Archive for märts, 2016

Väga mõnus ja tegus koolivaheaeg

IMG_4366Hanna Kuutsekal

Meil on selja taga üks väga mõnus ja tegus kevadine koolivaheajanädal. Täpselt selline, mille kohta võib öelda, kes teeb see jõuab.

Esmaspäeval toodi kaevurõngad ära. Meie võtsime suuna Pärnusse, ligunesime-liuglesime Terviseparadiisis. Teel ajasin tööasju ja õhtupoolikul kohtusin ühe loo asjus. Lapsed olid kaasas ja käitusid kui tupsununnud. Siis koju tagasi. Lapsed kustusid kohe, mina kütsin poole ööni ahju ja kirjutasin loo valmis.

IMG_4370

Hanna kihutab mäest alla

Teisipäeval tulid kaevuehitajad ja hakkasid puurima. Terve päev tööd ja õhtuks märgid veest. Kaevuehitusest kirjutan täpsemalt mõnes järgmises postis. Sebisin kogu hommiku töörindel, lõpetasin ära kaks lugu ja sõlmisin hulga kokkuleppeid.

Pärastlõunal pakkisin autosse suusad ja lapsed ning läksime Kuutsemäele, kus nautisime ideaalset suusailma ja mäeolusid kuni mäe sulgemiseni. Hanna iseseisvus täielikult – nüüd sõidab ta ilma minu abita tõstukiga üles ja allasõiduks proovis mitut erinevat nõlva. Helena lihvis veel lastemäel tehnikat.

IMG_4388Võpsik nimega Mõisamõtsa matkarada

Kolmapäeval läksid kaevuehitusetööd hooga edasi. Hommikupoolik kulus jälle kirjutades, lapsed ehitasid teises toas onne ja lõid sinna täieliku kaose. Aga ei kakelnud ja see on saavutus. Kaevumeeste töö võttis õhtuks juba täitsa kaevu kuju ja vesi näis voolavat. Et mitte end päris tooliks istuda, vedasin metsast kuuri lugematu hulga kärutäisi puid, mis seal riidas ootasid.

Õhtul pakkisin autosse lapsed, termose teega ja natuke närimist ning läksime Metsavenna talu juurde ühele matkarajale matkama. Mõisamõtsa matkarada osutus paraku keskmise suurusega jamaks kohaks, sest tegemist oli padrikuga, kus vähemalt mina küll midagi eriti vaatamisväärset ei leidnud. Lubatud infotahvlitest oli ka kellegi kuri käsi suuremalt osalt üle käinud ja alles olid vaid paar tükki, mis sisaldasin infot kuuse ja sarapuu kohta.

Helena ristis paiga “puude surnuaiaks”, sest niipalju mahakukkunud puid pole ammu ühes kohas koos näinud. Aga no ma saan aru, et tegemist on looduskaitsealaga, kus inimesekäsi looduse ringkäiku ei sekku. Jäime seal padrikus peaaegu pimeda peale ja asi päädis Hanna massiivse hirmu- ja nutuhooga, et äkki me ei leia enam teed metsast välja.

Õhtul alustasin paari uut lugu ja panin ühele punkti.

Neljapäeval tulid kaevumehed eriti vara ja jutt oli lühike – kaev on valmis! Ööga oli vett tulnud juba üle meetri. Minu asi on nüüd muretseda kaevukate ja ümbrus jälle ilusaks muuta. Ja kaevu õigel ajal ning õigesti tühjaks pumbata. Sõlmisin järgmisteks nädalateks hulgaliselt tööalaseid kokkuleppeid ja lõpetasin ära veel ühe loo.

Lõunaaega ootas Hanna nagu hingeõnnistust, sest kõrvalkülas oli määratud kokkusaamine tema suure sõbra Saaraga. Saara on hobune, kellega Hanna on mõned korrad ratsutamas käinud. Veetiski nüüd tunnikese sadulas ja tundis end hobustega (neid oli lisaks Saarale veel) imehästi. Helena ei olnud nõus hobuse selga minema ja toitis ning nunnutas niisama hobuseid.

Õhtul tegin puukuuri juures ÜKEt ehk lõhkusin ilmatu hunniku puid. Milline mõnus kevadine õhtu!

IMG_4396Puu maha, halgudeks, riita. Oksad kärusse, raskused peale, lõkkesse!

