Ahunapalu maasektori veebikodu

Kirjutasin Tervis Plussile loo sellest, kui hirmus on võõrale helistamine ning mida teha sellise foobia korral. Üksiti küsisin ka Facebookis oma tutvusringkonnast, et mis värk siis helistamisega on. Üllatuslikult tuli vastuseid sellistelt inimestelt, kelle puhul üldse ei kahtlustagi, et tal võiks helistamise suhtes olla mingi vastumeelsus. Selgub, et ärevus telefonikõne eel ei kummita mitte ainult üdini introvertseid üksikhingi, vaid sellega on jännis ka inimesed, kelle töö ongi…..helistamine võõrastele. Nagu näiteks ajakirjanikudki.

Ma pean nüüd tegema ka ühe ülestunnistuse. Ega minagi ei naudi helistamist. Väga harva teen ma kõne võõrale inimesele nii, et helistan kohe priuh-prauh ära. Üldjuhul nõuab see ettevõtmine suuremat keskendumist ja mõnikord ka julguse kogumist.

Muidugi mul on omad nipid, kuidas ärevust hallata ja paista super-hüper enesekindel. Õigemini – mul on terve nipikogu ja strateegiad välja töötatud. Näiteks:

• Ma saadan peaaegu alati enne helistamist inimesele e-kirja, kus tutvustan, kes olen ja mida tahan. Üksiti uurin, kas ta tahab edasi suhelda telefoni teel, meilitsi või soovib silmast-silma kohtuda. Kuna enamasti sellistele kirjadele ei vastata, siis järgmisel päeval võtan toru ja helistan. Siis on see juba lihtne.
• Mulle ei meeldi helistada inimestele, kellel tõenäoliselt on kiire, kes on teadaolevalt ülbed ja ennast täis või ka rumalad. Ei meeldi helistada ka staarihakatistele.
• Kõige lihtsam on helistada poliitikutele ja ametnikele, sest nende tööülesannete hulka kuulubki ajakirjanikega suhtlemine.
• Alati kui helistan võõrale, tõusen püsti, tavaliselt trambin mööda tuba või õue ringi kõndida.
• Naeratan inimesele juba esimese pöördumise ajal, sellest saab telefonitsi aru.
• Väga sageli panen endale eelnevalt pidepunktid kirja, millest on vaja rääkida. Vestlus ise kujuneb aga üldjuhul vabaks improvisatsiooniks neil teemadel, mitte küsimuste ette lugemiseks.
• Üritan jää murda kohe vestluse alguses. Enamasti saan ma aru, mis inimene teisel pool on. Mõne puhul aitab huumor, mõni vajab avanemiseks kiitust, mõni kaasa tundmist, kaasa kiitmist, ka edevuse upitamist. On palju nuppe, millele vajutades saab inimesed panna rääkima ja ajakirjanikku usaldama.
• Mõnele eriti umbusklikule kodanikule rõhutan ekstra, et ei kasuta teda kurjasti ära ning ta näeb oma sõnu enne kui need ilmuvad. Ma näitan alati inimestele lood ette, sest nii on minumeelest aus.
• Ma ei helista inimestele ei liiga vara ega liiga hilja. Ei helista neile esmaspäeva hommikul kl 10, kui tõenäoliselt kõik on koosolekutel. Ei helista näitlejale enne 12, sest võib-olla ta magab. Ei helista arstile mitte kunagi vastuvõtu ajal. Austan inimeste aega. Katsun alati kõne aja kokku leppida kirja teel, sest väga palju sõltub intervjuu õnnestumisel situatsioonist, milles vastaja parasjagu on.

Hiljuti tegin lugu ühe mesinikuga. Jutt läks sellele, kui targad on tegelikult mesilased. “Sa arvad, et nad on jube usinad, et muudkui lendavad edasi-tagasi. Aga tegelikult lendavad nad väljas vaid 3 tundi kõige valgemal ajal, muul ajal toimetavad tarus. Nad on meistrid ajakasutamises, mesilased juba rööprähklemisega ei tegele,” rääkis mesinik. Küllap on tal õigus.

Täna rääkisin ühe väikeettevõtjaga muuhulgas ka ettevõtjaks olemise zen-elust. “Tead, mul ei ole mingeid maailmavallutamise plaane. Mind hirmutab, kui mulle soovitakse edu, sest üldjuhul mõeldakse selle all turuosa kasvu ja käibetõusu (loe: veel rohkem tööd). Aga minu ainus soov on teha oma tööd võimalikult hästi ja nautida protsessi. Rahahunnikuid pole vaja, piisab normaalsest äraelamisest. Ja mulle meeldib, et kui tahan, siis panen oma poe kinni ja teen puhkepäeva.”

Mõlemad mõtted on äärmiselt kuldaväärt.

