Lihtne alus kunstiteostele ja muidu teadetele
Mulle joonistatakse pidevalt uhkeid kaarte ja kirjutatakse armsaid kirju. Kahju on neid lihtsalt kuskile lauanurgale või sahtlisse vedelema jätta, vaid tahaks ju teistelegi näidata. Sattusin internetis nägema lahendust, kuidas vanast puitraamist oli ülilihtsalt tehtud teadetetahvel ja tegin järele.
Vaja läks:
1 vana suur pildiraam
peenikest traati
väikesi liistunaelu
haamrit kah
Aega võttis meisterdustöö ca 10 minutit
Pööninguluugi asemel on väike nunnu aken
Maasektori päevikusse oleks ju mõistlik üles märkida ka seda, mis suuremaid töid talu juures ette on võetud. Mida parandatud, mida ehitatud ja nii. Olen seda senini üsna tükati teinud, aga nüüd proovin sisse seada miski järjepidevuse. Hiljem hea vaadata, sest meeles pidada kõike nagunii ei jõua.
2015 aastal oli siis nii.
Saun on pärast ületõrvamist nagu uus
Nagu kellakäod
See postitus sai tegelikult inspiratsiooni ühest kurikuulsast hvoorumist, kus kari tarku väitis, et suvemaja pidamine = muru niitmine ja lebo. Ja et muru on ju mõtet niita vaid 600 m2 ulatuses ümber maja ning milleks ometi kaugemate haljasaladega vaeva näha – las loodus on nagu ta on. Mnjah…ei taha mõeldagi, sest Savilöövi alguses oligi selline. Looduse vabalt olla laskmine tähendab paraku seda, et kogu koht on ümbritsetud takjate ja nõgestega ning kasvab võssa mõne aastaga. Muidugi pole suvekodu pidamine ka mingi eriline Vargamäe stiilis rügamine, aga kõpitsemist on maja ümber pidevalt. Me Ermoga naerame, et tööd on planeeritud aastani 2027 ja kui sinna jõuame, siis on paras aeg algusest järgmise ringiga alustada:)
Suplus meie koduses Räimijärves
Eilset (25.08) päeva võtsime kui viimast suvepäeva. Ilmajaamgi lubas, et temperatuurid nüüd hakkavad kukkuma ja et juba täna öösel läheb vihmaks. Aga eile oli tõesti mõnus leitsak – selline vahemereline. Kuum ja kuiv. Muru on natuke kõrbenud ja puudel kipuvad lehed kollaseks. Ei saa veel aru, kas kuivusest või sügisest. Pakun, et ehk mõlemast. Teed tolmavad hullupööra. Ritsikad siristavad ennastunustavalt. Järvevesi on siidjas. Metsad punetavad pohladest. Suurepärane suve lõpetus.
Igapäevane sissepõige metsa
Hanna ja Helena osalesid 5-päevases rahvapillilaagris Kuutsis Mõniste vallas. Olid vist kõige nooremad (või ühed nooremad) osalejad seal laagris. Vanaema oli neil saatjaks kaasas. Teadagi, pliksid on küll asjalikud, aga kella nad ei tunne ja mänguhoos ununeb kõik. Kõrvale on neil vaja ikkagi välist kõvaketast, kes aitaks ree peal püsida.
Igatahes. Õppida sai iga osaleja laagris kahte pilli ja toimusid individuaaltunnid. Lõppes kogu asi suure mitmetunnise kontserdiga, kust me paraku pidime enne lõppu ära tulema, sest kõige väiksemad osalejad muutusid väga unisteks ja virilateks.
5 päeva möödus neil lennates. Vaid II päeva õhtul helistas Helena mulle kurvalt, et tulgu ma talle järgi, tema ei tahtvat enam laagris olla. Aga siis leidsid nad endale terve peotäie sõpru ja mängud ei lõppenud. Laagrit peeti Mõniste koolimajas, mis on ülinunnu ja lapsesõbralik paik. Uus koolimaja, väiksed klassid ja ümberringi imeilus loodus. Ma saan alati väga vihaseks ja kurvaks, kui kuulen jutte sellest, kuidas jälle mõni taoline “mõttetu” külakool kinni pannakse, sest lapsi polevat. Aga miks peaks lapsed olema, kui pole kooli? Kumb siis peab õigupoolest enne olema?