Reedel ei mõelnud ühtegi töömõtet ega avanud kordagi töömärkmikku. Hommikul tuli Ermo ja sisuliselt terve päeva mässasid lastega puid teha. Ma sain rahulikult kokata, metsas käia ja natuke lihtsalt olla. Puid ka muidugi teha. Õhtuks oli kuur jälle puid täis ja küttemure murtud. Kaevus on vett juba kahe rõnga jagu! Ja vanast kaevust tõmbas Ermo välja sinna (ammu) kukkunud nahkhiire. Huhh…me jõime seda vett veel nädala alguses….

Puudetegu jätkus ka laupäeval, sest ühes õiges Eesti talus ulatuvad puuriidad vähemalt naaberkülani. Hommikul saime vaevalt kohvi valmis, kui juba oli ukse taga Heiki laudadega. Nüüd on pööningutoa lauamaterjal kõik olemas ja võib kohe tööle pihta anda, kui tuleb ehitamise tuju. Hannaga oli väga tore tiir Valga kaltsukates, kuna Helena eelistas kodus Ermole appi jääda – tema uus vaimustus on murutraktori juhtimine.

Pärastlõunal viisin Hanna jälle Saaraga sõitma. Kadusid tükiks ajaks metsa ja olid seal traavi sõitnud. Helena võttis ka julguse kokku ja soovis ka ratsutada. Sai ka. Päeva lõpuks suutsid nad Saara pärast tülli minna, sest mõlemad tahtsid just nimelt ülirahuliku ja nunnu Saara eest hoolitseda.

 

 

 

 

Advertisements

Leave a comment »

Kena kevadet!

Kevad2016 algas Savilöövil -10 kraadise karge ja selge talveilmaga. Jah, me oleme jälle siin, sest (loodetavasti) algab kohe tänavune suurprojekt – uue kaevu ehitamine.

See on tegelikult hädaprojekt, sest olemasolev kaev on täiesti tühjaks jäänud. Eks ta on aastatega vaikselt alla käinud, aga nüüd on seis selline, kus üle poole ämbri enam vett korraga kätte ei saa, sest kaevus ongi vett vaid poole ämbri jagu. Saunaveena oleme sel talvel pidanud kasutama lumesula- või räästastest kogunenud vett.

Uue kaevu võimalikud kohad on paika pandud ja ehitajaga käed löödud. Ma väga loodan, et uuel nädalal ka tööd algavad. Kuidas me selle nädala siis sisuliselt ilma veeta üle elame, on paras väljakutse. Täna juba tassisin naabertalust.

Muidugi on see kaevuvärk paras ülepeakaela asjade kokkujooks. Lastel on küll koolivaheaeg, aga minul ei ole mingit vaheaega, pigem vastupidi – kui ma iga päev ühte lugu valmis ei tee, siis olen tähtaegadega kummuli.

Täna plaanisime tegelikult Hanna ja Helenaga Kuutsekale minna, sest enam ei taha ainult mina suusatada, vaid nemad ajavad ka peale. Aga hommikul vaatasin, et Hanna on kuidagi tujutu ja ei taha mitte voodist välja tulla. Lükkasime siis mineku pärastlõunaks, aga selleks ajaks oli Hannal juba palavik tõusnud ja ta oli täiesti kummuli voodis. Magaski sisuliselt terve päeva ja tuli voodist välja alles õhtu eel. Aga selleks ajaks oli ka palavik alla läinud. Ehk on homme päris terve ja talveilmad peaksid kestma ka kogu järgmise nädala. Küllap saame veel suusatama.

Homseks peab ta aga terve olema, sest esimest korda elus tuleb mul lapsed intervjuule kaasa võtta. Õnneks teema ongi lastest, nii et kui hull see ikka olla saab:)

IMG_4365

Helena tänahommikune saavutus – nagu ta ise kirjutas “1 päevakga sai valmis”. Ühtlasi teatas ta mulle, et tema enam laste värvimisraamatuid ei taha, pidavat olema titekaid. Tema tahab võimalikult keerulisi täiskasvanute värviraamatuid.

 

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Lugu sellest, kuidas ma korvi sain

See on nüüd lugu ajakirjanikuelu varjupoolest. Üldiselt ma olen oma tööst ja inimestest, kellega kohtun, vaimustuses. Aga on ka veidrikke. Näiteks selliseid, kes on nõus sinuga lahkelt kokku saama ja kui lähed kohtuma, siis pole meest kuskil, telefongi välja lükatud.

