Archive for Nostalgialaks

Eelmine päev

juuli 10, 2013 · Rubriigid: Nostalgialaks

Esimene. Tavaline koolipäev kümnendas klassis. Ma viskan esimesest tunnist poppi, sest see on eesti keel ja ma ei viitsi oma pead murda käänete ja väldete õppimisega. Käin eesti keeles kohal ainult kirjandeid ja etteütlusi kirjutamas. Kirjandid on enamasti hindega 5+, etteütlused pole alla 5- kunagi. Popitan ka viimasest tunnist, sest milline 16-aastane viitsib viimases tunnis käia, onju. Hulgun oma suure musta habemiku koeraga rabas.Tema on mu parim sõber.

Teine. Mai, lõpueksamid tehtud, vabadus…. Miski üritus on Pirita jõekäärus ja mängivad igasugu imelikud bändid. Ma ei mäleta ühegi nende nime ja ilmselt pole neid juba ammu olemaski. Mul on seljas maailma jubedaimad riided (punaseruuduline rekkamehe pluus!!!!!), mu juuksed on blondeerimise käigus muundunud õlekollaseks. Olen kole kui öö. Tants ja trall käib hommikuni.

Kolmas. Kuum suvepäev juulis. Olen üksi oma värskelt ostetud suvekodus, mis oli ette nähtud püsti püsima järgmised viis aastat ja siis unustusse vajuma. Ma ei muretse ülemäära asjuolu pärast, et ahjul on ees vaid pool ust, et keegi on enne mind majja sisenenud läbi akna ja et katus läbi laseb. Värvin suure toa seinu kollaseks. Värv saab otsa, sest ega ma ju ei arvutanud, palju seda vaja läheb. Hüppan rattale ja sõidan Valka. Ostan kollast värvi ja ühe ämbri. Vikativarre ka. Õudselt halb on sõita rattaga, kui pead vedama ämbrit ja vikativart. Sõidan tagasi ja värvin edasi. Oih, ostetud värv polegi sama toon, millega on kaks seina juba värvitud. Aga ei hullu, mitte keegi pole kunagi seda vahet märganud.

Neljas. Lohisen hommikul koosolekule ja presenteerin artikli idee pähe oma unenäo. Olen nii ületöötanud, et näen uudiseid ja lugusid unes. Jäta vaid unenägu meelde, võta järgmine päeva nende inimeste kommentaarid juurde, keda unes nägid  ja vormista looks. Teen nalja, teised naeravad. Teised teevad nalja, mina naeran. Loen läbi kõik lehed alates Ekspressist lõpetades Järva Teatajaga. Loen läbi kogu interneti ja suure osa äriregistrit. Prindin osa äriregistrist välja. Irvitan töökaaslastega mõne Tallinna linnavalitsuse pressiteate üle. Seal möllab Abiratas. Helistan kuhugi. Kirjutan midagi. Vaatan kella. Lähen joogatrenni. Lähen koju. Lähen magama.

Viies. Ebatavaliselt külm ja vihmane suvi. Ilmaennustajad korrutavad iga päeva mantrana, et kolme päeva pärast läheb suviseks. Suve ei tulegi. Ma kütan ahju, et sooja saada. Juulis! Kirjutan mõnd lugu. Klikke pole ega tule. Päevitan üksildasel vaarikaraiesmikul. Marjad tulevad ise mannergusse.  Kõnnin paljajalu koju. Keedan moosi. Õitsevate pärnade lõhn paneb pea kumisema ja ma otsin palavikuliselt häid puid, kust õisi noppida. Need ei tohi olla liiga tee ääres, tolmused ega nii kõrged, et õisi kätte ei saa. Kiigun oma lastega ja loen neile unejuttu. Mu kallid.

Leave a comment »

Esimene õhtu

juuli 16, 2008 · Rubriigid: Nostalgialaks, Vanad lood

Mul on see esimene õhtu Savilöövil väga hästi meeles, kuigi see oli….apuaa, umbe ammu juba. Oli jaanipäeva eelõhtu. Olin endale Võrru tekitanud mingi väljasõidu seoses ühe täitsa mõttetu looga. Autot mul ju toona polnud ja ei osand sõita kah, niiet ainukeseks liiklusvahendiks jalgratas.

 

Kui Võrus fotograafiga laiali läksime, siis tema sõitis Tallinna poole ning mina hakkasin Võrust oma uude maakoju väntama. 60 kilomeetrit. Jäin kapitaalse äikesetormi kätte ning vettisin täiega, kuigi passisin pea igas bussipeatuses, lootuses, et vihm jääb üle. Ei jäänd mitte.

 

Väntamisele kulus kuskil 3 tundi. Küll oli imelik keerata lukust lahti oma maja uks. Elektrit polnud, sest äike oli vist kuskil pahandust teinud. Maja oli külm ja rõske. Ja lõhnas nagu kaua tühjalt seisnud maja ikka – vanainimese järgi. Köögis oli üks aken katki, keegi vist oli sealt sees käinud. Välimine klaas oli küll uuesti ette pandud, kuid sisemisest vedelesid killud põrandal. Harja, millega kilde kokku pühkida, polnud.

 

Köögis oli veel eelmisest omanikust vana laud ja üks logisev tool. Ja väike pingike ahju eest. Ja triibulise vanakooli madratsiga voodi teises toas.

