Ahunapalu maasektori veebikodu

Kevad käes ja ootuspäraselt levib vaat et iganädalaselt lugusid sellest, kuidas metsast on “leitud ja päästetud” väikesi haledaid loomapojakesi. Just viskas FBs ette kellegi postitatud pilt uruservalt maailma uudistavast rebasekutsikast. Pildiga koos küsimus, et kuhu peaks teatama – loomake üksi ja karv pulstunud! Kohe leidus hulgaliselt “tarku”, kelle arvates oleks väga hea mõte kutsuda kohale miski päästeühing ja tassida rebasekutsikas hirmsast metsast välja. Päästa ta.

Alles hiljuti levis lugu põdravasikatest, kes tassiti linna ära, kuna nende emad olevat Kevadtormi paugutamise tõttu pojad hüljanud.

Möödunud nädalal oli nett täis haledate silmadega mõmmiku pilte, mille juures mitme-meetri pikkune kirjeldus sellest, kuidas mõmmik tulnud (sic!) inimeste juurde abi otsima, olla tuigerdanud ringi ja hädas, mis hädas. Meil on olemas mingid ühingud (ma meelega ei viita sellele loole, sest minumeelest pole õige lollusi levitada), kes tegelevad muuhulgas taoliste “päästetöödega”. Igatahes tõusnud suur skandaal, sest loomapäästjad toonud mõmmiku metsast ära, aga keskkonnainspektsioon, va paha, käskinud karupoja hoopiski sinna tagasi viima. Surema või mida iganes!

Või siis oli keegi somesse postitanud pildi kitsekorjusest vedelemas metsalangil harvesterijäljes. Juures tekst, kuidas kitseke on metsaraie ohver. Mustmiljon kommentaari ja hüsteeriani paisuv pahameeletorm. Oeh! See seal pildil oli ju terve hulga elajate pidusöögilaud. Miks ei postita keegi pilti sellest, kuidas hundid või kotkad taolise korjuse kallal maiustavad? Miks on ilus arvata, et surm, see on kõige lõpp. Tegelikult on ju ühe surm teisele elu.

Mulle ei meeldi sellised lood. Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad päästma sinna, kus pole vaja päästa. Kus üldse pole vaja midagi torkida. Kas tõesti mõni arvab, et rebaseema kükitab 24/7 oma kutsikate juures nagu lapsehoolduspuhkusel inimese ema? Kui ta seda teeks, ei kasvataks ta üles mitte üht poega. Rebaseema peabki enamuse ajast pidama jahti, et poegadele süüa hankida ning pojad peavadki olema üksi. Ja neil ei ole sugugi hirmus olla üksi seal metsas. Neid ei ole vaja sealt ära tassida. Kui aga mõni neist peaks väljuma valel ajal või vastu ema õpetust urust ning hukka saama, saab temast toit järgmistele toiduahelas. Röövlindudele, kiskjatele.

Jah, võibolla need põdravasikad oleks ka hukka saanud. Aga seegi on looduslik valik, nende emal polnud õnne või ka tarkust otsida vaiksem paik toimetamiseks. Parem on, kui need geenid ei paljune. Loodusliku valiku tulemusena saavad süüa toiduahelas järgmised – hundid, rebased, ilvesed, röövlinnud. Kes on inimene, et tema otsustab just need loomad toidust ilma jätta?

Me kõik oleme õppinud loodusliku valiku toimimist pakun et kuskil algklassides. Sellel põhineb kogu loodus. Nii on olnud tuhandeid aastaid ning nii ka jääb. Ellu jääb tugevam, targem ja mõnikord ka õnnelikum. Kes ellu ei jää, sellest saab teiste toit. Jah, see võib tunduda väga julm, et seesama kurbade silmadega mõmmik võibki vabalt jääda kellelegi toiduks. Kasvõi ainult sellepärast, et ta sündis nii suurde perre, et ema ei jõua teda ära toita.

Selliste lugude üks ühine nimetaja on enesele vastu rinda tagumine ning tohutu kommentaaride hulk. Lai kõlapind. Allkirjade kogumine, pöördumiste kirjutamine. Kahjuks suurem osa kommentaare on lauslollid, need on kirjutanud inimesed, kes on loodusest võõrdunud ja kes tõenäoliselt pole lähedalt ega oma loomulikus keskkonnas kunagi näinud seda looma, keda nad parasjagu päästavad või kelle poolt nad hääletavad. Neil ei ole õrna aimugi, kuidas elu käib metsikus looduses. Nende kokkupuude loodusega on paar korda aastas mõned tunnid matkamine või sügisel sõpradega seenel käimine. Tavaline on, et sellistes lugudes poogitakse loomadele külge inimlikke omadusi, tavaliselt tänulikkust inimesele päästmise eest. No nii on muidugi uhke ja ilus mõelda, kuid vaevalt et see ka päriselt nii on.