Viiuldati…
…kanneldati..
.. ja tiriti lõõtsa. Kogu “bänd” kandis ette Hanna tehtud laulu.
Aga olgu. Helena valis õppimiseks viiuli (eelmisel aastal ta samast ideest saigi idee, et tema peab hakkama viiulit õppima) ja kandle. Hanna võttis kaasa väikese karmoška ja samuti kandle. Mõlemad vaimustusid oma õpetajatest ja esinesid muidugi ka. Hanna tegi koguni ise karmoškaansamblile laulu, mida siis üheskoos seati ja ette kanti. Noh, kahjuks tänaseks on ta selle loo juba muidugi unustanud. Tüüpiline Hanna ju:) Minu väike tuulepea. Õnneks on olemas videojupike ja ühest fraasist piisas, et lugu taastada.
Helena aga väsis vist ikkagi selle ajaga nii ära, et lubas järgmisel suvel mitte enam laagrisse minna. Et temal on nüüd laagrielu selge ja mis sinna enam minna. See-eest Hanna räägib, et tema on kindlasti käsi. Et tahab jälle oma uusi sõpru näha ja minna laagrisse ilma vanaemata. No eks näis.
Mu lapsed on kolmandat päeva laagris ja kodus on täiesti harjumatult vaikne. Nii vaikne, et olen hakanud juba igasuguseid imelikke mõtteid mõlgutama. Nagu näiteks – milline mu elu oleks siis, kui mul üldse lapsi poleks?
Ilmselgelt oleks kodus palju rohkem ruumi. Mul poleks siin 40 paari jalanõusid ja kapp ei ajaks riietest nii üle, et uks kinni ei lähe. Kõik sahtlid poleks täidetud värvipliiatsite, paberite ja pooleliolevate kunstiteostega, mida iialgi ei lõpetata. Kindlasti poleks põrandal maalinguid. Minu tubadesse poleks ehitatud onne ega nukkudele magamispaiku. Mul ei oleks majapidamises katkilõigutud ajakirju ja mu raamatukogu ei koosneks suures osas lasteraamatutest. Ma ei teaks peast “Kaka ja kevade” või “Loll jope” süžeed.
Ma saaksin juua oma hommikukohvi nii, et ei peaks seejuures ei-tea-mitu korda püsti kargama, sest emme – anna seda ja teist. Kindlasti oleksin ma saanud hulga rohkem reisida, sest kuskile peab ju raha ära kulutama. Mu säästud oleksid suuremad.
Maasektor oleks paremas olukorras või siis poleks teda enam üldse – mis mõte on jännata kuskil pärapõrgus asuva osmikuga, kui pole lapsi, kellega koos seal toredat suve veeta. Kindlasti ei veedaks ma siin tervet suve isegi, kui maasektor oleks olemas.
Tõenäoliselt teeksin ma karjääri kuskil peenes kontoris. Oleksin mugavalt palgatöötaja, mitte ettevõtja (sest ma ei julgeks). Minu aja määraks mu tööandja. Meigiksin end iga päev, käiksin kontsadega ja oleksin mitu kilo kergem. Käiksin korralikult trennis. Kohtuksin tihti oma sõbrannadega, võtaksin palju enam osa igasugustest kultuurisündmustest. Mul ei oleks tervet hulka toredaid sõpru, kelle olen leidnud tänu oma lastele.
Ma saaksin hommikul magada nii kaua, et olen välja puhanud. Ma ei teaks, mis tunne on see, kui sind ajab üles unesoe tütar, kes sulle põse peale suure latsuva musi teeb ja kaissu poeb.
Mu auto oleks väiksem ja sellel poleks peal rattaraame, mis bensukulu üüratuks ajavad. Ma ei teaks midagi sellest, mis tähendab pakkida 3 inimese asju lahti ja kinni ning muretseda pidevalt, kas elutähtsad asjad ikka said kaasa või jäid maha. Ma ei ostaks iga paari aasta tagant jalgrattaid.
Ma ei teaks, kes on Tapi. Või misasi on Lego Friends, Monster High ja C.A Cupid.
Mul oleks metsikult vaba aega, millega ma mitte midagi peale ei oskaks hakata ja mida ma sisustaks peaasjalikult sellega, et igatseks endale hullupööra lapsi. Elu poleks pooltki mitte nii värvikas kui praegu.
