Archive for Kaugtöö

Kuidas ma olen üritanud Teliaga suhelda ja neilt kaupa osta (apdeiditud)

Meie uues kodus puudub mobiililevi. Õues on Telial hädine 1 post, toas pole sedagi. Teistest operaatoritest ei maksa unistadagi. Aga minu on ju vaja kodukontoris tööd teha ja telefon on üks mu peamisi töövahendeid.

Igatahes. Ma ei teinud sellest väga suurt numbrit, sest on ju igast udubeeni tehnikavidinaid, millega vähesest levist saab teha rohkem levi. Küllap Telia inimesed teavad ja mind selles aitavad, kui õige aeg kätte leiab.

Internett õnnestus koju võluda tänu kuuse otsas olevale antennile ja ruuterile. Jookseb päris hästi, saab isegi juutuubi ja Kanal2 Mentalisti vahtida.

Leviprobleemi kurtsin kõigepealt Telia esinduses. See oli möödunud aasta lõpus enne jõule. Tibi seal tegi suured silmad, pööritas neid umbes 7 ringi ja nentis, et ta ei oska selle probleemi lahenduseks mitte midagi soovitada. Et neil on küll e-poes müügil mingid mobiililevivõimendid, kuid tema nendest midagi ei tea ja mitte midagi soovitada ei oska. Nii ütleski.

Ahjaa…midagi siiski soovitas. Et helistagu (naljakoht – kuda ma siis helistan?) ma kodunt nende tehnikutele ja las nemad soovitavad, mida teha. No aga kuna mul levi pole, siis ma ju helistada ei saanud ja kirjutasin. Õigemini kirjutas lausa 2 inimest Teliasse teemal “levi puudub, heeeelp!”

Esimene kiri läks teele 26. detsembril. Sellele saabus vastus uue aasta esimesel nädalal. Kuna tekkis veel lisaküsimusi, saatsime teele uue kirja, lootuses, et kui algus on tehtud, siis peaks vastus ometi tulema kiiremini. Pole siiani midagi.

Teise kirja kirjutasin mina 02. jaanuaril. Sellele kirjale saabus  vastus 10. jaanuaril. Braavo, Telia! Vastasin kohe, et pakkumine on OK ja teeme ära. See kiri läks teele 11. jaanuaril. Kolm korda võite arvata, kas tänaseks on kippu & kõppu.

Igal juhul vinge! Ma ei ole mitte kunagi kohanud NII aeglast ja koba klienditeenindust kui selle keissiga. Üksiti on minus tekkinud hasart, et kui pikalt selle probleemi lahendus aega võtab. Lihtsale küsimusele nädal aega vastust oodata on tase omaette, aga äkki saame veel kõrgemale hüpata? Praegu on juhtumi “avamisest” möödunud 3 nädalat ja ma mõttes hoian juba pöialt, kas venitame kuu aega täis. Tegelikult on vaid 11 päeva minna ju:)

Update:

Ma nüüd ei tea, kas siin mõjub netis oigamine või on Telia inimestel ka lõpuks jõulupohmell lõppenud. Igatahes helistas mulle keegi noormees sealt koguni neli korda. Kohe alguses saime jälile selles, et mul on vaja levivõimendit ja antenni (majuütlesin). Nüüd, kuidas see kliendile toimetaja. Soovitasin saata kuskile esindusse Tartus v Tallinnas, et võtan sealt ära. Ei saavat nii. Soovitasin panna pakiautomaati. Ei saavat. Ok, tulgu siis kuller, kuulutan pool päeva tuksiläinuks ja kükitan kodus. Tuligi tore kuller ettenähtud ajal pakiga. Aga no ei õnnestunud korraga kahe asja saatmine – antenni pean ilmselt ise traadist keerama.

Update update: Mul õnnestus ka antenn Telialt välja urgitseda! Tunne on nagu võidumehel või nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud.

Sellest loost saab väga sketši – “Telia klient üritab neilt teenust osta”.

