Meie Eesti riigis peab ikka kõik olema väga valmis ja korras, kui Maksuamet on leidnud tõelise teenimisallika – marjulised, kes metsaande kokkuostu tassivad. Maksuameti arvates kümnete tonnide ja miljonite eurode eest.
Mõtlesin selle teema peale, kui täna metsast läbi põikasin, et natuke moosimarju korjata. Temperatuur oli ligi 30 kraadi, higi voolas niredena. Mets kubises kurjadest parmudest ja tüütutest sääskedest, kes mind massiliselt ründasid. Lisaks oli keegi välja raalinud mu ammused marjakohad ning need masinaga üle käinud. Tunnise küürutamise, parmutapmise ja higistamise tulemusel korjasin vaevalt liitrikese mustikaid. Kui viiksin selle kokkuostu, teeniksin nii kuskil euro. Huvitav, kas keegi meie riigiisadest (nt rahandusminister Ligi) on üritanud kunagi niimoodi raha teenida?
Mõtlesin ka nende nö elukutseliste marjuliste-seeneliste peale, kes tõesti iga päev oma ämbrikese seente või marjadega kokkuostu müüvad. Hommikul 6 paiku metsa, 12 ajal tuleb kokkuostuauto, pärast seda tihti veel uuesti metsa. Jah, see on nende põhitöö. Suvine õnnistus, mis natukenegi võimaldab teenida lisaraha. Aga ei, idee järgi ei tohiks nad sellega tegeleda. Mingu parem taotlegu toimetulekutaotlust. Sest vähimgi ettevõtlikkus on meil karistatud.
Nimelt iga viimane kui marja-seene pealt saadud sent tuleb deklareerida. Viimased kaks aastat peab iga kokkuostja tabelisse märkima ka korilase isikuandmed: nime, isikukoodi või sünnikuupäeva ning saadava summa. Need tabelid võtab maksuamet hiljem kontrolli tehes aluseks, et vaadata, kas kokku ostetud kogused ning makstud summad klapivad. Üles tuleb märkida ka väiksemad numbrid, isegi kui miski mutike müüb marju mõnekümne sendi eest. Ühe kokkuostja sõnul teenivad usinamad korilased suvega ehk 500 eurot.
Järgmisena võiks kõikidele inimestele seedimismaksu kehtestada – maksavad eranditult kõik, vanusest olenemata. Keegi ei saa väita, et pole seedinud. Ning maksustamine toimub kehakaalu alusel kaudselt. Pidev rahavoog peaks olema garanteeritud ning maksust kõrvalehoida on võimalik vaid Eestist lahkudes või ära surres.
Möödunud nädalal avati Lottemaa. Super! Seda oodati kaua ja nüüd on see tehtud. Paraku lahtus minu vaimustus, kui vaatasin Lottemaa menüüd ja selle alumist otsa. Nimelt müüakse Lottemaal ka alkoholi. Et siis lapsele ostad jäätise, ise libistad õlut ning elu on lill!
Ütlen kohe ära, et ma ei ole mingi alkoholivastane, rääkimata täiskarsklusest. Kuid ma olen väga kaugel sellest arusaamast, et igal pool ja igal ajal peab tingimata saama alkoholi juua. Eesti rahvas on niigi liiga kõva napsivõtja ja niigi on meil võimalus mistahes avalikus kohas nina täis tõmmata. Miks ei võiks siis olla üks väike saareke, kus alkoholi ei müüdagi? Ühe päeva suudaks ju vast igaüks olla õlut libistamata või veiniklaasi kummutamata.
Siit jõuame tegelikult laiema teemani ehk selleni, milline on üldine suhtumine alkoholi ja joomisesse. Olen vahel olnud napsitavas seltskonnas kainena. Kas niisama alkoholisoolika puudumise tõttu või peatse rooli taha istumise pärast. Ja alati on olnud suur seletamine, et ei – ma pole haige, ei ole rase, ei ole karsklane ega muidu ärakeeranud, vaid ma lihtsalt täna ei võta, sest ma ei taha. Isegi kui sa tuled autoga üritusele, leidub alati õhutajaid, et võta-võta, küll kuidagi ikka koju saab. Mumeelest on see äraspidine loogika ehk et lahe olemiseks tuleb justkui juua ja kui sa aga keeldud, siis järelikult on sul midagi viga. Sa ei ole enam normaalne.
