Archive for Arvan

Avalik kiri meie valitsusele

Tere Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised!

Kirjutan teile Tartumaalt. Te räägite nii ilusaid sõnu tasuta ühistranspordist, et ma ei saa maaelanikuna enam vait olla. Te tahate teha meile võimaluse sõita tasuta bussiga. Teate, sellest pole mitte kopika eest ka kasu.

Kohe selgitan.

Kas teie, Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised olete olnud oma autoga kinni riigimaanteel? Kas olete olnud kõhuni porisse vajunud autoga lootusetult kinni keset metsi, kus kilomeetrite ulatuses puudub inimasustus? Olete olnud kinni teades, et ees ootab veel viis kilomeetrit samasugust mülgast, mille peate kuidagi läbima? Kas olete rahustanud selles olukorras nutvaid ja paanikas lapsi, keda parasjagu üritate koolist koju vedada? Mina olen. Ja see ei ole tore.

Eile, kui takso minu lapsi koolist koju tõi, jäi ta korduvalt kinni riigimaanteele. Selle tee number on 22286 ja seda remonditi eelmisel suvel. Jutt ei ole mingist paarisajameetrisest porisest lõigust, vaid kilomeetrite viisi läbimatust mülkast. Tänaseks on tee keelumärgiga suletud.

Vahemärkusena, et keegi ei imestaks, miks takso veab koolilapsi. See ei ole mitte viide raharaiskamisele, vaid kokkuhoiule. Taksoga laste sõidutamine on nimelt oluliselt odavam, kui metsade vahel tühja suurt bussi liigutada.

Nüüd olukorrast. Täna on tee suletud. Bussid ei sõida, autolavka ka mitte, post ei liigu. Lapsed ei saa kooli, inimesed ei saa tööle. Sellest teest sõltub küla, kus elab mitukümmend inimest. Mis siis, kui kellegi neist on vaja neil päevil kiirabi? Kindlasti on selliseid paiku Eestimaal teisigi.

Mul on kurb ja piinlik lugeda ja kuulata teie tõsimeelseid heietusi tasuta ühistranspordist, kui maaelu päästjast. Ma ei tea oma maal elavatest sõpradest-tuttavatest mitte kedagi, keda kotiks tasuta ühistransport. Kõik naeravad selle üle! Me ei sõida bussiga, mis väljub hommikul kell 6 ja jõuab 45 km kaugusele Tartusse 1,5 tunni pärast. Ma ei saa bussiga linna minna, sest isegi kui ma võtaks selle hommikuse aja ja raiskaks selle bussis istumise peale, siis tagasi saan ma pärastlõunat bussiga, millel kulub 45 km läbimiseks 2,5 tundi. Jah, te lugesite õigesti, just KAKS JA POOL TUNDI.

Teate, isegi uimasel ja aeglasel maainimesel pole aega niipalju raisata. Rääkimata sellest, et isegi tasuta buss ei saa sõita, kui puuduvad teed. Ehk et kogu teie temaatika tasuta maakonnaliinidest on huumor. See on pseudoprobleem. Kabinetis sündinud idee, millel puudub kokkupuude päriseluga. See on JOKK olukord, mis mitte midagi ei muuda ega paranda.

Kui te päriselt ka olete huvitatud sellest, et elu Eestimaal toimuks väljaspool linnasid, siis esimese asjana tuleb teha korda teed. Alles siis saab hakata mõtlema ühistranspordile. Lõpetage ometi see mulli ajamine tasuta ühistranspordist ja keskenduge päris probleemidele. Ja ma ei räägi isegi kõikide teede asfalteerimisest, vaid elementaarsest kordategemisest. Me ei ela ometi enam 19. sajandis, kus teedelagunemise aegu nädalateks igasugune liikumine katkes. Me kõik maksame makse ja eeldame, et saame midagigi selle eest ka riigilt tagasi. Ärge toppige meile “tasuta” ühistransporti, mille me nagunii kinni maksame, vaid kasutage ometi raha mõistlikult.

