Archive for Arvan

Looduskaitse, rumalus või lihtsalt tähelepanupuudus?

Kevad käes ja ootuspäraselt levib vaat et iganädalaselt lugusid sellest, kuidas metsast on “leitud ja päästetud” väikesi haledaid loomapojakesi. Just viskas FBs ette kellegi postitatud pilt uruservalt maailma uudistavast rebasekutsikast. Pildiga koos küsimus, et kuhu peaks teatama – loomake üksi ja karv pulstunud! Kohe leidus hulgaliselt “tarku”, kelle arvates oleks väga hea mõte kutsuda kohale miski päästeühing ja tassida rebasekutsikas hirmsast metsast välja. Päästa ta.

Alles hiljuti levis lugu põdravasikatest, kes tassiti linna ära, kuna nende emad olevat Kevadtormi paugutamise tõttu pojad hüljanud.

Möödunud nädalal oli nett täis haledate silmadega mõmmiku pilte, mille juures mitme-meetri pikkune kirjeldus sellest, kuidas mõmmik tulnud (sic!) inimeste juurde abi otsima, olla tuigerdanud ringi ja hädas, mis hädas. Meil on olemas mingid ühingud (ma meelega ei viita sellele loole, sest minumeelest pole õige lollusi levitada), kes tegelevad muuhulgas taoliste “päästetöödega”. Igatahes tõusnud suur skandaal, sest loomapäästjad toonud mõmmiku metsast ära, aga keskkonnainspektsioon, va paha, käskinud karupoja hoopiski sinna tagasi viima. Surema või mida iganes!

Või siis oli keegi somesse postitanud pildi kitsekorjusest vedelemas metsalangil harvesterijäljes. Juures tekst, kuidas kitseke on metsaraie ohver. Mustmiljon kommentaari ja hüsteeriani paisuv pahameeletorm. Oeh! See seal pildil oli ju terve hulga elajate pidusöögilaud. Miks ei postita keegi pilti sellest, kuidas hundid või kotkad taolise korjuse kallal maiustavad? Miks on ilus arvata, et surm, see on kõige lõpp. Tegelikult on ju ühe surm teisele elu.

Mulle ei meeldi sellised lood. Mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad päästma sinna, kus pole vaja päästa. Kus üldse pole vaja midagi torkida. Kas tõesti mõni arvab, et rebaseema kükitab 24/7 oma kutsikate juures nagu lapsehoolduspuhkusel inimese ema? Kui ta seda teeks, ei kasvataks ta üles mitte üht poega. Rebaseema peabki enamuse ajast pidama jahti, et poegadele süüa hankida ning pojad peavadki olema üksi. Ja neil ei ole sugugi hirmus olla üksi seal metsas. Neid ei ole vaja sealt ära tassida. Kui aga mõni neist peaks väljuma valel ajal või vastu ema õpetust urust ning hukka saama, saab temast toit järgmistele toiduahelas. Röövlindudele, kiskjatele.

Jah, võibolla need põdravasikad oleks ka hukka saanud. Aga seegi on looduslik valik, nende emal polnud õnne või ka tarkust otsida vaiksem paik toimetamiseks. Parem on, kui need geenid ei paljune. Loodusliku valiku tulemusena saavad süüa toiduahelas järgmised – hundid, rebased, ilvesed, röövlinnud. Kes on inimene, et tema otsustab just need loomad toidust ilma jätta?

Me kõik oleme õppinud loodusliku valiku toimimist pakun et kuskil algklassides. Sellel põhineb kogu loodus. Nii on olnud tuhandeid aastaid ning nii ka jääb. Ellu jääb tugevam, targem ja mõnikord ka õnnelikum. Kes ellu ei jää, sellest saab teiste toit. Jah, see võib tunduda väga julm, et seesama kurbade silmadega mõmmik võibki vabalt jääda kellelegi toiduks. Kasvõi ainult sellepärast, et ta sündis nii suurde perre, et ema ei jõua teda ära toita.

