Archive for juuli, 2016

Kui laest kukub alla….madu

Saunas olen pea igal aastal kohtunud nastikutega, aga sel aastal on nad valinud kuidagi eriti jubeda ehmatamistaktika – laest alla plärtsatamise.

Kui paar nädalat tagasi naabervalda hirmsat kisa kuulda oli, siis tõenäoliselt olin karjuja mina, sest sauna eesruumi laest kukkus alla üks nastik. Õnneks võttis ta suuna õigele poole ehk õue. Lasen nüüd automaatselt alati pilgu lakke, kui sauna astun ja ei ole vahepeal seal ühtegi roomajat kohanud. Läksin juba päris ülbeks.

Täna aga sadas üks elukas alla pesuruumis ja napilt seal pesevast Hannast mööda. Kusjuures Hanna ise märkas kukkujat alles siis, kui see põrandapragude vahele kadus. Helena seevastu nägi kogu situatsiooni kohe sealt kõrvalt, karjus ise kui ussist nõelatud, tormas saunast välja ja lubas mitte kunagi sinna enam tagasi minna. Hiljem leebus siiski ja oli nõus koos minuga pesema tulema.

Tegelikult pole see sugugi tore ja ma olen pehmelt öeldes nõutu, mida nende laest kukkuvate ussidega peale hakata. Nii võib ju vabalt juhtuda, et kukub teine täitsa krae vahele.

Aga loodus ei trügi tuppa mitte ainult madude näol, vaid ka mingi kuklasenuhtlus on meid tabanud. Midagi toimetavad nad saunas ja ajuti on terve saun neid täis. Ma ei tea ümbruskonnast ühtki pesa ja pole männimetsagi läheduses. Aga kuskilt nad tulevad. Miski suhkrumoodi mürk maitseb neile õnneks hästi ja sellega saab jälle mõneks ajaks õhu puhtaks. Ja siin ärge hakake mulle rääkida, et kuklane on haruldane looduskaitsealune isend. Las ta olla, aga sauna ma neid ei taha ja veelvähem palkide vahele kuskile pesa rajama. Ehk et kõik ideed, kuidas nendest päriselt lahti saada, on teretulnud.

PS. Ma ei taha kuulda mingeid romantilisi heietusi sellest, kui toredad, nummid ja kasulikud on nastikud. Kindlasti on, aga mitte siis, kui nad sulle pähe kukuvad.

 

Advertisements

6 kommentaari »

Kuis mu ema kohtus metsas essütäjäga

Mu ema osales Uma Lehe jutuvõistlusel ja pani kirja loo, kuis essütäjä täl jalgratta mõtsan är võtt. Essütäjä on võru keeli eksitaja ehk siis see, kes inimesi metsas ära eksitab. Lugu ilmus lehes aga nüüd ja on selline:

Kuis essütäjä võtt mõtsan jalgratta är

Kats suvvõ tagasi trehvsi essütäjäga mõtsan õkva kodo lähkül Harglõ kihlkunnan Lannamõtsa külän.

Oll illos suvõpäiv. Noorõ sõitsõva kodont är Võro liina ja mul oll hää miil, et ma es piä tuupäiv latsi perrä kaema. Võtsõ jalgratta, maramannõrgu, pandsõ telehvoni karmani ja sõitsõ tutvahe kodomõtsa.

Pandsõ ratta kõivu nõalõ, nakse mustikit korjama. Mara olli umbõ hää ja noid oll pallo.

Tahtsõ kelläaigu teedõ ja pistse käe karmanihe. A es olõki inämb telehvoni. Kaiõ sis maaha mustikipuhmi vaihõlõ, et vast lövvä. A olõ-s midägi.

Siis mõtli, et om vast kodotii pääle sadanu vai olõ telehvoni hoopis kodo jätnü. Lätsi jalaga kodo, ratta jäti mõtsa. Es olõ telehvoni tii pääl ega koton. Kihuti tagasi mõtsa.