 

 

Erinevad meediakajastused:

Õhtuleht

Veel Õhtuleht

Postimees

Postimees majandus

EPL/Delfi

Vikerraadio Uudis+

 

 

 

 

Advertisements

Comments (1) »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Ärge motiveerige mind!

Mida aeg edasi, seda vähem ma saan aru levinud käsitlusest, et töötajaid on vaja mingi valemiga tööle motiveerida. On vaja teha midagi, et nad teeksid rohkem. Tegema peab tööandja, seevastu inimese ülesanne on vastavalt reageerida ehk siis rohkem tööd rabada.

Kogu see süsteem on üles ehitatud mõttele, et töö on midagi ebameeldivat, tüütut või nõmedat ning põhimõtteliselt on vaja inimesele auk pähe rääkida selleks, et ta ikka seda teeks. Teda on vaja premeerida, talle on vaja korraldada ühiseid üritusi, on vaja tunnustada, toita ja veel parem ka joota firma kulul, saata sanatooriumisse ja spordisaali ning anda aasta lõpus aukirju. Pärast sellist käsitlemist rabab inimene tööd, nii et hing väljas ning motivatsioonisüsteem öeldakse toimivat.

Kui ma aastaid tagasi Äripäevas töötasin, nautisin ka taolist motivatsioonisüsteemi. Mõnus oli, hüvesid oli igasuguseid. Olid üritused, preemiad, spordisaalid, alkohol ja hõrgutised tööandja kulul, isegi lisapuhkus pikemaajalistele töölpüsijatele. Eks rahvas oli ka kõik noorem ja ühised peod tõesti toredad. Ikka juhtus sekeldusi ning nalja sai palju. Kui ma aga praegu mõtlen 2-päevasele nädalavahetusel toimuvale tööandja nö koolitusele, siis no mitte ükski vägi ei sunniks mind sellisel viisil oma aega raiskama. Kas motiveerimine toimis? Nii ja naa. Muidugi olime oma tööandja fännid, sest meie eest hoolitseti kuninglikult. Samas vingumist kõige üle oli alati, hoolimata aegadest. Ja absoluutselt alati üritasin ma teha võimalikult vähe tööd (võimalikult kiiresti). Need olid 1990ndad.

Nüüd hiljuti sattusin lugema üht kirja, mis oli suunatud töötajate motivatsiooni buustimiseks. Selline tavaline kiri, kus  sõnade taga tegelikult on üks sõnum: rabage rohkem ja ärge te jumalapärast raha juurde küsige, sest endalgi teist vähe. Mulle tundus seda lugedes, et olen ajamasinaga sõitnud vähemalt 15 aastat tagasi. Kas tõesti peaks kedagi tööle panema taoline tunnustus? Kõige naljakam koht kirjas oli see, kui ühte inimest tunnustati selle eest, et ta teeb tööd omaostetud vahendite eest ning seetõttu püsib tööandja ilusasti eelarves ja saab kulusidki kokku hoida. Heh, kiida lolli ja loll rabab on selle nimi. Päris kurb on säherduse asja eest kiita saada.

Sõna motivatsioon ja motiveerimine ajab mul tegelikult hirmujudinad peale. Ma ei taha, et mind keegi motiveeriks. See on nagu isiklikku ruumi tungimine, liiga lähedale tulemine. Mõte mingist ühisüritusest tekitab õudusvärinaid. Mõnekümne eurone preemia pingutama ei pane ja sanatooriumituusiku jõuan ise ka osta.