Selliste lugude üks ühine nimetaja on enesele vastu rinda tagumine ning tohutu kommentaaride hulk. Lai kõlapind. Allkirjade kogumine, pöördumiste kirjutamine. Kahjuks suurem osa kommentaare on lauslollid, need on kirjutanud inimesed, kes on loodusest võõrdunud ja kes tõenäoliselt pole lähedalt ega oma loomulikus keskkonnas kunagi näinud seda looma, keda nad parasjagu päästavad või kelle poolt nad hääletavad. Neil ei ole õrna aimugi, kuidas elu käib metsikus looduses. Nende kokkupuude loodusega on paar korda aastas mõned tunnid matkamine või sügisel sõpradega seenel käimine. Tavaline on, et sellistes lugudes poogitakse loomadele külge inimlikke omadusi, tavaliselt tänulikkust inimesele päästmise eest. No nii on muidugi uhke ja ilus mõelda, kuid vaevalt et see ka päriselt nii on.

Veel hämmastab mind jutt, kuidas loomadel polevat mitte kuskil elada ja see andvat inimesele justkui põhjuse neid “päästa”. Päriselt ka arvate, et Eestimaal pole ruumi? Olukorras, kus rahvas on valdavalt nagunii linnadesse elama läinud? Tulge Tallinnast välja, keerake maanteelt kõrvale, sõitke natuke kaugemale, päriselt maale, mitte linnalähedasse karbikülla. Ruumi on maa ja ilm. Muide, seesama põder või metskits elab ju suurima rõõmuga metsanoorendikus, mida meil on palju, sest vana metsa on kõvasti maha võetud.

See postitus ei ole rubriigist “mul on loodusest savi”, vaid vastupidi. Mul on tõeliselt kurb vaadata, kuidas talupojatarkus kaob sama kiirusega nagu lumi kevadel sulab. Taolised päästmislood paraku vaid võimendavad rumala eneseupituse levikut, sest laike ja jagamisi saavad need lood alati meeletult. Ning laik ja sheer on teadupärast see, mis praeguse aja inimest toidab ning talle elumõtte annab.

 

Advertisements

2 kommentaari »

See koeralugu läks ikka väga hinge

Võtnud tuntud inimene omale koera. Venemaalt, neti kaudu. Oli teine väidetavalt Austraalia karjakoer või siis lambakoer. Mine võta nüüd täpselt kinni! Igatahes – koer pildil väga nummi ja tema tööks pidavat siis saama kanade karjatamine. Odav ka. Jõudnud koer koju, lastud kohe taluaeda lahti, sest aed peab küll ja koera koht on õues, mis siis, et esimest päeva uues kodus. 

Koera ju oodati väga. Tuntud inimese laps hakkas näiteks temaga kohe mängima. Tagaajamismängu. Hiljem ka puude otsast luuramise mängu. Aga koer, va rumal – sellele ei meeldinud selline asi üldse. “Ma pean põgenema siit kohutavast kohast ja nende õudsete võõraste inimeste käest, kes mind taga ajavad ja kõva häälega karjuvad,” mõtles ta ja ei andnud ennast enam uuele perenaisele kätte. Hoidis hoopis hirmsast majast, kus need imelikud inimesed elasid kaugele-kaugele eemale. Jah, kõht oli ju tühi ja üksi oli väga hirmus öösel väljas olla, sest seni oli koer olnud ikka koos oma suguseltsiga tuttavas kohas, aga mis sa teed.

Perenaine aga läks ruttu Facebooki ja kirjutas valmis ilmatu oopuse, kuidas koer polegi koer, vaid on hoopis tihane ja et kes tahab nüüd tihast osta? Et koer ei vasta ettekujutusele sugugi mitte. Ja et täitsa ennekuulmatu lugu, aga koer ei ole harjunud ära uues kodus 24 tunniga ega pole lasknud ennast uuel pererahval isegi mitte puudutada. 

See on ikka üks täiesti uskumatu, kuid kahjuks päris tõestisündinud lugu. Ja ma olen täiesti sõnatu. Ühelt poolt sellepoolest, et ma päriselt arvasin, et sellised lood ei juhtu täie aruga inimestega. Kas ükski täie aruga täiskasvanud inimene arvaks, et ongi OK jätta hirmunud ja uue-kodu-stressis koer ihuüksi välja, olles teda enne taga ajanud? Tundub täiesti tobe.

Igatahes viis see lugu minu mõtted üldse inimese-looduse suhetele, elementaarsetele teadmistele loodusest ning öko fassaadile. Ja ka oskusele panna ennast teise rolli, näiteks antud juhul võõrasse kohta sattunud koera rolli. Aga miks mitte kasvõi kitsetalle rolli, keda linnainimesed hakkavad juba õige pea varjupaikadesse tarima, sest leiavad metsast “hüljatud” looma, keda vaja päästa.