Finaal: Ma olen võidumees! Kolme nädalaga urgitsesin Telialt välja kõik vajalikud seadmed, need on nüüd püsti pandud ning minu kodukontoris on olemas nii mõistlik internetikiirus kui ka mobiililevi.

 

 

 

Advertisements

5 kommentaari »

Miks on helistamine nii hirmus?

Kirjutasin Tervis Plussile loo sellest, kui hirmus on võõrale helistamine ning mida teha sellise foobia korral. Üksiti küsisin ka Facebookis oma tutvusringkonnast, et mis värk siis helistamisega on. Üllatuslikult tuli vastuseid sellistelt inimestelt, kelle puhul üldse ei kahtlustagi, et tal võiks helistamise suhtes olla mingi vastumeelsus. Selgub, et ärevus telefonikõne eel ei kummita mitte ainult üdini introvertseid üksikhingi, vaid sellega on jännis ka inimesed, kelle töö ongi…..helistamine võõrastele. Nagu näiteks ajakirjanikudki.

Ma pean nüüd tegema ka ühe ülestunnistuse. Ega minagi ei naudi helistamist. Väga harva teen ma kõne võõrale inimesele nii, et helistan kohe priuh-prauh ära. Üldjuhul nõuab see ettevõtmine suuremat keskendumist ja mõnikord ka julguse kogumist.

Muidugi mul on omad nipid, kuidas ärevust hallata ja paista super-hüper enesekindel. Õigemini – mul on terve nipikogu ja strateegiad välja töötatud. Näiteks:

  • Ma saadan peaaegu alati enne helistamist inimesele e-kirja, kus tutvustan, kes olen ja mida tahan. Üksiti uurin, kas ta tahab edasi suhelda telefoni teel, meilitsi või soovib silmast-silma kohtuda. Kuna enamasti sellistele kirjadele ei vastata, siis järgmisel päeval võtan toru ja helistan. Siis on see juba lihtne.
  • Mulle ei meeldi helistada inimestele, kellel tõenäoliselt on kiire, kes on teadaolevalt ülbed ja ennast täis või ka rumalad. Ei meeldi helistada ka staarihakatistele.
  • Kõige lihtsam on helistada poliitikutele ja ametnikele, sest nende tööülesannete hulka kuulubki ajakirjanikega suhtlemine.
  • Alati kui helistan võõrale, tõusen püsti, tavaliselt trambin mööda tuba või õue ringi kõndida.
  • Naeratan inimesele juba esimese pöördumise ajal, sellest saab telefonitsi aru.
  • Väga sageli panen endale eelnevalt pidepunktid kirja, millest on vaja rääkida. Vestlus ise kujuneb aga üldjuhul vabaks improvisatsiooniks neil teemadel, mitte küsimuste ette lugemiseks.
  • Üritan jää murda kohe vestluse alguses. Enamasti saan ma aru, mis inimene teisel pool on. Mõne puhul aitab huumor, mõni vajab avanemiseks kiitust, mõni kaasa tundmist, kaasa kiitmist, ka edevuse upitamist. On palju nuppe, millele vajutades saab inimesed panna rääkima ja ajakirjanikku usaldama.
  • Mõnele eriti umbusklikule kodanikule rõhutan ekstra, et ei kasuta teda kurjasti ära ning ta näeb oma sõnu enne kui need ilmuvad. Ma näitan alati inimestele lood ette, sest nii on minumeelest aus.
  • Ma ei helista inimestele ei liiga vara ega liiga hilja. Ei helista neile esmaspäeva hommikul kl 10, kui tõenäoliselt kõik on koosolekutel. Ei helista näitlejale enne 12, sest võib-olla ta magab. Ei helista arstile mitte kunagi vastuvõtu ajal. Austan inimeste aega. Katsun alati kõne aja kokku leppida kirja teel, sest väga palju sõltub intervjuu õnnestumisel situatsioonist, milles vastaja parasjagu on.

