Ahunapalu maasektori veebikodu

Päikeseline novembri varahommik. Külm on muutnud maa hõbedaks ja taevas pole ühtegi pilve. Õhus on ahjukütmise lõhna ja vaikust. Või Brandenburgi kontserte.

Mõni suurem projekt on nagu tundmatu pusle kokku panemine – hakkan seda teema ja tean küll lõppeesmärki, kuid ei õieti seda, kuidas sinna jõuda. Kas panna kõigepealt alumine äär või alustada vasakust nurgast? Või hoopis keskelt tegelaste nägudega? Algus on vaevaline ja hüplik. Nii vaevaline, et suur kiusatus on “pusle” kõrvale panna ja jätkata kunagi tulevikust. Homme ja siis veel homme. Aga ma ei tee seda, sest iga projekti kõige parem päev on murranguhetk – äkki tekkiv tunne, et jah, nüüd ma tean, kuidas seda teha, nüüd kõik sujub ja nüüd saab kõik õigeks ajaks valmis. Edasi on asi lihtne. Pusletükid lähevad kui ise oma kohale. Aga et sinna jõuda, on vaja sundida end tegema tüütut alumist äärt ning ülemist vasakut nurka.

Et siis selline esmaspäeva hommik – kirgastav murranguhetk. Nüüd ma tean ja nüüd tuleb välja.

Aga muidu – käisime maal ja Hanna&Helena jaoks oli see esimene kord nii sügaval sügisel maal olla. Pole tihanud neid külmadega kaasa võtta.

Traktorikastis on mõnus kooki nosida.

Ilus november