Jah, ma olen nii paadunud, et mind motiveerib ainult minu töö (mis on absoluutselt kindlasti maailma kõige ägedam), võimalus valida seda endale ise ning võimalus teha seda rohkem. Kõik. Jõulupidu ja kvartalipreemiat ei olegi vaja. Motivatsioon on sügavalt sisemusest tekkiv isiklik asi ja kulbiga seda kellelegi panema hakata on puhas enesepettus (ja suure tõenäosusega ka aja ning raha raiskamine). Kui töö ei meeldi ja palk on selle eest mõttetult nigel, ei aita ka maailma kõige ägedamad suvepäevad ega igapäevane pidev jutt sellest, kui tubli sa ikka oled. Kusjuures tasu puhul on huvitav see, et pikas perspektiivis tõuseb võrdluses ettepoole ikkagi töö sisu ja töö meeldivus – jah, on võimalik teha kuningliku tasu eest ka mingit jama tööd, mis sind ei kõneta, kuid see pidu ei kesta kaua. Olen seda ise proovinud ja tean, et raha mõju kestab maksimaalselt pool aastat. Siis hakkan otsima kõrvale midagi, mis mind päriselt huvitab.

 

 

 

Comments (1) »

Lahtilaskmiskunst

Aeg-ajalt ma imestan, miks inimesed hoiavad nii kiivalt kinni vanadest ja mittetoimivatest asjadest. Näiteks suhetest.

Tüüpiline on olukord, et minnakse laiali ning selle asemel, et eluga edasi minna, hakkab üks või mõlemad teist vastastikku vaenama. Sõimama, süüdistama, tagaselja ussitama. Kulutama iseenda puhast energiat täielikult mõttetu tegevuse peale.

Jah, olen minagi seda teinud. Kunagi siis, kui olin veel noor ja rumal. Aga nüüd tean juba ammu, kui oluline on lahti lasta. Ja mida kiiremini seda teed, seda kiiremini läheb elu edasi ja saavad hakata juhtuma head asjad. Negatiivsust ja negatiivset energiat ei tohi enda juures hoida. Ma tean, et kui on vaja mingi jama selja taha jätta, tuleb kõndida nii kaua metsas, kuni see on selgeks mõeldud ja selja taga jäänud. Selleks võib kuluda mõni tund, aga võib kuluda ka päevi, kuid.

Tegelikult ei puuduta lahtilaskmine ainult inimsuhteid, vaid mistahes eluvaldkonda. No näiteks ka lugude kirjutamist ja avaldamist. Kui ma põeks iga oma loo pärast lõputult ega laseks nendest lahti, siis ei saaks ma vist pooltel öödel magada. Aga ma olen õppinud, et kui lugu on saadetud ära tellijale-toimetajale, siis minu jaoks on see teema unustatud. Ma panen selle loo kõrvale, sahtlisse “tehtud asjad”. Seal on need tegemised, mille üle minul puudub enam võim ja millega ma enam rohkem ei tegele.

Suhetega võiks ju olla sama. Et kui see on lõppenud, siis on see lõppenud. Ei ole vaja enam torkida. Ei ole vaja kügeleda, ei ole vaja kontakteeruda. Ja ei ole vaja püüda olla sõber.

Ma ei mõista fenomeni, et kui minnakse laiali jutuga, et “jääme sõpradeks”. No mis sõprus see on? Minu arust on sõprus see, kui sa tahad olla kellegi teise eluga kursis ja sa tahad, et tema oleks ka sinu eluga kursis. Aga miks peaks keegi tahtma kursis olla oma eksi elu detailidega? OK, kui mängus on lapsed, siis tuleb mingil määral kursis olla ja omavahel neutraalselt pinnal toime saada, aga muudel juhtudel pole küll omavaheline edasine suhtlemine kuidagi vajalik.

Jah, iseasi, kui suudetakse asjast täiskasvanud inimeste kombel üksteist süüdistamata ja vaenamata üle saada. Siis võib ju vahest natuke suhelda, aga muul juhul pole küll tegemist mingi sõprusega. Ka sellisel puhul on aga oluline mõistliku aja jooksul lõppenud asjast lahti lasta. Ma tean, et see on raske. Aga see on võimalik, kui ennast analüüsida ja mõista, miks asjad läksid nii nagu nad läksid. Kes teab, äkki on sellest kogemusest isegi midagi mõistlikku võimalik õppida. Vaenamise ja süüdistamise puhul on aga õppimine küll välistatud.

