Archive for september, 2019

Aga millal tuleb Linnas Elamise Päev?

Tunnistan, et kui kuulsin algatusest tähistada Maal Elamise Päeva, hakkasin naerma. Sest see tundus umbes nagu eksootiliste loomaaialoomade tutvustamisena – vaadake, siin on maainimesed, tõesti eriline väljasurev tõug. Teisalt aga on natuke kurb, kuidas me oleme omadega jõudnud nii kaugele, et tegelikult väga loomulikku eluviisi on vaja kuidagi eraldi promoda ja tutvustada. Ei tea, kas millalgi tuleb siis Linnas Elamise Päev ka? Kus linnakodanikud avavad oma koduuksed uudishimulikele maakatele ning ilmuvad lood sellest, kui tore on elada linnas?

Millegipärast kujutatakse elu maal ette kui virelemist kuskil onnis. Küla koosneb onnidest ja neis elavad mingid totukesed, kellel pole muud hobi, kui vaadata, kuis päeva õhtusse saad. Talve veedad kindlasti lumevangis, tööd ei ole mingisugust. Valdav hobi napsi võtmine. Noored kükitavad bussikas või tuuritavad küla peal ürgvana bemmiga ringi.

Ma ei saa aru, kas kuskil on päriselt ka inimesed, kes kujutavadki maal elamist niimoodi ette? Veidi teistsugune, kuid samuti kummalisevõitu on arusaam, et maal elavad kangelased. Superherod. Mille poolest neid kangelaseks peetakse, ma aru ei saa.

Olen siin meie armsas kolkakülas elanud küll vähe aega, aga seda teravamalt tunnen kontrasti linnaeluga. Ja teate mis? See on linnaelu kahjuks. Me elame praegu palju paremini kui linnakorteris vaeveldes. Jah, see on vaevlemine, kui sul pole hetkegi vaikust, hetkegi pimedust, sa oled koguaeg kursis oma naabrite käimistega lausa selleni välja, et tead, millised kontsad kellelgi parasjagu all on. Sinu ukse taga magab mõnikord hirmuäratav kodutu mees ja su lapsed ei julge seetõttu koju tulla. Sa maksad parkimise eest nii, et heliseb, aga sul ei ole talvel ikkagi kuhugi parkida, sest lumekoristusteenus on kehv. Kunagi pole garantiid, et mõni reedeõhtune purjus idikas su autot lihtsalt naljaviluks möödaminnes jalaga ära ei mõlgi.

Ehk et olme on maal parem. On ruumi ja privaatsust. On võimalus end paremini välja puhata. Kui aga oled hästi puhanud, jaksad palju rohkem. Linnas elades ei tegelenud ma millegi muuga kui ainult töö, laste ja mõnikord trenniga. Praegu on aga elu läinud täiesti ise nii kirevaks, et jaksa ainult ratta peal püsida: koorilaul, rahvatants, koeratreeningud, õpingud Luual. Mõnus!

Muidugi, auto peab olema normaalne ning igal täiskasvanud pereliikmel on vaja autot. Ma ei kujuta ette, kuidas on maal elada ilma autojuhilubadeta ja autota. Isegi ühe autoga peres on see keeruline, sest ühistranspordi peale loota ei saa. Siinkohal räägin ma päris maakohtadest, mitte suurte linnade magalaküladest. Neid ei oska kahjuks üldse maaelu alla liigitada, sest mumeelest see päris ja õige maaelu kätkeb endas ilmtingimata privaatsust.

Maal pidada olema raske elada. Ei saa aru sellest. Mis on raske? Kas see, et peab ahju kütma? No ma ei tea, ega keegi ei keela viia elamist mõnele muule vähem töömahukale küttele. Või et peab iseenda elu eest hoolitsema, mitte ei saa teenuseid sisse osta? Nojah, lumelükkamine võib ju tunduda raske, aga samas pole pärast vaja enam minna jõusaali sangpomme kangutama. Niisamuti on paljude töödega.