 

Kuskilt sain kätte paar kuivemat puuhalgu ja tegin tule ahju. Ahjuuksest oli alles vaid pool. Ei tea, kellel seda teist poolt vaja läks. Soojaks ahi sel õhtul küll ei läinud. Kuid sellest polnud midagi, sest tunne oli ikkagi nagu kõikide maailma rikkuste valdajal. Istusin seal väiksel pingil ahju ees, jõin kaasavõetud veini. Et siis majaliigud iseendaga vürtsitatuna hirmus vägevate plaanidega kohe algavast uuest elust. Mis, muide, algas kah…

 

Aga väljas oli ikka veel hirmus äikesetorm. Elektrit polnud ikka veel ning ainuke valgus kogu majas seesama katkisest ahjusuust paistev kuma. Ei jaksandki tormi lõppu ära oodata, vaid kobisin tollele jubedale triibulisele kotile.

 

Kahjuks pole pilte Savilöövist tema päris algusaegadest. No polnud ju fotokat, niiet pilte hakkasime tegema alles kuskil 2000ndal aastal. Aga siis juba palju.

Comments (1) »

Täitsa algus

juuli 16, 2008 · Rubriigid: Nostalgialaks, Vanad lood · Tagged

„Ostan talu.” Nii kuulutasin 1999. aasta kevadel Valga, Võru ja Põlva kohalikes kobrulehtedes. Helistajaid oli vaid kaks. Üks pakkus maja kuskil Mikitamäel, 5 kilomeetrit järveni. Ei läinud vaatamagi. Teine helistaja aga pakkus talumaja Valga lähedal. Ohhooo…..Laanemetsas?! Sealsamas lähedal möödus ju nii mõnigi mu suvi metsades ringi tuulates ja Mustjões ujudes. Ja kui terve mossetäis lapsi veeti kohaliku järve äärde, siis oli pärast suur tükk tegemist, et neid sealt järvest välja meelitada. Nii soe oli see järvJ

 

Palju on minu käest küsitud, et milleks küll sulle kaugel pärapõrgus asuv majapidamine. Ei teagi. Ma tõesti ei mäleta, kust tekkis üldse see talu ostmise mõte. Vaja ju otseselt seda värki polnud. Võib-olla sellest, et lugesin kuskilt ulmeodavatest hindadest. Tõenäolisem on küll, et mõte tekkis lihtsalt nostalgiast – Lõuna-Eesti on minu jaoks alati tundunud kuidagi parem kui Põhja-Eesti ja Tallinn.

 

Igatahes sõitsin ma millalgi mai lõpus seda majakest vaatama. Loksusin bussiga oma 5 tundi Valka, kus sain kokku müüjaga. Oli venelanna, aga rääkis täitsa vabalt eesti keelt. Maja müüs tema ema, kes oli hiljuti jäänud leseks ning üksinda ei tahtnud enam seal majas elada. Ja majamüügist saadav raha oli neil juba ette ära kulutatud – välja oli vaadatud üks daatša Valga lähistel. Ehk et müügiga oli kiire.

 

Eriline häärber see maja küll polnud. Paar aastat tühjana seisnud rõske ebamäärast värvi krohvitud pisike kivimaja. Ümberringi nõgesed ja laias spektris igasugu muid umbrohtusid. Iga jalatäis maa ümber oli olnud üles haritud – mitmesugused „lavad” kurkide jm kasvatamiseks, maasikapeenrad siin ja seal, suur kasvuhoone, tohutus koguses mustsõstrapõõsaid, õunapuud. Terve külmutusvagun hoovi peal. Teadagi, surnud peremees töötanud enne pensile jäämist Valga külmutusvagunite depoos. Nagu kõik ümbruskonna mehed.

 

Siis veel väga palju kuure, kõik viltu vajunud et mitte öelda ümber kukkumas. Kanade aed, nõgeseid täis. Rida pehkinud jänesekuute. Maakelder. „Täitsa uus,” nagu teatas müüja uhkelt. Saun, kaev. „Krunt ulatub kuni ojani,” ütleb müüja ja ise näitab hirmsa läbitungimatu lepavõsa poole. Ahah, no tore. 

 

Ja mingid liaanid, mis mööda saunatagust lepavõsa üles keerdusid. Nagu rasked patsid. Räägime hinnast. Küsitud summa oli juba alguses naeruväärne, kuid pärast kauplemist oli ta hoopis….mikroskoopiline. „Jaa, ma ostan selle ära,” oli kiire otsus.

 

Tagantjärgi mõeldes, siis rumalus ja naiivsus on teinekord abiks. Parem oligi, et ma ehitusest tookord mitte alligi ei teadnud, sest ega täie mõistusega inimene poleks vast ostnud sellist lagunenud maja. Ongi hea, et ma toona ei teanud, et iseäralik vanainimese hais majas tuli tegelikult vammistunud põrandast ja et pliit ei tõmba ja et katus laseb läbi ja ……

 

Jaanipäeva paiku olime Valga notari juures. Müüja poetas vargsi pisaragi, ikkagi terve elu elatud kodu. Ja küsis häbelikult, kas ta võib vahest tulla oma kodu veel vaatama. Muidugi, tulgu aga. Pole ta aga tulnud. Kuid mis siis.

 

2 kommentaari »