Veel hämmastab mind jutt, kuidas loomadel polevat mitte kuskil elada ja see andvat inimesele justkui põhjuse neid “päästa”. Päriselt ka arvate, et Eestimaal pole ruumi? Olukorras, kus rahvas on valdavalt nagunii linnadesse elama läinud? Tulge Tallinnast välja, keerake maanteelt kõrvale, sõitke natuke kaugemale, päriselt maale, mitte linnalähedasse karbikülla. Ruumi on maa ja ilm. Muide, seesama põder või metskits elab ju suurima rõõmuga metsanoorendikus, mida meil on palju, sest vana metsa on kõvasti maha võetud.

See postitus ei ole rubriigist “mul on loodusest savi”, vaid vastupidi. Mul on tõeliselt kurb vaadata, kuidas talupojatarkus kaob sama kiirusega nagu lumi kevadel sulab. Taolised päästmislood paraku vaid võimendavad rumala eneseupituse levikut, sest laike ja jagamisi saavad need lood alati meeletult. Ning laik ja sheer on teadupärast see, mis praeguse aja inimest toidab ning talle elumõtte annab.

Olen 22 aastat töötanud ajakirjanduses ja armastanud oma tööd. Aga viimasel ajal hakkab mul mõõt täis saama. Asjad selles valdkonnas on väga-väga halvad ja nad on olnud juba kaua.

Ma usun, et kõik, kes on näinud selle ärivaldkonna köögipoolt, teavad hästi, et juba aastaid on siin vireletud. Tegemist on avaliku saladusega ja mingis mõttes ka tabuteemaga – kõik teavad, et asjad on halvasti, kuid vapralt tehakse head nägu ja jutlustatakse mingist heast homsest tulevikust. Kohe järgmisel kvartalil tuleb jälle kasum, sest reklaamimüük näitab paranemist. Ja siis saame tõsta palku ja siis alles hakkame elama! Need muinasjutud pole kunagi täitunud ega täitugi. Seda ilusat homset pole.

Vabakutselisena olen töötanud 7 aastat ning selle aja jooksul on tegelikult olnud suhteliselt vähe nö ülelaskmisi. Ehk siis neid lugusid, et sa teed kokkulepitud töö ära, kuid raha selle eest ei saagi. Arvetega venitamist on muidugi alati olnud (kuid kus seda poleks?), samuti on ajakirjanduses tava see, et sa teed kirjatüki valmis ja tasu võid saada alles mitme kuu pärast. Kuid alati on olemas mingi mõistlik ootamiseaeg.

Viimasel aastal on aga asjad tunduvalt halvenenud. Tundub, et ülelaskmine on saanud normiks. Ma olen tänavu kirjutanud ajakirjale, mida kunagi ei ilmunudki. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mis pärast esimest numbrit pillid kotti pani. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mille tulevik on täitsa tume. Ma olen leppinud honoraride kärbetega ja kirjutanud ikka. Ma olen kuulnud lugupeetud suurettevõtjalt põhjendust, miks arvet ei saa maksta õigeaegselt, et “meil on käibevahendite nappus, kas saad veel kuu aega oodata?”

Ajakirjanduses olid viimati head ajad 1990ndatel ja nullindatel ehk enne eelmist suurt majanduskriisi. Siis said ajakirjanikud normaalselt palka. Oli ka tavaks, et aastate jooksul palka tõsteti. Masuga lasti kõige kõrgepalgalisemad lahti. Jääjatel vähendati palku, võeti hüved ära ja külvati nad üle ohtrate lubadustega, et nii kui hakkab paremaks minema, nii kohe tõstame palgad tagasi. Seda ei juhtund kunagi.

Edaspidi on kärped järgnenud kärbetele. Me kõik oleme kuulnud imelisi lubadusi, et kui hakkab paremini minema, siis kohe tõstame honorare/palku. Ma ei tea ühtegi väljaannet, kes oleks honorare tõstnud. Küll aga on täiesti tavaline, et sa lepid kokku ühe töö hinna, aga selle tegemise käigus pannakse sind fakti ette – meil nüüd reklaamimüük ei õnnestunud nii nagu arvasime ja me langetame honorarifondi. Aga sa ikka tee lugu, sul on ju see juba sisuliselt valmis!