Olen kuulnud ka, et maal pidavat igav olema. Et kino-teater-kaubanduskeskus on kaugel ja mitte muhvigi vaba ajaga teha pole. Teate, see on täielik jura. Igasugu üritusi toimub ümbruskonnas alailma, ole ainult huviline neist osa võtma. Eesti on ka nii tilluke, et vahemaade tõttu küll ükski üritus käimata ei jää. Oleme korduvalt käinud Tallinnas kontsertidel ja see ei ole mitte midagi ületamatut. Kusjuures, ma ei saa öelda, et oleksin olnud Tallinnas elades kuidagi aktiivsem kultuuritarbija, kuigi elasin vaid kahe trammipeatuse kaugusel Estonia teatrist.

Maaelu olevat mõnus suvel, kuid talvel hirmus pime ja tüütu, kevadel ja sügisel väga porine. Tõsijutt, talvel on tõesti pime. Kuidas sellesse suhtuda on igaühe enda vaba valik. Mulle näiteks meeldivad väga pikad talveõhtud ning ka pimedusega väljas kolamine.

Poriga on ka nii ja naa. Eks teda muidugi on rohkem kui linnas ja tõepoolest igal aastaajal kuiva jalaga üle õue ei saa. Ja kui juhtub nii, et su koduni viib kruusatee, siis sõidadki kolmveerand aastat ringi totaalselt porise või tolmuse autoga nagu mina. Kusjuures, sellega ka harjub ära, maailm sellepärast veel seisma ei jää.

Maal on väga mõnus ja normaalne elada. See ei ole mingi eriline veidrus ning maal elavadki täiesti normaalsed ja tublid inimesed. Maal elades pead olema iseseisvam ja sageli ka leidlikum, sest tihtipeale tuleb hakkama saada oma jõududega ning ei saa kutsuda appi teenusepakkujat. Eks nii on alati olnud ja on ka edaspidi.

 

 

 

2 kommentaari »

Must Hiigelkogu 9 kuud

IMG_8203 (2)

Noormees Kusti peab meil sünnipäeva, juba 9 kuud täis. Ta on meie juures olnud veidi üle 4 kuu ja mitte keegi meist siin ei kujuta enam ettegi elu ilma Kustita.

Ma ärkan igal hommikul selle peale, et kostab vali kõrvade raputamine ja mulle torgatakse näkku habe. Kõigepealt ta lihtsalt paneb pea ja ootab hetkeks, kas hooman teeb midagi. Kui teeskleb magamist, hakkab lakkuma. Ega siis pääsu enam pole ja peab minema.

Lakkumisega on Kustil mingi oma teema. Ta võib seda lõputult teha ning see toimub iseäranis mahlase häälega. Ta lakub rõõmust, lakub siis, kui temaga pahandatakse, kui teda keelatakse, talle kogemata haiget tehakse. Ma ei ole kunagi kuulnud seda koera millegi/kellegi peale urisemas. Temalt võib kõik ära võtta, toiduagressioon on täiesti null. Ma pole teda ka näinud midagi kartmas – uute asjade suhtes on ta lõputult uudishimulik ja üldse kuidagi väga avatud meelega.

Ka teiste koertega on ta megasõbralik, kuid kahjuks need ei mõista teda. Õigemini, koerte omanikud ei mõista. Ta on ju hiigelsuur ning see tähendab kahjuks enamike inimeste jaoks automaatselt, et koer on kuri ja ohtlik ning temast tuleb eemale hoida. Lapsed tahavad teda nunnutama tulla, omanikud keelavad. Teised koerad tahavad mängida, omanikud tirivad ära. Tavaline asi.

Ilmaasjata ei haugu Kusti kunagi. Ma pole mitte kunagi kuulnud ühtegi mõttetut haugatust. Haugub ainult siis, kui kuuleb/näeb midagi sellist, millest tema arvates on vaja teada anda. Näiteks kui maantee peal kõnnib mõni inimene või keegi on ukse taga. Oi, ma näen vaeva, et õpetada teda käsu peale haukuma. No ei tule sealt habeme vahelt enamasti midagi:)

Temas ei olegi teragi närvilisust ega neurootilisust. Rahulik ja tasakaalukas, kutsika kohta vast lausa isegi veidi uimane.