Kohustulik pilt enne minema hakkamist. Töökaaslane Teele, imeinimene, kadus muidugi kohe alguses silmapiiri taha ja ei tulnud enne metsast välja, kui oli 42 km ära kõndinud. Mu lapsed veel tundsid õhtul muret, et kas Teele jäigi metsa või tuli ikka välja:)
Käisin elu esimesel maratonil. Õigemini poolikul ja õigemini käimismaratonil. Värskas. Läbisin 21 km metsas ja olen täielikult elus:)
Rada kulges neis kuulsates kukeseenemetsades, mille “toodangut” müüakse Tallinna turgudel sildiga “Kukeseened Põlvamaalt”. Oi, mul oli kahju, et ei võtnud kaasa seenekotti ja nuga. Otse maratonirajal kasvas seeni megakogustes.
Rada oli vägagi normaalne ja mitte eriti raske. Ses mõttes, et meil siin Laanemetsas on tõusud palju järsemad. Kohati oli küll liivane, aga enamik kilomeetreid möödus täiesti talutavatel kõvadel metsaradadel. Ilm oli täiesti ideaalne – pilvine +20 ja kerge tuul. Kuivas männikus polnud ainsatki sääske, parmu ega põdrakärbest. Ilusad, ilusad metsad on.
Ma võtsin algusest peale põhimõte, et kuskile ei torma, ei püüa kedagi kätte saada ega kellegi teise tempos kulgeda. Longin niisama nagu ma ikka metsas longin peaaegu iga päev. Liigun ühtlaselt nii mäest alla kui üles. Ei jookse alla ega veni üles. Taktika töötas, sisuliselt ei aeglustanud sammu. Kuigi alguses stardis litsusid kõik hirmsa hooga minema ja ma olin viimaste minejate hulgas, siis terve raja lõikest muudkui möödusin ja möödusin käijatest. Ootasin terve distantsi, millal saabub nõrkemine, aga korra 17ndal kilomeetril läks nagu samm töntsiks, samas kaks viimast kilomeetrit läksid kõige kiiremini. Finišis näitas kell aega stardist 3.12.
Muidugi oli abiks ka vastav playlist. Varustasin ennast hulga Bachi, Šostakovitši, Viini klassikute ja muu taolise hea-paremaga. Kuulasin oma mussi, mõtlesin välja pooleliolevate lugude liide ja struktuure ning muudkui astusin edasi.
Kokkuvõttes oli väga tore päev ja mul on hirmus hea meel, et seda värki proovisin. Kuigi jah, ega ma mingi rahvaspordiürituste inimene ikka ei ole. Metsas on üliväga tore kõndida, aga see karjaviisi kõndimine ikka väga ei istu. Mulle ei meeldi nii, et keegi on kuklas hingamas ja keegi kõnnib ees. Olen ikka rohkem üksi uitaja.
Selline medal anti kah
Ütlen kohe ära, et olen suur skeptik igasuguste imedieetide, programmide, kavade jm taolise suhtes, mis lubavad paksukestel nagu naksti ülekilodest lahti saada. Elu seeski pole ma viitsinud dieeti pidada, vaid olen alati lootnud oma heade geenide (mu ema on 60+ vanuses samas kaalus nagu keskkoolis, kusjuures ta ei tee selleks mitte midagi erilist), enam-vähem normaalsete toitumisharjumuste (päris söök, ei mingit rämpsu, palju juurekraami, vähe liha) ja igapäevase kõndimise peale.
Kaalu mul kodus polnud, aga millalgi selle aasta alguses märkasin üha sagedamini, et riided kuidagi kisuvad. Ja eriti õudne tundusin endale piltidel.
Reaalsus tabas mind otse lagipähe siis, kui kuskil ujulas või spordisaalis kogemata kaalule astusin. Jeerum – selline number seisis seal siis, kui ma Hanna ja Helenat sünnitama läksin. Aga praegu pole mul selleks mingit õigustust.
