku peale, mille olemasolu olin ammu unustatud. 1997. aasta sündmused olin kirja pannud kuupäevalise täpsusega. Kõik, mis toimus töö juures: olin just läinud Äripäeva tööle ja mul läks tööga väga halvasti – laisk ja loll olin, nagu mulle öeldi. Kuid tööst olulisem tundus tollal olevat ikkagi eraelu. See oli kirev. 21-aastane mina otsis lakkamatult taga mingit müütilist armastust. Paraku täitsa valest kohast ja valede inimeste juurest. Nii ma kõikusin masendusest eufooriani, vahepeal käega lüües ja suvalisi seiklusi otsides. Imelik on lugeda, et keegi on päriselt ka nii loll olnud:) Õnneks oli see päevik üsna lühike ja hõlmas vaevalt poolt aastat.

Ja muidugi veel vanad koolivihikud, kontrolltööd, tunnistused ja…..esimese armastuse sünnitunnistus. Mis pagana pärast see on olnud minu käes 25 aastat?

 

Leave a comment »

Mitte lihtsalt rännak

Päris raske on ehitada, kui majapidamises on selline “segaja”.

Mõnikord on mul juhtunud, et unes nähtu läheb täide. Päev enne klaverikolimist ärkasin hirmujudinates nuuksudes, sest olin näinud unes, kuidas vedasime klaverit järelkärus ja kuskil Puurmani viaduktil lendas käru laiali ning klaver kukkus teele tükkideks. Aga see klaver pole mul ju lihtsalt niisama üks vana mööbliese! Ta on tükk minu lapsepõlvest ja osa mu vanaemast, kelle majapidamisest ta pärineb. Kõik suvekavad (kes teab, see teab!) on õpitud sellel küünlajalgadega Bechsteinil. Küll on palju harjutatud seal etüüde, prelüüde, sonaate, fuugasid ja kes-teab-veel-mida.

Hüva. Klaveri kolimisega läks siiski kõik väga hästi. Hommikul tulid tugevad poisid ja sikutasid pianiino järelkärusse. Ta sai korralikult kilesse mässitud ja sõit algas. Sõitsin oma kahe kalli järel, kuulasin Bachi ja pisardasin vahepeal. Puhtalt rõõmust. Pea oli täis segaseid mõtteid. Alates sellest, et vaat kui ohtlik on ajakirjanikega suhtlemine. Sa annad nõusoleku endaga intervjuud teha, siis ta tuleb sulle seda lugu tegema ja lõpuks ei lähegi enam ära, vaid veab koguni ka oma kolu kaasa.

Igatahes. Õhtuks oli operatsioon “Tallinnast asjad ära” tehtud! Klaver ajutises kohas paigal ja esimesed fuugadki läbi klimberdatud.

Mis veel klaverisse puutub, siis imeline pill on ta – isegi häälest ära ei läinud! Ühtegi kriimu ei lisandunud ning ma arvan, et tal on uues kodus hea.

 

Leave a comment »

Päev X

Olen oodanud tänast päeva nagu hingeõnnistust. Juba aastaid tagasi ootasin seda hetke, kui ma linnast ära kolin ja siia sügisel enam tagasi ei tule. Alguses oli see hüpoteetiline teadmine, milles puudus tegutsemisjulgus ja ettevõtlikkus. Ettekäändeid, miks midagi MITTE teha, on ju äärmiselt lihtne leida. Mul oli ka neid hulgaliselt. Kuni selle aasta alguseni, kui mul polnud enam ühtegi. Siis oli selge, et niimoodi kahepaikse elu linna ja maa vahel enam jätkata pole võimalik. Hakkasin lugema päevi augusti keskpaigani. Olen rõõmustanud iga päeva üle, mis ootamisereas vähemaks on jäänud.

Nüüd on siis see päev X käes. Ma olen oma linnakodus ja üritan asju pakkida. Just üritan. Käed ei liigu ja mõtted on kokku jooksnud. Kummaline on oma asju kokku panna. Kurb kuidagi.

Olen siin elanud 10 aastat. Selle aja jooksul on palju muutunud. Alates kasvõi sellest, et meid on siin 3x rohkem kui 10 aastat tagasi ja ega me juba ammu siia õigupoolest ei mahu. Ruumikitsikusest muutuvad inimesed närviliseks, unetuks ja kurvaks (või kurjaks).

Asjade ära viskamist on palju, sest 10 aasta jooksul tekib inimesel ikka uskumatult palju nodi. Huvitav – ma ei mäleta, et siia kolides oleksin eriti mingi kastimajandusega ennast vaevanud. Ma lihtsalt tulin siia tühja korterisse ja asjad tulid kuidagi ise järele. Ei mäleta, et mul oleks olnud märkimisväärselt raamatuid, nootidest rääkimata. Oli pool kapitäit riideid ja mõni lauanõu.

Õigupoolest pole me Hdega juba jaanipäevast saadik Tallinna elanikud. Oleme nüüd Võnnu valla hingekirjas. Seal kuskil soo servas, viimases külas enne lõputuid metsi, milles isegi mina ära suudan eksida. Ja see ongi rikkus.

 

3 kommentaari »

Viljandi maasikas kahaneb!

Maasikas aastal 2017

Maasikas aastal 2013

Maasikas aastal 2012

Seitsmes folkimine Hanna ja Helenaga. Viljandi vaimustab mind endiselt oma fotogeeniliste tagahoovide ja kitsaste-kõverate vanalinnatänavatega, Lossimägedest rääkimata. Viljandi Folk oli sedapuhku vaiksem senistest. Võib-olla luges nutune ilm. Esimesel päeval taandusime, sest taevas oli lõputult hall ning sadas külma vihma. Proovisin tol päeval ka paaril kontserdil käia, kuid ei suutnud – liialt depressiivsed.

Edasi läks ikka paremaks, sai möllu ka. Ja nalja. Ja puusi nõksutada. Ja jalgu keerutada. Sõpru kohata. Hanna ja Helena sai oma isu täis meisterdada ning Waldorfkoolis ohjeldamatult mängida.

Elu-olust. Nad on ikka seal hindadega vindi nii üle keeranud, et ongi kohe üle keeratud. Käsi ei tõuse ostma 3,5-eurost siidritopsi või 10-eurost burksi. Ma ei näinud toidusabasid, vaid pigem igavlevaid müüjaid. Saba oli vaid meie lemmikus Põlva kohvikus, kus küpsetatakse imehäid ja ülisuuri kaneelisaiu. Temal alati rahvas ootab ahju kõrval, et millal jälle järgmine ports valmis saab.

Rahvast oli nii vähe, et Aida ees ei pidanud kordagi tunglema nagu tavaliselt reede-laupäeva õhtul.

Vaikne ja igav oli seekord isegi kirbuturg, kust alati oleme skoorinud hulga head kraami. Seal polnudki sel aastal eriti müüjaid ja need, kes olid, olid välja tulnud ikka tõeliste kaltsudega. Hanna leidis omale vaid hea püksirihma ja saapad, mis õhtuks olid juba ära lagunenud:)

Isegi järve ujuma seekord ei jõudnud ning ilm isegi ei kutsunud. Parem ongi, sest järgmisel päeval lugesin uudist, et Viljandi järv on täis mingeid ussivastseid, mis nahasügelust ja löövet tekitavad.

Andunud fänn Hanna ronis Eva ja Villu Talsit kuulama lausa lava servale

Helena ja Arita punuvad folgipaelu.

Pisness

 

 

 

 

 

Leave a comment »