 

Leave a comment »

Rügamine on au sees

Vilja Kiisler Äripäevas pani kirja kogu tõe sellest, kuidas meil, eestlastel, on töörügamisega. Paljusid neid olukordi, mida Vilja kirjeldab, olen tundnud ka omal nahal ja imestanud, mis värk küll on.

Nimelt ma ei arva, et töörügamine ehk siis minu arusaamist mööda millega ebameeldiva, vastiku tegemine PALJU oleks OK. Enamik meist veedab tööd tehes kolmandiku oma ajast ja oleks ikka jube kurb, kui see kõik oleks ebameeldivalt mööda saadetud aeg. Tuleb leida endale tegevus, mida sa ise naudid ja mis sulle midagi rohkem annab, kui vaid palgapäeval laekuv.

Võiks arvata, et kui oled endale sellise tegevuse leidnud, ongi kõik hästi ja elu on edaspidi lill.

Sugugi mitte. Nüüd just hakkavadki asjad muutuma imelikuks. Kui sa oled õnnelik inimene, kes oma tööd naudib, siis on palju neid, kellele asi tundub väga kahtlane. Sest töötegemine seostub meie teadvuses a priori millegi vastiku ja tüütuga, mida ei saa ju ükski normaalne inimene nautida. Eriti hull on asi siis, kui sa töötad kuskil silma alt ära (nt kodus).

Iga kogenud kodutöötaja teab, et kontorisse ilmudes on tark manada ette morn ja tõsine nägu ning tõmmata kulm kombekalt kortsu. Naeratada ei tohi. Tuleb jätta väsinud ja kurnatud mulje, sest kui sa oled õnneliku ilmega, võidakse kergesti arvata, et sa kodus magad või tegeled kõige muuga kui töö. Nagu Vilja märgib, ei loe isegi töötulemused, sest kui saad asjad valmis liiga ruttu, siis tõenäoliselt oli sul lihtsalt vähe tööd (mitte ei olnud sa tubli) ning kergelt tulnud tulemus pole väärt tunnustust.

 

 

 

 

Leave a comment »

Mesilased ja rööprähklemine

Hiljuti tegin lugu ühe mesinikuga. Jutt läks sellele, kui targad on tegelikult mesilased. “Sa arvad, et nad on jube usinad, et muudkui lendavad edasi-tagasi. Aga tegelikult lendavad nad väljas vaid 3 tundi kõige valgemal ajal, muul ajal toimetavad tarus. Nad on meistrid ajakasutamises, mesilased juba rööprähklemisega ei tegele,” rääkis mesinik. Küllap on tal õigus.

Täna rääkisin ühe väikeettevõtjaga muuhulgas ka ettevõtjaks olemise zen-elust. “Tead, mul ei ole mingeid maailmavallutamise plaane. Mind hirmutab, kui mulle soovitakse edu, sest üldjuhul mõeldakse selle all turuosa kasvu ja käibetõusu (loe: veel rohkem tööd). Aga minu ainus soov on teha oma tööd võimalikult hästi ja nautida protsessi. Rahahunnikuid pole vaja, piisab normaalsest äraelamisest. Ja mulle meeldib, et kui tahan, siis panen oma poe kinni ja teen puhkepäeva.”

Mõlemad mõtted on äärmiselt kuldaväärt.

Meie, rumalad inimesed, tegeleme 100 asjaga korraga (või omaarust arvame, et tegeleme) ning tulemus on see, et kõigis asjades on punnseis ees ja midagi ei edene piisavalt jõudsalt. Kuna me koguaeg takerdume pisiasjadesse, kaob silme eest suurem pilt ja siht. Tähevigu näed, aga seda ei märka, et pole oma kolleegile juba nädalaid naeratanud ega silmagi vaadanud. Või mis kolleegile – millal sa viimati peeglis endale naeratasid? Jaa, mul tuleb küll ette päevi, kus mul pole hetkegi peeglisse vaadata ja naeratamisest rääkimata.