5 kommentaari »

Küll on hea!

Viimasel ajal olen palju õhanud, et oh kui hästi on. Äikesetorm, mis paar kuud tagasi mu elust üle käis, lõi õhu nii puhtaks ja klaariks, et ma näen kõike täiesti teise pilguga.

Olen selle aja jooksul mõelnud teemale alkohol ja (liig)joomine. Alkohol ja alkoholijoove on meie ühiskonnas nii tavaline asi, et paljud ei kujuta nt vaba aega teisiti ettegi. Et kui juba ollakse koos sõpradega, siis ühendavaks lüliks on tingimata alkoholitarbimine. Klassi kokkutulek on tegelikult kolmepäevane jooming. Maja seina värvimine on tegelikult õlle tinistamine. Auto remontimine otse loomulikult, sest kurk ju kuivab ja raske on ja naine muudkui möliseb. Firma suvepäevad on eelkõige võimalus tasuta ja piiramatult alkoholi tarbida. Samuti jõulupidu ja üldse kõik seltskondlikud olemised. Ja loomulikult saab napsu võttes suurepäraselt igavust peletada, sest mis sa muud ikka oma ajaga siis peale hakkad. Kui sa ei joo, oled pidur, haige, rase või lihtsalt üks mõttetu karsklane.

On täiesti normaalne, et tuttavaks saadakse purjuspäi. Suvel sain teada, et ka lahku on võimalik minna purjuspäi. Aga suhet hoida, arendada ja kasvatada kahjuks purjuspäi pole võimalik. Sest see on peenhäälestus, teadus, mis vajab selgeid meeli. Alkohol hävitab ja pisendab kõike head.

Siit võib mõni nüüd arvata, et ma olen täiskarsklaseks hakanud. Ei sugugi ja pole ka plaanis. Aga nii on küll, et alkoholiprobleemi lähedalt nägemine ja tuumani tundmaõppimine on vähendanud minu isu siidri, veini ja mistahes muu kangema kraami suhtes oluliselt. Kui ma varem tarbisin alkoholi vähe, siis nüüd tuleb seda veel vähem ette. Ma lihtsalt olen näinud, mida teeb joomine muidu normaalse inimesega ja see võtab igasuguse napsuisu ära.

Selles mõttes on mul vedanud, et kuni siiani ma ei teadnud tegelikult, kuidas näeb välja üks alkoholiprobleem. Meie peres pole kellelgi sellist asja olnud. Keegi ei kuku meie sünnipäevadel laua alla ning keegi ei suuda juua end pildituks. Keegi ei muutu tülinorivaks ega bravuuritsevaks. Kõik saavad aru, kui on aeg napsutamine lõpetada.

Jah, me kõik oleme näinud tänaval kakerdavat joodikut, aga milline on tema elu, seda tegelikult ei tea. Ma olen aru saanud, et see on lakkamatu võitlus selle nimel, et saaks oma mugavustsooni pudeliga. Ta mõtleb ka kainetel hetkedel sellele, kuidas saaks oma pudeli juurde. Ta loeb tunde selleni ning hoidku jumal, kui peaks mingil põhjusel püsima kaine – see ajab närvi, tigedaks ja tujukaks. Sõltlase kogu elu – iga pisimgi tahk tema elus on mõjutatud soovist juua. Paraku kannatavad sellepärast kõik lähedased. Lubadused murtakse, mingeid plaane teha ei saa, seltskonnas on piinlik ja häbi, tüli tõuseb tühjast, ööd on alkohaisused, hommikud uimased, meeled tuhmid, midagi ei mäleta. Rääkimata finantsprobleemidest, sest joomine kirgliku hobina ei ole mitte odav lõbu ning selle käigus juhtub igasuguseid ootamatusi. Kõik kokku on see selline elu, mille juurest peab tuhatnelja põgenema. Tagasivaatamata.

