Archive for Dont try it at home

Maailmast ära lõigatud

20180406_102748

06.04. Riigimaantee 22286 on suletud, sest tee on mülgas. Ei sõida bussid, lavka, post ei liigu. Ei saa kooli ega tööle. Igaüks mõtleb siit edasi, mis saab siis, kui sellest teest sõltuvas külas keegi kiirabi peaks vajama. 

Muidugi rõõmustan ma kevade üle. Mind teeb õnnelikuks see, kui õhtul videvikus astun õue ja maja kõrval kuuse otsas jutustab laulurästas oma lõpmatuid fraase. Või see, kui vahtralt jookseb mahla. Ja et peab vähem kütma (loe: puudega mässama). Ja et linnud aina tulevad ja tulevad. Ning et päevad on aina pikemad.

Aga üks asi on küll äärmiselt halvasti. Oleme maailmast ära lõigatud. Tee on läbimatu ning muutub iga tunniga hullemaks. Käisime täna hommikul linnas ja tee olukord oli küll hull, kuid ei olnud veel kordagi tunnet, et sinna neliveoga kinni võiks jääda.

Paar tundi hiljem tulid lapsed koolist. Neljapäeviti sõidutab neid koju takso. Kuulsin juba kaugelt, et üks auto on metsavahel väga hädas. Nii oligi – 100 meetrit enne meie kodu jäi auto keset riigimaanteed lootusetult kinni. Ega midagi – tõmbasin neliveoga välja ja lapsed said koju. Aga oh häda – taksol vaja ju tagasi minna ning seesama mülgastee on ainus, mida mööda meie juurde saab. Niisiis siirdus ta tagasiteele. Jälle samas kohas kinni. Sai jälle välja tiritud ning kaugemale veetud. Arvas, et saab oma jõududega hakkama, kuid õige pea uuesti kinni.

Pidasime pikalt aru, et mida teha homme. Mul on vaja lapsed saada hommikul 7 km kaugusele naaberkülla bussi peale. Ja see 7 kilomeetrit on täismülgas. Õhtul on vaja lastele samasse bussi peale vastu minna. Isegi kui ma hommikul saan läbi, kas õhtul enam õnnestub? Ei tea. Otsustasin, et ei lähe oma masinat lõhkuma. Kirjutasin neile puudumistõendi.

Mõni võib muidugi nüüd visata, et mis sa virised. Maal on alati teed nii halvad kevadel olnud ja see ongi normaalne maaelu. Ise ju ronisid elama sellisesse pärapõrgusse ja sa ju teadsid, et seal pole teed. Muide, mu kaasale vallavalitsusest just nii öeldigi, kui ta siis ca 5 aastat tagasi kolis. Ma ei tea, kas see on päris õige suhtumine, et jätame pealegi Eesti äärealad täiesti laokile ja minge kõik elage Tallinnas. Ma ei pea sellist suhtumist õigeks. Siingi, äralõigatud mudamülkaga maailma otsas elab mitukümmend inimest. Mis saab siis, kui kellelgi neist peaks minema vaja näiteks kiirabi? Me kõik maksame makse olenemata elukohast ning ma eeldan, et ka kõigil on õigus ja võimalus liikuda. Seda enam, et jutt käib riigimaanteest.

Ei saa rääkida ka, et riik ei remondiks oma maanteid. Ka sellelsamal teel toimus möödunud suvel ulatuslik remont. Rajati teede äärde kraavid ja peeti peale kruusa. Aga remont lõppes 100 meetrit enne seda teelõiku, mis on kevadeti just selline mudamülgas nagu näha siin pildil. Ma ei tea, kas lõppes materjal või raha või puudus lihtsalt teadmine sellest, milline on tee seisukord kõige kriitilisemal ajal. Viimase vastu saab muidugi lihtsalt – sa lihtsalt küsid kohalikelt inimestelt, mis toimub. Aga no suhtlemine pole ametnikel kunagi olnud kõige tugevam külg. Muide, see osa teest, mis ära remonditi, on täiesti korras ja sõidetav.

Niimoodi vedasime lapsi eile hommikul kooli. Esimene käik sisse ja kilomeetrite kaupa poris roomamist. 

 

Niimoodi tulid lapsed koolist. Takso ei suutnud oma jõududega mülkast läbi roomata. 

Advertisements

3 kommentaari »

Kui ise teed, siis tead, et on hästi tehtud

IMG_2080

Vaata ja imesta – pragu, kuhu kadusid pliiatsid

Seekordne postitus kuulub rubriiki “loll saab kirikus ka peksa”. Põrandalugu on tegelikult väga habemega, nii mõned aastad vana. Õigupoolest olen kõik need aastad püüdnud harjuda/leppida sellega, et suure toa uus põrand kõigub, on vildakas ja et laudade vahel haigutavad metsikud praod. Me oleme maal väga vähe kasutanud nö sisseostetud töid, aga see põrandavahetus oli üks nendest.