Meile tohutult meeldib uhkustada sellega, et oleme keskkonnateadlikud. Mõni käib riidekotiga poes, 100 tükki aga loobivad oma prahti, kuhu juhtub. Plasttopsist kohvi joomine on avalikult täitsa tabu, aga ometi vedelevad need topsid kõikjal. Ja miks just eriti Kalamaja kandis, kus elavad need oma jutu järgi veel kõige suuremad öko-mökod?

Veel meeldib meile uhkustada prügi sorteerimisega. Ma ei usu ühtegi sõna sellest. Inimene on üks hirmus loom – nii kui ta vähegi arvab, et tema prügi on anonüümne, poetab ta selle ka maha. Ta ei viitsi midagi sorteerida, sest arvab, et kuhugi kõik kaob. Õllepurk muutub tühjaks juues nii raskeks, et see lihtsalt kukub käest. Või langeb autoaknast välja. See lihtsalt on nii, sest auto sõidab minema ja purk jääb maha. Vast keegi koristab ja kui ei korista, siis las vedeleb. Nii prügistati eelmisel suvel vaid nädalaga Savilöövil ja nii prügistatakse kõikides ilusates paikades. Tihti jutlustavad just needsamad prügistajad kõige imeilusamaid jutte sellest, kui keskkonnateadlikud nad on.

Igasugune päästmine. Seesama kitsetallede lugu. Aga ka pesast “kukkunud” linnupojad. “Eksinud” põdravasikad. Ema poolt “maha jäetud” hülgepojad. Neid lugusid on iga aastaga aina rohkem ja need kõik räägivad sellest, kui võõrdunud on inimesed loodusest. Neil on vaja päästa ka siis, kui midagi päästa ei ole tarvis. Kui inimest pole sinna üldse vajagi.

Mõtteviis “ma maksan ja mulle on kõik lubatud”. Üldlevinud värk. Raha eest saab kõike. Tood koju koera, ei meeldinud, müüd homme maha. Sest ei vasta ettekujutsele. Nagu asja. Umbes nagu neti teel ostetud kingad, mis jalga ei läinud. Eks ostad uued kingad. Või koera. Äkki joppab rohkem.

Totaalne süüdimatus ja vastutustunde puudumine. Lihtsalt ei huvita, mis saab. Küll leiab alati mingi põhjenduse, miks alati kõik teise on süüdi. Iial pole ise midagi valesti teinud. Ja kui oledki, siis süüdimatu naeratus ja vabandus heastab kõik. Ning kõik jätkubki täpselt samas vaimus kuni järgmisel prohmakani. Ja alati on kõik võimalik välja vabadada energeetilise sobimatuse, universumi hüüde, kõhutunde puudumise või olemasoluga, unenägudega, saatuse ettekuulutuse või kes-tea-veel mille taolisega.

Rumalus. See on inimese enda valik. Tänapäevases infomaailmas ei tohiks kellelgi olla oma rumalusele põhjendust, et “ma ei teadnud seda” või “ei leidnud infot üles”. Googelda! Loe, otsi infot! Ära otsusta olla see rumal inimene, kes keset talve tuleb tennistega lume sisse matkama (ja imestab 5 minutit pärast matka algust, et oi – lumi! oi – külm on!) või ostab koera tundmatult, kes iga hinna eest kohtumisest kõrvale põikab. Kõik kohad on täis millerdajate lugusid ning need ongi just sellised nagu seesinane.

Mul on kahju, et avaliku elu tegelased, kes peaksid olema eeskujuks lastele ja suurtele, ei suuda kuidagimoodi seda rolli välja kanda. Aga no ju on seegi aja märk.

 

5 kommentaari »

Pronkskuju või koolitäis lapsi?

Eile toimus Mooste mõisas väga tore kontsert, kus esinesid kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste ansamblid. Saal oli puupüsti täis ja kontsert kestis 1,5 tundi. Varem pole noored rahvamuusikud täispika kontserdiga esinenudki. Mul on rõõm, et ka Helena on selles toredas seltskonnas.

Kuulake ise, kui hästi nad kõlavad.