 

 

 

Leave a comment »

Kiiks ja kääks

Hea sõbranna kirjutas blogis oma kiiksudest ja hirmudest ning see teema jäi mul ka kuidagi kummitama. Meil kõigil on ju omad veidrused. Mul on neid kahtlemata terve trobikond.

Mulle meeldib autos klassikalist muusikat kuulata. Mul on terve hunnik klassikaplaate pikkadeks teekondadeks. Mõni neist on juba nii ära käiatud, et ei mängi enam hästi. Samavõrd nagu ma jumaldan klassikat ei seedi ma tümpsumist.

Ma ei kannata silmaotsaski hommikuprogramme, kus kaks saatejuhti üritavad kildu rebides üksteist üle trumbata. Eriti nõmedad on ajalehetutvustused, kus saatejuhid kõike ja kõiki mahateevad, justkui kergitaks see nende endi aktsiaid või neid kuidagi targematena näitaks.

Mulle meeldib metsas üksi käia. Praegu, augustis, on metsas nii vaikne ja sellest vaikuses üksiolemisest tekib ümber nagu mingi nähtamatu ja soe turvamüür. Metsas tunnen ennast alati turvaliselt.

Ma ei oska small-talkida ja ma väldin võõrastega jutu alustamist. Eksinuna tee küsimine võõralt on suur katsumus. Veel suurem katsumus kuskil konverentsil võõrastega samas lõunalauas istumine ja tühijutu veeretamine.

Mul on küll triikraud, aga ma ei triigi peaaegu kunagi pesu. Naljakas, et on olemas inimesi, kes triigivad voodilinu. Mul endal praktiliselt puuduvad triikimist vajavad riided.

Ma ei suuda kunagi järgida retsepte. Oi, ma olen seda palju proovinud ja lubanud endale, et teen kõik juhendi järgi. Aga hiljemalt viimasel kolmandikul olen ikkagi asunud improviseerima.

Minu kodus ei eksisteeri olukorda, kus mul oleks kapis “midagi head”. Ilmselgelt olen magusasõltlane ja ka salasööja-õgard, sest ma ei jäta (magusa)söömist enne, kui olen kõik viimseni ära söönud. Jah, pärast on tihti süda paha. Just sellepärast ostan koju magusat harva ja väldin tühja kõhuga poes käimist.

Ma lähen kohe endast välja, kui keegi üritab kontrollida, kas ja kuidas ma töötan. Küsimused ja nõuanded “kas lugu saab varsti valmis”, “kas ikka saad selleks ajaks valmis”, “millal juba tuleb”, “kas sellele ja sellele helistasid”, “kas juba leppisid kohtumise kokku”, “küsi siis ikka seda ja toda” jne ajavad mind täiega närvi. Tunnen ennast siis titena, kelle käest emme uurib, et kas enne õue minemist sai ikka pissil käidud.

Mul on imelik huumor ja mulle meeldib inimesi sellega proovile panna. Mõni solvub selle peale, mõni ei saa lihtsalt midagi aru, aga mõni ka mõistab. Nendest mõistjatest saavad tavaliselt “minu inimesed”.

Ma ei kannata anekdoote. Harva, kui olen mõnd tõeliselt head anekdooti kuulnud. Enamasti ikka labasused, mis pole mitte naljakad, vaid piinlikud.

 

Leave a comment »

Kui on kohutavalt igav olla

Suve saabudes võib kuulda lapsevanemaid muretsemas, et kuidas küll sisustada oma võsukeste suvepuhkust. Mõnel on lausa graafik tehtud ning tehakse kõik endast olenev, et lapsel jumala eest ühtki “vaba” nädalat ei jääks. Sest tal võib hakata igav. Igavus aga tundub olevat vähemalt sama kohutav tõbi nagu viiruslik kõhulahtisus, mida ju ometi normaalne vastutustundlik vanem iga hinna eest oma lapsest eemal püüab hoida.