Loomulikult panevad sellist suhtumist tähele ka meie lapsed. Ja neile siit jääb arusaam, et lõbusalt vaba aega polegi võimalik teistmoodi veeta, kui õllekest libistades või veiniklaasi näpu vahel keerutades. Selle tarkuse õppimiseks ei pea nad midagi tegema, vaid see on kõikjal meie ümber. Ema lükkab lapsevankrit, siider näpus. Isa limpsib lapsega mänguväljakul olles õlut. Õhtul pärast tööpäeva aitab ka pingest vabaneda alkohol. Kuumal puhkusepäeval on õlu niisama janujook, sest on ju palav. Sest on vaba aeg ning ega see mõni õlu ei tee ju kedagi purju.
Mis puutub siia Lottemaa ning seal müüdav alkohol? Lottest on mulle seni jäänud mulje, et tegemist on heasüdamliku ja tervislikke eluviise harrastava koeratüdrukuga. Ta ei pidavat ju isegi liha sööma, vaid eelistama viineritele hoopis pannkooke, putru ja salatit. Samuti ei pidanud ta rämpstoitu sööma. Lotte lähedusse on keeruline kui mitte võimatu kujutleda õllepurke, veinipudeleid ja üleüldse alkoholitarbimist. Minuteada pole ka Lotte raamatutes ühtegi alkoholiprobleemiga tegelast. Lotte teemaparki on üritatud teha stiilipuhtalt, kuid miks ei võiks paiga pidajad jätkata seda joont ka menüüs ja kriitiliselt selle joogivaliku üle vaadata. Alkoholi tarbimiseks leidub kahtlemata palju sobivamaid kohti kui laste mänguväljak, mida Lottemaa sisuliselt ju on.
Viimasel ajal on juuli lõpus siia blogisse ilmunud Viljadi Folgi teemaline postitus ja see aasta ei ole ka erand. Võtsime nüüd kogu üritusest osa (seni pole julgenud lastega neljaks päevaks minna) ja oleme kõik ülirahul. “Kõik meeldis,” oli Hanna kommentaar, kui kojusõites küsisin, mis talle folgil kõige enam meeldis.
Ma ei ole suurem asi muusikakriitik ja sellepärast kirjutan ma siin rohkem niisama eluolust ja melust. Me lõime laagri lahti hea tuttava ja endise töökaaslase aeda ning elasime seal õunapuu all neli päeva. Hd olid väga rahul, et majas oli ülisõbralik koer, kes end ka igatepidi väntsutada lasi. Natuke kehvem lugu oli võrkkiikedega, mille pärast jageleti kõik need neli päeva.
A no ei hullu, see oli tegelikult tühiasi.
Hommikune idüll telklaagris – väiksed mängivad, minu ema teeb oma joogaharjutusi
“Tülikiik”
Eelmistest aastatest mäletan pidevad hirmu ja närveldamist, et äkki Hanna ja Helena kaovad rahvamurdu ära. Seekord ei olnud seda stressi enam. Nad käisid ise jäätist ostmast ja WCs ning olid igati suured. Ja nendega sai käia ka päris kontserditel, mitte ainult Rohelise lava ees hängida. OK, seal tantsimine on muidugi jätkuvalt leivanumber.
Käisime ka mitmetes õpitubades. Kõik puha mängimise teemalised, sest mäng oli ju folgi läbiv teema seekord. Rõõmu teeb, et nad vaimustuvad asjadest kergesti ja lähevad kohe tegevusega kaasa. Neid ei tule kuskile kättpidi tirida, vaid nad on ise täiesti hakkamas. Eriti Hanna ning tema eeskujul ka Helena.
Ja vaadake nüüd – lõõtsa saab ka NIIMOODI mängida.
