Hanna Kuutsekal
Meil on selja taga üks väga mõnus ja tegus kevadine koolivaheajanädal. Täpselt selline, mille kohta võib öelda, kes teeb see jõuab.
Esmaspäeval toodi kaevurõngad ära. Meie võtsime suuna Pärnusse, ligunesime-liuglesime Terviseparadiisis. Teel ajasin tööasju ja õhtupoolikul kohtusin ühe loo asjus. Lapsed olid kaasas ja käitusid kui tupsununnud. Siis koju tagasi. Lapsed kustusid kohe, mina kütsin poole ööni ahju ja kirjutasin loo valmis.
Hanna kihutab mäest alla
Teisipäeval tulid kaevuehitajad ja hakkasid puurima. Terve päev tööd ja õhtuks märgid veest. Kaevuehitusest kirjutan täpsemalt mõnes järgmises postis. Sebisin kogu hommiku töörindel, lõpetasin ära kaks lugu ja sõlmisin hulga kokkuleppeid.
Pärastlõunal pakkisin autosse suusad ja lapsed ning läksime Kuutsemäele, kus nautisime ideaalset suusailma ja mäeolusid kuni mäe sulgemiseni. Hanna iseseisvus täielikult – nüüd sõidab ta ilma minu abita tõstukiga üles ja allasõiduks proovis mitut erinevat nõlva. Helena lihvis veel lastemäel tehnikat.
Võpsik nimega Mõisamõtsa matkarada
Kolmapäeval läksid kaevuehitusetööd hooga edasi. Hommikupoolik kulus jälle kirjutades, lapsed ehitasid teises toas onne ja lõid sinna täieliku kaose. Aga ei kakelnud ja see on saavutus. Kaevumeeste töö võttis õhtuks juba täitsa kaevu kuju ja vesi näis voolavat. Et mitte end päris tooliks istuda, vedasin metsast kuuri lugematu hulga kärutäisi puid, mis seal riidas ootasid.
Õhtul pakkisin autosse lapsed, termose teega ja natuke närimist ning läksime Metsavenna talu juurde ühele matkarajale matkama. Mõisamõtsa matkarada osutus paraku keskmise suurusega jamaks kohaks, sest tegemist oli padrikuga, kus vähemalt mina küll midagi eriti vaatamisväärset ei leidnud. Lubatud infotahvlitest oli ka kellegi kuri käsi suuremalt osalt üle käinud ja alles olid vaid paar tükki, mis sisaldasin infot kuuse ja sarapuu kohta.
Helena ristis paiga “puude surnuaiaks”, sest niipalju mahakukkunud puid pole ammu ühes kohas koos näinud. Aga no ma saan aru, et tegemist on looduskaitsealaga, kus inimesekäsi looduse ringkäiku ei sekku. Jäime seal padrikus peaaegu pimeda peale ja asi päädis Hanna massiivse hirmu- ja nutuhooga, et äkki me ei leia enam teed metsast välja.
Õhtul alustasin paari uut lugu ja panin ühele punkti.
Neljapäeval tulid kaevumehed eriti vara ja jutt oli lühike – kaev on valmis! Ööga oli vett tulnud juba üle meetri. Minu asi on nüüd muretseda kaevukate ja ümbrus jälle ilusaks muuta. Ja kaevu õigel ajal ning õigesti tühjaks pumbata. Sõlmisin järgmisteks nädalateks hulgaliselt tööalaseid kokkuleppeid ja lõpetasin ära veel ühe loo.
Lõunaaega ootas Hanna nagu hingeõnnistust, sest kõrvalkülas oli määratud kokkusaamine tema suure sõbra Saaraga. Saara on hobune, kellega Hanna on mõned korrad ratsutamas käinud. Veetiski nüüd tunnikese sadulas ja tundis end hobustega (neid oli lisaks Saarale veel) imehästi. Helena ei olnud nõus hobuse selga minema ja toitis ning nunnutas niisama hobuseid.
Õhtul tegin puukuuri juures ÜKEt ehk lõhkusin ilmatu hunniku puid. Milline mõnus kevadine õhtu!
Puu maha, halgudeks, riita. Oksad kärusse, raskused peale, lõkkesse!
Reedel ei mõelnud ühtegi töömõtet ega avanud kordagi töömärkmikku. Hommikul tuli Ermo ja sisuliselt terve päeva mässasid lastega puid teha. Ma sain rahulikult kokata, metsas käia ja natuke lihtsalt olla. Puid ka muidugi teha. Õhtuks oli kuur jälle puid täis ja küttemure murtud. Kaevus on vett juba kahe rõnga jagu! Ja vanast kaevust tõmbas Ermo välja sinna (ammu) kukkunud nahkhiire. Huhh…me jõime seda vett veel nädala alguses….
Puudetegu jätkus ka laupäeval, sest ühes õiges Eesti talus ulatuvad puuriidad vähemalt naaberkülani. Hommikul saime vaevalt kohvi valmis, kui juba oli ukse taga Heiki laudadega. Nüüd on pööningutoa lauamaterjal kõik olemas ja võib kohe tööle pihta anda, kui tuleb ehitamise tuju. Hannaga oli väga tore tiir Valga kaltsukates, kuna Helena eelistas kodus Ermole appi jääda – tema uus vaimustus on murutraktori juhtimine.
Pärastlõunal viisin Hanna jälle Saaraga sõitma. Kadusid tükiks ajaks metsa ja olid seal traavi sõitnud. Helena võttis ka julguse kokku ja soovis ka ratsutada. Sai ka. Päeva lõpuks suutsid nad Saara pärast tülli minna, sest mõlemad tahtsid just nimelt ülirahuliku ja nunnu Saara eest hoolitseda.
Ahunapalu maasektori veebikodu 