Seega saab lapse vaba aja sisustamisest vanema mure. Lapse kohus on tarbida talle pakutavat meelelahutust. Vanem on see väline kõvaketas lapsele, kes välja mõtleb, mida küll vaba ajaga peale hakata ja kuhu minna. Ja kui vanem parasjagu midagi välja ei mõtle, on tulemuseks “mul on igav! mul on igav!” vinguv lapsuke.

Aga kas lapse igavuse eest vastutamine ikka peaks vanema mure olema?

Lastepsühholoogid on seisukohal, et suvine igavlemine on hoopiski kasulik, sest kui lapsevanemad sisustavad kogu lapse aja, siis ei õpigi ta ise endale tegevust leidma. Kindlasti olete ju kohanud täiskasvanud inimesi, kes oma ajaga mitte midagi teha ei oska? Mina küll olen ja mitte vähe.

Vaatan oma koduseid väikesi igavlejaid. Meie ümbruses pole mängukaaslasi (mis on kurb ja mängukaaslased oleksid väga teretulnud). Meil pole televiisorit ega lastel nutitelefone. Mina enamasti töötan ja lastega naljalt ei mängi. Oma aja sisustamisega peavad nad ise hakkama saama. Muidugi kurdavad nad vahest, eriti vihmaste ilmadega, et on igav.

Olen aga selle kurtmise koha pealt täitsa kurt ega torma neile meelelahutust otsima. Ega nad kaua vinguda ei jaksa ja juba vähe aja pärast ongi näha, kuidas on leitud mingi tegevus – kas midagi meisterdatakse, joonistatakse või ehitatakse. Näiteks täna on neil ka natuke igav, aga võeti ette Uma Pido lauluvihk ja üritatakse sealt kahehäälselt laulda. Nad on tegelikult väga leidlikud leidma endale tegevust kui aga vaid tahavad ja veidi igav situatsioon neile selle võimaluse annab.

Väga hästi aitab igavusest üle ootusärevus. Et oleks midagi toredat oodata. See ei pea olema suur asi nagu välismaareis või käik kallisse lõbustusparki. Ise püüan tehagi nii, et lastel oleks koguaeg midagi oodata, kusjuures vahepeal oleks ka aega “igavlemiseks”. Piisab mõnest väiksest käigust nädalas.

Üks moodne ja väga lihtne viis igavusest üle saamisel tundub olevat laste “istutamine” nutiseadmesse. Justkui millegagi nad seal tegelevad, tunnid kuluvad ja keegi ei vingu, et on igav. Minumeelest on see aga väga lühinägelik ja libe tee. Räägitagu nuti kuitahes arendavatest omadustest, tegemist on siiski loovust tapva asjaga, sest pakutakse valmiskujul meelelahutust – ole ainult meheks ja hõõru ekraani. Nii lihtne on niimoodi muutuda mõttelaisaks.

Mis puutub minu suhtesse igavuse ja igavlemisega, siis ma päris hästi ei mõista nende mõistete sisu. Sest ma ei tunne olukorda, kus no mitte midagi teha pole ja pea sees täielikult puuduvad mõtted, mida ette võtta. Mu pea on pidevalt täis igasuguseid ideid, unistusi ja plaane. Mul on koguaeg hulgaliselt asju pooleli ja isegi kui ei ole, siis ei valmista mingit raskust algatada kohe uued projektid. Pigem on aega alati puudu, kui üle. Ja kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis ei mäleta küll, et mu vanemad iial oleks pead murdnud selle üle, et kas mul ikka on midagi teha või ega mul äkki igav pole. Tol ajal tegelesidki vanemad rohkem igapäevase olmega (järjekordades seismine, käsitsi pesu küürimine, briketi ladumine jne) ning neil ei olnud aega tegeleda laste aja sisustamisega. Seega oli vaja ise hakkama saada ning saadigi. Igav ei olnud peaaegu kunagi.

 

Leave a comment »