Ma lubasin, et muusikakriitikat ei tee, kuid ühest esinejast pean ikka kirjutama. Antti Paalanen, Soome lõõtspillimängija. Kui te nüüd kujutate ette kase all vaikselt labajalavalssi lõõtsast välja venitavat õllelõhnast külapillimeest, siis unustage see kuvand kohe ära. See mees tegi lõõtsaga midagi sellist, mida ma pole kunagi varem ei näinud ega kuulnud. Tema pillimäng ei olnudki nagu mäng, vaid ära nõidumine või mingi kehaväline kogemus. Jõud, ürgne. Loomingulisus. Hüpnoos.
Kuulasin teda folgil kaks korda. Esimene kord Viljandi muuseumi hoovis, kui väljas oli juba pime. Keset kõige rajumat “nõidumist” tõusis kuskilt lendu suur linnuparv ja lendas üle kontserdipaiga. Justkui oleksid nad lahkunud. Ja ma ei imesta, kui sellise mängu peale lahkusid linnast ka viimased kui hiired ja rotid.
Teine kontsert toimus Pärimusmuusika Aidas. Kõheldes küll, aga läksin sinna oma viieaastastega. Olin valmis kohe ära minema, kui nad vingerdama ja virisema hakkavad. Nad on loomulikult näinud, mismoodi lõõtspilli mängitakse, aga et seda saab venitada üüratult pikaks ja siis sik-sakiliselt kokku panna (TM Hanna), see oli nende jaoks ennenägematult huvitav. Mõlemad vaatasid (ja kuulasid) suu ammuli, kuni Hanna kolmanda loo ajal tooli peale magama jäi. Helena vaatas võlutult ja kui vahepeal uurisin, et ega tal uni ei tule, siis kähvas mulle, et “ära sega, kuulan!”. Kontserdi keskel aga kustus ka tema teise tooli peale. Hämmastav! Nad pole eluseeski kuskil istudes magama jäänud, rääkimata sellest, et nad mingil kärarikkal üritusel magama jääksid. Nad vist nõiuti magama:) Äratasin nad alles siis, kui rahvas saalist lahkus.
Aga kuulake lõõtsatüüpi ja saate aru, et ma ei aja udujuttu:)
Mis veel? Ilm oli megakuum. Kontserdile minemise otsustasin selle järgi, kas seal oli võimalik varjus olla. Päikese käes olemist me üldse igaks juhuks vältisime. Jahutamiseks kõlbas isegi pühapäevahommikune jumalateenistus Jaani kirikus.
Mind hämmastas kemmergumajandus. Üldiselt väldin niipalju kui võimalik rohelistesse plastmass välipeldikutesse minemist, sest need on valdavalt ülirõvedad. Aga Folgil jätkus paberit neisse kuni peo lõpuni ja ma ei kohanudki tõelist peldikut. Lisaks täiesti normaalne võimalus käsi pesta.
Lahing tasuta keefiri pärast – putka pole veel avatudki, aga keefirinäljased on juba kottidega rivis.
Pärimeetri põhilise sissekäigu juures jagati folgilistele iga päeva hommikul tasuta Tere keefiri. Rabamine oli metsik. Kümnete kaupa rabati. Neljanda päeva hommikuks oli olukord muutunud piinlikuks – mutikesed olid ilmselgelt saabunud vaid tasuta kauba järele, ikka suurte IRLi kandekottidega, mis ilmselt samuti tasuta valimisnännina saadud. Kohaletulnud rahvahulk läks päris pööraseks ja üks naisterahvas kukkus keefirikülmikut täitvaid poisse sõimama, kuidas need ei oska oma tööd teha ja mis nad üldse keefiri külmikusse panevad, et lasku rahvas niisama kallale. Selle peale lõpetati see pull ära ja edaspidi jagati rahvale keefiri põhimõttel “üks näo kohta”.
Folgiline Hanna
Folgiline Helena
Folgiline Kristina (Helena tegi pildi)
Folgi peateema oli “Mäng”. Siin käib mäng laevadega – tekk on meri, kingad aga laevad.
Mõniste vallas on tore Alaveski loomapark, kus saab kõiksuguseid elukaid vaadata. Kaelkirjakut ja elevanti pole, kuid tavalised Eesti metsaloomad ja ka mõni välismaine liik on täiesti olemas. Ja loomad on enamasti ka tõepoolest nähtavad, mitte nii, et silmitsed kuudi sissekäiku ja tühja puuri teadmisega, et “ta on seal kuskil”.