Noh, kui ma valmis põrandat nägin, tõusid mul kulmud ikka väga kõrgele juuksejuurtele. Et aga elu vajas kohe elamist ja tuba oli vaja kasutada, kolisime asjad tuppa tagasi ja ma püüdsin üle olla asjaolust, et põrand kõigub jalge all ning praod laudade vahel kasvasid lausa silmnähtavalt. Kriitikat teha ei tohtinud, sest no mida mina, rumal naisterahvas, ikka tean põrandate ehitusest. Sättisin hiiglaslike pragude kohale vaibad ja püüdsin asjaga harjuda.

Miks ma sellest kõigest üldse nüüd kirjutan? Aga sellepärast, et ma tõesti siiralt siiani lootsin, et seda jama on võimalik mingil mõistlikul moel parandada. Lükata kokku põranda hiiglaslikud praod, kinnitada loksuvad/värisevad/kõikuvad lauad ning lõpuks see teema unustada. Seda enam, et me oleme ju tublid inimesed, tööd me ei karda ja me teame, kuidas põrandaid ehitatakse (kõik teised põrandad on iseehitatud ja nendega pole mingeid taolisi muresid – need on tihedad ja stabiilsed).

Nüüd siis proovisimegi vigade parandust teha. Minu suureks kurvastuseks selgus, et see on võimatu. Mingitel arusaamatutel põhjustel on põrandal iga kolmas laud kinni löödud veidrate kruvi ja naela ristsugutistega, mis tähendab, et kätte neid enam ei saa. Või õigemini – kui tahad lauda kätte saada, siis pead ta ära lõhkuma. Ehk et suurem osa põrandalaudadest on lihtsalt lahtiselt maha visatud ning kokku lükata pole neid samuti võimalik. Mõned praod õnnestus küll kokku lükata, aga kõigub ja väriseb see kaadervärk endiselt nii et jää või merehaigeks. Ehk et kui tahta korralikku põrandat, tuleb kogu kremplit alustada otsast peale. Nii ongi.

IMG_2082

Sama pragu siis, kui laud on otsast kokku lükatud. Jaa – nii ongi, et allameetrised lauajupid on lihtsalt põrandale visatud ja mitte kuskilt kinnitatud. Pikipragusid aga kokku lükata pole võimalik, sest iga kolmas laud on kinnitatud arusaamatute kruvi-naela ristsugutistega.

Kogu loost on väga lihtne moraal: 1) mitte kunagi ära lase ehitajal midagi ehitada ilma, et sa tal kõrval seisaksid. Sa pead jälgima, milliste naeltega ta ehitab, millises käes hoiab haamrid ja mis värvi on tema töökindad, 2) ära usu juttu “ehitasin nagu endale” ja 3) mitte kunagi ära telli töid tuttavalt inimeselt.

Leave a comment »

Teed ei ole ja teed ei tule

Seekordne postitus võib mõne jaoks kvalifitseeruda rubriiki “nutt ja hala”, kuid tegelikult on see lugu lohakusest ja aastatepikkusest tegematajätmisest.

Paar korda nädalas on mul ikka asja Valka. Ainus tee, mis sinna meie juurest viib on Võru-Valga maantee. Tee on muidu täitsa OK, kuid asi muutub kardinaalselt Valga linnapiirist alates. Vanasti oli seal 70 märk, nüüd on lubatud 30 km/h. Muide, seda märki tuleb võtta tõsiselt, sest vastasel juhul tõesti lõhub auto täitsa ära. Augud on seal nii valdavad ja sügavad, et kõige ohutum on sõita teepeenral. Hoiatan alati oma külalisi, et võtku seda märki tõsiselt – seal puudub tee!

Olgu öeldud, et viimase 14 aasta jooksul, mis ma olen seda teed igal suvel väga tihedalt sõitnud, on selle seisukord iga aastaga hullemaks läinud, sest muud “remonti” pole seal tehtud, kui igal kevadel aukudesse peoga puru ja pigi raputatud.  Selge aga on see, et ühel hetkel taolisest remondist enam ei piisa ning sealt edasi suureneb remondi eelarve iga venitatud kuu ja aastaga geomeetrilises progressioonis.

Umbes kuu aega tagasi ilmus Valgamaalases sellest kilomeetrisest teelõigust naljalugu. Kirjutati, kuidas naabervald Karula tahab teelõiku omale saada, et see ära remontida. Nimelt Valga linnavalitsus on asja nii käest ära lasknud, et remont tuleks linnavalitsusele ülejõukäivalt kallis.