Neid lugusid juhtub tegelikult üsna harva ja nii ma ei mäletanudki, millal viimati nii haledalt korvi sain. Aga täna see siis juhtus.

Kell oli hommikul 7.30, kui mul olid juba säärikud jalas, fotoka ja diktofoni aku laetud ning autol hääled sees. Sõit läks Lääne-Virumaale, kus oli kokkulepitud kohtumine ühe kohaliku ettevõtjaga. Vähem kui 24 tundi tagasi olime rõõmsal meelel kohtumise üksikasjad üle täpsustanud ja jutt jäi, et tema on 9.30 kindlasti oma lauda juures ja siis kohtumegi. Ning teelt helistan talle ja siis ta juhendab täpsemalt teed. Asusingi siis rõõmsal meelel teele ja pealt Rakvere helistasin. Telefon väljas. Otsisin kaardilt, kus asub Rägavere vald ja vahepeal jälle helistasin. Ei midagi. Sõitsin vaikselt Rägavere poole ja helistasin küll vist tuhat korda. Ei midagi, telefon jäi väljalülitatuks. Et selline kokkulepe siis. Kena varahommikune 250-kilomeetrine tühisõit. Kõige kurvemaks teeb aga asjatult kulunud aeg. Hea veel muidugi, et fotograafi polnud koos, muidu oleks kahel inimesel pool tööpäeva raisus olnud.

See ei olnud minu elu suurim tühisõit. Ükskord 1990ndatel põrutasime fotograafiga Oru asulasse Ida-Virumaal, kus oli pankrotti läinud ilmatu briketitehas. Oli vaja intervjueerida tehase pankrotihaldurit, kel aga oli ka kokkulepetest savi ja hoolimata kokkulepitud intervjuust kuhugi mujale asja teinud. Ega midagi, käisime siis mööda asulat ja küsitlesime inimesi. Ära hiilinud pankrotihaldur aga osutus hiljem pätiks – nimelt lavastas tüüp mõne aja pärast pankrotistunud tehase palgarahade röövi. Väitis, et teda olla röövitud Oru ja Jõhvi vahel. Tegelikult üritas ise pappi pihta panna. Vot selline mees oli.

Ahjaa…korra jäi intervjuu hoopis morbiidsel põhjusel ära. Leppisin telefonitsi inteka kokku eaka arhitektiga, pidime kohtuma kolme päeva pärast tema kodus. Päev enne intervjuu toimumist helistas tema tütar, et isa on surnud.

 

 

Leave a comment »

Lummuses

Tegime E-ga sellise “julgustüki”, et käisime Bachi Matteuse passiooni kuulamas/vaatamas. Huhh….möödunud on varsti juba 24 tundi, aga see vist nüüd jääbki pähe helisema ja kummitama. Terve öö kuulasin Bachi, ise samal ajal magades. Täitsa hull lugu!

Aga julgustükk selles mõttes, et see on üks tõsiselt suur pala. Kestab 2,5 tundi. Tõsine muusika, sisu on Jeesuse kannatuslugu. Seda 300 aastat vana suurteost peetakse Bachi üheks peateoseks.

Kooliajal kuulasin kohustuslikus korras sellest teoseid mingeid osi ja veetsin tunde helikabinetis, et õppida vahet tegema Matteuse ja Johannese passioonidel. Väga piinav oli seda 13-14 aastaselt kuulata. Ma ei mäleta, et meist keegi oleks tollal Bachi eriti fännanud. Tundus ajast ja arust imelik muusika, mida veel mängiti ka veidrate vanaaegsete pillidega. Lisaks veel mingi pidev jumala-teema.

Vastumeelsust lisas ka veel asjaolu, et üks Bachi polüfooniline pala oli kohustuslik iga-kevadisel eksamil ette kanda. Ohh, kuidas ma vaevlesin nende fuugade, inventsioonide ja prelüüdidega. Nad ei jäänud kuidagi pähe ja kunagi ei osanud ma seal hääli juhtida. Kui oli rohkem kui 3 häält, siis oli kaos garanteeritud.

Aga nüüd, mida rohkem ma Bachi kuulan, seda enam see mulle meeldima hakkab. Absoluutselt geniaalne muusika ja kui on vaja eriti kirgast kogemust, siis see on see.

