Eelmisest postitusest on möödas terve kuu ja aastaaeg on vahepeal samuti vaheldunud. Elame juba nädalaid suves, mis tähendab ärkamist kella 6 ajal (ilma kellata), sest ei malda neil imelistel hommikutel magada. Veel tähendab see sääseuputust (ja see on tõesti meeletu, toadki sumisevad nagu mesitarud) ja suplusi välivannis (loe: tiigis). Õunapuud on ammugi ära õitsenud ja sirelid varsti samuti. Loodan vägevat õunasaaki, sest puud sumisesid õitsemise ajal väga korralikult ning ilm oli igati soodus.
Lastel on viimased nädalad koolis käia. Nad ei kurda, vaid käivad rõõmuga. Bussiga pidi tore sõita olema. Programm on neil tihe, nädalavahetused on järjest kinni.
Maisse on mahtunud üks maleturniir, kus neil läks senikäidud turniiridest kõige paremini. Helena sai lausa omavanuste hulgas neljanda koha, kaotades 8st mängust vaid 2. Paistab, et neil on kooli tekkimas malesõprade seltskond ning õpetaja pakkus välja, et hakkab järgmistel aastal selle nn eliitgrupiga rohkem tegelema ja hakkavad ka tihemini võistlemas käima. Tore!
Põlvas Intsikurmus tantsimas
Lõppenud nädalavahetus möödus tüdrukutel rahvatantsu tähe all. Nad osalesid oma kooli I-II klassi segarühmaga Kagu-Eesti tantsupeol. Asjale eelnes päevajagu proove ja ööbimine ühes lähikonna koolis madratsite peal. Melu nagu päris tantsupeol!
Muidugi ma käisin vaatamas ja ikka pisardasin. “Tahan ka tantsida ja jalgu keerutada,” on minu otsus pärast seda. Tüdrukud on muidugi rahvatantsule täiesti müüdud. See on küll valdkond, mis meie väikeses Võnnu koolis on vähemalt nende vanusegrupis elavamal tasemel kui ta oli Tln Ühisgümnaasiumis. Neil on palju rohkem esinemisi, igasuguseid ettetantsimisi, õpivad ka rohkem tantse. Sügisel alustavad pürgimist 2019. suurele juubelitantsupeole.
Tantsupeo finaal
Eelolev laupäev läheb samuti kirjude rahvariideseelikute kandmise tähe all, sest Hd ja mina ja mu ema osaleme Uma Pidol. Hommikust peale proovid Võru Kubijal ja õhtul kontsert. Hanna on väga uhke, sest ta on valitud üheks eestlauljaks.
Ahh…ja mai alguses esinesin Põlva naiskooriga Mai nende juubelikontserdil. Kuidagi on jah nõnda juhtunud, et ma olen sattunud koori laulma ja teate mis – see on täiesti tore! Tuleb välja ja puha:) Dirigent on meil ka viimasepeal.
Selle suve esimesed hoidised
Muidugi ei saa ma üle ega mööda koriluseteemast. Tegin esimest korda võilillemett ja õnnestus väga hästi – mõnusalt paks ja veniv tuli. Näeb välja nagu sulakuld purgis.
Kuusekasvusiirupi tegemine on aga juba traditsioon. Sellest teen talvel piparkoogitainast või paneme pannkoogi peale.
Suviseid ehitustöid pole veel alustanud, aga uudismaad tegin senisele niidetavale pinnale 2x juurde. Lillepeenrad on meil sel suvel veel amplites ja kõikvõimalikes õõnsates nõudes. Igasugu väiksemaid plaane on, aga liiga tihti jääb asi ajapuuduse taha, sest kirjatöö on esiplaanil kõigest. Ja kirjatööd on palju:)
Ahunapalu maasektori veebikodu 