Archive for Vanad lood

Ahunapalu lood ja laulud

Ahunapalu palvemaja

Ahunapalu vanas palvemajas toimus väga tore kontsert. Juhan Uppin, Tuule Kann, Johannes Arike jt mängisid päkarauakandeid ja Seto meeskoor Liinatsuraq laulis. Ja mitte ainult – Urmas Kalla koorist oli Ahunapalu kandi pärimuse põhjalikult ette võtnud ja jagas igasuguseid lugusid siitkandist. Kohalikus murrakus!

Vanas lagunevas palvemajas kõlasid kandled imeliselt. Ei mingit võimendust, sest päkarauakannel on selline pill, mis teeb märgatavalt jõulisemat häält, kui tavaline kannel. Teda mängitakse nimelt nõnda, et pöidla ümber on spetsiaalne rõngas ehk päkaraud.

Liinatsura

Liinatsuraq Ahunapalu palvemajas

Ahunapalu võib pidada päkarauakandle mängu hälliks. Siin elas ja tegutses kandlemeister ja pillimees Aksel Tähnas (1911-1997). Ta õppis kandlemängu juba poisina selgeks ühelt oma küla mehelt. Hiljem hakkas ta ise valmistama kandleid ja viiuleid, mida võib senini näha Tähnase kodutalus Ahunapalus. Kogu elu mängis Tähnas kannelt igal vabal hetkel kas kodus või ka pidudel, kuhu teda sageli esinema kutsuti. Ta oli tunnustatud kandlemängija, kes osales ka võistumängimistel. Valmistas elu jooksul kümneid kandleid ning nendel mängitakse tänini. Eilsel kontserdil mängiti mõistagi Tähnase pillidega. Ja mitte ainult – Johannes Arike, siitsamast Järvseljalt, on Tähnase kaasaegne, mänginud koos temaga. Muidugi kuulsime vanu häid Aksel Tähnase lugusid.

Ahunapalu kohta sain teada igasuguseid lugusid. See on igavesti vana küla, mida varem teati Peravalla külana. Eks ta ju täitsa maailma lõpus on küll. Vähemalt tänapäeval on see nii, et edasi on vaid tupikteed ja suur soo. Kunagi aga läinud Tasa talu juurest tähtis tee Võnnu kirikusse ja Kikassaares sõideti parvega üle Ahja jõe.

Kust Ahunapalu küla oma nime on saanud, kes seda enam mäletab. Ahun tähendab murrakus ahvenat. Võib-olla sai küla nime mõne Ahuna-nimelise talu järgi, võib-olla aga hoopis selle järgi, et ju vast siit mööda voolavas Peravalla jões ka ikka ahunaid ringi ujus.

Tänapäeva Ahunapalus pole endisest rahvarohkest külast enam kuigipalju järel. Kui varem olnud paik lagedavõitu ja talud paistnud üksteisele silma, siis nüüd on ammugi kõik metsa kasvanud. Külas elab ca 20 inimest ning tuntud on ta kui meeste küla – nende ülekaal on suur. Endises koolimajas on mõned korterid ja seal elatakse. Koolimaja küljes asuv palvemaja on haletsusväärses seisus, kuid on lootus, et ta kõpitsetakse üles. Külaselts selleks on moodustatud.

Külakeskus koosneb bussipeatusest ja surnuaiast. Bussiga saad hommikul kl 6 Tartusse ja 12 tundi hiljem Tartust tagasi. Kaks korda nädalas põikab külla sisse lavka. Surnuaed on tilluke, kuid igivana. Nii vana, et selle kohta on pärimus, et ta ujunud siia kunagi suurveega kohale. Tükkis täiega – mändide, ristide ja kalmudega. Vot nii.

Advertisements

Leave a comment »

Puitunud ohakas on kõvem kui vikativars

Tagasi mõeldes, siis esimese maasuve märksõna oli kindlasti „vikativarred”. Neid läks nagu leiba, sest jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ning eriti kõrgeks siis, kui seda mitu aastat pole niidetud.

 

Arvate, et ma oskan jõle hästi vikatiga niita? Tutkit. Heinaniitmine oli ikka meeletult raske töö ja tulemus õudne ebaühtlane songermaa. Mu naabrinaine, kes oma niitmisoskuste poolest võiks osaleda vikatiga niitmise Eesti meistrivõistlustel nimetaks mu stiili „konnatapmiseks”. 

 

Jaa, ma tean teoreetiliselt, kuda vikatiga niitmine käib. Vanaisa niitis ju iga päev jänestele heina ette ja eks ma ikka nägin, kuidas ta seda tegi. Ja täpselt samasugused olid ka mu luiskamiskogemused. Et luisk tuleb märjaks kasta ja siis mööda vikatitera edasi-tagasi nühkida.