Paraku ei ole koolitäis muusikahuvilisi lapsi, vinged õpetajad ja ka tulemused veel eriline näitaja kohalikele võimumeestele. Nimelt seesinane Mooste rahvamuusikakool on erakool ja nagu meil Eestis ikka kombeks, siis ühte erakooli tuleb ka korralikult kottida. Anda talle võimalikult vähe toetust, kärpida pearahasid ning lõpuks üldse välja suretada. Kogu selle tegevuse saab maskeerida lause taha, et “valla eelarves pole raha”.

Kui asi panna konteksti, näeb see aga üsna totakas välja. Põlva vald kärbib kooli toetusraha nii kuis jaksab (raha polevat, eks), kuid samal ajal pannakse Põlvasse püsti lõõtsalegend Karl Kikase pronkskuju. Sellisest valikust ei järeldu paraku mitte see, et vallal puudub raha, vaid see, et puudub tarkus ja soov laste haridust toetada.

Einoh, kahtlemata on kuju ka väga tore ja no ta on kindlasti ka uhke ning vallavalitsus saab sellega toredasti eputada. Näiteks teha vägeva avamisürituse ning iseennast seejuures ka vallalehes mitmel leheküljel kiita. Samas selle ligi 30 000 euroga, millega vald reservfondist kuju ehitamist toetab, saaks õpetada koolitäie lapsi neidsamu Karl Kikka lugusid vabalt mängima. Ja meil olemas huvilised lapsed ning õpetajad! Ma arvan, et Karl Kikast oleks palju rohkem rõõmustanud teadmine, et tema lood elavad päriselt edasi noore põlvkonna esituses (esimene lugu videos on justnimelt Kikka pala) ning kuju on siin küll üsna teisejärguline.

Siiski. Lisame valemisse veel ühe küllalt häiriva nüansi. Pole sellel vallal raha (või siis mõistust?!) laste huvihariduse toetamiseks, aga neil on küllalt vahedeid endale uue pleissi ehitamiseks. Nimelt on päevakorral uue vallamaja ehitamine Põlvasse. No mis sa hädaga teed, kui 54 vallavalitsuse ametnikku kuidagimoodi ei mahu enam tööruumidesse ning Põlva linnas ei olevat ka neile mitte ühtegi sobilikku vaba paika. Maavalitsuse hoone ka ei lähe loosi, sest ikka uhkem oleks ju tutikas kontoris käia istumas. Lisaks on tekkinud meeletult suures Põlva Citys ka üüratu parkimisprobleem seoses ametnikehordiga.

Rumala inimesena ei saa ma üldse aru, mispärast on vaja digiajastul üldse nii paljudel amenikel käia vallamajas internetis istumas. On ju selge, et suurem osa neist ajab oma asju netis. Seda leidub aga igal pool. Need ajad, kus töö tegemiseks (loe: neti kasutamiseks) oli vaja kuskile kontorisse sõita, said läbi üle-eelmisel kümnendil. Tänapäeval on ammu juba võimalik (arvuti)tööd teha kust iganes ning selle tegemiseks pole vaja kümnetel inimestel iga jumala päev kuhugi kohale kärutada, kulutades seejuures aega, kütust, kontoripinda, elektrit jne.

Aga Mooste lapsed mängivad kenasti. Rahvamuusika on äge!

 

 

 

6 kommentaari »

Rist ja viletsus ajakirjandusega

Olen 22 aastat töötanud ajakirjanduses ja armastanud oma tööd. Aga viimasel ajal hakkab mul mõõt täis saama. Asjad selles valdkonnas on väga-väga halvad ja nad on olnud juba kaua.

Ma usun, et kõik, kes on näinud selle ärivaldkonna köögipoolt, teavad hästi, et juba aastaid on siin vireletud. Tegemist on avaliku saladusega ja mingis mõttes ka tabuteemaga – kõik teavad, et asjad on halvasti, kuid vapralt tehakse head nägu ja jutlustatakse mingist heast homsest tulevikust. Kohe järgmisel kvartalil tuleb jälle kasum, sest reklaamimüük näitab paranemist. Ja siis saame tõsta palku ja siis alles hakkame elama! Need muinasjutud pole kunagi täitunud ega täitugi. Seda ilusat homset pole.

Vabakutselisena olen töötanud 7 aastat ning selle aja jooksul on tegelikult olnud suhteliselt vähe nö ülelaskmisi. Ehk siis neid lugusid, et sa teed kokkulepitud töö ära, kuid raha selle eest ei saagi. Arvetega venitamist on muidugi alati olnud (kuid kus seda poleks?), samuti on ajakirjanduses tava see, et sa teed kirjatüki valmis ja tasu võid saada alles mitme kuu pärast. Kuid alati on olemas mingi mõistlik ootamiseaeg.