Äkki kaiõ, et ümbrus om jummala võüras ja mu ratas om kah lännü! Otsõ ja otsõ, a ratast olõ-s. Mõtli, et kus tuu ull lugu om juhtunu, et mu ratas oma nüüt är varastõt.

Tull sääne tunnõ, nigu olõs kiäki minnu är essütänü. Mõtli viis, et kuis seo mõts nii tõistmuudu om. Telehvon lännu, ratas är varastõt, mõts võõras. Tullin kodo, häbü oll. Nigu Kiir olõs Vinnemaal käünü.

Õdaku tulliva noorõ kodo ja ma pidi är kõnõlõma uma ulli luu. Es usu kiäki, et ratas om är varastõt.

Lätsimi siis kõik kuun massinaga mõtsa. Tütär võtt mõtsa veeren uma telehvoni ja helistä. Ja kae imet, säälsaman maan mu telehvon nakaski laulma.

A nüüt oll vaia viil ratas üles löüdä. Sääl oll kolm mõtsatiid. Nakasime sis ütti tiid piti minemä, saime vast 10 sammu tetä, ku ratas nakas paistma. Es olõki är varastõdu, a tõsõ tii veeren, kust ma otsi.

Tuust pääle kutsumi taad kotust Essütäjä mõtsas.

 

Ärge nüüd arvake, et ma võru keeles kirjutada mõistan. Emaga kahepeale pusisime selle loo kuidagi hädisesse võru murrakusse, aga õnneks leheinimesed tegid suurema tõlketöö.

IMG_5094

 

 

2 kommentaari »

Pokemonid või seened?

20160724_151143_resized

Selliseid seeni on võimatu näha, kui sa samal ajal nutikasse vahid.

Hüva. Näen, et siia satub viimasel ajal väga palju inimesi, kes on põrguhädas seente leidmisega. “Kus kasvab kukeseen”, “seenekohad Eestis” või “kus asub kukeseenemets” on igapäevased otsingufraasid, millega siia praegu jõutakse.

Tulen teile vastu ja annan mõne tõeliselt hea vihje.

  • Kukeseen ega ka mistahes muu seen ei kasva internetis. Ja seda, et keegi oma seenekoha koordinaadid internetti üles riputaks, võib vist küll ainult loll või välismaalane arvata. Eestlane seda ei tee. Kukeseene metsa asukoht on saladus, mis võetakse kasvõi hauda kaasa. Sellepärast lõpetage seenemetsade otsimine internetist.
  • Kukeseen ja ka muu metsaseen kasvab üldjuhul metsas. Mets on suur puudekogum. Soovitav on leida kasvukoht, kus on ülekaalus männid ja on ka kuuskesid. Paljude seente nimes on vihje, kust neid otsida – nt männiriisikat männikust, kaseriisikat kaskede alt jne.
  • Nüüd kõige tähtsam vihje lisaks punkt ühele: kukeseeni ega mingeid seeni ei ole võimalik korjata, kui sa samal ajal oma nutitelefonis sõbrannaga juttu ajad v pokemone taga ajad. Kukeseen, sunnik, nimelt saab aru, kui temale ei pühenduta ja ta ei näita ennast sellisele inimesele. Võid tundide viisi samal ajal internetis vingudes, et “seeni pole üldse” mööda metsi konnata ja mitte ühtegi seent sa ei näe ka. See on garanteeritud. Sestap tuleb telefon käest ära panna ja pühenduda seekord seentele. Aga kui telefoni üldse käest panna ei suuda ja seeni tahaks, siis tuleb lihtsalt minna turule ja mõne tädikese käest osta.

20160724_165811_resized

Mis aga puudutab juttu, et sel aastal seeni metsast ÜLDSE pole, siis nüüd ma ärritan teid – nüüd on! Igasuguseid – kukekaid, pilvikuid, riisikaid, puravikke. Jalutasin täna tunnikese ühes oma lemmikmetsas, kuulasin hilissuvist metsa ehk kärbeste-sääskede-parmude lakkamatut pininat, mõtlesin veidrale vaimustusele, mis on viimastel nädalatel ka muidu normaalsed inimesed pannud mingeid virtuaalseid kolle taga ajama ning kogusin kokku tugeva kastmetäie igasuguseid tegelasi.