 

Igatahes nägid tollased päevad välja umbes nii: hommikul kastega niitma, natukese aja pärast vikatil vars pooleks ja linnasõit. Uue varre järele. Eks nad seal vikativarrepoes võisid mind küll imelikult vaadata – miski tibi käib pea iga päev vikativarsi ostmasJ

 

Vikativarred läksid sellepärast, et niidetav polnud hein, vaid mingid ohakad, putked jm taoline. Ja mingeid suuri muruplatse vikati abil muidugi ei loonud, hea, kui jaksas kuidagi teeraja kaevu juurde, puukuuri ja sauna sisse niita. Alles mitu aastat hiljem sai J. jagu sest lõputust putkemerest, mis kõikjal lokkas. Korraliku trimmeriga muidugi.

5 kommentaari »

Nimest

Savilöövi on meie talu nimi. Nimi tuleb sellest, et mõisa ajal asus selles majas mõisa „tellisetsehhi” või telliselöövi või siis kohalikus keeles savilöövi kontor. Oma tarbeks telliste põletamine oli nimelt mõisades väga levinud tegevus.

 

Telliseid tehti ilmsesti otse maja taga, kus on praeguseni suured paari meetriste läbimõõtudega savi võtmise augud ning jäljed kohtadest, kus telliseid riitades põletati. Seal on hulgaliselt tellisetükke ja lausa poolikuid telliseid. Ning ka katusekive. Võibolla tehti siis neidki.

 

Maja on mõistagi tellistest ning arvatavasti nendest samadest, mida siinkandis valmistati. Maja täpset ehitamiseaega ma ei tea, kuid kuna Taheva mõis, mille ühe kõrvalmõisa osa oli meie maja, ehitati kuskil 19. saj teisel poolel, siis äkki on meie ubrik ka tollest ajast. Arhiivist saaks kindlasti täpsemalt teada, kuid seni pole olnud lihtsalt aega sellega tegelemiseks. Kuid plaanis see on küll.

 

Vanad tellised on väärtus omaette. Mõelge ise – kui nad on tehtud vähemast 100 aastat tagasi, siis on juba see aeg kvaliteedimärk iseenesest. On püsinud sajandi, küllap püsivad veel teisegi. Sestap olemegi neid kasutanud nii palju kui võimalik – korstnate ehitamisel näiteks.

 

Mõõtudelt on vanad tellised kaasaegsetest erinevad, meie kandi omad enamasti suuremad. Ja kõverad on nad ehk kivid pole sageli päris ühesuurused. Ning iga kivi on isevärvi, põletamisel rohkem tuld saanud kivid on tumedamad, riidas keskmised kivid heledamad. On ka kive, mille peal on loomajäljed. Näiteks juhtus rebane jooksma üle veel põletamata tellisevirna – kohe jäljed kividel! 

 

Kuidas savist varemalt telliste tegemine algusest peale käis, on kirjeldatud sellel Läänemaa muuseumi saidil. Ju see värk käis umbes samamoodi ka meil.

 

2 kommentaari »

Esimene õhtu

Mul on see esimene õhtu Savilöövil väga hästi meeles, kuigi see oli….apuaa, umbe ammu juba. Oli jaanipäeva eelõhtu. Olin endale Võrru tekitanud mingi väljasõidu seoses ühe täitsa mõttetu looga. Autot mul ju toona polnud ja ei osand sõita kah, niiet ainukeseks liiklusvahendiks jalgratas.

 

Kui Võrus fotograafiga laiali läksime, siis tema sõitis Tallinna poole ning mina hakkasin Võrust oma uude maakoju väntama. 60 kilomeetrit. Jäin kapitaalse äikesetormi kätte ning vettisin täiega, kuigi passisin pea igas bussipeatuses, lootuses, et vihm jääb üle. Ei jäänd mitte.

 

Väntamisele kulus kuskil 3 tundi. Küll oli imelik keerata lukust lahti oma maja uks. Elektrit polnud, sest äike oli vist kuskil pahandust teinud. Maja oli külm ja rõske. Ja lõhnas nagu kaua tühjalt seisnud maja ikka – vanainimese järgi. Köögis oli üks aken katki, keegi vist oli sealt sees käinud. Välimine klaas oli küll uuesti ette pandud, kuid sisemisest vedelesid killud põrandal. Harja, millega kilde kokku pühkida, polnud.

 

Köögis oli veel eelmisest omanikust vana laud ja üks logisev tool. Ja väike pingike ahju eest. Ja triibulise vanakooli madratsiga voodi teises toas.