Viimasel aastal on aga asjad tunduvalt halvenenud. Tundub, et ülelaskmine on saanud normiks. Ma olen tänavu kirjutanud ajakirjale, mida kunagi ei ilmunudki. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mis pärast esimest numbrit pillid kotti pani. Ma olen kirjutanud ajakirjale, mille tulevik on täitsa tume. Ma olen leppinud honoraride kärbetega ja kirjutanud ikka. Ma olen kuulnud lugupeetud suurettevõtjalt põhjendust, miks arvet ei saa maksta õigeaegselt, et “meil on käibevahendite nappus, kas saad veel kuu aega oodata?”

Ajakirjanduses olid viimati head ajad 1990ndatel ja nullindatel ehk enne eelmist suurt majanduskriisi. Siis said ajakirjanikud normaalselt palka. Oli ka tavaks, et aastate jooksul palka tõsteti. Masuga lasti kõige kõrgepalgalisemad lahti. Jääjatel vähendati palku, võeti hüved ära ja külvati nad üle ohtrate lubadustega, et nii kui hakkab paremaks minema, nii kohe tõstame palgad tagasi. Seda ei juhtund kunagi.

Edaspidi on kärped järgnenud kärbetele. Me kõik oleme kuulnud imelisi lubadusi, et kui hakkab paremini minema, siis kohe tõstame honorare/palku. Ma ei tea ühtegi väljaannet, kes oleks honorare tõstnud. Küll aga on täiesti tavaline, et sa lepid kokku ühe töö hinna, aga selle tegemise käigus pannakse sind fakti ette – meil nüüd reklaamimüük ei õnnestunud nii nagu arvasime ja me langetame honorarifondi. Aga sa ikka tee lugu, sul on ju see juba sisuliselt valmis!

Honoraride suurusest pole üldse mõtet rääkida. Kust tuleb lugupeetud väljaandel üldse mõte pakkuda mahuka uuriva loo eest 80 eurot arvega? Arvutame – kirjutaja saab endale palka maksata vähem kui 40 eurot. Hea pakkuja, kas sa ise oleksid 38 euro eest nõus suure mitme allikaga ja mitu päeva aega võtva loo kallal higistama? Kui oled, siis lase käia.

Või kuidas tekib idee, et ajakirjanik võiks veeta oma nädalavahetuse mingil üritusel, teha sealt 1-leheküljelise uudise ja saada selle eest 40 eurot arvega? Päriselt ka? Kust need mõtted tekivad – kas kuskil on keegi, kes teeb selliste sandikopikate eest tööd?

Ajakirjanikud toimetustes on ülekoormatud, sest kulude kokkuhoiu eesmärgil peavad nad tegema mitme tööd. Meil on ajakirju, millel on kamba peale üks peatoimetaja. Ma ei kujuta ette selle inimese tööpäevi, kuidas ja kui kaua ta niimoodi jõuab. Meil on toimetusi, mis koosnevad 1-2 inimesest. Või lugu piltidega – nende eest ei täita üldse maksta. Meil on toimetusi, kus lastakse liugu erakogu fotode peal. Sellepärast, et neid saab tasuta, ei pea maksma fotograafile ega pildipangale.

Kõik see on (lõpuks) ka mind pannud mõtlema, et miks ma tegelen kõige sellega? Mis siis, et ma olen andekas ja armastan oma tööd. Mis siis, et ma kirjutan hästi, olen kiire ja mitmekülgne. Mis siis, et mu toimetajad on rahul, sest minu lugusid pole vaja ümber kirjutada ja lugejad kiidavad. Mis siis, et ma mõtlen kaasa, suudan töötada iseseisvalt ja olen isemotiveeruv. Mis siis, et mul on märkmik täis ideid, millest kõigest võiks teha lugusid. Mis siis, et mul on lai tutvusringkond ja kogemusi kirjutamisega igast valdkonnast, meditsiinist majanduseni. See ei tähenda aga mitte midagi, sest sa võid teha kuitahes head tööd, ikkagi ei jõua sa kuskile. Sellel alal on see nii.

 

 

Comments (1) »

Avalik kiri meie valitsusele

Tere Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised!