Tartus Vanemuises toimunud Matteuse passiooni esitus ei ole muidugi võrreldav nendega, mille ma siia postituse juurde panen. See muusika vajab siiski võlve ja avarust. Siis on tal (mõju)jõud ja siis viib ta sind edasi nagu lai jõevool, mis kunagi ei peatu ega takerdu. See muusika on nagu jõgi, mida ei saa peatada, vaid ta võtab su lihtsalt kaasa ja viib ära.

Vanemuise kontserdisaal on aga pisike, umbne ja akustika on…nagu on. Kahjuks rikkus teose teist osa kuskilt (tänavalt? naabermajast? kõrvalruumist?) kostev ja aegamööda valjenev vaibakloppimise tümps. Oli küll päris hirmus, kui pinevast pianissimost kõlab üle tümp-tümp-tümp. Aga noh, lõpp hea ja kõik hea, sest  keskendumisega sai tümpsu enda jaoks välja lülitada ja suutsin käsnana iga viimase kui noodi endasse imeda. Küllap vist teisedki inimesed, sest saalitäis aplodeeris seistes!

Algus

Lõpp

Leave a comment »

Haruldane võimalus

IMG_4331

Selle kevade esimene lumikelluke.

Haruharva on mul Savilöövil võimalik üksi olla. Ja nüüd kukkus terve selline nädalavahetus sülle!

Kui harva saab üksi olla, siis need hetked on puhas nauding. Tore on, kui ei pea kellegagi arvestama. Keegi ei tee verandale poriseid jälgi ega aja hommikul liiga vara üles. Keegi ei tuba sassi ega vaja harjunud ajal korralikku lõunasööki. Ei ole vaja tunda süümekaid, kui mitmeks tunniks tingimata üksi metsa tahad kaduda. Ei ole vaja olla kellelegi autojuht, meelelahutaja ega grupijuht.

Aga samas – ise peab vett tassima, ise peab puid tassima, keegi ei pane hommikul vara tuld ahju ega kohvivett keema. Ja kaissu ka hommikul keegi ei poe.

Mis ma oma uhke üksindusega siis peale hakkan? Võtsin kaasa kolm poolikut lugu ja kaks kaltsuvaipa. Need lõpetasin ka esimesel õhtul pliidikütmise juures juba ära. Suusad võtsin ka kaasa ja tegin varakevadises metsas pika ringi. Mõnus – ei ainsatki hingelistki, ainsaks heliks puude kohin ja iseenda südamelöögid.

IMG_4327

IMG_4329

Kaltsuvaibad pööningutuppa. Sedapuhku heegeldatud mitte nöörist, vaid riideribadest. Nende hind on 2x odavam kui nööril, müüakse Karnaluksis ja 1,5 kg materjali maksab 6 euro ringis. Ühele meetrise läbimõõduga vaibale kulub umbes 3 kg materjali.

Leave a comment »

Mis sul tagavaraks on?

Nii umbes viimase aasta jooksul tuleb sõbrannadega aina tihemini jutuks investeerimine. Liitintress, dividendiaktsiad, ühisrahastus, üüriturg, tootlus, risk on need teemad, millest me räägime. Ma olen olnud rohkem kuulaja ja julguse koguja rollis. Sest tagavarade kogumine pole mulle sugugi võõras teema ja alati on tekkinud küsimus, kuidas hoida seda nii, et ta ajas väärtust ei kaotaks. Säästudest siis räägin, ja meelerahufondist.

Tagala kindlustamine on mulle ülioluline. Ma muutun ärevaks, kui mul pole turvalist tagavara. Olen kogu oma tööl käimise aja jooksul raha kõrvale pannud ning ilmsesti ei kuulu ma selle kolmandiku Eesti elanikkonna hulka, kes peamise sissetulekuallika ehk töö kaotuse korral rahaliselt kuud aegagi vastu ei pea.

Mul on alati olnud üks või paar arvet eri pankades, millel pole pangakaarti ja kuhu ma raha käeulatusest “ära panen”. Panen siis, kui on palgapäev, panen siis, kui tuleb preemia, tulumaksutagastus, õnnestub midagi suuremat müüa.