Honoraride suurusest pole üldse mõtet rääkida. Kust tuleb lugupeetud väljaandel üldse mõte pakkuda mahuka uuriva loo eest 80 eurot arvega? Arvutame – kirjutaja saab endale palka maksata vähem kui 40 eurot. Hea pakkuja, kas sa ise oleksid 38 euro eest nõus suure mitme allikaga ja mitu päeva aega võtva loo kallal higistama? Kui oled, siis lase käia.

Või kuidas tekib idee, et ajakirjanik võiks veeta oma nädalavahetuse mingil üritusel, teha sealt 1-leheküljelise uudise ja saada selle eest 40 eurot arvega? Päriselt ka? Kust need mõtted tekivad – kas kuskil on keegi, kes teeb selliste sandikopikate eest tööd?

Ajakirjanikud toimetustes on ülekoormatud, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil peavad nad tegema mitme tööd. Meil on ajakirju, millel on kamba peale üks peatoimetaja. Ma ei kujuta ette selle inimese tööpäevi, kuidas ja kui kaua ta niimoodi jõuab. Meil on toimetusi, mis koosnevad 1-2 inimesest. Või lugu piltidega – nende eest ei täita üldse maksta. Meil on toimetusi, kus lastakse liugu erakogu fotode peal. Sellepärast, et neid saab tasuta, ei pea maksma fotograafile ega pildipangale.

Kõik see on (lõpuks) ka mind pannud mõtlema, et miks ma tegelen kõige sellega? Mis siis, et ma olen andekas ja armastan oma tööd. Mis siis, et ma kirjutan hästi, olen kiire ja mitmekülgne. Mis siis, et mu toimetajad on rahul, sest minu lugusid pole vaja ümber kirjutada ja lugejad kiidavad. Mis siis, et ma mõtlen kaasa, suudan töötada iseseisvalt ja olen isemotiveeruv. Mis siis, et mul on märkmik täis ideid, millest kõigest võiks teha lugusid. Mis siis, et mul on lai tutvusringkond ja kogemusi kirjutamisega igast valdkonnast, meditsiinist majanduseni. See ei tähenda aga mitte midagi, sest sa võid teha kuitahes head tööd, ikkagi ei jõua sa kuskile. Sellel alal on see nii.

Aeg-ajalt ma imestan, miks inimesed hoiavad nii kiivalt kinni vanadest ja mittetoimivatest asjadest. Näiteks suhetest.

Tüüpiline on olukord, et minnakse laiali ning selle asemel, et eluga edasi minna, hakkab üks või mõlemad teist vastastikku vaenama. Sõimama, süüdistama, tagaselja ussitama. Kulutama iseenda puhast energiat täielikult mõttetu tegevuse peale.

Jah, olen minagi seda teinud. Kunagi siis, kui olin veel noor ja rumal. Aga nüüd tean juba ammu, kui oluline on lahti lasta. Ja mida kiiremini seda teed, seda kiiremini läheb elu edasi ja saavad hakata juhtuma head asjad. Negatiivsust ja negatiivset energiat ei tohi enda juures hoida. Ma tean, et kui on vaja mingi jama selja taha jätta, tuleb kõndida nii kaua metsas, kuni see on selgeks mõeldud ja selja taga jäänud. Selleks võib kuluda mõni tund, aga võib kuluda ka päevi, kuid.

Tegelikult ei puuduta lahtilaskmine ainult inimsuhteid, vaid mistahes eluvaldkonda. No näiteks ka lugude kirjutamist ja avaldamist. Kui ma põeks iga oma loo pärast lõputult ega laseks nendest lahti, siis ei saaks ma vist pooltel öödel magada. Aga ma olen õppinud, et kui lugu on saadetud ära tellijale-toimetajale, siis minu jaoks on see teema unustatud. Ma panen selle loo kõrvale, sahtlisse “tehtud asjad”. Seal on need tegemised, mille üle minul puudub enam võim ja millega ma enam rohkem ei tegele.

Suhetega võiks ju olla sama. Et kui see on lõppenud, siis on see lõppenud. Ei ole vaja enam torkida. Ei ole vaja kügeleda, ei ole vaja kontakteeruda. Ja ei ole vaja püüda olla sõber.

Ma ei mõista fenomeni, et kui minnakse laiali jutuga, et “jääme sõpradeks”. No mis sõprus see on? Minu arust on sõprus see, kui sa tahad olla kellegi teise eluga kursis ja sa tahad, et tema oleks ka sinu eluga kursis. Aga miks peaks keegi tahtma kursis olla oma eksi elu detailidega? OK, kui mängus on lapsed, siis tuleb mingil määral kursis olla ja omavahel neutraalselt pinnal toime saada, aga muudel juhtudel pole küll omavaheline edasine suhtlemine kuidagi vajalik.

