Ahunapalu maasektori veebikodu

Ma olen iga suve lõpus teinud siia postituse lõppenud aja hailaitidest. Midagi peaks ja võiks ju kirjutada ka sel aastal. Tõsi küll, see jutt on hoopis teistmoodi kui eelnevatel aastatel. Suvi oleks nagu jäänud vahele. Igas mõttes.

• Savilöövi. Ma olen sel suvel olnud Savilöövil nii vähe, et mul on lihtsalt valus sellepärast. See on see tunne, kui sind rebitakse pooleks – tahaks olla korraga kahes kohas olla, kui see on ju võimatu. Nii olengi Savilöövile jõudnud iga kuu paar korda, niitnud ära kõik muru ja lennanud jälle minema. Ahjaa, sauna kütsin ka paar korda. Porgandipeenra ja lillede eest hoolitses mu ema.
• Süümekad on minu tavaline olek praegu. Oma laste ees peamiselt, sest mul pole olnud nende jaoks sel suvel piisavalt aega. Me ei käinud ei mere ääres, ei Ahhaa-keskuses, ei metsas ööbimas, isegi mitte matkamas või sõpradel külas. Ainult Viljandis folgil käisime ja see oli tore.
• Tantsupidu. Hanna ja Helena osalesid tantsupeol ja pidasid selle tralli nii hästi vastu. Rõõmsalt ja hoogsalt. Aga nagu ikka, keeras vihm ka selle asja pekki ja oma lapsi ma tantsimas ei näinudki, sest just see etendus jäeti (olematu) vihma tõttu ära. Aga selle-eest nägime me Vabaduse platsil isetekkelist tantsupidu.
• Kolimine. See läks lihtsamalt, kui ma arvata oskasin. Minu põhiline mure puudutas klaveri ära toomist, aga nüüd on ta minu juures. Ja kõik muud asjad ka.
• Palgi talu. Lausa kummaline on vaadata aasta alguses Palgi talust tehtud pilte. Millised hirmsad kappe täis toad, kuhu seintele naelutatud (!) ohtralt tapeeti ning keegi nupumees oli isegi ilusad laetalad ära tapetseerinud. Oleme aina mõelnud ja ehitanud, kuid nii palju on veel teha. Siiski – kõik, mis tehtud, pole enam tegemata ning neid asju pole siin vaja enam kunagi teha.
• Kaev. Jah, jälle kaev. Uues kohas, samade tegijate tehtud, kes Savilöövilegi kaevu kaevasid. Töö kiire ja korralik. Üks mure vähem (Prisma).
• Metsas käimine. Piinlik tunnistada, et seegi jääb sõnapaari taha “pole aega”. Oleksin tahtnud käia rohkem imelisel maasikaraiesmikul, mille mu ema avastas ja kust mõne tunniga tõin ära pool ämbrit metsmaasikaid. See polnudki raiesmik, see on metsmaasikapõld.
• Murakad ja soo. Soos murakal käimine oli kindlasti üks selle suve hitte. Ja milline moos!!!
• Mu lemmikmarjad on metsvaarikad ja neid olen alati korjanud. Aga kas sel aastal neid ei tulnudki? Otsisin ja otsisin ja alguses nad olid justkui kohe tulemas, kuid siis korraga juba põõsaste otsa ära mädanenud. Jäi ära. Käisime selle asemel hoopis Räpina aiandis vaarikal.
• Puhkus. Seda pole mul olnud. Sisuliselt iga päev olen tegelenud kirjatööga ja kui mitte seda, siis kõige muu sebimisega. Ainukesed päevad, mida võib nimetada puhkuseks, olid paar augusti päeva, kui meil polnud elektrit. Esimesed 12 tundi elektrikatkestust on tegelikult täiesti mõnus puhkus, kuid sealt edasi tekib juba mure sulavate külmikute ja kuhjuvate tööde pärast.
• Kirjatöö. Ise ka ei usu, et kõige selle sebimise juures olen iga kuu kirjutanud paarkümmend lugu, seadnud kokku ühe 92-leheküljelise ajakirja, loonud pea kogu sisu ühele erilehele ning toimetanud ei-tea-kuipalju tekste. On päevi, kus tunnen ennast nii, et kohe kärssan läbi, kuid endiselt on ka palju neid kohtumisi, millelt tulles mõtlen, et “küll mul on ikka äge töö!” Mida ta kahtlemata ongi!

Päris raske on ehitada, kui majapidamises on selline “segaja”.

Mõnikord on mul juhtunud, et unes nähtu läheb täide. Päev enne klaverikolimist ärkasin hirmujudinates nuuksudes, sest olin näinud unes, kuidas vedasime klaverit järelkärus ja kuskil Puurmani viaduktil lendas käru laiali ning klaver kukkus teele tükkideks. Aga see klaver pole mul ju lihtsalt niisama üks vana mööbliese! Ta on tükk minu lapsepõlvest ja osa mu vanaemast, kelle majapidamisest ta pärineb. Kõik suvekavad (kes teab, see teab!) on õpitud sellel küünlajalgadega Bechsteinil. Küll on palju harjutatud seal etüüde, prelüüde, sonaate, fuugasid ja kes-teab-veel-mida.

Hüva. Klaveri kolimisega läks siiski kõik väga hästi. Hommikul tulid tugevad poisid ja sikutasid pianiino järelkärusse. Ta sai korralikult kilesse mässitud ja sõit algas. Sõitsin oma kahe kalli järel, kuulasin Bachi ja pisardasin vahepeal. Puhtalt rõõmust. Pea oli täis segaseid mõtteid. Alates sellest, et vaat kui ohtlik on ajakirjanikega suhtlemine. Sa annad nõusoleku endaga intervjuud teha, siis ta tuleb sulle seda lugu tegema ja lõpuks ei lähegi enam ära, vaid veab koguni ka oma kolu kaasa.

Igatahes. Õhtuks oli operatsioon “Tallinnast asjad ära” tehtud! Klaver ajutises kohas paigal ja esimesed fuugadki läbi klimberdatud.

Mis veel klaverisse puutub, siis imeline pill on ta – isegi häälest ära ei läinud! Ühtegi kriimu ei lisandunud ning ma arvan, et tal on uues kodus hea.