2 kommentaari »

Nii need päevad kaovad…

IMG_5083Halli kärbsenäpi pojad päev enne pesast välja lendamist. Järgmisel hommikul oli pesa juba tühi.

Naudin praegu haruldast olemist Savilöövil täiesti ihuüksi. See kestab vaid loetud päevad, aga mulle meeldib väga. Sest pagana hea on vahelduseks, kui ei pea kellegi teisega arvestama. Nt ei pea 3x päevas süüa tegema, ei pea iga päev liha söögiks tegema, võib vabalt poole ööni Midsomeri Mõrvasid vahtida ja hommikul poole lõunani ehk kl 9ni magada.

Lisaks saab tegeleda igasuguste asjadega, mis on oluliselt keerulisemad, kui majas on rohkem rahvast. Näiteks koristamisega. Täna ma seda tegingi ning kummalisel kombel lõppes lihtsalt alanud tolmuimeja tiir ja aknapesu hoopiski seguvalamistööde ning kivivilla toppimisega.

Nimelt segas juba mõnda aega mind ühelt aknalaualt eralduv materjal – mingid tükid. Ma siis urgitsesin seal veidike ning paljandus lai ja sügav pragu. No mis sa teed sellisega? Kuurist müürimört ja täis valada. Hiljem pahtel peale.

Teist akent küürides hakkas mind samuti üks akna kohal olev pragu segama. Oli teine korralikult maalriteibiga kinni kleebitud, et tuul ja elajad sisse ei tuleks. Proovisin naljaviluks noaga, et kui kaugele ta ka siis ulatub. Nuga kadus täies ulatuses pilusse. Ega midagi – kuurist kivivill ja toppima.

Õhtul kütsin sauna, aga möödaminnes viskasin tormi tagajärgede koristamisel tekkinud oksahunnikusse põleva paberiprahi ja pistsin tule otsa. Tulen 5 minuti pärast tagasi – oksahunnik täisleekides, leegid ulatuvad juba taevani. Tuult kah omajagu. Ega midagi – võtsin hangu ja käisin poolteist tundi ümber lõkke, loopisin veel oksi peale ja lõppkokkuvõttes saigi okstega üks-null.

Vahepeal valasin veel maja seinapragusid täis (sry, kärbsenäpid, rohkem te meie seina sees pesitseda ei saa), ehitasin pööningul jupi seina ja õlitasin põranda ära.

Nii need päevad lähevad, jah.

 

Comments (1) »

Tavaline eestlase puhkus vol 2 ehk korilus

Ega ma puhkust ilma koriluseta küll ette ei kujuta. Juba aastaid võtan puhkust (kui võtan) juulis. Mitte sellepärast, et rannas peesitada, sest päevitamist ma ei salli ning kahjulik on see ka nagunii. Juulikuine puhkus on vajalik selleks, et võimalikult palju korilusega tegeleda.

Just nüüd on valmis minu lemmikmarjad – metsvaarikad. Ma korjan neid alati niipalju kui jõuan, sest vaarikamoos on meie peres kõigi lemmik ja seda peab jätkuma ohjeldamatult. Tunnid vaarikatihnikus ragistades on kui mingit laadi hasart. Juba vaarikakohale lähenedes tuleb sisse ärevus, kui küpsetest marjadest annab märku leviv aroom. Ma pargin ratta nii, et keegi seda ei näe ning sukeldun korjama. Tihnikusse tuleb sügavale sisse ronida, sest keskel on kõige suuremad ja ussivabamad marjad. Äärtel on millegipärast väikesed, kuivanud ja ussitanud mammud. Milline mõnu on tõsta raskest marjakoormast maadligi vajunud oks üles ning sealt küljest marjad mannergusse roobitseda…uhhh..

