Archive for august, 2012

Suvi 2012

Juba 14s suvi Savilöövil. Milline siis?

Üks imeilus täiskuuöö Alumati metsas ööbides.

Varahommikune kohtumine metsisekukega.

Võrukeelne jumalateenistus Hargla kirikus.

Tunnid joovastavalt lõhnaval maasikaraiesmikul. Ja vaarikaraiesmikul. Ja palukametsas. Ja seenel.

Igapäevased metsaskäigud. Kui ma ei saa suvel Koiva äärsetesse männikutesse kolama (ja palju, eks), siis tunne on nagu kalal kuival maal.

Hanna ja Helenaga Siguldas kolamine.

Ei mingeid multikaid tervelt neli kuud. Keegi ei tundnud puudust neist.

Kõrvalepõige Muumimaale.

Meie oma suured kõrvitsanunnud. Esimesed ja väga magusad.

Väga palju käsitööd ja toredaid tellimusi.

Kodune uudistetoimetaja töö. See oli raskem kui ma arvasin.

Tantsimine kuuvalgel tamme all.

Kuidas me koos Hanna ja Helenaga puukuuri värvisime. Ja muru niitsime. Puid ladusime. Rohisime. Üldse kõike koos tegime. Mu kallid kolmesed.

Lõppematu vihm ja pidevalt “mööda panev” ilmateade. Neli kuud sama ilmateadet “vahelduv pilvisus, hoovihm, mis võib olla tugev, soojalainet on oodata ülehomsest”.

Ahjukütmine juulikuus. Siinkandis ennenägematu asi. Kas hakkab jääaeg saabuma või?

Folgikontsert Võrus ühes käputäie kuulajatega.

Sürrealistlik kinoseanss vanas koolimajas.

Võrokeele “täislaks” ehk Kaika suvõülikuul siinsamas Harglas.

Sõbrakesed, kes meil külas käisid.

Advertisements

Comments (1) »

FISH-puukuur

 

Pärast seda, kui minu virin märgade ja mittepõlevate ahjupuude üle muutus ikka juba ülemõistuse valjuks, kerkis meie õue peale puukuur. Valmis ta mingi netist leitud tööriistakuuri joonise (mida millegipärast enam netist ei leia)  järgi ja ehitajaks J. Aega võttis ehitamine ca 10 päeva.

Materjaliks servamata lauad, immutatud puitpostid ja prussid. Katus plekist. Värvitud rootsipunasega. Värvida aitasid Hanna ja Helena.

Kuur järgib puukuuride levinuimat laoarvestusviisi FISH (first in, still here). Ehk et tagant järele tark olles oleks siiski pidanud talle tegema kaks ust ning asi vastaks laoarvestusele FIFO (first in, first out). A las olla – ikkagi on praegune koht märgade puude kuivatamise seisukohalt olulisem parem kui endine loomalaut, kus puud muutumata olukorras lõpmatult võisid seista ja pliidi alla pannes kostis neist vaid sisinat. 

 

 

2 kommentaari »

Kõrvits

 

Kui ma eelmine kord nii umbes 10 aastat tagasi üritasin Savilöövil kõrvitsaid kasvatada, lõppes üritus pärast seda, kui öökülm kolmandat korda istutatud taimed nii jaanipäeva paiku ära võttis. Lõin käega, saab ju ka ilma kõrvitsata, kui selle kasvatamine selline närvikulu on.

Eelmisel sügisel sai me suur tuba uue põranda ja ühes sellega kerkis aianurka põranda alt välja tõstetud mullast paras hunnik. Segasime sinna komposti hulka ja naljaviluks panin kevadel kolm kõrvitsataime otsa kasvama. Jälgisin hoolikalt ilmateadet ja paar kevadööd veetsid noored taimed ämbrite all külmavarjus.

Juuli keskpaigaks oli pool aianurka kõrvitsat täis ja suundus teine reipal sammul üle aia mäest alla sauna poole. Pisikesed pöidlasuurused kõrvitsamummud ka küljes. Nüüd lõikasin esimese ja kõige suurema palli küljest ära. Andis teist tõsta ja kaal on nunnul 13+ kg. Nunnusid on tulemas veel vähemalt neli. Lahti lõigates selgus, et see esimene oleks võinud veelgi kasvada – seemned veel väga valged. Aga maitselt oi kui hea magus.

Nii, et kõrvitsakasvatamises pole üldse mingit kunsti. Lihtsalt ilmaga peab vedama.

Läheb ta vanakooli kõrvitsasalatiks purkidesse. See on Hanna ja Helena üks lemmiktoite, mida nad võivad lihtsalt ohjeldamatult süüa.

Ja muidugi saab temast teha igasuguseid kooke. Näiteks sellist.