Hiljuti saatsin linnavalitsusse teabenõude, et millal seda kilomeetrikest siis parandama hakatakse ja kui palju see maksab. Kaks nädalat ootasin vastust, mida ei tulnud. Korduva nõude peale saabus aga vastus kiirelt ja vabalt tsiteerides seisis seal, et midagi selle teega teha pole võimalik, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Imekombel olevat linnavalitsusele sel olematul teelõigul lõhutud autode kohta vaid üks 300-eurone nõue ehitatud.

Kirjutas mulle Valga linnahooldusameti juhataja Arno Uprus niimoodi:

1. Antud tänavalõik on sõidukõlbulik sõidukiirusel kuni 30 km/h ning  samaaegselt ettevaatlike, tähelepanelike sõitmisvõtete kasutamisel. Kehtestatud on vastav kiirusepiirang ja paigaldatud liiklusmärk 152 mis hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused (augud, lained) järgnevad üksteisele.
Kuna Valga linnal puuduvad 2013.a. eelarvelised rahalised vahendid suuremamahulisteks taastusremonditöödeks siis oleme sunnitud piirduma avariiliste löökaukude remondiga.
Kuna Võru tänavat kasutatakse muuhulgas ka transiitliikluseks, ning et Valga LV-l omavahenditest tänava suuremamahulisteks remonttöödeks võimalused puuduvad siis Valga LV on taotlenud 2013.a. Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi sihtotstarbelisest fondist rahalisi vahendeid nimetatud tänava taastusremondi tarbeks. Kahjuks saime eitava vastuse. Esitame taotluse kindlasti ka 2014.a. raha saamiseks ning taastusremondi lülitame teederemondikavasse kui raha eraldatakse.

2. Jooksva (avariilise) remondi tööd (löökaukude täitmine bituumenemulsiooni ja graniitkillustiku seguga) on kavas k.a 35. ja 36. nädalal. Tööde maksumus ca 10 000 eurot. Kahjuks on selle remondimeetodi efekt lühiajaline ning ebastabiilne.
Probleemiks on suured kihutavad veoautod, mis nullivad selle remondi ja augud tekivad remonditud aukude naabrusesse praktiliselt kohe. Oleme soovinud raskemate veoautode liikluse Võru tänaval keelustada, kahjuks ei kooskõlasta Maanteeamet nimetatud meedet.
Tekkinud on nn surnud ring: omavalitsusel kap remondiks raha ei jätku, riik (Majandusministeerium) ei toeta rahaliselt, samas ei luba riik (Majandusministeeriumi haldusalas olev Maanteeamet) ka liikluspiiranduid kehtestada, et teekatendilagunemisprotsessi selle meetmega aeglustada.

Elementaarne taastusremont (tasandusfreesimine + ülekate) alates Lõuna tänava ja Võru tänava ristmikust maksaks ca 450-500 000 eurot. Kapitaalremont (dreenkihi ehitamine, katendi alumiste kihtide ehitamine kõnniteede väljaehitamine jne)  maksaks 4 – 5 miljonit eurot.

 

Ilmselt pole vaja lisada, et olukord, kus linna üks kolmest väljuvast suurest maanteest on lastud laguneda sõidukõlbmatuks ning jääb selliseks ilmselt veel teadmata ajaks, on lihtsalt väga piinlik.

Leave a comment »

Palju suitsu ja mittepiiksuv suitsuandur

Otseloomulikult on meie maakodusse paigaldatud ka suitsuandurid, oleme ju seadusekuulekad kodanikud. Andurid on sellised lihtsamat ja odamat tüüpi.

Kartsin neid paigaldades, et äkki hakkavad sunnikud pirisema ka siis, kui pliit suitsu sisse ajab. Sest vahest seda ikka juhtub ja halvimal juhul nii karmilt, et toas on õhk ikka jumalast sinine ning läbipaistmatu.

Selgub aga, et seda muret pole. Nimelt kees mul moos nii võimsalt üle, et pliidiraualt tõusis mega suitsujuga ning terve maja oli hetkega sinist suitsu täis. Andur ei teind teist nägugi…

Mnjah, tore muidugi, et andur moosisuitsu peale lärmi ei löönd. Samas tekib aga küsimus, et kui palju seda suitsu siis peab üldse olema, et see 100-kroonine andurike reageerima hakkaks. Kui maja põleb ja tuba on niimoodi suitsu täis nagu sellest moosist, andur aga vaikib – siis parimal juhul pääseb sest ehk vingumürgitusega, halvimal juhul aga….

A no vähemasti trahvi ei saa meile teha.

2 kommentaari »