Või siis töö ja fun. Ses mõttes olen selle ettevõtjaga väga päri, et lihtsalt rügamine 24/7 mingi tulevase parema nimel on mõttetu. Nii põled enne läbi, kui halja lilleaasa ära jõuad oodata. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et töö mulle positiivseid emotsioone tooks. Olgu siis toredate uute teadmiste või inimestega kohtumise näol. Või lihtsalt tooks seda tunnet, et päeva lõpus on klaas täis ja et “küll mul on äge töö”.

Täna oleks klaas väga tühi, kui ei oleks helistanud üks lugeja ja lihtsalt siiralt kiitnud. Ja kui üks teine koostööpartner poleks pärikarva pai teinud. Ja täielik jama oleks olnud, kui jää Vetla kurvis olekski mind teelt kõrvale viinud, sest poolpirueti tegin autoga juba ära ja sügav kraav oli väga lähedal.

IMG_4084

Lühikese talvepäeva lõpp kuskil Järvamaal

 

 

 

 

 

Leave a comment »

Pidurit!!

3.30. Ärkan telefoni piiksatuse peale (jah, ma enamasti unustan telefoni ööseks hääletule panna, sest keegi mulle kunagi ju öösel ei helista). “Meie andmetel on Savilöövi elektrita,” teatab Elektrilevi sõnumis. Savi sest elektrist, öö on ju ja valgust pole vaja. Magan kohe edasi.

4.31 Jälle piiksatus. “Meie andmetel on Savilöövil elekter olemas”. Aitäh teatamast!

Kell oli 9.05. Ukse taga on ehitusmehed redeli ja katuseakendega. Olen oodanud neid peaaegu kolm kuud. Kohv jäi lauanurgale jahtuma, pannkook poolikuks. Arutasime asju ja tegime plaane. Õige varsti selgus, et katusesse augu saagimiseks siiski ei lähe, sest puudu on vajalikud kaks pakki katusekatte materjali. Lähim koht selle saamiseks on Tartu. Homme uus katse akendega. Pannkook on muutunud kummiseks ja jääkülmaks.

Täna on vaja ära lõpetada 2 ajakirja. Üks neist puhta poolik, teine õnneks enamvähem koos. Pärast loendamatuid meile, toimetamist-toimetamist-toimetamist ja umbes mustmiljonit telefonikõnet saabus hetk, mis olnuks pidanud saabuma juba eelmisel nädalal. Ehk valgustav teadmine – kõik on korras ja kontrolli all, ajakiri saab valmis lubatud tähtajaks. Kell oli 15 saanud.

Hakkasin tegelema teise ajakirjaga. Sellega oli õnneks oluliselt lihtsam, sest juba üleeile sai põhiline ära tehtud. Kaval olen, eks. Sai ka valmis.

Vahepeal jõudsin isegi lastele naeratada ja vaadata nende lavastatud teatrietendust. Ja jõudsin isegi metsas kõndida. Bachi kuulata. Sest Bach aitab sellises olukorras normaalseks jääda.

Aijaa…üleeile sain ju kokku imelise udmurdi naisega, kellega rääkisime loodusrahvastest ja looduse väest. Selle loo panin kirja, sest need on nii minu teemad.

Ja õhtul panin punkti veel ühele loole, millest hommikul oli vaid diktofonilindilt maha kirjutatud “must materjal”. Inimene, kes lubas tänaseks saata kommentaari, tegigi seda. Enamasti ei tee seda keegi. Lubadusest kinni pidamine on haruldane nähtus.

Ma ei tea, kui mitukümmend tuhat tähemärki mu silmade eest ja sõrmede vahelt on täna läbi käinud.

Ahh…ja kas ma ütlesin, et kogemata kombel oleme me kogu selle möllu keskel hoopis Laanemetsas. Ning et siin on maailma kõige aeglasem internet.

Aga homme…. Homme ei kavatse ma teha muud, kui nautida sügisest karget loodust. Ei kirjuta ridagi. Ei küsi ühtegi küsimust. Võib-olla mõne mõtte mõtlen, aga see on ka kõik. Inimene peab vahel ka natuke pidurdama.

Leave a comment »

Mis maksab vabadus?