Kirjutan teile Tartumaalt. Te räägite nii ilusaid sõnu tasuta ühistranspordist, et ma ei saa maaelanikuna enam vait olla. Te tahate teha meile võimaluse sõita tasuta bussiga. Teate, sellest pole mitte kopika eest ka kasu.

Kohe selgitan.

Kas teie, Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised olete olnud oma autoga kinni riigimaanteel? Kas olete olnud kõhuni porisse vajunud autoga lootusetult kinni keset metsi, kus kilomeetrite ulatuses puudub inimasustus? Olete olnud kinni teades, et ees ootab veel viis kilomeetrit samasugust mülgast, mille peate kuidagi läbima? Kas olete rahustanud selles olukorras nutvaid ja paanikas lapsi, keda parasjagu üritate koolist koju vedada? Mina olen. Ja see ei ole tore.

Eile, kui takso minu lapsi koolist koju tõi, jäi ta korduvalt kinni riigimaanteele. Selle tee number on 22286 ja seda remonditi eelmisel suvel. Jutt ei ole mingist paarisajameetrisest porisest lõigust, vaid kilomeetrite viisi läbimatust mülkast. Tänaseks on tee keelumärgiga suletud.

Vahemärkusena, et keegi ei imestaks, miks takso veab koolilapsi. See ei ole mitte viide raharaiskamisele, vaid kokkuhoiule. Taksoga laste sõidutamine on nimelt oluliselt odavam, kui metsade vahel tühja suurt bussi liigutada.

Nüüd olukorrast. Täna on tee suletud. Bussid ei sõida, autolavka ka mitte, post ei liigu. Lapsed ei saa kooli, inimesed ei saa tööle. Sellest teest sõltub küla, kus elab mitukümmend inimest. Mis siis, kui kellegi neist on vaja neil päevil kiirabi? Kindlasti on selliseid paiku Eestimaal teisigi.

Mul on kurb ja piinlik lugeda ja kuulata teie tõsimeelseid heietusi tasuta ühistranspordist, kui maaelu päästjast. Ma ei tea oma maal elavatest sõpradest-tuttavatest mitte kedagi, keda kotiks tasuta ühistransport. Kõik naeravad selle üle! Me ei sõida bussiga, mis väljub hommikul kell 6 ja jõuab 45 km kaugusele Tartusse 1,5 tunni pärast. Ma ei saa bussiga linna minna, sest isegi kui ma võtaks selle hommikuse aja ja raiskaks selle bussis istumise peale, siis tagasi saan ma pärastlõunat bussiga, millel kulub 45 km läbimiseks 2,5 tundi. Jah, te lugesite õigesti, just KAKS JA POOL TUNDI.

Teate, isegi uimasel ja aeglasel maainimesel pole aega niipalju raisata. Rääkimata sellest, et isegi tasuta buss ei saa sõita, kui puuduvad teed. Ehk et kogu teie temaatika tasuta maakonnaliinidest on huumor. See on pseudoprobleem. Kabinetis sündinud idee, millel puudub kokkupuude päriseluga. See on JOKK olukord, mis mitte midagi ei muuda ega paranda.

Kui te päriselt ka olete huvitatud sellest, et elu Eestimaal toimuks väljaspool linnasid, siis esimese asjana tuleb teha korda teed. Alles siis saab hakata mõtlema ühistranspordile. Lõpetage ometi see mulli ajamine tasuta ühistranspordist ja keskenduge päris probleemidele. Ja ma ei räägi isegi kõikide teede asfalteerimisest, vaid elementaarsest kordategemisest. Me ei ela ometi enam 19. sajandis, kus teedelagunemise aegu nädalateks igasugune liikumine katkes. Me kõik maksame makse ja eeldame, et saame midagigi selle eest ka riigilt tagasi. Ärge toppige meile “tasuta” ühistransporti, mille me nagunii kinni maksame, vaid kasutage ometi raha mõistlikult.

 

 

Erinevad meediakajastused:

Õhtuleht

Veel Õhtuleht

Postimees

Postimees majandus

EPL/Delfi

Vikerraadio Uudis+

 

 

 

 

Comments (1) »

Koolisaaga finaal

Tänasega sai läbi ligi 1,5 kuud kestnud kirjavahetus Kastre vallavalitsusega teemal “kas Kastre vald maksab naabervallas asuva Mooste Rahvamuusikakooli pearahad”. Vastus on lühike: ei maksa, sest et….