Oleme Alaveskil käinud 3-4 viimasel suvel ja ikka on olnud huvitav, sest pea alati on vaadata mõni uus loom. Põnev on ka see, et perenaine või perepoeg käib külalistega kaasas ja räägib iga looma kohta lugu. Et kust see loom on saadud ja milline on tema eluviis. Kõik küsimused saavad vastuse.
Paar aastat tagasi vaimustusid mu lapsed Alaveskil siiliperest – siilimamsel ühes väikeste poegadega. Siil on küll tavaline loom, aga kui paljud meist on näinud tervet siiliperekonda? Enamik vast mitte. Lastel oli nunnumeeter kindlasti põhjas.
Sel aastal on Alaveski tõmbenumbriks kahtlemata kolm karupoega, kelle jahimehed leidsid ema poolt hüljatuna kuskilt Väike-Maarja kandist. Karupojad on nüüd juba kena keskmise koera suurused ja mürgeldavad, mis hirmus. Ei nad karda inimest ja põhimõtteliselt võib neid vaadata mõnekümne sentimeetri kauguselt. Sõrmed soovitab talu perenaine siiski võrkaiast kaugemale võtta, sest mine neid metsamõmmikuid tea.
Harri
Karuisa Harri elab oma uhkes järvega aedikus ja tuleb oma talitaja kutsumise peale kaugelt aediku teisest nurgast kohale. Teeb laste ja suurte rõõmuks vigureid ning on kuidagi eriliselt muheda olemisega. Kui Tallinna loomaaias on karude puurid masendavalt väikesed ning parimalt juhul võib karu näha tuimalt ja närviliselt mööda puuri ringiratast tuiamas, siis Alaveski karumõmm tundub lausa muretu. Ega ei imesta ka, sest ruumi on tal ju lahedalt ja loodus ümberringi.
Alaveski kolm noort metssiga demonstreerivad meile häälekalt, mismoodi kuuldub “siga-aia-vahel” hääl. Nad nimelt eeldavad, et kui lubavad ennast inimestel vabalt vahtida, siis inimesed neile ka saia toovad. Meil saia pole ja kisa on tõesti taevani. Aga vähemasti ei häiri see sugugi nooruke põtra Kustit, kes sigade naabruses karjamaal põõsaste vahel pikutab. Vaid sarved heina vahelt paistavad. Liigutab küll kutsumise peale kõrvu, aga pildistamiseks püsti ajada end parasjagu ei viitsi.
Kusti
See-eest oravapuuris käib äge sebimine. Ja oravaid on sel aastal palju – vanad loomad ja igasuguses vanuses poegi. Need on leidlapsed. Paar poega näevad juba päris orava moodi välja, kuid kõige pisemad on alles poolenisti karvutud ning uhke koheva saba asemel on neil alles hale sabarootsuke. Oravad nimelt sünnivad karvututena.
Väike-konnakotkas
Kodukakk
Siis vaatame 10 sentimeetri kauguselt tõtt väike-konnakotkaga. Ega talle väga see ei meeldi, kuid hetke kannatab siiski kuidagi välja. Kodukakk seevastu aga demonstreerib oma põlglikkust häälekalt – vaatame ka talle nii lähedalt otsa ja selle peale laseb ta kuulda kummalise vihase plõgina.
Ilveste kasutada on Alaveskil lausa vana palksaun, mille pööningul pidavat perekond elama. Aedik on neil nii looduslähedane, et loomi ennast pole seal õnnestunud mul nähagi. Eks nad peidavad ennast saunapööningul ja omi asju ajavad hoopis öösel.