Jah, iseasi, kui suudetakse asjast täiskasvanud inimeste kombel üksteist süüdistamata ja vaenamata üle saada. Siis võib ju vahest natuke suhelda, aga muul juhul pole küll tegemist mingi sõprusega. Ka sellisel puhul on aga oluline mõistliku aja jooksul lõppenud asjast lahti lasta. Ma tean, et see on raske. Aga see on võimalik, kui ennast analüüsida ja mõista, miks asjad läksid nii nagu nad läksid. Kes teab, äkki on sellest kogemusest isegi midagi mõistlikku võimalik õppida. Vaenamise ja süüdistamise puhul on aga õppimine küll välistatud.

Viimasel ajal olen palju õhanud, et oh kui hästi on. Äikesetorm, mis paar kuud tagasi mu elust üle käis, lõi õhu nii puhtaks ja klaariks, et ma näen kõike täiesti teise pilguga.

Olen selle aja jooksul mõelnud teemale alkohol ja (liig)joomine. Alkohol ja alkoholijoove on meie ühiskonnas nii tavaline asi, et paljud ei kujuta nt vaba aega teisiti ettegi. Et kui juba ollakse koos sõpradega, siis ühendavaks lüliks on tingimata alkoholitarbimine. Klassi kokkutulek on tegelikult kolmepäevane jooming. Maja seina värvimine on tegelikult õlle tinistamine. Auto remontimine otse loomulikult, sest kurk ju kuivab ja raske on ja naine muudkui möliseb. Firma suvepäevad on eelkõige võimalus tasuta ja piiramatult alkoholi tarbida. Samuti jõulupidu ja üldse kõik seltskondlikud olemised. Ja loomulikult saab napsu võttes suurepäraselt igavust peletada, sest mis sa muud ikka oma ajaga siis peale hakkad. Kui sa ei joo, oled pidur, haige, rase või lihtsalt üks mõttetu karsklane.

On täiesti normaalne, et tuttavaks saadakse purjuspäi. Suvel sain teada, et ka lahku on võimalik minna purjuspäi. Aga suhet hoida, arendada ja kasvatada kahjuks purjuspäi pole võimalik. Sest see on peenhäälestus, teadus, mis vajab selgeid meeli. Alkohol hävitab ja pisendab kõike head.

Siit võib mõni nüüd arvata, et ma olen täiskarsklaseks hakanud. Ei sugugi ja pole ka plaanis. Aga nii on küll, et alkoholiprobleemi lähedalt nägemine ja tuumani tundmaõppimine on vähendanud minu isu siidri, veini ja mistahes muu kangema kraami suhtes oluliselt. Kui ma varem tarbisin alkoholi vähe, siis nüüd tuleb seda veel vähem ette. Ma lihtsalt olen näinud, mida teeb joomine muidu normaalse inimesega ja see võtab igasuguse napsuisu ära.

Selles mõttes on mul vedanud, et kuni siiani ma ei teadnud tegelikult, kuidas näeb välja üks alkoholiprobleem. Meie peres pole kellelgi sellist asja olnud. Keegi ei kuku meie sünnipäevadel laua alla ning keegi ei suuda juua end pildituks. Keegi ei muutu tülinorivaks ega bravuuritsevaks. Kõik saavad aru, kui on aeg napsutamine lõpetada.

Jah, me kõik oleme näinud tänaval kakerdavat joodikut, aga milline on tema elu, seda tegelikult ei tea. Ma olen aru saanud, et see on lakkamatu võitlus selle nimel, et saaks oma mugavustsooni pudeliga. Ta mõtleb ka kainetel hetkedel sellele, kuidas saaks oma pudeli juurde. Ta loeb tunde selleni ning hoidku jumal, kui peaks mingil põhjusel püsima kaine – see ajab närvi, tigedaks ja tujukaks. Sõltlase kogu elu – iga pisimgi tahk tema elus on mõjutatud soovist juua. Paraku kannatavad sellepärast kõik lähedased. Lubadused murtakse, mingeid plaane teha ei saa, seltskonnas on piinlik ja häbi, tüli tõuseb tühjast, ööd on alkohaisused, hommikud uimased, meeled tuhmid, midagi ei mäleta. Rääkimata finantsprobleemidest, sest joomine kirgliku hobina ei ole mitte odav lõbu ning selle käigus juhtub igasuguseid ootamatusi. Kõik kokku on see selline elu, mille juurest peab tuhatnelja põgenema. Tagasivaatamata.