…nüüd lisa siia peoga paragrahve kõikvõimalikest seadustest, kus esineb sõna “kool”, “huviharidus”. Teadagi, iga õige ametnik teab seda, et kui sa saadad küsijale vastuseks hunniku paragrahve, siis lahtub ka kõige kangema küsija ind ja entusiasm. Samuti on hea inimesele niimoodi märku anda, et sina, tühine kodanik, ei pea mitte kõrgeaulise vallaametniku hinnalist aega raiskama. Paragrahvipuru on nimelt kõige tõhusam vahend tülikast kodanikust vabanemiseks ja üksiti garantii, et ta enam kunagi ühendust ei võta.

Jättes kõrvale kõik paragrahvid,  mida mulle kui varrukast puistati, tulen endiselt tagasi asja tuuma juurde. Kastre vald keeldub toetamast minu laste õppimist meile kõige lähemaks muusikakoolis (põhjendus, et eramuusikool ei olevat “pärismuusikakool”) ning eelistab selle asemel kinni maksta üle kahe korra kallimad pearahad kaugemates koolides. Kasvõi 77-kilomeetri kaugusel Alatskivil nagu kirjutas mulle valla huvihariduse petsialist Karin Küttis. Küsimus ei ole selles, et vallal ei oleks raha, kuna erakooli pearaha maks on üle 2 korra odavam kui kaugemal asuvate munitsipaalkoolide õpilaskoha tasu. Ehk et raha on, aga me lihtsalt ei toeta.

Sisuliselt poolteist kuud on kulunud vallal otsimaks põhjendusi, mis põhjusel ei kvalifitseeru meile kõige lähedasem ja sobivam muusikakool toetuskõlbulikuks. Palju töötunde on möödunud sobilike paragrahvide välja tuhnimiseks. Selle aja jooksul ei ole ma kordagi ei näinud ega tundnud, et minu kallis koduvald oleks soovinud tegeleda oma elaniku probleemi sisulise lahendamisega. Kui kõik need ettekäänete otsimisele kulunud tunnid oleks kulutatud lahenduse otsimisele, oleks see ammu ka leitud.

Miks ma üldse arvan, et Kastre vald saaks küll toetada kahe õpihimulise lapse õppimist naabervallas asuvas eramuusikakoolis? See on lihtne järeldus. Siin maanurgas on terve hulk omavalitsusi, kes seda teevad. Kuidas ja miks nemad seda saavad teha ning miks meie vald ei saa?

Ka sellele on väga lihtne vastus. Nad tahavad seda teha! Kastre vald ei taha!

Ma ei tea, mis on selle soovimatuse taga. Võibolla on vallapoolne arrogantsus ja soovimatus asjaga sisuliselt tegeleda seotud vägivaldse haldusreformiga, kui kokku pandi vallad, mis vabatahtlikult poleks ühinenud. Võib-olla aga see ongi praeguse vallaladviku suhtumine oma elanikku. Võib-olla tundub 5000 elanikuga valla juhtimine tõesti niivõrd võimsa asjana, et sa võid unustada, kelle jaoks tegelikult tööd teed. Võib-olla on meil siin maal inimesi ülemäära palju ja lapsi ka tüütult suurtes hulkades. Võib-olla on need inimesed ja lapsed tõesti üliaktiivsed ja kõik tahavad käia ei-tea-mis-kaunite-kunstide koolides ning kõik tahavad, et vald selle kinni maksaks. Võib-olla on tegemist lihtsalt kiusu ajamisega.

Et mitte lõpetada mustades toonides, siis on mul hea meel, et olen suutnud toota meie vallavalitsusele märkimisväärse hulga tööd juurde ning nii saab hea mitu päeva jälle õhtusse veeretatud. Olen avastanud ühe kobalt ja kahemõtteliselt koostatud määruse, mis nüüd ringi tuleb teha ja, oh rõõmu, varsti korraldatakse me vallas lausa laste huvihariduse teemaline küsitlus. Sest ikka on ju vaja teada saada, kes kus õpib ja mida õppida tahab (mitte et seda praegu ei teataks). Abiks ikka.

 

 

 

 

Leave a comment »

Ärge motiveerige mind!