Ma ei kasuta seda raha igapäevasteks kulutusteks, vaid see on tõepoolest mustemast-mustamate päevade fond või siis mõne olulise ja suure ostu finantseerimiseks. Tänu sellele saab läbi järelmaksudena. Näiteks emapalgast panin pool kõrvale ja kasutasin seda hiljem osaliselt ajal, kui emapalk oli läbi, aga lasteaiakohta lastel veel mitte. Kui sain koondamishüvitise, panin kõik sendipealt kõrvale ja kasutasin hiljem autoostul. Just nii on võimalik ka maal suuremaid remonditöid teha, sest Savilöövi on tõepoolest üks paras mutiauk, kuhu võibki jääda raha sisse panema. Ahjaa – kas teate, et tervelt kolmandik Eesti inimestest suudavad elada nii, et nad oma rahaasju ette ei planeeri. Hämmastav, eks? Ma küll nii ei saa.

Mul on mõned väga konkreetsed rahapõhimõtted:

  • säästa ei saa põhimõttel, et säästan siis, kui üle jääb. Kunagi ei jää midagi üle. Mul ka ei jää. Sellepärast panengi kõigepealt sukasääreraha ära.
  • ei pahedele. Kui ma olin noor ja loll, siis ma suitsetasin. Palju, 7 aastat. Väga mõttetu tegevus. Praegusel ajal maksab pakk suitsu 3,5 eurtsi ehk pakk päevas aasta läbi on 3,5X365. Aastaga seega 1277 eurot. Viie aastaga ligi 6400 eurot ehk vanas rahas 100 000 krooni. Selle eest saab juba 10 aastat vana normaalse sõitva auto.
  • ei järelmaksudele. Kui autoliising välja arvata, siis ma pole kunagi ühtegi asja ostnud järelmaksuga. Nimelt tasub süveneda intressiteemasse ja veidi arvutada. Läheb küll järelmaksuga ostmise tuju ära siis.
  • kõik suuremad ostud kaalun põhjalikult läbi aspektist et, kas seda asja on üldse vaja, kas on nii kallist asja vaja ja võib-olla saaks hoopis odavamalt. Kunagi ammu oli hilbuhull. Ma läksin palgapäeval poodi ja kulutasin vähemalt pool palka riietele ja kosmeetikale. Iga kuu. Arusaamatu, milleks, sest keegi ei jõua niipalju riideid ja kosmeetikat ära tarbida. Õnneks ostsin varsti maasektori ja hilbuhullusele ei jäänud enam ruumi/raha.
  • tasuta asjad on tihtipeale paremad. Jalutuskäik väljas vs kallis spordiklubis lindi peal tammumine. Lastega koos metsas matkamine vs nad batuudikeskusesse raha eest hüppama lükkamine jne.
  • asjad, mis majapidamises kasutust enam ei leia, aga on korralikud, müün ära. Pole mõtet hoida 10 paari laste väikseks jäänud kingi lihtsalt selleks….et neid hoida.

Muidugi on aegade jooksul pidevalt õhus olnud küsimus, kuidas tagavara hoida nii, et see niisama ei seisaks. Ma olen küll olnud kaua majandusajakirjanik, aga börsimängud on minust ikka väga kaugelt mööda läinud. Ei huvita üldse. Aga ilmselgelt niisama rahal seista (kuigi enamasti on ta just niisama seisnud) pole mõtet.

Kunagi, kui majanduses oli kiiremad ajad, oli ta üleöödeposiidis. See oli tore värk – iga õhtul mingil kellaajal võttis pank ta arvele oma kasutusse, järgmisel hommikul oli koos intressiga tagasi. Intress polnud midagi suurt, aga koguaeg oli silm peal, et midagi ikka tiksub juurde.

Aegade jooksul olen katsetanud ka tähtajalisi hoiused, aga muidugi ammu enam pole nendel miskit mõtet.

Olen lasknud end ära hullutada ka pankade pakutavatest tähtajalistest investeerimishoiustest. Üldiselt – palju kära, harva mingitki villa. Rekord on olnud teenida 23 eurtsi 2000-euroselt hoiuselt 2 aastaga. Viimane kord suutis lugupeetud pank aastaga ümmarguse nulli teenida. Asi pole üldse kõneväärt.

Viimasel ajal olen aina rohkem mõelnud, et tuleb ise härjal sarvist haarata ja ise investeeringuid juhtima hakata. Mul on mitu investeerimishuvilist sõbrannat, kes asjaga juba tegelevad ja kellel kena kopikas tiksub. LHVsse tegin väärtpaberikonto ka ära, käisin mõnel investeerimisseminaril ja ostsin juba ka peotäie aktsiaid ning juba rõõmustasin ostetud firma dividendiotsuse üle. Mõnus!

 

2 kommentaari »