Meie, rumalad inimesed, tegeleme 100 asjaga korraga (või omaarust arvame, et tegeleme) ning tulemus on see, et kõigis asjades on punnseis ees ja midagi ei edene piisavalt jõudsalt. Kuna me koguaeg takerdume pisiasjadesse, kaob silme eest suurem pilt ja siht. Tähevigu näed, aga seda ei märka, et pole oma kolleegile juba nädalaid naeratanud ega silmagi vaadanud. Või mis kolleegile – millal sa viimati peeglis endale naeratasid? Jaa, mul tuleb küll ette päevi, kus mul pole hetkegi peeglisse vaadata ja naeratamisest rääkimata.

Või siis töö ja fun. Ses mõttes olen selle ettevõtjaga väga päri, et lihtsalt rügamine 24/7 mingi tulevase parema nimel on mõttetu. Nii põled enne läbi, kui halja lilleaasa ära jõuad oodata. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et töö mulle positiivseid emotsioone tooks. Olgu siis toredate uute teadmiste või inimestega kohtumise näol. Või lihtsalt tooks seda tunnet, et päeva lõpus on klaas täis ja et “küll mul on äge töö”.

Täna oleks klaas väga tühi, kui ei oleks helistanud üks lugeja ja lihtsalt siiralt kiitnud. Ja kui üks teine koostööpartner poleks pärikarva pai teinud. Ja täielik jama oleks olnud, kui jää Vetla kurvis olekski mind teelt kõrvale viinud, sest poolpirueti tegin autoga juba ära ja sügav kraav oli väga lähedal.

Lühikese talvepäeva lõpp kuskil Järvamaal

Sain mingi aeg tagasi tööpakkumise. Suhtelisel huvitav ja kirev töö, korralik ja normaalne firma, stabiilne töökoht. Palk…noh palgateema on meediaettevõtetes üldse hell teemad. Palgad on sel alal ikka üsna ajale jalgu jäänud. Aga tühi selle palgaga – igatahes läksin ma üsna kihevile, sest mulle meeldib ennast proovile panna ja teha midagi sellist, mida enne pole teinud.

Aga…

Teiselt poolt võttes meeldib mulle ka olla vaba. Vaba selles mõttes, et keegi ei kontrolli, KAS ma parasjagu töötan või nt olen esmaspäeva pärastlõunal hoopis läinud metsa vaarikaid korjama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea kellelegi põhjendama, miks on mul vaja tööpäev lõpetada kell 15 ja minna lapse esinemist vaatama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea hommikuti minema kuskile kontorisse, avama seal arvuti ja tegema kella järgi tööd. Mõte kontoris passimisest paneb mind õlgu väristama ja seda saatust sooviks vältida nii kaua, kui vähegi võimalik.

Minu käest on nii mõnigi kord küsitud, et kas ma siis ei kavatsegi kunagi enam tööle MINNA. See on imelik küsimus, sest kõik minu päevad on täidetud tegevusega, mida kõige enam armastan ja kõige paremini oskan – kirjutamisega. Aastad vabakutselisena on näidanud, et kui oled usin ja avatud meelega, siis nälga ei jää. Vastupidi – on suur tõenäosus, et elad paremini kui kuskil toimetuses istudes. Nimelt on minul arvamine, et ühe tööandja juures töötamine muudab laisaks. Ma mäletan hästi, kui purulaisk olin Äripäevas töötades. Tegin vaid niipalju, kui hädapärast vajalik, olles seejuures hämmastaval kombel kohutavalt väsinud sellest passimisest. Aga ma ei taha olla laisk, sest vegeteerimine on elu raiskamine. Aega on meil aga teatavasti piiratud koguses.

Ise endale tööandja olles olen mõistnud, et ma ei vaja udupeenikesi motivatsioonisüsteeme selleks, et kirjutada hea lugu ja tunda mõnu sellest, mida ma teen. Põnev teema, kohtumised huvitavate inimestega, uued teadmised ja nn ise end kirjutav lugu ongi ise kõige suurem motivatsioon. Ja kui saad lugu teha omal kombel ning arvele laekub normaalne tasu, siis see ongi kogu motivatsioon. Lihtne.

Tulles tagasi pealkirja küsimuse juurde, siis ma ei tea, mis maksab vabadus. Võimalik, et sellel polegi hinda, aga võib-olla ka on. Selle tööpakkumise ma ütlesin ära, sest oleksin juba õige varsti väga-väga õnnetu, kui peaksin alailma kontoris passima ja kaotaksin oma maasuved. Pidasin pakkumist kaaludes nõu ka Hanna ja Helenaga ning nende vastus oli muidugi siiralt lihtne: “Ei! Ära võta seda tööd, sest meie tahame suvel olla maal, mitte linnas lasteaias kükitada!”