Eelmisel aastal olid Alaveskil ka hundid, kuid nendega juhtus selline lugu, et metsiku suguvenna abiga kaevas hunditrio end aia alt välja ja lasi jalga. Alaveski loomad on pärit ka teistest loomaaedadest või ka inimeste toodud nn leidlapsed. Lastel nunnumeetri “punasesse” ajamiseks on seal ka terve aedikutäis erinevat värvi küülikuid, kes on iginäljased ja vajavad pidevat aia vahelt võilillelehtedega toitmist. Vahva loomapark on lahti aastaringselt, kuid kohale minnes oleks mõistlik ette helistada, et keegi ikka kodus oleks, sest üksi külastajad loomaaedikute vahele uitama ei lasta.
Nojah, ilveseid ei ole jälle näha:)
Kuid see-eest õnnestus Hdel aia äärde meelitada terve kari näljaseid küülikuid.
Ape Citys käisime jäätist ka söömas. Siin eriti tuus jäätisesööja.
Helena (5) teeb raamatukappi padjast pesa, millele asetab kolmed käärid: suured, keskmised ja küünekäärid. “Emme, ära muretse, neil on siin pesa!”, selgitab ise. “See on luigepere – ema, isa ja poeglaps.”
Selgus, et suured õmbluskäärid on isased, keskmised käärid on emased ning küünekäärid on laps.
Kääripere elas raamatukapis suures armastuses ja üksmeeles mitu päeva. Kuni ühel hommikul tormas Helena pahaselt minu tuppa ja nõudis resoluutselt: “Emme, kus on emased käärid?”
Tegime ühe pisimatka Lätimaal. Läti-Valka lähedal on külake nimega Ergeme (Härgmäe eestikeeli) ja seal asuvad väga ägedad lossivaremed. Nii oli mulle jäänud lapsepõlvest meelde.
Muinasajal oli see kant eestlaste jagu ja kuulus Sakala maakonda. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnast. Linnust hakati Härgmäele ehitama 1320. aastal ja läbi aegade on sel paigal kirev ajalugu. Näiteks tuntud on 1560ndal aastal toimunud Härgmäe või ka Omuli lahing, kus Liivi ordu sai venelaste käest haledalt tappa ja ümbruskonnas läks pärast seda lahti suurem rüüstamine venelaste poolt.
Härgmäe oli Võnnu (Cesis) abilinnus. See täna kõrvaline ja ääremaastuv nurgake oli tähtis teede ristumiskoht. Siit läks läbi postimaantee Volmarist (Valmiera) Helme kaudu Viljandisse.
Kui olime Härgmäe linnuse läbi uurinud, võtsime suuna Veskijärve peale. See on Lätimaal Valka külje all olev paisjärv, mis oli lapsena meil üks põhilisi ujumiskohti. Alati olid järveääred rahvast paksult täis ja palavate ilmadega vooriti sinna nii jalgsi kui ratastega. Vahel harva käis ka buss ja vähestel olid autod. Nüüd on Veskijärve ääres ikka suhteliselt vaikne ja järv ise kasvab vaikselt kinni.
Päeva nael aga oli järveäärest leitud hiiglaslik viinamäetigu, keda Helena tükk aega käel kandis. Hea veel, et me seda tigu koju ei pidanud tooma:)
Juhtusin kuskilt nägema saadet perekonnast, kus valitses totaalne sõjaväekord. Jutt ei käi kindlatest söögi- või magamaminekuaegadest, vaid selles peres kasvasid lapsed täiesti rõõmutult – olid ainult kohustused (koolitööd, kodu koristamine jne), mänguasjad aga kapis luku taga ja emotsioonide väljanäitamine välistatud. Perele nõu andnud psühholoog soovitas muuhulgas teha selliseid päevi, kus peres asju otsustavad lapsed – et nad õpiksid ja julgeksid otsustada.
Sõjaväekorrast on meil asi küll kaugel, kuid idee tundus lihtsalt põnev. Tahtsin väga teada, mis juhtub siis kui siis, kui laseksin oma kahel 5-aastasel ise otsustada, mida nad teha tahavad. Huvitav, kas nad hommikuks tahavad kohe šokolaadi, jäätist ja maisipulki? Kas nendega poodi minnes peaksin rahakoti puuga selga võtma ning meie koju tiritakse kõik nähtavad Hiina ahvatlused? Või nõuavad nad päevad läbi multikaid ja õhtul passivad südaööni üleval? Igal juhul ma otsustasin kõige sellega riskida ja proovida ühe päeva elu niipidises vormis.