Kuulekuse trennis käin temaga ikka. Ta on pubekas ja pea on tal täis igasuguseid muid mõtteid. Testib piire ja mõnikord on raske keskenduda (sest ilm on täis huvitavaid lõhnu), aga kui kontakti saame, siis ta naudib töötamist. Söögi nimel on ta endiselt valmis kõigeks.

Talle vist meeldiks varrukatrennis. Igasugused sikutamismängud on tema lemmikud. Niisamuti ka äratoomismängud ja peitusemängud. Neid me mängime siis, kui ta metsas liiga kaugele ära jookseb.

Ta on just selline nagu üks suursnautser olema peab. Arukas, truu, mänguhimuline, natuke nurgeline looberdis, kes oma sabaga paraja kaose võib korda saata. Selline loom, kelle jooksustiiliks on kappamine ja kui ta suu lahti teeb, siis kuuled naljakalt mahlast lärtsatust. Ja kes kunagi ei ütle ära vette või mudaauku ronimisest ning pärast seda korralikust püherdamisest.

Hiigelkogu mõõdud: 70 cm turjakõrgus ja 40 kg kaal.

 

 

 

 

Comments (1) »

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Leave a comment »

Läksin kooli

Jep! Olen septembrist taas õpilane üle ma-ei-tea-mitme aasta.

Olen päris mitu aastat mõelnud ja ringi vaadanud, et peaks midagi õppima. Inimesel võiks ju olla ometi ka mingi amet, eks! Sest eks neid ameteid ole olnud ja pabereid on ka mõni, aga need on kuidagi nagu…..aegunud või nii. Ma ei hakka vist õpetama lastele klaverit või töötama kontsertmeistrina või sekretär-masinakirjutajana. Turundusalal pole ka päevagi töötanud ja väheusutav, et hakkangi. Ettevõtja olen aga ka ilma paberita.

Vaatasin igasuguseid koole, kutsekaid ja ülikoole ning kõikvõimalikke erialasid. Ahh, nii palju on huvitavaid asju, mida tahaks õppida:) Lõpliku otsuse tegin ikka suhteliselt hetkega. Käisin aasta alguses Luua Metsanduskoolis lugu tegemas ning kuidagi võlus see paik. Nii jäingi nende tegemisi jälgima ja kui nad kuulutasid välja, et võetakse õpilase matkajuhi õppesse, tegin kohe sisseastumistaotluse. Programm tundub tore ja mingil määral matkajuhina ma ju juba tegutsen.

Osutus, et matkajuhiks tahtjaid on palju. Konkurss lausa kolm inimest kohale. Sisseastumiseks oli vaja kirjutada essee ja teha test. Põhimõttelisel mõlemad läksid metsa. Essee oli täielik hülgemöla ja testi vastuseid enamikus ei teadnud. Ehk et koju jõudes tõmbasin koolile juba mõttes kriipsu peale, sest olin täiesti kindel, et sisse ei saanud.

Aga suur oli üllatus, kui 3 päeva hiljem saabus teade, et kinnitage SAISis õppimatulek. Nii ma siis nüüd olengi Luua Metsanduskooli õpilane. Ja esimese päeva tunniplaan näeb välja nii: 1. Sissejuhatav tund 2. Seeneretk (kaasa kummikud). Mis võiks olla toredam, ah?!

Hiljem: Teate, see koolivärk ongi täiesti tore. Mul on jumalast ägedad kursakaaslased. Koolis on tunduvad kõik tingimused vinksvonks ehk et ühikas on mõnus, voodi kannatab magada, toit on sööklas hea, õpilaspilet tehti ühe päevaga (jee, Elronis saan odavalt sõita) ja loengud…..esimese päeva korjasime hommikul metsas seeni, päeva teise poole määrasime ja panime üles seenenäituse. Teisel päeval kuulasime Vahur Sepa loomalugusid ja Aino Mölderi puulugusid. Võidki kuulama jääda! Igatahes, mulle see Luua värk täitsa meeldib jah:)

Leave a comment »