Oli mai algus, kui sisestasin oma numbrid sellesse programmi ja vastus oli halastamatu – olen ülekaaluline ja selleks, et normi mahtuda on vaja 8 kilo väiksemat numbrit. Tulles veelkord tagasi alguse juurde, siis dieeti ma pidada endiselt ei viitsinud (loe: ei suuda), kaalujälgijate või-mis-nad-nüüd-ongi grupiga liitumiseks tundu aga selgelt liiga vähe õigustust olevat.
Otsustasin kaalu jälgida hoopis nii, et ostsin koju kaalu ja hakkasin sellessamas eelviidatud programmis pidama toidupäevikut. Seda oli alguses piinlik täita, sest ma olin lihtsalt harjund liiga palju sööma. Distsipliini sain kätte aga mõne päevaga ja edasi hakkas kaalunumber kukkuma taktis kilo nädalas. Kusjuures ma ei pidanud dieeti, vaid sõin palju. Hoidsin joont, et söön ca 500 kcal vähem, kui on päevane energiatarve. See on ca 1700-2000 kcal ja seda on tegelikul palju. Iga päev ei jõudnudki niipalju süüa, kuid nälga polnud üldse. Tingimus oli, et toit on korralik ja tasakaalustatud, mitte siit-sealt kiire (loe: palju) ahmimine. Viie nädalaga oli läinud 5 kilo. Edasi ma enam toitusid ei sisestanud, vaid jätkasin umbes samamoodi.
Oma liikumisharjumustes ei muutnud ma midagi. Ma pole küll aastaid jõudnud ühessegi spordiklubisse, aga põhimõte “mida rohkem liigun, seda parem” on kehtinud kõik see aeg. Tallinnas elades autot või ühistransporti kasutan vaid linnaserva sõitmiseks, aga kõik käigud, mis on lähemal kui 6-7 bussipeatust, käin jala. Maal on liikumine elementaarne ja isegi kui üldse ei pinguta, koguneb päev lõpuks palju kilomeetreid jala ja rattaga.
Igatahes. Tänaseks on kõik 8 üleliigset läinud ja seelikud keerlevad seljas. Pildi peal muutus (vist) väga välja ei paista, sest ennegi polnud midagi näha. Ma olen ju pikk ja kilod jaotuvad ühtlaselt, mitte ei kogune ühte konkreetsesse kohta. Ja piltide peale ei meeldi mulle endiselt jääda:)
Mis ma nüüd teisiti teen?
Meie kodu üheks ööks
Suve jooksul ühe öö meie lähedal asuvas RMK Alumati lõkkepaigal veetmine on meil juba traditsioon. Sel suvel tundus vahepeal, et peame traditsiooni murdma, sest kui öösel on vaid 10 kraadi sooja, siis ei ole eriti mugav magada sisuliselt õues. Aga jõudsime kuumalaine ära oodata ja esimesel võimalusel võtsimegi metsaöö jälle ette.
Pakkisime autosse madratsid, tekid-padjad. Mõnus on magada linade vahel, mitte magamiskotis. Kotti said veel natuke nosimist, mõned ajakirjad-raamatud, vett, soojad riided ja tikud. Põhimõte on võtta kaasa võimalikult vähe. Õhtu saabudes hakkas peas tiksuma ärevus – kas õnnestub koht hõivata esimesena või äkki on sinna keegi ennast juba sisse seadnud? Igaks juhuks hakkasime varakult minema, nii 18 ajal. Ja oh õnne, kui Alumati tervitas meid uhkes üksinduses. Kedagi seal polnud ja keegi ei üritanud ka tulla.
Paradiis – puhas männimets ja väike järvesilmake. Ei ühtegi sääske, võõrast inimest ega isegi mitte automüra.
Tegime puukuuri pööningule “voodi” ära ning panime lõkke põlema. Sõime ümbruskonnast mustikaid, lugesime, küpsetasime lõkkel saia ja ajasime niisama juttu. Sel õhtul pidi olema kõige nähtavam tähesadu ja lapsed tegid palju plaane, mida küll “langetähtedelt” soovida. Hämardudes hakkasid järve kohal ringi lendama nahkhiired – jälle põnev vaatamine. Kui aga veel pimedamaks läks, vahtisime kõik taevasse, aga oh häda küll…mul lapsed nii harjunud kl 21-22 paiku magama minema. 22 ajal nõuti juba tungivalt, et lähme ära magama, nemad ei jaksa enam tähesadu oodata.