Mustikaid ma korjan ka, kuid iga aastaga vähem. Need ei maitse moosina eriti ja vanakooli mustikad-pudelis-ilma-millegita pole kunagi mu lemmik olnud. Tavaliselt otsin koha, kus on eriti suured mustikad ja korjan neid sügavkülmakarpidesse. Sest mustikakoogist peetakse meil lugu küll.

Sõstrakraamiga, mis kah juulis valmis saab, on õnneks lihtne. Savilöövil oli alguses tohutult palju mustsõstrapõõsaid ja kõik kandsid, kui hullud. Jagasime ämbriteviisi marju laiali. Aja jooksul jäid põõsad aga viletsamaks ning olen neist umbes pooled välja juurinud. Ülejäänud lõikasin paar aastat tagasi nulliga maha ja tänaseks on nad taas tublideks noorteks põõsasteks kasvanud ning kannavad esimest aastat nii, et midagi saab jälle sisse teha.

Punaseid sõstraid on ka üsna vähe. On mõned noored põõsad ja kaks vanemat. Korjasin need juba tühjaks ja tegin punase sõstra želeed. Üks vanem põõsatäis marju aga jääb jooksvalt morsi ja roosamanna tegemiseks.

Kuna iga päev satub siia blogisse mõni inimene kukeseeni otsima (otsisõnaga – kuidas leida kukeseeni), siis teile ütlen, et võtke vabalt. Seeni on metsas nii vähe, et minge parem turule. Kuigi raalin kukeseente osas metsasid juba kuu aega, siis saak on siiani vaid paar niru kribalat.

 

 

Comments (1) »

Tavaline eestlase puhkus ehk ehitustöö

Mul on jälle mõtet rääkida arengutest pööningul, sest need on tormilised. Laudis on valmis ja ühes sellega näeb endine räämas pööning nüüd välja nagu tuba.

Mis puutub postituse pealkirja, siis ausalt – ma ei mäleta, millal oli mul selline puhkus, kus midagi ei ehitatud, ei remonditud või ei loodud. Savilöövil olen 17ndat suve ja siin ei ole puhkust, kus lamatakse võrkkiiges, loetakse päevade kaupa raamatut ning rüübatakse valget külma veini, veel olnud. Võimalik, et ei tule ka, sest mu pea on vist nii ehitatud, et see genereerib aina plaane ja unistusi, mida saaks veel teha.

Pööningule toa ehitamine oli mu unistuste hulgas juba aastast 2000, kui Savilöövi sai uue katuse. Asi venis ja venis, sest otseselt vajadust polnud ning samuti oli (ja on siiani) koguaeg vana laguneva maja juures kõpitsemist. Üks põhjus, miks start niipalju venis, oli lisaks aja- ja ettevõtlikkuse puudusele ka materjalipuudus – kuni viimaste aastateni ei olnud ma siinkandis avastanud nö ihusaeveskit. Nüüd aga olen avastanud suurepärase saematerjali müüja Antslast – Heiki müüb seal kõiksuguseid laudu ja prusse, hind on normaalne, kvaliteet väga hea ja mees sõnapidaja. Kui lubab kindlal kuupäeval lauakoormaga õuel olla, siis on ka.

Pööningu laudise ehitamine kujunes keskmiselt suuremaks kunstsaagimiseks ja nuputamiseks, kuidas üldse seda ehitatada saab. Maja on ju silmatorkavalt kõver, aga samas tahaks, et tulemus jääks ilus. Lõpptulemusega jääme me Ermoga igatahes väga rahule. Alati saab paremini, aga arvestades, et me mõlemad sellist asja esimest korda tegime ja tikksaagi polnud kumbki varem käes hoidnud, siis on täiesti OK.

Valminud toa pindala on ca 25 ruutmeetrit. Ehitamise eelarvet ma täpselt ei tea, sest materjale ostsime jooksvalt. Kokku võis see jääda 3000 euro kanti, millest kõige suurem osa kulus saematerjalile ja katuseakendele.