 

Kuskilt sain kätte paar kuivemat puuhalgu ja tegin tule ahju. Ahjuuksest oli alles vaid pool. Ei tea, kellel seda teist poolt vaja läks. Soojaks ahi sel õhtul küll ei läinud. Kuid sellest polnud midagi, sest tunne oli ikkagi nagu kõikide maailma rikkuste valdajal. Istusin seal väiksel pingil ahju ees, jõin kaasavõetud veini. Et siis majaliigud iseendaga vürtsitatuna hirmus vägevate plaanidega kohe algavast uuest elust. Mis, muide, algas kah…

 

Aga väljas oli ikka veel hirmus äikesetorm. Elektrit polnud ikka veel ning ainuke valgus kogu majas seesama katkisest ahjusuust paistev kuma. Ei jaksandki tormi lõppu ära oodata, vaid kobisin tollele jubedale triibulisele kotile.

 

Kahjuks pole pilte Savilöövist tema päris algusaegadest. No polnud ju fotokat, niiet pilte hakkasime tegema alles kuskil 2000ndal aastal. Aga siis juba palju.

Comments (1) »

Täitsa algus

„Ostan talu.” Nii kuulutasin 1999. aasta kevadel Valga, Võru ja Põlva kohalikes kobrulehtedes. Helistajaid oli vaid kaks. Üks pakkus maja kuskil Mikitamäel, 5 kilomeetrit järveni. Ei läinud vaatamagi. Teine helistaja aga pakkus talumaja Valga lähedal. Ohhooo…..Laanemetsas?! Sealsamas lähedal möödus ju nii mõnigi mu suvi metsades ringi tuulates ja Mustjões ujudes. Ja kui terve mossetäis lapsi veeti kohaliku järve äärde, siis oli pärast suur tükk tegemist, et neid sealt järvest välja meelitada. Nii soe oli see järvJ

 

Palju on minu käest küsitud, et milleks küll sulle kaugel pärapõrgus asuv majapidamine. Ei teagi. Ma tõesti ei mäleta, kust tekkis üldse see talu ostmise mõte. Vaja ju otseselt seda värki polnud. Võib-olla sellest, et lugesin kuskilt ulmeodavatest hindadest. Tõenäolisem on küll, et mõte tekkis lihtsalt nostalgiast – Lõuna-Eesti on minu jaoks alati tundunud kuidagi parem kui Põhja-Eesti ja Tallinn.

 

Igatahes sõitsin ma millalgi mai lõpus seda majakest vaatama. Loksusin bussiga oma 5 tundi Valka, kus sain kokku müüjaga. Oli venelanna, aga rääkis täitsa vabalt eesti keelt. Maja müüs tema ema, kes oli hiljuti jäänud leseks ning üksinda ei tahtnud enam seal majas elada. Ja majamüügist saadav raha oli neil juba ette ära kulutatud – välja oli vaadatud üks daatša Valga lähistel. Ehk et müügiga oli kiire.

 

Eriline häärber see maja küll polnud. Paar aastat tühjana seisnud rõske ebamäärast värvi krohvitud pisike kivimaja. Ümberringi nõgesed ja laias spektris igasugu muid umbrohtusid. Iga jalatäis maa ümber oli olnud üles haritud – mitmesugused „lavad” kurkide jm kasvatamiseks, maasikapeenrad siin ja seal, suur kasvuhoone, tohutus koguses mustsõstrapõõsaid, õunapuud. Terve külmutusvagun hoovi peal. Teadagi, surnud peremees töötanud enne pensile jäämist Valga külmutusvagunite depoos. Nagu kõik ümbruskonna mehed.

 

Siis veel väga palju kuure, kõik viltu vajunud et mitte öelda ümber kukkumas. Kanade aed, nõgeseid täis. Rida pehkinud jänesekuute. Maakelder. „Täitsa uus,” nagu teatas müüja uhkelt. Saun, kaev. „Krunt ulatub kuni ojani,” ütleb müüja ja ise näitab hirmsa läbitungimatu lepavõsa poole. Ahah, no tore. 

 

Ja mingid liaanid, mis mööda saunatagust lepavõsa üles keerdusid. Nagu rasked patsid. Räägime hinnast. Küsitud summa oli juba alguses naeruväärne, kuid pärast kauplemist oli ta hoopis….mikroskoopiline. „Jaa, ma ostan selle ära,” oli kiire otsus.

 

Tagantjärgi mõeldes, siis rumalus ja naiivsus on teinekord abiks. Parem oligi, et ma ehitusest tookord mitte alligi ei teadnud, sest ega täie mõistusega inimene poleks vast ostnud sellist lagunenud maja. Ongi hea, et ma toona ei teanud, et iseäralik vanainimese hais majas tuli tegelikult vammistunud põrandast ja et pliit ei tõmba ja et katus laseb läbi ja ……

 

Jaanipäeva paiku olime Valga notari juures. Müüja poetas vargsi pisaragi, ikkagi terve elu elatud kodu. Ja küsis häbelikult, kas ta võib vahest tulla oma kodu veel vaatama. Muidugi, tulgu aga. Pole ta aga tulnud. Kuid mis siis.

 

2 kommentaari »