Mida aeg edasi, seda vähem ma saan aru levinud käsitlusest, et töötajaid on vaja mingi valemiga tööle motiveerida. On vaja teha midagi, et nad teeksid rohkem. Tegema peab tööandja, seevastu inimese ülesanne on vastavalt reageerida ehk siis rohkem tööd rabada.

Kogu see süsteem on üles ehitatud mõttele, et töö on midagi ebameeldivat, tüütut või nõmedat ning põhimõtteliselt on vaja inimesele auk pähe rääkida selleks, et ta ikka seda teeks. Teda on vaja premeerida, talle on vaja korraldada ühiseid üritusi, on vaja tunnustada, toita ja veel parem ka joota firma kulul, saata sanatooriumisse ja spordisaali ning anda aasta lõpus aukirju. Pärast sellist käsitlemist rabab inimene tööd, nii et hing väljas ning motivatsioonisüsteem öeldakse toimivat.

Kui ma aastaid tagasi Äripäevas töötasin, nautisin ka taolist motivatsioonisüsteemi. Mõnus oli, hüvesid oli igasuguseid. Olid üritused, preemiad, spordisaalid, alkohol ja hõrgutised tööandja kulul, isegi lisapuhkus pikemaajalistele töölpüsijatele. Eks rahvas oli ka kõik noorem ja ühised peod tõesti toredad. Ikka juhtus sekeldusi ning nalja sai palju. Kui ma aga praegu mõtlen 2-päevasele nädalavahetusel toimuvale tööandja nö koolitusele, siis no mitte ükski vägi ei sunniks mind sellisel viisil oma aega raiskama. Kas motiveerimine toimis? Nii ja naa. Muidugi olime oma tööandja fännid, sest meie eest hoolitseti kuninglikult. Samas vingumist kõige üle oli alati, hoolimata aegadest. Ja absoluutselt alati üritasin ma teha võimalikult vähe tööd (võimalikult kiiresti). Need olid 1990ndad.

Nüüd hiljuti sattusin lugema üht kirja, mis oli suunatud töötajate motivatsiooni buustimiseks. Selline tavaline kiri, kus  sõnade taga tegelikult on üks sõnum: rabage rohkem ja ärge te jumalapärast raha juurde küsige, sest endalgi teist vähe. Mulle tundus seda lugedes, et olen ajamasinaga sõitnud vähemalt 15 aastat tagasi. Kas tõesti peaks kedagi tööle panema taoline tunnustus? Kõige naljakam koht kirjas oli see, kui ühte inimest tunnustati selle eest, et ta teeb tööd omaostetud vahendite eest ning seetõttu püsib tööandja ilusasti eelarves ja saab kulusidki kokku hoida. Heh, kiida lolli ja loll rabab on selle nimi. Päris kurb on säherduse asja eest kiita saada.

Sõna motivatsioon ja motiveerimine ajab mul tegelikult hirmujudinad peale. Ma ei taha, et mind keegi motiveeriks. See on nagu isiklikku ruumi tungimine, liiga lähedale tulemine. Mõte mingist ühisüritusest tekitab õudusvärinaid. Mõnekümne eurone preemia pingutama ei pane ja sanatooriumituusiku jõuan ise ka osta.

Jah, ma olen nii paadunud, et mind motiveerib ainult minu töö (mis on absoluutselt kindlasti maailma kõige ägedam), võimalus valida seda endale ise ning võimalus teha seda rohkem. Kõik. Jõulupidu ja kvartalipreemiat ei olegi vaja. Motivatsioon on sügavalt sisemusest tekkiv isiklik asi ja kulbiga seda kellelegi panema hakata on puhas enesepettus (ja suure tõenäosusega ka aja ning raha raiskamine). Kui töö ei meeldi ja palk on selle eest mõttetult nigel, ei aita ka maailma kõige ägedamad suvepäevad ega igapäevane pidev jutt sellest, kui tubli sa ikka oled. Kusjuures tasu puhul on huvitav see, et pikas perspektiivis tõuseb võrdluses ettepoole ikkagi töö sisu ja töö meeldivus – jah, on võimalik teha kuningliku tasu eest ka mingit jama tööd, mis sind ei kõneta, kuid see pidu ei kesta kaua. Olen seda ise proovinud ja tean, et raha mõju kestab maksimaalselt pool aastat. Siis hakkan otsima kõrvale midagi, mis mind päriselt huvitab.

 

 

 

Comments (1) »