Etteruttavalt ütlen, et see päev oli üliväga vahva ning kõik asjaosalised jäid täiesti rahule. Veelgi enam – selgus, et 5-aastased võivad olla täitsa mõistlikud, kui anda neile piisake seda imelist nektarit – otsustamisõigust ja -vabadust.
Hommikul söödi putru nagu ikka. Siis oli vaja linnas poes ära käia. Hanna rõhutas korduvalt, kuidas täna lapsed otsustavad ja küll temal olevat juba välja mõeldud, et mida kõike ta osta tahab. “Jah, emme, ma tean, et need magusad asjad on kahjulikud ja rämps, aga no vahest harva ju võib, onju,” arutles ta. Muidugi ta võis.
Poest valis kumbki endale ühe värviraamatu, pakikese komme ja kõrremahla. Ja neoonrohelise küünelaki. Mänguasju ainult vaadati ja nenditi, et teinekord ostame. Ei mingit tavapärast lunimist ja mangumist iga leti ääres, et ostame seda, teist ja kolmandat.
Mis lõunaks teha, selle otsustasid samuti lapsed. Valisid lihtsa klimbisupi. Kommid võeti magustoiduks ja jäeti muist järgmisteks päevadeks ja sõpradele jagamiseks. Ilma mingi sunni või meeldetuletamiseta.
Edasi pidime tegema pediküüri ja kõik varbaküüned roheliseks värvima. Olgu öeldud, et see oligi kogu selle päeva “ekstreemseim” temp. Aga rõõmu ja eputamist kui palju.
Lõuna ajal magama muidugi ei mindud, aga pole ka hullu – nii suured lapsed ei pea ju iga päev päeval pikutama.
Edasi mõtles Hanna, et võiks ju külla minna või kellegi endale külla kutsuda. Õnneks hääd sõbrad naaberkülast tahtsidki näha meie kahte allesjäänud kana. Oh vaesed linnud, kuidas neid küll väntsutati… Ja enne külaliste tulekut kraamisid Hanna ja Helena täiesti omaalgatuslikult oma toa ja lähema majaümbruse ära.
Õhtupooliku otsustamised olid need, et kumbki tegi endale ise valmis hamburgeri. Täitsa tervisliku, kapsas vahel ja puha. See maitses hea. Mampsil paluti veel ka kakaokisselli teha. No ikka sai seda väikest asja.
Kuskil 20 ajal tuli veel emmal-kummal mõte, et on vaja minna ujuma. Jalgratastega siis. No see oli tegelikult natuke tülikas, sest mina olin muidugi pakivedaja rollis ning tagasiteel teatas Hanna pisarais, et tema ei jaksa ja tema üldse ei tahtnudki jalgrattaga järve äärde minna. Edasi-tagasi on see tee vast 3 kilomeetrit.
Ja nüüd kõige olulisem – millal siis õhtul magama mindi? Üllatav, aga 21.15 valitses meie majas juba vaikus. Hambapesu, muinasjutt ja vabatahtlikult voodisse. Otsustasid, et lähevad ikkagi magama ja ei passi poole ööni üleval.
Päeva kokkuvõtteks ütlen vaid seda, et ammu pole olnud nii positiivset päeva. Minu osa oli vaid vastu võtta kõik need kallid, musid ja komplimendid. Ja päeva lõpus õhkas Hanna, et tema on nii õnnelik ja et võiks veel teha “lastepäeva”. Kindlasti teeme ka.
5-6 aastat tagasi sai Savilöövi saun uue korstna. Tehtud vanaaegsetest kividest, mis sai hirmsa pingutusega lähedalolevatest veskivaremetest kohale veetud ja veel hullema pingutusega loodi laotud. Paraku osutusid kivid äärmiselt vähe vastupidavaks ilmastiku käes ning korstna pits (see on see korstna osa, mis on väljaspool hoonet) hakkas kiiresti lagunema. Praeguseks oli seis juba selline, et kartsin pidevalt, et saun läheb põlema, sest põhimõtteliselt oli pitsist jäänud alles vaid telliskivipuru.
