Kui H. vihjas, et ees on oluline kuupäev, pööritasin silmi ja sobrasin paaniliselt mälus. Mis värk – mida ma olen ära unustanud? “Kaks aastat tagasi pakkisid sa linnas asjad kokku ja kolisid kõige täiega siia,” saabus selgitus.
Ahjaa. Muidugi. Kas tõesti ainult kaks aastat tagasi?! Mul ja ka Hanna ja Helenal on tunne, et me oleme Palgil elanud juba aastaid, põhimõtteliselt kogu elu.
Praegu on päris kummaline mõelda, milline trobikond küsimusi ja igasuguseid kõhklusi mind vaevas tookord kolides. Tuumküsimus – kas ma teen ikka õigesti, et Tlnst kolin pärapõrgusse, kus ei ole midagi? Ei sõpru, ei tuttavaid, ei normaalseid elutingimusi, ei korralikku (loe igal aastaajal läbitavat) teed, mobiili- ja internetilevist rääkimata. Äkki ma ise ikkagi pole valmis sisuliselt restarti tegema oma elus? Äkki ma ei oskagi kellegagi mõistlikult koos elada? Või ei oska tema? Äkki mu lapsed ei harju uues koolis ja uue elukorraldusega? Mis kool see üldse on – äkki mingi pommiauk? Äkki mul ei jätku enam tööd kui ma Tlnst lahkun? Sean oma pere igavesse viletsusse?
Mõneti vaevasid mind süümekad, et ma lahutan lapsed harjunud keskkonnast. Sunnin neid kohanema täielikult uue eluoluga. Ja miks? Sellepärast, et mina tahan. Ah, no tegelikult tahtsid ju nemad ka maale kolida, sest me olime suvist maaelu harjutanud palju aastaid. Kuid siiski oli see olnud ainult suvine, mitte aastaringne elamine.
Kuidas siis nüüd on? Teate, väga mõnus! Tunnen, et elame luksuses. Jah, see küla siin Emajõe-Suursoo servas on täielik introvertide kaitseala. 100 viimase aasta suurimad sündmused siinkandis on päkarauakandle leiutamine ja luuletaja Henrik Visnapuu väga napiks jäänud kooliõpetaja karjäär kohalikus koolimajas. A noja kust te praegu leiate küla, kus elab koeri rohkem kui inimesi?
Praeguseks oleme me ammu unustanud ämbritega vee sisse-välja vedamise, külmal talvel üle õue kempsu lippamise või alailma sauna kütmise, sest pesta ju tahaks. Palju on teha, aga elu toimib.
Mu hirmudest ei ole midagi teoks saanud. Mu lapsed käivad toredas koolis, kus neil on palju tegemist. Nad saavad jätkata muusikaõpinguid eriti ägedas rahvamuusikakoolis. Neil on palju koolis palju sõpru ning tihe kooliväline kalender. Tihti õhkavad nad, kuiväga meeldib neile elada maal.
Ma ise – mul on vähemalt sama palju tööd, kui linnas. Olen tuttavaks saanud hulga toredate ja tegusate inimestega siit ümberkaudu. Elu on palju tegusam ja suhtlusrohkem kui Tallinnas. Rahvatants, koorilaul, matkalistega suhtlemine. Kirjud päevad täis tegutsemist. Ma olen lõpuks ometi saanud võtta suursnautseri, mis oli välistatud linnas. Metsas saab käia iga jumala päev. Ümberkaudsed metsad hakkavad selgeks saama. Mul on juba oma marja-ja seenekohad. Üldse on mul juba mingil määral teada süsteemid, et kust mida elutarvilikku saab. Hea on ka kooslus p****kukkunud pianist+kuulsusetu helilooja:)
Kahtlused rubriigist “äkki ta ei ole see, kellena ma teda praegu näen” ei ole samuti tõele vastanud. Ma pole isegi läbi roosade prillide midagi valesti näinud.
Kõige selle pärast kibelen ma alati koju. Süda hakkab kiiremini lööma, kui puude vahelt hakkab paistma tuli koduaknas ja keeran kuuseheki tagant õuele.
Ahunapalu maasektori veebikodu 