Procrastination on inglise keelest selle nähtuse nimi, kui tead, et peaksid midagi tegema, kuid lükkad alustamist aina edasin. Olen varem olnud asjade suur edasilükkaja ja viimasel-minutil-tegija, kuid juba mõnda aega teadlikult selle nähtuse vastu võidelnud.

Siis, kui ma veel iga päev tööl KÄISIN, nägi mu töönädal välja umbes selline: esmaspäeval oli toimetuse koosolek, kus räägiti lahti ja jagati laiali teemad. Sellel päeval ei teinudki ma rohkem midagi, kui käisin koosolekul. Teisipäeval ma mõtlesin oma teema peale. Kui olin eriti usin, siis ka juba natuke googeldasin sellel teemal. Õhtul kinnitasin endale, et olen tubli, sest ma ju mõtlesin oma asjade peale. Kolmapäeval mõtlesin natuke sügavamalt ja valisin välja inimesed, kellega võiks rääkida. Nüüd hakkas tekkima juba kerge ärevus, sest kuklas tiksus tegelikult teadmine, et mitte midagi ma pole kolme päeva jooksul teinud. Rahustasin ennast, et küllap jõuan asjadega valmis ka siis, kui inimestega HOMME ühendust võtma asun. Parimal juhul võtsingi nädala lõpus mõnega neist ka ühendust, kuid mitte alati. Kohutavalt pikk stardirada ning ei saa küll öelda, et tulemus oleks alati seda väärt olnud.

Kõige selle lõputu munemise ja ajaraiskamise juures väitsin ma endal koguaeg kiire olevat:)

Tänaseks on taoline “töötamine” ammugi ajalugu. Kõige kiiremini ja püsivalt võõrutab taolisest uimerdamisest muidugi iseendale tööandjaks hakkamine – no ega ikka ei uimerda küll, kui tead, et sissetulek sõltub otseselt mahalaiseldud tundide hulgast.

Niisiis on mul välja kujunenud kindlad uimerdamisvastased reeglid, mida täidan iga päev:

• Kui teema tuleb, panen selle oma kalendrisse ja planeerin päeva, millal sellega alustan. Kirjutan endale alguse märkmikku.
• Mu märkmikus on iga päeva peal kirjas rida asju, mis on vaja ära teha. Inimesed, kellele on vaja helistada või kirjutada; lugu, mis on just sel päeval vaja lindilt maha kirjutada; lugu, mis on vaja viimistleda jne. Kirjas on ka muud kohustused – nt maksa see arve, pane hambaarstiaeg või osta sünnipäevakink.
• Igal hommikul teen ma märkmiku lahti ja alustan KOHE nende asjade ära tegemist, mis seal kirjas on. See on asi, mida ma toimetuses töötades mitte kunagi ei teinud. Pea alati uimerdasin ma vähemalt kl 11ni. Oli ju vaja kõik maailma ajalehed läbi lugeda, töökaaslastega lobiseda ja niisama netis foorumites aega surnuks lüüa. Nüüd aga on nii, et tihtipeale on mul lõunaks juba selle päeva plaan täidetud.
• Ma alustan päeva ebameeldivamatest ülesannetest. Näiteks intervjuu lindilt maha kirjutamine on väga tüütu ja selle võtan ma kohe hommikul ette.
• Ma planeerin loovust ja värsket vaimu nõudva töö ajale, kui olen kõige puhanum. Kuna olen täielikult hommiku-inimene, siis on selleks ennelõunane aeg. Ma ei suuda kirjutada öösel.
• Üritan kõik lood valmis teha vähemalt üks päev enne viimast tähtaega. Enamasti see ka õnnestub.
• Isegi kui kirjatükile on antud ähmane tähtaeg (no tee kuu keskpaigaks valmis või tee järgmise nädala lõpuks), panen endale kirja lõppkuupäeva, millal peab asi valmis olema.
• Muidugi ma luban endale vahel uimerdamist, aga ma teen seda kontrollitult ja täiesti teadlikult. Kui asjad sujuvad, ei ole vaja passida närviliselt arvuti taga, vaid võib minna keset päeva hoopis suusatama või mängida pool päeva oma lastega. Kusjuures – ma tegin seda ka varem – käisin tööajal trennis, shoppamas, niisama sõbrantsidega lobisemas – aga kõike seda saatsid tohutud süümepiinad, sest ma ju teadsin sisimas, et tegelen alustamise edasi lükkamisega.
• Kui mõte täitsa kinni kiilub ja lugu ei taha kuidagi alata, võtan hea muusika ja lähen kõnnin tunni-paar. Enamasti naasen neilt käikudelt ideedega, mis tuleb vaid kirja panna. See on aga lihtne.