Sain mingi aeg tagasi tööpakkumise. Suhtelisel huvitav ja kirev töö, korralik ja normaalne firma, stabiilne töökoht. Palk…noh palgateema on meediaettevõtetes üldse hell teemad. Palgad on sel alal ikka üsna ajale jalgu jäänud. Aga tühi selle palgaga – igatahes läksin ma üsna kihevile, sest mulle meeldib ennast proovile panna ja teha midagi sellist, mida enne pole teinud.

Aga…

Teiselt poolt võttes meeldib mulle ka olla vaba. Vaba selles mõttes, et keegi ei kontrolli, KAS ma parasjagu töötan või nt olen esmaspäeva pärastlõunal hoopis läinud metsa vaarikaid korjama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea kellelegi põhjendama, miks on mul vaja tööpäev lõpetada kell 15 ja minna lapse esinemist vaatama. Vaba selles mõttes, et ma ei pea hommikuti minema kuskile kontorisse, avama seal arvuti ja tegema kella järgi tööd. Mõte kontoris passimisest paneb mind õlgu väristama ja seda saatust sooviks vältida nii kaua, kui vähegi võimalik.

Minu käest on nii mõnigi kord küsitud, et kas ma siis ei kavatsegi kunagi enam tööle MINNA. See on imelik küsimus, sest kõik minu päevad on täidetud tegevusega, mida kõige enam armastan ja kõige paremini oskan – kirjutamisega. Aastad vabakutselisena on näidanud, et kui oled usin ja avatud meelega, siis nälga ei jää. Vastupidi – on suur tõenäosus, et elad paremini kui kuskil toimetuses istudes. Nimelt on minul arvamine, et ühe tööandja juures töötamine muudab laisaks. Ma mäletan hästi, kui purulaisk olin Äripäevas töötades. Tegin vaid niipalju, kui hädapärast vajalik, olles seejuures hämmastaval kombel kohutavalt väsinud sellest passimisest. Aga ma ei taha olla laisk, sest vegeteerimine on elu raiskamine. Aega on meil aga teatavasti piiratud koguses.

Ise endale tööandja olles olen mõistnud, et ma ei vaja udupeenikesi motivatsioonisüsteeme selleks, et kirjutada hea lugu ja tunda mõnu sellest, mida ma teen. Põnev teema, kohtumised huvitavate inimestega, uued teadmised ja nn ise end kirjutav lugu ongi ise kõige suurem motivatsioon. Ja kui saad lugu teha omal kombel ning arvele laekub normaalne tasu, siis see ongi kogu motivatsioon. Lihtne.

Tulles tagasi pealkirja küsimuse juurde, siis ma ei tea, mis maksab vabadus. Võimalik, et sellel polegi hinda, aga võib-olla ka on. Selle tööpakkumise ma ütlesin ära, sest oleksin juba õige varsti väga-väga õnnetu, kui peaksin alailma kontoris passima ja kaotaksin oma maasuved. Pidasin pakkumist kaaludes nõu ka Hanna ja Helenaga ning nende vastus oli muidugi siiralt lihtne: “Ei! Ära võta seda tööd, sest meie tahame suvel olla maal, mitte linnas lasteaias kükitada!”

3 kommentaari »

Kuidas ma sain jagu kombest asjadega mitte alustada

Procrastination on inglise keelest selle nähtuse nimi, kui tead, et peaksid midagi tegema, kuid lükkad alustamist aina edasin. Olen varem olnud asjade suur edasilükkaja ja viimasel-minutil-tegija, kuid juba mõnda aega teadlikult selle nähtuse vastu võidelnud.