Sisustamist ma veel ei alga, sest enne ootab mind ohjeldamatu värvimistöö ja elekter on samuti vaja vedada.

IMG_2351Mai 2015. Pööningult on välja kühveldatud tonnide viisi liiva.

IMG_2354Juuli 2015. Parandame “musta” põranda.

IMG_2748Juuli 2015. Põrandatalade paikapanek.

IMG_2764

Juuli 2015. Põrand sai valmis. Ehitasid Ermo ja mu vennas.

IMG_3092

August 2015. Pööninguluugi asemele lasin teha akna.

IMG_4998

Sügis 2015. Pööningule paigaldati 2 katuseakent ja Ermo ehitas vaheseina, kuna kogu pööningut me välja ei ehitanud.

IMG_4999

Juuni 2016 töömaa.

IMG_5077

Sama koht kuu aega hiljem. Juuli 2016.

Comments (1) »

Sünnipäevareis Livu Akvaparksi

20160708_194438_resized

Selja taga on 4 tundi totaalset veemöllu.

Hannale ja Helenale kingiti sünnipäevaks raha ja kaua kaalusid nad, mida sellega teha. Muidugi oli kiusatus kohe minna mänguasjapoodi ja osta kogu summa eest Hiina plastmassi. Püüdsin neid maa peale tagasi tulla, et nad kohe raha sirgeks ei lööks. Kuluski aeg ja kuskilt tuli mõte, et lähme käime ära Jurmalas Livu Akvaparksis.

Mõeldud-tehtud!

Ühel uimasel suvepäeval pakkisimegi asjad autosse ja asusime Jurmala poole teele. Sõit läks läbi Koivalinna Riia-Pihkva maanteele ja sealt muudkui otse. Siguldas tegime pizzaga lõunapausi ja siis kohe edasi. GPSiga pole ma ikka sõbraks saanud ja autos on mul küll Riia kaart, aga selle häda on see, et kui ta lahti harutada, siis on teda terve auto täis ja pea võimatu on seda sõidu ajal kasutada.

KK 1821 (291)

KK 1821 (367)

Ma olen Jurmalas vähemalt 5x autoga käinud ning seega usaldasin oma mälu. Et küta aga Brivibast mööda Riiga sisse ja kuskilt suurelt ristmikult keera vasakule, siis alla jõeni, üle jõe ja muudkui otse, kuni ongi Jurmala. Nojah….VEFi munakiviviaduktile jõudes sain aru, et oleme õige keeramise koha maha maganud. Tuli tee äärde pöörata ja kaart lahti harutada:) Vigade parandus osutus võrdlemisi lihtsaks ja reedese tipptunni ajal õnnestus Riia läbida mumeelest suht kiiresti. Lapsed olid muidugi juba närvilised, et äkki pannaks veepark enne kinni, kui me ükskord kohale jõuame.

Aga kohale me saime ja kõiki atraktsioone nautisime täie raha eest. Kiljumisest olid hääled pärast päris kähedad. Seekord oli lahti ka pargi väliosa, kus mina polnud varem kunagi käinudki. Kõige ägedam atraktsioon oli tüdrukute üksmeelsel arvamisel Tornaado, mida me nautisime vist küll lugematu arv kordi. Isegi Helena, kes muidu liutorusid natuke pelgab, sõitis mõnuga kõikidest torudest alla.

Lõpetuseks võeti veel vägevad kokteilid ja oligi 4 tundi kuhugi kadunud. Ega vist rohkem poleks jaksanud ka, sest tagasisõit möödus väga vaikselt – tagumine rida uinus pea kohe. Kodus räägiti mitu päeva kõigile tuttavatele vägevast sünnipäevareisist ja üldse olid tüdrukud väga rahul, et nad otsustasid just sellised veepargi külastuse kasuks, mitte ei kulutanud raha kohe-katki-mineva Hiina nänni peale.

Leave a comment »