Leave a comment »

Ülikuul tuli koju kätte

Kaika suveülikool siis Harglasse. Sestap liikusimegi viimasel nädalavahetusel tihti trassil Laanemetsa-Hargla. Kahe ätätsmendi tõttu polnud mul võimalik eriti paljusid loenguid kuulata, nõnda et minu jaoks oli tipphetkeks hoopis võrukeelne jumalateenistus Hargla kirikus. Kirik, millega mul on palju nostalgilisi lapsepõlvemälestusi, oli puupüsti rahvast täis. Koor laulis ja inimesed laulsid kaasa. Ka vana harmoonium oli rivis.

Minu kolmeaastaste jaoks oli see elu esimene jumalateenistus ja ennäe imet – me saime selle lõpuni ära olla. Neil oli vist isegi huvitav:)

Siiski meeldis nendele kõige rohkem hoopis näidatud film vanast võro savvusannast. Ikka palju äratundmist oli.

 

Siin ka AK uudislõik ettevõtmisest.

 

Leave a comment »

Vanaajamaja

 

Raudoja Ahto mõtted vanade palkmajade hooldamisest ja kordategemisest. Kirja pandud Kaika suveülikoolis Harglas.

Vanade majade tänapäevaseks kohandamisel on suurim probleem see, kuidas veevärk ja kempsumajandus majja sisse tuua, niiet maja hukka ei läheks. Tihtipeale ei olegi vanadesse palkmajadesse hääd kohta võimalik sisse ehitada, pole lihtsalt sobivat kohta majas.

Kui vana palkmaja hakata korda säädma, siis põhimõtted on need:

  • enne kui hakkad remontima, leia ja kõrvalda põhjus, miks asi on hukka läinud
  • kohe õieti tegemine on igal juhul odavam ja kiirem, kui hiljem vigade parandus
  • kasuta samasugust materjali, mis maja juures juba kasutatud on. Palkide asendamine nt tuhaplokkidega on nonono.

Vanasti hoidsid inimesed oma majadel koguaeg silma peal, nüüd aga on arvamus, et kui majal on katus peal, siis seisab ta niigi ja midagi ei juhtu. Eriti just suvemajade omanikel on selline arvamus või suhtumine. Aga selge on ju see, et kus hoones aastaringselt sees elatakse, see püsib ka kauem. Uue aja inimesed ei tea enam midagi vundamendiaukudest (talvel kinni, suvel lahti, et õhk läbi käis ja põrand mädanema ei läheks), katustelt ei aeta lehti ega lund maha.

Korda tegemisest:

  • maja tehakse korda suunaga alt üles.
  • vundamendid pole vanadel majadel sügavad ja levinud häda on, et kui aja jooksul maapind tõuseb ja maja vajub, siis esimene palk on vastu maad. Aga vundamendisokkel peaks siiski 20-30 cm üle maapinna ulatuma.
  • Mingil juhul ei tohi olla nii laisk, et lihtsalt valada vundamenti kõrgemaks, jätte esimese palgi uue vundamendi sisse. Siis tekib sinna alla nagu kauss, kuhu koguneb vesi, millest tulevad aga suured niiskuseprobleemid seintesse. Niiet ikka labidas pihku ja maja ümbert pinnast vähemaks.
  • Kindlasti peab vundamendi ja palkseina vahel olema hüdroisolatsioon, kasetohtu kasutati vanasti selleks.
  • Alumised 2-3 palki on vaja enamasti ära vahetada
  • Aknaalused palgid on kriitiline koht. Kui majal on peal vooder, võib pealt paista ilus, kuid tuleb kindlaks teha, mis seisukorras aknaalused palgid on.
  • Majja tulevad elektrikaablid, olgu läbi katuse või seina pealt. Samuti salakaval – pealt võib vooder isegi justkui korras olla, a niiskus on pugenud palkide vahele ja need mädandanud.
  • Isoveri soojustusvill on täiesti aut soojustusmaterjal, seda ei tohi palkide vahele soojustuseks panna, kuna kogub niiskust. Kõige parem soojustusmaterjal palkide vahele on turbasammal.
  • Uuemal ajal tehakse uksi-aknaid suuremaks, kuid vahel saetakse avad lihtsalt suuremaks ja tendriposte ega salapulki seina sisse ei pandagi. Tulemus on see, et mõne aja pärast vajub palksein nö välja ja seda tagasi sirgeks saada on juba igavesti keeruline mässamine. Niiet tendrid ja salapulgad.
  • kardetakse, et palkmaja ei pea sooja. tuulepidavamaks muutub maja, kui palgivahed täis toppida. Selleks ei saa sammalt kasutada, sest sammal on liiga pude. Aga takk või linavilt on hea küll. Samas liiga tuulekindlaks ei tea – luft peab sisse-välja käima, muidu läheb maja hukka.
  • Põrandad on palkmajades tavaliselt väga külmad. Sinna alla sobib soojustuseks kuiv liiv või fibokruus.
  • Katus hakkab kõigepealt lagunema harjalt. Harjalaua eluiga on kuskil 5-10 aastat ja see tuleb õigel ajal asendada.

Aga üldiselt on rehielamu Eesti Nokia!:)

Leave a comment »

Sooblase ja Tsirgumäe külapäev

Oli supertore pidu laupäeval – Tsirgumäe-Sooblase külapäev. Need on külad meie lähedal ja taolisi külapäevi korraldavad aktiivsed inimesed juba mitu aastat.