Niisiis ehitas E. uue korstnapitsi. Sedapuhku nö õigetest kividest – valgetest silikaatidest. Näeb ilus välja ja tõmbab nagu muiste. Valgeid kive kulus 94 (jääk 1 katkine), punaseid voodriks umbes 25. Müürisegu kuus ja pool kotti. Aega võttis korstnapitsi ehitus nädala ning tegelikult on väikestviisi ime, et see nii ruttu valmis sai, sest ilmataat tegi omalt poolt absoluutselt kõike, et ehitust segada.
Küll on hea, kui üks suur mure on vähem. Juhhei ja aitäh!
Hanna ja Helena veetsid nädala oma issi juures. Käisid, tegid, olid. Käisid laulupeol ja Muumimaal ehk siis ajasid omi asju. Mina ajasin ka omi asju.
Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma väga-väga ootasin seda nädalat. Olin ikka täiesti läbipõlenud sellest pidevast melust (need kaks ei vaiki ju päeva jooksul hetkekski – aga minul on vaja vaikust, et mõtelda), söögivaaritamisest, koristamisest, korraldamisest, vastutamisest. Nii läbipõlenud, et hakkasin juba muutuma kurjaks ja vastikuks mampsiks. Arvatavasti saavad kõik emad aru, mida ma silmas pean.
Me pole Hdega nii kaua varem lahus olnud. Nad on viie aastased ja see oli nende elu esimene nädal emast eemal. Nende esimestel eluaastatel tekitati (või tekitasin ma selle millegipärast ise?) minusse tohutu süütunne isegi neil vähestel kordadel kui laste kõrvalt trenni või sõbrannadega välja läksin. Et kui sa väsid, siis järelikult oled vilets ema, sest head emad ei pidavat ju väsima. Nüüd ma tean, et see on täielik jura ja tegelikult on mampsidel ka õigus väsinud olla ja isegi puhata.
Nüüd aga tulevad nad homme tagasi ja õigupoolest olen juba mitu päeva oodanud, et keegi tuleks ja põrandariided segi ajaks ning toa paberipuru täis lõiguks. Ja et saaks midagi head süüa valmistada, sest kui sööjaid pole, siis väga kokata ei viitsi. Ja et saaks midagi koos ette võtta. Sest nüüd ma olen puhanud ja jälle hea ema.
Lühidalt öeldes on kasvuhoone taimi täis kasvanud. Väike meil see kasvuhoone on, aga kõik kraam edeneb väga hästi.
Tomatitaimi on meil viis. Härjasüda, kirsstomat ja kollane. Kõik nad on juba noore puu suurused ning väga tomateid täis. Esimesena said valmis kollased, aga kohe tulevad ülejäänud ka.
Kurgitaimi on kolm – üks pikk kurk ja kaks lühikest. Istutasin need väga hilja – alles juuni esimesel nädalal. Juuli esimeseks nädalaks olid nad roninud laeni ning nopin iga päev kurke. Pika kurgi valmimiseni läheb aga veel aega.
Siis on meil veel kaks paprikataime, mis õitsevad kui hullud ning ühel hommikul tervitas mind täitsa paprikasarnane väike vili ühe tegelase küljes. Ma pole paprikat kunagi kasvatanud nii, et näis, mis ja kas sellest välja tuleb. Hanna igatahes käib ja laksutab juba keelt, sest paprika on tema lemmik. Ta sööb paprikat nagu õuna.
Arbuus. Kaks tükki neid taimi on ja suuremal on küljes arbuusialged, kuid ega ma sealt eriti midagi ei looda. Keegi nimelt järjekindlalt hävitab viljaalgmeid.
Kastitäis basiilikuid. Esimest korda õnnestus mul basiiliku kasvatamine seemnest algusest peale ja tõesti väga hästi edeneb kasvuhoones. Samast satsist istutasin ka avamaale basiilikuid, kuid need on sisuliselt sama suured, kui kevadel istutades.
Nastik. Õudne lugu, aga paistab, et üks meie madudest on sättinud end elama kasvumajja. Loodetavasti ei kavatse ta sinna muneda.
Ahunapalu maasektori veebikodu 