Ahunapalu maasektori veebikodu

Tõesti! Oleme nüüd 6 nädalat kodus istunud. Istuma on loomulikult suhteline mõte, sest vähemalt minu jaoks on eriolukord küll igatepidi tavaolukorrast intensiivsem “istumine”.

Kui kodusistumine algas, mõtlesin nii nagu paljud, et oh – kus nüüd jõuab alles palju ära teha seda, milleks pole tavapäraselt aega. Sest enam pole ju seltsielu ega tööasjus ringisõitmist. Arvasin, et jõuan lugeda raamatuid, jõuan koristada, kaevata, meisterdada, klaverit mängida, treenida kõiki koeri, matkata iga päev jne. Tuhkagi! Reaalsus on hoopis midagi muud.

Tegelikult olen ma endiselt ajahädas. Hädavaevalt jõuan end kursis hoida laste õppimiseasjadega. Uskumatult keeruline on olnud korraldada kogu selle koduõppe masinavärgi toimimist. Aga muidu – trennidega pole alustanud, maa on kaevamata, kuurid koristamata, koer endiselt totuke jne. Kirjatööga on nii hästi, et märkamatult olen kaotanud nädalavahetused. Kuigi mõned projektid kukkusid kohe eriolukorra alguses ära või lükkusid edasi, täitus neist vabaks jäänud aeg kohe uute töödega. Mõnus:)

Matkavärgiga on asjad stopi peal. Lõin kanuud lille, panime üles kodulehekülje ja FB saidi. Üritame igal võimalusel luua pildimaterjali mõlema jaoks. Testime erinevaid marsruute ja mina otsin mõnusaid marja-seenekohti, et alustada esimesel võimalusel retkedega. Ootan kannatamatult marjaaja algust. Võimalus kanuutada on ka välja kuulutatud, kuid inimesed on nii ära hirmutatud. Vaesekesed ei julge isegi perekonniti kanuuga sõitma tulla.

Hirmutamisest. Aina enam loen FBst muidu mõistlike inimeste seisukohti, kuidasmoodi kõik peaksid käima maskidega või muidu…. No ma ei tea. Mismoodi see higine lapakas peaks kedagi kaitsma? Kui ma olen haige, siis ma ju nagunii välja ei lähe. Tundub, et oleme koroonavärgiga jõudnud sinnamaale, et valitsus kasutab seda ära rahvamasside kontrollimiseks. Hirmu all hoidmine on suurepärane võimalus seda teha.

Mõni peseb kodus piimapakke ja desinfitseerib leivakotte. Me pole selle peale tulnudki, samuti käime ikka vajadusel poes, sest ei ole maainimesel võimalik omale Selvereid ja Maximaid koju kutsuda.

Kui eriolukorra alguses üritasin uudiseid jälgida, siis ammu enam ei viitsi. Mu mõõt sai täis, kui lugesin lugu sellest, kuidas 99-aastane suri koroonaga. Või kuidas märtsis suri Eestis 1405 inimest ja neist 5 koroonadiagnoosiga. Oeh. Ja me oleme kõik pannud stopi peale.

Olen unfriendinud hüsteerikutest FB tuttavad, kes iga päev kirjutavad postitusi, kuidas neile keegi liiga lähedale tuli. Aina rohkem meeldivad mulle nende pragmaatikute arvamused, kes leiavad, et me oleme vindi üle keeranud.

Juba mõnda aega võib siit-sealt kuulda koolilõunapakkidest, mida koolid soovijatele jagavad. Et iga omavalitsus võib asja korraldada omatahtsi, on tekkinud laste vahele ebavõrdsus, mida tavaolukorras sellisel kombel pole. Paljud koolid jagavad pakke nimekirjade alusel ilma esitamata liigseid küsimusi perekonna tulude-kulude kohta. Mumeelest on see normaalne, seda enam, et eelarves on olemas raha koolilõuna jaoks ning valitsus eraldas näpuotsaga ka iga lapse kohta omavalitsustele lisaraha. Koolisööklas ju ka ei küsita, et kui palju või vähe kellegi vanemad teenivad.

Mingi osa omavalitsusi üritab kõigest väest kõigile lastele ettenähtud koolilõuna arvelt inimeste varandusliku klassifitseerimisega tegeleda. Väga levinud on praegu siltide kleepimine. Võtad paki vastu või annad oma nime soovijate nimekirja, oled kohe “abivajaja”, “riskirühm” või “majanduslikult raskes olukorras”. Ollakse justkui unustanud, et selliseid silte ei kleebita koolisööklas lastele, kes oma suppi söövad. Ei ole nii, et supp on mõeldud ainult riskirühmadele, vaid KÕIGILE lastele on ette nähtud koolitoit. Sellepärast on praeguses olukorras taoline sildistamine vastik, alandav ja täiesti mõttetu. Ja ei pea sugugi olema majanduslikult põhjas selleks, et rõõmustada natukesegi abi eest, mida koolilõunapakk pakub. Ma küll rõõmustaks. Seda enam, et need pakid, mida olen näinud piltidelt, sisaldavad täiesti mõistlikke ja söödavaid toiduaineid. Puuviljad ja puhad.

Mõni omavalitsus ei tee üldse midagi. Meie oma kuulub ka selliste hulka. Koolilõuna korraldamise asemel poetakse igasuguste ettekäänete taha, miks mitte midagi korraldada ei saa. Küll on viiruseoht, küll on suured personalikulud, raske logistikat välja mõelda ja väike eelarve. Kuus nädalat on möödas koolide sulgemisest ja nad on suutnud välja mõelda ainult selle, et nad midagi välja mõelda ei suuda. Ning isegi sellest, et mingeid otsuseid neilt ei tule ja koolilõunapakke jagama ei hakata, pole neil tulnud pähe inimesi teavitada.

Võrdluseks. Samal ajal on meil kõrval omavalitsus, kus on asjad nii korraldatud, et iga koolilaps, kes soovib, saab lausa sooja koolilõuna. Küll see võib ikka olla tülikas korraldada! Palju lihtsam oleks pood kinni panna ja inimestele ainult alandusvoor välja kuulutada.

Nüüd sellest alandusvoorust. Oi, mulle meeldib see sõna. Olgu kiidetud ajakirjanik, kes mõtles nii tabava väljendi välja! See kirjendab väga täpselt seda, kuidas asi tundub kodaniku poolt. Räägin jälle meie valla näitel, sest seda tean kõige paremini.

Niisiis mingit koolilõunaalternatiivi pole, küll aga saadeti lapsevanematele kirjad, et kellel häda käes, tehku taotlus valda ja saab erakorralist toiduabi. Niisama naljapärast ei või taotlust teha, vaid pead olema töö kaotanud, palgas kaotanud vms. Taotluses tuleb esitada ülevaade oma möödunud kuu vaesusest: tulude ja kulude väljavõte ning põhjendus, mispärast on toidupakki vaja. Mida see toidupakk sisaldab, ei tea. Küll aga õnnestus välja uurida, et igale kitsikuses olijale on ette nähtud üks pakk kuus. Kui tahad saada ka järgmisel kuul abi, läbi uuesti alandusvoor ja tõesti oma mittehakkamasaamist.