Sedapuhku peeti pidu Taheva mõisapargi külje all pisikese järvekese kaldal. Lahke pererahvas, kelle õue peal järvesilmake lillede vahel helgib, lubas rahva oma õuele uudistama ja olema. Milline imeilus elamine! Kui palju lilli! Ehe tõestus sellest, et elu maal ei pea sugugi mitte seisnema vaid halas teemal, kui raske on maal elada ja vanametalli (loe: kuuri taha traktori, autode jm laipade) kogumises.

Tegevust oli peol kõigile – lastele ja suurtele, noortele ja vanadele. Sai vaadata, kuidas hobusega talutöid tehti, huvilistele ekskursioon Taheva mõisapargis, millega, muide, on tõeliselt suured plaanid kohalikul vallavalitsusel. Pargis käivad juba korrastustööd ja pargisüdames asuv Taheva sanatooriumi hoone on viimase peal üles vuntsitud.

Aga edasi. Naelalöömismäng, kotijooks, parvevõitlus järvel. Väikesed lapsed said joonistada ja kive värvida. Hanna ja Helena muidugi ei jätnud võimalust kasutamata ja värvisid pea kõik kivid ära. Külasupp, mis maitses värskes õhus ilusas ümbruses eriti hästi. Lõbusõit hobuvankril Taheva pargis.

Õhtu päädis tantsu keerutamisega tammepuu all. Ja kojusõiduga läbi kuuvalge metsa.

Algus

Hargla rahvariided

Pisike lillepeenar järve kaldal

Kündmine hobusega

Kivivärvijad

Tamme oksa küljes kiikujad

Hobureisijad

Leave a comment »

Öö metsas

Alumati järv ja ujuv saar sellel. Öö jooksul oli pildil nähtav saar ujunud järvekese teise otsa.

Veetsime tänase öö metsaonnis meie lähedal Alumati metsajärve ääres. Põhimõtteliselt olen seda metsaöö mõtet veeretanud juba juuni algusest saati, aga kord ei olnud ilm ja aeg sobiv või ei leidunud kaaslast. Aga nüüd klappis kõik: selge täiskuuöö, soe ilm, neli vist ise ka veidi metsa-poole naist.

Niisiis toppisime õhtul madratsid, voodiriided, teekannu ja nipet-näpet nosimist autosse ja startisime Alumati poole. Huhh…süda vajus saapasäärde, kui nägin, et seal seisavad kaks udubeent jeepi. A õnneks lahkusid nad kohe, nii et saimegi paiga endale. Ma olen Alumatil palju kordi käinud ja mitte kunagi pole seal olnud ühtki inimest. Seegi kord tahtsime olla täielikus eraldatuses. A võta näpust – kohe saabusid miskid poolpaljad puuraidurid, kes olid vähemalt sama üllatunud kui meie. Käisid korra järve ääres ja hiilisid õnneks minema. Jõudsime juba rõõmustada, kui saabus kaks jalgratturit. Panid telgi üles ja asusid ööbima. Ja olid äärmiselt imestunud, leides metsast hulga väikseid ja suuri naisi. Õnneks olid toredad ja vaiksed inimesed, mitte miskid tümpsukolistajad. Loodetavasti meie lõõtspilli kääksutamine neid väga ei häirinud.

Keetsime lõkkel teed ja küpsetasime vorste. Sõime mustikaid ja otsisime seeni. Imetlesime järves elavaid ererohelisi tiigikonni. Saatsime päikese järve taha ja tervitasime vastassuunast tõusvat täiskuud. Lugesime taskulambivalgel Kivirähu lastejutte. Idee suplusest kuuvalgusesse uppuvas öises metsajärves jäi küll teostamata “naabrite” pärast. Ehk teinekord.

Igatahes magasime öösel kõik neljakesi vähemalt sama hästi kui oma kodus. Milline vaikne öö, ükski puuoks ka ei liikunud. Ja mets oli öösel nii valge, et loe või raamatut.

Üritusele pani punkti imeline kohtumine varahommikusel koduteel. Mõnekümne meetri kaugusel meist ajas omi asju metsisekukk. Suur nagu kalkun ja nii üllatunud äkitsest auto ilmumisest, et kulus hea minut, enne kui ta suure robinaga õhku tõusis ja ära lendas.

Olen ka varem sel teel metsist kohanud, kuid pole saanud temaga nii kaua tõtt vaadata. Nüüd jäi ta isegi pildile.

Vaimustus minus kestab ja teen juba uusi plaane, kuidas metsa ööbima minna.

Improviseeritud õhtusöök ja pillilugu.

Konnauurijad.

Dimpeli-dampeli tiigikonn, kõnnib kõhul ksülofon (on üks siuke lastelaul, mis seda tiigikonna nähes hakkas kummitama)

Metsaöö oli 3-aastastele täielik seiklus

Koduteel kohatud metsisekukk.

Comments (1) »