Üle ma-ei-tea mitme aasta oli mul arenguvestlus ning selleks ette valmistades pidin mõtlema ka karjääriküsimusele. Tunnistan, et kõigepealt hakkasin naerma ja siis valdas mind kimbatus. Mis karjäär? Ja mis unistus?

Lähen ajas nii 15 aastat tagasi. Vot siis olid mul tõesti karjäärialased unistused. Tahtsin toimetajaks saada, sest mulle tundus, et nad saavad niisama passimise (no mis see teiste kirjavigade parandamine ja lõikude ümbertõstmine ikka siis on) eest ikka väga head palka ja üldse tundus kuidagi uhke see toimetajavärk. Ega ma midagi ei teinud, et toimetajaks saada, aga ometi paari aasta pärast olingi toimetaja. Selgus, et niisama passimisest on asi väga kaugel.

Siis oli mul veel igasuguseid karjäärialaseid unistusi. Nimelt kujutasin ette, et kindlasti pakutakse mulle varsti tööd, kus midagi eriti tegema ei pea, aga raha jookseb ning au & kuulsus ka. Õppisin isegi trendikat ärikorraldust ja tegin näo nagu huvitaks mind majandusanalüüs ja finantsaruandlus. Töö oli laias laastus kogu see mu olemise mõte.

Ma ei unistanud 5 aastat tagasi, et olen aastal 2015 iseendale tööandja, saan valida huvitavaid töid ja teha neid mulle sobivas tempos ning viisil. Õigupoolest tundus tollal selline pidetu olek üsna hirmutav.

Nüüd kui praegu asjadele vaadata, siis ainult töö või karjäär olemise mõttena tundub ikka üsna kurb perspektiiv. See on just see, mida inimesed oma surmatunnil kõige enam kahetsevad – et miks ma küll töötasin nii palju.

Tulles tagasi pealkirjaküsimuse juurde, siis minu karjääriunistus on lihtne:

• elada majanduslikus mõttes normaalselt
• teha tööd niipalju, et jõud üle käib
• teha oma tööd nii, et teistel on sellest rõõmu. Tunda rõõmu sellest, mida teen ja saada tehtu eest vahest kiita.
• säilitada seejuures iseseisvus ise otsustada, kas töötan, millal ja kuidas töötan
• mitte töötada öösiti ega nädalavahetustel
• vältida kellast-kellani kontorispassimist
• ja halbu ülemusi.

Mõnikord mulle tundub, et olen juba oma unistusele üsna lähedal:)

Ma töötan kodus. See on lihtne ja mõnus, kui lapsed on lasteaias ja kodus valitseb vaikus. Aga maakodus elades keelduvad nad millegipärast kohalikku lasteaeda minemast ja tahavad koguaeg minuga kodus olla. Seega on töötegemine siis mõnikord natuke keeruline. On päevi, kus üks kisma järgneb teisele ning muudkui käiakse minu juures teise peale kaebamas. Katsu siis keskenduda kirjatööle.

Aga on ka palju päevi, kus pole mingit tüli, vaid mul on äärmiselt mõistlikud lapsed. Mängivad tunde õues ja käivad vahest aknast lehvitamas. Või tegelevad oma asjadega viisakasti teises toas. Õnneks seda lugu meil ei ole, et nad tahaks mulle arvutisse ronida või siit midagi vaatama hakata. Ma ise ei kasuta arvutit millekski muuks kui tööks ja mu lapsed teavad ka, et see on vaid töövahend ja multikaid näeb siit haruharva ning sedagi vaid vihmase ilmaga.

Õnneks saab 5-aastastega juba ka mingil määral kokku leppida, et emme on nende päralt siis, kui nad lasevad mul mingi aja suletud ukse taga töötada. Selle suve saavutus on ka koputamise selgeks saamine – kui nad kuulevad, et ma räägin telefoniga (või skaibis), siis nad ei ründa mind kisades vaid koputavad või küsivad vaikselt, kas võib tulla. Saades vastuseks, et ei saa, taanduvad vaikselt. Veel mõnda aega tagasi oli lausa reegel see, et tarvitses mul vaid telefonitsi mõne inimesega rääkima hakata, kui kellegil kohe kuskilt valutama hakkas, toolilt alla kukkus või õde haiget tegi. Ehk oli kohe vaja hirmsasti kisama hakata.

Täna aga üllatasid nad mind järjekordselt mänguga, mis algas eikustkilt ja milleks mänguasju vaja polnudki. Ainult fantaasia ja käepärased asjad.

Ilus vaikne mäng teises toas: Hanna on rahaautomaat, kes raha (lehed) välja annab.

Helena aga kaalub kõikidele soovijatele küsitud koguse paradiisiõunu. Maksta saab ainult sularahas, kellel raha pole, peab automaadist võtma.