Kiiktool enne, nõukaaegsena.
See nõukaaegne pruuni kattega kiiktool on meie suguseltsile kuulunud aastakümneid. Kingiti ta kunagi minu vanaemale meeskoori poolt, keda ta juhatas. Mina mäletan teda aga ka vanavanaema kiiktoolina. Kusjuures ega ma muud oma vanavanaemast ei mäletagi seda, kuidas ta koguaeg istus selles kiiktoolis ja kui ma talle külla läksin, võisin jalastel seistes kaasa kiikuda.
Aga kui vanaema maja maha müüs, sattus kiiktool ja veel hulgaliselt majakraami äraviskamise või ära annetamise ohtu. Kiiktooli päästsin ja juba mõnda aega “elab” ta Savilöövil.
Ammu juba oli plaan ta ilusaks kõpitseda, aga mis veel otseselt ei lagune, seda ei kipu ju puutuma. Ühel hetkel märkas Hanna, et kiiktoolist eritub veidrat pruuni puru. Selge – nüüd on remondiaeg käes!
Selgus, et pruun puru oli aastakümneid vana poroloon. Kirjeldamatu, milliseks muutub see materjal aja mõjul. Tegemist on mingi pruuni kleepuva ollusega, mis kleepub kõikjale ja on raskesti eemaldatav – ta jääb jalataldade külge ja seal ta püsib, püsib, püsib….
Igatahes. Harutasin kiiktooli lahti. Kohutavalt ropp töö just selle mädanenud porolooni pärast. Puhastasin raami liivapaberi ja kaltsuga, värvisin mööblivärviga paar korda üle. Pruuni riide asemele panin edeva sinise ja eks jälle ohtralt porolooni, et tulevastel põlvedel 50 aasta pärast oleks ka võimalik seda toredat tööd teha. Lõpuks sai igatahes väga ilus. Miks ma seda koletist juba ammu varem üles ei vuntsinud? Ei tea.
Uus kiiktool!