Ega midagi, läksimegi siis. Ja kohe jalapealt nad ka kustusid. Katsusin ka ise nende eeskuju järgida, aga siis hakkas pihta – onnikese all puukuuri osas hakkas sahmerdama mingi loom. Näris, toksis, sebis edasi tagasi, jooksis…ja ei lõpetanud. Öö läbi sekeldas seal. Ma ei saanudki magada. Ehk tänu sellele nägin ka ühte “langetähte”.
Alumati järv
Metsast leiti ka mõni kukeseen
Metsaõhtu võttis Hanna kokku väga lühidalt: “See oli imeline õhtu!”. Õigus on tal, nagu ikka.
Otse maja kõrval kõrgus meil ilmatu künnapuu. Tõeline hiiglane, kes aasta-aastalt maja aina enam enda alla mattis, valguse kõik röövis ja katust sammaldama kippus. Ja aina enam hakkas see puu mulle närvidele käima. Ise me tema maha võtmisega enam hakkama ei saanud, niisiis tuli appi kutsuda arborist.
Mõeldud tehtud. Tulidki poisid tõstukiga, 4 tundi pidevat saevingumist ja puud ei ole enam. Esimest korda paistab minu tuppa nüüd päikesevalgus sisse. Tore!
Selgus, et puu mahavõtmine oli igati õige samm, sest see tegelane oli läbinisti mäda.
Viimased oksad veel võtta
Kõik!
Saunakatus nagu uus!
Täna oli (vist) selle suve kõige kuumem päev – kraadiklaas näitas vahepeal 32 kraadi. Tavaliselt lähevad inimesed neil päevadel randa ja lebavad ennastunustavalt liival. Mina aga päevitamist ei salli (ja pealegi on see megakahjulik) ning rannas külitamine tundub juba mõttena talumatu. Niisiis kasutasin aega teisiti – veetsin selle saunakatusel.
Saunakatus on meil sindlitest. Katus on tosin aastat vana ja iga 2-3 aasta tagant on teda tõrvaõliga üle tõmmatud. See pikendab oluliselt taolise katuse eluiga ja ühtlasi hoiab ka sammaldumist väheke tagasi. Nüüd vist oli tõrvamise vahe pikemaks jäänud ja katus sammaldus ikka päris jõudsasti. Eks tänavune suvi on selleks eriti soodus olnud, põmst iga päev ju sajab.
Puitkatuse kõige suurem vaenlane on päike. Selle vastu kaitsebki õlitamine, mis tuleb tingimata ette võtta suvel, kui katus on täiesti kuiv ja ka õhk kuiv. Õlitamist ei tohi jätta sügisesse, sest õli vajab aega puidu sisse imbumiseks, kuid sügisvihmad pesevad ta enne maha, kui ta sisse jõuab imbuda.
Ka igasugune katusele kogunev sodi ja muidugi sammaldumine on suur puidu hävitaja. Põmst tuleb kõik teha selleks, et katus ei sammalduks, sest kui alguses on sammalt lihtne maha saada, siis mida kauem ta seal on, seda keerulisem on teda eemaldada. Lõpuks kraabid juba koos puiduga maha ja siis on vaja ka uus katus ehitada. Kui muudelt katusematerjalidest saab sammalt tõrjuda ka spetskemikaalidega, siis puitkatusega on ainus variant sammaldumise vältimine – suured puud katuse kohalt ära ja sammal juba eos maha.
Meie saunakatusega muidugi asi nii hull veel polnud, aitas ka terasharjaga kraapimisest. Ja puid peab veel harvendama.
Sammal ära!
Kõigepeal kraapisingi sambla sindehaaval katuselt maha. See on päris tüütu töö, eriti keset parme, kes ka ju esimese (ainsa) suveilma puhul kohe kuskilt välja ilmusid. Käe peale ilmus korralik terasharja-rakk.
Seejärel pühkisin katuse sodist puhtaks ja pintseldasin tumeda tõrvaõliga paksult sisse. Nüüd näeb välja nagu uus, märkis Hanna tunnustavalt. Tal on õigus. Paar aastat jälle hooleta:)
Katusel rabamise boonuseks on see, et pruuniks sain ikka. Ei peagi kuskile rannaliivale külitama minema.
Töö algus
Enne
Ahunapalu maasektori veebikodu 