Siis, kui ma veel iga päev tööl KÄISIN, nägi mu töönädal välja umbes selline: esmaspäeval oli toimetuse koosolek, kus räägiti lahti ja jagati laiali teemad. Sellel päeval ei teinudki ma rohkem midagi, kui käisin koosolekul. Teisipäeval ma mõtlesin oma teema peale. Kui olin eriti usin, siis ka juba natuke googeldasin sellel teemal. Õhtul kinnitasin endale, et olen tubli, sest ma ju mõtlesin oma asjade peale. Kolmapäeval mõtlesin natuke sügavamalt ja valisin välja inimesed, kellega võiks rääkida. Nüüd hakkas tekkima juba kerge ärevus, sest kuklas tiksus tegelikult teadmine, et mitte midagi ma pole kolme päeva jooksul teinud. Rahustasin ennast, et küllap jõuan asjadega valmis ka siis, kui inimestega HOMME ühendust võtma asun. Parimal juhul võtsingi nädala lõpus mõnega neist ka ühendust, kuid mitte alati. Kohutavalt pikk stardirada ning ei saa küll öelda, et tulemus oleks alati seda väärt olnud.

Kõige selle lõputu munemise ja ajaraiskamise juures väitsin ma endal koguaeg kiire olevat:)

Tänaseks on taoline “töötamine” ammugi ajalugu. Kõige kiiremini ja püsivalt võõrutab taolisest uimerdamisest muidugi iseendale tööandjaks hakkamine – no ega ikka ei uimerda küll, kui tead, et sissetulek sõltub otseselt mahalaiseldud tundide hulgast.

Niisiis on mul välja kujunenud kindlad uimerdamisvastased reeglid, mida täidan iga päev:

  • Kui teema tuleb, panen selle oma kalendrisse ja planeerin päeva, millal sellega alustan. Kirjutan endale alguse märkmikku.
  • Mu märkmikus on iga päeva peal kirjas rida asju, mis on vaja ära teha. Inimesed, kellele on vaja helistada või kirjutada; lugu, mis on just sel päeval vaja lindilt maha kirjutada; lugu, mis on vaja viimistleda jne. Kirjas on ka muud kohustused – nt maksa see arve, pane hambaarstiaeg või osta sünnipäevakink.
  • Igal hommikul teen ma märkmiku lahti ja alustan KOHE nende asjade ära tegemist, mis seal kirjas on. See on asi, mida ma toimetuses töötades mitte kunagi ei teinud. Pea alati uimerdasin ma vähemalt kl 11ni. Oli ju vaja kõik maailma ajalehed läbi lugeda, töökaaslastega lobiseda ja niisama netis foorumites aega surnuks lüüa. Nüüd aga on nii, et tihtipeale on mul lõunaks juba selle päeva plaan täidetud.
  • Ma alustan päeva ebameeldivamatest ülesannetest. Näiteks intervjuu lindilt maha kirjutamine on väga tüütu ja selle võtan ma kohe hommikul ette.
  • Ma planeerin loovust ja värsket vaimu nõudva töö ajale, kui olen kõige puhanum. Kuna olen täielikult hommiku-inimene, siis on selleks ennelõunane aeg. Ma ei suuda kirjutada öösel.
  • Üritan kõik lood valmis teha vähemalt üks päev enne viimast tähtaega. Enamasti see ka õnnestub.
  • Isegi kui kirjatükile on antud ähmane tähtaeg (no tee kuu keskpaigaks valmis või tee järgmise nädala lõpuks), panen endale kirja lõppkuupäeva, millal peab asi valmis olema.
  • Muidugi ma luban endale vahel uimerdamist, aga ma teen seda kontrollitult ja täiesti teadlikult. Kui asjad sujuvad, ei ole vaja passida närviliselt arvuti taga, vaid võib minna keset päeva hoopis suusatama või mängida pool päeva oma lastega. Kusjuures – ma tegin seda ka varem – käisin tööajal trennis, shoppamas, niisama sõbrantsidega lobisemas – aga kõike seda saatsid tohutud süümepiinad, sest ma ju teadsin sisimas, et tegelen alustamise edasi lükkamisega.
  • Kui mõte täitsa kinni kiilub ja lugu ei taha kuidagi alata, võtan hea muusika ja lähen kõnnin tunni-paar. Enamasti naasen neilt käikudelt ideedega, mis tuleb vaid kirja panna. See on aga lihtne.

Leave a comment »