Ahunapalu maasektori veebikodu

Selja taga on 4 tundi totaalset veemöllu.

Hannale ja Helenale kingiti sünnipäevaks raha ja kaua kaalusid nad, mida sellega teha. Muidugi oli kiusatus kohe minna mänguasjapoodi ja osta kogu summa eest Hiina plastmassi. Püüdsin neid maa peale tagasi tulla, et nad kohe raha sirgeks ei lööks. Kuluski aeg ja kuskilt tuli mõte, et lähme käime ära Jurmalas Livu Akvaparksis.

Mõeldud-tehtud!

Ühel uimasel suvepäeval pakkisimegi asjad autosse ja asusime Jurmala poole teele. Sõit läks läbi Koivalinna Riia-Pihkva maanteele ja sealt muudkui otse. Siguldas tegime pizzaga lõunapausi ja siis kohe edasi. GPSiga pole ma ikka sõbraks saanud ja autos on mul küll Riia kaart, aga selle häda on see, et kui ta lahti harutada, siis on teda terve auto täis ja pea võimatu on seda sõidu ajal kasutada.

Ma olen Jurmalas vähemalt 5x autoga käinud ning seega usaldasin oma mälu. Et küta aga Brivibast mööda Riiga sisse ja kuskilt suurelt ristmikult keera vasakule, siis alla jõeni, üle jõe ja muudkui otse, kuni ongi Jurmala. Nojah….VEFi munakiviviaduktile jõudes sain aru, et oleme õige keeramise koha maha maganud. Tuli tee äärde pöörata ja kaart lahti harutada:) Vigade parandus osutus võrdlemisi lihtsaks ja reedese tipptunni ajal õnnestus Riia läbida mumeelest suht kiiresti. Lapsed olid muidugi juba närvilised, et äkki pannaks veepark enne kinni, kui me ükskord kohale jõuame.

Aga kohale me saime ja kõiki atraktsioone nautisime täie raha eest. Kiljumisest olid hääled pärast päris kähedad. Seekord oli lahti ka pargi väliosa, kus mina polnud varem kunagi käinudki. Kõige ägedam atraktsioon oli tüdrukute üksmeelsel arvamisel Tornaado, mida me nautisime vist küll lugematu arv kordi. Isegi Helena, kes muidu liutorusid natuke pelgab, sõitis mõnuga kõikidest torudest alla.

Lõpetuseks võeti veel vägevad kokteilid ja oligi 4 tundi kuhugi kadunud. Ega vist rohkem poleks jaksanud ka, sest tagasisõit möödus väga vaikselt – tagumine rida uinus pea kohe. Kodus räägiti mitu päeva kõigile tuttavatele vägevast sünnipäevareisist ja üldse olid tüdrukud väga rahul, et nad otsustasid just sellised veepargi külastuse kasuks, mitte ei kulutanud raha kohe-katki-mineva Hiina nänni peale.

Nädal tagasi viis hirmus torm meilt elektri ja öösel vastu tänast saime selle tagasi. Ma pole iial nii kaua pidanud elektrita elama ning ütleme nii, et see oli üsna piinarikas.

Kuidas me siis hakkama saime?

• Kõige masendavamad olid esimesed 24h, kui puudus ka mobiililevi ja internet. Istu nagu augus. Ei tea, kas torm on terve Eesti maatasa teinud, millal meile appi jõutakse?
• Kaevust tuli vesi jälle vanal moel – ämbriga.
• Pesu pesin käsitsi pesulaua abil.
• 2x päevas kütsin pliiti, milleks ühtlasi oli vaja alati ka ahju tuli teha, sest suvel ei tõmba pliit ilma ahju toeta absoluutselt. Tihe pliidikütmine tähendab talumatult palavat temperatuuri toas ning megakoguses kärbseid ja sääski elamises, sest palav tuleb kõik ukse kaudu välja tuulutada. Õnneks olid meeldivalt jahedad ilmad.
• Toit kolis külmkapist keldrisse. Piim läheb seal hapuks kahe päevaga, lihakraami me nädala jooksul ei söönud. Ei julgenud koju osta, sest teadmata oli, kaua katkestus kestab.
• Sügavkülma just päev varem varutud maasikamoosid sõime talgukorras ära.
• Sõitsin tavatult palju linna vahet, sest tavapärasel kombel polnud võimalik toiduvarusid ette osta.
• Õhtud olid väga pimedad. Küünlaid võib ju põletada, kuid silmad hakkavad pidevast hämarusest ikkagi lõpuks valutama.
• Hulk pooleliolevaid töid seisis nädal aega. Just enne tormi võtsime lahti majanurga, kus oli vaja katkised telliskivid ära vahetada. Töö eeldas uute kivide relakaga mõõtu lõikamist. Ilma elektriga ei tee aga midagi.
• Pidev mure tühjenevate akudega. Telefoni akuga oli lihtne, seda sai autos laadida. Arvuti aku kestab mul 7 tundi ja kuigi mul on justkui puhkus, oli seda nädala jooksul vaja ikkagi 2x laadida, et lõpetada pooleliolevad tööd. Laadimist vajasid ka akutrelli akud, sest ilma selle tööriistata ei tee pööningul ehitades midagi.
• Tuba koristasime vanal kombel kühvli ja harjaga.

Kokkuvõttes ei tundugi eriti hull. Linnas oleks kindlasti palju-palju hullem, sest kuidagiviisi saab arhailiste elutingimuste juures ka elektrita hakkama. Kuid rõhk on sõnal “kuidagiviisi”. Elektrikatkestus isegi maal ei ole midagi toredat või veel enam – romantilist. Romantika võib see olla ehk vaid siis, kui kestab mõned tunnid või ka päeva. Siit edasi aga on asi väga tüütu ja lihtviisiliselt üleelamine.

Pikemalt kirjutasin elektrivabast elust Maa Elus.

Palamuse koolimaja

Ilmselt on iga eestlane Kevadet lugenud X arv kordi ja paarkümmend korda ka filmi vaadanud. Aga ometi on jälle tore lugeda ja vaadata. Sedapuhku loen kõva häälega ja mul on kaks kuulajat, kes seda lugu esimest korda kuulevad. Oi, neile meeldib! Ja mulle meeldib lugeda ka, sest pole ammu Kevadet lugenud ja palju kohti on päris meelest läinud.

Raamat on peaaegu läbi ja tekkis uitmõte, et käime siis Palamusel ka ära ja vaatame, kuidas asjad päriselus olid. Vahepeale mahtus muidugi ka filmi vaatamine ja kui kõik kolm asja kokku panna, siis Hsid on tabanud Kevade-vaimustus. Ja juba nuiatakse, et mis nendest tegelastest ikka edasi sai. Eks tuleb ka Suvi ette võtta. Mis saab mul selle vastu olla.

Klassitoas katsuti, kuidas vanasti õppimine käis ja krihvliga tahvli peale kirjutati.

Hanna katsetas ka nurgasseismist

Koolipoiste magamistuba

Sahver, kuhu end ikka ja jälle hämmastaval kombel köstri eest ära peideti

Saun, mille aken “tamasseri rauaga” puruks lasti ja kus Kiire läikivat südant “raviti”

Lible töökoht

Lible kuju