Keegi tore inimene oli Folgikotta riputanud kiige, mis leidis väga tihedat kasutust
Ei oska ma enam kirjutada igapäevaelu asjadest. Möödunud nädalavahetus aga oli nii äge, et panen siia märke maha.
Laupäeval toimus Moostes Jämm, kus ka minu lapsed kaasa lõid. Hanna kitarriga, Helena mõistagi viiuliga ning mu ema karmoškaga. Olgu öeldud, et jämm on selline ettevõtmine, kus mängitakse koos, peaasjalikult kõrva järgi ja ilma ettevalmistuseta. Praegu oli ka võimalus teha kodutööd, sest laias laastus olid mängimisele tulevad lood teada. Tänu sellele ettevõtmisele said mu lapsed selgeks päris mitu uut lugu. Ja mängiti Eesti rahvamuusikast tuttavaid lugusid ja muidu ka vanu tuntud hitte, näiteks “Ei meelest läe meil iial”.
Suur ühismängimine. Eestmängijaks kogu ürituse peakorraldaja Krista Sildoja
Moostesse oli tulnud 140 pillimeest kõikjalt üle Eesti. Igasuguste pillidega – rahvapillidest kuni päris klassikaliste orkestripillideni välja. Minul oli suur rõõm proovile panna oma keskendumis-, kirjutamis- ja pildistamisoskus ning tegin Lõuna-Eesti Postimehele üritusest reportaaži. Oi, mõnus on ikka muusikutega rääkida. Ühise keele leidmine on nii lihtne. Sellepärast tuli ka lugu nagu ise:)
Sedapuhku oli muusikuid niipalju, et lavale poleks see punt mahtunudki ning hõivas koha, kus tavaliselt istub publik.
Jämmimine kestis varaste hommikutundidega, kuid meie pidime üsna vara koju tulema, sest järgmisel päeval ootas ülivarajane ärkamine. Kell 4 üles ja suund Narva poole. Ees ootas koertenäitus! Kusti jaoks oli see juba teine näitus.
Angelstone kenneli habemike seltskond Narva koertenäitusel
Musti habemikke oli seekord seal koos terve suguselts – Kusti kohtus oma ema, õe ja poolvennaga. Näitusel läks meie tiimil ülimalt hästi. Alates sellest, et Kusti sai juba teise juunior SERTi (maakeeli tähendab see, et koer on väga ilus ja tõustandarditele vastav). Tema suguselts aga võitis üldse kõik, mis võita andis. Kusti ema lõpetas näituse kauneimal koera valimisel ehk Best in Showl teisel kohal!
Ahunapalu maasektori veebikodu 